K. G. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 ja 17. mai 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/29 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja K. G., esindaja riigi õigusabi korras advokaat Aldo Vassar Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Elise Suurkuusk
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K. G. kaebus osaliselt.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning Politsei- ja Piirivalveameti 17. mai 2019. a vaideotsus nr 15.3-3.6/29 osas, millega jäeti vaie Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. detsember (k.a) 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-1034 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 26. aprilli 2019. a otsusega nr 15.3-3.4/293-1 otsustati: 1) tunnistada K. G. pikaajalise elaniku elamisluba nr EL31P002186 kehtetuks alates 26. aprillist 2019; 2) teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel; 3) kohaldada kaebajale sissesõidukeeldu 3 (kolm) aastat alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA otsuse kohaselt on K. G. kriminaalkorras karistatud neljal korral (kaks arhiveeritud kriminaalkaristust ja kaks kehtivat kriminaalkaristust). Lisaks on isikul mitmed arhiveeritud väärteokaristused. Kehtivad kriminaalkaristused on K. G. röövimise eest, mis oli toime pandud grupi poolt ning sissetungimisega (Kars § 200 lg 2 p 7, 9) ja grupiviisilise sissetungiga toime pandud röövimine kasutades relvaga ähvardamist (Kars § 200 lg 2 p 4, 7, 8, 9). Kuriteo toimepanemisel lõi K. G. mitmel korral reaalse ohu avalikkusele, mis realiseerus kannatanu tervise kahjustamises, mitmel korral tapmisega ähvardamises, kannatanu vallasasja äravõtmises, materiaalse kahju tekitamises, avaliku korra raskes rikkumises ja tulirelva ebaseaduslikus käitlemises. Isikust tulenev oht seisneb korduvate ning raskete varavastaste süütegude ning vägivallakuritegude toimepanemises ja materiaalse kahju tekitamises. Isiku toimepandud kuriteod on läinud ajas raskemaks. Kuigi rehabilitatsiooni programmide läbimine vanglas on positiivne samm, on PPA veendumusel, et isikust tulenev oht on reaalne ja piisavalt tõsine. Kuivõrd isik on pärast süüdimõistvaid väärteootsuseid ja kriminaalkorras süüdi mõistmist uuesti toime pannud esimese astme kuriteo, võib pidada tõenäoliseks, et ta võib ka lähitulevikus toime panna sarnase õigusrikkumise ning seega kujutab endast ohtu ka pärast vanglast vabanemist. Kuna isik kujutab endast reaalselt ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale on ta ohuks ka Eesti Vabariigi sisejulgeolekule täites VMS § 241 lg 1 p 2 faktilised eeldused. K. G. sündis Eestis ning Eestis elanud terve oma elu, kuid VSS § 29 lg 4 alusel ei ela ta perekonnaelu käesoleva menetluse mõistes, mistõttu võimalik väljasaatmine Eesti Vabariigist ei riku tema õigust perekonnaelule. Lisaks elavad Venemaa Föderatsioonis mitmed lähedased sugulased. Kaebaja ei ole kunagi taotlenud Eesti Vabariigi kodakondsust, kuigi tal on selleks olnud võimalus. K. G. ei saa anda võimalust taotleda tähtajalist elamisluba, kuna isik on toime pannud kaks vägivallaga seotud süütegu ning kaks grupiviisilist süütegu, mistõttu on temast tulenev oht avalikule korrale ja julgeolekule reaalne ja piisavalt tõsine. Lisaks on tema ohulävend suurem Riigikohtu lahendis asjas nr 3-17-1545 käsitletud ohulävendist. Kuna K. G. puudub pärast vanglast vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks ja ta kujutab endast ohtu riigi avalikule korrale ja julgeolekule ning see oht on reaalne ja jätkuv, siis on PPA hinnangul põhjendatud teha ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks kõrvaltingimusega, mis kuulub sundtäitmisele pärast Tartu Vanglast vabanemist. PPA hinnangul on vajalik kohaldada ka sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki, et tagada Eesti Vabariigis elavate ja viibivate inimeste kaitse. PPA on seisukohal, et antud juhul on proportsionaalne kohaldada 3-aastast sissesõidukeeldu, kuna isikul on pikaajalised sidemed Eesti Vabariigiga ning siin elavad tema ema ja vend.
2.Kaebaja esitas 30. mail 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse otsuse nr 15.3-3.4/293-1 tühistamiseks. Kaebaja riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 31. mail 2019
3-19-1034 halduskohtule täpsustatud kaebuse. Kaebaja täiendab kaebuse nõuet ning palub tühistada ka PPA 17. mai 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/29.
