Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
06.05.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-371
Haldusasi
XX kaebus Rae valla tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Vastustaja – Rae vald
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määruse peale menetlusse.
2.Võtta haldusasja juurde: 1) haldusasja nr 3-18-1506 materjalides sisalduv Rae Vallavolikogu 18.04.2000 otsus nr 47, 24.10.2000 otsus nr 121, 21.12.2004 otsus nr 328, Rae Vallavalitsuse 15.02.2005 korraldus nr 180 koos lähtetingimustega (kõik 3-18-1506/6s) ning kaebaja 11.01.2019 avaldus (3-18-1506/10s); 2) tsiviilasja nr 2-15-2066 materjalide hulgas sisalduv jaotusettepanek (2-152066/39s), Harju Maakohtu 03.02.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnitus (2152066/43s), Harju Maakohtu 11.04.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnitus (215-2066/54s); 3) tsiviilasjas nr 2-16-12028 esitatud pankrotiavaldus (2-16-12028/1s); 4) tsiviilasjas nr 2-16-15716 esitatud pankrotiavaldus (2-16-15716/1s).
3.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus muutmata.
Määruse punkti 3 peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5).
3-20-371
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (kaebaja) kaasomandis oli ajavahemikul 25.05.2001 kuni 09.12.2015 Rae vallas asuv Loopera kinnistu. Rae Vallavolikogu algatas 18.04.2000 otsusega nr 47 Loopera pereelamute grupi ja keskuse detailplaneeringu. Rae Vallavolikogu jagas 24.10.2000 otsusega nr 121 Loopera detailplaneeringu kahte etappi ning kehtestas pereelamute grupi ja keskuse detailplaneeringu I etapi.
2.Rae Vallavolikogu algatas 21.12.2004 otsusega nr 328 Loopera detailplaneeringu II etapi. Rae Vallavalitsuse 15.02.2005 korraldusega nr 180 kinnitati Loopera kinnistu detailplaneeringu II etapi lähtetingimused. Lähtetingimuste kohaselt oli detailplaneeringu II etapi eesmärgiks jagada kinnistu väiksemateks pereelamumaa kruntideks ja muuta maakasutuse sihtotstarvet, määrata uute kruntide ehitusõigus ja tehnovõrkudega varustamine. Detailplaneering võeti vastu 02.10.2007 korraldusega nr 1512.
3.Harju Maakohus kuulutas 09.04.2015 määrusega nr 2-15-2066 välja kaebaja pankroti. Pankrotimenetluses müüdi muu hulgas kaebajale kuulunud osa Loopera kinnistust. Harju Maakohus kinnitas 11.04.2016 määrusega pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Kaebaja esitas Harju Maakohtule 09.08.2016 pankrotiavalduse. Harju Maakohus keeldus 18.08.2016 määrusega nr 2-16-12028 pankrotiavalduse menetlusse võtmisest. Harju Maakohus kuulutas 16.11.2016 määrusega nr 2-16-15716 välja kaebaja pankroti. Harju Maakohus lõpetas pankrotimenetluse 06.02.2018 määrusega nr 2-16-15716 raugemise tõttu.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 27.07.2018 kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitada Rae valla õigusvastase viivitusega tekitatud kahju (haldusasi nr 3-181506). Kaebuse kohaselt kaebaja pankrotistus ja tema vara võõrandati, sest planeeringu kehtestamine venis. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 10.05.2019 määrusega HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel, sest kaebaja ei tasunud riigilõivu. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.05.2019 määrusega halduskohtu 10.05.2019 määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata. Määrused on jõustunud.
5.XX esitas Tallinna Halduskohtule 26.02.2020 kaebuse Rae valla tekitatud varalise kahju 3 285 807 eurot hüvitamiseks (haldusasi nr 3-20-371). Kaebuse kohaselt tekkis kahju sellest, et Rae vald ei kehtestanud Loopera detailplaneeringu II etappi. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et sõlmitakse leping detailplaneeringu elluviimiseks. Vastustaja pakutud lepingu tingimused olid röövellikud. Kahju seisneb Loopera detailplaneeringu II etapi kinnistute võõrandamisest saamata jäänud tulus. Kahju tekkis pankroti raugemisel 2018. a veebruaris.
