5.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 04.05.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
6.Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 17).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 26.04.2019.a otsusega nr 15.3-3.4/292-1 (edaspidi vaidlustatud otsus) SV tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 26.04.2019, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele pärast tema kinnipidamiskohast vabanemist ning kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse
täitmisest. Vaidlustatud otsuse kohaselt sündis kaebaja Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni kodanik.
1.1.Kaebaja on kriminaalkorras karistatud kokku kaheksal korral. Neist kaks on kehtivad karistused: 1) Viru Maakohtu 06.05.2014.a otsusega nr 1-14-2564 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 alusel. Kohtuotsuse kohaselt omandas kaebaja alates 2011. aastast korduvalt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit, millest osa kandis endaga kaasas ja osa andis ebaseaduslikult edasi. Kaebajale mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu 06.01.2016.a määruse alusel 22.01.2016. Kohtuotsus pöörati uuesti täitmisele 17.05.2017.a määrusega, kuna kaebaja rikkus kohustusi mitte tarvitada alkoholi ja mitte tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid aineid, samuti oli talle esitatud süüdistus KarS § 263 lg 1 p 1 alusel; 2) Viru Maakohtu 20.12.2017.a otsusega nr 1-17-11095 mõisteti kaebaja süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 alusel. Kaebajat süüdistati selles, et ta viibis 01.05.2017 alkoholijoobes avalikus kohas ning rikkus avalikus kohas käitumise üldnõudeid vägivallaga (lõi sõnavahetusest tõusetunud konflikti käigus korduvalt teist isikut vastu nägu ja erinevatesse kehapiirkondadesse ning tekitas sellega talle kehavigastusi ja füüsilist valu). Kaebajale mõisteti karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistust suurendati 06.05.2014.a kohtuotsusega määratud karistuse ärakandmata osa võrra ning kaebajale mõisteti liitkaristuseks 2 aastat, 8 kuud ja 15 päeva vangistust. Kaebaja karistusaeg lõpeb 25.04.2020.
1.2.PPA andis 02.11.2016 kaebajale tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni 01.11.2019. PPA võttis arvesse 06.05.2014.a. kohtuotsust ja kaebaja vabastamist enne tähtaega. Kaebajale anti elamisluba erandina välismaalaste seaduse (VMS) § 125 lg 1 p 2 alusel. Otsuse kohaselt on tähtajalise elamisloa pikendamisel võimalus uuesti hinnata, kas kaebaja täidab Eesti Vabariigi seadusi ning kas tema elamisloa pikendamine on põhjendatud.
1.3.Viru Vanglas läbi viidud riskihindamisega on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks, mh avaldub risk ühiskonnas. Ohustatud on ühiskond tervikuna ning vara omavad isikud. Temast tulenev oht seisneb narkootikumide käitlemises, vägistamises ja röövimises, mille raames võib kaebaja kasutada vägivalda. Ohu ilmnemise tõenäosus on suurim, kui kaebaja jätkab alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, samuti siis, kui tal on materiaalselt raske olukord. Viru Vangla andmetel ei ole kaebaja vangistuse jooksul kasutanud võimalust saada lähedastega kokku. Kaebaja ei ole läbinud riigikeele õpet, kuna pole vabu kohti. Kaebaja läbis talle määratud sotsiaalprogrammi, kus näitas üles motivatsiooni muutumiseks. Kaebaja töötas vanglas köögitöölisena ja majandustöödel.
1.4.Kaebaja sõnul omandas ta põhihariduse Narva 11. keskkoolis, kuid sellekohased tõendid puuduvad. Kaebajal ei ole erialast kvalifikatsiooni. Kaebaja eesti keele tase on A1. Kaebaja töötas enne vangistust ametlikult ja mitteametlikult, aastal 2016 oli ta töötuna arvel Töötukassas. Kaebajal on diagnoositud narkosõltuvus, vangistuses oli ta metadooni asendusravil.