3.Tartu Halduskohus võttis 3. juuni 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
4.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 28. juunil 2019. Vastustaja palub jätta kaebuse tervikuna rahuldamata.
5.Tartu Halduskohus määras 22. augusti 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et PPA on vaidlusaluse otsuse tegemisel rikkunud nii põhjendamiskohustust, uurimiskohustust kui ka menetlusosalise ärakuulamiskohustust, kuna ei ole kaebaja vastuväiteid reaalsuses arvesse võtnud. Kaebajat ei seo Venemaaga mitte miski ja Eesti on tema kodumaa, kuna ta sündis ja kasvas siin. PPA ei ole piisavalt arvesse võtnud kaebaja sidemeid Eestiga, elamise kestust Eestis ja kaebaja olematuid sidemeid päritoluriigiga. Kaebaja ei tea, kus elab tema isa ja kas ta üldse elus on, kuid kõik teised lähedased sugulased elavad Eestis. PPA on põhjendamatult leidnud, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. PPA tõi küll välja kaebaja varasemad õigusrikkumised, kuid otsusest ei nähtu, millest PPA järeldab, et kaebaja puhul seisneb kuritegude toimepanemise tegelik oht. Kaebaja kuriteod ei olnud suunatud Eesti riigi vastu ning olid sooritatud alkoholi ja narkootikumide mõjude all. Kaebaja viibib vanglas esimest korda ning alkoholi ja narkootikumide sõltuvusest vabanemiseks läbib ta vanglas rehabilitatsiooni. Varem ei ole ta selles programmis osalenud. Kaebaja on valmis vanglast vabanedes elama seaduskuulekat elu. PPA pole piisavalt põhjendanud, miks on proportsionaalne kaebajale teha lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, andmata sellega kaebajale võimalust esmalt enda Eestis viibimine seadustada.
7.PPA on seisukohal, et vaidlusalune otsus on õiguspärane. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule on vaidlusaluses otsuses tuvastatud. PPA on analüüsinud nii kaebaja toime pandud kuritegusid (sh kuritegude asjaolusid) ja väärtegusid. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud neljal korral, millest kaks on kehtivad karistused (röövimise eest). Kaebajat on väärteokorras karistatud kuuel korral, millest kõik on arhiveeritud väärteokaristused. Kaebaja on pärast kriminaalkorras süüdi mõistmist uuesti toime pannud esimese astme kuriteo, mistõttu peab PPA tõenäoliseks, et isegi pärast rehabilitatsiooniprogrammi läbimist võib kaebaja toime panna sarnase õigusrikkumise ning seetõttu kujutab endast ohtu ka pärast vangistusest vabanemist. PPA on otsuse tegemisel arvestanud kõiki kaebaja väiteid. Asjaolu, et need ei muutnud PPA otsust, ei tähenda, et nendega ei oleks menetluses arvestatud. PPA on analüüsinud mh asjaolu, et kaebaja on Eestis sündinud ning siin pikalt elanud, kuid kaebaja huvi jätkata elamist riigis, mille kodanik ta ei ole, ei kaalu üles isikust tuleneva avaliku korra ja julgeoleku ohu tõrjumise olulisust. Kaebajast lähtuv oht on tõsine ja reaalne ning seetõttu on õigustatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu koostamine. Kaebaja pani uue kuriteo toime katseajal, mistõttu on juba varasemalt antud talle võimalus asuda õiguskuulekale teele. Kaebaja süüdimõistvatest kohtuotsustest ei nähtu, et ta oleks kuriteod toime pannud ajendatuna narkootikumide või alkoholi sõltuvusprobleemidest. Kaebaja kuriteod olid toime pandud pigem materiaalse kasu saamise eesmärgil. Seega ei saa rehabilitatsiooni läbimisele anda suurt kaalu kaebajast lähtuva tegeliku ohu suuruse otsustamisel.
3-19-1034
Vastustaja on seisukohal, et ei ole alust järeldada, et kaebajal oleks Venemaal oluliselt keerulisem vabaduses elu alustada kui Eestis. PPA on tuvastanud, et kaebaja ei ela Eestis perekonnaelu, vaid siin elavad tema ema ja vend, kellel on mõlemal Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ning kes saavad kaebajat Venemaal külastada või sinna elama asuda. Ühtlasi saab kaebaja jätkata suhtlemist oma ema ja vennaga telefoni teel. Sissesõidukeelu pikkuse otsuse tegemiselt arvestas PPA, et kaebajal on pikaajalised sidemed Eestiga ning siin elavad tema ema ja vend ning kohaldas seetõttu sissesõidukeeldu pikkusega kolm aastat.
