Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 15. september 2020, Tallinn 3-20-1250
Haldusasi
XX kaebus nõuetega keelata Keila linnal Keila Linnavalitsuse
6.aprilli 2020 täitekorralduses nr 4.1-1.3/330-9 nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada Keila linna eelnimetatud sunniraha sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks.
Menetlusosalised
Kaebaja: XX, Esindaja: Aleksei Smelov Vastustaja: Keila linn Esindaja: Uno Paas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX kaebus. Kohustada Keila linna esitama viie tööpäeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates kohtutäiturile avaldus Keila Linnavalitsuse 6. aprilli 2020 täitekorralduse nr 4.1.1.3./330-9 alusel sunniraha sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse lõpetamiseks ning keelata Keila linnal Keila Linnavalitsuse 6. aprilli 2020 täitekorralduse nr 4.1.-1.3./330-9 alusel sunniraha rakendamine ja sisse nõudmine.
2.Mõista Keila linnalt XX kasuks välja menetluskulu 750 (seitsesada viiskümmend) eurot. Edasikaebamise kord: Pooltel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. oktoobril 2020 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Keila Linnavalitsus tegi 27. märtsil 2018 ettekirjutuse nr 4.1.-1.3/330-1, millega pani kaebajale sisuliselt kohustuse korrastada või lammutada Keilas Haapsalu mnt 47 kinnistul asuv lagunenud abihoone 1. juuliks 2018. Ettekirjutuse tegemise ajal oli kaebaja eelnimetatud kinnistu kaasomanik, kellele kuulus 29/100 suurune mõtteline osa kinnistust. Ettekirjutuses tehti kaebajale hoiatus kuni 3000 euro suuruse sunniraha
-1-
rakendamise kohta ettekirjutuse täitmata jätmise korral. Kaebaja vaidlustas ettekirjutuse haldusasjas 3-18-845, milles tehtud ja praeguseks jõustunud kohtuotsusega jäeti kaebus rahuldamata.
2.Keila Linnavalitsus tegi 6. aprillil 2020 täitekorralduse nr 4.1-1.3/330-9, nõudes kaebajalt eelnimetatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest 1000 euro suuruse sunniraha tasumist.
3.Kaebaja esitas 30. juunil 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keila Linnavalitsuse 6. aprilli 2020 täitekorralduses nr 4.1.-1.3./330-9 nimetatud sunniraha rakendamise ja sisse nõudmise keelamist ning Keila linna kohustamist nimetatud sunniraha sissenõudmiseks alustatud täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks. Kaebaja hinnangul on sunniraha rakendamine õigusvastane, kuna alates 21. märtsist 2019 on Haapsalu mnt 47 kinnistu jagatud korteriomanditeks ning asutatud korteriühistu, kes tulenevalt korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (edaspidi „KoKüS“) § 34 lõikest 3 vastutab sestpeale ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise eest. Siinkohal osundab kaebaja esiteks haldusasjas 3-15-1607 tehtud Riigikohtu otsuses võetud seisukohtadele ning teiseks jõustunud kohtuotsusele haldusasjas 3-19-2103, kus halduskohus leidis, et kaebaja suhtes neil asjaoludel sunniraha rakendamine ei ole õiguspärane. Kaebaja peab asjassepuutumatuks vastutaja poolt esile toodud asjaolu, et kaebaja on asjaomase korteriühistu juhatuse liikmeks, kuna kaebaja hinnangul ei saa kaebajale sellest tulenevalt panna isiklikku vastutust korteriühistu kohustuste täitmise eest. Lisaks eelnevale on kaebaja seisukohal, et konkreetsel juhul ei selgu, millistest kaalutlustest lähtudes on otsustatud rakendada just 1000 euro suurust sunniraha, ent kaebaja sissetulekut arvestades on tegemist ebaproportsionaalselt suure summaga.
