XX kaebus Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkirja nr 52/19/437 ja 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/125-2 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.05.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata XX taotlus nõuda Tallinna Vanglalt välja valvur CC poolt kaebaja suhtes koostatud ettekanded.
2.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.05.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1564 muutmata.
3.Apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluv riigilõiv menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
jätta
riigi
kanda.
Muud
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2020. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1564 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla karistas 13.06.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/437 XX Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 rikkumise eest ja määras talle distsiplinaarkaristuseks noomituse. Sama käskkirjaga tunnistati XX süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ja määrati distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine 3 nädalaks. XX ei allunud 16.05.2019 loenduse ajal vanglaametniku korraldustele ja rikkus suhtlemiseeskirju. XX ei kandnud loenduse ajal nimesilti. Kui ametnik andis talle korralduse nimesilt kaela panna, vastas XX, et see on loll korraldus. Ametnik kordas korraldust panna nimesilt kaela, mille peale XX toppis nimesildi nööri T-särgi kaelusesse ja jättis selle rippuma. Ametnik kordas korraldust panna nimesilt kaela korrektselt, mispeale vastas XX, et kas sa oled pime, et niiviisi ei näe.
2.XX esitas 13.06.2019 käskkirjale vaide, mille vangla jättis 18.07.2019 otsusega nr 515/19/125-2 rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkirja ja 18.07.2019 vaideotsuse tühistamist. Nimesilt oli kaebajal rinnas nähtaval kohal. Vangla kodukord ei täpsusta, et nimesilt peab just nööriga kaelas olema. Midagi halba kaebaja valvurile ei öelnud. Ametnikud on kohustatud taluma teatud määral kriitilist käsitlust ning kujundlikku keelekasutust. Kaebajal on probleemid vaid ühe valvuriga (CC). Kui ametnik solvub küsimuse „Kas sa ei näe, et nimesilt on oma kohal – rinnas?“ peale, pole tema koht vanglas. Teiste suhtes ei ole CC nii range. Näiteks 02.01.2020 ja 03.03.2020 jalutuskäigule saatmisel ei olnud ühelgi kinnipeetaval nimesilt nähtaval kohal. Euroopa vanglareeglistiku p-de 56.1, 56.2 ja 57.1 järgi on distsiplinaarmeetmed kõige äärmuslikumad mõjutusvahendid ning võimalusel tuleb suhtluses vangidega kasutada heastamis- ja lepitusmeetmeid. Distsipliini rikkumisena saab käsitada vaid sellist käitumist, mis võib ohustada korda, ohutust või julgeolekut.
4.Tallinna Halduskohus jättis 15.05.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla valvur andis 16.05.2019 toimunud loendusel kaebajale korralduse nimesilt nööriga kaela panna. Kui valvur korraldust kordas, pani kaebaja nimesildi nööri T-särgi kaelusesse ja jättis selle sinna rippuma. Tallinna Vangla kodukorra p 6.2 järgi on kinnipeetav loenduse ajal kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma ja seisma korrektselt riietatuna kambri akna juures või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal. Kinnipeetav peab loenduse ajal kandma vanglariietust (v.a vahistatu) ja nimesilti. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kuna p-st 6 ei tulene, kus nimesilt peab täpselt asuma, ei olnud ta kohustatud seda kaela riputama. Kodukorra p 4.10 sätestab, et kinnipeetavale väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtavale kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Kodukorra seletuskirjast nähtub, 2(5)
3-19-1564 et nimesildi kandmise kohustuse eesmärgiks on kinnipeetava kiire identifitseerimise vajadus, et tagada vangla julgeolek. Seetõttu ei saa kinnipeetav tavaolukorras nimesilti kanda nt taskus, riiete all jne, vaid nimesildi korrektse kandmise viisiks on nööriga kaela riputatult. Nimesildile kantud info võis olla tuvastatav ka viisil, kui nimesilt rippus nööriga T-särgi kaelusest välja, kuid see ei saa olla õigustuseks valvuri korralduste järgimata jätmisel. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui see oli ilmselgelt tühine. Käesoleval juhul andis valvur õiguspärase korralduse. Kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 lg-st 1 tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla on distsiplinaarkaristuse määramisel allumatuse eest põhjendanud karistuse valikut. Vangla on käskkirjas põhjendatult leidnud, et allumatus on raske rikkumine. Vastustaja võttis lisaks arvesse, et kaebajat ei ole mõjutanud varasem distsiplinaarkaristusena määratud noomitus. Kergendava asjaoluna arvestas vangla, et allumatusele ei järgnenud tuntavaid tagajärgi ning kaebajat ei olnud varem allumatuse eest karistatud. Vangla julgeoleku seisukohast on oluline tagada distsipliin ning teenistujate korraldustele allumine. Olukorras, kus puudus silmnähtav põhjus korraldusele mitte allumiseks, kujutab allumatus endast tõsist rikkumist. Kaebajale heideti ette ka kodukorra p 1.13.1 rikkumist ja määrati selle eest karistuseks noomitus. Kodukorra selle sätte järgi peab kinnipeetav käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vastustaja sõnul kasutas kaebaja valvuriga suhtlemisel kahemõttelisi väljendeid „see on loll korraldus“ ning „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“. Vangla leiab õigesti, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut. Vanglaametnikuga suhtlemisel ei saa kinnipeetav lähtuda nendest standarditest, mida praktiseeritakse sõprade ja lähedaste ringis. Kaebaja kasutatud väljendid on negatiivse alatooniga, seavad kahtluse alla valvuri autoriteedi korralduste andmisel ning viitavad valvuri ebakompetentsusele teenistusülesannete täitmisel. Tegemist ei ole sõnakasutusega, mida vanglaametnik peaks taluma kui „kriitilist käsitlust“. Seega rikkus kaebaja süüliselt kodukorra p-i 1.13.1. Kuigi rikkumine polnud raske, omab toime pandud distsiplinaarsüütegu negatiivset mõju vangla distsipliinile. Karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Leebeima karistuse rakendamine oli põhjendatud.
