T.A. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19.06.2019. a otsuse nr 8268-3 tühistamiseks, Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramise taotlust uuesti läbi vaatama ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
1.Jätta T.A. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsus muutmata ning kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses T.A., A.A. ja S.A. nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 24.09.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.T.A. ja A.A. on viie lapse vanemad. Lastest üks on puudega. A.A. esitas 15.08.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui vanemale, kes on kasvatanud puudega last (S.A.). Pensioniavaldusele oli lisatud T.A. 15.08.2018. a nõusolek soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta.
2.T.A. esitas 04.03.2019 SKA-le avalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt 8 aastat viit last. Pensioniavaldusele oli lisatud A.A. nõusolek soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta.
3.SKA määras 15.03.2019. a otsusega nr 8268-1 T.A.le riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 1 alusel soodustingimustel vanaduspensioni.
4.SKA lõpetas 05.04.2019. a otsusega nr 8268-2 T.A.le soodustingimustel vanaduspensioni maksmine alates 01.04.2019.
5.SKA tunnistas 04.06.2019. a vaideotsusega nr 8-3/11595 SKA 05.04.2019. a otsuse nr 8268-2 selle andmisest alates kehtetuks ning tegi ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks.
6.SKA tunnistas 19.06.2019. a otsusega nr 8268-3, võttes aluseks sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p-d 2 ja 5 ning RPKS § 10 lg 1 p 2, SKA 15.03.2019. a otsuse nr 8268-1 kehtetuks ning otsustas lõpetada T.A.le soodustingimustel vanaduspensioni maksmise alates 01.04.2019 ja mitte tagasi nõuda alusetult makstud pensioni 15.-31.03.2019 eest. Otsuse põhjenduste kohaselt määrati laste isale A.A.ile 25.07.2018 soodustingimustel vanaduspension RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel lapsinvaliidi kasvatamise eest ning lapse ema T.A. andis 15.08.2018 nõusoleku selles osas soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta, mistõttu laieneb T.A.le õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt 8 aastat nelja last ning kel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile 3 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, mitte aga RPKS § 10 lg 1 p-st 1 tulenev õigus.
7.T.A. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks pärast kaebuse täpsustamist jäid nõuded SKA 19.06.2019. a otsuse nr 8268-3 tühistamiseks, SKA kohustamiseks kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaatama ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja väitel kinnitati SKA Jõhvi klienditeeninduses 2018. a, et kaebajal ja tema laste isal on võrdsed õigused soodustingimustel vanaduspensionile. Pärast sellise selgituse saamist loobus kaebaja 15.08.2018 ühest õigusest laste isa kasuks. SKA Jõhvi klienditeeninduses kaebajale ebaõige info andmise tulemusel on kaebaja seisukord muutunud laste isaga võrreldes halvemaks. Kaebajale tekkis mittevaraline kahju suuruses 5820 eurot. Kaebaja palus tunnistada RPKS § 10 lg 2 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta säte kohaldamata, sest see on vastuolus PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega.
