Kim Järvpõllu kaebus Kastre Vallavalitsuse 06.12.2017.a korralduse nr 60 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – Kim Järvpõld, esindaja advokaat Janar Kuus esindajad Vastustaja – Kastre vald, volitatud esindajad Natalja Sisas ja Heiki Tooming, vallasekretär Annika Pajumaa-Murov Kolmas isik – Piret Mertsina, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 3. juunil 2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Kim Järvpõllu kaebus.
2.Tühistada Kastre Vallavalitsuse 6. detsembri 2017. a korraldus nr 60.
3.Mõista Kastre vallalt Kim Järvpõllu kasuks välja menetluskulu 1149 (üks tuhat ükssada nelikümmend üheksa) eurot ja 60 senti.
4.Ülejäänud menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. juulil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Kim Järvepõld (kaebaja) esitas 29. mail 2014 Haaslava (praeguseks Kastre) Vallavalitsusele taotluse talle ja tema kaasomanikule kuuluva kinnisasjaga (registriosa nr 1623804, katastritunnus 19502:005:0388) piirneva maa erastamiseks ja liitmiseks nende
3-18-166
kinnisasjaga, kuna piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (tl 7).
2.Piret Mertsina (kolmas isik) esitas 7. juulil 2017 avalduse (tl 39) Kastre vallas Kitsekülas moodustataval maaüksusel Kalda väikekoht (vkt) 7 asuvate ehitiste alusele ja nende teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmiseks.
3.Kastre Vallavalitsus andis 6. detsembril 2017 korralduse nr 60 „Nõustumine riigimaale hoonestusõiguse seadmisega“ (tl 4-4p, 42p-43) kolmanda isiku kasuks. Korraldusega määras Kastre Vallavalitsus Kastre vallas Kitsekülas asuva, kolmanda isiku omandis oleva aiamaja vundamendi (registriosa nr 220834766) ja selle vahetus läheduses paiknevate ehitiste (tööriistakuur, salvkaev ja suletud siseruumiga puidust püstkoda) teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 1900 m2, määras moodustatava katastriüksuse lähiaadressiks Kalda vkt 7 ja sihtotstarbeks elamumaa (001; E) ning nõustus hoonestusõiguse seadmisega riigimaale korralduses nimetatud tingimustel 10 aastaks. Korralduse kohaselt on tuvastatud, et moodustataval katastriüksusel paikneb aiamaja vundament, tööriistakuur, salvkaev ja suletud siseruumiga puidust püstkoda. Tööriistakuuri, salvkaevu ja püstkoja osas ehitisregistris andmed puuduvad. Haaslava Vallavalitsus kinnitas 29.09.1997. a korraldusega nr 298 maaüksuse üldpindalaks 1882 m2. Aianduskooperatiivi „Kalda“ 30.01.1992. a üldkoosoleku protokolli nr 3 ja erastatud vara üleandmise akti nr 7 kohaselt kuulus moodustataval Kalda vkt 7 maaüksusel asuv aiamaja vundament T. Penderile. Ehitisregistri andmetel on nimetatud vara omanik 27.09.2017 Tallinna notar Heli Mõttus poolt kinnitatud pärimistunnistuse nr 2341 alusel Piret Mertsina.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 23. jaanuaril 2018 kaebuse Kastre Vallavalitsuse
6.detsembri 2017. a korralduse nr 60 õigusvastasuse tuvastamiseks, ning täpsustas hiljem, et taotleb korralduse tühistamist (tl 2-3p, 21-22, 76-78).
5.Halduskohus võttis kaebuse 15.03.2018 määrusega menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna menetlusse vaidlustatud haldusakti adressaat Piret Mertsina.
6.Halduskohus jättis 31. mai 2018. a otsusega (tl 95-99p) kaebuse rahuldamata, asudes kokkuvõtvalt seisukohale, et kaebajal puudub kaebeõigus Kastre Vallavalitsuse 06.12.2017.a korralduse nr 60 vaidlustamiseks.
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. jaanuari 2020. otsusega (tl 157-162) kaebaja apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 31. mai 2018. a otsuse ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule.
8.Kohus määras 6. märtsi 2020. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil ja 4. mai 2020. a määrusega kohtuistungi toimumise uue aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja on esitanud kaebuses ja täiendavas kirjalikus seisukohas järgmised väited.
9.1.Kaebaja on naaberkinnistu (registriosa nr 1623804, vkt 8) omanik ja on soovinud vaidlustatud korralduse esemeks olevat maad järjekindlalt alates 2009. aastast erastada. Eelnev kinnistu valdaja rajas 2002. aastal, mil salvkaevu tegemiseks luba vaja ei olnud, moodustatavale Kalda vkt 7 maaüksusele salvkaevu ja ehitas puidust püramiidmaja osaliselt moodustatavale Kalda vkt 7 maaüksusele (kinnistu nr 1623804 piirile). Kaebaja on alates 2009. aastast kasutanud ja igapäevaselt hooldanud poolt Kalda vkt 7 kinnistust ning teist poolt teine naaber (maaüksuse katastritunnusega 18502:005:0292 omanik). Kaebaja on ainuisikuliselt kasutanud sinna rajatud salvkaevu joogivett. Naabritel oli vaikiv kokkulepe, mille alusel kasutasid
2(13)
3-18-166
mõlemad riigile kuuluvat kinnistut võrdsetes osades. Mõlemad olid teadlikud üksteise soovist riigile kuuluvat kinnistut erastada või osaleda enampakkumisel.
9.2.Vaidlustatud korraldus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastane. Vastustaja andis haldusakti teadlikult seda kaebaja eest varjates. Kaebaja on kolmas isik haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 mõttes, keda haldusakt võib puudutada. Vastustaja on üle 10 aasta olnud teadlik kaebaja soovist see kinnistu erastada.
9.3.Vastustaja pole teavitanud kaebajat kõnealuse kinnistu suhtes taotluse esitamisest ega andnud talle võimalust olla ära kuulatud. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet ega ole välja selgitanud olulisi asjaolusid. Kaebajale pole teada kaebuses viidatud “Aianduskooperatiivi “Kalda” 30.01.1992 üldkoosoleku protokoll nr 3“ sisu ega olemasolu. Samuti ei ole kaebajal olnud võimalik tutvuda teiste dokumentidega, mis on väidetavalt korralduse andmise aluseks.
