V.P.kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot seoses tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – V.P. Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Kristo Kulo
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada V.P.kaebus osaliselt.
2.Tuvastada, et Tartu Vangla tegevusetus, mis seisnes V.P.ile 6. juunist 10. juunini 2019. a ravimi väljastamata jätmises, oli õigusvastane. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Tartu Vanglalt V.P.kasuks menetluskulud 1 euro 50 senti. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
4.Jätta rahuldamata V.P.taotlus tema varbast tehtud foto kohtutoimikusse lisamiseks.
5.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. juunil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-19-2134 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla registreeris 28. augustil 2019 V.P.(kaebaja) kahju hüvitamise taotluse, milles ta soovis saada Tartu Vanglalt tekitatud alanduste ja vigastuste pärast 3000 eurot (dtl 5-12). Tartu Vangla jurist Tiiu Miller vestles 2. oktoobril 2019 kaebajaga, kes täpsustas, millised asjaolud on tema kahjunõude aluseks.
2.Tartu Vangla jättis 28. oktoobri 2019. a otsusega nr 1-13/179-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 13-18).
3.V.P. esitas Tartu Halduskohtule 14. novembril 2019 kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega (dtl 12). Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus (dtl 3).
4.Tartu Halduskohus jättis 11. detsembri 2019. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja (dtl 27-29).
5.Kaebaja esitas 15. detsembril 2019 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles rõhutas, et talle tekitati kahju seoses sellega, et veebruaris 2019 hoiti kaebajat koos kambrikaaslasega, kellega ta ei saanud läbi ning sellele ei reageeritud õigeaegselt; aprillis ja augustis paigutati kaebaja räpasesse kambrisse, sh oli kambris voodi katki ja antenni ühendused puudusid; juunis ei antud kaebajale elulise tähtsusega ravimeid; kaebaja oli 12 päeva haige jala peal kartseris; kartseris olles ja voodit avades vigastas ta oma sõrme (dtl 30-31). Kaebaja sõnul seati tema elu ohtu, kui ta paigutati kokku isikuga, kellega ta läbi ei saa. Samuti on vangla pidevalt ja põhjuseta kaebajat ümber paigutanud, mille tagajärjel on kaebajale tekitatud kahel korral luu vigastused. 3000 euro suurusest kahjunõudest nõuab kaebaja väärikuse alandamise eest 10% ja tervise kahjustamise eest 90%.
6.Tartu Halduskohus kuulutas 9. jaanuari 2020. a määrusega menetluse haldusasjas nr 3-19-2134 kinniseks, jättis kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata ning jättis kaebuse teist korda käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 43-47).
7.Kaebaja esitas 12. jaanuaril 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 48-51). Kaebaja täpsustas, mille eest ta kahju hüvitamist taotleb, ning selgitas, et kui kohus kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest ei vabasta, palub kaebaja inimväärikuse alandamise eest kahjunõuet mitte arvestada.
8.Kaebaja teavitas 14. jaanuari 2020. a avalduses kohut riigilõivu tasumisest (dtl 61).
9.Tartu Halduskohus tagastas 23. jaanuari 2020. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis hüvitist kartseris voodi avamisel sõrme vigastamise ja kambri koristamisel varba vigastamise eest (dtl 66-69). Ülejäänud osas võttis kohus kaebus menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu Vangla.
3-19-2134
10.Tartu Vangla esitas 14. veebruaril 2020 vastuse kaebusele (dtl 93-96).
11.Tartu Halduskohus otsustas 27. märtsi 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendava tähtaja menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (dtl 98-99).
12.Tartu Halduskohtusse saabus 6. aprillil 2020 kaebaja täiendav seisukoht (dtl 119).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt 3000 eurot seoses tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
13.1.Kaebajat on pandud ebainimlikesse kambritesse inimestega, kellega ta ei sobi. Sellega asetati kaebaja elu ohtu. Ümberpaigutamine toimus alles kuu aega pärast esimest pöördumist, kui kaebaja käsi pandi kipsi.
13.2.Juunis keeldus vangla kaebajale andmast eluks vajalikke HIV-ravimeid.
13.3.Vangla on kaebaja pöördumisi ignoreerinud.
13.4.Aprillis ja augustis paigutati kaebaja räpastesse ja roojastesse kambritesse. Samuti oli voodi katki ning antenniühendused puudusid.
13.5.Kaebaja pidi olema haige jala peal kartseris 12 päeva. Jalg paistetas, aga vooditarbeid ei lubatud. See oli kaebaja piinamine.
