Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
11.06.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-366
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahendid
OÜ Muldkeha kaebus Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja nr 12/20/45 õigusvastasuse ja juriidilise fakti tuvastamiseks Kaebaja OÜ Muldkeha, volitatud esindajad vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Mirjam Vichmann Vastustaja Keskkonnaministeerium Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Muldkeha määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Võtta OÜ Muldkeha määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määruse peale haldusasjas nr 3-19-366 menetlusse.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 26.03.2020 määrus haldusasjas nr 3-19-366 ning saata OÜ Muldkeha kaebus halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).
Eesti Raudtee AS, Eesti Erastamisagentuur ja OÜ Uuemõisa Taavi (13.12.2000– 05.12.2018 OÜ Taavi, alates 05.12.2018 OÜ Muldkeha) sõlmisid 12.12.1997 RiisipereHaapsalu raudteelõigu varade erastamise ostu-müügilepingu. Varade hulgas nimetati mh muldkeha. Erastamislepingu eesmärkide täitmiseks asutati raudtee-ettevõtja OÜ Haapsalu Raudtee, kellele OÜ Uuemõisa Taavi andis raudtee majandamise eesmärgil erastamislepinguga omandatud vara üle.
3-20-366
2.Raudteeinspektsioon andis 27.05.2004 OÜ-le Haapsalu Raudtee kirjaliku nõusoleku demonteerida konserveerimise eesmärgil Riisipere-Haapsalu raudtee pealisehitis.
3.OÜ Haapsalu Raudtee ning SA Põhja-Läänemaa Turismi- ja Spordiobjektide Halduskeskus (edaspidi Läänemaa sihtasutus) sõlmisid 26.04.2005 lepingu, millega OÜ Haapsalu Raudtee andis Läänemaa sihtasutusele Riisipere-Haapsalu muldkeha kasutusse projekti „Läänemaa Jalgrattatee rajamine raudteetammile“ elluviimiseks ja loodava jalgrattatee edaspidiseks avalikuks kasutuseks.
4.Läänemaa sihtasutus taotles jalgrattatee ehitamiseks toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (edaspidi EAS).
5.2006. aasta alguses kanti raudteest järele jäänud muldkeha ehitisregistrisse. Ehitise liigiks märgiti „ehitis kui vallasasi“.
6.OÜ Haapsalu Raudtee müüs 28.02.2006 Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha OÜ-le Taavi, kes kanti ehitise omanikuna ehitisregistrisse.
7.EAS rahuldas 25.04.2006 otsusega Läänemaa sihtasutuse „Raudteetammi kohandamine jalgrattateeks“ toetuse saamiseks.
taotluse
projektile
8.OÜ Taavi esitas 27.02.2006 avaldused Ridala ja Taebla vallavalitsustele vastavalt Raudteetammi tee lõik 6-9 ja Raudteetammi tee lõik 10-20 maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. OÜ Taavi esitas 28.02.2006 ostueesõigusega erastamise avaldused Haapsalu Linnavalitsusele ja Risti Vallavalitsusele vastavalt Raudteetammi tee lõik 4–5 ning Raudteetammi tee lõik 21–30 erastamiseks raudtee teenindusmaana.
9.Risti Vallavalitsus otsustas 31.01.2007 korraldusega nr 23 maad mitte erastada, sest raudtee muldkeha ei vasta ehitusseaduse (kehtis kuni 30.06.2015; EhS v.r) § 2 lg-s 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-tes 3 ja 31 ehitisele esitatud nõuetele.
10.Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2007 otsusega asjas nr 3-07-439 OÜ Taavi kaebuse Risti Vallavalitsuse korralduse peale rahuldamata (otsus jõustus 16.04.2008). Kohus leidis, et muldkeha, millelt on eemaldatud rööpad, pöörmed ja liiprid, ei ole enam raudtee ega rajatis. Sihipärasest kasutusest väljalangenud rajatise juurde pole võimalik erastada teenindusmaad. Riigikohus leidis 10.10.2005 otsuses asjas nr 3-3-1-42-05 (p 14), et tee ei ole käsitatav vallasasjana asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 mõttes, sest tee on maaga lahutamatult seotud. Seega ei ole tee rajatis MaaRS-i tähenduses.