9.4.Vastustaja on põhjendamatult eelistanud korralduse adressaati kaebajale, rikkudes seega võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on jätnud kaalutlused teostamata ning on lähtunud teadlikult eesmärgist seada riigi omandis oleval maal hoonestusõigus Piret Mertsina kasuks, kes on taotlenud hoonestusõigust kaebajale teadaolevalt alles 7. juulil 2017.
9.5.Vastustaja eiras teadlikult ka Maa-ameti kirju, mis puudutasid eelnimetatud riigile kuuluvat kinnistut ning Maa-ameti soovi panna kinnistu avalikule enampakkumisele.
9.6.Ekslik on väide, et kaebaja on taotlenud 29.05.2014 avaldusega vaidlustatud 06.12.2017 korralduse nr 60 esemeks oleva maa erastamist. Vastustaja ei reageerinud avaldusele. Samuti ei olnud kaebaja teadlik, et vastustajale on teada Kalda vkt 7 õigusjärgsed pärijad või et neid parasjagu välja selgitatakse.
9.7.Ekslik on väide, et kaebajal paluti esitada omandiõigust tõendavad dokumendid kaevu ja püstkoja juurde, mida pole 12.02.2018 seisuga esitatud. Hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamine on vastustaja initsiatiiv.
9.8.Ekslik on vastustaja väide, et Haaslava Vallavalitsus teostas 26.10.2017 Kalda vkt 7 moodustataval katastriüksusel paikvaatluse seal asuvate ehitiste asukoha ja seisukorra tuvastamiseks. Haaslava Vallavalitsus teostas juba 03.02.2017 Kalda vkt 7 moodustataval katastriüksusel paikvaatluse. Andmed edastati vastuseks Maa-ametile, kes planeeris Kalda vkt 7 müüki riigimaade oksjonil.
9.9.Ekslik on väide, et ehitisregistri kanne aiamaja vundamendi (ehitisregistri kood 220834766) kohta tehti 28. augustil 2017. Ehitisregistri kanne aiamaja vundamendi kohta ei vasta reaalsele olukorrale ega ehitisregistrisse tehtava kande põhimõtetele (ehitisregistri põhimääruse § 34 lg 1). Kande tegemise ajaks (28. august 2017) oli vundament muutunud kasutuskõlbmatuks, ohtlikuks ning oli tekkinud vajadus see esimesel võimalusel lammutada. Vundament on kantud ehitisregistrisse ekslikult kasutusel oleva rajatisena. Kalda AÜ koosoleku protokoll ei ole piisavaks õiguslikuks aluseks eraomandisse andmiseks. Kaebajale jääb arusaamatuks kuidas on tuvastatud erastatud vara üleandmise aktis nr 7 välja toodud vundamendi samasus looduses olevaga, kui vastav kaardimaterjal puudub.
9.10.Vastustaja oli teadlik püstkoja, tööriistakuuri ja salvkaevu olemasolust ning vastustajal oli kohustus need ehitisregistrisse kanda. Kaebajale Kalda vkt 8 kinnistul asuv elamu sai kasutusloa vastustaja teadmisel, et salvkaev on rajatud ja olemas. Seega on põhjendatult võimalik järeldada, et vastustaja aktsepteeris kaebajat kui salvkaevu omanikku, kuid pole säilitanud nõuetekohaselt vastavat dokumenti.
9.11.Puuduvad tõendid selle kohta, et tööriistakuur kuulus suure tõenäosusega Tiit Penderile. Tegelikkuses kasutavad ja hooldavad seda kuuri võrdsetes osades kaebaja ja Kalda vkt 6 kinnistu omanik Mall Tkatš.
3(13)
3-18-166
9.12.Vastustaja ei ole kaebajaga ühendust võtnud, rääkimata soovitusest leida lahendus kaevu edasiseks kasutamiseks ja kokkuleppe sõlmimisest Piret Mertsinaga. Sellest, et Kalda vkt 7 kinnistul seati hoonestusõigus Piret Mertsina kasuks, sai kaebaja teada juhuslikult ajalehest. Kohtuistungil rõhutas kaebaja, et korralduse andmisel on rikutud menetlusnorme (uurimispõhimõtet, kohustust kaebaja menetlusse kaasata ja ära kuulata. Täiendavalt, et vaidlustatud korraldus, millega ei arvestata tema erastamisavaldust, rikub tema õigusi ka seeläbi, et piiratud on juurdepääs kaebaja kinnistule. Kaebaja seab ka kahtluse alla kolmanda isiku omandiõiguse vundamendile pärimise läbi.
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades vastuseks kaebusele ((tl 16-16p, 35-37p, 79, 90-92p) järgmised väited.
10.1.Kastre vallavanem andis 14. veebruari 2017. a vastuskirjas kaebajale teada, et juhul, kui notar erastamisõiguse pärimist ei kinnita, alustab kohalik omavalitsus peremehetuks tunnistamise menetlusega, et vaidlusalune maa liiguks munitsipaalomandisse ning see lõpuks enampakkumise korras võõrandatakse. Samas on märgitud, et enampakkumise korral informeeritakse sellest ka kaebajat. Piret Mertsina kinnitati 27.09.2017 Tallinna notar Heli Mõttuse poolt pärimisõiguse tunnistusega nr 2341 Kalda vkt 7 kinnistul asuva vara pärijaks.
10.2.Kaebaja ei ole käesoleva kohtuvaidluse põhjustanud haldusmenetluses HMS § 11 lg 3 mõistes kolmas isik, seega puudus vastustajal kohustus teavitada kaebajat haldusakti väljastamisest. Kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud.
10.3.Alusetu on kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik aianduskooperatiivi „ Kalda“ 30.01.1992 üldkoosoleku protokolli nr 3 olemasolust. Kaebaja ja vallavanema kirjavahetuses on vallavanem viidanud aiandusühistu protokollile. Kaebaja ei ole taotlenud selle dokumendiga tutvumist, millest vastustaja järeldab, et kaebaja oli varasemalt dokumendiga tutvunud.
