Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 31. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-24/747 ja Tartu Vangla 27. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Juri Kolesnikov Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Kristo Kulo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi kaebus rahuldamata.
2.Jätta Juri Kolesnikovi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. oktoobril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla tunnistas 31. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/747 kinnipeetav Juri Kolesnikovi süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.6.3 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse (dtl 20-22). Käskkirja kohaselt rikkus J. Kolesnikov 1. oktoobril 2019 vanglas viisaka käitumise kohustust (käitus vanglateenistujaga ebaviisakalt).
2.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mis registreeriti 27. novembril 2019 numbriga 111/424-1 (dtl 8-15). Kaebaja hinnangul oli karistus ebaproportsionaalne ning rikutud on uurimispõhimõtet, kuna tunnistajaid ei ole üle kuulatud. Tartu Vangla jättis 27. detsembri 2019. a vaideotsusega nr 1-11/424-2 kaebaja vaide rahuldamata (dtl 37-38).
3.J. Kolesnikov esitas 23. jaanuaril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles selgitas, et teda karistati 31. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-2/747 ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt (dtl 1-2). Kaebuses esitas J. Kolesnikov riigilõivust vabastamise taotluse.
4.Tartu Halduskohus jättis 7. veebruari 2020. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse käiguta (dtl 42-43).
5.J. Kolesnikov esitas 11. veebruaril 2020 kohtule vastuse kaebuse käiguta jätmise määrusele (dtl 44-48). Vastusest nähtub, et kaebaja soovib Tartu Vangla 31. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-2/747 ja Tartu Vangla 27. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamist. Lisaks nähtub vastusest, et kaebaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, et esitada tunnistajatele (erinevad vanglaametnikud ja kinnipeetavad) küsimusi. Kaebaja palub vastuses vanglalt välja nõuda videosalvestised kuupäevade 1. oktoober 2019 (ajavahemikus kell 8.30-9.00) ja 28. september 2019 (ajavahemikus kell 20.00-20.30) kohta. Kaebaja soovib endale fotosid nimetatud salvestistel kajastatust.
6.Tartu Halduskohus vabastas 19. veebruari 2020. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, kohustas vastustajat kaebusele vastama ning jättis kaebaja taotluse Tartu Vangla
28.septembri 2019. a videosalvestise väljanõudmiseks rahuldamata.
7.J. Kolesnikov esitas 24. veebruaril 2020 kohtule avalduse, milles märkis, et on kindel, et ettekanne ei ole koostatud 1. oktoobril 2019 kella 9 paiku (dtl 52). Kaebaja palub kohtul nõuda vanglalt täpsemad andmed, millal on dokument arvutis vormistatud.
8.Tartu Vangla esitas 18. märtsil 2020 vastuse kaebusele (dtl 71-73).
9.Vastusena kohtunõudele selgitas 13. aprillil 2020 Tartu Vangla, et vanglal ei ole säilinud
1.oktoobri 2019. a videosalvestis, kuna salvestussüsteemi võimekus salvestisi järele vaadata on maksimaalselt kolm kuud (dtl 78). Vastustaja ei pea vajalikuks ega põhjendatuks J. Kolesnikovi taotletud tunnistajate ülekuulamist. Isegi juhul, kui ametnikud kaebajat positiivselt iseloomustaks, ei tõenda see, et kaebaja käesolevas asjas vaidluse all olevat distsiplinaarsüütegu toime ei pannud. Samuti ei pea vastustaja põhjendatuks kaaskinnipeetavate ülekuulamist.
10.Tartu Halduskohus jättis 7. mai 2020. a määrusega kaebaja taotluse kaebaja pöördumiste nr 2-3/2725-1 ja 2-3/2725-3 ning 1. oktoobri 2019. a videosalvestise väljanõudmiseks ja ettekande vormistamise asjaolude kindlakstegemiseks rahuldamata (dtl 81-83). Ühtlasi
3-20-150 kohustas kohus kaebajat põhistama, kuidas teavad kinnipeetavad, kelle tunnistajatena ülekuulamist kaebaja taotleb, arvestades 1. oktoobrist 2019 möödunud aega, asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ning miks on vanglaametnike tunnistajatena ülekuulamine asjas vajalik.
11.J. Kolesnikov esitas 17. mail 2020 vastuse, milles selgitas, et soovib asja läbivaatamist istungil, et seal selgitada, mis tegelikult toimus (dtl 84-88). Kaebaja soovib tunnistajate ütlustega tõendada seda, et vanglaametnikud teavad kaebajat viisaka ja korraliku inimesena. Kinnipeetavad, kelle tunnistajana ülekuulamist kaebaja taotleb, saavad aga kinnitada, kuidas kõik oli. Seejuures ei saa nõustuda, et tunnistajad midagi ei mäleta.