11.Haapsalu Linnavalitsus keeldus 28.10.2009 korraldustega nr 632 ja nr 633 Raudteetammi tee lõik 4 ja 5 maaüksuste osas erastamise eeltoimingute tegemisest.
13.OÜ Taavi ja Läänemaa sihtasutus sõlmisid 18.11.2016 vara tasuta kasutusse andmise lepingu, millega kaebaja andis Läänemaa Tervisetee koos selle juurde kuuluvate liikluskorraldusvahenditega ja väikevormidega Läänemaa sihtasutusele tasuta kasutamiseks kuni 09.10.2021 (kaebuse esitamise hetkeks on kaebaja eelnimetatud lepingu Riisipere-Turba lõigu, st kinnistu registriosa numbriga 10018250 osas üles öelnud).
2(8)
3-20-366
14.Lääne maavanem jättis 29.05.2017 korraldusega nr 8-8/17/126 ning 19.06.2017 korraldustega nr 8-8/17/146, nr 8-8/17/145 ja nr 8-8/17/146 Raudteetammi tee lõigud 4–30, millel asub muldkeha ja sellele pärast raudtee likvideerimist rajatud kergliiklustee, riigi omandisse.
15.Lääne maavanem kehtestas 13.10.2017 korraldusega nr 1-1/17/124 Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Riisipere-Haapsalu-Rohuküla raudteetrassi koridori asukoha määramine“, mis näeb ette raudteekoridori kergliiklustee alusele maale.
16.OÜ Muldkeha esitas Maa-ametile 19.12.2018 taotluse tema kasuks hoonestusõiguse seadmiseks muldkeha alusele maale ning selle teenindamiseks vajalikule maale (Raudteetammi tee lõigud 5–30).
17.Maa-amet selgitas 22.02.2019 kirjas nr 7-1/18/18442-2 taotlejale, et AÕSRS § 15 kohaldamisel tuleb ehitise mõistet sisustada läbi MaaRS § 6 lõike 3 ning kui ehitis ei ole olnud maareformi käigus maa erastamise aluseks, ei saa see olla ka AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud taotlusõiguse aluseks. Maa-amet tegi taotlejale ettepaneku hoonestusõiguse seadmise taotluse tagasi võtmiseks ning teatas, et taotluse tagasi võtmata jätmisel valmistab ette ja edastab keskkonnaministrile allkirjastamiseks käskkirja eelnõu hoonestusõiguse seadmisest keeldumise kohta.
18.Keskkonnaministeerium keeldus 24.01.2020 käskkirjaga nr 1-2/20/45 OÜ Muldkeha kasuks hoonestusõiguse seadmisest. OÜ-l Muldkeha puudub subjektiivne õigus nõuda pärast 2006. aastat rajatud kergliiklustee juurde hoonestusõiguse seadmist AÕSRS § 15 alusel. Vähemalt 15 aastat pärast maareformi reeglite kehtestamist ei saa kõnealune rajatis olla MaaRS-i ja seda rakendava AÕSRS-i alusel antava õiguse tekitajaks. Hoonestusõiguse seadmine AÕSRS § 15 lg 1 alusel on rakendatav koostoimes MaaRS-ga. Kõnealune kergtee ei ole ehitis, mis annaks õiguse maareformi reeglite alusel maa omandamiseks või hoonestusõigusega koormamiseks. Taotlus hoonestusõiguse seadmiseks ei ole esitatud tähtaegselt. Kui taotlus oleks esitatud õigeaegselt, ei kuuluks see rahuldamisele. Kergtee ei ole AÕSRS mõttes õiguslikul alusel püstitatud ehitis, kuivõrd ehitise omanikul puudus maakasutusõigus MaaRS-i mõttes. Käsitledes Lääne maavanema kirja kui nõustumist kergliiklustee rajamisega ajutiselt kuni edasise raudtee taastamiseni, on kergliiklustee käsitatav ajutise rajatisena, mis tulenevalt MaaRS § 6 lõike 31 teisest lausest ei ole ehitiseks