3-19-1564 XXi kaebus Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkirja nr 52/19/437 ja Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 515/19/125-2 peale Kaebaja: XX Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta XXi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla (edaspidi vangla) 13.06.2019 käskkirjaga nr 5-2/19/437 karistati XXi (edaspidi kaebaja) Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p 1.13.1 rikkumises ja määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus.
Sama käskkirjaga tunnistati kaebaja süüdi vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 rikkumises ja määrati distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine 3 nädalaks. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et 16.05.2019 loenduse ajal ei allunud ta vanglaametniku korraldusele ja rikkus suhtlemiseeskirju. Rikkumise kohta on vangla valvur S. Männiste 16.05.2019 koostanud ettekande nr 1-19-2596, mille järgi 16.05.2019 kell 7.55 loenduse ajal kaebaja ei kandnud nimesilti. Ametnik andis kaebajale korralduse nimesilt kaela panna, mille peale kaebaja vastas, et see on loll korraldus. Ametnik kordas korraldust nimesilt kaela panna, mille peale kaebaja toppis nimesildi nööri T-särgi kaelusesse ja jättis selle rippuma. Ametnik kordas korraldust nimesilt kaela panna korrektselt, mille peale kaebaja vastas, et kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe.
2.Vangla registreeris 11.07.2019 kaebaja vaide reg nr 5-15/19/125-1, milles ta taotles vangla 13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437 tühistamist. Vangla jättis vaide 18.07.2019 otsusega nr 515/19/125-2 rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) saabus 16.08.2019 kaebaja kaebus vangla 13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437 ja vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/125-2 tühistamiseks. Kaebaja esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
4.Kohus jättis 15.10.2019 määrusega kaebuse käiguta, kuivõrd kaebuse sisust ei selgunud üheselt kaebaja poolt vaidlustavate vangla käskkirja ning vaideotsuse sisu. Kaebaja viitas kaebuses üksnes, et jääb vaides esitatu juurde. Kohus palus kaebajal esitada vaidlustatavad haldusaktid ning majandusseisundi teatise.
5.Kaebaja esitas 29.10.2019 majandusseisundi teatise, kuid teatas, et tal ei ole võimalik esitada vaidlustatavaid dokumente, kuivõrd vanglale esitatud teabenõudega nende koopiaid talle ei väljastatud.
6.Vangla esitas kohtule vaidlustatavad haldusaktid vastusena 04.11.2019 kohtunõudele.
7.Kohus jättis 13.11.2019 määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata ning kaebuse käiguta ning andis kaebajale kaebuses esineva puuduse (riigilõivu tasumine) kõrvaldamiseks aega 10 päeva arvates määruse resolutsiooni punkti 1 (menetlusabi taotluse rahuldamata jätmine) jõustumisest. Kaebuselt tasuti seisuga 26.11.2019 riigilõiv 15 eurot.
8.Kohus võttis 17.12.2019 määrusega kaebuse menetlusse.
9.Kohus määras 16.04.2020 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
10.Kaebaja esitas kohtule 28.04.2020 kaebuse täienduse.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
11.Kaebaja leiab, et nimesilt oli tal rinnas nähtaval kohal ning et vangla kodukord (punktis 6 „Loendus“) ei täpsusta, et nimesilt peab just nööriga kaelas olema.
12.Kaebaja märgib, et midagi halba ta valvurile ei öelnud. Ametnikud on kohustatud taluma teatud määral kriitilist käsitlust ning kujundlikku keelekasutust, kuid vaidlusalusel juhul ei esinenud kaebaja hinnangul ka seda.
13.Mitte ühegi teise ametnikuga ei ole kaebajal probleeme olnud. Kaebaja leiab, et just selle valvuriga (Sirje Männiste) on tal probleeme. Kui ametnik solvub küsimuse „Kas sa ei näe, et nimesilt on oma kohal - rinnas?“ peale, siis tema koht ei ole vanglas.