12.Tartu Halduskohus otsustas 29. mai 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 91-94). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse vanglaametnike Marek Koplimägi, Merike Areni, Oliver Kaldoja, Urmas Urargalievi ja Terje Lille ning kinnipeetavate Andrei Izotovi ja Leonid Rubanjaki tunnistajatena ülekuulamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja taotleb Tartu Vangla 31. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-24/747 ja Tartu Vangla
27.detsembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
13.1.Kaebajat karistati ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt. Rikuti menetlusnorme ja uurimispõhimõtet.
13.2.Kaebaja poleks Irina Veikenile kunagi midagi sellist teinud. Oli arusaamatus, millest ta oli kohustatud koheselt kaebajat informeerima ja küsima seletuskirja. Kui ta tundis reaalset ohutunnet, oli ta kohustatud sellest teavitama peavalve keskust. Kui tal oli reaalne ohutunne, miks ta siis läks koos kinnipeetavatega koridori lõppu, kui pidi hoopis koridori ukse kinni panema ja valvurite ruumis tegutsema. Või isegi kohe teavitama juhtunust üksuse juhti või kontaktisikuid. Ta väidab, et jagati vihaseid repliike. Sellises olukorras tuleb vajutada häirenuppu. Kui kõik jagasid vihaseid repliike, siis miks kirjutati ettekanne just kaebaja peale.
14.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja järgmist.
14.1.Kaebaja seisukoht, et valvur oli kohustatud talle koheselt peale 1. oktoobril 2019 toimunud intsidendi kohta ettekande koostamist sellest teada andma ning võimaldama kirjutada seletus, ei ole õige. Vangistusseaduse (VangS) § 133 kohaselt on vanglateenistujal kohustus koheselt teavitada vangla direktorit või kõrgemalseisvat vanglaametnikku kõikidest karistuse täideviimisel esilekerkivatest tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist, samuti tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. VangS § 64 lg 2 sätestab, et kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p 2 sätestab, et haldusorgani initsiatiivil algav haldusmenetlus algab menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Seega, kui valvur I. Veiken koostas 1. oktoobril 2019 kaebaja käitumise kohta ettekande, oli tal kohustus sellest teavitada vangla direktorit, kellele ettekanne on ka adresseeritud. Peale kaebaja käitumisele teabe- ja uurimisosakonna (TUO) ametniku A. Reini 14. oktoobril 2019 antud hinnangut, et kaebaja käitumises kuriteo- ega
3-20-150 väärteo koosseisu tunnuseid ei ole, otsustati kaebaja 1. oktoobri 2019 käitumise osas viia läbi distsiplinaarmenetlus Kodukorra p.1.6.3 rikkumise süüdistuses, millest kaebajat
21.oktoobril 2019 teavitati ning anti võimalus selgituste andmiseks.
14.2.Vastustaja tegevus kaebaja esitatud teabenõuete täitmisel ei takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta. Teabenõude esitamine ega selle täitmise aeg ei takistanud kaebajal distsiplinaarmenetluses selgitusi anda ja seda pole väitnud ka kaebaja ise. Kaebaja pole ka selgitanud, miks oli temale seletuse andmiseks vajalik ettekande koopia, seega on tema etteheide koopia saamist puudutavas osas asjasse mittepuutuv.
14.3.Vastustaja möönab, et kaebaja 30. oktoobril 2019 esitatud vaide käsitlemine
29.oktoobril 2019 tutvustamiseks esitatud distsiplinaarmenetluse protokolli vastuväidetena, ei olnud ilmselt õige. Samas vaatamata sellele, kas kaebaja 30. oktoobri 2019. a vaidena esitatud pöördumist käsitleti õigesti või mitte, ei mõjutanud see kaebajal oma õigusi kaitsta. See, milles kaebajale etteheidetav tegu seisnes, mis seda tõendab ning miks on otsustatud temale määrata distsiplinaarkaristuseks noomitus, oli kaebajale teada kokkuvõtvast distsiplinaarmenetluse protokollist, millest tal oli olemas koopia.
14.4.Distsiplinaarkaristus määrati kaebajale 31. oktoobril 2019, seega oli kaebajal sisuliselt poolteist päeva aega protokolliga tutvuda ning esitada sisulisi vastuväiteid, mis temale karistuse määramist võinuks mõjutada, aga seda kaebaja ei teinud. Kuna ka vanglale käskkirja tühistamiseks esitatud vaides ei too kaebaja välja ühtegi asjaolu, mis võinuks kaasa tuua teistsuguse otsuse, siis vaatamata distsiplinaarmenetluse läbiviimise kiirusele, mis sisuliselt ongi kaebaja etteheide, ei saa kaebaja väita, et tal puudus üldse teave, mille eest ja miks temale distsiplinaarkaristus määrati.