10.4.Vastustaja on täitnud uurimiskohustuse. Haaslava Vallavalitsus teostas 26.10.2017 Kalda vkt 7 moodustataval katastriüksusel paikvaatuse seal asuvate ehitiste asukoha ja seisukorra tuvastamiseks. Menetluse käigus on tuvastatud, et aianduskooperatiivi „Kalda“ 30.01.1992 üldkoosoleku protokolli nr 3 ja erastatud vara üleandmise akti nr 7 kohaselt kuulus moodustataval Kalda vkt 7 maaüksusel asuv aiamaja vundament Tiit Penderile. Tema vara omanik on vastavalt pärimistunnistusele Piret Mertsina. Kinnistu hooldamine ja kasutamine ei anna kaebajale õigust nõuda maa erastamist.
10.5.Vastustaja ei ole eelistanud konkreetset isikut, vaid lähtus kehtestatud õigusnormidest ja olemasolevates tõenditest. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt.
10.6.Kaebajale on korduvalt selgitatud, et tal ei ole seadustest tulenevat õigust kõnealust maad erastada. Kaebaja ei ole 29.05.2014 taotluses ega ka hiljem esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks Kalda vkt 7 moodustaval katastriüksusel paikneva salvkaevu ja püstkoja omandiõigust. Vaatamata sellele, et kaebajal ei ole õigust maa erastamiseks, on vastustaja soovitanud leida lahendust kaebaja kaevu edasiseks kasutamiseks ja teinud ettepaneku sõlmida kokkulepe Piret Mertsinaga.
10.7.Vastustaja leiab 11.05.2018 täiendavas kirjalikus seisukohas järgmist. Vastustaja on kaebajaga erastamisavalduse teemadel korduvalt suuliselt suhelnud. Vastused ei kajastu vastustaja dokumendiregistris. Maade erastamise menetluse käigus peab pädev organ välja selgitama maa endiseid omanikke ja /või nende õigusjärglasi ning õigustatud subjektide soove maa tagastamisel. P. Mertsina on esitanud avalduse hoonestusõiguse seadmiseks 07.07.2017. Kaebaja pole vastustaja ettepanekutele vaatamata esitanud kaevu ja püstkoja omandiõiguse dokumente. Vastustaja ei ole nõus kaebaja väitega, et paikvaatluse toimumise koht ja aeg on
4(13)
3-18-166
väär. Paikvaatluse teostanud vallaametnikul on piisavalt teadmisi ja pädevust otsustada, kas vundament kinnistul on kasutuskõlbulik.
11.Kolmas isik taotles oma seisukohas (tl 60-62p) kaebuse läbi vaatamata jätmist või alternatiivselt rahuldamata jätmist, väites järgmist.
11.1.Korraldusega ei ole kaebaja õiguste või kohustuste üle otsustatud, tegemist ei ole kaebajat koormava haldusaktiga. Kuigi kaebaja on ka ise taotlenud korralduse aluseks oleva maatüki erastamist, ei ole korraldus kolmikmõjuga haldusakt, mis on kolmanda isiku suhtes soodus ning kaebajat koormav. Maade erastamise menetluse eesmärgiks on tagada, et õigustatud isikud saaksid oma põhiseadusega tagatud omandiõigust teostada (maareformi seaduse (MaaRS) § 2). Korraldus riivaks kaebaja omandiõigust siis, kui tal oleks õiguspärane ootus maatükk erastada. Maa erastamine kaebajale ei ole võimalik ning seega ei ole tal õiguspärast ootust tekkinud.
11.2.Kaebaja on taotlenud 29. mai 2014 avaldusega vastustajalt korralduse esemeks oleva maa erastamist põhjendusega, et kaebaja kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Praegu ei esine MaaRS § 312 lg-s 1 sätestatud kriteeriume, mis võimaldaks kaebajal vaidlusalust maatükki erastada. Maatükk on pindalalt ligikaudu sama suur kaebaja kinnistuga ning sarnaselt iseseisva kasutusvõimalusega, sellele on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Maatükk ei ole tekkinud mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu, vaid sarnaselt kaebaja kinnistuga aianduskooperatiivi Kalda varade erastamise ja kooperatiivi lõpetamise tulemusena.
11.3.Kaebajale ei anna maaüksuse erastamise õigust ka sellel paiknevad kaev ja püstkoda. Kaebaja pole esitanud ligi nelja aasta jooksul dokumente enda omandiõiguse kohta ning kaev ja ajutise ehitisena rajatud püstkoda pole sellisteks ehitisteks, mille juurde saab maad erastada.
11.4.Menetlus ei puudutada iseenesest naabrite õigusi ega kohustusi. Seda ei muuda ka asjaolu, et kaebaja on naabrina korralduse esemeks olevat kinnistut hooldanud, kasutanud sinna rajatud salvkaevu joogivett ja väljendanud soovi kinnistu erastada või osaleda enampakkumisel. Riigile kuuluva maatüki naabritel ei saa olla õiguspärast ootust, et neil tekiks aja möödudes maatükki kasutades õigus maad erastada. Korraldus ei riiva kaebaja omandi- ega muud kaitstavat õigust. Seega puudub tal kaebeõigus ja menetlus tuleks HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel lõpetada.
11.5.Kaebaja on ekslikul seisukohal, et teda tulnuks menetluses käsitada kolmanda isikuna.
11.6.Kastre Vallavalitsus on kontrollinud kolmanda isiku omandiõigust aiamaja vundamendi osas. Esitatud tõendeid arvestades puudus vastustajal kaalumisruum vundamendi omandiõiguse kuuluvuse tõendatuse üle otsustamisel. Samuti ei esinenud ühtegi hoonestusõiguse seadmist keelavat asjaolu. Vastustajal puudus korralduse tegemiseks vajadus saada lisaandmeid, kuna vastustaja oli kaebaja seisukohtadest juba 29.05.2014 alustatud erastamismenetluses kogutud teabe tõttu varasemalt teadlik.
11.7.Kaebaja teadis vastustaja korduvatest suulistest selgitustest, et tema erastamistaotluse menetlus viibib seoses õigusjärgsete pärijate kindlakstegemisega.