14.Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et teiste suhtes ei ole valvur S. Männiste nii range. Näiteks 02.01.2020 ja 03.03.2020 jalutuskäigule saatmisel ei olnud ühelgi kinnipeetaval nimesilt nähtaval kohal. Läbiotsimise teostas valvur S. Männiste, kellel ei olnud ühtegi pretensiooni ega märkust, rääkimata sellest, et oleks distsiplinaarkaristusi määratud. Kaebaja toetub Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse (Ministrite komitee soovitus Rec (2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta) punktidele 56.1, 56.2 ja 57.1, mille kohaselt distsiplinaarmeetmed on kõige äärmuslikumad mõjutusvahendid, kui see on võimalik, kasutavad vanglaasutused vaidluste lahendamiseks vangidega või vangide vahel heastamis- ja lepitusmeetmeid ning distsipliini rikkumisena saab käsitleda üksnes käitumist, mis võib ohustada korda, ohutust või julgeolekut.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
15.Distsiplinaarmenetluse raames on inspektor-kontaktisik asjaolude kontrollimiseks vaadanud turvakaamera salvestist, mille kohta on koostanud 12.06.2019 menetlustoimingu protokolli. Turvakaamera salvestiselt nähtub, et 16.05.2019 kella 7.57.00 ajal avas ametnik S. Männiste kambri R1- 07 ukse ning sisenes kambrisse. Ukse juurde jäi seisma kolmanda üksuse valvur K. Linna. Kella 7.57.58 ajal väljus S. Männiste kambrist R1-07 ning tõmbas ukse enda järgi kinni. Kella 7.58.00 ajal lukustab ametnik K. Linna kambri R1-07 ukse. Samuti on menetleja 12.06.2019 koostanud menetlustoimingu protokolli, mille järgi on küsitud vangla meditsiiniosakonna õe K. Köörna käest arvamust kaebaja terviseandmete kohta. K Köörnalt saadud informatsiooni kohaselt külastas kaebaja viimati perearsti 29.05.2019 ning selleks hetkeks ei olnud talle välja kirjutatud ühtegi tõendit või tervislikku seisundit, miks ta ei peaks saama nimesilti kaela panna.
16.Kaebajale on 12.06.2019 tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ning vastuväiteid ei soovinud ta protokollile esitada. Vangla tutvustas 13.06.2019 käskkirja nr 5-2/19/437, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristus, kaebajale allkirja vastu 13.06.2019.
17.Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale kodukorra p 1.13.1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus ning VangS § 67 p 1 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise õiguse keelamine 3 nädalaks. Rikkumise toimepanemise ja käskkirja tegemise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses (süüdimõistev kohtuotsus jõustus 07.11.2019), mistõttu oli tegemist VangS § 63 lg-s 1 ja § 100 lg-s 1 lubatud distsiplinaarkaristustega.
18.Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister) andmete järgi väljastati kaebajale kambrisse 26.11.2018 tutvumiseks Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukord, millega tutvumise kohta on kaebaja andnud allkirja. Samuti anti kaebajale 03.12.2018 kambrisse tutvumiseks ka vene keelne kodukord. Seega pidi kaebaja olema kodukorras sätestatud regulatsioonist teadlik. Seda iseenesest kaebaja ka ei eita, vaid on seisukohal, et kuna nimesilt oli rinnas nähtaval kohal, siis ei ole vahet, kus nöör oli. Selline kaebaja arusaam on väär. Kodukorra p 4.10. sätestab, et kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav), kes Vanglasse saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Asjaolu, et kodukorra p-s 6, mis sätestab loenduse läbiviimise korra, ei ole eraldi sätestatud, mil viisil tuleb loenduse ajal nimesilti kanda, ei tähenda, et loenduse ajal võiks kinnipeetav nimesilti kanda enda äranägemise järgi. Kodukorra p 6.2. järgi peab kinnipeetav loenduse ajal kandma vanglariietust (v.a vahistatu) ja nimesilti. Kohustus, mille järgi peab kinnipeetav loenduse ajal kandma nimesilti nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas, on sätestatud p-s 4.10. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kuskil ei ole kirjas, et nimesilt peab nööriga kaelas olema.
