Keskkonnaõigus › Metsandus

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute summaarsed tulemused 23 metsaühistu osas. Eesti Metsaühistu summaarne tulemus oli otsuse punkti 1.23 kohaselt 18% parima metsaühistu tulemusest. Otsuses on viidatud selle õiguslike alustena metsaseaduse (MS) § 10 lg 1 p-le 4, lgle 14 ning keskkonnaministri 14.04.2014 määruse nr 10 „Erametsanduse toetuse andmise alused, taotluse kohta esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise kord“ (edaspidi määrus nr 10) § 12 lgle 7.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

metsühistu toetusele. Kaebaja tulemusmõõdik oli väiksem kui määruse nr 10 § 12 lg-s 7 nimetatud 20%. 2) Vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased ainuüksi põhjusel, et puudub määruse nr 10 § 12 lg 16 p 3 kohaselt taotluse lahutamatuks osaks oleva ja määruse nr 10 lisas 9 kehtestatud vormi kohase andmestiku täitmise juhend, seletuskiri või metoodika ning seetõttu ei ole toetust taotlenud metsaühistud sisestanud andmeid tuginedes ühtsele juhendile, seletuskirjale või metoodikale. Sel põhjusel ei ole metsaühistute esitatud lisade 9 arvväärtused omavahel võrreldavad. Ühtsetele andmetele mittetuginevate andmete töötlemine määruse nr 10 lisas 6 oleva valemiga annab tulemusmõõdikuna vale tulemuse ja saadud tulemust ei saa vastustaja kasutada edasiste otsuste tegemisel. Ühtse seletuskirja, juhendi ja/või metoodika puudumise tõttu ei reguleeri lisa 9 täitmist seadused, vaid ametnike tõlgendused, mis on erinevate metsaühistute suhtes erinevad. Vastustaja, andes selgitusi vaid küsimuse esitajale, mitte aga kõikidele taotlejatele, on loonud ise olukorra, kus taotlejad sisestavad andmed lisasse 9 erinevalt. Kaebaja on seisukohal, et kahe ühistu (sh kaebaja) taotluste tulemusmõõdikud olid väiksemad kui 20% põhusel, et puudus ühtne juhend, seletuskiri ja/või metoodika. 3) Peale kõigi taotluse esitanud metsaühistute algandmete avalikustamist selgus kaebajale, et osade ühistute poolt lisa 9 andmestiku ridadele sisestatud andmed ei vasta ühtsele metoodikale, juhendile või seletuskirjale ning ühistud ei ole mitmete ridade täitmisel lähtunud metsaseadusest või määrusest nr 10. Lisa 9 ridadel puuduvad igasugused metsaseadusega või määrusega nr 10 sätestatud selgitused. Vastustaja on lisanud selgitused ridadele 1.1.1,1.1.2, 1.2.1, 1.2.2., 2.1., 2.2., 2.3.1., 2.3.2., 2.3.4., 2.3.3., 2.3.6., 3.1.1 ja 3.1.2, kuid ei ole viidanud, millisele metsaseaduse või määruse nr 10 sättele seletused tuginevad. Lisa 9 ridadele 1.2.3., 2.3., 2.3.3., 2.3.7, 2.3.8., 3.2.1., 3.2.2. ja 3.2.3. puuduvad igasugused vastustaja selgitused ja ka viited õigusaktidele. Ka vaideotsuses ei ole vastustaja esitanud ega viidanud lisa 9 täitmise ühtsele metoodikale. 4) Kaebuse esitaja rõhutab, et tema poolt lisa 9 real 2.3.3 esitatud andmed on nõustamistoetusega seotud metsaomanike arv. Määruse nr 10 § 8 lg 7 kohaselt on nõustamistoetuse määr 80 eurot ühe nõuandeteenuse saanud erametsaomaniku kohta ühes taotluses. Kui jagada ühistutele vastustaja eraldatud nõustamistoetuse summa ühele metsaomaniku nõustamistoetuse summaga, saab erametsaomanike arvu, mida maksimaalselt võis ühistutoetuse taotluse esitanud metsaühistu kajastada. Osade ühistute nõustatud metsaomanike arv ületab seda arvu ning seega pole kõik metsaühistud sisestanud määrusest tulenevat nõustatud metsaomanike arvu. Nimelt on 19 metsaühistute sisestatud nõustatud metsaomanike arvud võimalikust nõustamistoetusega nõustatud metsaomanike arvudest suuremad. Lisa 9 rea 2.3.8. – maaparandustööde korraldamine – täitmise kohta on vastustaja selgitanud, et kajastada tuleb maaparanduslike töid, mis on kooskõlas seaduses kirjeldatud tegevusega. Kuna maaparandussüsteemide projekteerimine ja ehitamine on litsentseeritud tegevused, siis sellel real neid ei kajastata. Samuti ei tegele erametsaomanikud maaparandussüsteemi hoiu tegevusega. Et rea 2.3.8 mõistet „metsaparandustööde korraldamine“ ei määratle metsaseadus ega ka määrus, saavad metsaühistud sisestada selle tegevuse juures numbrilise väärtuse nii nagu ühistu õigeks peab. Kuna arvväärtused ei vasta aga ühtsele metoodikale, juhendile või seletuskirjale, ei ole need omavahel võrreldavad. 5) Vale on vastustaja väide, et määrus nr 10 on kehtinud muutmata kujul alates selle jõustumisest, kuivõrd lisa 9 on alates 20.04.2014 muudetud. Ebaõige ja põhjendamatu on vastustaja käsitlus, et kaebaja on olnud pigem tähelepanematu või hooletu. Kaebaja eesmärk ei ole toetuse saamine, vaid ühistusse kuuluvate metsaomanike metsade majandamise efektiivsemaks muutmine ning selle eesmärgi saavutamise üheks abinõuks on ühistutoetus. Vastustaja kujundatud seisukohad ühtse metoodika, seletuskirja või juhendi mittevajalikkuse 3(11)