11.8.Korralduse objektiks oleval maatükil asuv aiamaja vundament on rajatis (MaaRS § 6 lg 3 ls 4). Vaidlust ei ole, et kolmas isik on nimetatud aiamaja vundamendi omanik. Vastustaja on kaalutlusõigust teostanud diskretsiooni piire ületamata ja diskretsiooni kuritarvitamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kaebaja on vaidlustanud Kastre Vallavalitsuse korralduse (tl 4-4p), millega vastustaja määras Kastre vallas Kitsekülas asuva, kolmanda isiku omandis oleva aiamaja vundamendi (ehitusregistri kood 220834766) ja selle vahetus läheduses paikneva tööriistakuuri, salvkaevu
5(13)
3-18-166
ja suletud siseruumiga puidust püstkoja teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 1900 m2 (resolutsiooni p 1); määras moodustatava katastriüksuse lähiaadressiks Kalda väikekoht 7 ja sihtotstarbeks elamumaa (001; E)(punkt 2); ning nõustus hoonestusõiguse seadmisega riigimaale korralduses nimetatud tingimustel 10 aastaks (punkt 3). Sama korralduse neljanda punktiga määras vastustaja, et korraldus jõustub kolmandale isikule teatavaks tegemisest. Viienda punktiga selgitas vastustaja korralduse vaidlustamisvõimalusi.
13.Tartu Ringkonnakohus ei nõustunud 23. jaanuari 2020. a otsusega halduskohtu lähenemisega, et kaebajal puudub eelnimetatud korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus. Ringkonnakohus leidis, et korraldus on kohtus vaidlustatav ja halduskohus pidi kontrollima vastavate kaalutluste olemasolu ning põhjendatust. Saates asja lahendamiseks tagasi halduskohtule, rõhutas ringkonnakohus, et halduskohtul tuleb asja uuel arutamisel esmalt kontrollida, kas vaidlusalusel maaüksusel asuv ehitis vastab MaaRS nõuetele, ning oluline on välja selgitada, kas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus on õigesti määratud.
14.Vaidlustatud korraldusega lahendas vastustaja kolmanda isiku 7. juuli 2017. a avalduse (tl 39) Kastre vallas Kitsekülas, moodustataval Kalda vkt 7 maaüksusel asuvate ehitiste alusele ja nende teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmiseks.
15.Puudub vaidlus, et kaebaja on vaidlustatud korralduse esemeks oleva maa naaberkinnistu (registriosa nr 1623804), mille koosseisu kuulub maaüksus katastritunnusega 18502:005:0388, kaasomanik. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on väljendanud soovi erastada vaidlustatud korralduse esemeks olevat maad. Kaebaja huvi maa erastamiseks või enampakkumisel omandamiseks ilmneb tema 2014. a esitatud avaldusest (tl 7) ja kohtule esitatud kirjavahetusest kaebaja ja vastustaja (varasemalt Haaslava vald) vahel (tl 10-10p). Kaebaja taotles tema kinnisasjaga (katastritunnus 19502:005:0388) piirneva maaüksuse, mis kujutab endast reformimata riigimaad (Kastre vallas Kitsekülas asuvaks Kalda vkt 7 maaüksus), erastamist ja liitmist kaebaja kinnisasjaga. Kaebaja on rõhutanud, et on koos Kalda vkt 7 teise naaberkinnistu omanikuga hooldanud vkt maad, samuti seda, et sellel maal asub salvkaev, millest tema majapidamine saab vett. Kaebaja on olnud ka arvamusel, et Kalda vkt 7 puhul ei olegi võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnistut (MaaRS § 22 lg 12).
16.Kaebaja 29. mai 2014. a taotluse osas ei ole kohtule teadaolevalt haldusakti tunnustega kirjalikku dokumenti, millega oleks taotlust lahendatud, sh keeldutud erastamistaotlust rahuldamast. Ka taotletud haldusakti andmata jätmise kohta (sh erastamistaotluse rahuldamisest keeldumisel) tuleb anda haldusakt (HMS § 43 lg 2).Vastustaja märgib 9. aprilli 2018. a vastuses kaebusele (tl 35-37, p 2.5), et kaebajale on korduvalt selgitatud, et tema taotlus maa erastamiseks jääb rahuldamata. Kastre valla vastusest kaebaja teabenõudele (tl 79) selgub, et Haaslava Vallavalitsuse ehitus- ja maanõunik on sellele taotlusele suuliselt vastanud. Mistahes suulised selgitused ei asenda taotluse lahendamiseks antavat haldusakti. Haldusakti puhul on seadusandja üldreeglina ette näinud kirjaliku vormi nõude (HMS § 55 lg 2). Kohus möönab, et kaebajal on olnud võimalus nõuda taotluse lahendamist kohustamisnõudega või taotleda viivituse õigusvastasuse tuvastamist. Samas nõustub kohus kaebajaga, et tegemist on lahendamata taotlusega ja sellisele arvamusele asus ka Tartu Ringkonnakohus.
17.Kuna kolmas isik on esitanud avalduse hoonestusõiguse seadmiseks (tl 39), on sama maaüksuse kohta esitatud kaks konkureerivat ja teineteist välistavat taotlust. Riigikohus on leidnud, et mitme esitatud taotluse korral on maareformi läbiviijal kohustus võtta seisukoht ka nende esitatud konkureerivate taotluste osas, mis ei ole leidnud rahuldamist (Riigikohtu 9. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-17-08). Praegusel juhul ei ilmne vaidlustatud korraldusest, et vastustaja oleks otsustamisel arvestanud kaebaja avaldust korraldusega hõlmatud maa erastamise teel omandamiseks ning välja selgitanud ja kaalunud vastavaid asjaolusid. 6(13)
3-18-166
18.MaaRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa (MaaRS § 3 lg 1). Maareformi käigus võidakse seada ehitise omaniku kasuks ka hoonestusõigus või maareformi seaduses sätestatud alustel kasutusvaldus (MaaRS § 3 lg 2). Riigi omandisse jäetakse Vabariigi Valitsuse või tema poolt volitatud valitsusasutuse otsusega MaaRS § 31 esimeses lõikes nimetatud maa. MaaRS § 29 ja § 31 lg 1 p 10 kohaselt jäetakse riigi omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus.
