Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Maili Lokk 03.07.2020, Tartu 3-19-832 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/292-1 tühistamise nõudes Tartu Halduskohtu 03.04.2020. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X, lepinguline esindaja Jüri Sakkart Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 03.04.2020. a otsus muutmata.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2020. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 03.07.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) sündis Eestis, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud kokku kaheksal korral. Kaebaja on toime pannud rahvatervisevastaseid kuritegusid (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine), samuti vägivallakuritegusid ja varavastaseid kuritegusid. Lisaks on kaebajat üheksal korral karistatud väärteokorras.
2.Viru Maakohtu 06.05.2014. a otsusega kriminaalasjas nr xxx mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 alusel. Kohtuotsuse kohaselt omandas kaebaja alates 2011. aastast korduvalt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit, millest osa kandis endaga kaasas ja osa andis ebaseaduslikult edasi. Kaebajale mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega 22.01.2016. Kohtuotsus pöörati uuesti täitmisele 17.05.2017. a määrusega, kuna kaebaja rikkus kohustusi mitte tarvitada alkoholi ning narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, samuti oli talle esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 alusel.
3.PPA andis 02.11.2016 kaebajale tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 01.11.2019. PPA võttis arvesse 06.05.2014. a kohtuotsust ja kaebaja vabastamist enne tähtaega. Kaebajale anti elamisluba erandina välismaalaste seaduse (VMS) § 125 lg 1 p 2 alusel. PPA märkis otsuses, et tähtajalise elamisloa pikendamisel on võimalus uuesti hinnata, kas kaebaja täidab Eesti Vabariigi seadusi ning kas tema elamisloa pikendamine on põhjendatud.
4.Viru Maakohtu 20.12.2017. a otsusega kriminaalasjas nr xxx mõisteti kaebaja süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja kasutas 01.05.2017 alkoholijoobes avalikus kohas viibides vägivalda (lõi sõnavahetusest tõusetunud konflikti käigus korduvalt teist isikut vastu nägu ja erinevatesse kehapiirkondadesse ning tekitas sellega talle kehavigastusi ja füüsilist valu). Kaebajale mõisteti karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistust suurendati 06.05.2014. a kohtuotsusega määratud karistuse ärakandmata osa võrra ning kaebajale mõisteti liitkaristuseks 2 aastat, 8 kuud ja 15 päeva vangistust.
5.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 26.04.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/292-1 kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamiskohast vabanemisel.
6.Kaebaja esitas 01.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 26.04.2019. a otsuse tühistamiseks. Kaebaja märkis, et ta on tihedalt seotud Eestiga (ta sündis ja on kogu oma elu elanud Eestis, siin elavad tema vanemad) ning tal ei ole Venemaaga mingit sidet peale selle, et ta valdab vene keelt ja tal on Venemaa kodakondsus. Kaebaja põeb rasket haigust (HIV), mida Venemaal ei saa samaväärselt ravida. Vastustaja on valesti leidnud, et kaebaja kujutab piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajale mõistetud karistused on vastavate sanktsioonide alammääras, seega ei ole kuritegude asjaolud olnud sellised, et hinnata kaebajast tulenevat ohtu suureks.
7.Kaebaja esitas 28.02.2020 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmine haldusasja menetluse lõpuni, kuna väljasaatmine võib oluliselt raskendada kaebaja õiguste kaitset käimasolevas kohtumenetluses.