osas ei arvesta faktilisi asjaolusid ning toovad kaasa olukorra, kus vastustaja ei tegele probleemkohtadega. Kaevatavas käskkirjas esinevad ebaõiged faktilist laadi seisukohad ja väited, mis tõid kaasa õigusvastase haldusakti. 6) Vastuseks vastustaja väidetele märgib kaebaja, et vastustaja viidatud toetuse taotlemise juhend ei ole kinnitatud ühegi seadusandliku aktiga. Ka juhendis endas on viide, et see on soovituslik materjal, vastuolude esinemisel õigusaktides sätestatud nõuetega, kehtivad viimased. Kaebaja ei soovi vaidlustada teiste ühistute tulemusi. Kaebaja kinnitab, et ei soovi vaielda asjaolu üle, kas metsaühistul on õigus pärast taotluse esitamise tähtpäeva ja teiste metsaühistute tulemusmõõdikute andmete avalikustamist oma taotlust ja selle lisasid muuta. Kaebaja ei ole soovinud muuta ühistutoetuse taotlusvooru esitatud lisa 9 vormi, vaid vaidlustab 14.12.2018 otsuse tulemusmõõdikute summaarsete tulemuste kinnitamise kohta. Selle otsuse koostamise aluseks oli lisa 9, mille täitmiseks puudus juhend, seletuskiri või metoodika. Lisa 9 andmete kogumisel ei ole järgitud metsaseaduses ja määruses sätestatut. 7) 25.02.2020 esitatud kaebuse täienduses toob kaebaja välja, et ei ole soovinud oma metsaühistu toetuse taotlust muuta, mistõttu pole vaja kohtumenetluses tuvastada, kas see on võimalik. Alates 2014 muudeti metsaseadust ja metsateatiste esitamise korda, mistõttu pole vaja teatist esitada teatud metsauuendustööde puhul. Kaebajale pole nt arusaadav, kuidas vastustaja teeb sellises olukorras selgeks valgustusraie (lisa 9 rida 3.2.3) andmete õigsuse arvestades, et puudub ühtne juhend, kuidas seda rida täita. Kaebaja leiab, et juhendi väljatöötamise kohustus tuleneb vastustajale Keskkonnaministeeriumiga 10.01.2014 sõlmitud halduslepingust. Näiteks ületab parima metsaühistu tulemus vaidlusalusel real teisi mitmekordselt ning kaebajal on kahtlus, kas need andmed on õiged. 8) Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud.