MaaRS-i mõttes. Kasutusluba ei muuda kergteed õigusliku alusega ehitiseks MaaRS ja AÕSRS mõttes. Kohalike omavalitsuste väljastatud kasutusload kergliiklusteele ei anna maakasutusõigust AÕSRS § 14 lg 1 mõttes ega tekita õigust kõnealuse kergliiklustee kui rajatise juurde AÕSRS § 15 kohase hoonestusõiguse seadmiseks. Kergliiklustee puhul ei ole tegemist ehitisega MaaRS tähenduses ka sõltumata selle ehitamise õigusliku aluse olemasolust või puudumisest. Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2008 jõustunud otsuses haldusasjas nr 3-07-439 on märgitud, et (kergliiklus)tee ei ole rajatis MaaRS tähenduses. OÜ Muldkeha eemaldas raudteeliiprid ja rööpad teadlikult ning kergliiklustee, mille ehitas Läänemaa sihtasutus ja mis ehitati pärast raudtee rajatiste likvideerimist, on teistsuguse tehnilise lahenduse ja kasutusotstarbega rajatis. Isegi kui kergtee oleks AÕSRS tähenduses õiguslikul alusel püstitatud ehitis, tuleks taotlus jätta rahuldamata, sest täitmata on ka teine AÕSRS §-st 15 tulenev eeldus. Hoonetusõiguse seadmist saab nõuda ehitise omanik. OÜ Muldkeha ei ole kergtee omanik. Kui taotleja sooviks alternatiivselt taotleda hoonestusõiguse seadmist riigivaraseaduse (RVS) alusel, tuleks keelduda ka RVS alusel hoonestusõiguse seadmisest nii muldkeha kui ka kergliiklustee juurde. Riik on otsustanud 3(8)
3-20-366 Tallinn-Haapsalu raudteeühenduse taastada ja selleks kasutab riik mh enda omandis olevaid kinnisasju, mille osas on OÜ Muldkeha taotlenud hoonestusõiguse seadmist. Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole võimalik ega otstarbekas hoonestusõiguse seadmine riigimaale suures osas EAS rahastusega rajatud kergtee tarbeks, et hiljem hoonestusõigus riigile avaliku huvi realiseerimiseks tagasi võõrandada.
19.Keskkonnaministri 28.01.2020 käskkirjaga nr 1-2/20/51 anti vaidlusalused kinnistud üle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi MKM).
20.OÜ Muldkeha esitas 26.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja nr 12/20/45 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, millega Keskkonnaministeerium jättis rahuldamata OÜ Muldkeha 19.12.2018 taotluse hoonestusõiguse seadmiseks kinnistutele registriosa numbriga 9511550, 9006450, 9500550, 9790350, 9071750, 9057250, 9198250, 9062850, 9137450, 9057450, 9091650, 9055150, 9101650, 9198450, 9500750, 9206550, 9198850, 9071550, 9091050, 9071650, 9113850, 9138850, 9103650, 9800950, 9088450 ja 9208150. Lisaks taotleb kaebaja tuvastada avalikõiguslikus suhtes tähtsust omavad järgmised faktid: 1) kinnistutel nr 9511550, 9006450, 9500550, 9790350, 9071750, 9057250, 9198250, 9062850, 9137450, 9057450, 9091650, 9055150, 9101650, 9198450, 9500750, 9206550, 9198850, 9071550, 9091050, 9071650, 9113850, 9138850, 9103650, 9800950, 9088450 ja 9208150 asuva kaebaja erastatud muldkeha osas ei ole 2005. aastal läbi viidud riigi poolt võõrandamist või ülevõtmist; 2) kinnistutel nr 9511550, 9006450, 9500550, 9790350, 9071750, 9057250, 9198250, 9062850, 9137450, 9057450, 9091650, 9055150, 9101650, 9198450, 9500750, 9206550, 9198850, 9071550, 9091050, 9071650, 9113850, 9138850, 9103650, 9800950, 9088450 ja 9208150 asuv Läänemaa Tervisetee oli püstitatud õiguslikul alusel. