Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel 02.06.2020, Tartu 3-19-1034 K.G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 ja 17.05.2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/29 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja K.G. Esindaja v.adv. abi Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2020. a määrus kriminaalasjas nr xxx ning Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebuse lisa 4-l lehel ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt 23.04.2020 ja 27.04.2020 esitatud dokumendid kokku 36-l lehel.
2.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile 23.04.2020 esitatud dokumendid kokku 32-l lehel.
3.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 osas, millega rahuldati K.G. kaebus osaliselt ning tühistati Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning Politsei- ja Piirivalveameti 17.05.2019. a vaideotsus nr 15.3-3.6/29 osas, millega jäeti vaie Politseija Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta K.G. kaebus tervikuna rahuldamata.
Jätta K.G. esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.07.2020 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui
kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 26.04.2019. a otsusega nr 15.3-3.4/293-1, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, K.G. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 26.04.2019 (resolutsiooni p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele K.G. kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2); kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel K.G. sissesõidukeeldu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: K.G. on 2 arhiveeritud ja 2 kehtivat kriminaalkaristust ning 6 arhiveeritud väärteokaristust. Kehtivad kriminaalkaristused on röövimise eest grupi poolt sissetungimisega ning röövimise eest grupi poolt, kasutades relvaga ähvardamist. Isikust tulenev oht seisneb korduvate ja raskete varavastaste süütegude ning vägivallakuritegude toimepanemises ja materiaalse kahju tekitamises. Kuriteod on läinud raskemaks. Rehabilitatsiooniprogrammide läbimine vanglas on positiivne samm, kuid isikust tulenev oht on reaalne ja piisavalt tõsine. Kuivõrd isik on pärast süüdimõistvaid väärteootsuseid ja kriminaalkorras süüdi mõistmist uuesti toime pannud esimese astme kuriteo, võib pidada tõenäoliseks, et ta võib ka lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab endast ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Kuna isik kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, on ta ohuks ka Eesti Vabariigi sisejulgeolekule, täites VMS § 241 lg 1 p 2 faktilised eeldused. K.G. ei ela Eestis perekonnaelu. Lisaks on tal ja tema lähikondsetel Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning vene keel on emakeel, ka elavad Venemaa Föderatsioonis mitmed sugulased, mis loob head eeldused kodakondsusjärgses riigis lõimumiseks ning uue töö- ja elukoha leidmiseks. Ka ei sea K.G. vanus karistusaja lõpus (10.04.2023) takistusi Venemaa Föderatsioonis lõimumiseks. K.G. ei ole taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust. K.G. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne ning vajalik avaliku korra ja julgeoleku kaitseks. Vajalik on kohaldada sissesõidukeeldu, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. Proportsionaalne on kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu, kuna K.G. on pikaajalised sidemed Eesti Vabariigiga ning siin elavad tema ema ja vend.
2.PPA jättis 17.05.2019. a vaideotsusega nr 15.3-3.6/29 rahuldamata K.G. vaide PPA 26.04.2019. a otsuse peale.
3.K.G. esitas 30.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 31.05.2019 kaebuse täienduse. Kaebaja palus tühistada PPA 26.04.2019. a otsus nr 15.3-3.4/293-1 ja 17.05.2019. a vaideotsus nr 15.3-3.6/29. Kaebaja põhjendused: PPA otsus rikub kaebaja õigusi. Kaebaja kuriteod ei olnud suunatud Eesti riigi vastu ning kuriteod sooritas ta alkoholi ja narkootikumide mõju all. Kuritegude põhjuseks oli sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest, mitte materiaalse kasu saamine. PPA rikkus otsuse tegemisel põhjendamis-, uurimis- ja ärakuulamiskohustust, kuna ei ole kaebaja vastuväiteid arvesse võtnud. PPA ei ole piisavalt arvesse võtnud kaebaja sidemeid Eestiga, elamise kestust Eestis ja kaebaja olematuid sidemeid päritoluriigiga. PPA on põhjendamatult leidnud, et kaebaja on ohuks avalikule korrale või julgeolekule. PPA otsusest ei nähtu, millest ta järeldab, et kaebaja puhul seisneb kuritegude toimepanemise tegelik oht. Kaebaja on vanglas läbinud rehabilitatsiooniprogramme ja on valmis vanglast vabanedes elama seaduskuulekat elu. PPA ei ole piisavalt põhjendanud, miks on proportsionaalne kaebajale teha lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, andmata kaebajale võimalust esmalt enda Eestis viibimine seadustada.