14.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Seejuures jääb vastustaja 28. oktoobri 2019. a otsuses toodud seisukohtade juurde ja palub käsitleda neid ka vastuväidetena esitatud kaebusele. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.
14.1.Kaebaja ja E. R. paiknesid koos ühes kambris (nr 3096) perioodil 8. veebruar kuni 5. aprill 2019. a. Kaebaja paigutamine ühte kambrisse E. R.ga ei olnud õigusvastane, sest vanglale ei olnud teada ühtegi sellist põhjust, mis välistaks nende ühte kambrisse paigutamise. Vastustaja esitab tõendina ka väljavõtte kaebaja haigusjuhust, millest nähtub, et kaebajal oli küll sõrmevigastus, kuid ta ei selgitanud, kuidas see juhtus. Kuivõrd kaebaja ei ole ise vigastuse fikseerimisel ja abi saamisel avaldanud, kuidas see juhtus, siis ei saa teha tõsikindlaid järeldusi ka põhjusliku seose kohta. Seega on nimetatud episoodi osas Tartu Vangla jätkuvalt seisukohal, et kõik kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
14.2.17. aprillil 2019. a paigutati kaebaja kambrist nr 3096 ümber sama osakonna kambrisse nr 3112. Kambris nr 3112 paiknes kaebaja kuni 5. juunini 2019. a. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et keeruline on hinnata kambri nr 3112 seisukorda 17. aprilli 2019. a seisuga. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus ilmnesid küll mõningad puudused kambris, kuid kogutud tõendite pinnalt ei saanud teha järeldust, et kamber oleks olnud täielikult kaebaja kirjeldatud seisukorras ja ebainimlik.
14.3.Kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus selgus tõesti, et kaebaja ei saanud temale igapäevaseks tarvitamiseks mõeldud ravimeid perioodil 6. kuni 10. juuni 2019. a. Tegemist oli mitmete erineva asjaolu kokkulangemisest tingitud kahetsusväärse juhtumiga. Tartu Vangla vabandab veelkord kaebaja ees sellise kahetsusväärse juhtumi ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Tartu Vangla tunnistas 28. oktoobri 2019. a otsuses oma tegevuse õigusvastasust ja vabandas kaebaja ees. Kuivõrd ravimitest ilmajäämise osas vaidlust ei ole, siis ei pea vangla vajalikuks esitada tõendeid, mis
3-19-2134 kinnitaksid, et kaebajale olid tõesti ravimid määratud. Vaatamata sellele, et vangla tunnistas õigusvastast tegevust, on Tartu Vangla jätkuvalt seisukohal, et üksnes tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Tartu Vangla tunnistas oma eksimust ja seeläbi õigusvastast tegevust ning vabandas kaebaja ees. Vastustaja mõistab, et kuigi tegemist oli kaebaja jaoks oluliste ravimitega, siis ravimitest ilmajäämine oli lühiajaline. Ravimitest ilmajäämine ei ole kaebajale kaasa toonud tervise kahjustumist ega ravimi resistentsust. Kaebajal on analüüside tulemused läinud paremaks, viirus kasvanud ei ole, immuunsus on tõusnud ning immuunsüsteemis terviserikkeid tekkinud ei ole. Seega ei ole kaebajale tervisekahjustust ravimitest ilmajäämise tõttu tekkinud. Seega võib ravimite ilmajäämisega tekitatud ebameeldivuste hüvitamiseks pidada piisavaks vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vabandamist kaebaja ees.
14.4.26. juulil 2019 paigutati kaebaja kambrist nr 2156 ümber sama osakonna kambrisse nr 2152, kus ta viibis kuni 21. augustini 2019. a. Kahju hüvitamise taotluse menetlemisel ilmnes tõesti, et kambris nr 2156 puudusid voodi otsad ja antennikaabel ei töötanud. Nimetatud puudused parandati samal päeval ca 2,5 tunni möödudes. Voodiotste puudumine ja lühiajaline (2,5 tundi) teleri vaatamise võimaluse puudumine ei muuda kambrit elamiskõlbmatuks ja ei ole käsitletav väärikust alandava kohtlemisena. Kohtueelse menetluse käigus osutus keeruliseks kontrollida kambri nr 2156 seisukorda 26. juuli 2019. a seisuga, kuid menetluse käigus kogutud tõendid ei kinnitanud seda, et kamber oleks olnud kaebaja kirjeldatud olukorras.