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vaidluse põhiküsimus on, kas reformimata riigimaal asuv eraõiguslikule isikule kuuluv rajatis saab muutuda ilma igasuguse haldusmenetluseta reformimata riigimaa oluliseks osaks ja kas õigusliku aluseta ehitiseks saab pidada jalgrattateed, mille rajamiseks on riigimaa ajutise valitseja nõusolek, mille rajamist on toetanud EAS, mille rajamiseks on olemas asjakohased ehitusload ja kasutusload ning mille olemasolu on avalik võim tunnistanud üle kümne aasta. Eitava vastuse korral mõlemale küsimusele tulnuks vastustajal seada kaebaja kasuks hoonestusõigus; 2) Läänemaa tervisetee on kaebajale kuuluv õiguslikul alusel püstitatud ehitis. AÕSRS § 13 ja § 14 kohaselt saab reformimata riigimaal asuv teisele isikule kuuluv ehitis muutuda maa oluliseks osaks alles kinnistusraamatusse kandmisest ehk pärast maa riigi omandisse jätmise menetlust ja maareformi läbiviimist. Maa riigi omandisse jätmine toimus 2017. aastal, seetõttu ei saanud kaebajale kuuluv muldkeha muutuda maa oluliseks osaks 2005. aastal; 2) vastustaja on ekslikult leidnud, et AÕSRS § 15 alusel saab hoonestusõigust nõuda ainult juhul, kui tegemist on ehitisega, mis on rajatud enne MaaRS-i vastuvõtmist. Kehtiv seadus eristab hoonestusõiguse seadmist maareformi käigus (MaaRS § 351) ja hoonestusõiguse seadmist pärast maareformi lõppu (AÕSRS § 15 lg 1). Tallinna Ringkonnakohus on rõhutanud haldusasjas 3-16-437, et AÕSRS kohaldub ka ehitiste kohta, mis on ehitatud pärast MaaRS-i vastuvõtmist. Nimetatud kohtuasjas ehitas isik reformimata riigimaale 1995. aastal parkla ja hakkas seda opereerima. Kohtud ja Maa-amet leidsid, et isik võib sellistel asjaoludel AÕSRS § 15 alusel nõuda hoonestusõiguse seadmist. Samuti on lahendis 3-18-405 kohus jaatanud, et AÕSRS § 15 lg 1 kohaldub ka siis, kui ehitis, millega seoses hoonestusõigust taotletakse, on rajatud pärast MaaRS-i vastuvõtmist; 3) taotlus hoonestusõiguse seadmiseks on esitatud tähtaegselt; 4) tuvastamiskaebuse esitamiseks esineb kaalukas huvi. Vaidlustatud käskkiri rikub kaebaja õigusi, kuna talle kuulub kergliiklustee ja ta ei saa selle alla kuuluvale maale hoonestusõigust 4(8)
3-20-366 seada. Kaebaja ei esita tühistamisnõuet, kuna praeguseks on hoonestusõigus seatud Eesti Raudtee AS-i kasuks. Vaidlustatud käskkirjaga tuvastati, et Läänemaa Tervisetee püstitati õigusliku aluseta ja kaebaja seaduslikult omandatud muldkeha muutus ilma menetluseta riigi omaks. Teised haldusorganid ja kolmandad isikud saaksid sellele haldusaktile tugineda. Kaebajale on tekitatud seeläbi ka mainekahju, kuna vastustaja rõhutab avalikkuses, et Läänemaa Tervisetee on ebaseaduslik. Kaebaja taotleb, et vastustaja ei seaks kahtluse alla asjaolu, et Läänemaa Tervisetee on ehitatud seaduslikult ja kaebaja erastatud muldkeha ei ole riik võõrandanud.