19.VangS § 67 p 1 sätestab, et kinnipeetav on kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. See, et kaebaja arust ei ole vahet, kuidas nimesilt rinnas on, ei tähenda, et ta ei peaks kodukorda täitma ja vanglaametniku korraldusele alluma. Riigikohtu praktika (RKHK 29.09.2015 otsus haldusasjas 3-3-2-1-15; RKHK 01.03.2007 otsus haldusasjas 3-3-1-103-06) kohaselt saab korralduse täitmata jätmine kinnipeetava poolt olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Antud juhul ei olnud vanglaametniku antud korraldus ilmselgelt tühine, mistõttu tuli kaebajal korraldust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
20.VangS § 46 lg 1 kohustab kinnipeetavat kandma riietusel nimesilti. Nimesiltide kandmise peamine eesmärk on kinnipeetava identifitseerimise vajadus. Vanglateenistuse ametnikul peab olema võimalik teha nimesildil olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks kinnipeetava isik. Seda on vaja, et tagada vangla üldine julgeolek ja järelevalve kinnipeetavate üle. Sellest tulenevalt on vajalik, et kinnipeetaval asuks nimesilt ettenähtud kohas, st vangla väljastatud paelaga kaelas. Kui kinnipeetavatel oleks õigus nimesilti suvalises kohas kanda, oleks takistatud isikute kiire identifitseerimine, mis oleks omakorda ohuks vangla üldisele julgeolekule. Kuna antud juhul tuleb kinnipeetavale kohustus kanda nimesilti paelaga kaelas kodukorra p-st 4.10, siis oli vanglaametniku antud korraldus täitmiseks kohustuslik. Eeltoodust tulenevalt oli valvur S. Männiste kaebajale antud korraldus panna nimesilt kaela õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei eita kaebaja enda tegu, vaid õigustab seda. Seega on süüline rikkumine aset leidnud, mistõttu oli kaebaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane. Arvestades kaebajale VangS § 67 p 1 rikkumise eest määratud karistust (isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kolmeks nädalaks) ja seda, et vanglaametniku korraldusele mitte allumine on raske rikkumine, siis saab asuda seisukohale, et tegemist oli proportsionaalse karistusega ning vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt oli karistus kaalutletud.
21.Vastustaja on seisukohal, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et valvuril S. Männistel oleks mingi negatiivne hoiak kaebaja vastu. Valvur S. Männiste täitis vaid oma tööülesandeid, kui andis kaebajale korralduse nimesilt korrektselt kaela panna.
22.Vastustajal puudub igasugune põhjus kahelda valvur S. Männiste ettekandes. Vanglaametnikel puudub ajend kajastada sündmusi tegelikkusest erinevalt, kuna vastasel korral võib neid oodata distsiplinaarmenetlus, mis võib päädida teenistusest vabastamisega. Sellepärast on ebatõenäoline, et ametnik asuks distsiplinaarkaristuse määramise võimalikkusest teadlikuna välja mõtlema tegelikkusest erinevat olukorda. Olukorras, kus ettekandes kajastatu kattub osaliselt ka kaebaja seletusega, ei ole tõsiseltvõetav ega eluliselt usutav, et ametnik kajastaks ettekandes lisaks aset leidnud sündmustele ka väljamõeldist ja tõele mittevastavat teavet. Samuti on ettekandes toimunud sündmust kinnitanud valvur K. Linna.
23.Ettekande kohaselt kasutas kaebaja väljendeid „see on loll korraldus“ ning „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“. 27.05.2019 esitatud selgituses eitas kaebaja selliste väljendite kasutamist. Tallinna Vanglale esitatud vaides kaebaja enam otseselt rikkumist ei eita, kuid leiab, et avaliku võimu esindajatel on kohustus taluda ka kriitilist käsitlust ja kujundlikku keelt. Ettekandes märgitud väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ka kaebaja arusaam nagu peaks vanglaametnik sellist kõnekeelt taluma. Sõnavabaduse põhimõttest ei tulene, et igasugust keelekasutust peab aktsepteerima. Isegi kui vanglaametnikud peavad oma tööülesannete täitmisel olema valmis taluma suuremat kriitikat kui eraisikud erasfääris, ei tähenda see, et töökohustusi täitva ametniku suunal võiks kasutada mistahes väljendeid. Teenistusülesannete täitmine olukorras, kui kinnipeetavad võivad avaldada oma rahulolematust ning emotsioone
ükskõik milliste ebakohaste väljenditega, ei ole mõeldav, sest sel juhul ei saa vanglaametnikud keskenduda teenistusülesannete täitmisele. Näiteks on EIK 21.01.1999 lahendis 25716/94 asjas Janowski v. Poola leidnud, et ka väljendid „lollpea“ ja „loll“ võivad kontekstis vähendada avalikkuse usaldust ametkonna vastu ning ametnikke peab nende ametiülesannete täitmisel kaitsma.