19.Ringkonnakohus märkis 21. jaanuari 2020. a otsuses, et maareformi seaduse erinevad meetmed – tagastamine, munitsipaliseerimine, riigi omandisse jätmine, erastamine – on olenevalt konkreetse kaasuse asjaoludest omavahel hierarhilises suhtes. Praegusel juhul konkureerivad taotlus maa erastamiseks taotleja kinnisasjaga liitmiseks ja taotlus hoonestusõiguse seadmiseks, millega kaasneks maa riigi omandisse jätmine. Viidatud praktikat silmas pidades asus ringkonnakohus otsuse p-s 15 seisukohale, et kui kolmandal isikul on õigus hoonestusõiguse seadmisele põhjusel, et vaidlusalusel maaüksusel asub talle kuuluv ehitis, siis tuleb eelisjärjekorras seada hoonestusõigus kolmanda isiku kasuks ja maa riigi omandisse jätta (MaaRS § 29, § 31 lg 1 p 10, § 351). Kui riik on otsustanud seada maale hoonestusõiguse ja jätta see riigi omandisse, ei ole vastustajal võimalik kaebaja erastamistaotlust rahuldada. Üksnes juhul, kui kolmandal isikul puudub mingil põhjusel õigus hoonestusõiguse seadmiseks ja vaidlusalusele maale ei saa seega hoonestusõigust seada, võib osutuda võimalikuks vaidlusalune maa kehtiva õiguse alusel kaebaja või mõne kolmanda isiku kinnisasja juurde liitmiseks erastada.
20.MaaRS § 351 lg 13 ls 1 sätestas vaidlustatud korralduse andmise ajal ning kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsioonis, et hoonestusõigus seatakse maa asukohajärgse maavanema otsuse alusel. Vabariigi Valitsus on MaaRS seaduse § 23 lõike 6 ning § 351 lõigete 11 ja 6 alusel andnud 5. juuni 2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (edaspidi määrus nr 74). Kuni 31.12.2017 kehtinud määruse nr 74 § 2 ls 1 sätestas, et riiki kinnisasja omanikuna esindab maa asukohajärgne maavanem, kes otsustab hoonestusõiguse seadmise ja määrab hoonestusõiguse tingimused. Alates 01.01.2018 on riigimaale hoonestusõiguse seadmise pädevus samade normide alusel Maa-ametil. Pädevus otsustada maa riigi omandisse jätmist on Vabariigi Valitsuse 03.09.1996. a määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 5 alap 7 ja MaaRS § 31 lg 1 p 10 alusel samuti Maa-ametil.
21.Määruse nr 74 § 5 järgi on kohaliku omavalitsuse ülesandeks teha hoonestusõiguse seadmiseks vajalikke eeltoiminguid. Määruse nr 74 § 5 lg 2 järgi valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus 1) kontrollib ehitise vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele, 2) kontrollib ehitise omandiõigust ja kogub selle kohta vajalikud dokumendid, 3) määrab vastavalt määrusele nr 144 kindlaks ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, 4) selgitab välja ehitise eeldatava püsimise aja ja 5) määrab maaüksusele koha-aadressi ja sihtotstarbe. Määruse nr 74 § 6 lg 1 kohaselt teeb valla- või linnavalitsus otsuse hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta, näidates ära ehitise nimetuse ja selle kasutamise otstarbe ning andmed 7(13)
3-18-166
ehitise omaniku kohta, kirjeldades maaüksusega seotud varasemaid maareformi toiminguid ning määrab 1) ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid, 2) maa maksustamishinna, 3) ehitise eeldatava püsimise aja, 4) koha-aadressi, 5) sihtotstarbe ja 6) muud tingimused.
22.Ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei sisalda enamikku määruse nr 74 § 5 lg-s 2 ja § 6 lg-s 1 loetletud andmetest. Täheldades küll korralduse puudusi ülalnimetatud andmete kajastamisel möönis ringkonnakohus, et korraldus on käsitatav eelhaldusaktina, mis on aluseks katastriüksuse moodustamisele, ning mis mõjub Maa-ametile kohaliku omavalitsuse poolse kinnitusena, et kõik eeltoodud asjaolud on kas kindlaks määratud või kontrollitud ja õiguspärased.
23.Hoonestusõiguse sisuks on asjaõigusseaduse § 241 lg-st 1 tulenevalt õigus omada ehitist teise isiku maal (praegusel juhul riigimaal). Eelpool viidatud maareformi seaduse ja määruse nr 74 sätete kohaselt saab hoonestusõiguse riigimaale seadmist taotleda vastaval maal asuva ehitise omanik. Määruse nr 74 § 5 lg 2 p 2 järgi kontrollib valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus ehitise omandiõigust ja kogub selle kohta vajalikud dokumendid. Korraldust määruse nr 74 § 5 lg 2 ja § 6 lg 1 valguses analüüsides ilmneb, et korralduses on loetletud maatükil asuvad ehitised ning vundamendi puhul on täpsustatud, et tegemist on aiamaja vundamendiga. Tööriistakuuri ja salvkaevu puhul on nende otstarve olemuslikult arusaadav. Aiamaja vundament on iseseisva muu rajatisena kantud ehitisregistrisse, kust vallasasja omanikuna nähtub praeguse haldusasja kolmas isik P. Mertsina (tl 57-57p).
