Roby Koik X kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Kohtuasi Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja nõude aluseks olevad väited seonduvad tervishoiuteenuse osutamisega (sh hambaproteeside paigaldamine) lepingulises suhtes.
2.Jätta kaebus muus osas rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
4.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 250 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 10. juunini 2019. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil.
1.Kinnipeetav X , kes oli eelnevalt edutult püüdnud vaidlust vanglaga lahendada kohustuslikus kohtueelses korra, esitas 02.11.2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1–13, osaline tõlge tl 39–41) Viru Vangla vastu kahju hüvitamiseks.
2.Kaebus jäeti Tartu Halduskohtu 14.11.2017. a ja 09.01.2018. a määrustega (I kd, tl 42, 66) käiguta kaebuses esinenud puuduste tõttu, mis takistasid kaebuste lahendamist.
3.Tartu Halduskohus võttis 07.02.2018. a määrusega (I kd, tl 78–79) kaebuse menetlusse. Kohus tõlgendas kaebust ning 17.01.2018. a kohtule täiendavalt esitatud avaldust selliselt, et kaebaja nõuab Viru Vanglalt õiglast hüvitist kohtu äranägemisel tervisekahju tekitamise eest.
4.Viru Vangla esitas 05.03.2018. a vastuse kaebusele (I kd, tl 88–90).
5.Kaebaja esitas 15.03.2018. a kohtule taotlusena pealkirjastatud avalduse, milles vaidles vastu Viru Vangla vastuses esitatud seisukohtadele. Kaebaja esitas 11.07.2018. a kohtule avaldusena pealkirjastatud dokumendi, milles teavitab kohut, et Viru Vangla õigusvastased tegevused tema suhtes jätkuvad ning sellega jätkub ka kahju tekitamine tema tervisele. Kaebaja nõudis
riigivastutuse seaduse (RVastS) § 4 alusel, et kohus kohustaks Viru Vanglat õigusvastase tegevuse lõpetamiseks.
6.Kohus andis 10.09.2018. a määrusega (I kd, tl 144–145) kaebajale tähtaja hüvitamisnõude täpsustamiseks ja kaebuse muutmise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks.
7.Kaebaja esitas 13.09.2018. a, 19.09.2018. a puuduste kõrvaldamise avaldused, milles selgitas, et vaidlustab Viru Vangla 26.05.2016. a tõendit, alates 2016. a maist talle arstpsühhiaatri meditsiinilise abi mittevõimaldamist, samuti ei võimaldatud seda perioodidel 08.10.2016 – 25.11.2016. a ja 03.02.2017 – 19.04.2017. a. Kaebaja vajas ka proteesimisabi alates maist 2016. a. Kaebaja märkis, et ta ei soovi oma esialgset kaebust muuta, vaid ta üksnes täiendas kaebust uute väidetega. Kaebaja esitas ka riigi õigusabi taotluse, mille kohaselt soovib riigi õigusabi kohtu 10.09.2018. a kohtunõude täitmiseks. Kaebaja täpsustas 07.10.2018. a kohtule esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses, et soovib lisaks tervisekahju tekitamisele mittevaralise kahju hüvitamist ka inimväärikuse alandamise ja sõnumisaladuse rikkumise ning kaebaja solvamise eest. Kaebaja selgitas, et ta on käesolevas asjas vaidlustanud Viru Vangla 26.05.2016. a tõendit. Samuti soovib kaebaja vaidlustada talle arst-psühhiaatri mittevõimaldamist. Kaebaja esitas 04.12.2018. a kohtule kolm avaldustena pealkirjastatud dokumenti, mille sisu on venekeelne.
8.Tartu Halduskohus jättis 07.12.2018. a määrusega (I kd, tl 189–190) kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja kaebaja poolt 04.12.2018. a esitatud avaldused käiguta ja määras kaebajale 10 päevase tähtaja 04.12.2018. a esitatud avalduste tõlke esitamiseks.
9.Väljastusteate kohaselt (I kd, tl 192) sai kaebaja halduskohtu määruse isiklikult kätte 18.19.12.2018. a, sest 28.12.2018. a (I kd, tl 195p) on ta halduskohtu määrusele esitanud määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule.