8.Tartu Halduskohus jättis 03.04.2020. a otsusega kaebaja kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. PPA otsus on õiguspärane nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastustaja on vaidlustatud otsuses korrektselt välja toonud arvesse võetavad faktilised asjaolud, sh kaebaja suhted Eesti ja Venemaaga ning selle, et kaebaja on HIV-positiivne ja on neid põhjalikult käsitlenud. Vastustaja leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et need asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et kaebaja elamisloa saaks jätta kehtima. Vastustaja on üksteisest eristatavalt
teostanud kaalutlusõigust elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise, lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Otsuses on ära toodud selle tegemise õiguslikud alused. Vastustaja on haldusmenetluse käigus andnud kaebajale võimaluse avaldada oma seisukoht, sh lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses, ning on kaebaja vastuväiteid vaidlustatud otsuses käsitlenud. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguslikuks aluseks välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 (välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule). Kaebaja viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Seetõttu ei laiene kaebajale tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. Seega ei ole vaja kaebaja puhul põhistada seda, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Halduskohus rõhutas, et juba kaebajale elamisloa andmise ajal oli vastustajal õigus kaebajale elamisloa andmisest keelduda. Kaebaja oli toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei olnud kustunud (VMS § 124 lg 2 p 7) ning kaebajat oli kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (VMS § 124 lg 2 p 9). Kaebajale anti vaidlustatud otsusega tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. Sellega andis vastustaja kaebajale võimaluse oma tegudega näidata, et ta ei ohusta Eestis elades avalikku korda või rahva tervist. Eeltoodut teades pani kaebaja siiski toime uue kuriteo ning pani toime ka väärtegusid, mis on seotud narkootikumidega. Selle tasakaalustamiseks ei ole piisavad kaebaja esile toodud asjaolud, sh see, et kaebaja on sündinud ja elanud Eestis, on vanglas võimaluste piires õppinud eesti keelt ning osalenud sotsiaalprogrammis. Kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa lähtuda eelkõige või määravas osas kaebaja käitumisest vanglas, s.o kontrollitud keskkonnas, kus vangla loob kaebajale võimalused õppimiseks ja enesetäiendamiseks. Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vastustajal prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning vastustaja ei ole sellele hinnangu andmisel kaalumisvigu teinud. Seda, et Viru Vangla leidis kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamises, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, on vaidlustatud otsuses arvestatud vaid ühe asjaoluna. Põhiliselt on vastustaja kasutanud vangla esile toodud faktilisi andmeid, mida oli õige küsida vanglalt ja kohane arvestada otsuse tegemisel. Kaebaja suhtes kohaldatud abinõud on proportsionaalsed ja kaebajale Eestisse jäämiseks veel ühe võimaluse andmine ei ole põhjendatud. Kui kaebaja on elanud sissesõidukeelu tähtaja jooksul Venemaal õiguskuulekalt ja on sellega näidanud, et temast tulenev oht avalikule korrale on taandunud, siis on tal võimalus taotleda viibimisalust uuesti. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, märkides, et ei näe kaebaja soovil jääda Eestisse, eduväljavaateid. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel leidis halduskohus, et kaebaja õigus viibida oma kohtuasja menetluse juures ei anna põhjust taotluse rahuldamiseks.
9.Kaebaja vabanes vanglast 23.04.2020 ning paigutati PPA kinnipidamiskeskusesse (Tartu Halduskohtu 24.04.2020. a määrus haldusasjas nr xxx).
10.Tartu Ringkonnakohtusse saabus 24.04.2020 kaebaja apellatsioonkaebus, mis sisaldas esialgse õiguskaitse taotlust. Kaebaja palus peatada esialgse õiguskaitse korras vastustaja 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/292-1 täitmine kuni haldusasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni.
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 07.05.2020. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise haldusasja menetluse lõpuni. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja väljasaatmise korral Venemaale võib muutuda tema
osalemine kohtumenetluses keeruliseks olenemata sellest, et tal on olemas lepinguline esindaja. Arvestades kaebaja jaoks kaalul olevate õiguste olulisust, pidas ringkonnakohus oluliseks kaitsta kaebaja õigust olla enda kohtuasja arutamise juures ja tagada talle tõhus võimalus kohtumenetluses osalemiseks. Ringkonnakohus arvestas ka seda, et pärast vanglast vabanemist paigutati kaebaja kinnipidamiskeskusesse, mis vähendab temast lähtuvat ohtu avalikule korrale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu 03.04.2020. a otsuse peale. Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus või saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha kõikide kaebaja väidete osas. Kaebaja arvates tuleb kõigepealt tuvastada, kas kaebaja väljasaatmine ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 3 sätestatuga. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud konventsiooni rikkumiseks olukorda, kus sissesõidukeeldu kohaldati erinevate raskete haigustega isiku suhtes ning ei analüüsitud seda, kas väljasaatmisel võib olla raske tagajärg tema tervisele (Paposhvili vs. Belgia, 17.04.2014, nr 41738/10). Kaebaja märkis kaebuses, et temast tuleneva tõsise ja reaalse ohu puudumisele viitavad vastavate sanktsioonide alammääras mõistetud karistused. Vastustaja piirdus lakoonilise seisukohaga, et see ei anna automaatselt alust järeldada, et kaebaja oleks vähem ohtlik või et ta tulevikus enam süütegusid toime ei paneks. Kaebaja arvates nähtub eeltoodust, et vastustaja on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel jätnud tähelepanuta olulised asjaolud, millega arvestamisel oleks vastustaja võinud jõuda vastupidistele järeldustele. Sellest tulenevalt on otsus tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise osas õigusvastane kaalutlusõiguse väärkasutamise tõttu. Kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud (RKHKo 03.05.2019 haldusasjas nr xxx, p 10). PPA otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks selles osas kaalutlusõigust teostanud (nt kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist). Kohtuotsusest omakorda ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Sellest tulenevalt on kohus rikkunud uurimiskohustust. Halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Analoogses olukorras on Riigikohus leidnud, et kaebaja õigus viibida Eestis oma kohtumenetluse juures kaalub üles avaliku huvi (RKHKm 18.09.2018 haldusasjas nr xxx).