1.5.PPA tunnistas kaebaja elamisloa kehtetuks, kuna ta kujutab endast ohtu avalikule korrale. PPA tugines käesoleva otsuse punktis 1.1 toodud karistustele ning kaebaja arhiveeritud kriminaalkaristustele, mis on määratud peaasjalikult varavastaste süütegude, sh vägivallaga toime pandud süüteo (röövimise) eest. Varaseim karistus määrati kaebajale 01.07.1996
vägistamise katse eest. VMS § 124 lg 2 p 9 võimaldab kasutada ka karistusregistri arhiveeritud andmeid. Kaebajal on neli kehtivat karistust väärtegude eest, kaks neist on seotud narkootikumidega (narkootilise aine valdamine ja selle tarvitamine arsti ettekirjutuseta). Kaebaja alustas kuritegude toimepanemisega 23-aastaselt. Teda on kuuel korral karistatud kõige karmima karistusliigiga, reaalse vangistusega. See ei ole suunanud kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Otsuse punktis 1.1 toodud tegudega lõi kaebaja reaalse ohu avalikule korrale, mis realiseerus narkootilise aine omandamises, valdamises ja edasi andmises, samuti kannatanule füüsilise valu ja kehavigastuste tekitamises ja avaliku korra rikkumises. Kaebaja näitas lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu. Kaebaja pani uue kuriteo toime katseajal. Korduvad vanglakaristused näitavad, et vangistus ei mõjuta kaebajat kuritegude toimepanemisest loobuma. Kaebaja on ka varem läbinud vangistuses sotsiaalprogramme, kuid vabanedes jätkanud narkootikumide tarvitamist. Kaebaja puhul ei ole alust uskuda, et ta enam uusi kuritegusid toime ei pane. Kaebajast tulenev oht avalikule korrale on jätkuv ning reaalne.
1.6.Kaebaja lähikondseteks on tema vanemad. Kaebaja ei ole abielus. Kaebajal on täisealine poeg, kuid rahvastikuregistris seda isikut kaebajaga seotud ei ole ja kaebaja teda oma lähikondsena ei nimeta. Kaebajal ei ole perekonnaliikmeid väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 tähenduses. Kaebaja vanemad on Vene Föderatsiooni kodanikud, neil on võimalus kaebajat Venemaal külastada ja soovi korral sinna elama asuda. Kaebaja vanemad käisid viimati Venemaal 2017. aastal eesmärgiga müüa sealset kinnisvara, seega on neil sidemed Venemaaga ja nad saavad aidata oma pojal teha ettevalmistusi eluks seal. PPA-le teadaolevalt ei ole kaebaja oma vanemaid vanglas olles materiaalselt ega emotsionaalselt abistanud, samuti ei ole vanemad teda vanglas külastanud. Kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel, tema eesti keele tase on A1. Kaebaja ei ole avaldanud soovi taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. Kaebajal ei ole sihtriigis lõimumisel olulisi raskusi. Kuigi tal ei ole sihtriigis lähikondlasi, on vene keel tema emakeel ning tal on selle riigi kodakondsus. Kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale kaalub üles tema soovi viibida riigis, kus ta on sündinud, kuid mille kodanik ta ei ole. Kaebaja on HIV-positiivne, kuid ravi on talle kättesaadav ka Venemaal: HIV-nakkusega inimestele pakub hoolitsust AIDS Healthcare Foundation ning valitsus pakub tasuta retroviirusevastast ravi. Samuti on kaebajal Venemaal võimalik saada metadooni asendusravi. Kokkuvõttes leidis PPA, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ja vajalik avaliku korra kaitseks.
1.7.Pärast vanglast vabanemist puudub kaebajal seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, seetõttu tuleb talle teha lahkumisettekirjutus. Kuna kaebaja kujutab eeltoodud põhjendustel endast ohtu avalikule korrale, siis tuleb lahkumisettekirjutus koheselt sundtäita pärast kaebaja vanglast vabanemist. Kaebajale tuleb kohaldada sissesõidukeeld, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Kaebajal on võimalus Eestisse tagasi pöörduda, kui temast tulenev oht avalikule korrale on vähenenud ja ta taotleb Eesti Vabariigi tähtajalist elamisluba. Kaebaja vanemad kirjutasid oma vastuväidetes, et on eakad ning vajavad hoolt, kuid ei ole seda väidet täpsustanud. Vangistuse ajal ei ole kaebaja vanemaid abistanud. Kaebaja vanematel on võimalik asuda koos kaebajaga Venemaale, kus nad on varem elanud. Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ja asjaolu, et kaebaja Eestis elavad vanemad on eakad, tuleb kaebajale kohaldada 3-aastane sissesõidukeeld.
1.8.Kaebajal oli haldusmenetluses võimalus esitada oma seisukoht nii elamisloa kehtetuks tunnistamise kui ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Teisena nimetatud võimalust
kaebaja ei kasutanud.
1.9.Vaidlustatud otsuse õiguslike alustena on vastustaja välja toonud: - VMS § 135 lg 2 p 3: tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule; - VSS § 7 lg 1: viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks; - VSS § 72 lg 2 p 4: lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule; - VSS § 74 lg 2: kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks; - VSS § 74 lg 3: kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.