24.Vaidlustatud korralduses on ka selgitus selle kohta, miks vastustaja peab P. Mertsinat vundamendi omanikuks. Vastustaja on viidanud Haaslava Vallavalitsuse 29. septembri 1997. a korraldusele nr 298, millega kinnitati korralduse esemeks oleva Kalda 7 maaüksuse pindala 1882 m2 (tl 44). Aianduskooperatiivi „Kalda“ 30. jaanuari 1992. a üldkoosoleku protokolli nr 3 (tl 45-45p) järgi on kooperatiivi liikme Tiit Penderi omandusse antud aiamaja vundament, mille kohta on juulis 1992 vormistatud erastatud vara üleandmise akt nr 7 (tl 46p). Vundamendi olemasolu maatükil Kalda 7 kajastub ka Tartu maakonnas Haaslava vallas aiandusühistu „Kalda“ maaüksuste jaotamise projektplaanil (tl 48-49). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et asjas esitatud pärimisõiguse tunnistus ei tõenda kolmanda isiku omandiõigust vundamendile. Tallinna notar Heli Mõttus poolt 27.09.2017 välja antud pärimistunnistuse nr 2341 (tl 68-68p) järgi on P. Mertsina kõikide Tiit Penderile kuuluvate asjade, esemete, õiguste ja kohustuste pärijaks. Kaebaja on tähelepanu juhtinud kahe erineva pärimis(õiguse) tunnistuse olemasolule, millest esimene (2000. a) loetleb pärandvaraks oleva vara (erastamisväärtpaberid ja isiklikud esemed) ning sealt ei nähtu muu vara sh praeguse vaidluse seisukohast asjakohase vundamendi olemasolu (tl 56). Vastustaja on kinnitanud (sh korduvalt kohtuistungil), et on lähtunud 2017. a antud pärimistunnistusest, mille kohaselt on kaebaja kogu Tiit Penderi vara pärija. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et vaidlust pärimisõiguse tunnistuse õigsuse üle ei ole tõusetunud ja ka kohtul puudub alus selle usaldusväärsuses kahelda.
25.Kaebaja väitel ei saanud ka aianduskooperatiivi üldkoosoleku otsusest tekkida omandiõigus krundil asuvale vundamendile. Seaduse „Aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise kohta“ (RT 1992, 28, 371) §-de 3 ja 4 kohaselt võis kooperatiivi liikmele (erastamise subjekt) erastada kooperatiivi vara, sh hooneid ja rajatisi. Erastamise subjektiks oleva kooperatiivi liikme kasutuses olnud vara (aiamaja või suvila ja muud hooned ning rajatised)
8(13)
3-18-166
erastati tasuta natuuras eraomandusse andmise teel (§ 5 lg 1). Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et omandiõigus ei saanud tekkida aianduskooperatiivi otsusest. Sarnaselt kõnealuse vundamendi eraomandisse andmisele anti eraomandisse ka aianduskooperatiivi varaks olnud aiamajad ning muuhulgas ka kaebaja praegusel kinnistul asunud pooleliolev aiamaja (tl 4545p). Aianduskooperatiivi plaanile on erastatud vara üleandmisel märgitud maaüksuse nr 7 puhul vundamendi paiknemine (tl 49). Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja kahtlus vara üleandmise aktis nr 7 nimetatud ja hiljem looduses tuvastatud vundamendi samasuse osas (kaebaja täiendav seisukoht p.2.4.3, tl 77). Kui ka vundamendi asukoht aianduskooperatiivi projektplaanil (tl 48p49) ei lange kokku Maa-ameti kaardiserveri väljavõttel (tl 5) märgituga, ei saa olla kahtlust selles, et vundament pärineb ajast, mil aianduskooperatiivi varad üle anti ja omandiõigus tekkis. Selle seisukoha usutavusele viitavad kaebaja enda väited, et tegemist on vana ja kasutamiskõlbmatu vundamendiga. Vundamendi olemasolu nähtub kaardiserveri väljavõttest (tl 5) ja seda kinnitab paikvaatluse protokoll (tl 40). Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust vundamendi olemasolu üle, kuid kaebaja on erinevalt vastustajast ja kolmandast isikust arvamusel, et vundament pole ehitis ega rajatis, mille puhul saaks hoonestusõigust seada.
26.Vaidlustatud korraldusest ei ilmne, et vastustaja oleks kindlaks teinud ehitise (aiamaja vundament) vastavuse maareformi seaduse nõuetele ning ehitise eeldatava püsimise aja (määruse nr 74 § 5 lg 2 p 4 ja § 6 lg 1 p 3) . Määruse nr 74 § 5 lg 2 p 1 järgi kontrollib valla- või linnavalitsus eeltoimingute käigus ehitise vastavust maareformi seaduses sätestatud nõuetele. Määruse nr 74 § 1 lg 3 järgi seatakse hoonestusõigus MaaRS § 6 lg-s 3 nimetatud hoone või rajatise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada. Valla- või linnavalitsus lõpetab oma otsusega hoonestusõiguse seadmise eeltoimingud ja hoonestusõiguse seadmise menetlust läbi ei viida, kui taotletakse hoonestusõiguse seadmist ehitusloa alusel või kui ehitis ei vasta maareformi seaduses ehitisele sätestatud nõuetele (määruse nr 74 § 6 lg 3).
27.Vastavalt MaaRS § 6 lg-le 3 on ehitis maareformi seaduse tähenduses aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, samuti lõpetamata ehitis. Ehitis on hoone või rajatis. Hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. Vastustaja esindaja märkis kohtuistungil (00:45:30), et vundamenti on käsitletud rajatisena. Ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid ja rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi (MaaRS § 6 lg 31). Alates 14. juulist 2017 kehtiv MaaRS § 6 lg 31 näeb ette, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavad ehitised kõrvaldab omanik määratud tähtpäevaks (MaaRS § 6 lg 31). Tähtpäevaks kõrvaldamata ehitised muutuvad maareformi käigus maatüki oluliseks osaks. 14. juulil 2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 ei näe varasemaga võrreldes enam ette võimalust anda tähtaeg lagunenud ja kasutusest väljalangenud või ümbrust ja maastikupilti tunduvalt kahjustavate ehitiste kordategemiseks. Viidatud sätte kohaselt tuleb omanikul sellised ehitised kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks kõrvaldada, vastasel korral muutuvad nad maatüki oluliseks osaks. Kohalik omavalitsus saaks alates 14. juulist 2017 anda tähtaja üksnes vundamendi säilinud osade kõrvaldamiseks (vt 3-16-579, p 9). MaaRS pole ühegi viidatud regulatsiooni ajal võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde (3-15-2561, p 10 ja seal viidatud praktika). Kuna hoonestusõiguse seadmisel tuleb ehitise nõuetekohasuse hindamisel lähtuda ehitise kohta käivatest maareformi
9(13)
3-18-166
seaduse sätetest (MaaRS § 6 lg-d 3 ja 31), ei ole võimalik ka hoonestusõiguse seadmine taoliste ehitiste puhul ja nende juurde teenindamiseks vajaliku maa määramine.