KOHTU SEISUKOHT
8.Vaidluse all on PPA 26. aprilli 2019. a otsuse, millega tühistati kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba, tehti kinnipidamisasutusest vabanemisel sundtäidetav lahkumisettekirjutus ning kohaldati sissesõidukeeldu pikkusega kolm aastat, õiguspärasus. Samuti ei nõustu kaebaja vaideotsusega.
9.Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et ei nõustu kaebajaga selles, et PPA on rikkunud ärakuulamisõigust. Kaebajale anti mitmel korral võimalus esitada oma seisukohad menetluses ning kaebaja on seda õigust kasutanud. Kaebaja esitas oma seisukoha 1. oktoobril 2017,
9.jaanuaril 2019. Ka pärast vaideotsusega esimese PPA otsuse tühistamist ning pärast menetluse jätkamist anti kaebajale võimalus seisukohtade esitamiseks, mida kaebaja ka
18.märtsil 2019 kasutas. PPA on kaebaja seisukohtadega otsuse tegemisel arvestanud ning neid otsuses käsitlenud, seega ei ole PPA kaebaja ärakuulamisõigust rikkunud.
10.Järgnevalt kontrollib kohus vaidlustatud otsuse sisulist õiguspärasust.
11.Riigikohtu halduskolleegium on otsustes nr 3-17-1545 ja 3-18-89 selgitanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ning sissesõidukeelu rakendamise osas järgmist: 1) pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab, kui isik kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule; 2) VMS § 241 lg 1 p 2 alusel ohtu hinnates tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh peab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul olema kindlaks tehtud tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine; 3) kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud; 4) lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt;
3-19-1034 5) lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisega kaasneb üldjuhul imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine; 6) igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.
12.PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Ka lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks on isikust lähtuv oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, kuid oht peab olema tegelik ja piisavalt tõsine. Kohtupraktikas on samuti selgitatud, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alust tuleb tõlgendada direktiivi 2003/2019 art 12 lg-t 1 arvestades nii, et kui PPA tunnistab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks ja kohaldab samaaegselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust, siis peab PPA tuvastama isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-18-89 ja nr 3-17-1545). Oluline on, et kui elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks ei ole lahkumiskohustus, võib kehtetuks tunnistamist VMS § 241 lg 1 p‐st 2 ja direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg‐st 3 nähtuvalt õigustada ka vähem tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tingimusel et see on proportsionaalne isiku õiguste riive suhtes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p 14). Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik kehtetuks tunnistada ka olukorras, kus esineb oht avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuid see ei ole sedavõrd tõsine ja tegelik, et lubatav oleks lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Eelnevast tulenevalt piisab VMS § 241 lg 1 p 2 rakendamiseks madalama intensiivsusega ohust kui lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Seejuures tuleb arvestada, et oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei pea esinema koos.
13.Kohtu hinnangul on PPA põhjendamatult otsuses leidnud, et ohust avalikule korrale tuleneb ka oht riigi julgeolekule (PPA otsuse lk-de 8 lõpp ja 9 algus). Kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Riigi julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning seega võib avalikku julgeolekut mõjutada institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimise kahjustamine ning oht rahvastiku säilimisele, samuti välissuhete raske häirimise oht või oht rahvaste rahumeelsele kooseksisteerimisele või militaarhuvide kahjustamine. Samuti kuulub võitlus narkootiliste ainetega grupiviisilise kaubitsemisega seotud kuritegevuse või terrorismi vastu mõiste „avalik julgeolek“ alla (Vt nt Euroopa Kohtu otsuseid asjades nr C-373/13 (p-d 78-79), C-304/14 (p 39) ja C-82/16, (p 91)). Eeltoodust nähtuvalt on oht avalikule korrale oluliselt laiema kohaldamisalaga kui riigi julgeoleku ohustamine. PPA hinnanguga nõustudes muutuksid mõisted „oht avalikule korrale“ ja „oht riigi julgeolekule“ samatähenduslikeks mõisteteks, mis ei ühti VMS eesmärkidega. Sellisel juhul puuduks üldse vajadus eristada ohtu avalikule korrale ja ohtu riigi julgeolekule. Kohus on seisukohal, et PPA on otsuses peaasjalikult leidnud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale ega ole esitanud asjakohaseid asjaolusid, mis kinnitaks temast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja tegudest ja käitumisest ei nähtu ohtu riigi julgeolekule ehk kaebaja senine käitumine ei ole ohustanud riiki kui tervikut.