14.5.Voodivarustuse puudumine kartseris viibimise ajal ei olnud õigusvastane. Justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 4 sätestab, millised esemed kartseri sisustusse kuuluvad. VSkE § 7 lg 4 p 1 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Kambris nr 1010, kus kaebaja paiknes, olidki päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad voodid. Seega vastas kamber magamisaseme osas VSkE § 7 lg 4 p 1 nõuetele ja voodivarustuse äravõtmine päevaseks ajaks ei olnud õigusvastane. Ei ole vaidlust selles, et 27. juulil 2019. a viibis kaebaja meditsiiniosakonnas seoses parema jala teise varba vigastamisega. Siiski ei anna ka sellise vigastuse olemasolu alust pidada vangla tegevust automaatselt õigusvastaseks. Kartserisse paigutamise hetkel ei olnud tervishoiutöötajad näidustanud voodivarustuse kambrisse jätmist tervisest tulenevatel põhjustel. Seega ei olnud ka ametnikel alust jätta kaebajale voodivarustus kambrisse. Kartseris viibimise ajal, s.o 28. augustil 2019. a käis kaebaja meditsiiniosakonnas arsti vastuvõtul, kuid ka siis ei näinud arst näidustust anda kaebajale luba voodi ööpäevaringseks kasutamiseks. Seega ei ole alust pidada voodivarustuse puudumist kartseris õigusvastaseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Kaebaja on praeguses asjas esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 3000 eurot seoses järgmiste asjaoludega: -
veebruaris 2019 hoiti kaebajat ühes kambris E. R.ga, kellega ta ei saanud läbi. Tekkinud konflikti tagajärjel vigastas kaebaja oma sõrme ning sellega kahjustati kaebaja tervist; aprillis 2019 viibis kaebaja E-11 osakonna kambris nr 3112 ja augustis 2019 sama osakonna kambris nr 2152, mis olid räpased. Lisaks oli kambris nr 2152 katkine voodi ja puudusid antenni ühendused. Eelnevaga rikuti kaebaja inimväärikust;
3-19-2134 -
juunis 2019 ei antud kaebajale elulise tähtsusega ravimeid, millega seati kaebaja elu ohtu ehk oli tervist kahjustav;
21.augustil 2019 paigutati kaebaja kartserisse, kus ta pidi 12 päeva haige jala peal seisma, mis oli inimväärikust alandav.
16.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
17.Kaebaja on esitanud halduskohtule halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-i 4 kohaselt hüvitamiskaebuse. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
18.Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tartu Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kaebaja kambrikaaslaseks oli E. R.
19.Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist mh põhjusel, et alates 2019. a veebruarist hoiti kaebajat ühes kambris E. R.ga, kellega ta ei saanud läbi. Kaebaja väidab, et nii tema kui E. R. pöördusid julgeolekuosakonna poole, kuid nende avaldustele ei reageeritud. Kaebaja väidab, et tema elu seati ohtu, pannes ta kokku kambrikaaslasega, kellega ta läbi ei saanud (dtl 31). Samuti väidab kaebaja, et ignoreeritakse tema palveid üksinda istuda. Tekkinud konflikti tagajärjel vigastas kaebaja oma sõrme ning sellega kahjustati kaebaja tervist.
20.Esmalt märgib kohus, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus valida endale kambrikaaslast. Kinnipeetava vanglasse paigutamist reguleerivad vangistusseaduse (VangS) § 11 – 111 ning justiitsministri määrus „Täitmisplaan“. Täitmisplaani § 5 lg 1 ja 2 kohaselt lähtutakse paigutamisel kinnipeetava toimepandud süüteost, soost, vanusest (noorte kinnipeetavate puhul) ja elukohast. Paigutamise reeglid ei näe ette lähtumist kinnipeetava rahvusest.
21.Riigikohus on selgitanud, et vanglasisesel paigutamisel tuleb arvestada VangS § 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning VSkE §-st 5 tulenevalt ka julgeolekukaalutlusi. Vanglasisene paigutamise kord ei ole detailselt õigusaktides reguleeritud ning seadusandja on
3-19-2134 jätnud haldusorgani otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse (Riigikohtu
28.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10).
22.Kaebuses toodud asjaolud ei anna alust arvata, et kaebaja paigutamisel oleks rikutud õigusaktide nõudeid. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja ja E. Rentnik olid ühes kambris (nr 3096) umbes kaks kuud, ajavahemikul 8. veebruarist kuni 5. aprillini 2019. a. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja paigutamine ühte kambrisse E. R.ga ei olnud õigusvastane. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi põhjust, mis välistaks kaebaja E. Rentnikuga ühte kambrisse paigutamise.