13.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus on kohtumenetluses välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolud, hinnanud asjas kogutud tõendeid ning õigesti leidnud, et PPA vaidlusalune otsus on õiguspärane. PPA ja halduskohus ei ole jätnud kaebaja tervisliku seisundiga arvestamata. PPA käsitles kaebaja terviseseisundiga seonduvat oma otsuse p-s 20. Kaebaja ei ole ümber lükanud PPA väiteid selles osas, et Venemaa Föderatsioonis on HIV-nakkusega isikutele ravi kättesaadav ning et ka valitsus pakub tasuta retroviirusevastast ravi. Venemaal saadav ravi ei pea olema samadel tingimustel nagu Eestis ehk elu lõpuni tasuta. Asjaolu, et kaebaja peab ravi eest tasuma, on igati normaalne. Riikidel on õigus iseseisvalt otsustada, millistel tingimustel nad ravi pakuvad. Kaebaja viidatud EIK lahendis ei tuvastanud kohus konventsiooni rikkumist,
kuigi kaebaja seda väidab. EIK viitas oma otsuses kohtupraktikale, mille kohaselt võivad haigustest tingitud kannatused olla hõlmatud art-ga 3, kuid märkis samas, et see ei tähenda, et väljasaadetavad isikud saavad nõuda riiki jäämist selleks, et saada jätkuvalt meditsiinilisi, sotsiaalsed või teisi hüvesid ja teenuseid. Ka kohtuasjas Yoh-Ekale Mwanje vs. Belgia (nr 10486/10) märkis EIK, et riikidel ei ole kohustust leevendada lünki ravis, pakkudes tasuta ja piiramatut tervishoiuteenust välismaalastele, kellel ei ole õigust riiki jäämiseks. Võttes arvesse neid EIK seisukohti ei ole praegusel juhul võimalik asuda seisukohale, et kaebaja väljasaatmine Venemaa Föderatsiooni oleks EIÕK art 3 rikkumine. Kaebaja ei ole kurtnud oma terviseseisundi üle, millest saab järeldada, et tema seisund on stabiilne, mis võimaldab tal ka Venemaa Föderatsiooni reisida. Kuigi halduskohus ei ole otsuses karistuste sanktsioone eraldi käsitlenud, puudus selleks HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt ka vajadus. PPA on oma otsuses loetlenud kõik kaebaja süüteod ja mõistetud karistused (otsuse p 19). Seega oli PPA teadlik, millises määras on kaebajale karistused mõistetud. PPA viitas oma vastuses kaebusele selgelt, et karistuse määr ei ole ainus asi, mida ohu tuvastamisel arvestada. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja on oma eelnevate kuritegudega loonud reaalse ohu avalikule korrale, mis on realiseerunud nii narkootikumide suures koguses omandamises, valdamises ja edasiandmises, avaliku korra raskes rikkumises, isikule tervisekahjustuse tekitamises, vägivalla kasutamises, ähvardamises, kannatanute vallasvara äravõtmises, neile materiaalse kahju tekitamises ning ka vägistamise katses. See, et PPA ei ole oma otsuses eraldi käsitlenud karistuste määrasid, ei muuda otsuses kajastatud ohuhinnangut vääraks. PPA lähtus vaidlusaluses otsuses kõigist asjakohastest asjaoludest ning andis neile õiglase hinnangu. Kuna kaebaja kujutab endast selget ohtu avalikule korrale, siis tema miinimummäära lähedased karistused ei andnud alust pidada temast lähtuvat ohtu väikeseks. Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on ka igati proportsionaalne. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et PPA ei kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist. PPA tõi vaidlusaluse otsuse p-s 21 selgelt välja, miks ta leidis, et kaebajale ei ole võimalik vabatahtlikku lahkumisettekirjutust koostada. