Xi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt öötule põlemisega kambris Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X esindajad Vastustaja – Tartu Vangla Haldusasi
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Kuulutada haldusasja nr 3-20-649 menetlus kinniseks.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. augustil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse (registreeritud Tartu Vanglas 29. jaanuaril 2020 nr 1-13/15-1), milles soovis 100 euro suurust hüvitist seonduvalt sellega, et öö läbi põleb kambris tuli. Taotluse kohaselt tekitab öötuli piinu ja rikub inimõigusi. Xi hinnangul vajab inimene pimedust, et välja puhata. Öötuli on mõjutanud tema psüühikat, ta ei maga ja on stressis. Ta on närviliseks muutunud, millega kaasnevad konfliktid teiste kinnipeetavatega.
3-20-649
2.Tartu Vangla jättis 27. märtsi 2020. a otsusega nr 1-13/15-2 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole X enne kahjunõude esitamist esitanud vanglale põhjendatud taotlust öötule kustutamiseks ega kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, et temale tekkivat kahju ära hoida. X on soovinud küll vanglalt selgitust selle kohta, miks öötuli põleb ja avaldanud, et see segab ja häirib tema unerežiimi, aga ta ei ole väitnud, et öötule põlemine kahjustab tema tervist. Tartu Vangla kambris põleva öötule tugevust on kohtute poolt varem hinnatud ning seda ei ole väärikust alandavaks kohtlemiseks tunnistatud. Otsuses on selgitatud vangla kohustust tagada vangistusõiguse normide täitmine ja julgeolek vanglas ning et vanglal on kohustus tagada järelevalve ja visuaalne jälgimine ka öösel. Kohustus tagada vanglas julgeolek kaalub üles kaebaja soovi magada kambris, kus ei põle öövalgus. Vangla leidis, et kahjunõue on ilmselgelt perspektiivitu ning see jääb rahuldamata. Vangla viitas Tartu Halduskohtu 3. juuni 2016. a otsusele asjas nr 3-14-50557 ja 16. novembri 2018. a otsusele asjas nr 3-18-1374.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 13. aprillil 2020 Xi kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt öötule põlemisega kambris. Kohus võttis kaebuse 20. aprilli 2020. a määrusega menetlusse, märkides määruses, et mõistab hüvitamiskaebust selliselt, et kahju on tekitatud kaebaja tervisele.
4.Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele 18. mail 2020.
5.Kohus määras 18. mai 2020. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised ei ole täiendavaid menetlusdokumente kohtu poolt antud tähtaja jooksul esitanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja soovib Tartu Vanglalt hüvitist 100 eurot seonduvalt sellega, et kambris põleb öösiti lamp, mis valgustab kambrit ja häirib und. Kaebaja hinnangul rikutakse sellega inimõigusi. Vangla režiim ei tohi suurendada vangide kannatusi ning vangla ametnikud ei ole arstiteaduskonda lõpetanud, et öelda, kas tuli kahjustab tervist või mitte. Kaebaja märgib, et inimene vajab öösiti pimedust. Öötule põlemine on tekitanud kaebajale unehäireid ja ta peab võtma unerohtu. Kahjuhüvitis ei tee kaebaja sõnul olemist paremaks, kuid oleks hüvitis piinade eest, mida öövalgustus põhjustab. Kaebaja märgib, et tuli paistab otse silma ja ei ole normaalne, et tablettideta und ei tule. Öötule saaks ära kustutada ja ülevaatuse ajal korraks põlema panna.
7.Vastustaja märgib, et jääb 27. märtsi 2020. a otsuses nr 1-13/15-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ning on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebusele esitab vastustaja järgmised seisukohad.
7.1.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kümnel korral, sellest viiel korral reaalse vanglakaristusega. Teda on karistatud nii isiku- ja varavastaste kui ka ühiskonnaohtlike kuritegude toimepanemise eest. Käesolevat vangistust kannab kaebaja alates 19. detsembrist 2016 ning karistusaja lõpp on 19. detsember 2025. Kaebaja süüdimõistev otsus jõustus 2. aprilli 2019. a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega nr Z. Kohtumenetluse ajal viibis kaebaja Tallinna Vanglas. Mõistetud vanglakaristuse kandmiseks paigutati kaebaja Tartu Vanglasse 1. juulil 2019.