6.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 28.02.2020 määrusega käiguta selles esinevate puuduste tõttu ning määras kaebajale tähtaja kaebuse tähtaegsuse selgitamiseks ja riigilõivu tasumiseks.
7.Kaebaja oli 18.03.2020 avalduses seisukohal, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Rae vald pole andnud haldusakti, mis oleks sõnaselgelt lõpetanud kaebaja suhtes detailplaneeringu menetluse. Valla õigusvastane viivitus on tekitanud kaebajale kahju, mis päädis sellega, et kaebaja vara müüdi pankrotimenetluses 2015. aasta detsembris. Kaebaja ei olnud kursis tema suhtes läbiviidavate menetlustega, sest ta elas Rootsis. Kaebaja käis Eestis vaid korra pankrotimenetluse vannet andmas.
8.Tallinna Halduskohus luges 19.03.2020 määrusega kaebetähtaja möödunuks ning lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 124 lg 2 ning § 152 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.
2(6)
3-20-371 Kohtul on võimalik nii kaebus tagastada kui ka menetlus lõpetada. Kaebaja ei ole kaebuselt tasunud riigilõivu. Kaebuse tagastamisel säilib kaebajal õigus pöörduda sama nõudega kohtusse. Halduskohus on 10.05.2019 määrusega nr 3-18-1506 samasisulise nõude tagastanud riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Menetluse lõpetamisel ei ole kaebajal enam õigust sama nõudega kohtusse pöörduda. Eelistada tuleb õigusrahu saavutamist. Kaebetähtaeg on ilmselgelt möödunud. Hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest (HKMS § 46 lg 4). Viivitus ja tegevusetus on olemuselt jätkuvad toimingud. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise puhul hakkab kaebetähtaeg kulgema enne toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ja kannatanul on teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 13 ja 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 11). Kahjuks on saamata jäänud tulu. Kui vald oleks detailplaneeringu kehtestanud viivituseta, oleks kaebaja kinnistu võõrandamisest 2015. a-l teenitud tulu olnud suurem (haldusasjas nr 3-181506 kaebaja esitatud 11.01.2019 menetlusdokumendi p-d 5–7). Reeglina võib eeldada, et isik saab oma vara müügist kiiresti teada. Isegi kui eeldada, et kaebaja ei saanud välismaal viibimise tõttu oma vara müügist kohe teada, nähtub tsiviilasja nr 2-152066 materjalidest, et kaebajat teavitati 16.02.2016 jaotusettepanekust ja selles sisalduvatest vara müügi andmetest (Harju Maakohtu 03.02.2016 määrus). Isegi kui kaebaja ei ole neid teavitusi kätte saanud, oli kaebaja vara puudumisest teadlik hiljemalt 20.07.2016, mil ta esitas Harju Maakohtusse enda kui võlgniku pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-16-12028). Avalduse kohaselt puudub tal vara ning maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on ebaõnnestunud arendusprojekt Rae vallas. Arvestades eelnevat, pidi kaebaja juba siis olema teadlik, et tal puudub kinnisvara ja talle on Rae valla väidetava tegevusetuse tõttu tekkinud kahju. Samasisuline avaldus on Harju Maakohtule esitatud ka 18.10.2016 (tsiviilasi nr 2-16-15716). Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et kahju tekkis 2018. a-l pankrotimenetluse raugemisega (tsiviilasi nr 2-16-15716). Tegemist oli kolmanda kaebaja suhtes algatatud pankrotimenetlusega, kuid kaebaja vara müüdi juba esimeses pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-15-2066). Sealjuures on see väide vastuolus kaebaja väidetega haldusasjas nr 3-18-1506 ning kaebaja 18.03.2020 seisukohaga käesolevas asjas (lk 1 viimane lõik). Kahju tekkimise aeg ei sõltu sellest, et kaebajal ei ole siiani õnnestunud oma võlgu tasuda. Isegi siis, kui võlgade tõttu tekivad kaebajale jätkuvalt kulutused, hakkab koos kahju hüvitamise nõudega kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas (Riigikohtu 12.12.2012 määrus nr 33-1-59-12, p 17). Kahju tekkimise kõrval pidi kaebaja möönma ka seda, kes on talle kahju tekitanud. Kohus selgitas 28.02.2020 määruses kaebajale, et kaebaja pidi kahju tekitanud isikust teadlik olema hiljemalt 2010. a-l, mil ta „/.../seoses valla õigusvastase viivituse ja sellest tekkinud pingetega/.../“ Rootsi kolis. Veelgi enam, kaebaja on haldusasjas nr 3-18-1506 kirjeldanud, et Rae vald edastas 28.11.2007 lepingu projekti detailplaneeringu kehtestamise tingimustega, millega kaebaja ei nõustunud. Kaebaja taotles 2010. a-l detailplaneeringu kehtestamist, kuid sai sellele vastuse kaks kuud hiljem. Kuna planeeringu kehtestamine venis, siis kaebaja pankrotistus ja tema vara võõrandati. Arvestades, et kaebaja sai juba 2015. või 2016. a-l teada, et tema detailplaneeringuta vara müüdi sundmüügi korras, pidi ta aru saama, kelle tegevusetuse tõttu võis vara väärtus olla väiksem.