21.Tallinna Halduskohus tagastas 26.03.2020 määrusega OÜ Muldkeha kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebeõigus puudub, kui kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud; 2) käesoleval juhul on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Keskkonnaministeerium on õiguspäraselt keeldunud kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmisest. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on kaebaja taotlenud Keskkonnaministeeriumilt Eesti Vabariigile kuuluvatele kinnisasjadele rajatud kergliiklustee hooldamiseks hoonestusõiguse seadmist AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel; 3) Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-07-439 leidnud, et kõnealune raudtee muldkeha ei ole maareformi seaduse tähenduses rajatis, mille alust ja teenindamiseks vajalikku maad oleks kaebajal MaaRS § 22 lg 1 alusel õigus ostueesõigusega erastada. OÜ-le Taavi kuuluval raudtee muldkehal puudus pärast lammutamist terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-42-05 p 14 leidnud, et tee ei ole käsitatav vallasasjana AÕSRS § 13 lg 2 mõttes, sest tee on maaga sedavõrd lahutamatult seotud, mistõttu ei ole tee rajatis MaaRS § 6 lg 31 esimese lause tähenduses; 4) Tallinna Halduskohus on 22.02.2019 otsuses nr 3-18-779 (jõustunud) asunud seisukohale, et raudtee muldkeha ei ole eraldiseisvana AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 tähenduses ehitis, mille alusele ja teenindamiseks vajalikule maale oleks kaebajal õigus nõuda enda kasuks hoonestusõiguse seadmist viidatud AÕSRS sätete alusel; 5) Tallinna Halduskohus on 09.03.2020 otsuses nr 3-19-1018 (jõustumise ootel) leidnud, et OÜ-le Muldkeha kuuluv jalgrattatee ei ole rajatis/ehitis MaaRS § 6 lg 31 tähenduses ega vallasasi AÕSRS § 13 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub kaebajal õigus nõuda tee osas hoonestusõiguse seadmist riigimaale (AÕSRS § 13 lg 5, § 15 lg 1); 6) kohus nõustub haldusasjades nr 3-07-439, 3-18-779 ning 3-19-1018 tehtud järeldustega, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda muldkeha ja sellele rajatud kergliiklustee alusele maale hoonestusõiguse seadmist, kuivõrd muldkeha ei ole rajatis ega ehitis AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 tähenduses. Samuti pole muldkehale rajatud kergliiklustee eraldiseisvana rajatis ega ehitis, mis annaks õiguse hoonestusõiguse seadmise taotlemiseks AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel; 7) kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud ning seda sõltumata asjaolust, et tuvastamisnõue ei oleks kaebaja õiguste kaitseks efektiivseim õiguskaitsevahend ning seetõttu ei oleks see lubatav (HKMS § 45 lg 2). Täiendavalt märgib kohus seoses juriidilise fakti tuvastamisega, et käesoleval juhul ei ole tegemist tuvastava haldusaktiga. Vaidlustatud käskkirja resolutsioonis ei ole Keskkonnaministeerium ühtegi asjaolu õiguslikult siduvalt tuvastanud, vaid keeldunud kaebajale hoonestusõiguse seadmisest. Koormava haldusakti vaidlustamisel (kaebeõiguse olemasolul) on võimalik vaidlustada ka haldusakti põhjendusi, sh küsimust omandiõigusest. Lisaks puuduks kaebaja õiguste kaitseks vajadus tuvastada juriidiline fakt kohtuotsuse resolutsioonis, kuivõrd see ei muudaks võimalikuks hoonestusõiguse seadmise taotlemist.