4.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, leides esiteks et täitekorralduse vaidlustamine sel moel ei ole võimalik, vaid kaebaja saaks oma õigusi kaitsta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega maakohtule. Vastustaja leiab, et sunniraha rakendamise eeldused olid antud juhul täidetud, sest kaebajale tehtud ettekirjutus oli jõus ning kaebaja ei olnud seda täitnud. Vastustaja leiab, et majandushoone, mille korda tegemist ettekirjutus puudutas, on jätkuvalt kaasomandis ning kaebajale kuulub sellest 870/2759 suurune mõtteline osa, pidades silmas, et majandushoone ei ole ühegi eriomandi esemeks. Vastustaja leiab, et ehitusseadustiku (edaspidi „EhS“) § 19 lg 1 punkti 4 kohaselt vastutab ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse eest ehitise omanik, ent korteriühistu ei ole ehitise omanikuks. Peale selle osutab vastustaja sellele, et Haapsalu mnt 47 korteriühistul puudub juhatus ja valitseja, mis tähendab et kõik ühistu liikmed (sh. kaebaja) juhivad korteriühistut ühiselt. Vastustaja märgib, et kõnealuse majandushoone näol on tegemist varisemisohtliku ehitisega, millele juurdepääs on piiramata ja see asub Keila linna ühe peatänava ääres ning ohu realiseerumise korral saab vastutada ainult ehitise omanik, mitte korteriühistu. Vastustaja leiab, et sunniraha suurust on piisavalt kaalutud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja esitatud tõendid, leian et kaebus tuleb rahuldada. Hoolimata sellest, et kaebajale tehtud ettekirjutus kehtis, ei olnud tema suhtes sunniraha rakendamine pärast Haapsalu mnt 47 kinnistu korteriomanditeks jagamist põhjendatud.
6.Esiteks ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei saa 6. aprilli 2020 täitekorraldust halduskohtus vaidlustada, vaid peaks oma õiguste kaitseks pöörduma sundtäitmise lubamatuks tunnistamisega hagiga maakohtusse. Nimetatud täitekorraldus ei ole haldusakt, küll aga väljendub selles toiming, mille sisuks on sunniraha rakendamine. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (edaspidi „AtSS“) § 16 lg 1 kohaselt saab isik halduskohtus vaidlustada ka haldusorgani toiminguid sunniraha rakendamisel. Kohtuasjas 3-3-1-72-14 tehtud kohtuotsuses on Riigikohus selgitanud, et sunniraha rakendamisel ei saa esitada tühistamiskaebust (mida kaebaja antud juhul ka teinud ei ole), küll aga saab taotleda sunniraha rakendamise keelamist või toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamist. Muuhulgas võib halduskohtule esitatava kaebusega nõuda haldusorgani kohustamist täitemenetluse lõpetamise avalduse esitamiseks.
7.Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebajale on 27. märtsi 2018 ettekirjutusega pandud kohustus kõrvaldada Haapsalu mnt 47 kinnistul asuvast ning ehitisele esitatavatele nõuetele mitte vastavast majandushoonest (edaspidi „asjaomane majandushoone“) lähtuvad ohud kas kõnealuse hoone korrastamise või lammutamise teel. Vaidlust pole ka selles, et ettekirjutust kaebaja täitnud ei ole. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et ettekirjutuse tegemise ajal oli Haapsalu mnt 47 kinnistu mitme isiku
-2-
(sh. kaebaja) kaasomandis, ent 21. märtsil 2019 jagati kõnealune kinnistu korteriomanditeks. Vaidlust pole ka selles, et asjaomane majandushoone ei kuulu ühegi korteriomandi esemeks oleva reaalosa (eriomandi) koosseisu. Sisuliselt taandub pooltevaheline vaidlus küsimusele, kas sunniraha rakendamine on lubatav olukorras, kus kehtiva ettekirjutusega on kaebajale pandud asjaomase majandushoone korrastamise või lammutamise kohustus, ent pärast ettekirjutuse tegemist ja enne sunniraha rakendamist on kinnistu, mille oluliseks osaks asjaomane majandushoone on, jagatud korteriomanditeks nii, et asjaomane majandushoone ei ole ühegi korteriomaniku eriomandiks.