2.SV esitas 01.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, mida ta hiljem täiendas. Kaebaja taotles vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja sündis ja elas kogu oma elu Eestis. Siin elavad tema vanemad, kes vajavad hoolitsust. Siia on maetud tema vend. Ta põeb rasket haigust (HIV), mida Venemaal ei saa samaväärselt ravida. Kaebajal puudub kodakondsuse saamiseks vajalik keeleoskus ja tal ei olnud sisuliselt võimalik kodakondsust taotleda. Sellest ei saa järeldada, et kaebaja ei soovi Eestis elada. Kaebajal ei ole Venemaaga mingit sidet peale selle, et ta valdab vene keelt ja tal on Venemaa kodakondsus. Kaebajal tekib seetõttu Venemaale integreerumisel tõsiseid raskusi. Kaebaja vanemad on küll Venemaal sündinud, kuid nad pole seal aastakümneid elanud ja neil pole sotsiaalset sidet Venemaaga. Viru Vangla materjalid kaebaja vanemate elu kohta Venemaal ja selle põhjuste kohta ei ole asjakohased, informatsiooni päritolu ei ole teada ning tegemist on tuletatud ja kontrollimatu tõendiga. Samuti on vastustaja arvamus, et Venemaal saab tasuta ja asjakohast ravi, ainult eelduslik. Vastustaja on valesti leidnud, et kaebaja kujutab piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebaja on küll korduvalt kriminaalkorras karistatud ja kaks viimast karistust on kehtivad. Samas on need karistused vastavate sanktsioonide alammääras, seega ei ole kuritegude asjaolud olnud sellised, et hinnata kaebajast tulenevat ohtu suureks. Viru Vangla iseloomustus kaebaja ohtlikkuse kohta pole põhjendatud ning sellist seisukohta pole võimalik kontrollida. Iseloomustuse põhjal oli kaebaja käitumine vanglas hea. Elamisloa kehtetuks tunnistamine pole proportsionaalne meede võrreldes kaebaja era- ja perekonnaelu riivega. Sel juhul ei ole põhjendatud ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde ning lisas järgmist. Välismaalasel ei ole absoluutset õigust viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et riigil on õigus välismaalasest kurjategija välja saata, olenemata sellest, kas isik sündis vastavas riigis või mitte. Ainuüksi asjaolu, et ravi kvaliteet on Venemaal kehvem, ei saa välistada elamisloa kehtetuks tunnistamist. Vene Föderatsioonil on kohustus oma kodanikud tagasi võtta ja neid vajadusel aidata. Kaebajal on võimalik leida endale Venemaal sissetulek ning kui ta suudab Venemaal elades edaspidise õiguskuuleka käitumisega näidata, et ta on võimeline muutuma ning temast lähtuv oht avalikule korrale väheneb, võib
kaebaja uuesti elamisluba taotleda. Andmed kaebaja vanemate suhete kohta Venemaal on saadud kaebajalt endalt. Kaebaja on küll elanud Eestis pikaajaliselt, kuid pole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba, vaid on viibinud siin tähtajalise elaniku elamisloa alusel. Seega on kaebaja pidanud arvestama võimalusega, et talle uut tähtajalist elamisluba ei anta, eelkõige põhjusel, et ta on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid, mille eest on määratud karistuseks vangistus. Sama kehtib elamisloa enne kehtivustähtaja lõppu kehtetuks tunnistamise kohta, eriti arvestades seda, et kaebajale anti juba varasemalt tähtajaline elamisluba erandina. Oht avalikule korrale on käsitatav olukorrana, kus asjaoludele antava hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et isik võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise. Sellise hinnangu andmiseks tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ning võimaliku kordumise tõenäosust. Seda on vastustaja vaidlustatud otsuses teinud. Kuigi kaebajale määratud vangistuste hulgas on tõepoolest ka sanktsiooni alammäära lähedasi vangistusi, ei anna see automaatselt alust järeldada, et kaebaja oleks vähem ohtlik või et ta tulevikus enam süütegusid toime ei paneks. Kaebaja puhul on märkimisväärne, et ta on vanglas kuuendat korda ning mitmel juhul on kaebaja kinnipidamisasutusest vabanedes sooritanud uue kuriteo suhteliselt lühikese aja möödumisel. Kokkuvõtvalt on vastustaja nõuetekohaselt tõendanud koos analüüsiga, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning et kaebaja tähtajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne arvestades kaebaja era- ja perekonnaelu riivet. Sissesõidukeelu perioodi määramisel on PPA arvestanud asjaoluga, et Eestis on kaebaja eakad vanemad.