3(6)
3-20-371 Seega sai kaebaja kahjust ja seda põhjustanud isikust teada juba 2015. või 2016. a-l ning kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. Ühtlasi pidi kaebajal olema selleks ajaks teada kahjunõudega seotud asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus, nagu nähtub haldusasjast nr 3-18-1506. Tähtsust ei oma see, kas vald võib jätkuvalt olla Loopera kinnistu detailplaneeringu osas tegevusetu, sest kahju selle lõplikus suuruses (saamata jäänud tulu) oli juba tekkinud. Analoogia korras tuleb märkida, et ka haldusorgani tegevusetuse korral ei saa isik esitada kaebust piiramatu aja jooksul. HKMS § 46 lg 2 alusel võib haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kuigi varasem kohtupraktika võimaldas tegevusetuse korral pikema aja jooksul kaebuse esitamist, sätestab HKMS § 283 lg 2, et kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne HKMS jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul sama seadustiku jõustumisest arvates. See tähtaeg lõppes 01.01.2014. Sarnaselt ei ole ka tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võimalik nõuda tähtajatult. Kaebaja ei ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist ega esitanud vastavaid põhjendusi. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub ka alus. Asjaolu, et kaebaja elab Rootsis ja ta on alates 2010. a-l välismaale kolimisest Eestis käinud väidetavalt vaid ühe korra, ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks. Seaduses sätestatud menetlustähtaeg ennistatakse ainult juhul, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel (HKMS § 71). Kaebuse esitamine ei eelda kaebaja füüsilist Eestis viibimist. Kaebuse võib esitada ka digitaalselt. Kaebajal on vandeadvokaadist esindaja, kes on kohtute infosüsteemist nähtuvalt teda eelnevate aastate jooksul esindanud nii haldusasjas nr 3-18-1506 kui ka mitmetes teistes kohtumenetlustes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX palub 03.04.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Kaebus on tähtaegne. Kaebaja on tuginenud õigusvastasele viivitusele. Rae vald ei ole tänaseni andnud haldusakti, kust nähtuks planeerimismenetluse lõpetamine. Viivitamine on jätkuv tegevus. Kui vald ei oleks viivitanud, ei oleks kaebaja vara müüdud ning ta poleks pankrotistunud. Vastustaja tegevus ei ole kooskõlas hea halduse põhimõttega. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et leping Loopera kinnistu detailplaneeringu II etapi elluviimiseks sõlmitakse samadel tingimustel kui lepingud Loopera kinnistu detailplaneeringu I etapi elluviimiseks. Vald ei ole siiani andnud teada kahju tekitava toimingu lõppemisest. Kaebaja elas Rootsis. Tal ei olnud võimalust hoida end kursis tema suhtes toimuva menetlusega. Ainuke kord, kui kaebaja Eestis käis, oli pankrotimenetluses vande andmiseks. Kaebaja ei saanud 2016. a-l teabenõudele vastust. Rae vald vastas 25.06.2018: „Antud detailplaneering on algatatud staadiumis. 29.12.2015 esitas Loopera Arendus OÜ vallale detailplaneeringu algatamise taotluse, mida vald tõlgendas soovina jätkata 2005. a-l algatatud detailplaneeringu menetlusega. 19.05.2016 toimus vallas detailplaneeringu eskiislahenduse tutvustus ning selle järgselt valmistas vald ette detailplaneeringu realiseerimisega kaasnevate kohustuse delegeerimise lepingu projekti ning saatis selle detailplaneeringust huvitatud
4(6)
