XX kaebus Maanteeameti vastu 3846 euro ja 18 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõudes ning kohtu äranägemisel ka õiglase hüvitise väljamõistmiseks mittevaralise kahju tekitamise eest
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX, esindaja Ljudmila Tamar; Vastustaja – Maanteeamet, esindaja Sigrid Rahkema
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus varalise kahju hüvitamise nõude osas ja mõista Maanteeametilt kaebaja kasuks välja 3846 euro ja 18 sendi suurune summa;
2.Jätta kaebus mittevaralise puudutavas osas rahuldamata;
kahju
hüvitamise
nõuet
3.Mõista vastustajalt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 1295 eurot;
4.Tagastada kaebajale enam tasutud riigilõiv summas 115 eurot ja 38 senti kontole, millelt see 25.11.2019 tasuti Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.09.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
1.XX esitas 25.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeametilt 3846 euro ja 18 sendi suuruse varalise kahju hüvitamise nõudes ning ka mittevaralise kahju väljamõistmiseks õiglases
summas kohtu äranägemisel. Kaebusest nähtuvalt asus XX 01.10.2014 tööle töölepingu nr 1/1001/2014 alusel Tehnoülevaatuse OÜ-sse tehnoülevaatuse teostaja ametikohale. Maanteeamet väljastas XXile 01.04.2015 atesteerimistunnistuse nr 15137, mille kohaselt oli kaebajal õigus teostada ülevaatusi järgmistele sõidukite kategooriatele: M1, M1G, N1, N1G, O1, O2. Tunnistus oli välja antud kehtivusega kuni 31.03.2018. Maanteeameti 25.11.2016 otsusega nr 23-1/16-00052/176 peatati XXi ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivus kuni 31.12.2017. XX vaidlustas eelnimetatud Maanteeameti otsuse Tallinna Halduskohtus, taotledes selle tühistamist või alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist (haldusasi nr 3-16-2497). Kuna kohtumenetluse ajal oli saabumas atesteerimistunnistuse peatamise lõpptähtaeg ja haldusakti kehtivus oli sellega lõppenud, taotles kaebaja kohtult 08.11.2017 tühistamiskaebuse muutmist tuvastamiskaebuseks. Halduskohus nõustus kaebajaga alternatiivse nõude osas, kuid jättis 21.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas eelnimetatud lahendi peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2019 otsusega rahuldati kaebaja apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega tunnistati Maanteeameti vastav otsus õigusvastaseks. Riigikohtu 14.11.2019 otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata. Seega täna ei ole vaidlust, et kaebaja suhtes oli 25.11.2016 otsus õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja õigusvastase haldusaktiga on kaebajale tekitatud varalist ja mittevaralist kahju.
2.Tallinna Halduskohtu 17.12.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse. Maanteeamet vastas kaebusele 17.01.2020.
3.Tallinna Halduskohtu 09.07.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
4.Maanteeamet esitas 17.08.2020 täiendavad seisukohad.
5.Kaebaja esitas oma seisukohad vastustaja eelneva menetlusliku positsiooni osas 17.08.2020 ning täiendas neid veel ka 03.09.2020.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebaja leiab, et oli tööülesannete täitmisest ajavahemikul 01.12.2016 kuni 31.12.2017 õigusvastaselt kõrvaldatud. Kuni 01.12.2016 oli kaebaja keskmine päevatöötasu summas 26,71 eurot. Kaebaja viidi 30.11.2016 alates 01.12.2016 üle madalamale ametikohale abitöölisena ja tema töötasuks sai Eesti Vabariigis kehtestatud miinimumtöötasu. Juhatuse 27.02.2017 otsusega oli sama tööandja juures töötavate ülevaatajate töötasu suurendatud. Kaebaja töötasu määr aga ei muutunud. Kaebaja arvestuse järgi vähenes tema töötasu õigusvastase haldusakti tõttu perioodil 02.12.201631.12.2017 kokku 3382,85 euro võrra.