8.Leian, et sunniraha eesmärki ning AtSS § 8 lg 3 punktis 2 sätestatut silmas pidades ei saa sellises olukorras kaebaja suhtes sunniraha rakendamist lubatavaks pidada. Sunniraha näol ei ole tegemist karistusmeetmega, vaid meetmega, mille eesmärk on kallutada ettekirjutuse adressaati ettekirjutuses pandud kohustust täitma. Seetõttu ei saa, vähemalt üldjuhul, pidada sunniraha rakendamist proportsionaalseks, kui sunniraha rakendamise ajaks muutunud õiguslikus ja faktilises olukorras ei oleks adressaadile vastava ettekirjutuse tegemine enam võimalik. Käesoleval juhul ongi nimelt tegemist sellise olukorraga. Kinnistu, mille oluliseks osaks asjaomane majandushoone on, on pärast kaebajale ettekirjutuse tegemist jagatud korteriomanditeks. KoKüS § 34 lõikes 3 on sätestatud, et isik, kellel on samal alusel kõigi korteriomanike vastu korteriomandist tulenev nõue, mille kohta seadus näeb ette solidaarkohustuse, peab selle esitama korteriühistu vastu. Hoolimata sellest, et nimetatud sättes kasutatakse sõna „isik“, tuleb seda sätet minu hinnangul tõlgendada nii, et see hõlmab ka avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, sealhulgas ehitusjärelevalve raames kohaliku omavalitsuse poolt tehtud ettekirjutustega pandud kohustuste täitmise nõudeid. See tähendab, et EhS-is sätestatud ehitise omaniku kohustusi, mille kandjateks on kõik korteriomanikud ühiselt, peab täitma korteriühistu ning nende kohustuse täitmist saab samuti nõuda üksnes korteriühistult, mitte korteriomanikelt. Kohustus, mille sisuks on viia korteriomanditeks jagatud kinnistul asuv ehitis vastavusse EhS nõuetega või see ehitis lammutada, on KoKüS § 34 lg 3 tähenduses solidaarkohustus, välja arvatud juhul kui see seondub rangelt ehitise selliste osadega, mis kuuluvad mõne konkreetse korteriomandi esemeks oleva reaalosa (eriomandi) koosseisu. Asjaomane majandushoone, mida kaebajale tehtud ettekirjutus puudutab, ei kuulu ei kaebaja ega ühegi teise korteriomaniku eriomandi kooseisu. Seega on asjaomase majandushoone EhS nõuetele vastavuse tagamine kõigile korteriomanikele korteriomandist tulenev solidaarkohustus, mille täitmist tuleb KoKüS § 34 lg 3 kohaselt nõuda korteriühistult. Eelnevast tulenevalt ei oleks pärast Haapsalu mnt 47 kinnistu korteriomanditeks jagamist kaebajale enam võimalik teha sellist ettekirjutust, nagu see, mis tehti 27. märtsil 2018.
9.Nõustuda ei saa vastustaja lähenemisviisiga, milles eristatakse n-ö reaalosadeks jagatud hooneid ja kõigi korteriomanike kaasomandis olevaid hooneid. Korteriomanditeks ei jagata mitte konkreetset hoonet, vaid kinnisasi koos kõigi selle oluliste osadega. Ka asjaomasel kinnistul paikneva elamu kõik osad ei ole eriomandi esemeteks. Samamoodi nagu asjaomane majandushoone, ei ole ühegi eriomandi esemeks elamu kandekonstruktsioonid, katus, trepikoda jne. Tuleb muidugi möönda, et reaalselt on kaebaja suhe asjaomase majandushoonega muutunud vähe, sest sõltumata kinnistu korteriomanditeks jagamisest, kandis ta selle ehitise EhS nõuetele vastavuse osas solidaarvastutust koos teiste toonaste kinnistu kaasomanikega samamoodi ja ligikaudu samas ulatuses nagu ta kannab seda ka pärast korteriomandite moodustamist koos teiste korteriomanikega. Samas tuleb silmas pidada, et KoKüS kehtestamisel – millega kaasnes kõigi korteriomanditeks jagatud kinnisasjade puhul korteriühistu moodustamise kohustus – oli üheks eesmärgiks selgelt see, et korteriomanike solidaarkohustuste täitmine peab toimuma korteriühistu kaudu. Sellest eesmärgist ei saa mööda vaadata ka käesoleval juhul, mis tähendab seda, et pärast Haapsalu mnt 47 kinnistu korteriomanditeks jagamist on tuleb sellel kinnistul asuvate ehitiste seisukorra ja EhS nõuetele vastavusega seotud korteriomanike solidaarkohustuste täitmist nõuda korteriühistult.