14.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt
3-19-1034 ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna otsused põhinevad muuhulgas prognoosil, siis tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-17-1545, p 21).
15.Kohus on seisukohal, et PPA on vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud kaebaja ohtlikkust avalikule korrale, kuid pole esitanud veenvat põhjendust selle kohta, et oht on tegelik, et õigustada lahkumisettekirjutuse tegemist ning sissesõidukeelu kohaldamist.
15.1.PPA otsuse kohaselt nähtub oht avalikule korrale peaasjalikult kaebaja toimepandud kuritegudest, tema varasemast käitumismaneerist ja elukäigust ning kuritegude korduvusest. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel, mistõttu on kuriteo toimepanemise fakt avalikule korrale ja seeläbi riigi julgeolekule eksisteerivat ohtu kinnitavaks asjaoluks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja nr 3-3-1-2-16). Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras neljal korral, millest kaks on kehtivad. Viimasel korral on talle karistuseks mõistetud reaalne vangistus. K. G. mõisteti 12. detsembri 2016. a otsusega asjas nr x-xx-xxxxx süüdi karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 pde 4,7, 8 alusel ja määrati karistuseks 3 aastat ja 6 kuud reaalset vangistust ning vangistust suurendati kandmata karistuse võrra (5. detsembril 2014. a otsuse alusel mõistetud karistusest 2 aastat, 11 kuud ja 28 päeva). Lõplikuks karistuseks mõisteti K. G. liitkaristusena 6 aastat, 5 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistusaeg algas 13. oktoobril 2016 ning lõppeb 10. aprillil 2023. Lisaks on kaebajat karistatud korduvalt ka väärteokorras (PPA on ekslikult märkinud otsuses ka arvu 17 (otsuse lk 10), kuid arvestanud otsuse tegemisel ja vastuses kaebusele siiski 6 väärteokaristusega). Kohus nõustub PPA hinnanguga, et kaebaja kaks kehtivat kriminaalkaristust viitavad isikust lähtuvale ohule. Kaebaja on kahel korral toime pannud röövimise ning PPA on selgitanud otsuses veenvalt, kuidas sellega ohustatakse avalikku korda. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kaebaja pani teise kuriteo toime katseajal. PPA on välja toonud kuriteo toimepanemise asjaolud, sh õigesti viidanud, et viimase kuriteo toimepanemisel ähvardas kaebaja kannatanut relvaga, et saavutada enda eesmärki. Arhiveeritud karistustest nähtub, et kaebaja on ka varasemalt pannud toime varavastaseid süütegusid ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Kaebaja kuritegelik minevik ning kuritegude raskus kinnitab isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale. Asjaolu, et kaebaja käitumises vanglas ei ole esinenud vägivaldseid intsidente ning kaebaja on läbinud vanglas erinevaid sotsiaalprogramme, ei ole piisav asumaks seisukohale, et isikust ei lähtu ohtu avalikule korrale. Röövimise näol, mille puhul kasutatakse ka relva, ei saa rääkida madalast ühiskonnaohtlikust teost. Kaebaja toimepandud kaks röövimist on rasked kuriteod ning sarnaste kuritegude korduvus viitab, et isikust lähtub oht avalikule korrale. 2003. aastast toime pandud kuritegude loend näitab ka seda, et kuriteod on muutunud raskemaks. PPA on vaidlustatud otsuses õigesti tuginenud ka kuritegude korduvusele ning nende üldisele ühiskonnaohtlikkusele.