5(8)
3-20-366
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
22.OÜ Muldkeha palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ning saata asi halduskohtule tagasi sisuliseks arutamiseks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: 1) HKMS § 121 lg 2 p 1 ei võimalda eelmenetluses hinnata, kas kaebaja õiguste riive on õiguspärane. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebeõigus puudub juhul, kui vaidlusalune haldusakt ei saa ilmselgelt kaebaja õigusi riivata. Kaebuse võib tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Halduskohtu jaatas asjades nr 3-07-439, 3-18-779, 3-191018 kaebeõiguse olemasolu; 2) halduskohus on ebaõigesti mõistnud kaebust ja vaidluse põhiküsimust. Vaidluse põhiküsimus on, kas reformimata riigimaal asuv eraõiguslikule isikule kuuluv rajatis saab muutuda ilma igasuguse haldusmenetluseta reformimata riigimaa oluliseks osaks ja kas õigusliku aluseta ehitiseks saab pidada jalgrattateed. Nende rajamiseks on riigimaa ajutise valitseja nõusolek ja nende rajamist on toetanud EAS. Olemas on asjakohased ehitusload ja kasutusload ning mille olemasolu on avalik võim tunnistanud üle kümne aasta. Eitava vastuse korral tuleks kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole mitte ühtegi eeltoodud küsimust käsitlenud. Selle asemel on halduskohus tuginenud kohtulahenditele, mis samuti neid küsimusi ei ole käsitlenud; 3) Tallinna Ringkonnakohtu senise praktika järgi võib pidada õigusvastaseks vastustaja käskkirjas toodud seisukohti, mille kohaselt AÕSRS § 15 saab kohaldada ainult ehitiste suhtes, mis on valminud enne MaaRS vastuvõtmist ja õigusliku aluseta püstitatuks võib lugeda ehitist, mille rajamiseks on maaomaniku luba ja avaliku võimu poolt väljastatud ehitusload ja kasutusload.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 121 lg 4, § 204 lg 1 ja § 207 lg 1).
24.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel põhjusel, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda muldkeha ja sellele rajatud kergliiklustee alusele maale hoonestusõiguse seadmist, kuivõrd muldkeha ja muldkehale rajatud kergliiklustee ei ole rajatis ega ehitis AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt järeldas halduskohus, et kaebaja õiguste riive puudub. Ühtlasi märkis halduskohus, et tuvastamiskaebus poleks kaebaja õiguste kaitseks kõige efektiivsem õiguskaitsevahend ning see poleks HKMS § 45 lg 2 kohaselt lubatav.
25.HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Tegu on diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Kui olukord pole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsust tehes ning jätta kaebus kaebeõiguse puudumise korral rahuldamata (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.04.2019 määrus asjas nr 3-18-913, p 9).
26.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebeõiguse hindamise kontekstis kaebaja õiguste riivet välistada. Kaebaja taotles vastustajalt vaidlusalustele kinnistutele hoonestusõiguse seadmist. Vastustaja vaatas kaebaja taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata. Kaebaja on vaidlustatud käskkirja adressaat. Kaebaja on seisukohal, et ta on õiguspäraselt ehitanud muldkehale kergliiklustee, mida riik pole temalt sundvõõrandanud. Eespool nimetatud asjaolude tõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õiguste riive ja sellest tulenevalt 6(8)
3-20-366 kaebeõiguse puudumine praeguses menetlusetapis ilmselge. Kaebeõiguse hindamisel ei saa määravat tähendust omistada haldusasjas nr 3-19-1018 võetud seisukohtadele, kuna viidatud haldusasi on alles pooleli. Haldusasjas nr 3-07-439 analüüsis kohus ostueesõigusega erastamise küsimust. Haldusasjas nr 3-18-779 piirdus vaidlus üksnes esimese astme kohtuga.
27.Sõltumata sellest, kas vaidlustatud tegevusega on kaebaja õigusi riivatud või mitte, on kohtul õigus tuvastamiskaebus tagastada, kui see pole vajalik kaebaja õiguste kaitseks või kui esineb teine tõhusam õiguskaitsevahend. Tuvastamiskaebust ei saa esitada võimaliku hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse eesmärgil (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1).