10.Eelmärgitut ei väära ka asjaolu, et EhS-is on asjaomaste kohustuste kandjana nimetatud omanik. KoKüS § 34 lg 3 on erinorm, milles on täpsustatud, et korteriomanditeks jagatud kinnistul asuva ehitise puhul tuleb EhS-is sätestatud omaniku kohustuste täitmist nõuda korteriühistult. Viimatinimetatud sättes kasutatud sõnastus „peab selle [nõude] esitama korteriühistu vastu“ saab mõista vaid nii, et sellekohast nõuet ei või esitada solidaarkohustusest tuleneva nõudena ühe, mitme või kõigi korteriomanike vastu.
11.Käsitlust, et sunniraha rakendamisel tuleb arvestada muutunud õiguslikku olukorda, toetab ka AtSS § 8 lg 3 punkt 2, kus on sätestatud, et sunnivahendit ei rakendata, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm
-3-
on tunnistatud kehtetuks. Ühelt poolt võib seda sätet sunniraha eesmärki silmas pidades minu hinnangul tõlgendada laialt ehk mõista selliselt, et nimetatud sättes ei peeta kitsalt silmas ettekirjutuse andmise õigusliku alusena nimetatud sätete – milleks antud juhul olid EhS § 130 lg 2 punkt 1 ja korrakaitseseaduse § 23 lg 4 – formaalset kehtetuks tunnistamist pärast ettekirjutuse tegemist, vaid ka olukorda, kus ettekirjutuse adressaat on pärast ettekirjutuse tegemist muutunud asjaolude tõttu sattunud mõne sellise õigusnormi kohaldamisalasse, millest tulenevalt ei oleks talle samasuguse ettekirjutuse tegemine võimalik. Isegi juhul kui AtSS § 8 lg 2 punkti 3 sellise laia tõlgendusega mitte nõustuda, tuleb sunniraha rakendamise proportsionaalsust hinnates igal juhul silmas pidada selle sätte mõtet, milleks on üheselt mõistetavalt see, et sõltumata kehtiva ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmisest ei või sunnivahendit rakendada, kui muutunud õigusliku olukorra tõttu ei saaks ettekirjutuse aluseks olevate õigusnormide alusel konkreetsele adressaadile enam sellist ettekirjutust teha.
12.Õige ei ole ka vastustaja seisukoht, et juhul kui asjaomase majandushoone seisukorrast tingituna kellelegi kahju tekib, kannavad selle eest vastutust korteriomanikud, mitte korteriühistu. Vastupidi, KoKüS § 34 lõikest 3 tulenebki, et sellisel juhul tuleb kahju hüvitamise nõue esitada korteriühistu vastu. Asjaolu, et korteriühistul ei ole juhatust, pangakontot ega muud vara, ei oma seejuures tähtsust. Olgu siinkohal märgitud, et korteriühistu põhilise vara moodustavad korteriühistu majanduskava alusel tekkinud (või tulevikus tekkivad) nõuded korteriomanike vastu, mis on seejuures tagatud pandiõigusega vastavalt KoKüS §-le 44. See tähendab, et kui asjaomane majandushoone peaks varisema ja põhjustama kahju, peab kannatanu kahju hüvitamise nõudega pöörduma nimelt korteriühistu vastu. Mis puudutab vastustaja poolt osutatut, et asjaomane on majandushoone on reaalselt ohtlik, siis see ei saa olla põhjenduseks kaebaja suhtes sunniraha rakendamiseks. Kuna asjaomane majandushoone ei kuulu kaebaja eriomandi koosseisu, on sellega seotud toimingute tegemine põhimõtteliselt võimalik vaid korteriühistu kaudu. Isegi kui on tõsi – nagu vastustaja käesolevas asjas esitatud seisukohast ning käesoleva kohtuasja materjalides viidatud haldusasjas 3-18-845 tehtud kohtuotsuse pinnalt võimalik tundub – et korteriühistu