10.Tartu Ringkonnakohtu 07.02.2019. a määrusega (I kd, tl 203–204) on kaebaja määruskaebus halduskohtu 07.02.2019. a määrusele tagastatud ja menetlusabi taotlused saadetud lahendamiseks halduskohtule. Tartu Ringkonnakohtu määrus on jõustunud 06.03.2019. a edasi kaebamata (I kd, tl 204).
11.Tartu Halduskohus rahuldas 20.03.2019. a määrusega (II kd, tl 3) kaebaja menetlusabi taotluse menetlusdokumentide tõlke kulude kandmiseks ja korraldas kaebaja 04.12.2018. a avalduste tõlkimise.
12.Kaebaja väljendab 04.12.2018. a avaldustes (I kd, tl 185, 186, tõlked II kd, tl 5-6) rahulolematust Tartu Halduskohtu suhtes otsuse tegemisega viivitamise üle ja leiab, et kohus on alusetult venitanud kohtumenetlust.
13.Tartu Halduskohtu 21.03.2019. määrusega (II kd, tl 7–8) rahuldas kohus kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning jättis korduva riigi õigusabi taotluse läbi vaatamata. Kohus ei pidanud kaebuse eesmärgi saavutamiseks lubatavaks kaebaja 04.12.2018. a kaebuse täiendamise avalduste (I kd, tl 185, 186) vastuvõtmist 2018. a sündmuste osas, sest kaebaja ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu keeldus kohus kaebuse täiendamise vastuvõtmisest HKMS § 49 lg 1 alusel. Kohus jäi 07.12.2018. a määruses kohtus menetletava vaidluse eseme suhtes võetud seisukoha juurde, mille kohaselt nõuab kaebaja talle vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses järgmiste vangla tegevustega:
1) 26.05.2016. a vangla poolt väljastatud ebaõige tõend tema karistusaja pikkuse kohta; 2) 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini sundis vangla osalema teda programmides, mis olid vastuolus tema veendumustega; 3) perioodidel 08.10.2016–25.11.2016. a ja 03.02.2017–19.04.2017. a jättis vangla talle osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga; 4) vangla ei ole võimaldanud talle uusi hambaproteese ega nende hankimist kaebaja enda poolt; 5) alates 2016. a maist ei ole vangla võimaldanud tal käia psühhiaatri juures. 6) alates 2016. a oktoobrist on kaduma läinud tema erakirjad ning 14.03.2017. a Harju Maakohtule saadetud kiri. Kaebaja nõuab käesoleva punkti alapunktides 3, 4 ja 5 nimetatud vangla tegevustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja tervise kahjustamisega ning alapunktides 1, 2 ja 6 nimetatud vangla tegevustega seoses inimväärikuse alandamisega. Kaebaja on kohati menetlusdokumentides märkinud ka, et kirjade kadumise osas soovib ta mittevaralise kahju hüvitamist seoses eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisega. Kaebaja nõue
14.Tartu Halduskohtu 07.02.2018. a määrusega on kaebus menetlusse võetud järgnevas. Kohtule esitatud kohtueelse menetluse dokumentidest nähtuvalt esitas X Viru Vanglale 17.07.2017. a kahjunõude (reg 28.07.2017 nr 6-16/73-1), milles nõuab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel tema tervisele tekitatud kahju, väärikuse alandamise, au solvamise ja nime teotamise ning tema ebaseaduslikule vabadusekaotusele jätkuva kaasaaitamise eest 30 000 eurot.
15.Kahju tekkimise ajaks märgib kinnipeetav alates 16.05.2016. a kuni käesoleva kahjunõude esitamine, s.o 16.07.2017. a. Kahju tekitati kolmes episoodis: 1) teatise esitamisega, mis sisaldas ebaõigeid andmeid ja millega solvati kaebajat ja kahjustati tema eraelu, 2) kaebaja suhtes koostatud individuaalne täitmiskava on faktiliselt ebaõige ja solvav ning alandav; 3) vangla ei ole osutanud nõuetekohast tervishoiuteenust, kinnipeetaval on probleemid hammaste ning närvi- ja psüühikahäiretega.
16.10.08.2017. a esitas kaebaja Viru Vanglale kahjunõude (reg nr 6-16/84-1, tl 60-61), milles nõuab varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, milles 42 000 eurot on hüvitis moraalse kahju põhjustamise eest. Kaebaja hindab temale materiaalse kahju suuruseks 2,84 eurot ümbrikute, kirjapaberi ja kirjamarkide eest. Vangla õigusvastane tegevus väljendus kaebaja isiklike kirjade tahtlikus blokeerimises, tema eraellu sekkumises ning kaebaja kirjavahetuse saladuse tahtlikus levitamises. Kahju tekkimise ajavahemikuks märgib kaebaja november 2016. a kuni mai 2017. a.