4.Kaebaja esitas 28.02.2020 kohtule avalduse, milles leidis, et kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis tuleb kaebaja õiguste kaitseks kohaldada esialgset õiguskaitset ning keelata kaebaja Eestist väljasaatmine. See võib oluliselt raskendada kaebaja õiguste kaitset käesolevas kohtuasjas. Kaebaja õigus viibida Eestis oma kohtumenetluse juures kaalub üles avaliku huvi vaidlustatud otsuse täitmiseks. Kohtu seisukoht kaebusele
5.VMS § 43 lg 1 p 8 sätestab, et välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikuks aluseks on muuhulgas tähtajalise elamisloa kehtivusaja lõppemisest tulenev õigus Eestis viibida. VMS § 43 lg 4 alusel on välismaalasel Eestis viibimiseks seaduslik alus 90 päeva jooksul elamisloa kehtivusaja lõppemise päevast arvates, kui välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaeg lõppes tähtaja saabumisel. VMS § 130 sätestab, et kui välismaalane on hiljemalt eelnimetatud 90-päevase tähtaja jooksul taotlenud elamisloa pikendamist, uut tähtajalist elamisluba või pikaajalise elaniku elamisluba, on tema Eestis viibimine seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kaebaja tähtajaline elamisluba tunnistati kehtetuks 26.04.2019, selle tähtaeg oleks lõppenud 01.11.2019. Kui kaebaja elamisluba oleks kehtinud kuni tähtaja lõppemiseni, siis oleks kaebajal olnud võimalus taotleda elamisloa pikendamist, samuti oleks kaebaja omandanud õigusliku aluse viibida Eestis kuni otsuse tegemiseni. See tähendab, et elamisloa kehtetuks tunnistamisel on õiguslik tähendus olenemata sellest, et kohtumenetluse kestel on elamisloa tähtaeg möödunud. Tühistamiskaebus on endiselt lubatav.
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema
viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud otsuses korrektselt välja toonud arvesse võetavad faktilised asjaolud, sh kaebaja suhted Eesti ja Venemaaga ning selle, et kaebaja on HIVpositiivne, ning on neid igakülgselt ja põhjalikult käsitlenud. Vastustaja on üksteisest eristatavalt teostanud kaalutlusõigust elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise, lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Otsuses on ära toodud selle tegemise õiguslikud alused. Vastustaja on haldusmenetluse käigus andnud kaebajale võimaluse avaldada oma seisukoht, sh lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise küsimuses (23.01.2019 nr 15.33.1/313-1, vastustaja vastuse lisa 3 koosseisus) ning on kaebaja vastuväiteid vaidlustatud otsuses käsitlenud. Kohtul ei ole vaidlustatud otsusele etteheiteid asjaolude kindlakstegemise või kaalutlusõiguse teostamise osas. Kohus nõustub vaidlustatud otsuse põhjendustega ja ei korda neid.
7.Vastustaja märkis kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise õigusliku alusena VMS § 135 lg 2 p 3 ehk selle, et kaebaja tegevus kujutab ohtu avalikule korrale. Kohtu hinnangul esines kaebaja puhul selle kõrval ka teine alus ehk VMS § 135 lg 2 p 2, mille järgi tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase suhtes esineb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise alus. Kaebaja puhul esines VMS § 124 lg 2 p 9 sätestatud alus kaebajat oli vaidlustatud otsuse tegemise seisuga kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kusjuures viimane karistus lisandus pärast kaebajale elamisloa andmist. See ei tähenda, et vastustaja välja toodud õiguslik alus oli vale, vaid näitab seda, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks leidus rohkemgi aluseid.
8.Kaebaja tugines kohtule esitatud kaebuses samadele asjaoludele, mille kaebaja oli esile toonud haldusmenetluses. Vastustaja leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et need asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et kaebaja elamisloa saaks jätta kehtima. Kohtumenetluses on vastustaja täpsustanud üksnes seda, kust pärinesid tema andmed, et kaebaja vanemad on Venemaal käinud ja seal kinnisvara omanud - seda avaldas kaebaja ise. Seda, et Viru Vangla leidis kaebaja suhtes läbi viidud riskihindamises samuti, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale, on vaidlustatud otsuses arvestatud vaid ühe asjaoluna. Põhiliselt on vastustaja kasutanud vangla esile toodud faktilisi andmeid, mida oli õige küsida vanglalt ja kohane arvestada otsuse tegemisel.