7.Pärast ülevaataja õiguse peatamise perioodi lõppemist ei saanud kaebaja asuda ülevaataja ülesannete täitmisele, kuna üle 1 aasta kestva peatamise perioodi tõttu pidi ta läbima uuesti väljaõppe ja praktika ning sooritama sellekohase eksami. Seega jäi kaebajal saamata ülevaataja keskmine töötasu ka perioodil 01.01.2018-31.03.2018, summas 463,33 eurot.
8.Kaebaja elas ülevaataja õiguste peatamist sisemiselt raskelt üle. Kaebaja puudus töölt halvenenud tervise tõttu ja oli korduvalt töövõimetuslehel, sh: 05.01.2016-13.01.2016 (vahetult pärast menetluste algust 2015 novembrist/detsembrist) ja 20.10.2018-18.11.2018 (kodutrauma, kuna tähelepanu oli hajutatud). Läbielamised põhjustasid stressi ja unehäireid ning päädisid oktoobris 2018 raske haigestumisega (roos). Mittevaralise kahju hüvitise suurus on kohtu diskretsiooni ja
siseveendumuse põhjal tehtud otsus ning selleks ei pea tõendeid esitama. Kaebaja on kirjeldanud eluliselt usutavaid tagajärgi, mis on tema elus tekkinud õigusvastase haldusakti mõjul, ja palub kohtul määrata õiglane hüvitis.
9.Täiendavas 17.08.2020 seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja seisukoht, mille kohaselt kaebaja sai kaevatava otsuse kätte 01.12.2016, kuid andis allkirja kättesaamise kohta 30.06.2016, on ekslik. Kaebaja sai otsuse kätte 30.11.2016 ja alates 01.12.2016 ei tohtinud ta ülevaataja ülesandeid täita. Kaebaja töötas sõidukite ülevaatajana töölepingu alusel. Töölepingu sõlmimine oli vabatahtlik ja kaebaja soov. Töölepingu seadus ei näe ette töötaja teisele tööle üleviimist. Kaebaja ei valinud vabatahtlikult endale abitöölise kohta, vaid oli sunnitud mingitki tööd tegema kuni tema saatus kriminaalmenetluses (ja ka halduskohtumenetluses) selgub. Kaebaja ei nõustu vastustajaga ka selles, et kaebaja pidi tema suhtes alustatud kriminaalmenetlusest järeldama, et vastustaja võib tema atesteerimistunnistuse kehtivuse peatada. Nagu haldusasjast nr 3-16-2497 selgus, osutus vaatamata paralleelselt kulgevale kriminaalmenetlusele vastustaja otsustus siiski õigusvastaseks. Kaebajal oli teada mitu juhtumit, kus ülevaataja atesteerimistunnistust ei peatatud kuni kohtuotsuseni kriminaalasjas. Vastustaja on põhjendamatult pööranud kahju ärahoidmise riski üksnes kaebajale. Kaebaja on seisukohal, et tema varaline kahju on nõuetekohaselt tõendatud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks vastustaja seab kahtluse alla kaebaja viibimise töövõimetuslehel 05.01.2016-13.01.2016, olukorras, kus nõude summa arvestuse järgi ongi 2016. aasta jaanuarikuus töötatud ainult 5 päeva (mitte 21 päeva, nagu vastustaja märgib). Kaebaja leiab, et on kaebuses esile toonud eluliselt usutavad tagajärjed, mida võiks riigivõimu õigusvastane käitumine kaasa tuua ka nooremale inimesele. Pensionieelikule aga on lisaks oluline ka see, kui palju sotsiaalmaksu isik maksab, sest sellest sõltub isiku vanaduspensioni suurus (riikliku pensionikindlustuse seadus).