24.Kaebaja ei järginud üldtunnustatud viisakusreegleid ja kasutas kahemõttelist väljendit, kui ütles valvurile, et „see on loll korraldus“ ja „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“. Isegi kui mitte võtta väljendit kahemõttelisena, on see kahtlemata ebaviisakas ning igal juhul vastuolus kodukorra p-s 1.13.1 sätestatuga. Sellisest kõnemaneerist väljendub negatiivne meelestatus vanglaametnike suhtes ning suhtlemine selliseid väljendeid kasutades on ilmselgelt taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline käitumine võib raskendada vanglas distsipliini tagamist. Kaebaja on eksinud elementaarsete suhtlemisreeglite vastu ja on sellega rikkunud kodukorra p-i 1.13.1. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Seega kehtib ebatsensuursete, kahemõtteliste, ähvardava sisuga ja väärikust riivavate väljendite kasutamise keeld suhtlemisel vanglaametnikuga mistahes olukorras.
25.Vaidlustatud käskkirja kohaselt rikkus kaebaja kasutades kahemõttelist väljendit „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“ kodukorra p-s 1.13.1. sätestatud nõuet, mis kohustab kinnipeetavat käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning mitte kasutama üheski vestluses kahemõttelisi väljendeid. Kuna kaebaja pani rikkumise toime süüliselt, oli vanglal õigus teda distsiplinaarkorras karistada. Käskkirjast nähtuvalt on karistus kaalutletud ja proportsionaalne.
26.Vastustaja on seisukohal, et kogutud on piisavalt tõendeid, neid on objektiivselt hinnatud, arvestatud on kaebaja ütlustega ning puudub põhjus kahelda valvur S. Männiste ettekandes. Seega on eeltooduga tõendatud ja fikseeritud distsipliinirikkumine, mille eest võis kaebuse esitajat distsiplinaarkorras karistada. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 13.06.2019 käskkiri nr 5-2/19/437 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
27.Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlus antud asjas on läbi viidud nõuetekohaselt ja määratud karistused on kaalutletud. Käesoleval juhul ei esinenud sellised erandlikke põhjuseid, mis õigustaksid kinnipeetava õigusvastast käitumist, mistõttu oli kaebuse esitaja distsiplinaarkorras karistamine õiguspärane.
28.Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsuse nr 5-15/19/125-2 tühistamise nõue on põhjendamatu. Vastustajale ei nähtu esitatud kaebusest, kuidas nimetatud vaideotsusega on kaebaja õigusi rikutud muul viisil, kui vaide täielikult rahuldamata jätmisega. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 18.07.2019 vaideotsus nr 5-15/19/125-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
29.Kohtule nähtub, et vaidlusaluse käskkirja ning vaideotsuse koostamise ning distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 4 kohaselt on vahistatu isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise
vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. VangS § 90 lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse VangS 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega.
30.VangS § 100 lg 1 sätestab, et VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. VangS § 100 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristuseks noomitus valvuriga suheldes kahemõtteliste väljendite kasutamise eest ning lisatoitlustamise õiguse keelamine kolmeks nädalaks valvuri korraldustele allumatuse eest (panna nimesilt nööriga kaela).
