T.A. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19.06.2019 otsuse nr 8268-3 tühistamiseks, Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramise taotlust uuesti läbi vaatama ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – T.A. Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Silvia Azojan
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata T.A. taotlus riikliku pensionikindlustuse seaduse § 10 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.
2.Jätta T.A. kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel T.A., A.A. ja S.A. nimed initsiaalidega.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181). Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.T.A. ja A.A. on viie lapse vanemad ning nende üks laps on puudega. A.A. esitas 15.08.2018 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) pensioniavalduse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui vanemale, kes on kasvatanud puudega last (S.A.) (tl 42–43). Pensioniavaldusele oli lisatud T.A. 15.08.2018 nõusolek soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta (tl 44).
3-19-1140
2.T.A. esitas 04.03.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse (tl 46-47) ja dokumendid riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 1 alusel soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last. Pensioniavaldusele oli lisatud A.A.i nõusolek soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta (tl 48).
3.SKA 15.03.2019 otsusega nr 8268-1 (tl 45) määrati T.A.le RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel soodustingimustel vanaduspension kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last ja kellel on seetõttu õigus soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.
4.SKA 05.04.2019 otsusega nr 8268-2 (tl 6–8) lõpetati T.A.le soodustingimustel vanaduspensioni maksmine alates 01.04.2019.
5.T.A. esitas 16.04.2019 SKA 05.04.2019 otsusele nr 8268-2 vaide (tl 9–11).
6.SKA tunnistas 04.06.2019 vaideotsusega nr 8-3/11595 (tl 15–17) SKA 05.04.2019 otsuse nr 8268-2 selle andmisest alates kehtetuks ning tegi SKA hüvitiste osakonnale ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks SKA 05.04.2019 otsuses ebaõige õigusliku aluse äratoomise tõttu.
7.SKA tegi 19.06.2019 otsuse nr 8268-3 (tl 20–21), millega tunnistas sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 19 lg 1 p-de 2 ja 5 ning RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel SKA 15.03.2019 otsuse nr 8268-1 kehtetuks ning otsustas lõpetada kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni maksmise alates 01.04.2019 ja mitte tagasi nõuda alusetult makstud pensioni perioodi 15.03.2019–31.03.2019 eest. Otsuse põhjenduste kohaselt selgus järelkontrolli käigus, et laste isale A.A.ile on määratud 25.07.2018 soodustingimustel vanaduspension RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus RPKS § 58 lg-ga 7) lapsinvaliidi kasvatamise eest. Lapse ema, T.A. on andnud 15.08.2018 nõusoleku selles osas soodustingimustel vanaduspensionist loobumise kohta. Seetõttu laieneb T.A.le õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel, s.o kui vanemale, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat nelja last ning kel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.
8.T.A. esitas 18.06.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks pärast kaebuse täpsustamist jäid nõuded SKA 19.06.2019 otsuse nr 8268-3 tühistamiseks, SKA kohustamiseks kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks esitatud taotlust uuesti läbi vaatama ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja tuleb tunnistada soodustingimustel vanaduspensioni saajaks ning maksta talle pensioni alates 01.04.2019. Kaebajal on viis last ning üks nende seast on sügava puudega. Sotsiaalkindlustusameti Jõhvi klienditeeninduses kinnitati 2018. a-l kaebajale, et kaebajal ja tema laste isal on kaks võrdset õigust soodustingimustel vanaduspensionile – ühel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile raske või sügava puudega lapse kasvatamise eest, teisel viie lapse kasvatamise eest. Alles pärast selle selgituse saamist loobus kaebaja 15.08.2018 ühest õigusest laste isa A.A.i kasuks ning A.A.ile on alates 25.07.2018 määratud soodustingimustel vanaduspension seoses lapsinvaliidi S.A. kasvatamisega. SKA Jõhvi klienditeeninduses kaebajale ebaõige info andmise tulemusel on kaebaja seisukord muutunud laste isaga võrreldes halvemaks. Kaebaja on A.A.ist lahutatud. A.A. jõudis pensionile jäämise õigust andvasse vanusesse esimesena ning kaebaja andis nõusoleku soodustingimustel pensioni kasutamiseks RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel, vastasel juhul oleks kaebaja saanud vähem soodustusi ja omandanud õiguse soodustingimustel vanaduspensionile 3 aasta asemel 2,5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Kaebaja palub tunnistada RPKS § 10 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see säte asja lahendamisel kohaldamata, sest see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebajale on tekkinud mittevaraline kahju. Ta ootas oma pensionile minekut väga, näiteks organiseeris ta töölt lahkumise puhul peo. Samuti on kaebajal väsimustunne ning probleemid tervisega.