23.Tartu Vangla TUO ametnik T. Jürimäe on 9. oktoobri 2019. a e-kirjas selgitanud, et vanglale ei olnud teada ühtegi objektiivset põhjust, miks E. R. ja kaebajat ei oleks tohtinud kokku paigutada. Kumbki isik ei ole talle vestlustel väljendanud toimunud füüsilisest konfliktist, kuigi T. Jürimäe on kinnipeetavatega korduvalt aasta esimeses pooles erinevatel teemadel vestelnud. Kohtul ei ole põhjust T. Jürimäe väidetes kahelda, kuigi kaebaja on kohtule selgitanud, et „terve aasta 2019 on mul pidevad ümberpaigutused, uued kambrikaaslased pidevad vigastused. Mul oli selle aasta jooksul 3 korda käsi kipsis – lahases + jalavarvas ja probleem lahenes alles siis kui tuli julgeolekusse muudatus T. Jürimäe asemele tuli K. Kann ja probleemid lõppesid.“ (dtl 119). Kohtule ei tundu usutav kaebaja seisukoht, mille kohaselt tema probleemide põhjus on seisnenud T. Jürimäes.
24.Vastustaja on esitanud kohtule tõendina kaebaja 2. aprilli 2019. a avalduse, milles kaebaja märgib, et on juba kuu aega üritanud vanglale märku anda, et soovib kambrikaaslasest lahku tõstmist (dtl 72-73). Vastustaja väidab, et vangla dokumendi haldussüsteemi andmetel oli selle avalduse puhul tegemist kaebaja esmakordse pöördumisega, milles ta soovis selgitusi, miks ignoreeritakse tema probleemi ja palvet paigutada teda praegusest kambrikaaslasest eraldi. Vastupidiseid tõendeid ei ole kaebaja esitanud. Ka on vastustaja kohtule esitanud kaebaja
4.aprilli 2019. a pöördumise vanglale, milles kaebaja avaldab teravalt pahameelt selle üle, et teda ei ole veel kambrikaaslasest lahku paigutatud (dtl 74). Samuti on kaebaja taotlenud endale eestlasest kambrikaaslast ja ähvardanud, et kui teda kambrikaaslasest lahku ei paigutata, siis lööb ta klaasi puruks.
25.Kuigi kaebaja on kohtule selgitanud, et sõrmeluu vigastus on tingitud E. R.ga koos istumisest, ei tõenda seda ükski kohtule esitatud tõend. Kaebaja 21. märtsi 2019. a haigusjuhust nr A43432019 nähtub, et kaebaja vasaku käe IV sõrm on turses, liigutamine on häiritud ning sõrme siseküljel on hematoom (dtl 76). Samas ei ole kaebaja arstile selgitanud, kuidas ja mis täpselt juhtus. Kaebaja mõlema käe sõrmedelt on küüned eemaldatud, kuid kaebaja ei avaldanud arstile ka selle põhjust, väitis vaid, et närvid läbi. Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd kaebaja ei ole ise vigastuse fikseerimisel ja abi saamisel avaldanud, kuidas see juhtus, siis ei saa teha tõsikindlaid järeldusi ka põhjusliku seose kohta. Kaebaja viibimine kambrites nr 3112 ja nr 2152
26.Kaebaja on esitanud mh kaebuse seoses kambritega nr 3112 ja nr 2152. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja paigutati kambrisse nr 2152 26. juulil 2019 (dtl 77). Tartu Vangla üksuse juht M. Juur on 12. veebruari 2020. a seletuses Tartu Vangla direktorile selgitanud, et kamber nr 2152 ei ole tõepoolest värskelt remonditud ning selle üldine seisukord on kulumis- ja kasutamisjälgedega (dtl 77). Samas ei ole tegemist siiski elamiseks sobimatu kambriga. Kohtul pole põhjust kahelda üksuse juhi sõnades, et kamber ei olnud must ja roojane nagu kaebaja väidab. Samuti ei olnud kambri seisukord kaebaja väärikust alandav. Viidatud seletusest nähtub
3-19-2134 ka, et valvur R. Tukmatšov käis kaebaja kaebuse peale kambrit vaatamas, kuid ei täheldanud, et kamber oleks sellises seisukorras nagu seda kirjeldas kaebaja. Seletusest nähtub veel, et samal päeval käis kambris teinegi valvur P. Kangro, kes samuti ei märganud kambri seisukorras midagi sedavõrd kriitilist ja märkimisväärset, et oleks tulnud kaebaja ümber paigutada. Kambris oli küll antennipistik ja voodiotsad katki, kuid need puudused said seletuse kohaselt kõrvaldatud samal päeval. Asjaolust, et pärast seda, kui kaebaja oli samal päeval kella 15.15 paiku lõhkunud kambri vaateava, ja kambrit kutsuti koristama majandusabitöölisest koristaja, ei saa järeldada, et kamber oli enne koristamist must ja roojane.