28.Kaebaja esitas kohtule tuvastamiskaebuse, milles nõuab vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamist. Samuti nõuab ta selle tuvastamist, et riik ei ole vaidlusalustel kinnistutel asuvat muldkeha võõrandanud ega üle võtnud ning Läänemaa Tervisetee oli püstitatud õiguslikul alusel. Kaebaja põhjendab tuvastamiskaebuse esitamist järgmiselt: 1) vaidlustatud käskkiri rikub kaebaja õigusi, kuna ta jääb ilma võimalusest seada hoonestusõigus maale, millel asub temale kuuluv kergliiklustee; 2) vaidlustatud käskkirjaga tuvastati, et Läänemaa Tervisetee on püstitatud õigusliku aluseta ja kaebaja seaduslikus omandis olnud muldkeha muutus ilma haldusmenetluseta riigi omaks. Tuvastavale haldusaktile saaksid teised organid ja isikud suhetes kaebajaga tugineda. Seeläbi on rikutud kaebaja omandiõigust. Kaebajale võib kaasneda mainekahju, kuna vastustaja rõhutab avalikult, et Läänemaa Tervisetee on ehitatud ebaseaduslikult.
29.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlustatud käskkirjaga on tuvastatud edaspidiste vaidluste tarvis järgmised juriidilised faktid: 1) Läänemaa Tervisetee püstitati õigusvastaselt ja 2) kaebaja omand muldkeha näol muutus ilma haldusmenetluseta riigi omaks. Kaebaja viidatud õigusküsimusi ei ole tuvastatud vaidlustatud käskkirja resolutsioonis. Vaidlustatud käskkirja põhjendused pole aga reeglina õiguslikult siduvad teistele organitele ega isikutele (haldusmenetluse seadus § 60 lg 2). Seega on kaebajal endiselt võimalik teistes vaidlustes teiste organite ja isikutega tugineda sellele, et Läänemaa Tervisetee on püsitatud õiguslikul alusel ja tema erastatud muldkeha pole riik 2005. a-l võõrandanud ega üle võtnud. Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise iseseisvaks eesmärgiks HKMS § 45 lg 2 tähenduses ei saa olla kaebaja soov tuvastada üksnes vaidlustatud käskkirja õigusvastasus või luua tõend teiste haldus- või tsiviilmenetluste tarvis.
30.Kui kaebajale on tekitatud ebaõigete faktiväidete avalikustamisega varalist kahju, on tal õigus nõuda selle eest hüvitist (riigivastutuse seadus § 7 lg 1).
31.Vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamise tagajärjeks poleks see, et kaebajal tekiks õigus sellele, et tema kasuks seataks vaidlusalusele maale hoonestusõigus. Vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine ei kõrvaldaks keelduva haldusakti kehtivust. Kaebajal oli võimalus taotleda vaidlustatud käskkirja tühistamist, kuid kaebusest võib esmahinnangul järeldada, et ta on sellest teadlikult loobunud põhjusel, et vaidlusalusele maale seati hoonestusõigus Eesti Raudtee AS-i kasuks (vt kaebuse p 8.1). Kui kaebaja hinnangul on rikutud tema õigusi, oleks kõige tõhusam viis oma õigusi kaitsta vaidlustatud käskkirja tühistamist nõudes. Selle raames saaks kohus muu hulgas hinnata seda, kas vaidlustatud käskkirjas kajastatud väidetavalt ekslikud seisukohad on õiged või mitte.
32.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus praegusel juhul kaebuse ennatlikult tagastanud. Kaebaja märgib määruskaebuses, et kui halduskohtu hinnangul ei olnud tuvastamisnõue kõige efektiivsem õiguskaitsevahend, siis oleks pidanud kohus kaebaja tähelepanu sellele juhtima. Kaebaja lisab, et kaebus esitati 30 päeva jooksul vaidlustatud haldusakti saamisest just 7(8)
3-20-366 arvestusega, et vajadusel saaks kaebuse nõuet muuta tühistamisnõudeks. Kaebuse tagastamine enne kaebajale võimaluse andmist muuta tuvastamisnõue tühistamisnõudeks polnud praegusel juhul õige.
33.HKMS § 109 lg 2 järgi esitab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna praegune määrus ei lõpeta haldusasja menetlust, ei jaota kohus menetluskulusid.
34.Kuna kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei olnud eelnevalt toodud põhjustel õiguspärane, tuleb halduskohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus saadab asja halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.