3-19-1140 Ootamatult tuli kaebajal leida jõudu tööks, muuta plaane ning selgitada situatsiooni ebameeldiva tundega palju kordi sõpradele ja sugulastele. Kaebaja hindab talle tekkinud kahju kümne kuu pensioni summa, s.o 5820 euro suuruseks.
9.Sotsiaalkindlustusamet palus kaebusele esitatud vastuses jätta see rahuldamata. Tulenevalt RPKS § 10 lg-test 2 ja 3 ning sotsiaalkaitseministri 12.12.2016 määruse nr 70 „Riikliku pensioni määramise, ümberarvestamise ja maksmise juhend“ (määrus nr 70) § 3 lg st-1 ei saa sama lapse kasvatamise eest kasutada mitut soodustust, s.t õigust soodustingimustel vanaduspensionile sama lapse eest saab kasutada vaid üks õigustatud isik ja vaid ühel RPKS § 10 lg-s 1 nimetatud alusel. Selles, kes õigustatud isikutest kasutab õigust soodustingimustel vanaduspensionile, lepivad õigustatud isikud omavahel kokku. Samuti on õigustatud isiku(te) otsustada, millisel alusel õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutatakse. Seega saab juhul, kui mõlemad vanemad on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit last, kellest üks on lapsinvaliid, kasutada õigust soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniiga üks vanematest ühel järgmistest alustest: kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või kui vanem, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat viit või enamat last. Arvestades järelkontrolli käigus raames selgunud asjaolu, et A.A.ile oli juba määratud soodustingimustel vanaduspension seoses S.A. kasvatamisega, puudub kaebajal õigus soodustingimustel vanaduspensionile seoses sama lapse kasvatamisega. Seega on kaebajal õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 2 alusel kolm aastat enne vanaduspensioniiga kui vanemal, kes on kasvatanud nelja last. Kaebusest ei nähtu, millal ja millise klienditeenindaja juures kaebaja Jõhvi klienditeeninduses selgitusi saamas käis. SKA klienditeenindustes ei salvestata klientide pöördumisi. Kuna puuduvad andmed, mida ja kuidas küsiti, ei ole võimalik ka antud vastuseid kommenteerida.
10.T.A. esitas 05.11.2019 kohtule täiendava tõendina A.A.i 03.11.2019 avalduse (tl 52), milles viimane kinnitab, et 2018. a-l selgitati SKA Jõhvi klienditeeninduses talle, et nii temal kui ka kaebajal on võrdne õigus jääda soodustingimustel pensionile viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.
KOHTU SEISUKOHT
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas SKA on 19.06.2019 otsusega nr 8268-3 õiguspäraselt tunnistanud kehtetuks SKA 15.03.2019 otsuse nr 8268-1 ning lõpetanud kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni maksmise alates 01.04.2019.
12.Vaidlustatud otsusest tulenevalt on SKA 15.03.2019 otsus nr 8268-1 õigusvastane, kuna järelkontrolli käigus selgunu põhjal ei olnud kaebaja puhul täidetud RPKS § 10 lg 1 p-s 1 ja lg-s 2 sätestatud soodustingimustel vanaduspensioni õiguse taotlemise tingimused.
