XX kaebus Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 tühistamisnõudes ning 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 õigusvastasuse tuvastamisnõudes ja edaspidi täitekorralduste andmise keelamisnõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja Kaja Lepik Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja Uno Paas
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
Muud selgitused
Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX kaebus osaliselt. Tühistada Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkt 5.2 ning 04.09.2019 vaideotsus vastavas osas. Tuvastada Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 punkti 1 õigusvastasus osas, milles nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 (viissada) eurot 23.10.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 täitmata jätmise eest. Keelata edaspidi täitekorralduste andmine Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 osas.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 01.06.2020 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb
3-19-2047
tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutusega nr 4.1-1.3/887 kohustati XXt: 1) tellima pädevalt spetsialistilt ehitusprojekt Xxxxxxxxx pööningu ümberehitamise kohta eluruumideks, arvestades projektile ja eluruumidele esitatavaid nõudeid; esitatav ehitusprojekt peab vastama Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrusega nr 97 kehtestatud nõuetele (ettekirjutuse punkt 5.1); 2) tellima ekspertiis või ekspertarvamus pädevalt spetsialistilt, mis kinnitab, et ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks (ettekirjutuse punkt 5.2); 3) esitama ehitusteatis, kus näidata, millises mahus on toimunud hoone teise korruse ümberehitus, millised soojusallikad on lisaks olemasolevatele paigaldatud ja millal on pööninguruumid ümber ehitatud eluruumideks (ettekirjutuse punkt 5.3). Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha määramise hoiatust (ettekirjutuse punkt 6).
2.XX esitas 03.09.2019 Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 peale vaide.
3.Keila Linnavalitsuse 04.09.2019 kirjaga teatati kaebajale, et järelevalvemenetlus viiakse läbi elamu kõikide omanike huvides ja tänaseks ei ole alust järelevalvemenetluse lõpetamiseks.
4.Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorraldusega sunniraha rakendamiseks nr 4.11.3/887-2: 1) nõuti kinnistu Xxxxxxxxx, Keila linn kaasomanikult XXlt sisse sunniraha kokku summas 1000 eurot Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialisti Uno Paas poolt 23.10.2019 koostatud ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punktide 5.1 ja 5.2 täitmata jätmise eest; 2) määrati sunniraha vabatahtlikuks tasumise ajaks 10 päeva, kuni 4. november 2019.
5.XX esitas 03.11.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 ja 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 tühistamisnõuetes.
KAEBAJA SEISUKOHAD
6.Kõnesoleval kinnistul asuvad ehitised, sh elamu on ehitisregistrisse korrektselt kantud märkega kasutusel. Kinnisasi nr xxxxxx on Harju Maakohtu kinnistusosakonna andmetel 22.09.2002 registrisse kantud. Harju Maakohtu 04.06.2012 otsuses nr 2-08-9032 (jõustunud) selgitatakse pööningukorruse soojustamise tööde teostamist, seejuures ei käsitleta pööningukorruse soojustamist ehitustegevusena. Kaebaja ei ole teisel korrusel teinud juurdeehitus- ega väljaehitustöid. Pööningukorruse soojustamist alustas endine kinnisasja omanik AA, kes suri xx xx xxxx. Kaebaja isa BB omandas kinnistu ostuga ja võõrandas selle kaebajale kinke teel 22.06.2006.
7.Kaebaja saatis 05.08.2019 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi MKM) selgitustaotluse, milles palus selgitada, mida on seadusandja mõelnud ehitise füüsikaliste omaduste all. MKM-i 03.09.2019 vastuses märgiti, et sõltumata sellest, mida mõista ehitise füüsikaliste omaduste all, ei oma antud säte (EhS § 4 lg 1) tagasiulatuvat jõudu.
2(11)
3-19-2047
8.Vastustaja on rikkunud hea halduse tava, kuivõrd ei selgitanud, millistel asjaoludel/alustel oli kaebaja kutsutud selgitusi andma, millistel asjaoludel/alustel oli vaidlustatud ettekirjutus koostatud; milles seisnes avalik huvi jne. Lisaks kutsus vastustaja kaebajat vähemalt kolmel korral selgitusi andma. Alates järelevalvemenetluse algatamisest on Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialist korduvalt ähvardanud nii koostatud kutsetes, ettekirjutuses kui ka telefonivestlustes kaebajat trahvidega ning sunniraha määramisega.