17.Kohtule 17.01.2018. a esitatud avalduses märgib kaebaja, et moraalsed kannatused tekitavad jätkuvalt kahju tema tervisele ning ta ei eralda saadud moraalset kahju tema tervisele saadud kahjust. Rahaline hüvitis summas 42 000 eurot on tinglik. Kaebaja taotleb kohtu äranägemisel määrata õiglane hüvitis. Kaebaja leiab, et temale tekkiv kahju on jätkuv. Kohtu poolt 09.01.2018. a määruses märgitud periood on ebaõige, kuna õigusvastane tegevus jätkub. Kaebaja on vanglas jäänud haigeks ja psüühiliselt sandiks, kuni käesoleva ajani ei saa ta proteese ning on sunnitud kannatama hamba ja igemete valu igapäevaselt. Kaebaja on jäetud ilma õigusest tervisele ja muudest õigustest (avavangla, puhkus). Kaebaja jääb oma esialgse kaebuse juurde ning nõuab Viru Vanglalt kompensatsiooni tema inimõiguste põhjendamatu rikkumise ja temale kahju tekitamise eest. Viru Vanglale 28.07.2017 ja 10.08.2017 esitatud kahju nõuetes (tõlked tl-d 57 ja 62) märgib kaebaja, et Viru Vangla õigusvastased teod on
tekitanud kahju tema tervisele ja isiksusele (füüsilised ja psüühilised kannatused; valud; tardumusseisundid); saabunud on pöördumatud tagajärjed; kaebaja psüühika on olnud häiritud, ta ei suutnud adekvaatselt käituda ning vajas arst-psühhiaatrit. Viimases avalduses märgib kaebaja, et talle on võimaldatud vastuvõtt arst-psühhiaatriga ning alates 2017. a detsembrist on temale määratud ravikuur.
18.Kaebaja nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
19.Tartu Halduskohtu 21.03.2019. a määrusega on kaebus kaebaja poolt menetluse kestel täpsustatuna kohtu menetlusse võetud järgnevas.
20.Kaebaja leiab, et 26.05.2016. a vangla poolt ebaõige tõendi tema karistusaja pikkuse kohta väljastamisega alandas vangla kaebaja inimväärikust. Samuti alandas vangla kaebaja inimväärikust 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini sundides kaebajat osalema programmides, mis olid vastuolus kaebaja veendumustega. Perioodidel 08.10.2016–25.11.2016. a ja 03.02.2017–19.04.2017. a, mil vangla jättis vangla kaebajale osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga eest nõuab kaebaja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja tervise kahjustamisega. Vangla poolt uute hambaproteesside mittevõimaldamise ja nende hankimise kaebajal endal mittevõimaldamise eest taotleb kaebaja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja tervise kahjustamisega. 2016. a maist psühhiaatri juures käimise mittevõimaldamise eest taotleb kaebaja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses kaebaja tervise kahjustamisega. Alates 2016. a oktoobrist erakirjade kaotsi mineku eest ning 14.03.2017. a Harju Maakohtule saadetud kirja kaduma mineku osas on kaebaja kohati menetlusdokumentides märkinud, et kirjade kadumise osas soovib ta mittevaralise kahju hüvitamist seoses eraelu puutumatuse ja sõnumi saladuse rikkumisega eest. Vastustaja vastuväited
21.Tartu Halduskohtu menetluses oleva X i kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju nõudes eeldusena on kaebaja esitanud 17.07.2017. a ja 10.08.2017. a Viru Vanglale võõrkeelsed kahju hüvitamise nõuded, registreeritud vastavalt 28.07.2017 nr 6-16/73-1 ja 10.08.2017 nr 6-16/84-1. Vastustaja jääb kahjunõude rahuldamata jätmise otsustes väljendatud seisukohtade juurde ja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu.