tegevust majandushoone korda tegemisel või lammutamisel takistab peamiselt kaebaja ise, ei ole kaebaja suhtes sunniraha rakendamine põhjendatud, kuna käesoleval ajal saab vastava kohustuse täitmist nõuda vaid korteriühistult kui juriidiliselt isikult. Sunniraha rakendamise eesmärk ei saa olla korteriühistu sisesuhete korraldamine. Samuti ei saa kaebaja suhtes sunniraha rakendada põhjusel, et kaebaja on korteriühistu juhatuse liige. Võimaik, et kaebaja ei täida korteriühistu juhtimisega seotud kohustusi nõuetekohaselt, ent olukorras, kus seadusest tulenevalt saab kohustuse täitmist nõuda juriidiliselt isikult, ei saa selle kohustuse täitmise nõudega pöörduda selle juriidilise isiku juhatuse liikmete (või ka näiteks osanike) vastu isiklikult.
13.Mis puudutab vastustaja poolt esile toodut, et asjaomane majandushoone asub käidavas kohas ning on vahetult ohtlik, siis saab kohalik omavalitsus, kui ta seda ohtu piisavaks hindab ning korteriühistu piisavalt kiiresti ei reageeri, kaaluda ka asendustäitmist.
14.Kuna sunniraha rakendamine kaebaja suhtes ei ole eeltoodud põhjustel põhjendatud, ei ole iseenesest enam oluline, kas vastustaja on piisavalt põhjendanud sunniraha suurust. Märgin siiski, et rakendatud sunniraha moodustab 1/3 ettekirjutuses tehtud sunnirahahoiatuses näidatud sunniraha suurusest ega ole sedalaadi kohustuse sisu ja avalikke huve silmas pidada ebaproportsionaalselt suur. Sunniraha ei ole ebaproportsionaalne ka kaebaja varalist seisu arvestades, pidades silmas, et kaebajale kuulub Haapsalu mnt 47 kaks korteriomandit, mida kaebaja kaebusest nähtuvatel andmetel ise elamiseks ei kasuta. Sunnivahend peab piisavalt mõjus suunamaks isikut ettekirjutuse täitmisele.
15.Eeltoodud asjaoludel tuleb vastustajal keelata kaebaja suhtes sunniraha rakendamine ning kuivõrd kaebuses esitatud asjaoludest, millele vastustaja vastu vaielnud ei ole, nähtub, et vastustaja on sunniraha sissenõudmiseks pöördunud kohtutäituri poole, tuleb vastustajale panna kohustus esitada kohtutäiturile taotlus täitemenetluse lõpetamiseks. Vältimaks vastustaja põhjendamatut viivitust, tuleb viimane kohustus täita 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
16.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud 1206 euro suuruse õigusabikulu ja 30 euro suuruse riigilõivu välja mõistmist. HkMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigilõivukulu on põhjendatud kulu, ent õigusabikulu on asjaolusid arvestades ebamõistlikult suur. Esitatud arve kohaselt vastab õigusabikulu 10,05 õigusnõustaja töötunnile. Pidades silmas, et kaebus kattub valdavas osas sama õigusnõustaja poolt
-4-
sarnastel asjaoludel kaebaja jaoks haldusasjas 3-19-2103 koostatud kaebusega, ei saa kaebuse koostamist 5 tunni ulatuses pidada usutavaks, samuti ei saa usutavaks pidada kokku 3 tunnile vastavat kulu vastustaja vastusega tutvumisele ja vastuse koostamisele. Eeltoodut silmas pidades pean õigusabikulu põhjendatuks 6 tunni ulatuses, mis vastab 720 eurole. Koos riigilõivuga tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista 750 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
-5-
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.