27.Kohtule on esitatud tõendina ka 26. juuli 2019. a ettekanne nr 2-19-4762, milles valvur R. Tukmatšov selgitab, et kui kaebaja 26. juulil kambrisse nr 2152 paigutati, siis ütles kinnipeetav, et see kamber on väga räpane ja tema sinna ei jää (dtl 79). Kambrit käisid seetõttu vaatamas nii valvurid R. Tukmatšov, P. Kangro kui J. Kuusk, kuid kellelegi ei tundunud kamber nii must. Selgitusest „nii must“ järeldab kohus, et valvurite hinnangul oli seal küll must, aga mitte nii räpane kui kaebaja seda väidab. Kuna M. Juur on andnud selgitusi, et kamber nr 2152 ei olnud värskelt remonditud ja seal oli kulumis- ja kasutamisjälgi, ei saa valvurite sõnakasutusest samuti järeldada, et kamber oli roojane. R. Tukmatšovi 10. oktoobri 2019. a lisaselgitus kinnitab seda järeldust (dtl 83).
28.Kuigi vangla on tunnistanud, et kambris nr 2152 puudusid voodiotsad ja antennikaablid ei töötanud, parandati need samal päeval, ca 2,5 tunni möödudes. Kindlasti ei muutnud need puudused kambrit elamiskõlbmatuks. Ka ei ole seetõttu kaebajat inimväärikust alandavalt koheldud.
29.Asja materjalidest nähtub ka, et kaebaja paigutati kambrisse nr 3112 17. aprillil 2019 (dtl 77). M. Juur on eelnevalt viidatud 12. veebruari 2020. a seletuses selgitanud, et vanglal puudub teave selle kohta, et kambril nr 3112 oleks midagi viga olnud. Vastavaid pöördumisi ei ole ka vangla dokumendihaldussüsteemis. Samuti ei mäletanud inspektor-kontaktisik, et kaebaja oleks selliste küsimustega tema poole pöördunud. Tartu Vangla 5. üksuse vanemvalvuri M. Toompalu 9. oktoobri 2019. a e-kirja kohaselt ei meenu talle, et kaebaja oleks seoses kambriga nr 3112 pahameelt avaldanud või teinud sellekohaseid märkusi, et kamber on täis urineeritud ja haiseb (dtl 78). M. Toompalu selgituste kohaselt vaatas ta üle ka talle adresseeritud kirjalikud pöördumised, kuid ei leidnud pöördumisi, kus oleks öeldud, et kambri nr 3112 olmetingimustega oleks midagi valesti. Kaebaja pöördumised seisnesid eelkõige spordisaali mitte saamise üle pahameele avaldamises. Kaebaja olevat hiljem ka need avaldused tagasi võtnud ja pöördumistele kirjalikke vastuseid ei soovinud. Kokkuvõttes nõustub kohus vastustajaga, et kogutud tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et kamber oleks olnud täielikult kaebaja kirjeldatud seisukorras ja ebainimlik. Kaebaja viibimine kartseris
30.Kohus nõustub vastustajaga, et voodivarustuse puudumine kartseris viibimise ajal, s.o perioodil 21. august kuni 2. september 2019, ei olnud õigusvastane.
31.Kohtule esitatud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et 27. juulil 2019 pöördus kinnipeetav meditsiinitöötaja poole, kuna tema varvas on sinine ja valutab (dtl 85). Talle anti fikseerimiseks side ja Ice geel ning vajadusel pidi ta uuesti meditsiiniosakonna poole pöörduma. Järgmine sissekanne on 28. augustist 2019, mil kaebajal olid probleemid keelega ja parema käe V sõrmega ning samuti viitab kaebaja parema jala II varba varasemale vigastusele. Kaebaja on soovinud voodi kasutamise luba ööpäevaringselt. Selle kohta on haigusloos viide „Tahab voodi
3-19-2134 kasutamise luba ööpäevaringselt – pole näidustatud, saab ka istuda“ (dtl 85). Kohus nõustub vastustajaga, et kartserisse paigutamise hetkel ei olnud tervishoiutöötajad näidustanud voodivarustuse kartserisse jätmist kaebaja tervisest tulenevatel põhjustel.