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.05.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning esitab kohtuotsusele järgmisel vastuväited. Vanglaametiku poolne käitumine on tähenärimine. Sama valvur oli seoses nimesildiga juba varasemalt koostanud kaks raportit, kuid kaebaja sai kõigist teada korraga. Oleks kaebajat rikkumisest kohe teavitatud, poleks järgmisi rikkumisi olnud. Kaebajal ei ole hiljem rikkumisi olnud. Mitte sellepärast, et ta on end muutnud, vaid arvatavasti on valvurile selgitatud, et iga tühja asja pärast ei pea raportit kirjutama. Nüüd ei tee sama valvur nimesildi puudumisest enam välja. Loenduse ajal on valvuritel kaasas žurnaal, mille abil kinnipeetavaid tuvastada. Seega oli probleem kunstlikult tekitatud. Kõik tunnevad kõiki niikuinii ja nimesildi kaela 3(5)
3-19-1564 riputamine poleks midagi muutnud. Kuidas käituda loenduse ajal, peab tulenema kodukorra pst 6.2, mitte ei pea läbi lugema kogu kodukorda. Kaebaja ei ole valvurile halvasti öelnud. Eesti keel pole kaebaja emakeel. Kaebajale heidetakse ette kahemõttelisi väljendeid, kuid p 6.2 on kodukorras samuti kahemõtteline. Kohus peab välja nõudma CC raportid kaebaja suhtes, neid on umbes 10. Nendest nähtub, et valvur käitus arusaamatult.
6.Tallinna Vangla nõustub halduskohtu otsusega ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kaebaja taotleb kõigi CC poolt tema suhtes koostatud ettekannete väljanõudmist. Need pidavat väljendama valvuri ülereageerimist. Kaebaja märgib, et valvuri käitumine on arusaamatu ning tema nn tähenärimine võib olla kantud soovist tõusta ametiredelil. Ringkonnakohus leiab, et taotlus ei ole põhjendatud. HKMS § 182 lg 2 järgi tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite kogumise taotluses märkida põhjendused, miks ei saanud nende tõendite hankimist taotleda halduskohtus. Sellist põhjendust apellatsioonkaebusest ei tulene. Lisaks on taotlus ka sisuliselt põhjendamatu. Kohus korraldab vaid selliste tõendite kogumise, millel on asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et korraldus riputada nimesilt korrektselt kaela, oli õiguspärane. Ametnikule ei saa ette heita õiguspärase korralduse andmist. Asjaolu, et teatud olukordades ei pruugita vangla kodukorra nõuete igakülgselt täitmist kinnipeetavatelt nõuda, ei tähenda, et kinnipeetavatel ongi õigus eeldada taolise käitumist kõigilt ametnikelt. Oluline on antud juhul veel see, et kaebajat ei karistatud mitte vangla kodukorra p 4.10 rikkumise eest, mille järgi peab kinnipeetav loenduse ajal kandma nimesilti nähtaval kohal paelaga kaelas, vaid allumatuse eest VangS § 67 p 1 järgi, sest ta ei täitnud ametniku õiguspärast korraldust panna nimesilt korrektselt kaela. Halduskohus leidis õigesti, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmiseks puudus kaebajal igasugune õigustus. Järelikult ei oma asja lahendamisel tähtsust küsimus, kui mitu ettekannet on konkreetne valvur kaebaja kohta kirjutanud.
9.Kaebaja leiab vääralt, et see, kuidas loendusel nimesilti kanda, oleks pidanud tulenema kodukorra osast, mis reguleerib loendust. Kinnipeetav peab tutvuma kodukorraga tervikuna ning p 4.10 on sõnastuselt selge. Isegi juhul, kui kaebaja jaoks oli kodukorra p 4.10 nõue teadmata, tuleb veelkord rõhutada, et kaebajat karistati allumatuse eest. Kaebaja oleks pidanud valvuri nõude kriitikata täitma. Kui vanglateenistuja nõuab reeglite täitmist, ei ole tegemist tähenärimisega.
10.Asjaolu, et kaebaja emakeel ei ole eesti keel, ei õigusta suhtlemiseeskirjade rikkumist. Kaebaja eesti keele sõnakasutus on kohtule koostatud menetlusdokumentidest nähtuvalt piisavalt rikkalik, et mõista teatud väljendite mittesobivust suhtluses vanglaametnikega. Ringkonnakohus nõustub ses osas halduskohtuga ja ei korda vastavat analüüsi.
4(5)
3-19-1564
11.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. HKMS § 118 lg 3 alusel tuleb riigilõiv jätta riigi kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.