8.Tartu Halduskohus jättis 29.11.2019. a otsusega rahuldamata kaebaja taotluse RPKS § 10 lg 2 PS-ga vastuolus olevaks tunnistamiseks ning jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et RPKS § 10 lg-st 2 tulenevalt pärast kirjaliku nõusoleku andmist 15.08.2018 (tl 44) puudus kaebajal õigus taotleda ise soodustingimustel vanaduspensioni S.A.i kasvatamise eest. Kaebajat ei kohelda erinevalt nendest vanematest, kes on sarnaselt temaga
kasvatanud viit last, kellest 1 on puudega. Halduskohus pidas SKA 19.06.2019. a otsuse tegemise ajal kehtinud RPKS §-i 10, s.h selle lg-t 2 põhiseaduspäraseks. Halduskohus leidis, et haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioonile tuginemata jätmine ei saanud praegusel juhul mõjutada asja otsustamist. Asja materjalide pinnalt on selge, et kaebaja teadlikult andis A.A.ile nõusoleku taotleda soodustingimustel vanaduspensioni S.A.i eest. Olukorras, kus kaebaja sellise kirjaliku nõusoleku andis, sai temalt oodata piisavalt hoolsust, et selgitada välja RPKS § 10 lg 2 regulatsioon. Kaebajal oli võimalik tutvuda asjakohase infoga ka SKA veebilehel. Kaebaja väited SKA töötajate poolt eksitamisest ei anna piisavat alust leidmaks, et kaebajal oli tekkinud kaitsmist vajav õiguspärane ootus SKA 15.03.2019. a otsuse kehtima jäämiseks. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks vahetult SKA Jõhvi klienditeenindajate poolt kaebajale ja A.A.ile antud selgituste sisu. Kaebajal ei saanud tekkida usaldust SKA 15.03.2019. a otsuse kehtima jäämiseks ka põhjusel, et kaebaja sai teada SKA kavatsusest tunnistada see kehtetuks ca 3 nädalat pärast selle otsuse tegemist. Vastustajal on kohustus ja pädevus kontrollida, kas ilmneb asjaolusid, mille tõttu isikud saavad alusetult hüvesid või väljamakseid, millele neil tegelikele asjaoludele tuginevalt õigust ei oleks (SÜS § 30 lg 2). Halduskohtu hinnangul ei ole nendel asjaoludel tegemist olulist kaalumisruumi võimaldava otsustusega. Kuna SKA tunnistas kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsuse õiguspäraselt kehtetuks, siis ei ole võimalik hüvitada kaebajale selle tegevusega väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui tegemist oleks mõne hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju liigiga riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja väitel on tal koos eksabikaasa A.A.iga võrdne õigus kasutada soodustust vastavalt RPKS § 10 lg 1 p-le 1, mistõttu kaebaja andis eksabikaasale 15.08.2018 nõusoleku kasutada sügava puudega lapse kasvatamise eest soodustust. SKA positsioon hiljem muutus ja selgus, et kaebajal ei ole eksabikaasaga võrdseid õigusi. Riigikohus on leidnud, et lapse kasvatamisega seotud toetuste ja soodustuste lähtekohaks ja eelduseks on vanemate võrdsus (kohtuasi nr 5-179). RPKS § 10 lg 2 rakendamine loob vanemate vahel ebavõrdsust. SKA veebilehel olev info on ebapiisav. RPKS § 10 lg 2 tõlgendus ei luba kahe erineva soodustuse korral kasutada neid õiglaselt ja võrdselt teise vanemaga. Kaebajaga sarnases olukorras olevaks isikuks tuleb pidada ka sama last kasvatanud teist isikut (A.A.it) ning teisi isikuid, kes on kasvatanud vähemalt 8 aastat alla 18-aastast viit last, kellest üks on keskmise, raske või sügava puudega. Kaebaja arvates esineb endiselt vastuolu PS §-dega 12 ja 28. Kaebaja väitel ei võtnud SKA 19.06.2019. a otsuses arvesse kõiki asjaolusid, mis varasema otsuse tühistamisega kaebaja olukorda oluliselt halvendasid. Arvestada tulnuks ka kaebaja usaldust SKA vastu.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata täies ulatuses, nõustudes kõigi halduskohtu otsuses toodud põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja esitatud väited ja seisukohad ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Asja materjalide põhjal ja halduskohtu põhjendusi arvestades ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.