4.PPA esitas 28.06.2019 vastuse kaebusele, milles ta palus jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebajast lähtuv oht on tõsine ja reaalne, mistõttu on lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld õiguspärased. Kaebaja pani uue kuriteo toime katseajal, mistõttu on juba varasemalt antud talle võimalus asuda õiguskuulekale teele. Kaebaja süüdimõistvatest kohtuotsustest ei nähtu, et ta oleks kuriteod toime pannud ajendatuna narkootikumide või alkoholi sõltuvusprobleemidest, vaid kuriteod olid toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil. Seega ei saa rehabilitatsiooni läbimisele anda suurt kaalu.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 29.11.2019. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tühistas PPA 26.04.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning PPA 17.05.2019. a vaideotsuse osas, millega jäeti vaie PPA 26.04.2019. a otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2); jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja seisukohti on otsuses käsitletud. 2) Kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja kuritegelik minevik ja kuritegude raskus kinnitab isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. 3) Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks vajaliku ohulävendi ületamise tuvastamiseks on PPA põhjendused piisavad. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. 4) PPA ei ole veenvalt näidanud, et kaebaja varasemast tegevusest lähtuv oht võib tõenäoliselt realiseeruda isiku vanglast vabanemisel. Kaebaja karistuste suurus oli sanktsiooni alammäära lähedane ja kaebaja kannab esimest reaalset vangistust. PPA on nimetatud asjaoludele omistanud liiga väikese kaalu. Vangla ettepanekus kajastatud riskihindamises toodud asjaolud viitavad isikust lähtuvale ohule ja selgitavad kuritegude toimepanemise põhjuseid, kuid ei ole tugevad argumendid isiku käitumisest lähtuvate riskide hindamisele aprillis 2019. PPA otsusest ei nähtu, et välja oleks nõutud kaebaja vanglasisest käitumist iseloomustavad andmed pärast juulit 2017. PPA on alaväärtustanud kaebaja käitumist vanglas ja vanglas läbitud või läbitavate sotsiaalprogrammide mõju isiku tulevasele käitumisele. Kaebaja varasemast käitumisest ja korduvast raskete kuritegude toimepanemise faktist ning kuritegu tehioludest on tuvastatav oht avalikule korrale, kuid see ei ole piisav järeldamaks, et kaebajast lähtuv oht on tegelik. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja toime pandud kuritegude arv ja nende tõsidus on madalam, kui oli haldusasjas nr xxx. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õigusvastased, sest kaebajast lähtuv tegelik oht ei ole nõutaval viisil tuvastatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.PPA esitas 30.12.2019 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Isikust lähtuv oht on reaalne ka pärast vabanemist kinnipidamisasutusest, mis on tõendatud asjaoluga, et pärast mitmekordseid kriminaalkorras süüdimõistmisi ei muutnud kaebaja oma õigusvastast käitumismustrit, vaid pani järjekordselt toime uue samaliigilise kuriteo. Kohus ei pööranud eelnimetatud asjaolule piisavalt tähelepanu. Süüdimõistvatest kohtuotsustest ja sõlmitud kokkuleppest ei nähtu, et isik oleks kuriteod toime pannud ajendatuna narkootikumide või alkoholi sõltuvusprobleemidest. Eeltoodust lähtuvalt ei saa rehabilitatsiooni läbimisele anda suurt kaalu kaebajast lähtuva tegeliku ohu suuruse otsustamisel. Vangla riskihindamisest nähtub, et kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul on 58%, mis on liialt suur eitamaks isikust lähtuvat reaalset ohtu. Vanglalt küsitud kaebaja iseloomustus edastati PPA-le 05.03.2019, mis jäi ekslikult esitamata. Kaebaja iseloomustus ja riskihindamine ei ole muutunud võrreldes 2017. a juulis edastatud iseloomustusega, v.a asjaolu, et kaebaja oli
läbinud rehabilitatsiooniprogrammi ja eesti keele eksami A2 tasemel, milliseid asjaolusid selgitas kaebaja ka 09.01.2019. a vastuväites, millega PPA otsuse tegemisel arvestas.