7.2.Kaebaja tervisekaardi andmetel on Tartu Vangla psühhiaater 30. juulil 2019 (s.o kaebaja Tartu Vanglasse paigutamisel) märkinud kaebaja anamneesi, et kaebajal on juba 2017. aastal 2(5)
Viibides kinnipidamisasutuses alates 19. detsembrist 2016, pidi alkoholisõltuvus tekkima enne seda. Sattudes alkoholisõltlasena kinnipidamisasutusse, on tõenäoline, et kaebajal tekkisid võõrutusnähud. Psüühilised häired (nt ärevus, depressioon ja unehäired) on võõrutusseisundi tavalised nähud.1 Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebajal esines äkkviha, sagedane öine ärkamine ning päevane ärritus juba Tartu Vanglasse saabumisel. Seega ei ole kaebaja magamishäired ja öised ärkamised põhjustatud Tartu Vanglas öötule põlemisest ja tegemist on kaebajal alkoholi liigtarvitamise tagajärjel tekkinud alkoholisõltuvuse võõrutusnähtudega. Seda kinnitab asjaolu, et ka kaebaja ise ei ole psühhiaatrile kordagi kurtnud, et sage ärkamine on põhjustatud kambris öötule põlemisest. Tartu Vanglas psühhiaatri poolt kaebajale määratud ravimitest pole ükski unerohi. Paroksetiiin on depressiooni ja ärevusvastane ravim2, Mirtasapiin on antidepressant3 ja valproehapet määratakse maaniate korral4.
KOHTU SEISUKOHT
8.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Kahju hüvitamiseks peab seega esmalt olema tekkinud kahju, teiseks peab tegemist olema avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega ning kolmandaks peab esinema põhjuslik seos kahju tekkimise ja õigusvastase tegevuse vahel. Samuti tuleb arvestada, kas kahju oli võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
9.Kohus tõlgendas kaebust menetlusse võttes kaebaja nõuet tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena ning kaebaja ei ole tema nõude selliselt sisustamisele ka vastu vaielnud. Ka kohtueelselt Tartu Vanglale kahju hüvitamise nõuet esitades on kaebaja väitnud öötule kahjulikku mõju tema psüühikale ning stressi ja närvilisuse põhjustamist.
10.Kaebaja leiab, et kahju tema tervisele on põhjustanud öölambi põlemine kambris. Kaebaja märgib, et öötule põlemine on tekitanud talle unehäireid, mistõttu ta peab võtma unerohtu. Öötuli tekitab kaebaja väitel piinu ja ta ei saa ilma unerohuta magada. Magamatus mõjutab aga psüühikat ja tekitab stressi. Eelnevast nähtub, et terviseprobleemiks, mis kaebaja arvates on tekitanud öötule põlemine kambris, on unehäired, mis omakorda avaldavad mõju tema psüühikale. Vastustaja on öötule põlemist kambrites põhjendanud vajadusega tagada vangistusõiguse normide järgimine ning julgeolek vanglas.
Vaidlus puudub selles, et kaebaja terviseseisundit iseloomustavad unehäired. Samuti selle üle, et Tartu Vangla kambrites põlevad öösel valgustid.
11.Vangistusõiguse normidest tulenevalt on vanglal kohustus tagada julgeolek vanglas ning kinnipeetavate järelevalve. Kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1). Kinnipeetavat peab olema võimalik pidevalt jälgida (VangS § 7 lg 1 ja lg 2). Vangla peab korraldama julgeoleku tagamiseks kinnipeetavate üle järelevalvet ka öösel (VangS § 66 lg 1). Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 2 p 1 sätestab, et järelevalvetoiminguks on isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Määruse nr 44 § 12 lg 1 p 5 ja lg 2 kohustavad vähemalt korra tunnis vanglaametnikke kambrisse sisse vaatama ka öösel ning üldjuhul toimub see läbi kambri uksesilma. Juhul kui uksesilmast ei ole võimalik kambris toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk või kambri uks. Öövalgustuse põlemine teenib seega vanglas julgeoleku tagamise eesmärki.