32.Kaebaja on 6. aprillil 2020 kohtusse saabunud avalduses selgitanud, et kaebaja väändunud varbast tehti fotojäädvustus, kuid kaebaja ei saa aru, miks seda fotot ei ole kohtumaterjalile lisatud, ta soovib, et oleks (dtl 124). Kohus mõistab, et kaebaja on kohtule esitanud taotluse, milles soovib kohtutoimikusse fotot oma haigest varbast. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata.
33.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
34.Käesolev vaidlus puudutab kaebaja kahjunõuet. Kaebaja väidab, et pidi olema haige jala peal kartseris 12 päeva. Jalg paistetas, aga vooditarbeid ei lubatud. See oli kaebaja piinamine. Kohtu hinnangul ei ole vaja kahjunõude lahendamiseks fotot kaebaja haigest varbast. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja varvas oli haige, seetõttu ei ole vaja seda ka fotomaterjaliga tõendada. Kuna meditsiiniosakond on leidnud, et vaatamata haigele varbale polnud kartseris ööpäevaringselt voodivarustus näidustatud, siis pole tähtsust ka fotol. Voodivarustuse puudumise õigusvastasuse osas saab kohus anda hinnangu ka kaebaja varvast nägemata. Kaebajale ei antud ravimeid
35.Poolte vahel pole vaidlust selles, et kaebajal on diagnoositud HIV ja sellega seonduvalt on talle määratud ravimid igapäevaseks tarvitamiseks. Vastustaja on omaks võtnud, et viiel päeval ajavahemikul 6. kuni 10. juuni 2019 ei antud kaebajale hommikul ravimeid. Ka on vastustaja tunnistanud, et kaebajal jäid ravimid saamata vangla õigusvastase tegevuse tõttu. Seetõttu on vangla korduvalt vabandanud kaebaja ees ravimitest ilmajäämisega tekitatud kannatuste ja ebameeldivuste pärast (dtl 16, 94). Vastustaja on kohtueelselt tunnistanud õigusvastast käitumist ja kaebaja õiguste rikkumist.
36.Kaebaja väidab, et vangla seadis ravimi mitteandmisega tema elu ohtu. Ta väidab isegi, et tegemist on sihiliku tapmisega, sest iga võtmata rohi on tema elupäevade lühendamine. Kaebaja leiab, et rohu mittevõtmisel võib olla pöördumatuid tagajärgi, sest rohi võib kaotada oma mõju ja ta võib varem ära surra. Kaebaja ei pea ravimite mitteandmist väärikuse alandamiseks, vaid tervise kahjustamiseks. Vastustaja leiab, et vaatamata sellele, et vangla tunnistas õigusvastast tegevust, on ta jätkuvalt seisukohal, et üksnes tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.
37.Tartu Vangla on tunnistanud oma eksimust ja õigusvastast tegevust ning vabandanud kaebaja ees. Kohus leiab, et sellest piisab ning kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane. Ravimitest ilmajäämine oli lühiajaline ega toonud kaebajale kaasa tervisekahjustust või ravimi resistentsust. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Kaebajal on analüüside tulemused läinud paremaks, viirus kasvanud ei ole, immuunsus on tõusnud ning immuunsüsteemis terviserikkeid tekkinud ei ole. Eelneva kinnituseks on vastustaja esitanud kohtule tõendid (dtl 101-116). Analüüside vastustest nähtub, et kaebaja
3-19-2134 immuunsus (analüüside vastustes tähistatud CD4) on pidevalt tõusnud. Kui 27. jaanuaril 2017 oli CD4 näitaja 195 (dtl 102), siis 17. aprillil 2019 oli see 377 (dtl 107), 12. novembril 2019 477 (dtl 110) ning 31. märtsil 2020 juba 551 (dtl 116). Menetluskulud
38.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
39.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu 15 eurot (dtl 45).
40.Kohus on jätnud hüvitise välja mõistmata, kuid on kahju hüvitamiseks tuvastanud ühe episoodi osas vastustaja tegevuse õigusvastasuse, s.t rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna hinnatav. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 10 % ulatuses. Seetõttu tuleb Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 1,5 eurot (10 % 15 eurost). Ülejäänud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.