28.Praegusel juhul ei ole kolmandale isikule antud tähtaegu rajatisena käsitatud vundamendi kordategemiseks või kõrvaldamiseks. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et omaniku kindlakstegemine oli vaevanõudev. Kohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav, miks vastustaja ei ole pikka aega kasutuseta seisnud vundamendi omanikku pidanud vajalikuks üles otsida. Kohus on paikvaatluse protokolli ja muude toimikus olevate tõendite pinnal seisukohal, et kaua aega tagasi rajama asutud ning pooleli jäänud rohtu kasvanud vundamenti ei saa pidada ehitiseks MaaRS mõttes. Tegemist ei ole iseseisva tervikliku ehitisega ega isegi mitte poolelioleva aiamajaga. Kohtupraktikas on leitud, et vundamendini lagunenud hoone sihtotstarbelist kasutamist ei saa enam võimalikuks pidada ja selleks, et hoone vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnustele, tuleks see uuesti üles ehitada (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-579, p 15; hiljutine Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-19-1781). Kuigi vaidlustatud korraldusega nähakse hoonestusõiguse seadmine ette 10 aastaks, ei ole vaidlustatud korralduses kindlaks teinud ka ehitise eeldatavat püsimise aega, mis oli nõutav vastavalt määruse nr 74 § 5 lg 2 p-le 4 ja § 6 lg 1 p-le 3. Määruse nr 74 § 6 lg 1 p-s 3 sätestatud nõue määrata ka ehitise eelduslik püsimise aeg viitab samuti sellele, et silmas peetakse ehitisi, mille puhul saab üldse rääkida püsimisest. Praegu kõnealuse vundamendi puhul ei ole selle kriteeriumi sisustamine vundamendi seisundit arvestades kohtu hinnangul võimalik. Vundamenti praegusel juhul ei ole võimalik pidada ehitiseks, millel oleks mingi kasutusotstarve. Kasutusotstarve saaks tekkida alles ehitamisel kehtiva ehitusõiguse nõudeid järgides.
29.Eelnevat arvestades ei ole kõnealune vundament kohtu hinnangul ehitis, mis vastaks MaaRS § 6 lg 3 tunnusetele ja annaks õiguse riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks.
30.Korralduse resolutsiooni p 1 sõnastus („Määrata Kastre vallas Kitsekülas asuva, Piret Mertsina omandis oleva, aiamaja vundamendi (ehitisregistri kood 220834766) ja selle vahetus läheduses paikneva tööriistakuuri, salvkaevu ja suletud siseruumiga puidust püstkoja teenindamiseks vajaliku maa ligikaudseks suuruseks 1900 m2“) on ebaselge selles osas, kas vastustaja on pidanud kolmandat isikut ka tööriistakuuri, salvkaevu ja püstkoja omanikuks või on teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse määramisel neid arvestatud vaid põhjusel, et need asuvad vundamendi vahetus läheduses.
31.Vaidlust ei ole tööriistakuuri, salvkaevu ja püstkoja olemasolu üle Kalda vkt 7 moodustataval katastriüksusel (vt ka paikvaatluse akt, tl 40; fotod tl 40p-42). Samas ei ole asjas tõendeid nende omandiõiguse kohta. Aianduskooperatiivi vara hulgas, mis ülal viidatud dokumentide järgi kolmanda isiku pärandaja omandusse anti, neid nimetatud pole. Nende ehitiste kohta puuduvad kanded ehitisregistris. Kolmanda isiku taotlusel (tl 55) kasutatud sõnastus „hoonestusõiguse seadmist taotlen mulle omandiõiguse alusel kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajalikule maale. Aiamaja vundament (220834766), tööriistakuur, salvkaev ja suletud siseruumiga puidust püstkoda)“ ei ole piisav, et käsitada neid kolmandale isikule kuuluvana. Asjas ei ole ka tõendeid, mis kinnitaksid nende kuulumist mõnele teisele isikule, sh kaebajale.
10(13)
3-18-166
Ka kaebaja ei ole suhtluses vastustajaga ega ka kohtumenetluses esitanud salvkaevu ega püstkoja (mida kaebaja nimetab ka püramiidmajaks) kohta omandiõiguse dokumente. Samuti jääb paljasõnaliseks kaebaja väide, et ta on tagajärjetult püüdnud saavutada vastustajalt nende ehitiste registrisse kandmist (seadustamist). Kaebaja väitel andis salvkaevu ja püstkoja talle Kalda vkt 8 kinnistu omandamisel vallasasjadena üle kinnistu eelmine omanik. Samuti märgib kaebaja, et kaev on ehitatud ajal, mil selleks polnud vaja luba, kuid eelmine omanik on vastustajat teavitanud kaevu rajamisest. Ühtegi tõendit selle kohta pole esitatud ei vastustajale ega kohtule. Maa-amet on 13. märtsi 2018. a dokumendi nr 7-1/18/539-5 (tl 83-84) asunud seisukohale, et tegemist on ehitusõiguseta rajatud ehitistega. Kohtuistungil leidis kinnitust, et nende ehitiste suhtes ei ole alustatud ega läbi viidud ka ehitise peremehetuks tunnistamise menetlust (kohtuistungil 01:45:32).
32.Praegusel juhul ei ole vastustaja täitnud nende kolme ehitise puhul määruse nt 74 § 5 lg 2 p-s 2 sätestatud nõuet kontrollida ehitise omandiõigust ja koguda selle kohta dokumendid. Lisaks asjaolule, et vaidlustatud korraldus ei sisalda määrusest nr 74 tulenevaid kohustuslikke andmeid, on nende välja selgitamata jätmine viinud sisuliselt õigusvastase haldusakti andmisele.