31.VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla valvur andis 16.05.2019 toimunud loenduse ajal kaebajale korralduse nimesilt nööriga kaela panna. Kui valvur nimetatud korraldust kordas, pani kaebaja nimesildi nööri Tsärgi kaelusesse ning jättis selle sinna rippuma. Tallinna Vangla kodukorra punktist 6.2 tuleneb, et loenduse ajal on kinnipeetav kohustatud vanglaametniku kambrisse sisenemisel püsti tõusma ja seisma korrektselt riietatuna kambri akna juures või vanglateenistuse ametniku korraldusel mujal. Kinnipeetava voodi on korrastatud. Kinnipeetav peab loenduse ajal kandma vanglariietust (v.a vahistatu) ja nimesilti. Kaebaja on väljendanud seisukohta, et kuivõrd kodukorra punktist 6 ei tulene, kus nimesilt täpselt asuma peab, ei olnud ta kohustatud nimesilti nööriga kaela riputama. Kohus selle seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kodukorra punktist 4.10 tuleneb, et kinnipeetavale (v.a etapikinnipeetav), kes Vanglasse saabub, väljastatakse nimesilt, mida kinnipeetav on kohustatud väljaspool kambrit ja loenduse ajal kandma loetavana nähtaval kohal vangla väljastatud paelaga kaelas. Kinnipeetav on kohustatud nimesilti säilitama ka vanglasisese ümberpaigutamise korral. Töötav kinnipeetav võib nimesilti kanda tööriietuse all toidu valmistamise ja jagamise ajal ning muudel tööhõivega seotud tegevustel, kus nimesildi sattumine pöörlevate mehhanismide jms vahele võiks põhjustada mehhanismi purunemist või muud ohtu tööd teostavale kinnipeetavale. Vanglateenistuse nõudmisel peab kinnipeetav nimesilti koheselt näitama. Seega ei pea paika kaebaja väide, et nimesildi kandmise viisi ei ole kodukorras sätestatud. Kohtule nähtub, et kaebaja on saanud tutvuda vangla kodukorraga, mistõttu pidi ta olema teadlik sellest, kuidas loenduse ajal nimesilti kanda tuleb (vastus kaebusele, p 15, tl 39). Kodukorra seletuskirjas on p 4.10 kohta selgitatud järgnev: VangS § 46 lg 1 teise lause kohta erisätet ei ole ja seega kohaldub ka vahistatule nimesildi kandmise kohustus. [...] Nimesiltide kandmise peamine eesmärk on kinnipeetava identifitseerimise vajadus. Vanglateenistuse ametnikul peab olema võimalik teha nimesildil olevate andmete põhjal kiiresti kindlaks kinnipeetava isik. Seda on vaja, et tagada vangla üldine julgeolek ja järelevalve kinnipeetavate üle. Näiteks on vaja kiiresti tuvastada kinnipeetava isik, et talle meditsiinilist abi osutada. Sellisel juhul saab meditsiinitöötaja kinnipeetava nime teades tema tervisliku seisundi (nt kroonilised haigused) kohta saada kiiresti lisainfot elektroonilisest tervisekaardist. Kinnipeetava keeleoskust on vaja teada selleks, et aru saada, mis keeles temaga suhelda. Näiteks kinnipeetavale antud korralduse mittetäitmise korral on vanglateenistuse ametnikul võimalik anda korraldus kinnipeetava emakeeles, kui kinnipeetav nimesildi järgi eesti keelt ei oska või ei oska piisavalt, et aru saada. Korralduste mittetäitmine raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas, mis omakorda oleks vanglale julgeolekuohuks. [...] Kui kinnipeetav kannab nimesilti selliselt, et sellel märgitu ei ole nähtav, pole võimalik kiirelt ja operatiivselt kinnipeetavat kindlaks teha.
Seega on nimesildi kandmise kohustuse eesmärgiks kinnipeetava kiire identifitseerimise vajadus, et tagada vangla julgeolek. Seetõttu peab kinnipeetava nimesilt olema nähtav selliselt, et sellele kantud informatsioon oleks vangla personalile kiiresti tuvastatav. Seetõttu ei saa kinnipeetav tavaolukorras nimesilti kanda näiteks taskus, riiete all jne, vaid nimesildi korrektse kandmise viisiks on kodukorra kohaselt nööriga kaela riputatult.