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et halduskohus oleks pidanud analüüsima asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Kohustus analüüsida muutunud asjaolusid on kohtul siis, kui PPA otsus puudutab pikaajalist elanikku, kelle suhtes kehtib Euroopa Liidu nõukogu direktiivist 2003/109/EÜ tulenev kõrgendatud kaitse väljasaatmise eest. Kuna kaebaja ei ole pikaajaline elanik viidatud direktiivi tähenduses, siis ei ole halduskohus uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebaja ei ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid on viibinud Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Kaebaja pidi arvestama, et süütegude jätkuva toimepanemise korral ei pruugi PPA tema elamisluba pikendada või see võidakse enne kehtivusaja lõppu kehtetuks tunnistada. PPA on analüüsinud ja nõuetekohaselt tõendanud, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ning et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ja vajalik avaliku korra kaitseks. EIK kordas hiljutises otsuses asjas Scherbakov vs. Eesti (19.05.2020, nr 44047/19, p-d 51-52) oma varasemat seisukohta, et avaliku korra tagamiseks on liikmesriikidel õigus välja saata ka neid süüdimõistetud välismaalasi, kes on selles riigis sündinud või sinna elama asunud väga noorelt. Seejuures tõi EIK eraldi välja, et kuigi kaebaja sidemed Venemaaga olid nõrgemad kui Eestiga, siis on tal Vene kodakondsus, tema emakeel on vene keel ning ta on varem asutanud Venemaal ettevõtte. Ka praegusel juhul tuleb arvestada, et kaebajal on Vene kodakondsus ning tema emakeel on vene keel. Kaebaja on täiskasvanu eas korduvalt Venemaad külastanud, millest saab üheselt järeldada, et ta on eluga Venemaal kursis. Arvestades eeltoodut ning kaebaja vanust, saab asuda seisukohale, et Venemaale elama asumine ei tekita kaebajale ületamatuid takistusi.
Kuna PPA on õiguspäraselt tunnistanud kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks ja see otsus on põhjendatud ja proportsionaalne, on ka lahkumisettekirjutuse koostamine ja sissesõidukeelu kohaldamine kolmeks aastaks õiguspärased. Sissesõidukeelu perioodi määramisel arvestas PPA asjaoluga, et Eestis elavad kaebaja eakad vanemad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.HKMS § 165 lg 1 p 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kaebaja möönab praeguses ajas, et kohus võib viidata vaidlustatud otsuse põhjendusega nõustumisele. Kaebaja leiab siiski, et kohtuotsusest ei nähtu, et halduskohus oleks võtnud seisukoha kõikide kaebaja väidete osas.
17.Kaebaja arvates on nii vastustaja kui ka halduskohus jätnud hindamata, kas kaebajale vajalik ravi on Venemaal kättesaadav. Ringkonnakohtu hinnangul leidsid vastustaja ja halduskohus põhjendatult, et kaebajal on võimalik vajalikku ravi saada ka Venemaal. Ravi saamise üksikasjalike tingimuste hindamine väljub kohtu uurimiskohustuse piiridest. Tegemist on tavapäraste tingimustega, mille kehtimine sihtriigis ei takista isiku väljasaatmist. Vastustaja leidis õigesti, et Venemaal saadav ravi ei pea olema antud samadel tingimustel nagu Eestis. Sealhulgas ei takista kaebaja väljasaatmist asjaolu, et ta ei pruugi vajalikku ravi saada Venemaal tasuta.