7.K.G. esitas 21.01.2020 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebajast ei lähtu piisavalt tõsist ja tegelikku ohtu avalikule korrale või julgeolekule, mistõttu ei ole väljasaatmise eeldused täidetud. Väljasaatmine ja sissesõidukeeld on ebaproportsionaalsed, kuna riivavad ülemäära kaebaja põhiõigusi. Kuna kaebaja kannab vanglakaristust esimest korda, siis ei tohiks peale esimest vanglakaristust kaasneda väljasaatmine, arvestades, et vanglakaristuse eesmärk on inimest parandada ja suunata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
9.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Halduskohus rahuldas K.G. kaebuse PPA otsuse tühistamiseks lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas ning jättis kaebuse rahuldamata PPA otsuse pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. PPA ei nõustu apellatsioonkaebuses eeltooduga, leides, et K.G. kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. K.G. ei ole halduskohtu otsust apellatsiooni korras edasi kaevanud. PPA ei sea apellatsioonkaebuses kahtluse alla halduskohtu seisukoha õigsust, et PPA ei ole otsuses esitanud asjakohaseid asjaolusid, mis kinnitaksid kaebajast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Ühtlasi ei ole apellatsiooniastmes vaidlust halduskohtu seisukoha üle, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Halduskohus leidis otsuses, et PPA ei ole esitanud veenvat põhjendust selle kohta, et kaebajast lähtuv oht on tegelik. PPA on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et kaebajast lähtuv oht on reaalne (s.o tegelik). Seega on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajast lähtub tegelik oht avalikule korrale, et õigustada K.G. suhtes VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist.
10.Kohtupraktikas on selgitatud, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (s.t tõenäosus) ja piisavalt tõsine (s.t kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (RKHK 19.02.2019. a otsus nr 3-17-1545, p-d 19, 21 ja 34).
11.PPA võttis kaebajast lähtuva tegeliku ohu tuvastamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki ja raskusastet. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud 2-l korral (s.h röövimine grupi poolt vägivallaga ja sissetungimise teel ning röövimine grupi poolt vägivallaga ja relvaga ähvardades) ning lisaks on kaebajal 2 arhiveeritud kriminaalkaristust (s.h avaliku korra rikkumine vägivallaga ja tulirelva ebaseaduslik käitlemine ning vargus sissetungiga grupi poolt) ja 6 arhiveeritud väärteokaristust (s.h 1 varavastane süütegu, 1 võimuesindaja suhtes toimepandud süütegu, 3 avaliku korra rikkumine ja 1 narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine) (dtl 169-172). Vaadeldes kaebaja poolt sooritatud kuritegusid kogumis, on toimepandud teod
läinud ajas raskemaks ning kaebaja on mõistetud karistustest hoolimata jätkanud kuritegude toimepanemist, pannes viimase kuriteo toime katseajal. Seega märkis PPA õigesti, et kaebajal oli võimalus hakata õiguskuulekalt käituma ja enam mitte uusi kuritegusid toime panna, kuid kaebaja ei ole oma õigusvastast käitumismustrit muutnud. Viimased kuriteod pani kaebaja toime majandusliku kasu saamise eesmärgil. PPA on ka asjakohaselt viidanud, et röövimise toimepanemine on raske kuritegu1. Röövimiste toimepanemine otseselt ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvatunnet ning seetõttu omistas PPA eelmainitud kuritegudele suure tähtsuse, millise PPA hinnangu loeb ringkonnakohus põhjendatuks ja asjakohaseks.
12.Ringkonnakohus, arvestades, et kaebajale inkrimineeritud kuriteod ei ole väheolulised, ühtlasi arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid ja nende ohtlikkusele antud hinnangut, peab määravaks arvestada ka asjaoluga, et kaebajat ei vabastatud tingimisi enne tähtaega. Eelnevaga seonduvalt võtab ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2020. a määruse kriminaalasjas nr 1-16-10721, millega kaebaja jäeti Harju Maakohtu 12.12.2016. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata. Kaebaja eeltoodud ringkonnakohtu määrust Riigikohtus ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu määrus toetab PPA seisukohta, et kaebajast lähtub tegelik oht avalikule korrale. Kohtumääruses ringkonnakohus tõdes, et kaebaja on pikaajaline narkootikumide tarvitaja, kellel on vabaduses olnud piisavalt võimalusi enda sõltuvusprobleemidega tegelemiseks, kuid selle asemel on isik otsustanud jätkata uimastavate ainete tarvitamist ja kuritegude toimepanemist. Eeltoodust tingituna tuleb kaebaja lubadusse – tegeleda enda sõltuvusprobleemidega – suhtuda ettevaatusega. Kaebaja puhul on narkootiliste ainete tagasilangusega seotud risk uute kuritegude toimepanemise ohtu suurendavaks asjaoluks. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus, et kaebajast lähtuv uute kuritegude toimepanemise oht on veel liiga suur, mistõttu ei ole tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine käesoleval ajal õigustatud.