22.Kahjunõude asjaoludest lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et Viru Vangla ei ole õigusvastaselt käitunud ning kaebajale ei ole Viru Vangla poolt kahju tekitatud. Viru Vangla rõhutab, et kohus hindab TEV menetluse raames esitatud seisukohti ning asjaolusid kogumis. Sellest tulenevalt pole vangla edastatud seisukohad otsuse tegemisel kohtule siduvaks. Vastavast episoodist ei ilmne Viru Vangla õigusvastane tegevus ega kahju tekitamine.
23.Kaebaja märgib, et talle pole osutatud vajaliku hambaravi ning samuti on tal probleemid närvi- ning psüühikahäiretega. Viru Vangla rõhutab, et vangistusseaduse § 52 lg 1 sätestatu kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Kuigi vangla tervishoiutöötaja peab tervishoiuteenuse osutamise korraldamisel alluma vangla üldisele korrale, kuulub tervishoiutöötajale siiski vaba otsustamisruum kõikides meditsiinilistes küsimustes.
24.Kaebaja on väitnud, et 2016. aasta juulis on tähelepanuta jäetud probleemid kinnipeetava hammastega ning proteesidega. Viru Vangla meditsiiniosakonna 04.10.2017 väljastatud tõendist tuleneb, et proteeside valmistamiseks pannakse isik proteesivajajate ootejärjekorda ja proteeside parandamine peab toimuma sellest 1 aasta ja 6 kuu jooksul. Kinnipeetav on järjekorda lisatud 19.04.2017. Enne 19.04.2017 toimus kinnipeetava suu saneerimine, mis on üleüldiseks eelduseks proteeside parandamisele ja paigaldamisele. Seega on isikule osutatud kvaliteetset hambaravi.
25.Kinnipeetav on lisaks väitnud, et tal on probleemid närvi- ja psüühikahäiretega. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kinnipeetav on mitmel korral viibinud perearsti vastuvõtul, kuid vastavaid probleeme tuvastatud ei ole. Seega ei nähtu, et kinnipeetaval esinevad viidatud probleemid.
26.Vastustaja, analüüsinud kinnipeetava mittevaralise kahju hüvitamise nõuet ja kogutud tõendeid, asub seisukohale, et Viru Vangla ei ole kinnipeetava suhtes õigusvastaselt käitunud ning kinnipeetavale kahju tekitanud. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ka seetõttu, kuna leiab, et temale ei osutatud nõuetekohast tervishoiuteenust. Vastustaja rõhutab, et ravikvaliteedile hinnangu andmine ei kuulu halduskohtu pädevusse.
27.Kaebaja väidab, et Viru Vangla on ära kaotanud tema kirjad, mis ta andis Viru Vangla teenistujate kätte. Kaebaja väited on ümber lükatud vanglateenistuse ametnike selgitustega. Viru Vanglal puudub objektiivne põhjus kahelda inspektor-kontaktisikute I. Rõmmeli ning M. Lehise selgitustes. Vastustaja märgib, et kaebaja pole kirjade väidetava kadumise osas kordagi oma pikaaegsete juhtumikorraldajate poole pöördunud. Seega on kaebaja väited kirjade kadumise kohta sellest tulenevalt ebausutavad. Vastustaja on seisukohal, et kinnipeetav, kes tunneks tõeliselt muret oma kirjavahetuse pärast pöörduks mõistliku aja jooksul asjakohaste isikute poole. Kaebaja väidab, et 2017. aasta jaanuaris sai kinnipeetav S (sinise) hoone kinnipeetavatelt teada, et 23.11.2016 saadetud kirja leidsid sinise eluhoone kinnipeetavad sinise hoone jalutusõuest. Kinnipeetav pole kirja leidjate nimesid nimetanud, mis muudab väite taas ebausutavaks. Kinnipeetav on paigutatud alates 13.06.2016 Viru Vangla K hoonesse, enne seda paiknes kaebaja P (punases) ja V (violetses) majas, S hoones pole kaebaja kunagi paiknenud. Vastavalt Viru Vangla töökorraldusele on äärmiselt ebatõenäoline, sisuliselt võimatu, et K hoones kinnipeetava poolt ametniku kätte välja saatmiseks antud kiri satuks S hoonesse ja enamgi veel S hoone jalutusalale. Tegemist on täielikult erinevate hoonetega, samuti ei koguta S hoonesse teiste eluhoonete kinnipeetavate kirju, vaid kogutud kirjad toimetatakse A (administratiiv) hoonesse, kus need antakse üle Eesti Postile. Sellest tulenevalt on objektiivne põhjus kahelda kaebaja väidete paikapidavuses. Kohtu seisukoht
28.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
29.Kohus on kaebaja mittevaralise kahju nõude kohtu menetlusse võtnud järgmises: 1) 26.05.2016. a vangla poolt väljastatud ebaõige tõend tema karistusaja pikkuse kohta; 2) 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini sundis vangla osalema teda programmides, mis olid vastuolus tema veendumustega; 3) perioodidel 08.10.2016–25.11.2016. a ja 03.02.2017–19.04.2017. a jättis vangla talle osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga; 4) vangla ei ole võimaldanud talle uusi hambaproteese ega nende hankimist kaebaja enda poolt; 5) alates 2016. a maist ei ole vangla võimaldanud tal käia psühhiaatri juures.