13.RPKS § 10 lg 1 p 1 sätestab, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile on emal, isal, vanema abikaasal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last, viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. RPKS § 10 lg 2 sätestab, et kui samade laste suhtes on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni mitmel RPKS § 10 lg 1 p-des 1 kuni 3 nimetatud isikul, lepivad need isikud kokku, kes õigust soodustingimustel vanaduspensionile kasutab. Kokkulepet väljendab kirjalik nõusolek soodustingimustel vanaduspensioni õiguse kasutamisest loobumise kohta teise pensionitaotleja kasuks.
14.Puudub vaidlus, et A.A.ile on SKA 16.08.2018 otsusega nr 8068-1 (tl 40) määratud alates 25.07.2018 soodustingimustel vanaduspension viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist seoses S.A. kasvatamisega ning kaebaja on selle õiguse kasutamiseks andnud 15.08.2018 kirjaliku nõusoleku (tl 44). RPKS § 10 lg-st 2 tulenevalt puudus kaebajal pärast sellise kirjaliku
3-19-1140 nõusoleku andmist õigus taotleda ise soodustingimustel vanaduspensioni S.A. kasvatamise eest.
15.Kohus ei nõustu kaebajaga, et RPKS § 10 lg 2 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Üldise võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist siis, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt (vt Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 57; 27.12.2011 otsus nr 3-4-1-23-11, p 42). Seega tuleb võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks ja väidetava rikkumise kontrolliks esmalt leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini (Riigikohtu 11.03.2015 otsus nr 3-4-1-51-14, p 62; 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-18-14, p 57; Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 69). Kaebajaga sarnases olukorras ei ole isikud, kellel on õigus taotleda soodustingimustel vanaduspensioni RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel selle eest, et nad on kasvatanud viit last, kelle seas ei ole puudega last. Seetõttu ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise hindamise eesmärgil võimalik kaebajat ka nende isikutega võrrelda. Kaebajaga sarnases olukorras olevateks isikuteks saab pidada sama last kasvatanud teist isikut (antud juhul A.A.it) ning teisi isikuid, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast viit last, kellest üks on keskmise, raske või sügava puudega.
16.Kaebajat ei kohelda erinevalt nendest vanematest, kes on sarnaselt temaga kasvatanud viit last, kellest üks on puudega. RPKS § 10 lg 1 p 1 ja § 10 lg 2 seavad sellises olukorras olevatele isikutele soodustingimustel vanaduspensioni õiguse taotlemiseks võrdsed tingimused. Nii kaebajal kui temaga sarnases olukorras olevatel teistel isikutel on võimalus sellises olukorras samu lapsi kasvatanud teise isikuga kokku leppida, kes neist kasutab RPKS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud õigust jääda soodustingimustel vanaduspensionile viis aastat enne vanaduspensioniiga (puudega lapse kasvatamise eest) ning kes RPKS § 10 lg 1 p-s 2 sätestatud õigust jääda soodustingimustel vanaduspensionile kolm aastat enne vanaduspensioniiga (nelja lapse kasvatamise eest). Seadusest ei tulene, et RPKS § 10 lg 2 ei kohalduks puudega lapse kasvatamisest tulenevale õigusele soodustingimustel vanaduspensionile. PS § 28 lg-st 2 tulenevalt on riigil õigus piiritleda riigieelarveliste pensionikindlustuse vahendite jagamise tingimused, arvestades seda tehes PS printsiipide, põiõiguste, vabaduste ja kohustuste ning Eestile siduva rahvusvahelise õigusega (vt PS § 28 kommentaarid, p 25, www.pohiseadus.ee).