33.MaaRS § 10 lõige 3 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi ETVMM kord) punktide 6-8 kohaselt nimetab kohaliku omavalitsuse organ vastavalt oma asjaajamise korrale ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku koostamiseks ametniku(d) või organi(d). Vastavad volitused saanud ametnik või organ koostab ETVMM korra punktis 6 nimetatud ettepaneku võimalikult kaasaegse situatsiooniga kaardil (plaanil) selles korras sätestatut arvestades. Kaardil (plaanil) peavad olema märgitud ehitis, mille teenindamiseks vajalikku maad määratakse, teenindusmaa piirid, ettepaneku koostamise kuupäev ja ettepaneku koostaja allkiri. Vaidlustatud korralduse lisaks olevale asendiplaanile ei ole märgitud ehitisi, milliste teenindamiseks vajaliku maa suurus kindlaks määratakse.
34.Ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise (ETVMM korra punkt 4 alapunkt 2). Eelpool on ilmnenud, et vastustaja ei ole välja selgitanud teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramiseks olulisi asjaolusid – ehitiste omandiõigust ja vastavust MaaRS § 6 lg-le 3. Samuti ei ilmne vaidlustatud korraldusest, et vastustaja oleks selle andmisel arvestanud sama maaüksuse osas esitatud erastamistaotlust (kaebaja 29. mai 2014. a avaldus) ega asjaolu, et kaebaja kasutab maaüksusel, millele hoonestusõigust soovitakse seada, asuvat kaevu. Eelnevast saab järeldada, et kaebaja huvide arvesse võtmist ega vastandlike huvide kaalumist pole kolmanda isiku taotluse lahendamisel toimunud. Seetõttu ei teki kohtu jaoks veendumust, et maa ligikaudne suurus ja piirid oleks vaidlustatud korraldusega õiguspäraselt määratud. Vastustaja esindajatelt kohtuistungil (00:26:09) saadud teabe kohaselt on Maa-amet algatanud informatiivse iseloomuga toiminguna katastriüksuse moodustamise, olles seisukohal, et kaevu ümbritsev maa on kaevu teenindamiseks vajalik.
35.Vastustaja on olnud arvamusel, et kaebaja ei olegi kolmandaks isikuks HMS § 11 lg 1 p 3 tähenduses, keda oleks tulnud menetlusest teavitada ja menetlusse kaasata. Selle sätte järgi on isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt võib puudutada, kolmandaks isikuks 11(13)
3-18-166
haldusmenetluses. Kaebaja puutumus tema õigustesse saab praegusel juhul tuleneda sellest, et ta on esitanud kõnealuse maa erastamiseks avalduse ja näidanud üles huvi maa erastamiseks või enampakkumisel omandamiseks. Vastustajal on õigus selles, et kinnistu hooldamine ja kasutamine ei anna kaebajale õigust nõuda selle maa erastamist, kuid kaebajal on olnud õigus sellele, et sama maaüksuses kohta konkureerivate avalduste olemasolul, on ta avalduste lahendamise menetlusse kaasatud. Kaebaja huvi vaidlustatud korralduse esemeks oleva maa saatuse kohta tingib ka asjaolu, et ta kasutab sellel maaüksusel paiknevat kaevu. Seega nõustub kohus kaebajaga, et ta on jäetud alusetult menetlusse kaasamata. Seetõttu on jäänud välja selgitamata ka tema seisukohad ja vastuväited, s.t rikutud on tema HMS §-st 40 tulenevat õigust olla ära kuulatud. Tegemist on menetlusliku rikkumisega, mis kohtu hinnangul võis tingida ebaõige otsuse.
36.Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane nii eelpool nimetatud sisulistel põhjustel kui ka menetlusnormi rikkumise tõttu ning tuleb tühistada. Kohus rahuldab kaebuse.
MENETLUSKULUD
37.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. Kuna praegusel juhul rahuldab kohus kaebuse, tuleb kaebaja menetluskulud välja mõista vastustajalt. Kolmas isik on praeguses asjas menetluses vastustaja poolel, mistõttu jäävad tema menetluskulud HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt tema enda kanda. Samuti kannab enda kulud ise vastustaja. Tartu Ringkonnakohus märkis 23. jaanuari 2020. a otsuses käesolevas haldusasjas, tuginedes HKMS § 109 lg-le 4 ja § 201 lg-le 2, et kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, ei võta ringkonnakohus seisukohta menetluskulude jaotuse osas, vaid seda teeb halduskohus uues otsuses.
38.Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskulude väljamõistmist kokku 1189 eurot 99 senti järgmiselt: 1) 3. juuni 2020. a kohtuistungiga seonduvad menetluskulud kokku 360 eurot. Ajakulu õigusabiteenusele on 3 tundi; sellest 50 min kohtuistungiks valmistumine, kohtuistungil osalemine 2 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamine 10 min. Õigusabiteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 189-192); 2) kulud apellatsioonimenetluses kokku 814,99 eurot. Sellest 15 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 799,99 eurot (sh käibemaks) õigusabi eest. Ajakulu õigusabile on kokku 6 tundi 40 min (haldusasja materjalidega tutvumine 50 min, apellatsioonkaebuse koostamine 4 tundi, seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine 1 h ja 50 min). Õigusabiteenuse tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks (tl 138p-148); 3) riigilõiv 15 eurot halduskohtule kaebuse esitamise eest (tasumine nähtub kohtute infosüsteemist).
39.Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Põhjendatud kuluks on vaieldamatult kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (kokku 30 eurot). Kohus peab ka menetluskulude taotlustes märgitud õigusabiteenuse mahtu valdavalt põhjendatuks ja vaidluse sisu arvestades mõistlikuks. Kohtupraktikas ja erialakirjanduses on siiski välja kujunenud seisukoht, et põhjendatud kuluks HKMS § 109 lg 6 tähenduses ei ole menetluskulude nimekirja koostamise ja kohtule dokumentide esitamisega 12(13)
3-18-166
seonduvad kulud1. Seega ei pea kohus ka käeolevas asjas põhjendatud ajakuluks 10 min halduskohtu menetluses ja 10 min apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja koostamisele. Põhjendatud ajakuluks kokku on seega 9 tundi 20 min ning väljamõistetavaks õigusabikuluks 1119 eurot 60 senti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 1149 eurot ja 60 senti.