6) alates 2016. a oktoobrist on kaduma läinud tema erakirjad ning 14.03.2017. a Harju Maakohtule saadetud kiri.
30.Kohus nõustub vastustajaga, et halduskohus saab mittevaralise kahju nõude läbi vaadata ainult selles osas, mil nõue baseerub avalik-õiguslikule suhtele. Kohus kontrollib seetõttu tõendikogumi alusel, kas kaebajale on avalik-õiguslikus suhtes kahju tekitatud ja langetab seejärel menetluslikud otsused seoses halduskohtu pädevusse mittekuuluva võimaliku eraõigusliku nõudega. Kohus märgib vastuseks kaebajale, et õigust nõuda hüvitist avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest loetakse üldjuhul rahaliselt hinnatavaks õiguseks. Sellest reeglist on kohtupraktikas peetud võimalikuks ka erandeid. Riigivastutuse õigussuhte üheks pooleks on niisiis kannatanu, käesoleval juhul kaebajast kinnipeetav, kes leiab, et vangla on avaliku võimu kandjana tema mittevaralisi õigusi rikkunud, raskendades sellega karistuse kandmist.
31.Vaidluse lahendamisel lähtub halduskohus juba suhteliselt varases kohtupraktikas tunnustatud määratlusest, mille kohaselt saab kahjuna käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Kui kaebaja õigust tervise kaitsele, väärikale kohtlemisele jt põhiõigustele on rikutud ja alandatud seeläbi kaebaja väärikust, tuleb kohtu poolt määratava hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
32.Kahju hüvitamise eesmärgiks on niisiis kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kus tema õigusi ei oleks rikutud.
33.Lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleb riigivastutusõiguse ja asjakohase kohtupraktika valguses eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas vastustaja poolt avalikõiguslikus suhtes tehtud toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Samuti tuleb kontrollida esmaste õiguskaitsevahendite ammendatust. Mittevaralise kahju hüvitamise täiendavaks eelduseks on avaliku võimu kandja süü. Kui kas või üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
34.Tõendite kogumiga ei ole tõendatud kaebajale mittevaralise kahju tekitamine, mille tõttu puudub alus ka hüvitise määramiseks, sest ka muud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
35.Vastuseks kahjunõudele vastab kohus järgmist.
36.Kaebaja leiab, et vastustaja on 26.05.2016. a vangla poolt väljastanud ebaõige tõendi tema karistusaja pikkuse kohta ja sellega takistanud tema ennetähtaegset vabanemist. Kohus on seisukohal, et kaebaja väide ei vasta täies ulatuses tõele. Tõendikogum tõendab vastustaja poolt menetlusdokumentides ilmse ebatäpsuse esitamist, kuid vaieldamatult ei ole nimetatud asjaolu saanud mõjutada kaebaja ennetähtaegset vabanemist, sest nähtuvalt asja materjalidest on ebatäpsus vangla poolt kõrvaldatud ca kahe kuu jooksul kaebaja osundatud daatumist, seega juba enne käesoleva kahjunõude kaebaja poolt kohtueelselt vanglale esitamist. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas saab üks õiend pöördumatult mõjutada isiku ennetähtaegset vabanemist, kui seaduses nimetatud eeldused on vabanemiseks täidetud. Sellise lõpliku otsuse tegemine ei kuulu vangla pädevusse. Seega ei ole tõendatud vastustaja ebatäpsusega kaebajale kaebuses kirjeldatud kahjuliku tagajärje saabumine ega kahju tekkimine.