10.Täiendavas 03.09.2020 seisukohas rõhutab kaebaja, et kahju hüvitamise nõue ei tekkinud kaebajal kohtuotsusest kriminaalmenetluses, sest kriminaalmenetluses ei ole kaebajat ülevaataja ametist kõrvaldatud, seda tehti haldusmenetluses ja selle tagajärjeks on kaebaja sissetulekute vähenemine. Kaebaja on omandanud õiguse töötada sõidukite ülevaatajana ja vastavalt atesteerimistunnistusele oleks seda tööd teinud vähemalt kuni atesteerimistunnistuse kehtivuse lõpuni 31.03.2018. Kui kaebaja tööandja oleks vastustaja 25.11.2015 nõuet täitnud ja kaebajat töölt kõrvaldanud juba alates 25.11-26.11.2015, siis oleks kaebajale tekitatud kahju veel suurem. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik taastada atesteerimistunnistuse kehtivus pärast seda kui atesteerimistunnistuse peatamise periood oli möödunud. Õigusaktid sellist asja ei reguleeri. Halduskohtumenetluse käigus on kaebaja korduvalt esialgse õiguskaitse korras taotlenud atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamise tühistamist, kuid tulutult, hiljem aga puudus selleks alus, kuna 31.12.2017 lõppes peatamise periood. Samas jäid kehtima seaduses ette nähtud takistused kohe ülevaatajana tööle asumiseks (väljaõpe uuesti, praktika ja eksam), mis oli tingitud samuti vastustaja õigusvastasest otsusest peatada atesteerimistunnistuse kehtivus just 13 kuuks. Siinjuures ei oma tähtsust Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäev, kuna 31.12.2017 seisuga ei olnud kohtuotsus kriminaalasjas jõustunud, samuti ka 31.03.2018 aja seisuga. Kuna kaebaja ei saanud jätkuvalt vastustaja tõttu ülevaatajana töötada, vähenes tema sissetulek jätkuvalt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja on seisukohal, et kaebus varalise- ja mittevaralise kahjuhüvitamise nõudes tuleb jätta rahuldamata.
12.Kaebaja sai vastutaja poolt 30.11.2016 koostatud otsuse nr 23-1/16-00052/176 kaebuse kohaselt väidetavalt kätte 01.12.2016, kuid samas tuginedes kaebuse lisale 8, allkirjastas kaebaja
omakäeliselt Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse 30.11.2016 koostatud otsuse (töötaja üleviimine madalamalt tasustavale ametikohale) 30.11.2016. Perioodil 01.12.2016 – 31.12.2017 ei olnud kaebaja tööülesannete täitmisest kõrvaldatud, kuna tuginedes Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse 30.11.2016 koostatud otsusele, viidi kaebaja üle madalamalt tasustavale ametikohale. Lisaks eelnevale on märgitud perioodil (01.12.2016 – 31.12.2017), mil väidetavalt kaebaja tööülesannetest kõrvaldati, laekunud kaebajale töötasu. Maanteeameti 25.11.2016 otsus, millega peatati ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivus, piiras töötamist küll ülevaatajana, kuid ei takistanud kaebajal muud tööd tegemast. Seega ülevaatajaks saamise eelduseks ei ole eriala omamine. Pärnu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxxx, mis jõustus 09.04.2018, mõisteti kaebaja süüdi ametialases võltsimises (täpselt samade tegude eest, mis olid haldusasjas 3-16-2497 vaidlustatud haldusakti aluseks). Tuginedes eelnevale pidanuks kaebaja ennetama, et tulenevalt alustatud kriminaalmenetlusest võib Maanteeamet peatada tema ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivuse, mille tulemusena ei saa ta ka ülevaatajana tööandja juures tööd jätkata ning sissetulek võib väheneda. Töölepingu nr 1-1001/2014 kohaselt töötas kaebaja tööajagraafikuga ning töötasu kvalifikatsioonimäära suuruse kehtestas ettevõtte juhatus oma otsusega. Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse 27.02.2015 otsuse punkti 4 kohaselt oli juhatajal õigus otsustada iga töötaja osas, arvestades iga töötaja individuaalset tööpanust ja töötulemust täiendava lisatasu maksmisega, mida otsustatakse igakuiselt ja selle maksimaalseks suuruseks oli 3% kalendrikuu netokäibest. Tehnilise Ülevaatuse OÜ keskmise tööpäevatasu arvestusest perioodil 01.12.2015 – 30.11.2016 nähtub, et kaebaja on pea igal kuul teeninud täiendavat lisatasu. Samas, lähtudes Tehnilise Ülevaatuse OÜ keskmise tööpäevatasu arvestusest perioodil 01.12.2016 – 31.03.2018 nähtub, et kaebaja teenis lisatasu vaid ühel kuul 16-st. Kaebaja on ise teadlikult jätnud kasutamata reaalse võimaluse kahju ärahoidmiseks, kui ei otsinud/teinud lisatööd või teist (tasustavamat) tööd. Kuigi kaebaja on märkinud kaebuses, et tema arvutuste järgi vähenes tema töötasu 3 382,85 eurot perioodil 02.12.2016 – 31.12.2017 ning saamata ülevaataja keskmine töötasu summas 463,33 eurot perioodil 01.01.2018-31.03.2018, puudub mõlema töötasu arvestuse puhul üksikasjalik arvutuskäik, kuidas nimetatud summad on saadud. Juhul, kui kohus siiski peab põhjendatuks antud asjas kaebaja varalise kahju hüvitamise nõuet summas 3 846,18 eurot, märgib vastutaja siinkohal, et arvestatud summa ei ole korrektne.