17.Küsimust sellest, kas ainult ühele last kasvatanud isikule soodustuse andmine on kooskõlas PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõigusega, on Riigikohus arutanud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-17-9. Kuigi selles asjas oli vaidluse all küsimus vanematele laste kasvatamise eest täiendava pensioniõigusliku staaži andmisest, on selles lahendis väljendatud põhimõtted kohaldatavad ka RPKS §-s 10 ette nähtud õigusele taotleda soodustingimustel vanaduspensioni. Riigikohus ei pidanud põhiseaduspäraseks olukorda, kus võimalus saada täiendavat pensioniõiguslikku staaži oli vaid ühel vanematest, samas kui ka teine vanem vastab samadele pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele, kuid ei seadnud kahtluse alla vastavat regulatsiooni tervikuna. Arvestades muu hulgas riigieelarveliste põhjustega, tunnistas Riigikohus asjas vaidluse all olnud sätte põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud kahte täiendava pensioniõigusliku staaži aastat vanemate vahel jagada olukorras, kus mõlemad vanemad vastavad selles sättes esitatud täiendava pensioniõigusliku staaži saamise eeldustele, kuid nad ei jõua selle omavahelises jagamises kokkuleppele (vt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 5-17-9, p 37). Viidatud lahendis märkis Riigikohus täiendavalt, et põhiseaduse ja võrdsuspõhiõigusega ei ole põhimõtteliselt vastuolus soovitus, et lapse kasvatajad lepivad omavahel soodustuse saaja kokku, saades sellisel juhul arvesse võtta lapse tegelikku kasvatamist ning kasvatamise mõju kummagi vanema pensionistaažile (vt Riigikohtu 08.11.2017 otsus nr 5-17-9, p 37). Sellest Riigikohtu lahendist ajendatuna muudeti ka RPKS §-i 10 ning lisati sellesse alates 13.01.2019 kehtiv lg 3, mille kohaselt juhul, kui vanemad ei jõua kokkuleppele, kumb RPKS § 10 lg 1 p-des 1–3 ette nähtud õigust kasutab, jaotatakse aastad, mille võrra on neil õigus enne vanaduspensioniikka jõudmist soodustingimustel vanaduspensionile, mõlema vahel võrdselt.
3-19-1140
18.Eeltoodust tulenevalt ja arvestades, et kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 lause 2), saab vaidlustatud SKA 19.06.2019 otsuse tegemise ajal kehtinud RPKS §-i 10, sh selle lg-t 2 pidada põhiseaduspäraseks. Kaebaja taotlus RPKS § 10 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks jääb seetõttu rahuldamata.
19.Vaidlustatud SKA otsuse näol on tegemist SKA varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisega, kuid selles ei ole õiguslike alustena viidatud haldusmenetluse seaduse (HMS) vastavatele sätetele (vt SÜS § 3 lg 6).
20.Haldusaktis eksliku õigusliku aluse kasutamine ei pruugi vältimatult kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas ja selle rakendamise eeldused täidetud (vt ka Riigikohtu 26.10.2016 otsus nr 3-3-1-28-16, p 14; 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 14). HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Sarnase sisuga on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1, mille kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist.
21.Kohus leiab, et praegusel juhul ei saanud HMS-s sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioonile tuginemata jätmine mõjutada asja otsustamist. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peab haldusorgan arvestama HMS § 64 lg-s 3 sätestatut ning peale selle ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, samuti avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks (HMS § 67 lg 1). Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla ka piiratud.
22.HMS § 67 lg 4 sätestab alused, mil isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele. Näiteks on õiguspärase ootuse kaitsmine välistatud olukorras, kus isik ei olnud haldusakti õigusvastasusest teadlik tingituna tema enda hooletusest (HMS § 67 lg 4 p 5, võlaõigusseaduse § 104 lg-d 2, 3). Asja materjalide pinnalt on selge, et kaebaja oli teadlikult andnud A.A.ile nõusoleku taotleda soodustingimustel vanaduspensioni S.A. eest. Kohtul puudub praegusel ajal võimalus asuda hindama selle tahteavalduse kehtivust. Olukorras, kus kaebaja oli sellise kirjaliku nõusoleku andnud, sai temalt oodata ka piisavalt hoolsust, et selgitada välja RPKS § 10 lg 2 regulatsioon. Näiteks oli kaebajal võimalik tutvuda asjakohase informatsiooniga nii eesti kui ka vene keeles SKA veebilehel ning saada kinnitust sellele, et sama lapse kohta on õigus soodustingimustel vanaduspensionile ainult ühel inimesel (https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension/pension-liigid-jasoodustused#Soodustingimustel%20vanaduspension).