12.RPKS § 10 lg 1 p 1 sätestab, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile on emal, isal, vanema abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last, viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. RPKS § 10 lg-d 2 ja 3 sätestavad, et kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel RPKS § 10 lg 1 p-des 1-3 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutab ja kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks. Ka Sotsiaalministri 12.12.2016. a määruse nr 70 „Riikliku pensioni määramise, ümberarvestamise ja maksmise juhend“ § 3 lg 1 kohaselt, kui isikul on õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p-des 1-6 loetletud alustel, määratakse pension ühel alusel pensionitaotleja valikul. Tulenevalt eelnimetatust ei saa sama lapse kasvatamise eest kasutada mitut soodustust, s.t õigust soodustingimustel vanaduspensionile sama lapse eest saab kasutada vaid üks õigustatud isik ja vaid ühel RPKS § 10 lg-s 1 nimetatud alusel. Nagu juba öeldud, lepivad selles, kes kasutab õigust soodustingimustel vanaduspensionile, õigustatud isikud omavahel kokku. Samuti on õigustatud isikute endi otsustada, millisel alusel õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutatakse. Seega saab juhul, kui mõlemad vanemad on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last, kellest üks on lapsinvaliid, kasutada õigust soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniiga üks vanematest ühel järgmistest alustest: kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit või enamat last.
13.Kaebaja esitas asja materjalidest nähtuvalt 04.03.2019 SKA-le avalduse ja dokumendid RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks. 15.03.2019. a otsusega nr 8268-1 määrati T.A.le soodustingimustel vanaduspension kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last. Järelkontrolli teostamise käigus aga selgus, et laste isale A.A.ile on juba 2018. a määratud soodustingimustel vanaduspension seoses lapsinvaliidi S.A.i kasvatamisega ja lapse ema T.A. andis eelnevalt kirjaliku nõusoleku selleks, et soodustingimustel vanaduspensioni seoses lapse S.A.i kasvatamisega taotleb lapse isa A.A.. Kaebaja poolt lapse isale antud nõusolekust nähtuvalt leppisid vanemad seega kokku, et õigust soodustingimustel vanaduspensionile seoses S.A.i kasvatamisega kasutab lapse isa kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last. Arvestades T.A. poolt antud nõusolekut, määrati A.A.ile soodustingimustel vanaduspension viis aastat enne vanaduspensioniiga seoses lapse S.A. kasvatamisega. Kuna
A.A.ile oli juba määratud soodustingimustel vanaduspension seoses S.A.i kasvatamisega, on õige vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et kaebajal puudub õigus sooduspensionile seoses sama lapse kasvatamisega ehk RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel, kuid tal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel (ehk kolm aastat enne vanaduspensioniiga), kui vanemal, kes on kasvatanud nelja last. Kaebaja väide, et tal on koos eksabikaasa A.A.iga võrdne õigus kasutada soodustust just vastavalt RPKS § 10 lg 1 p-le 1, ei ole seega õige ja SKA tunnistas 19.06.2019. a otsusega nr 8268-3 igati põhjendatult oma 15.03.2019. a otsuse nr 8268-1 kehtetuks ning otsustas lõpetada T.A.le soodustingimustel vanaduspensioni maksmise RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel alates 01.04.2019.
14.Jätkuvalt ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide, et SKA positsioon hiljem muutus, s.o algselt oli talle selgitatud, et ka temal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel, kuid pärast see muutus ja SKA tunnistas talle selle õiguse andnud 15.03.2019. a otsuse kehtetuks. Juba halduskohus märkis, et kohtule ei ole esitatud ühtegi sellist tõendit, millest nähtuks vahetult SKA Jõhvi klienditeenindajate poolt kaebajale ja A.A.ile antud selgituste sisu ning nende ebaõigsus või muutumine. Lisaks viitas halduskohus õigesti sellele, et kaebaja väidetes on vastuolud, sest kaebuses väidab kaebaja näiteks, et ta andis nõusoleku soodustingimustel vanaduspensioni kasutamiseks laste isale seetõttu, et vastasel juhul saaks ta vähem soodustusi, ehk tal tekiks RPKS § 10 lg 3 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile 2,5 aastat mitte 3 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Seega ei ole ka ringkonnakohtul võimalik kuidagi ilma kahtlusteta tuvastada, milliseid selgitusi kaebajale ja A.A.ile klienditeenindajate poolt tegelikkuses anti ja kas need võisid kuidagi mõjutada kaebaja käitumist seoses nõusoleku andmisega selleks, et soodustingimustel vanaduspensioni seoses lapse S.A.i kasvatamisega taotleb lapse isa. Üksnes kaebaja ja A.A.i tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole klienditeenindajate poolt selgituste andmine ega ka selgituste sisu kontrollitav.