4(11)

kohtumistel ning erinevatel nõupidamistel. Ka saavad kõik metsaühistud enne toetuse taotluse esitamise tähtpäeva saabumist pöörduda vastustaja poole suuliste või kirjalike selgitustaotluste, teabenõuete või märgukirjadega. Vastustaja nõustab kõiki isikuid ka telefoni teel. Kõik selgitustaotlused tuleb võrdse kohtlemise eesmärgil esitada vastustajale enne metsaühistu toetuse taotluse esitamist ning taotluste ja lisade muutmine on võimalik üksnes kuni taotluse esitamise tähtaja saabumise hetkeni, so antud juhul kuni 03.09.2018. 3) Ükski õigusakt ei näe ette täiendava juhendi, seletuskirja ja/või metoodika koostamist ning konkreetsel juhul ei ole see ka mõistlik ega vajalik. Vastustaja hinnangul ei saanud tekkida mistahes kahtlusi ega erinevaid arusaamasid lisa 9 vormi kohaste andmete esitamisel metsaühistu tegevuse kohta. Kõik metsaühistud olid 2018. aasta metsaühistu toetuse taotluse esitamisel võrdsel positsioonil ning lähtusid samasugusest informatsioonist ja andmetest. Kaebaja oleks igal juhul saanud vajalikke asjaolusid enne taotluse esitamist selgitada. Kui vastustaja lubanuks kaebajal taotlust muuta peale taotluse esitamise tähtaega, tähendanuks see sisuliselt kogu 2018. aasta metsaühistu toetuse taotlusvooru tulemuste tühistamist ning uue taotlusvooru korraldamist, mida pole võimalik toetuse abikõlbuliku perioodi lõppemise tõttu teha. 4) Antud juhul esitasid taotlused kokku 25 metsaühistut, kellest kaks ei vastanud toetuse saamise nõuetele ning kelle taotlusi tulemusmõõdikute arvutuses ei arvestatud. Metsaühistu toetuse 2018. aasta taotlusvooru tulemusmõõdikute summaarsed tulemused on kinnitatud vastustaja 14.12.2018 otsusega ning kaebaja osakaal parima metsaühistu tulemusest oli 18%. Kooskõlas määruse nr 10 § 12 lg-ga 7 on vastustaja jätnud kaebaja toetuse taotluse 17.12.2018 otsusega õiguspäraselt rahuldamata. Kaevatav haldusakt on kooskõlas kehtivate õigusaktidega, sellest nähtuvad ka haldusakti faktiline ja õiguslik motivatsioon. Kaebaja väited ei anna alust otsuste tühistamiseks. 5) Põhjendamatu ja väär on kaebaja väide, et lisa 9 täitmise juhendi, seletuskirja või metoodika puudumise tõttu puudus kaebajal piisav arusaam asjaolust, milliseid andmeid on vajalik esitada. Kaebaja kinnitab ka ise, et on osalenud metsaühistu toetuse jagamise taotlusvoorudes 2015. aastal, 2016. aastal ning 2017. aastal. Seni ei ole lisa 9 metoodika puudumine takistanud kaebajal taotluste koostamist ja esitamist. Nendes taotlusvoorudes vastasid kaebaja tulemusmõõdiku näitajad nõudele saada vähemalt 20% parima metsaühistu summaarsest tulemusest, kusjuures 2017. aasta toetusvoorus sai kaebaja oma summaarseks tulemuseks vaid 22% parima metsaühistu summaarsest tulemusest. Seega väide arusaamise puudumisest on kunstlikult tekitatud, eluliselt ebausutav ja otsitud. Varasemate taotlusvoorude tulemused näitavad, et kaebaja tulemus on olnud pidevalt langustrendis, mis toob esile ka nähtava selge trendi tugevamate metsaühistute arengus ning asjaolu, et väiksemad metsaühistud ei pruugi järgnevatel aastatel toetust saada. Määruse seletuskirja kohaselt on määruse nr 10 § 12 lg-s 7 sisalduva nõude kehtestamise eesmärgiks hinnata metsaühistu võimekust erinevate näitajate alusel. 6) Kooskõlas Riigikohtu praktikaga ei ole toetuse taotlejal subjektiivset õigust toetusele ning toetuse saajale hindepunktide andmisel on haldusorganil ulatuslik kaalutlusruum, hindepunktide õigusvastasuse toob kaasa vaid selge vastuolu hindamiskriteeriumite ja juhtumi asjaoludega. Ka puudub Riigikohtu praktika kohaselt võimalus esitada kohtumenetluse käigus täiendavaid tõendeid ning lähtuda tuleb vaid taotluses ja haldusmenetluse käigus esitatud tõenditest.