37.Tõendikogum ei tõenda kaebaja väidet individuaalse täitmiskavaga (ITK) seoses, justkui oleks kaebajat sunnitud õigusvastaselt 2016. a maist kuni 2017. a oktoobrini osalema
programmides, mis said olla vastuolus tema põhiõigustega kaitstud veendumustega ja et ITK sai õigusvastaselt mõjutada tema ennetähtaegset vabanemist. ITK on programmiline dokument, mis ei reguleeri kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Ka individuaalse täitmiskava aluseks olev riskihindamine ei ole regulatiivne. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktiga. Kaebaja sundimine üldiselt aktsepteeritavatest elulistest põhimõtetest ja pereväärtustest loobumiseks ei ole tõendatud ja ka eluliselt usutav. 2016. a ja 2017. a ITK-des on kajastatud faktilised asjaolud seoses kaebaja varasemate karistustega tõeselt. Samuti on õigesti esitatud asjaolud seoses kaebaja karistust raskendanud (alkoholijoove) asjaoludega. Halduskohtu hinnangul on ITK-d koostatud kooskõlaliselt justiitsministri 14.05.2008 määrusega nr 21. Teadaolevalt on maakohtud tähtaegse ennetähtaegse vabastamise menetluses sõltumatud, nagu igas teises menetluses ja ka tõendid ei tõenda, et vastustaja tegevuse õigusvastasust seoses sotsiaalprogrammidega.
38.Tõendikogum ei tõenda, et vangla jättis 08.10.2016–25.11.2016. a ja 03.02.2017– 19.04.2017. a kaebajale osutamata vältimatu meditsiiniabi seoses hambavaluga. Vangla on kohtule tõendina esitanud kaebaja tervisekaardi väljavõtte 16.05.2016–01.02.2018. a. Tervisekaart sisaldab kaebaja ravilugusid nr 22–49 kronoloogiliselt sellest perioodist. Kuna ravilood on nummerdatud järjestikku, on tegemist tervikliku dokumentaalse tõendiga selle perioodi kohta. Mitte ühegi raviloo kohaselt ei ole kaebaja arstidele kurtnud, et vangla oleks avalik–õiguslikus suhtes keeldunud temale vältimatu meditsiinilise abi osutamisest. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja ei oleks ükskõik millisel nendest kordadest arsti vastuvõtul, teatanud, et teda ei lubatud hambaarstile, palunud valuvaigistid või muud meditsiiniteenust seoses hambavaluga. Seega ei ole kaebus ka selles osas tõendatud. Vastupidi, ravilood nr 29, 2016. a juulist, nr 33, 2016. a novembrist, nr 35, 2017. a aprillist, tõendavad kaebaja hammaste ravimist. Seega lükkab tõendikogum ümber kaebaja väited vastustaja õigusvastasest tegevusetusest avalik-õigusliku suhte raames.
39.Tõendikogum tõendab vangla avalik-õigusliku tegevuse õiguspärasust ka seoses kaebajale meditsiiniliselt tarvilike hambaproteesidega. Kaebajale hambaproteeside hankimise õiguspärasust on kaebaja nõudel käsitletud ka kohtuasjas nr 3-17-2192. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 16.05.2016 seisuga kinnitas vangla meditsiinitöötaja raviloo nr 22 kohaselt kaebajal hammaste proteesi parandamise vajadust. Arst on hinnanud aga meditsiiniliselt kaebaja olukorra taoliseks, et ootejärjekorda on kaebaja pandud 13.06.2017. a. Käesolevas asjas on kaebaja vastustajale kahjunõuded esitanud 2017. a juulis ja augustis. Seega ei ole tõendatud vastustaja õigusvastast tegevusetust avalik-õiguslikus suhtes vaidlusalusel perioodil seoses hambaproteesidega, kuna hambaproteeside järjekorda ei olnud kaebajat pandud meditsiinitöötaja meditsiini valdkonna eriteadmistel põhineval otsustusel. Vangla õigusvastast tegevusetust ei tõenda ka Kohtute Infosüsteemist kättesaadavad kohtulahendid asjas nr 3-172192 seoses kaebaja taotlusega lühiajaliseks väljasõiduks seoses hambaproteeside hankimisega.