13.Tartu Vangla 13.07.2017. a ettepanekus (dtl 148-151) kajastatud riskihindamise tulemuste põhjal kaldub isik riskima ja ühiskonna käitumisnorme allutama isiklikele huvidele, s.h majandusliku kasu saamisele. PPA-le 05.03.2019 esitatud K.G. iseloomustuse (dtl 113-115) kohaselt on vangla jätkuvalt riskihindamise tulemusena märkinud hoiakute kirjeldusena, et kaebaja kaldub riskima ja ühiskonna käitumisnorme allutama isiklikele huvidele. Kaebaja seab oma vajadused sageli esiplaanile ning kaaslastelt tunnustuse saamiseks ei ole välistatud uue süüteo toimepanemine. Mõtlemise ja käitumise kirjeldusena on märgitud, et kaebaja lähtub oma tegudes eelkõige hetke emotsioonidest, taotledes kiiret tulemust ja kasu, kasutades materiaalsete eesmärkide saavutamiseks vägivalda. Seega ei ole vangla 2019. a hinnang K.G. muutunud võrrelduna 2017. a hinnanguga. PPA selgituse kohaselt arvestati eeltoodud iseloomustusega ka otsuse tegemisel, kuigi see jäi ekslikult halduskohtule esitamata. Nimelt esitas PPA Tartu Vanglale 21.12.2018 päringu (dtl 167-168) kaebaja iseloomustuse saamiseks ning vangla esitas PPA-le iseloomustuse 05.03.2019 (dtl 111). PPA on otsuse tegemisel hinnanud isiku käitumist iseloomustavaid andmeid ka pärast juulit 2017. a, s.h asjaolusid, nagu kaebaja poolt rehabilitatsiooniprogrammide ja eesti keele eksami A2 tasemel läbimine. Eeltoodule viitas kaebaja ka 09.01.2019. a vastuväites (p-d 2.1 ja 2.2, dtl 177) ja 18.03.2019. a vastuväites (p 2, dtl 207-208), millega PPA otsuse tegemisel samuti arvestas (otsuse lk 8, ülalt
3.lõik). Siiski leidis PPA otsuses, et kuigi rehabilitatsiooniprogrammide läbimine on positiivne samm, võib pidada tõenäoliseks, et kaebaja võib lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ja seega kujutab endast ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Ringkonnakohus nõustub PPA hinnanguga, arvestades sealjuures K.G. iseloomustuses märgitut. Ringkonnakohtu hinnangul on rehabilitatsiooniprogrammide läbimine vanglas tervitatav, kuid lähtudes asjaolust, et Harju Maakohtu 05.11.2014. a ja 12.12.2016. a kohtuotsustest (dtl 1731 Euroopa Inimõiguste Kohtu 21.10.1997. a otsus asjas Boujlifa vs Prantsusmaa, p 44 (vt PPA vaideotsuse p 15).
175 ja dtl 153-160) ning 24.10.2014. a kokkuleppest kriminaalasjas nr 14230101261 (dtl 7173) nähtuvalt ei olnud kaebaja poolt toime pandud kuriteod kantud alkoholi- või narkootikumide sõltuvusest, kuigi on seda ilmselt soodustanud, vaid olid kantud materiaalse kasu saamise eesmärgist, siis ei saa rehabilitatsiooniprogrammide läbimisele anda suurt kaalu kaebajast lähtuva tegeliku ohu suuruse üle otsustamisel. Lisaks viitab PPA asjakohaselt sellele, et esimese röövimise toimepanemise ajal kaebaja töötas (vt 24.10.2014. a kokkuleppest süüdistatava andmete loetelu p g). Seega ka töökoha olemasolu ei vähendanud kaebaja ohtlikkust. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja poolt vanglas rehabilitatsiooniprogrammide läbimine ei anna garantiid, et kaebaja on kinnipidamisasutusest vabanemise järel seaduskuulekas ega kujuta avalikule korrale tegelikku ohtu. Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks arvestada kaebaja iseloomustuses kajastatud Tartu Vangla hinnanguga, mille kohaselt on üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 58% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 58%. Seega on tegemist keskmisest kõrgemate näitajatega (üle 50%).