3-20-371 isikutele tutvumiseks ning allkirjastamiseks. Tänaseks päevaks allkirjastatud lepingut vallale tagastatud ei ole.“ Teisalt tekkis kahju 2015. a-l, kui kaebaja vara müüdi pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus rauges alles 2018. a veebruaris. Võlad on aga siiamaani. Kahju tekkimist ei ole seotud ekspertiisiga. Ekspertiis on esitatud nõude täpsustamiseks. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebaja saab dokumente esitada elektrooniliselt. Kaebaja on Rootsi kodanik. Tal ei ole Eesti isikutunnistust, mistõttu ta ei saa dokumente digitaalselt allkirjastada. Asjakohane ei ole põhjendus, et kaebajal on esindaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda määruskaebuse kiirema lahendamise huvides vastustajalt seisukohta. Kaebaja ei ole ka esitanud menetluslikke taotlusi, mille lahendamine nõuaks vastustajalt seisukoha küsimist.
11.Halduskohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.
12.Halduskohus selgitas õigesti, et haldusorgani tegevusetus või viivitus haldusakti vastuvõtmisel on jätkuv toiming. Jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab reeglina kulgema toimingu lõppemisest, millega kahju tekitati, ent erandina võib see hakata kulgema ka varem, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem ning tal olid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud määral, et koostada edulootusega kaebus (Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast kaebetähtaega arvestada kahjust teadasaamisest, mitte toimingu lõppemisest.
13.Kaebaja sõnul sai ta kahjust teada pankrotimenetluse raugemisel 2018. a veebruaris. Kohtute infosüsteemist nähtub, et Harju Maakohus lõpetas kaebaja pankrotimenetluse 06.02.2018 määrusega nr 2-16-15716 raugemise tõttu. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et kaebaja pidi olema kahju tekkimisest teadlik oluliselt varem. Kaebajaga on seotud mitmed pankrotimenetlused. Harju Maakohus kuulutas kaebaja pankroti välja 09.04.2015 määrusega nr 2-15-2066. Määrus jõustus 07.09.2015. Selles tsiviilasjas esitas pankrotihaldur 20.01.2016 jaotusettepaneku, kust nähtub, et pankrotihaldur müüs kaebajale kuulunud osa Loopera kinnistust 80 190 euro eest. Harju Maakohus kinnitas jaotusettepaneku 03.02.2016 määrusega. Määrusest nähtub üheselt kinnistu müügihind. Kaebaja kinnitas määruse kättesaamist 16.02.2016. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebaja hiljemalt 16.02.2016 saama aru kahju tekkimisest – kinnistu osa hind oleks olnud kõrgem, kui selle osas oleks olnud kehtestatud detailplaneering. Asjaolu, et kaebaja on olnud hooletu kohtudokumentide lugemisel, saab ette heita üksnes kaebajale. Harju Maakohus kinnitas pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse 11.04.2016 määrusega. Kaebaja kinnitas määruse kättesaamist 25.04.2016. Kaebaja on vara puudumist kinnitanud ka ise Harju Maakohtule 09.08.2016 esitatud pankrotiavalduses (tsiviilasi nr 2-16-12028) ja 18.10.2016 esitatud samasisulises pankrotiavalduses (tsiviilasi nr 2-16-15716). Igal juhul müüdi kaebaja vara juba esimeses pankrotimenetluses, mistõttu ei saanud kahju tekkida pankrotimenetluse raugemisega 2018. a veebruaris. Seejuures ei ole asjaolul, et detailplaneeringu II etapi menetlus ei ole seniajani lõppenud, kaebuse tähtaegsuse hindamisel tähtsust, sest kahju tekkis kinnistu müügiga. Kaebaja pidi kinnistu müügist olema aga teadlik hiljemalt 2016. a-l.