KOHTU PÕHJENDUSED

5(11)

11.1 EMK 17.12.2018 otsusega nr 5-1/18/216 (tl 26, I kd) jäeti rahuldamata kaebaja taotlus saada metsaühistu toetust. Kohtu arvates ei saa olla mõistlikku vaidlust, et kaebajal on selle otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus, kuivõrd talle keelduti sellega rahalise hüve andmisest. Kohus menetleb tuvastamisnõuet. Kaebaja on tuvastamisnõude esitamise vajadust põhjendanud 19.11.2020 menetlusdokumendis (tl 138 pöördel, I kd) preventiivse huviga, et halduspraktikat muudetaks ja taotluste täitmiseks oleks tulevikus ühtne juhend, seletuskiri või metoodika ning kaebaja peab võimalikuks ka kahjunõude esitamist vastustaja vastu. Preventiivse huviga tuvastamisnõude esitamise vajaduse põhjendamine kohtu hinnangul lubatav pole, kuna kaebaja saab esitada tühistamisnõude igakordselt, kui taotlus jäetakse tema hinnangul õigusvastaselt rahuldamata (HKMS § 45 lg 2). Riigikohus on viimati asjas nr 3-16-1634 pidanud võimalikuks, et riigipoolse toetuse õigusvastase maksmata jätmisega kahju tekitamist ei saa välistada. Kohtu hinnangul ei saa seda põhimõtteliselt välistada ka käesolevas asjas ning kahju hüvitamise seisukohast omab tähtsust, kas toetuse määramisest keeldumise otsus oli õigusvastane, mitte selle otsuse kehtivus või nö tagasipööramise võimalus. Kui haldusorgan on õigusvastase otsusega põhjustanud kahju ning esinevad alused (riigivastutuse seaduse (RVastS) kohaselt) selle nõude rahuldamiseks, tuleb kahju hüvitada ning tegemist pole toetuste ümberjagamisega tagantjärele. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude läbivaatamisel ei tuvastata muid kahjunõude rahuldamise eeldusi. Vastustaja on esitanud väite tuvastamiskaebuse lubatavusega seoses, kuid pole esitanud taotlust menetluse lõpetamiseks, mistõttu pole seda küsimust vaja lahendada kohtuotsuse resolutsioonis. Kohus hindab asjassepuutuvaid kaebaja väiteid sisuliselt. 11.2 EMK 14.12.2018 otsusega nr 5-1/18/211 „2018.a metsaühistu toetuse tulemusmõõdikute summaarsete tulemuste kinnitamine“ (tl 53, I kd) on kinnitatud 2018.a taotlusvooru tulemusmõõdikute summaarsed tulemused kõigi taotlejate osas, sh kaebaja. See otsus on teistele taotlejatele, kelle tulemus oli vähemalt 20% parima metsaühistu tulemusest, toetuse määramise aluseks. Kolmandatele isikutele toetuste väljamaksmise otsuseid käesolevas asjas vaidlustatud pole ning kohus ei ole seda ka vajalikuks pidanud, kuna kaebajal ei oleks selles osas kaebeõigust. Kohus leiab, et sellele otsusele esitatud tuvastamisnõue tuleb jätta rahuldamata, ilma kaebaja sisulisi väiteid pikemalt analüüsimata, kuna kaebajal puudub kaebeõigus vaidlustamaks teiste toetuse taotlejate esitatud taotluste sisulist abikõlbulikkust. Kaebaja ei väida enda tulemuse arvutamisel vastustaja poolt tehtud eksimusi või kõrvalekaldumist kaebaja enda esitatud andmetest. Riigikohus on 23.03.2020 otsuses asjas 3-16-1634 (p 20) seisukohal, et: „RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kolleegium on selgitanud, et hüvitist pole alust nõuda, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi, näiteks kui norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju tekkis (otsused asjades nr 3-3-1-17-12, p 8 ja nr 3-3-1-11-15, p 12, otsus nr 314-52324/185, p 18.3).“ Ehk teisisõnu ütles kolleegium, et kui normi kaitse-eesmärk pole kaitsta isiku õigusi, siis ei saa selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda. Selles asjas olid kolmandate isikute toetustaotlused väidetavalt vastuolus põllumajandusministri määrusega kehtestatud abikõlbulikkuse nõudega ning kaebaja jäi toetuse taotlemisel kolmandate isikutega võrreldes paremusjärjestuses tahapoole ja sellest tulenevalt toetusest ilma. Kolleegium leidis, et abikõlblikkuse nõue, mille järgi peavad kulud olema mõistlikud ja vastavuses heade