14.Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus PPA seisukohaga, et kaebaja kujutab endast lisaks halduskohtu poolt mainitud piisavalt tõsisele ohule ka tegelikku ohtu avalikkusele ehk tõenäoline on, et kaebaja jätkab vabaduses süütegude toimepanemist. Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu lävend on ületatud, sest tuvastamist on leidnud kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht Eesti Vabariigi avalikule korrale, siis oli PPA-l alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Seega on käesoleval juhul täidetud VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 rakendamise eeldused.
15.PPA kaalus sissesõidukeelu kohaldamisel, milline keelu pikkus on proportsionaalne, leides otsuses (p 24), et antud juhul tuleb kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu, võttes arvesse kaebaja pikaajalisi sidemeid Eesti Vabariigiga ning asjaolu, et Eestis elab kaebaja ema ja vend. Seega kohaldas PPA kaebaja suhtes kaalutlusõigust ning lühendas erinormist lähtudes (VSS § 74 lg 3) üldist sissesõidukeelu tähtaega. Ringkonnakohtule ei ilmne asjaolusid, mille pinnalt tuleks järeldada, et on alust pidada kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks.
16.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 osas, millega rahuldati K.G. kaebus osaliselt ning tühistati PPA 26.04.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning PPA 17.05.2019. a vaideotsus osas, millega jäeti vaie PPA 26.04.2019. a otsuse resolutsiooni p-de 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab K.G. kaebuse tervikuna rahuldamata.
17.PPA esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse lisana ning 23.04.2020 ja 27.04.2020 täiendavad dokumendid. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Eeltoodust juhindudes võtab ringkonnakohus haldusasja materjalide juurde PPA apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tartu Vangla 05.03.2019. a vastuse nr 2-5/221-2 koos K.G. iseloomustusega ja 27.04.2020 ringkonnakohtule esitatud R. G. 12.03.2019. a avalduse tõlke eesti keelde (dtl 218) ning 23.04.2020 esitatud dokumentidest järgmised dokumendid: Tartu Vangla 13.07.2017. a ettepanek nr 8-1/188-1, PPA 07.02.2017. a teatis (dtl 152), Harju Maakohtu 12.12.2016. a kohtuotsus nr xxx, K.G. 01.10.2017. a vastuväide (dtl 163-164), PPA 21.12.2018. a päring Tartu Vanglale, karistusregistri väljavõte (4-l lehel), Harju Maakohtu 05.11.2014. a otsus nr xxx, K.G. 09.01.2019. a vastuväide, tunnistus A2 taseme keeleõppe läbimise kohta (dtl 179), PPA 11.03.2019. a teade nr 15.3-3.1/849-1 (dtl 205-206), K.G. 18.03.2019. a vastuväide ja sellele lisatud R. G. 12.03.2019. a avaldus (vene keeles, dtl 209)
ning K.G. 07.05.2019. a vaie (dtl 211-214). Ringkonnakohtu hinnangul annavad eelnimetatud dokumendid asjast terviklikuma ülevaate ja omavad tähtsust asja lahendamisel.
18.Ringkonnakohus tagastab PPA-le 23.04.2020 esitatud dokumentidest PPA 22.09.2017. a teate nr 15.3-3.1/2017/7078-1, PPA 02.01.2019. a teate nr 15.3-3.1/1-1, PPA 14.02.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/93-1, K.G. 26.02.2019. a vaide ja ümbriku ning PPA 08.03.2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.4/93-4 ja väljastusteate, kuna need dokumendid ei seondu käesoleva vaidluse esemega. Lisaks tagastab ringkonnakohus PPA-le karistusregistri väljavõtte (2-l lehel), K.G. sünnitunnistuse (lisatud 2 korda) ja Tartu Vangla 05.03.2019. a vastuse nr 2-5/221-1 koos K.G. iseloomustusega, kuna samasisulised dokumendid on juba haldusasja materjalide juurde võetud (vt vastavalt dtl 169172, dtl 4 ja dtl 111-115).
19.Halduskohtu otsuse muutmise tõttu tuleb muuta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus rahuldas 03.06.2019. a määrusega (dtl 37-39) kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jääb kaebus tervikuna rahuldamata ning kaebaja oli halduskohtus menetluskulude tasumisest vabastatud, siis tuleb jätta kaebaja esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
20.PPA oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
21.Kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi 30.04.2020. a tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Ringkonnakohus juhib Tartu Halduskohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohtule 11.10.2019 esitatud tasutaotlus on halduskohtul siiani lahendamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.