12.Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et öötule põlemine kambris võib tekitada küll ebamugavust, kuid see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning viimane kaalub üle kinnipeetava soovi magada pimedas kambris (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a määrus asjas nr 3-18-1374 ja seal viidatud kohtupraktika). Haldusasjas nr 3-16-2125 on Tallinna Ringkonnakohus leidnud, et öötule põlemine kambris ei ole õigusvastane ning kambris öisel ajal põlevast 25W võimsusega elektripirnist tulev valgus ei ole sellise intensiivsusega, mis häiriks uinumist/une kvaliteeti olulisel määral (21. juuni 2018. a otsuse p 11). Tartu Vangla 14. aprilli 2020. a vastusest (tl 11) ilmneb, et kõigis Tartu Vangla kinnipeetavate elukambrites kasutatakse öövalgustite lampe tugevusega 5W. Kuigi lambi vattides väljendatud võimsus ei näita veel valgustugevust kambris öisel ajal, ilmneb, et kaebaja kambris põleva öövalgusti võimsus on oluliselt väiksem sellest, mida varasemas kohtupraktikas on õiguspäraseks peetud. Nagu ka juba eelnevalt viidatud kohtulahendites, möönab kohus ka praegusel juhul, et öövalgusti põlemine võib põhjustada teatud ebamugavust inimese jaoks, kes eelistab magada pimeduses. Küll aga nõustub kohus juba varasemalt kohtupraktikas tehtud järeldustega, et öösel kambris põlevast nõrgast valgusest tingitud mõningase ebamugavuse kaalub üles vajadus vangla julgeoleku huvides teostada kambrites järelevalvet ka öisel ajal. Varasem kohtupraktika on osundanud ka asjaolule, et nõrka öövalgustust kasutatakse ka näiteks haiglapalatites ja hooldekodudes seal viibivate inimeste heaolu jälgimise tagamiseks (nt Tartu Halduskohtu 3. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-14-50557, p 13). On ilmne, et kinnipeetavate üle öisel ajal järelevalve teostamiseks läbi uksesilma peab kambris olema teatud määral valgust (viidatud lahend asjas nr 3-16-2125, p 11). Pidevast nõrgast valgusest rohkem häiriks kinnipeetavate und kohtu hinnangul olukord, kus kord tunni jooksul süüdataks ja uuesti kustutataks kambris valgustus. Seetõttu ei saa kaebaja kambris 5W tugevusega öövalgusti põlemist kohtu hinnangul ka käesoleval juhul pidada õigusvastaseks.
13.Kuigi täidetud pole kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks esmaseid eeldusi – öövalgusti põlemist ei saa pidada õigusvastaseks – märgib kohus veel, et tõendatud pole ka põhjuslik seos kaebaja unehäirete ja öölambi põlemise vahel ning et öölambi põlemisest oleks tingitud kahju kaebaja tervisele. Tartu Vangla on 20. aprillil 2020 vastuseks kohtunõudele edastanud kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtted (tl 16-17) ning 17. aprilli 2020. a vastuses kohtunõudele nr 1-10/1134 (tl 15) on täiendavalt märgitud, et psühhiaatri kandest nähtuvalt on 15. augustil 2019 talle määratud ravim seoses sagedaste ärkamistega öösiti. Ravimi manustamine toimub kuni uue 4(5)
3-20-649
korralduse andmiseni psühhiaatri poolt. Tervisekaardilt (tl 17) nähtub, et 30. juulil 2019 on kaebaja kurtnud äkk viha ja liigset ärrituvust. Talle on määratud ravimina paroksetiini (20 mg) ja valproehapet (300 mg). Kaebajat on nõustatud ja kutsutud tagasi 15. augustil 2019. Järgmisel arsti vastuvõtul 15. augustil 2019 on kaebaja kurtnud sagedast ärkamist öösiti ja päevast ärrituvust. Kaebajale on määratud paroksetiini (10 mg) kuni 22. augustini 2019 ja õhtuti mirtasapiini (15 mg), samuti valproehapet (450 mg). Diagnoosiks on märgitud „F10.21 - ATsõltuvus – käesolev.kaine, kontr. keskkonnas“. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks 30. juuli 2019. a ja 15. augusti 2019. a vastuvõttudel seostanud oma unehäireid öölambi põlemisega kambris. Samuti ei nähtu kaebaja tervisekaardist perioodil alates 1. detsembrist 2019 kuni kaebuse esitamisena, et kaebaja oleks kurtnud unehäireid ja sidunud neid öölambi põlemisega kambris. Vastustaja on vastuses kaebusele viidanud sellele, et kaebajal on diagnoositud alkoholisõltuvus ja psüühilised häired (nt ärevus, depressioon ja unehäired) on võõrutusseisundi tavalised nähtud. Eeltoodut kinnitab ka kaebaja tervisekaardi väljavõte, kus kaebaja poolt kurdetud äkkviha, ärrituvust ja sagedast öist ärkamist on seostatud sõltuvusprobleemidega ning ravimiteks on määratud depressiooni ja ärevuse vastaseid ravimeid (tl 17).
14.Eelnevat arvesse võttes on kohus seisukohal, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused pole täidetud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna pooled ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
16.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselgelt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna praeguse haldusasja erinevates menetlusdokumentides ja tõendites on läbivalt kajastatud kaebaja terviseandmeid, peab kohus põhjendatuks kuulutada menetluse kaebaja eraelu kaitseks tervikuna kinniseks. Asjas puudub avalik huvi, mis võiks takistada menetluse kinniseks kuulutamist isiku eraelu kaitseks. HKMS § 89 lg 2 kohaselt ei või menetlusväline isik tutvuda kinnises menetluses arutatud asja toimikuga.
17.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).