40.Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et 2016. a maist kuni kaebaja kahjunõuete lahendamiseni kohustuslikus kohtueelses korras, ei ole vangla võimaldanud kaebajal käia psühhiaatri vastuvõtul. Nagu juba osundatud, on kaebaja tervisekaardi väljavõttega 16.05.2016–01.02.2018. a tõendatud kronoloogiliselt kõik tervisehädad, mida kaebaja on arsti vastuvõttudel käies kurtnud. Kaebaja tervisekaardi sissekannetega on tõendatud, et kaebaja on korduvalt viibinud perearsti vastuvõtul, kuid ei nähtu kaebaja poolt vastavate vaevuste kurtmist ja arsti poolt diagnoosimist ning vanglale korralduse andmist, kaebaja eriarsti vastuvõtule saamise korraldamiseks. Tervisekaardi ravilugudega on tõendatud, et kaebaja on kurtnud unehäireid ja peavalu, mille raviks on arst määranud kaebajale ravimid. Seega ei ole tõendatud kaebaja kirjeldatud vastustaja õigusvastast tegu avalik-õiguslikus suhtes. Tervisekaardi kanded kinnitavad, et kaebajale on antud nõuetekohast tervishoiuteenust. Raviloo nr 45 kohaselt on
kaebajal äge stressireaktsioon diagnoositud 21.11.2017. a. Ravilooga on tõendatud ka kaebajale ravimi määramine. Seega on ühelt poolt tõendatud kaebajal stressi ravimine vanglas. Teisalt on tõendatud, et vastava probleemiga on kaebaja arstile pöördunud pärast käesolevas asjas halduskohtule kaebuse esitamist (07.11.2017.a) ja vastustaja poolt kaebaja kahjunõuete kohustuslikus kohtueelses korras lahendamata jätmist. Seega ei ole see episood ja sellele episoodile järgneda võinud kaebaja vaimse tervise probleemid käesoleva vaidluse esemeks.
41.Seoses sõnumisaladuse väidetava rikkumisega, 2016. a oktoobrist 2017. a märtsini seoses kaebaja kirjade kadumisega, välistab kohtule saadetud kirja osas kahjunõude rahuldamise, kaebaja poolt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Tõendite kogum ei tõenda, et kaebaja oleks pöördunud vanglateenistuse poole seoses kirja kadumisega, mil see oleks ajafaktorit arvestades olnud võimalik kas vanglast üles leida või postiteenuse osutaja kaudu tuvastada, kus kiri toppama jäi. Kaebaja faktilised väited erakirjade kadumise kohta ei ole eluliselt usutavad. Väited on sisuliselt vastuolus sellega, millises Viru Vangla majas kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis ja kust kohast tema kirjad väidetavalt teiste kinnipeetavate poolt leiti. Arvestades vastustaja kirjeldatud vangla majade füüsilist paiknemist ja administratiivmaja asukohta, kuhu post peab eelduslikult väljasaatmiseks jõudma, ei ole füüsiliselt võimalik kirjade väidetav sattumine sinna jalutusalale, mida väidab kaebaja. Mingit elulist usutavat põhjust ei ole kirjade liikumise korraldamiseks vanglas ühest majast teise maja kaudu administratiivhoonesse, olukorras kus taoline liikumine ei saa kuidagi vangla sisemist töökorraldust lihtsustada või ökonoomsemaks muuta, sest on vastuolus majade füüsilise paiknemisega. Tõendite kogum, millele vastustaja tugines, tõendab usaldusväärselt kaebaja väidete alusetust.
42.Seega ei ole avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
43.Vastustaja osundab õigesti, et kaebus ravikvaliteedile esitatud pretensioonide osas on loomult eraõiguslik ning et eraõiguslik on ka hambaproteeside nõudes. Selles osas puudutavad kaebaja nõude aluseks olevad väited tervishoiuteenuse osutamist lepingulises suhtes, mitte vangla tegevust avalik-õiguslikus suhtes. Riigikohtu erikogu on rõhutanud, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 08.10.2014.a määruse nr 3-3-1-50-14 p-s 11). Seega tuleb kahjunõue vastavas osas lahendada vastavalt eraõiguslikke suhteid reguleerivatele sätetele. Riigikohus on 19.11.2018. a määruses nr 3-18-1757 sedastanud, et tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14).
44.Seega tuleb kaebus nendes osades jätta läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 1) halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.
45.Poolte võimalikud menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kaebaja puhul HKMS § 108 lg 1 alusel ja vastustaja puhul HKMS § 109 lg 1 alusel.
46.Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 250 eurot tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
47.Kohtu otsusel tuleb asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.