32.Kohus leiab, et kuivõrd nimesildi kandmise eesmärk on kinnipeetava kiire tuvastamine, ei ole välistatud, et nimesildile kantud info oli tuvastatav ka viisil, kui nimesilt oli kaebajal küll rinnal, kuid rippus nööriga T-särgi kaelusest välja. Kohus rõhutab, et see ei saa aga olla õigustuseks valvuri korralduste järgimata jätmisel olukorras, kus kaebajale oli tema õigusi ja kohustusi vahistatuna tutvustatud. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tuleneb, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita (vt RKHKo 3-3-1-44-12, p 17; 3- 3-1-103-06, p 14). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Kuivõrd tegemist oli valvuri antud korraldusega, ei saanud kaebajal tekkida kahtlust haldusakti andnud haldusorganis või valvuri pädevuses korraldusi anda. Vangla kodukorra punktidest 4.10 ning 6.2 tuleneb kinnipeetava kohustus kanda loenduse ajal nimesilti nööriga kaelas. Kuivõrd valvur kordas korraldust nimesilt nööriga kaela asetada, mitu korda, ei saanud kaebajal tekkida mitmeti mõistmist talle esitatud korralduse sisus. Seega ei esinenud valvuri korralduse andmise hetkel ühtegi asjaolu, mis viitaks ilmselgelt korralduse tühisusele. Seetõttu oli kaebaja tulenevalt VangS § 67 lg-st 1 kohustatud täitma valvuri korraldust panna nimesilt nööriga kaela. Kaebaja eiras valvuri korraldust teadlikult, kuivõrd ka valvuri korralduse korduva esitamise järgselt ei pannud kaebaja nimesilti korrektselt nööriga kaela, vaid pani nööri selle asemel T-särgi kaelusesse. Tõendamata on kaebaja väited selle kohta, et tal ei olnud tervislikel põhjustel võimalik nimesilti nööriga kaela riputada (tl 44).
33.VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHKo nr 3-3-2-2-15, p 18; RKHKo nr 3-3-1-103- 06, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnevast järeldub, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 lg-st 1 tulenevat kohustust alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
34.Vangla on distsiplinaarkaristuse määramisel allumatuse eest põhjendanud karistuse valikut. Vangla on 13.06.2019 käskkirjas kaalunud distsiplinaarkaristuse valikut ning proportsionaalsust ning leidnud, et allumatus on raske rikkumine. Kaebaja ei allunud lõpuni valvuri korraldusele. Kohtule nähtub, et vastustaja on arvesse võtnud ka asjaolu, et kaebajat ei ole mõjutanud varasem distsiplinaarkaristusena määratud noomitus, mistõttu ei pidanud vastustaja seda piisavaks meetmeks. Samas arvestas vastustaja kergendava asjaoluna seda, et allumatusele ei järgnenud tuntavaid tagajärgi ning varasemalt ei ole kaebajat allumatuse eest
karistatud. Seega leidis vastustaja, et kartserikaristus oleks liialt ebaproportsionaalne ning lisatoitlustamise keelamine kolmeks nädalaks on sobivam vahend. Kohtule nähtub eeltoodud kaalutlustest, et vastustaja on arvestanud kaalumisel kohaseid asjaolusid ning hinnanud karistusmeetme proportsionaalsust arvestades rikkumise olemust ja raskust. Kohus nõustub, et vangla julgeoleku seisukohast on oluline tagada distsipliin ning teenistujate seaduslikele korraldusetele allumine. Olukorras, kus puudus silmnähtav põhjus korraldusele mitte allumiseks, kujutab allumatus endast tõsist rikkumist. Seega ei nähtu kohtule, et kaebajale määratud distsiplinaarkaristus VangS § 67 lg 1 sätestatud kohustuse rikkumise eest oleks ebaproportsionaalne ning et vastustaja oleks karistuse määramisel kaalutlusõigust kuritarvitanud.