9.Vastustaja ei ole olnud haldusmenetluses erapooletu. Keila linnapea Enno Fels on allkirjastanud 16.12.2019 kirja nr 4.1-1.3/887-8 lisad, kuid linnapea kuulub Keila xxxxxxx korteriühistu juhatusse. Samas korteriühistus elab ka CC (Xxxxxxxxx, Keila linnas asuva kinnistu kaasomanik). Lisaks esitas kaebaja Keila Linnavalitsusele kaebuse seoses kaasomanike CC ja DD ebaseadusliku tegevusega. Keila Linnavalitsuse ametniku väitel kontrolliti kaebuses toodud asjaolusid. Linnavalitsus vastas kaebajale, et kaasomanikud peavad omavahel kokku leppima korstna hoolduses ja korstnapühkimise teenuse sisseostmises. Kaebajale arusaamatutel põhjustel ei võtnud Keila Linnavalitsus midagi ette tekkinud ohtliku olukorra fikseerimiseks ja vastavate sunnimeetmete rakendamiseks ning kaebust menetlusse ei võetud.
10.Väär on vastustaja väide, et kaebaja ei ole kordagi vastustajaga kohtunud. Kohtumised on toimunud lepingulise esindaja kaudu 31.05.2019 ja 05.08.2019. Kaebajale edastas Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse lepinguline esindaja 05.08.2019. Isegi kui ettekirjutusel oleks olnud seaduslikku alust, siis selles sätestatud tähtajad olid ebamõistlikult lühikesed.
11.Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusega nr 2-08-9032 ei ole tuvastatud Xxxxxxxxx Keila linnas asuva hoone teise korruse väljaehitamist eluruumideks.
12.Ebaõige on vastustaja väide, et 31.05.2019 selgitati kaebaja esindajale, milles seisneb rikkumine. Järelevalvespetsialist küsis 31.05.2019, milleks kasutatakse elamu teist korrust, millele kaebaja esindaja andis kirjaliku vastuse, et kasutab teist korrust enda parima äranägemise järgi ning see ei ole kinnistu omanikule seadusega keelatud.
13.Vastustaja väide, et Xxxxxxxxx elamu alumisel korrusel olevad praod ja lae läbivajumine suurenesid, tugineb ilmselt Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusele nr 2-08-9032. Samas ei saanud kaebaja ettekirjutust kätte, kuivõrd see oli saadetud valele meiliaadressile XXXXXXXXX (õige on XXXXXXXXX). Isegi, kui oleks toimunud EhS mõistes ehitustegevus, olid ettekirjutuses sätestatud kohustused ebamõistlikult lühikese tähtajaga.
14.Ka hetkel kehtiva EhS mõistes ei ole tegemist ehitustegevusega. Samuti ei ole ehitist laiendatud. EhS seletavas tekstis on kirjas, et kipsplaatide ja kergkonstruktsioonide (roovitusmaterjal mõõtudega 50 x 50 mm ning kipsiplaadikarkass) paigaldamine olemasolevate kandev ja põhikonstruktsioonide külge, neid ümbertegemata ei ole ehitustegevus. Lisaks ilmneb ka 04.06.2012 otsusest, et ülakorruse ruumide selline paigutus oli olemas juba üleeelmise omaniku AA ajal. Enne ehitusseaduse jõustumist ehitatud ehitis, ehk enne 2003.a 1. jaanuari ehitatud ehitis peab vastama ehitise ohutusele esitatavatele nõuetele. Ehitise ohutust hinnatakse ehitamise ajal kehtinud nõuete kohaselt. Enne käesoleva seaduse jõustumist ehitatud ehitis ei pea vastama EhS § 3 sätestatud nõuetele, v. a ehitise ohutusele sätestatud nõuete osas. Vaidlusalune ehitis oli sellisel kujul olemas juba eelmisel sajandil. Vastustaja poolt viidatud Majandus- ja Taristuministeeriumi määrus ei oma käesolevas asjas ega ka tervikuna tagasiulatuvat jõudu.
15.Kaebaja abikaasa on selgitanud järelevalvemenetluses, et 2006 teostas kaebaja elamu pööningukorrusel remonttöid ja selle raames toimus ka pööningukorruse soojustamine kergkonstruktsioonidega, soojustusvilla ja kipsplaatide paigaldamine. 31.05.2019 antud 3(11)
3-19-2047
selgituste kohaselt ei näinud EhS ette selliste tööde teostamiseks projekti ega ehitusluba. Eluruumide tuleohutust tõendab korstna ja lõõride puhastamise akt, mis on kaebajal olemas. Lisaks on olemas tsiviilasjas nr 2-08-9032 tehtud kohtuekspertiis, mis käsitleb põhjalikult kogu vaidlusalust hooneosa ning jõuab järeldusele, et hoone teise korruse kasutuselevõtt ei põhjusta ehitustehnilisi probleeme.