15.2.PPA ei ole otsuses aga veenvalt näidanud, et kaebaja varasemast tegevusest lähtuv oht võib tõenäoliselt realiseeruda isiku vanglast vabanemisel. Kaebaja karistuste suurus oli sanktsiooni alammäära lähedane ning kaebaja kannab esimest reaalset vangistust. Kuigi nimetatud asjaolud ei muuda kuritegude iseloomu ning üldist ühiskonnaohtlikkust, tuleb nendega ohu tegelikkuse ja tõsisuse hindamisel arvestada. Nende asjaoludega pole PPA otsuses piisaval määral arvestanud. PPA on nimetatud asjaolud küll otsuses välja toonud, kuid omistanud nendele ilmselgelt liiga väikese kaalu. Samuti on PPA tuginenud 2017. a Tartu
3-19-1034 Vangla ettepanekus kajastatud riskihindamisele, mis rõhutas, et isik kaldub riskima ning ühiskonna käitumisnorme allutama isiklikele huvidele, sh majandusliku kasu saamisele. Nimetatud asjaolud viitavad küll isikust lähtuvale ohule ning selgitavad kuritegude toimepanemise põhjuseid, kuid ei ole tugevad argumendid isiku käitumisest lähtuvate riskide hindamisele aprillis 2019. PPA on vaidlustatud otsuse teinud neli aastat enne kaebaja karistusaja lõppemist. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks välja nõudnud kaebaja vanglasisest käitumist iseloomustavaid andmeid pärast juulit 2017. Samuti on PPA alaväärtustanud kaebaja käitumist vanglas ning vanglas läbitud või läbitavate sotsiaalprogrammide mõju isiku tulevasele käitumisele. Kohus on seisukohal, et kaebaja varasemast käitumisest ning korduvast raskete kuritegude toimepanemise faktist ning kuritegu tehioludest on tuvastatav oht avalikule korrale, kuid see ei ole piisav järeldamaks, et kaebajast lähtuv oht on tegelik. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja toime pandud kuritegude arv ja nende tõsidus on madalam, kui oli näiteks haldusasjas nr 3-17-1545. Kohtu hinnangul ei ole PPA piisavalt arvesse võtnud isiku käitumist vanglas.
16.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lahkumisettekirjutus ning sissesõidukeeld on õigusvastased, sest kaebajast lähtuv tegelik oht ei ole nõutaval viisil tuvastatud. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks vajaliku ohulävendi ületamise tuvastamiseks on PPA põhjendused siiski piisavad. Järgnevalt kontrollib kohus, kas tuvastatud oht avalikule korrale kaalub üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba.
17.Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Kohus on seisukohal, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. PPA on kaalunud kaebaja perekonnaõiguse riivet ning leidnud, et tugevat riivet ei esine ning oht avalikule korrale kaalub üles isiku huvi säilitada pikaajalise elaniku elamisluba. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei kaasne isiku era- ja perekonnaelu sedavõrd tugevat riivet nagu isiku väljasaatmisega. PPA otsuses kajastatud põhjendused on piisavad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, kuid mitte isiku väljasaatmiseks. Kohus nõustub PPA kaalutlustega ega pea vajalikuks PPA põhjendusi otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Kuna kohus tühistab lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu, siis ei ähvarda kaebajat väljasaatmine. Mis puudutab tähtajalise elamisloa taotlemise ja saamise võimalusi, siis on kohus seisukohal, et PPA seisukoht on antud piiratud informatsiooni pinnalt ning otsuses varem esitatud põhjendusi arvestades, ei ole tähtajalise elamisloa saamine võimatu. Kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §‐s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistus ei ole kustunud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-2-16, p 22). Arvestades kaebaja Eestis elamise kestust ning tihedaid sidemeid Eestiga saavad isiku väljasaatmist tulevikus õigustada eelkõige vaid olulised muutused isiku ohtlikkuses.
18.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tühistab Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning Politsei- ja Piirivalveameti 17. mai 2019. a vaideotsuse nr 15.3-3.6/29 osas, millega jäeti vaie
3-19-1034 Politsei- ja Piirivalveameti 26. aprilli 2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt. Kohus tühistas PPA otsuse 2/3 ulatuses. Kaebajale määrati Tartu Halduskohtu 27. mai 2019. a määrusega haldusasjas nr x-xx-xxx riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja Tartu Halduskohtu 3. juuni 2019. a määrusega haldusajas nr 3-19-1034 vabastatud. HKMS § 118 lg 2 alusel jäävad kaebajale määratud riigi õigusabikulud ning riigilõiv riigi kanda. Kaebaja ülejäänud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). HKMS § 109 lg 1 kohaselt kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 02.06.2020. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 02.06.2020. a otsus Resolutsioon
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2020. a määrus kriminaalasjas nr xxx ning Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebuse lisa 4-l lehel ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt 23.04.2020 ja 27.04.2020 esitatud dokumendid kokku 36-l lehel.
2.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile 23.04.2020 esitatud dokumendid kokku 32-l lehel.
3.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 29.11.2019. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 osas, millega rahuldati K.G. kaebus osaliselt ning tühistati Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning Politsei- ja Piirivalveameti 17.05.2019. a vaideotsus nr 15.3-3.6/29 osas, millega jäeti vaie Politsei- ja Piirivalveameti 26.04.2019. a otsuse nr 15.3-3.4/293-1 resolutsiooni p de 2 ja 3 tühistamiseks rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta K.G. kaebus tervikuna rahuldamata.
5.Jätta K.G. esimese astme kohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.