13.Vastutaja peab oluliseks juhtida tähelepanu, et seoses Maanteeameti 25.11.2016 tehtud otsusega nr 23-1/16-00052/176 ei toimunud menetlusi 2015 novembris/detsembris ning väidetav töövõimetusleht perioodil 05.01.2016 – 13.01.2016 on võetud enne (s.o 25.11.2016) vastutaja tehtud otsust. Menetlused, millele kaebaja viitab, on seotud Politsei- ja Piirivalveameti teabehaldusja menetlusosakonna keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo Lääne talituses menetluses oleva kriminaalasjaga nr xxxxxxx, milles alustati menetlust 11.08.2015 ning 30.08.2016 toimus eelistung märgitud kriminaalasjas, kus kohus otsustas, et istungid algavad 11.04.2016. Kaebuse lisadest nr 7 ja 10 on nähtav kaebaja keskmine tööpäevade arvestus perioodil 01.01.2016 – 31.12.2016. Märgitud perioodil on igas kuus keskmiselt töötatud päevade arv 21 ning lähtudes TLS § 55, mille kohaselt töötaja igaaastane põhipuhkus on 28 kalendripäeva, seab pigem kahtluse alla, kas kaebaja viibis üldse töövõimetuslehel. Perioodil 20.10.2018 – 18.11.2018 töövõimetuslehel viibimise osas vastustaja oma seisukohta avaldada ei saa, kuna andmed märgitud perioodi kohta puuduvad. Vastutaja hinnangul ei ole antud asjas ükski tervise kahjustamise või halvenemise jm asjaolu tõendatud ning kaebaja kirjeldatu ja selle tagajärg ei ole seotud Maanteeameti 25.11.2016 otsusega nr 23-1/16-00052/176. Puudub põhjuslik seoses teo ja tagajärje vahel. Tuginedes eelnevale palub vastutaja jätta rahuldamata kaebaja mittevaralise kahju nõude.
14.Täiendavas 17.08.2020 seisukohas selgitab vastustaja, et Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2017 (09.04.2018 jõustunud) otsusega nr xxxxxxx mõisteti kaebaja süüdi ametialases võltsimises mõlemas episoodis (22.10.2015 BMW 530d numbrimärgiga xxxxxx ja 11.11.2015 Ford Mondeo
numbrimärgiga xxxxxx) ehk täpselt samade tegude eest, mis olid haldusasjas 3-16-2497 vastustaja 25.11.2016 otsuse aluseks. 25.11.2016 otsus, millega peatati ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivus, piiras töötamist küll ülevaatajana, kuid ei takistanud kaebajal muud tööd tegemast. Perioodil (01.12.2016 – 31.12.2017), mil väidetavalt kaebaja tööülesannetest kõrvaldati, on laekunud kaebajale töötasu. Kaebaja, töötades Tehnilise Ülevaatuse OÜ-le kuuluvas ülevaatuspunktis mootorsõidukite tehnoülevaatajana, oli teadlik, et tema poolt ülevaatuse teostamisel on tegemist haldusülesande täitmisega, mille suhtes eksisteerib avalik huvi, mis toob kaasa ülesannet täitva isiku kõrgendatud hoolsuskohustuse ning nõuded tema tegevusele ning Maanteeamet võib peatada atesteerimistunnistuse kehtivuse kuni selle kehtivuse lõpuni, kui tunnistuse omaja on rikkunud mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuetele vastavuse kontrolli reguleerivaid õigusakte. Seega pidi kaebaja arvestama, et vastustaja võib peatada tema ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivuse. Samuti on tunnistuse kehtivuse taastamine kaebajal täielikult tõendamata ning vastustaja enda andmete kohaselt ei ole kaebaja oma tunnistuse kehtivust senini taastanud. Kuigi kaebaja on märkinud kaebuses, et tema arvutuste järgi vähenes töötasu 3 382,85 eurot perioodil 02.12.2016 – 31.12.2017 ning saamata jäi ülevaataja keskmine töötasu summas 463,33 eurot perioodil 01.01.2018-31.03.2018, puudub mõlema töötasu arvestuse puhul üksikasjalik arvutuskäik, kuidas nimetatud summad on saadud. Vastustaja leiab, et kaebajale väidetavalt tekkinud kahju ja 25.11.2016 otsuse vahel puudub põhjuslik seos.