23.Kaebaja väited tema ja A.A.i eksitamisest Sotsiaalkindlustusameti Jõhvi klienditeeninduse töötajate poolt ei anna kohtule piisavat alust leidmaks, et kaebajal oli tekkinud kaitsmist vajav õiguspärane ootus SKA 15.03.2019 otsuse kehtima jäämiseks. Vaieldamatult peaks riigiasutuste klienditeenindustes inimestele edastatav teave olema korrektne ja õigusaktidega kooskõlas ning isikud peavad saama seda teavet usaldada. Kohtule ei ole aga esitatud ühtegi sellist tõendit, millest nähtuks vahetult SKA Jõhvi klienditeenindajate poolt kaebajale ja A.A.ile antud selgituste sisu. Lisaks esineb kaebaja väidetes vastuolusid. Näiteks väidab kaebaja kaebuses, et ta andis nõusoleku soodustingimustel vanaduspensioni kasutamiseks laste isale, kuna vastasel juhul saaks ta vähem soodustusi ehk tal tekiks RPKS § 10 lg 3 alusel õigus soodustingimustel vanaduspensionile 2,5 aastat mitte 3 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Seega ei ole kohtul võimalik ilma kahtlusteta tuvastada, milliseid selgitusi kaebajale ja A.A.ile klienditeenindajate poolt tegelikkuses anti. Üksnes kaebaja ja A.A.i tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole see kontrollitav.
3-19-1140
24.Kohtu hinnangul ei saanud kaebajal tekkida usaldust SKA 15.03.2019 otsuse nr 8268-1 kehtima jäämiseks ka põhjusel, et kaebaja sai teada SKA kavatsusest tunnistada see haldusakt kehtetuks ca 3 nädalat pärast selle otsuse tegemist. HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt ei saa isik tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele ka juhul, kui halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg (30 päeva haldusakti teatavaks tegemisest arvates) ei ole veel möödunud.
25.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsuse tegemisel aset leidnud menetluslikud rikkumised ei saanud mõjutada asja otsustamist. Vastustajal on kohustus ja pädevus kontrollida, kas ilmneb asjaolusid, mille tõttu isikud saavad alusetult hüvesid või väljamakseid, millele neil tegelikele asjaoludele tuginevalt õigust ei oleks (SÜS § 30 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole nendel asjaoludel tegemist olulist kaalumisruumi võimaldava otsustusega. Kohus rõhutab ka, et vaidlustatud otsusega lõpetati kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni maksmine alates 01.04.2019, kuid temalt ei nõutud tagasi kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel makstud pensioni perioodi 15.03.–31.03.2019 eest.
26.Kaebaja on taotlenud ka talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
27.Avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on sätestatud RVastS-s. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhul, kui see on tekitatud süüliselt ning tegemist on olnud väärikuse alandamisega, tervise kahjustamisega, vabaduse võtmisega, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumisega või au või hea nime teotamisega. Kohus leidis eespool, et SKA on tunnistanud kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsuse õiguspäraselt kehtetuks. Seega ei ole võimalik hüvitada kaebajale selle tegevusega väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju, isegi kui tegemist oleks mõne hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju liigiga RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
28.Eelnevalt toodud põhjendustel jääb kaebus kõigis nõuetes rahuldamata.
29.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 174,60 eurot. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad need menetluskulud kaebaja enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, sest kohtule pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitatud (HKMS § 109 lg 1 lause 4).
30.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja, A.A.i ning S.A. nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.