6(11)

finantsjuhtimise põhimõtetega, eriti ökonoomsuse ja tasuvuse põhimõttega on ettenähtud eesmärgiga kaitsta Euroopa Liidu finantshuve, mitte teiste taotlejate subjektiivseid õigusi. Seetõttu leiti, et kaebajal ei ole õigust nõuda hüvitist selle sätte võimaliku eiramisega tekitatud kahju eest. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist põhimõtteliselt sarnase olukorraga. Ka metsaseaduse alusel jagatav toetus on oma olemuselt riigipoolne abi, mille saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus ja õiguspärane ootus (vrd ka Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-13914; 3-3-1-16-16 ja 3-3-1-77-12). Subjektiivne õigus taotlust esitada ei võrdu subjektiivse õigusega toetust saada. Teiste taotlejate taotluste alusandmete (mille arvandmed on toodud kaebuse lisana esitatud tabelis, tl 19-22, I kd) sisulist õigsust tuleb menetlejal metsaseaduse ja määruse nr 10 (§ 6 kulude abikõlbulikkus) alusel küll kontrollida (pisteliselt või täies mahus, enne või pärast toetuse väljamaksmist), kuid need normid ei ole mõeldud kaitsma kaebajat, vaid riigi finantshuve. HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab kohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (mitte nn populaarkaebusega). Antud juhul on kaebaja sisuliselt soovinud, et kohus hindaks kõigi taotlejate esitatud andmete õigsust nende andmete algdokumentide alusel, mis ei ole aga kohtu pädevuses. Sellise abikõlbulikkuse järelkontrolli läbiviimise pädevus on EMK-l riigi raha jagamise õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimise eesmärgil ning vajadusel toetuse saajatele tagasinõuete esitamiseks (MS § 10 lg 11, määrus nr 10 § 20). See ei tähenda aga seda, et tagasi nõutud summad tuleks EMK-l tagantjärele välja maksta neile, kes jäid toetusest ilma. Toetused on seotud konkreetse abiperioodiga. Kohus saab analüüsida üksnes kaebaja suhtes EMK poolt 17.12.2018 tehtud otsuse õiguspärasust ning seda kohus alljärgnevalt teeb. 11.3 Kaebaja on taotlenud kohtu kaudu kõigi metsaühistu toetuse taotlejate taotluste alusandmete (dokumentatsiooni) väljanõudmist vastustajalt ning kohus on selle taotluse jätnud rahuldamata 10.01.2020 määrusega (resolutsiooni p 3). 25.02.2020, 08.04.2020 ja 15.04.2020 menetlusdokumendis on kaebaja uusi asjaolusid esitamata korranud taotlust, mille kohus on juba eelnevalt rahuldamata jätnud. Kohus jätab taotluse läbi vaatamata HKMS § 55 lg 3 alusel. Kohus märgib täiendavalt, et kuna taotlus on seotud EMK 14.12.2018 otsuse nr 5-1/18/211 vaidlustamisega ehk selle vaidlustamiseks põhjenduste leidmisega (kuna kaebaja üksnes oletab, et mõni taotlejatest võis esitada andmeid õigusakte kaebajast erinevalt tõlgendades või saades vastustajalt juhiseid, mida kaebajale ei jagatud) ning kohus on eelnevalt märkinud, et selles osas tuleb kaebus jätta sisulisi väiteid käsitlemata rahuldamata, ei saaks kohus kaebaja taotlusi tõendite nõudmiseks rahuldada ka sellel põhjusel. EMK 17.12.2018 otsuse nr 5-1/18/216 õigusvastasus