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Käesolevas haldusasjas on esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõue Maanteeameti vastu. Materiaalne kahju on tekkinud seonduvalt sellega, et õigusvastaseks osutunud 25.11.2016 otsusega peatas Maanteeamet XXi atesteerimistunnistuse kehtivuse 13 kuuks ehk kuni 31.12.2017 ja seega ka tema õigused teostada sõidukite ülevaatusi, mis omakorda tingis kaebaja üleviimise madalamalt tasustatavale ametikohale ja sissetulekute vähenemise. Kuni 31.03.2018 kehtinud atesteerimistunnistuse kehtivus peatati haldusaktiga küll 2017. aasta kolmekümne esimese detsembrini, kuid selle kehtivuse peatamise järgselt ei olnud sõidukite ülevaatusega jätkamine koheselt võimalik, mis tähendab seda, et sisuliselt oli minetatud sõidukite ülevaatuste teostamise õigus kuni atesteerimistunnistusel märgitud kehtivusajani. Mis puutub eelnimetatusse, siis ei ole ka vastustaja väitnud, et kaebajal oleks olnud võimalus või oleks pidanud olema võimalus alates 01.01.2018 sõidukite ülevaatuse teostamisega kas siis koheselt või suhteliselt lühikese ettevalmistusperioodi möödumisel ehk igal juhul enne 31.03.2018 jätkata. Seetõttu ongi XX lähtunud materiaalse kahju hüvitamise nõude esitamisel perioodist 01.12.2016 kuni 31.03.2018. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendab kaebaja sellega, et ta elas ülevaataja õiguste peatamist sisemiselt raskelt üle, puudus halvenenud tervise tõttu töölt ja oli korduvalt töövõimetuslehel, sealhulgas 05.01.2016-13.01.2016 ehk vahetult pärast menetluste algust ja 20.10.2018-18.11.2018. Läbielamised olid põhjustanud ka stressi ja unehäireid ning 2018. aasta oktoobris oli tegemist raske haigestumisega. Mittevaralise kahju osas on konkreetse hüvitise suurus jäetud märkimata ning taotletud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
16.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Asjaolus, et Maanteeamet peatas kaebuse esitajale väljastatud sõidukite ülevaataja atesteerimistunnistuse avalik-õigusliku suhte raames, antud juhul vaidlust olla ei saa ning taolist küsimust ei ole ka tõstatatud. Riigivastutuse seaduse § 7 lõikes 1 on sätestatud, et isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega on rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik ka kõrvaldada sama seduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigivastutuse seaduse paragrahvid 3 ja 4
seostuvad vastava haldusakti kehtetuks tunnistamise või teatava toimingu lõpetamise taotlemise võimalustega ning paragrahv 6 haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Antud juhul perioodil 01.12.2016 kuni 31.03.2018 aset leidnud sissetulekute vähenemist riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil enam vältida ega kõrvaldada ei oleks saanud ning selles mõttes on üks põhilistest kahju hüvitamise nõude rahuldamise tingimustest täidetud.