14.5.Tõele ei vasta kaebaja väide, et tal takistati õiguste kaitsmist, kuna ei väljastatud vaidemenetluse käigus soovitud dokumente. Kaebaja esitas 5. novembril 2019 teabenõudena pealkirjastatud pöördumise, milles taotles muuhulgas koopiat distsiplinaarmenetluse alustamise teatisest ning TUO spetsialisti õiendist. Kuigi kaebaja märgib, et tegemist on korduva nõudega, polnud ta neid dokumente vanglalt eelnevalt nõudnud. Kaebaja sai soovitud koopiad pöördumise registreerimise päeval 11. novembril 2019. Vaide esitas kaebaja 27. novembril 2019, seega oli kaebajal vähemalt paar nädalat enne vaide esitamist olemas kõik distsiplinaarmenetluse materjalid, et neid oma õiguste kaitseks kasutada.
14.6.Vastustaja ei ole vaide lahendamise tähtaega ületanud.
14.7.Kuivõrd kaebaja juhtis ise tähelepanu valvuri öeldule, millest ta tundis ennast solvatuna, et kaebaja 1. oktoobri 2019 hommikune käitumine on tema jaoks tavapärane, peab vastustaja põhjendatuks saata kohtule erinevate ametnike poolt koostatud ettekanded, milles kirjeldatud kaebaja käitumist ja suhtumist, seda nii enne kui pärast 1. oktoobril 2019 toimunut, ning mis lükkavad ümber kaebaja väited tema üldise viisaka käitumise ja vaoshoituse ning vangla varasse suhtumise kohta.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
31.oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-24/747 ja Tartu Vangla 27. detsembri 2019. a vaideotsuse nr 1-11/424-2 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.3 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse. Käskkirja kohaselt rikkus kaebaja 1. oktoobril 2019 vanglas viisaka käitumise kohustust (käitus vanglateenistujaga ebaviisakalt).
16.Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku
3-20-150 (HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.
17.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja tühistamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures nõustub kohus põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
18.Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud vanglas julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 105 lg-te 21 ja 3 alusel on vangla direktoril õigus kehtestada vangla kodukord. Vangla kodukorras on lubatud VangS § 105 lg 21 p-i 14 alusel ja VangS § 41 lg-s 2 ning §-s 6 sätestatud eesmärkidest lähtudes kehtestada vangla distsipliini ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks piiranguid kinnipeetavate käitumis- ja väljendusviisile. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud "Tartu Vangla kodukord" (kodukord) p 1.6.3. näeb ette, et kinnipeetav on kohustatud olema vangla teenistujatega, teiste kinnipeetavate ja vanglat külastavate isikutega viisakas. Kohtu hinnangul riivab lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses. Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vastustaja vastutusalasse ja selle tagamiseks meetmete võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. Kinnipeetavate käitumisviisi piiranguid on pidanud vajalikuks ning vanglas distsipliini tagamise kohaseks meetmeks ka Riigikohus (vt halduskolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-3-15).
19.VangS § 63 lg 1 kohaselt võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Üheks distsiplinaarkaristuse liigiks on VangS § 63 lg 1 p-i 1 kohaselt noomitus.
20.HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kuna vastustaja on seisukohal, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo, rikkudes Tartu Vangla kodukorra p-i 1.6.3., siis lasub distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõendamiskoormis vastustajal.
21.Kaebaja rikkumise tuvastamisel on kesksel kohal intsidendi kohta tehtud vanglaametniku ettekanne, milles kaebaja käitumist kirjeldati. Tartu Vangla teenistuja I. Veikeni 1. oktoobri 2019. a ettekande (dtl 27) kohaselt toimus 1. oktoobril 2019 kella 8.45-8.50 paiku süüdimõistetute eluhoone 7. sektoris järgmine vahejuhtum. Valvur sisenes sektorisse, et kutsuda programmi kinnipeetav V. Utikov. Trellide juures olid kinnipeetavad A. Izotov,
3-20-150 J. Kolesnikov ja L. Rubanjak, kõikidel mapid käes ja soov minna ka sotsiaalprogrammi. Saatmiskavas nende nimesid ei olnud. Vanglateenistuja küsis ka saatjalt U. Urazgalievilt, kas need kinnipeetavad on tema nimekirjas. Ei olnud. I. Veiken edastas info kinnipeetavatele ning selgitas, et enne, kui ei ole teemat selgeks teinud, ta neid kuhugile ei saada. Selle peale hakkas kaebaja järsku kileda häälega valjusti karjuma, kui ma...suka, bljad, hiljem tulen teda kutsuma, siis ta lammutab sektori laiali (ja sektor raznesu) ning kogu seltskond liikus koridori lõppu, jagades vihaseid repliike. Kaebaja ettearvamatu ja agressiivne käitumine (kileda häälega röökimine) sektoris tekitas reaalset ohutunnet (dtl 28-29). Asjaolu, et otsese tõendina rikkumise kohta on olemas üksnes vanglaametniku ettekanne, ei välista kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasust. Kohtu hinnangul ei saa eeldada ametiülesandeid täitva vanglaametniku pahausklikku käitumist ja ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist.