Erametsanduse toetus on vähese tähtsusega abi komisjoni määruse (EL) nr 1407/2013 mõistes (määrus nr 10 § 2 lg 1). Määruse § 7 p-s 5 on ühe toetuse liigina nimetatud metsaühistu toetus, mille eesmärk määruse § 12 lg 1 kohaselt on metsandusalase ühistegevuse ja erametsaomanike koostöö arendamine. Määruse nr 10 § 12 lg 16 kohaselt tuleb metsaühistu toetuse taotlemisel esitada taotlejal lisaks taotlusele lisa 8 vormi kohane tegevuse kirjeldus, metsaühistu liikmete põhiandmete nimekiri ning lisa 9 vormi kohane andmestik metsaühistu tegevuse kohta taotluse esitamise aastale eelneval kalendriaastal. Kaevatav otsus tugineb MS § 10 lg 1 p-le 4, lg-le 14 ning määruse nr 10 § 12 lg-le 7.

tulemusest. Seega on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise tingimusele, millele vastamine oli obligatoorne.

9(11)

metsaseadusest ja selle alusel kehtestatud määrusest nr 10. Viidatud õigusaktid aga pole kaebaja arvates taotluse lisa 9, kõigi taotlejate poolt ühetaoliseks täitmiseks, piisavalt täpsed ja selged. 20.4 Õige on kaebaja väide, et kõik metsaühistu toetuse taotlejad pidid taotluse ja selle lisade täitmisel lähtuma metsaseadusest ning selle alusel kehtestatud määrusest nr 10. Ka kaebaja viidatud EMK 2018.a juhendis (tl 13-18, I kd) on märgitud, et tegemist on soovitusliku materjaliga ning vastuolude esinemisel õigusaktides sätestatud nõuetega tuleb lähtuda viimastest. Seega pole pooltel vaidlust, et juhendil õiguslik siduvus puudub. 20.5 Kohus juhib kaebaja tähelepanu asjaolule, et kõik taotlejad olid taotluste esitamisel võrdses olukorras, mis väljendus selles, et neil tuli lähtuda MS-s ja määruses nr 10 sätestatust ning kõigil oli võimalik kasutada abimaterjalina EMK portaalis 2014.aastast kättesaadavat ja aja jooksul täiendatud juhendit (millist asjaolu kaebaja ei vaidlusta). Samuti on kättesaadav olnud lisa 9 vorm kommentaaridega (kaebusele lisatud, tl 12, I kd). Vastustaja on ka välja toonud metsaühistute koolitused ja nõustamised, mille käigus oli kaebajal soovi korral võimalik küsida selgitusi ka lisa 9 täitmise kohta, mistõttu pole asjakohane viidata, et see küsimus polnud kunagi päevakorras, isegi kui see väide peaks õige olema. Lisaks oli igal taotlejal konkreetses haldusmenetluses õigus kasutada HMS §-st 36 tulenevat õigust küsida haldusorganilt selgitusi, mida kaebaja ei teinud. Haldusmenetlus lõppes otsuse tegemisega, seega pärast otsuse tegemist kaebaja poolt tehtud teabenõuded ja nendele vastamine või mittevastamine kaevatava haldusakti õiguspärasuse seisukohast tähtsust ei oma. 20.6 Võib nõustuda kaebaja väitega, et kui taotlejad sisestavad algandmed taotlustesse õigusakte erinevalt tõlgendades, siis pole välistatud, et see võib mõjutada lõpptulemust (tulemusmõõdikute summat). See aga ei tähenda, et taotlejad oleksid taotluste esitamisel ebavõrdses olukorras. Ka juhendi olemasolul pole välistatud, et mingis aspektis võidakse andmeid esitada mõnevõrra erinevalt, mis ei tähenda iseenesest, et taotlus poleks nõuetekohane. Igal taotlejal on õigus haldusmenetluses saada selgitusi haldusorganilt asjassepuutuvate õigusaktide tõlgendamise kohta ning nendest selgitustest lähtuvalt oma andmed esitada. Kui taotleja selgitusi ei küsi ja sellest tulenevalt tekib andmetes teatud erinevus, ei tähenda see, et haldusorgani poolt tehtud otsus tuginedes taotlejate poolt esitatud andmetele oleks õigusvastane. MS § 10 lg 91 p 3 kohaselt saab jätta taotluse rahuldamata teadliku valeandmete esitamise korral. Sellist väidet parimate metsaühistute osas pole kaebaja esitanud. 