15.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et RPKS § 10 lg 2 rakendamine loob vanemate vahel ebavõrdsust ja kaebajaga sarnases olukorras olevaks isikuks tuleb pidada ka sama last kasvatanud teist isikut (A.A.it) ning teisi isikuid, kes on kasvatanud vähemalt 8 aastat viit alla 18-aastast last, kellest üks on keskmise, raske või sügava puudega. Seda, et kaebajaga sarnases olukorras olevateks isikuteks saab pidada sama last kasvatanud teist isikut (antud juhul A.A.it) ning teisi isikuid, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18aastast viit last, kellest üks on keskmise, raske või sügava puudega, on halduskohus vaidlusaluses otsuses möönnud ja selle üle vaidlust ei ole. RPKS § 10 lg 2 sätestab, et kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel käesoleva paragrahvi lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutab ning seda kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks. Puudub vaidlus selle üle, et A.A.ile on SKA 16.08.2018. a otsusega nr 8068-1 (tl 40) määratud alates 25.07.2018 soodustingimustel vanaduspension viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist seoses S.A.i kasvatamisega ning kaebaja on selle õiguse kasutamiseks lapse isa poolt andnud 15.08.2018 kirjaliku nõusoleku (tl 44). Seega oli SKA-l õigus RPKS § 10 lg 2 alusel lapsevanemate poolt sõlmitud kokkulepet arvestada ning seda sätet ega selle kohaldamist ei ole kuidagi võimalik pidada ühe lapsevanema õigusi rikkuvaks. Üldise võrdsuspõhiõiguse riivega on teatavasti tegemist siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt. Kaebajat ei kohelda erinevalt nendest vanematest, kes
on sarnaselt temaga kasvatanud viit last, kellest üks on puudega. RPKS § 10 lg 1 p 1 ja § 10 lg 2 seavad sellises olukorras olevatele isikutele soodustingimustel vanaduspensioni õiguse taotlemiseks võrdsed tingimused, sest nii kaebajal kui temaga sarnases olukorras olevatel teistel isikutel on võimalus sellises olukorras samu lapsi kasvatanud teise isikuga kokku leppida, kes neist kasutab RPKS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud õigust jääda soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniiga (puudega lapse kasvatamise eest) ning kes RPKS § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud õigust jääda soodustingimustel vanaduspensionile kolm aastat enne vanaduspensioniiga (nelja lapse kasvatamise eest). Halduskohus viitas ka PS §-le 28 ja täpsemalt selle lg-le 2, millest tulenevalt on riigil õigus piiritleda riigieelarveliste pensionikindlustuse vahendite jagamise tingimused, arvestades seda tehes PS printsiipide, põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste ning Eestile siduva rahvusvahelise õigusega, mistõttu ei ole alust ka kaebaja väitel, et RPKS § 10 lg 2 on vastuolus PS §-ga 28. Kaebaja väiteid RPKS § 10 lg 2 vastuolu kohta PS §-ga 12 analüüsis halduskohus põhjalikult vaidlusaluse otsuse põhjendava osa p-des 15-17 ja leidis igati põhjendatult, et sellist vastuolu ei esine. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vastavate põhjendustega, siis ei analüüsi ringkonnakohus enam kaebaja samasisulisi väiteid uuesti käesolevas otsuses.