17.Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata kas materiaalse kahju hüvitamisele suunatud nõude rahuldamise eelduslikud tingimused on ka muus osas täidetud. Käesoleva kaasuse puhul ei saa olla sisulist vaidlust selles, et Maanteeameti 25.11.2016 otsus, millega kaebajale väljastatud sõidukite ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivus peatati, osutus hilisema kohtuvaidluse tulemusena õigusvastaseks. Siinkohal jätab kohus tähelepanuta vastustaja need väited, mis viitavad sellele, et teatavas osas või teatavates aspektides võis haldusakt ka põhjendatud olla. Nimetatud otsustusega peatati atesteerimistunnistuse kehtivus 13 kuuks, mis oli õigusvastane ning õigusvastase haldusakti tõttu minetas kaebaja õiguse teostada sõidukite ülevaatusi ning saada väljakujunenud alustel ja suurustes senist töötasu. Otsest varalist kahju ning saamata jäänud tulu on aga võimalik riigivastutuse seaduse § 7 lg 3 alusel hüvitada. Vastavalt sama seaduse § 8 lg 1 teisele lausele tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis kui tema õigusi ei oleks rikutud.
18.Kaebaja on andmed sissetulekute vähenemise osas oma kaebuse lisas välja toonud (tl 37) ning arvestanud, et kui atesteerimistunnistuse kehtivust ei oleks õigusvastaselt peatatud ning ta oleks saanud teostada ülevaatusi atesteerimistunnistusel märgitud kuupäevani, kujunenuks tema töötasu 3846 euro ja 18 sendi võrra suuremaks. Sellises summas ongi materiaalse kahju hüvitamise nõue esitatud. Vastustaja on märkinud, et töötasu arvestuste puhul ei ole toodud välja üksikasjalikku arvutuskäiku selle kohta, kuidas nimetatud summad on saadud. Kaebaja sellega ei nõustu selgitades oma 17.08.2020 vastuse punktis 8 arvestusega seonduvat veel täiendavalt ning viidates ka pangakonto väljavõtetele, mille ta on esitanud. Kaebaja arvestus ja vastavad väited kõlavad usutavalt ning seda ei saa paljasõnaliselt ümber lükata pelgalt sellega, et arvutuskäik jääb vastustaja arvates ebaselgeks. Vastustajal on küll teistsugune menetluslik positsioon ja ta ei ole pidanud kahju hüvitamise nõuet üldse põhjendatuks, kuid tulenevalt kaebaja käsitusest ehk eeldusest, et nõude rahuldamise tingimused peaksid olema täidetud, ei ole teistsugust arvutuskäiku välja pakutud, mida kohus saaks võrrelda ning hinnata. Seega lähtub kohus sellest summast, mida kaebaja taotleb. Tekitatud kahju ja vastustaja tegevuse vahel on olemas ka põhjuslik seos. Tehnilise Ülevaatuse OÜ juhatuse 30.11.2016 otsusest kaebaja madalamalt tasustatavale ametikohale üleviimise kohta nähtub selgelt, et lähtuti Maanteeameti 25.11.2016 haldusaktist nr 23-1/16-00052/176, millest tulenevalt ei olnud kaebajal võimalik mootorsõidukite tehnilise ülevaataja ametiülesandeid alates 01.12.2016 enam täita. Kaebaja on allkirjastanud osaühingu eelnimetatud otsuse 30.11.2016. Seega ei saa kuidagi asuda seisukohale, et madalamalt tasustatavale ametikohale üleviimine oleks võinud olla näiteks kaebaja enda initsiatiiv. Üleviimisega nõustumisega on kaebaja ühtlasi vähendanud õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju suurust ehk püüdnud võimalikku kahju vähendada. Maanteeametilt soovib kaebaja ainult selle summa hüvitamist, mille võrra vähenes sissetulek. Vastustaja märkus seonduvalt sellega, et kaebaja oleks võinud veelgi rohkem lisatasu teenida, on asjakohatu.
19.Vastavalt riigivastutuse seaduse § 13 lg 3 võib avaliku võimu kandja vabaneda vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest kui kahju tekitamist ei oleks olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Arvestades asjaolu, et atesterimistunnistuse kehtivuse võimaliku peatamise osas läbiviidud menetluse tulemus oleks võinud kaalutlusvigade vältimisel teistsuguseks kujuneda, riigivastutuse seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud vastutuse piirang siiski ei kohaldu. Lähtuvalt eeltoodust ei ole varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks alust ning kaebaja taotletud summa tuleb vastustajalt välja mõista.