20.7 Määruse nr 10 § 14 lg-st 2 tuleneb EMK-le õigus nõuda taotlejalt taotluse kohta täiendavaid selgitusi ja lisadokumente. Vaidlust ei ole, et kaebaja taotlus ei olnud puudustega, esitatud taotluse põhjal puudus vajadus lisaandmete või selgituste küsimiseks ning taotlust arvestati tulemusmõõdikute arvutustes. Vaidlust ei ole seejuures ka selles, et kaebaja on täitnud ja esitanud varasematel aastatel määruse nr 10 lisa 9 vormi vastustajale korduvalt, et kaebaja on osalenud vastustaja poolt korraldatud koolitustel ja nõustamistel ning et vastustaja toetuse taotlused on mitme aasta jooksul rahuldatud. Kaebaja väitel esitas ta õiged andmed. Kohus siiski märgib, et haldusorgan võib lisaandmeid küsida, kuid pole selleks kohustatud. Riigikohus, viidates menetluse iseloomule (taotlejate rohkus, menetluse formaliseeritus, taotluste kollegiaalne hindamine) ning toetuse saamiseks subjektiivse õiguse puudumisele, on kohtuasjas nr 3-3-1-16-14 sedastanud haldusorganil lisaandmete küsimise kohustuse puudumist ka olukorras, kui haldusorgani hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad (p 23). Praegusel juhul pole tegemist olukorraga, kus andmed oleks ebapiisavad (kaebaja taotlus polnud puudustega), vaid olukorraga, kus kaebaja esitatud andmete alusel saadud tulemuste tõttu ei ületanud kaebaja toetuse saamise künnist. 20.8 Kohus on seisukohal, et määruse nr 10 lisa 9 vorm ei ole ebaselge ning vastustaja ei pidanud küsima kaebajalt täiendavaid lisaandmeid, liiatigi olukorras, kus tegemist on aastaid 10(11)

tegutsenud metsaühistuga, kes on saanud osaleda vastustaja korraldatud koolitamistel ja nõustamistel ning kes on aastaid esitanud toetuse taotlusi, sh täitnud sama vormi korduvalt. Kaebaja pidi täitma lisa 9 vormi, kus tal tuli sisestada vormil nõutud andmed kaebaja tegevuse kohta taotluse esitamisele eelneval kalendriaastal. Kaebaja esile toodud väidetavad ebaselgused saanuks kaebaja hõlpsasti selgitada toetuse taotluse täitmisel. Kaebaja on esile toonud lisa 9 vormi osas arusaamatused peamiselt puutuvalt nö mõistete ja terminitega. Nii väidab kaebaja, et ta ei mõista, keda on mõeldud teenindatud erametsaomanikena (sh kaasomandi puhul, samuti kas mõeldud on kõiki kaebaja teenindatud metsaomanike või üksnes ühistu liikmeid, kas kajastada tuleb juriidilisi isikuid või füüsilisi isikuid jne). Kaebaja vaides esile toodud küsimuste sisust nähtuvalt pidanuks need tekkima kaebajal juba taotluse täitmisel (sh varasematel aastatel esitatud taotluste täitmisel), mitte alles siis kui selgus tema summaarne tulemus võrdluses teiste taotluse esitanud metsaomanikega.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.