18.Ka Riigikohus selgitas, et isiku tervislik seisund ja ravivõimalused sihtriigis saavad olla vaid väga erandlikel juhtudel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist välistavaks asjaoluks. Väljasaatmine on keelatud vaid juhul, kui isiku terviseseisundit ja sihtriigi ravivõimalusi arvestades kaasneksid väljasaatmisega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 171 sätestatud tagajärjed (RKHKo 03.05.2019 haldusasjas nr xxx, p 25). VSS §-s 171 lg 1 näeb ette, et välismaalast ei tohi välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni art-s 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Ka EIK praktikas kujundatud seisukohti arvestades ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et Venemaale saatmisel ähvardaks kaebajat sobiva ravi või ravile juurdepääsu puudumise tõttu tegelik oht, et tema terviseseisund halveneb kiiresti ja pöördumatult.
19.Kaebaja leiab, et temast tuleneva tõsise ja reaalse ohu puudumisele viitavad vastavate sanktsioonide alammääras mõistetud kriminaalkaristused. Ringkonnakohus selgitab, et üksnes kaebajale karistuse mõistmisel kohaldatud karistusmäär ei saa olla aluseks isikust tuleneva ohu
hindamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja piisava põhjalikkusega kaalunud nii kaebaja toimepandud süütegusid kui tema ohtlikkust avalikule korrale. Vaidlusalune PPA otsus ei põhine üksnes toimepandud süütegude eest mõistetud karistustel, vaid arvesse on võetud süütegude liiki ja laadi, süütegude toimepanemise korduvust, sh nende toimepanemist erandina antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal, samuti Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise tulemusi. Ringkonnakohus nõustub vastustaja järeldusega, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, mis on realiseerunud nii narkootikumide suures koguses omandamises, valdamises ja edasiandmises, avaliku korra raskes rikkumises, isikule tervisekahjustuse tekitamises, vägivalla kasutamises, ähvardamises, kannatanute vallasvara äravõtmises, neile materiaalse kahju tekitamises ning ka vägistamise katses.
20.Kaebaja väitel ei nähtu PPA otsusest, et vastustaja oleks kaalunud vabatahtliku lahkumise tähtaja määramist. PPA kaalutlused nähtuvad vaidlustatud otsuse p-st 21, samuti on vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele selle kaebaja etteheite asjakohaste vastuväidetega ümber lükanud, millega ringkonnakohus nõustub. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks vastustaja põhjendusi uuesti korrata.
21.Kaebaja märgib, et halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses toodud väidet millegagi põhjendanud ega selgitanud, milliseid olulisi muutusi ta silmas peab, mistõttu tuleb sellekohane väide jätta tähelepanuta.
22.Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et vastustaja on tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel jätnud tähelepanuta olulised asjaolud, millega arvestamisel oleks vastustaja võinud jõuda vastupidistele järeldustele. Samuti ei nähtu kaebaja vastuväidetest, et vastustaja otsus oleks õigusvastane väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas. Kaebaja väited kaalutlusõiguse väärkasutamise kohta ei ole põhjendatud.
23.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
24.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 03.04.2020. a otsus ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise osas, esitades samas ringkonnakohtule taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras vastustaja 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/292-1 täitmine kuni praeguses haldusasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni. Ringkonnakohus rahuldas 07.05.2020. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuses sisaldunud esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise käesoleva haldusasja menetluse lõpuni. Arvestades seda, et halduskohus võis lahendada esialgse õiguskaitse taotluse ka otsuses (RKHKm 11.11.2019 haldusasjas nr xxx) ning kaebaja esitas halduskohtu otsust vaidlustades uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille ringkonnakohus rahuldas, puudub praegusel juhul vajadus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 tühistamiseks. Seda ei mõjuta ka asjaolu, et halduskohus asus otsuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osas ringkonnakohtust erinevale seisukohale.
25.HKMS § 253 lg 3 ls 1 näeb ette, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata ja määrusega, kui kaebus või vaie tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Arvestades seda, et praegusel juhul jääb halduskohtu otsus muutmata ja kaebus rahuldamata, tühistab ringkonnakohus käesoleva
otsusega Tartu Ringkonnakohtu 07.05.2020. a määrusega seatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lg 3 ls 3).
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
27.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.