16.HMS § 54 lg 2 kohaselt peab kutse olema kirjalik, milles peavad olema märgitud haldusorgani nimetus, kutsutava isiku nimi, ilmumise koht ja aeg, selgitus, mis asjas, kellena ja millise eesmärgiga isik välja kutsutakse, ilmumata jätmise tagajärjed. Kaebajale esitati kutse 29.05.2019 telefoni teel. Seega on rikutud HMS § 54 lg-t 2.
17.Kaebaja sai vaidlusaluse ettekirjutuse kätte 05.08.2019 ning esitas 03.09.2019 vaide, mida ei menetletud kooskõlas HMS §-dega 83-86. Selle asemel saatis vastustaja 23.10.2019 täitekorralduse nr 4-1-1.3/887-2 sunniraha rakendamiseks.
18.Vaidlustatud ettekirjutuses on ebaõiged õiguslikud alused EhS § 134 lg 2 ja § 135 lg 2, mis ei kohaldu füüsilise isiku suhtes.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
19.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata.
20.Ettekirjutuse vaidlustamise seisukohalt ei oma tähtsust, millal kutse kaebajale saadeti ja millal kaebaja selle kätte sai. Kutses olid olemas vastustaja kontaktid ja tal oli võimalik kokku leppida muu sobiv kellaaeg või päev kohtumiseks. Kaebaja ei ole kordagi tulnud kohtumisele vastustajaga ja ei ole olnud võimalik temalt endalt asjaolude kohta selgitusi võtta.
21.Tõele ei vasta kaebaja väide, et tsiviilasjas nr 2-08-9032 tuvastati Xxxxxxxxx eluruumide väljaehitamise seaduslikkus ja nende vastavus eluruumidele esitatavatele nõuetele. Antud kohtuotsusega on tuvastatud, et Xxxxxxxxx teisele korrusele on välja ehitatud eluruumid.
22.Ekslik on kaebaja väide, et vastustaja ei andnud piisavalt selgitusi. Kutses on kirjas, et soovitakse selgitusi ja dokumente kaebaja kasutuses olevate ruumide kohta Xxxxxxxxx elamus ning kõiki ehitamist ja kasutamist käsitlevaid dokumente. Ettekirjutuses on selgelt kirjeldatud mida ja kuidas ja millal peab kaebaja tegema, et seadustada teisele korrusele välja ehitatud eluruumid. Esimest korda selgitati kõike seda juba 31.05.2019 kaebaja esindajale ja kaebaja abikaasale. Kuna mingeid tegevusi kaebaja poolt ei järgnenud, koostas vastustaja ettekirjutuse ja määras tähtajad elamu ohutuse väljaselgitamiseks ning võimaliku ohukahtluse kõrvaldamiseks. Kuna omanik vastustajale mitte midagi ei esitanud, Xxxxxxxxx elamu alumisel korrusel olevad praod ja lae läbivajumine suurenesid, oli ainuke võimalus kaebaja mõjutamiseks hoiduma õigusvastasest käitumisest koostada täitekorraldus.
23.Vaidlust ei ole, et Xxxxxxxxx on ehitisregistri andmetel ja projekti kohaselt ühekordne elumaja. Täna on ehitise projekteeritud pööningule välja ehitatud eluruumid, mis on kaebaja kasutuses ja mida kasutatakse eluruumidena ilma kasutusloata.
24.Ebaõige on kaebaja väide, et Xxxxxxxxx elamu teise korruse soojustamine, sinna põrandate ja lagede püstitamine (ehitamine) jne, ei ole ehitustegevus. Pööningu kasutamisel eluruumidena on seal oluliselt teine koormus vahelagedele ja muudele konstruktsioonidele, mis on esimese ning teise korruse vahel. Ümberehitamine ja ehitise laiendamisel eluruumide väljaehitamine on igal juhul ehitustegevus, kuna need tegevused on nimetatud ka EhS lisadeks olevates tabelites ehitus-/kasutusteatise, ehitusprojekti ja ehitus-/kasutusloa kohustuslikkuse
4(11)
3-19-2047
kohta. Ehitamise mõiste võib ja peabki olema kõikehõlmav, kuid see ei tähenda, et iga ehitamine eeldab ehitusluba. Xxxxxxxxx elamu oli projekteeritud ühekordse ehitisena, millel on I korrus, kus asuvad eluruumid ning pööningukorrus. Ehitisregistri andmetel on elamu jätkuvalt ühekorruseline. Xxxxxxxxx teise korruse eluruumid ja seal asuv küttekolle on rajatud ilma õigusliku aluseta, puudub projekt pööningu ümberehitamiseks eluruumideks, teadmata on, kas väljaehitatud eluruumid vastavad eluruumidele esitatavatele nõuetele (kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85), teadmata on kuidas ning kui asjatundlikult on eluruumid välja ehitatud ja sinna küttekolle paigaldatud. Kaebaja abikaasa seletuse kohaselt toimus ehitustegevus 2006. Eluruumide väljaehitamine ei ole võimalik ilma piirde-, kandvaid- ja jäigastavaid konstruktsioone muutmata.