35.Vangla 13.06.2019 käskkirjas on teise distsiplinaarrikkumisena kaebajale ette heidetud kodukorra p 1.13.1. rikkumist, mille eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena noomitus. Vastava kodukorra sätte kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning Vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vastustaja sõnul kasutas kaebaja valvuri S. Männistega suheldes kahemõttelisi väljendeid „see on loll korraldus“ ning „kas sa oled pime, et sa niiviisi ei näe“. Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on VangSi § 6 lg 1 järgi vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Õiguskuulekas käitumine tähendab ka seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme, nt kasutab vestluses teievormi ja tervitab püsti seistes. Žargooni kasutamine väljendab ilmset lugupidamatust nii kinnipeetava enda kui ka teiste vanglas viibivate isikute vastu. Tervitamine püsti seistes on üldlevinud viisakusvorm ning viisakal käitumisel tervikuna on kinnipeetavate käitumisele üldpreventiivne mõju pärast vanglast vabanemist. Väärikuse alandamise keeld tuleneb põhiseaduse §-st 17 ning vangla peab tagama vanglas viibivate isikute põhiseaduslikud õigused.
36.Kohus nõustub vastustajaga selles, et lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Kui vanglaametnikel ei ole kuidagi võimalik kinnipeetavaid distsiplineerida ning vanglaametniku autoriteetsust tagada, on see võimalikuks ohuks nii vanglaametnikele endile kui ka teistele kinnipeetavatele. Vangistuse olemus ja eesmärk on suunatud sellele, et mõjutada kinnipeetavaid üksteisest lugupidavale käitumisele ja suhtlemisele. Nii vangistuse tingimustes kui tavaelu situatsioonides tuleb isikul arvestada suhtluse konteksti ning suhtluspartnerit ning sellele vastavalt valida suhtlemise viis. Vanglaametnikega suhtlemisel ei saa kinnipeetav lähtuda nendest suhtlusstandarditest, mida praktiseeritakse enda sõprade või lähedaste ringis. Kohus sedastab, et kaebaja kasutatud väljendid on kahtlemata negatiivse alatooniga, seavad kahtluse alla valvuri autoriteedi korralduste andmisel ning viitavad oma sõnakasutuses valvuri ebakompetentsusele teenistusülesannete täitmisel. Kohtu hinnangul ei ole tegemist sõnakasutusega, mida vanglaametnik peaks taluma kui „kriitilist käsitlust“. Kohus nendib, et kinnipeetavatega töötavad vanglaametnikud peavad regulaarselt kokku puutuma nende suunal esitatud ebaviisakuste ning rahulolematust väljendavate sõnakasutustega, kuid see ei tähenda, et selline suhtlusviis vanglaametnike suunal oleks aktsepteeritav. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kaebaja rikkus süüliselt vangla kodukorra p-st 1.13.1 tulenevat kohustust, kasutades vanglaametniku S. Männiste kohta kahemõttelisi negatiivseid väljendeid.
37.Vangla möönab distsiplinaarkaristuse valikut kaaludes, et kaebaja rikkumine ei olnud raske ning tuntavaid tagajärgi ei põhjustanud. Siiski oli tegu mitteaktsepteeritava käitumise ja rikkumisega, mis õõnestab valvuri autoriteeti. Ka kohtupraktikast tuleneb, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist raske rikkumisena. Kinnipeetava ebaviisakas käitumine ei sea iseenesest ohtu vangla julgeolekut ega takista vanglaametnike tööd sellisel määral, et oleks alust kvalifitseerida sellist üleastumist raske rikkumisena (vt RKHKo 3-3-1-3-15, p 25). Vangla karistas kaebajat noomitusega, mis on VangS §-s 100 sätestatud karistustest leebeim. Toime pandud distsiplinaarsüütegu omab negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab ka üldpreventiivset eesmärki. Kohtu hinnangul on leebeima karistuse rakendamine süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
38.Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka kasutanud.
39.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vangla 13.06.2019 käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristused (noomitus ja lisatoitlustamise keelamine kolmeks nädalaks) on määratud õiguspäraselt ning distsiplinaarkaristuse valikul on kaalutlusõigust teostatud nõuetekohaselt. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.