9.Kohus soovib eriti välja tuua seda, et juba kaebajale elamisloa andmise ajal oli vastustajal õigus kaebajale elamisloa andmisest keelduda. Kaebaja suhtes kehtis käesoleva otsuse punktis 1.1.1 toodud kohtuotsus, millega kaebajat karistati narkootilise või psühhotroopse aine korduva suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest nelja-aastase vangistusega. See tähendab, et täidetud olid järgmised tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused: - välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud (VMS § 124 lg 2 p 7); - välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (VMS § 124 lg 2 p 9). Kaebajale anti vastustaja 02.11.2016.a otsusega nr 1036086327/TE (vastustaja vastuse lisa 1 koosseisus) tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lg 1 p 2 alusel. Otsuses on öeldud, et selle tegemisel arvestati kaebaja Eestis elatud aega ja seoseid Eesti riigiga ning et elamisloa pikendamisel on võimalik uuesti hinnata, kas kaebaja täidab Eesti seadusi ja kas jätkuv
elamisloa pikendamine on põhjendatud. Vastustaja andis kaebajale võimaluse oma tegudega näidata, et ta ei ohusta Eestis elades avalikku korda või rahva tervist. Eeltoodut teades pani kaebaja siiski toime uue kuriteo (vt otsuse punkti 1.1.2) ning pani toime ka väärtegusid, mis on seotud narkootikumidega (vt otsuse punkti 1.5). Selle tasakaalustamiseks ei ole piisavad kaebaja esile toodud asjaolud, sh see, et kaebaja on sündinud ja elanud Eestis, on vanglas võimaluste piires õppinud eesti keelt ning osalenud sotsiaalprogrammis. Sama sotsiaalprogrammi läbis kaebaja ka eelmise vangistuse ajal. Kaebajale Eestis elamise õiguse andmisel ei saa lähtuda eelkõige või määravas osas kaebaja käitumisest vanglas, s.o kontrollitud keskkonnas, kus vangla loob kaebajale võimalused õppimiseks ja enesetäiendamiseks. Vaidlustatud otsuse tegemisel tuli vastustajal prognoosida kaebaja tõenäolist käitumist vabaduses ning vastustaja ei ole sellele hinnangu andmisel kaalumisvigu teinud. Ka praegu on vastustaja märkinud, et kui kaebaja on elanud sissesõidukeelu tähtaja jooksul Venemaal õiguskuulekalt ja on sellega näidanud, et temast tulenev oht avalikule korrale on taandunud, siis avaneb kaebajal võimalus taotleda viibimisalust uuesti. Kohus nõustub vastustajaga, et põhjendatud ei ole anda kaebajale veel üks võimalus Eestis. Kaebaja suhtes kohaldatud abinõud on proportsionaalsed.
10.Kohus märgib, et kaebaja viibis Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Kaebajale ei laiene tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elamisloaga isikutele. Sh ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.
11.Kokkuvõttes on vaidlustatud otsus kohtu hinnangul õiguspärane nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
12.Kaebajal tuleks riigilõivuseaduse § 60 lg 6 alusel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus vabastab kaebaja HKMS § 110 lg 1 p 1 ja § 111 lg 1 alusel riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. HKMS § 116 lg 1 alusel teeb kohus määruse põhjendusi esitamata.
13.HKMS § 249 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 251 lg 1 p 1 alusel võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise.
14.Kaebaja tugineb esialgse õiguskaitse taotluses sellele, et praeguse kohtuasja menetlus jätkub ning kaebajal on õigus viibida oma kohtuasja menetluse juures. Kohtu hinnangul ei anna see põhjust kohaldada esialgset õiguskaitset. Apellatsioonkaebus vaadatakse reeglina läbi kirjalikus menetluses. Kaebaja saab kirjalikus menetluses osaleda olenemata sellest, kus on tema elukoht. Kui ringkonnakohus vaatab kohtuasja läbi istungil, siis on kaebajal võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus sissesõidukeelu kehtivuse peatamiseks, nii et kaebaja saab taotleda viisa kohtuistungile saabumiseks. Kohus jättis kaebuse rahuldamata, mis ühtlasi
tähendab, et kohus ei näe eduväljavaateid kaebaja soovil jääda Eestisse.
15.Kohus selgitab kaebajale, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise saab ta vaidlustada apellatsioonkaebuse raames. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg saabub pärast seda, kui lõpeb kaebaja vanglas viibimisest tulenev viibimisalus. Kaebajal tuleb endal arvestada sellega, et kui ta soovib esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmist vaidlustada, siis tuleb sellekohane taotlus esitada ringkonnakohtule nii, et kohtul jääks piisavalt aega selle lahendamiseks enne kaebaja Eestist lahkumist. Menetluskulud. Selgitused
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
17.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.