5(6)
3-20-371
14.Kaebajale oli teada ka kahju tekitanud isik. Kaebaja on kaebuses väitnud, et pöördus Rae valla poole kohustavate taotlustega. Asjaolu, et pöördumised ei olnud tulemuslikud, ei tähenda, et kaebaja poleks teadnud, kes talle kahju tekitas. Seega olid kaebajal hiljemalt 2016. a-l piisavad teadmised kahjunõuet õigustavatest asjaoludest. Kaebaja ka esitas esimese samasisulise hüvitamiskaebuse 27.07.2018 (haldusasi nr 3-18-1506). Kaebus tagastati, sest kaebaja ei kõrvaldanud tähtaegselt kaebuse puudusi.
15.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kaebaja tõlgendus Riigikohtu 27.04.2016 otsuses nr 3-3-1-68-15 väljendatud seisukohale ei ole õige. Riigikohus märkis selles asjas, et mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemisest (p 12). Eelnev tähendab, et kui jätkuv toiming, mis isikule väidetavalt kahju tekitab, ületab kolmeaastast perioodi, peavad argumendid selle kohta, et isik ei saanud kahju tekkimisest aru enne jätkuva toimingu lõppemist, olema eriti kaalukad. Ehk mõjuvad peavad olema isiku põhjendused selle kohta, miks ta ei saanud kahju tekkimisest aru enne toimingu lõppemist, mitte haldusorgani põhjendused menetluse venitamise või viivitamise kohta. Ühtlasi peavad isiku subjektiivset arusaama toetama objektiivsed asjaolud. Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud. Kaebajaga seotud kohtuasjade põhjal võib järeldada, et ta oli kahju tekkimisest teadlik hiljemalt 2016. a-l, kuid viivitas kaebuse esitamisega. Asjaolu, et kaebaja elas Rootsis ja väidetavalt Eestis ei käinud, ei tähenda, et ta ei oleks saanud kaebust esitada tähtaegselt. Eesti kodaniku isikutunnistuse puudumine ei mõjuta kahju tekkimisest teadasaamise aega. Menetlusdokumente saab esitada ka posti teel.
16.Kaebaja ei ole esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, leides, et kaebus on esitatud kaebetähtaega järgides. Halduskohus selgitas 28.02.2020 määruses võimalust esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kuna kaebaja ei esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust, puudus vajadus hinnata, kas kaebetähtaja ületamiseks võisid olla mõjuvad põhjused. Halduskohus lõpetas õigesti haldusasja menetluse.
17.Menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid või nende puudumist kinnitavad tõendid, millele kohus tugineb, peavad olema haldusasja toimikus. Haldusasja materjalide hulgas ei ole Loopera kinnistu planeeringute ega kaebaja pankrotimenetlustega seotud dokumente. Ringkonnakohus võtab seega asja materjalide juurde haldusasja nr 3181506 materjalide hulgas sisalduva Rae Vallavolikogu 18.04.2000 otsuse nr 47, 24.10.2000 otsuse nr 121, 21.12.2004 otsuse nr 328, Rae Vallavalitsuse 15.02.2005 korralduse nr 180 koos lähtetingimustega (kõik 3-18-1506/6s), samuti kaebaja 11.01.2019 avalduse, millele halduskohus on viidanud (3-18-1506/10s); tsiviilasja nr 2-15-2066 materjalide hulgas sisalduva jaotusettepaneku (2-15-2066/39s), Harju Maakohtu 03.02.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnituse (2-15-2066/43s), Harju Maakohtu 11.04.2016 määruse nr 2-15-2066 kättesaamiskinnituse (2-15-2066/54s) ning tsiviilasjas nr 2-16-12028 esitatud pankrotiavalduse (2-16-12028/1s) ja tsiviilasjas nr 2-16-15716 esitatud pankrotiavalduse (2-16-15716/1s).
18.Eelnevat arvestades jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.