22.Kohtupraktikas on rõhutatud, et kinnipeetava poolt ebatsensuursete ja ebaviisakate väljendite kasutamist ei muuda õiguspäraseks ja lubatavaks isegi see, kui need ei ole suunatud konkreetsele vanglateenistujale või ei ole öeldud eesmärgiga konkreetset vanglateenistujat solvata. Samuti ei muuda selliste väljendite kasutamist lubatavaks asjaolu, kui kinnipeetav ütleb neid väidetavalt omaette või iseendale, kui see järgneb vahetult vestlusele ametnikuga või toimub vanglateenistuja juuresolekul ega ka mitte siis, kui see toimub otsese vestluseta ehk ametniku poole seljaga seistes (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr 3-1450267 ja nr 3-11-224). Ebatsensuurse ning halvustava väljendi kasutamine vahetult pärast valvuriga vestlemist on iseenesest piisav alus täitmaks vangla kodukorra p-s 1.6.3. sätestatud koosseisu. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja rikkus kodukorra p-i 1.6.3. ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteo.
23.Kaebaja leiab, et teda karistati ebaõiglaselt ja ebaproportsionaalselt. Ta on selgitanud, et tal on hästi arenenud empaatiavõime ja õiglustunne ning kõrgel tasemel probleemide lahendamise oskus. Kaebaja märgib, et ta poleks I. Veikenile kunagi midagi sellist teinud ja ta ei kasutagi selliseid sõnu. Samuti selgitab kaebaja, et tal on viisakusega kõik korras ja just tema on teistele eeskujuks. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et selline positiivne hinnang iseenda kohta ei muuda olematuks haldusakti andmise aluseks olnud asjaolusid ega ebaõigeks kaebaja varasema käitumise pinnalt tehtud järeldusi. Tartu Vangla vanglateenistujate ettekannetest nähtub, et 1. oktoobri 2019. a intsidendiga sarnane käitumine on kaebaja puhul tavapärane (dtl 62-70) ja tema enesehinnangut ei saa pidada objektiivseks. Samas ei ole vanglaametnike täiendavatel seletustel, millega on võimalik iseloomustada J. Kolesnikovi positiivselt, asja lahendamisel tähtsust, kuna vangla ei ole vaidlustatud käskkirja väljaandmisel kaebaja varasemat käitumist arvestanud. Isegi kui ametnikud kaebajat positiivselt iseloomustaks, ei tõenda see, et kaebaja käesolevas asjas vaidluse all olevat distsiplinaarsüütegu toime ei pannud.
24.Käskkirjas ei esine selliseid menetluslikke või vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja ning distsiplinaarmenetlust õigusvastaseks. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest, selgitatud menetluse käiku ja menetluslikke õigusi, tutvustatud asjakohaseid dokumente, antud võimalus selgituste andmiseks, mida kaebaja on ka kasutanud. Vastustaja tegevus kaebaja esitatud teabenõuete täitmisel ei takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta. Kohtu hinnangul on distsiplinaarmenetlus läbi viidud vastavalt VangS § 64 nõuetele, materjalidest ei nähtu, et asjaolude väljaselgitamisel oleks vangla rikkunud oluliselt menetlusnorme, mis tingiks käskkirja õigusvastasuse. Samuti ei kinnita kaebuses esitatud etteheited tõendite meelevaldset hindamist ning oluliste asjaolude kindlaks tegemata jätmist.
25.Vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga määranud kaebajale VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristustest leebeima karistuse ning käsitlenud rikkumist kergena. Kohus nõustub
3-20-150 vangla järeldustega ning valitud karistuse liigiga. Kahtlemata toob igasugune distsiplinaarkaristus kaebaja jaoks kaasa negatiivseid tagajärgi, kuid kohtu hinnangul on määratud leebeim distsiplinaarkaristus kaebaja üleastumise viisi ja raskusastet arvestades proportsionaalne.
26.Kaebaja on taotlenud ka vaideotsuse tühistamist. Kaebaja leiab, et vaideotsuse tegemisel ületati tähtaega. Kaebaja selgitab, et ta esitas vaide 27. novembril 2019 (dtl 1, 8-15). Vaideotsus tehti 27. detsembril 2019 (dtl 37). Vastustaja ei ole vaide lahendamisel tähtaega ületanud, sest VangS § 11 lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul selle edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile.
27.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu 19. veebruari 2020. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.