20.Eelnev seostus varalise kahju hüvitamise nõudega. Mittevaralise kahju hüvitamine toimub mõnevõrra teistsugustel alustel ja on lähtuvalt vastavasisulisest kohtupraktikast taolistes või võrreldavates situatsioonides pigem erandlik.
21.Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ning võimalikke kumulatiivseid mõjusid. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega.
22.Haldusakt, millega kaebaja atesteerimistunnistuse kehtivus peatati, osutus küll õigusvastaseks, kuid sellest ei saa järeldada vastustaja pahatahtlikku ja negatiivset suhtumist kaebajasse. Õigusvastane olukord tekkis seetõttu, et vastustaja seisukohtades ja vaidlusega seonduva otsustuse vastuvõtmisel ilmnesid kaalutlusvead. Paralleelselt vaidlustatud haldusakti andmisele suunatud haldusmenetluse toimetamisega viidi XXi suhtes läbi ka kriminaalmenetlust. Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebaja tervise halvenemine ei pruukinud olla tingitud otseselt haldusmenetluse läbiviimisest ning ülevaataja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamisest ja et tervise kahjustamine või halvenemine nimelt seetõttu ei ole tõendatud. Haldusorgani õigusvastane tegevus ja selle vaidlustamine võib olla mingil määral ebameeldiv ja närvipinget tekitav, kuid tegmist ei ole nii raskete kannatustega, et see võiks olla rahaliselt hüvitatav. Riigikohtu 09.12.2015 lahendi 3-3-1-4215 punktis 29 on selgitatud, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on üldse erandlik ja piiratud ning riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalist, et õigusvastaseks osutunud haldusakti andmisega ja atesteerimistunnistuse kehtivuse peatamisega oleks alandatud süüliselt kaebaja väärikust või kahjustatud sedavõrd tema tervist, et sellelt pinnalt rahaline hüvitis välja mõista. Seega ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eelduslikud tingimused täidetud ning sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele jagatakse aga menetluskulud kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul on kaebus rahuldatud seonduvalt varalise kahju hüvitamise nõudega, kuid mittevaralise kahju osas jäi see rahuldamata. Seega on otsus ühes osas vastustaja- ning teises osas kaebaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Kaebaja on taotlenud õigusabikulude kui menetluskulu väljamõistmist kokku summas 2340 eurot koos käibemaksuga ning kohus lähtub sellest. Menetluskulu tähenduses on taotletud veel ka kaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõikes 6 on sätestatud, et kohus mõistab välja üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Arvestades haldusasja mahtu ja küsimuse olulisust kaebaja jaoks, ei saa menetluskulu ülemääraseks pidada, kuid siinkohal tuleb arvestada sellega, et kahest nõudest on rahuldatud üks ehk kaebus on rahuldatud 50% ulatuses. Seega on väljamõistetavaks menetluskuluks 1170 eurot, millele lisandub vastavas proportsioonis ka kaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv ehk antud juhul summas 125 eurot. Kokku on vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks 1295 euro suurune summa.
24.Kaebaja on tasunud 25.11.2019 riigilõivu kokku summas 365 eurot ja 38 senti. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 104 esimese lõike teisele lausele tasutakse mitme nõude esitamisel riigilõivu lähtuvalt nõudest, mille puhul on ette nähtud suurim riigilõiv. Olukorras, kus mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul jääb summa märkimata ning taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, on riigilõiv 250 eurot, mis oleks olnud antud juhul piisav. Halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse enam tasutud riigilõiv ning vastavalt sama paragrahvi kaheksanda lõike neljandale lausele võib selle tagastada ka kohtu algatusel. Antud juhul peab kohus võimalikuks enam tasutud riigilõivu summas 115 eurot ja 38 senti koheselt tagastada. Riigilõivu saab tagastada samale kontole, millelt see tasuti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 26.02.2021 KOHTUOTSUSEGA
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.