16.Halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väited selle kohta, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 5-17-9 muudeti RPKS § 10 lg-t 3. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 08.11.2017. a otsusega asjas nr 5-17-9 tunnistati RPKS § 24 lg-d 7 ja 8 ning § 28 lg 2 p 12 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles need ei võimaldanud täiendavat pensioniõiguslikku staaži jagada § 28 lg 2 p-s 12 nimetatud isikute vahel olukorras, kus mõlemad isikud vastavad sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele, kuid nad ei jõua selle omavahelises jagamises kokkuleppele. Seetõttu muudeti ka RPKS § 10 lg-t 3 ja sätestati võimalus pensioniaastate jagamiseks. RPKS § 10 lg 3 sätestab, et kui üks käesoleva paragrahvi lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikutest ei anna teisele isikule soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks kirjalikku nõusolekut ja mõlemal isikul on õigus soodustingimustel vanaduspensionile, määratakse soodustingimustel vanaduspension mõlemale, lähtudes iga isiku enda vanaduspensionieast ning käesoleva paragrahvi lg 1 p-des 1–3 sätestatud aastad, mille võrra on õigus enne vanaduspensioniikka jõudmist soodustingimustel vanaduspensionile, jaotatakse võrdselt mõlema isiku vahel. Käesoleval juhul ei ole aga olnud tegemist olukorraga, et üks RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3 nimetatud isikutest ei andnud teisele isikule soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamiseks kirjalikku nõusolekut. Samuti ei ole sellest, et RPKS § 10 lg-s 3 tehti muudatus selleks, et lahendada olukord täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele vastavate isikute vahel siis, kui omavahel kokkuleppele ei jõuta, võimalik välja lugeda, et ebavõrdse kohtlemisega oleks tegemist ka siis, kui kohaldatakse RPKS § 10 lg 2 ja sellest tulenevalt tekib lapsevanemal õigus soodustingimustel vanaduspensionile kas sama paragrahvi lg 1 p 1, 2 või 3 alusel. Viidatud lahendis märkis Riigikohus muuhulgas ka seda, põhiseaduse ja võrdsuspõhiõigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus see, et lapse kasvatajad lepivad omavahel soodustuse saaja kokku, mida RPKS § 10 lg 2 just võimaldabki.
17.HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama HMS § 64 lg-s 3 sätestatut ning peale selle ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti
avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks (HMS § 67 lg 1). HMS § 67 lg 4 sätestab alused, millal isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele tugineda. Näiteks on õiguspärase ootuse kaitsmine välistatud siis, kui isik ei olnud haldusakti õigusvastasusest teadlik tingituna tema enda hooletusest. Asja materjalide pinnalt on võimalik teha järeldus, et kaebaja andis täiesti teadlikult A.A.ile nõusoleku taotleda soodustingimustel vanaduspensioni S.A.i eest. Kui kaebaja oli sellise kirjaliku nõusoleku andnud, saab temalt oodata ka piisavat hoolsust selleks, et selgitada välja RPKS § 10 lg 2 regulatsioon. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli võimalik tutvuda asjakohase informatsiooniga nii eesti kui vene keeles näiteks SKA veebilehel ning saada kinnitust sellele, et sama lapse kohta on õigus soodustingimustel vanaduspensionile ainult ühel inimesel. Samuti tuleb nõustuda halduskohtu hinnanguga, et kaebajal ei saanud tekkida usaldust SKA 15.03.2019. a otsuse nr 8268-1 kehtima jäämiseks ka põhjusel, et ta sai SKA kavatsusest tunnistada see haldusakt kehtetuks teada juba umbes 3 nädalat pärast 15.03.2019. a otsuse tegemist. HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele juhul, kui halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg (30 päeva haldusakti teatavaks tegemisest arvates) ei ole veel möödunud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja väited, et talle soodsa, 15.03.2019. a otsuse kehtetuks tunnistamisel oleks haldusorgan igal juhul pidanud arvestama kaebaja usaldust sellise haldusakti kehtima jäämise suhtes.
18.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse muutmata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) tema enda kanda.
20.Kuna halduskohtu otsusel asendati esimese astme kohtuotsuses kaebaja, A.A.i ning S.A.i nimed initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3), siis asendab ka ringkonnakohus avaldatavas otsuses eelmainitud nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.