25.Projekti teise korruse väljaehitamiseks ei ole esitatud ja ei ole teada, kas teisele korrusele väljaehitatud eluruumid vastavad nõuetele. Samuti ei ole teada, kas hoone vahelaed on nõutava tugevusega, kuna peale eluruumide väljaehitamist teisele korrusele on esimese korteri seintesse tekkinud praod ja on võimalik, et kogu hoone võib olla ohtlik ning tekitada kahju seal elavatele isikutele ja nende varale.
26.Asjakohane ei ole kaebaja väide, millal eluruumid välja ehitati. Täna on need olemas ja vastutus nende seisukorra eest on ruumide omanikul. Samuti on omaniku kohustus esitada nõudmisel ehitusprojekt ja kanda need nõuetekohaselt ehitisregistrisse. Lisaks on omaniku kohustus tagada, et tema omanduses oleval ehitisel oleks kasutusluba.
27.Xxxxxxxxx elamu teisele korrusele paigaldatud küttekolde kohta on teostatud ehituslikud ekspertiisid, mis aga ei käsitle tuleohutust (vt tuleohutusseaduse (TuOS) § 5 lg 1).
28.Pööningu muutmisel eluruumideks oli ehitusluba nõutav ka 2006. Täna kasutatakse neid eluruume ilma kasutusloata. Ehituslikku järelevalvet Xxxxxxxxx teisel korrusel toimuva ehitustegevuse kohta alustati juba 2006, kuid omaniku vastuseisu tõttu ei ole seda saanud siiani lõpetada.
29.Haldusmenetluse kutses on selgitatud ilmumise kohustuslikkust, mitteilmumise tagajärgi ja hoiatust järelevalvetegevuse takistamisel vastutusest. Ettekirjutuses on hoiatatud sunniraha rakendamisest, mis on kohustuslik, et haldusväline isik teaks oma õigusi ja kohustusi. Telefonivestlustes selgitas järelevalvespetsialist, mis võib olla tagajärg, kui kaebaja keeldub EhS nõudeid täitmast. Kaebaja on ka valesti aru saanud MKM 03.09.2019 vastusest kaebaja 05.08.2019 e-kirjale. Alles peale teostatud ehitustegevuse kontrolli eksperdi poolt, ehitise auditi ja teostusjooniste koostamist, saab hinnata ehitise ohutust ja seda millisel määral on muudetud piirde-, kande- ja jäigastavaid konstruktsioone. Kohus on 11.11.2019 määruses piisavalt põhjendanud riikliku järelevalve läbiviimise põhjendatust ja seda, et Xxxxxxxxx teise korruse eluruumidel puudub kasutusluba. Samuti seda, et tänaseks ei ole teada väljaehitatud eluruumide ohutus, kaasa arvatud tuleohutus.
30.Vaidlusaluses ettekirjutuses on ekslikult punktis 4 märgitud kahel korral lõige 2, mis peaks olema lõige 1. Ettekirjutuse sisu see ei muuda, kuna vastutus on ette nähtud EhS §-s 134 ja §-s
KOHTU PÕHJENDUSED
31.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
5(11)
3-19-2047
32.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustajal oli õiguslik alus nõuda kaebajalt 21.06.2019 ettekirjutusega 1) Xxxxxxxxx hoone pööningukorruse ümberehitamise kohta ehitusprojekti tellimist; 2) ekspertiisi tellimist, mis kinnitaks, et ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks ning 3) ehitusteatise esitamist. Samuti on menetlusosaliste vahel vaidluse all 23.10.2019 täitekorralduse õiguspärasus.
33.Alljärgnevalt analüüsib kohus esmalt Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse õiguspärasust (I), seejärel hindab täitekorralduse õiguspärasust (II) ning viimaks lahendab kaebuse ja jagab menetluskulud (III). I
34.Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: 1) kaebajale kuulub kinnistu (aadressil Xxxxxxxxx, Keila) 2607/4703 kaasomandist (tl 16); 2) kaebajale kuuluvale pööningukorrusele on paigaldatud küttekeha (kamin), teostatud seinte ja lae vooderdamine, soojustamine kivivillaga ning mitmesugused viimistlustööd (OÜ Hamarte Ekspert eksperthinnang; tl 96); 3) ehitisregistri andmetel on elamu ehitisealune pind 116 m2, hoone kasutamise otstarve üksikelamu, maapealsete korruste arv on 1 ning eluruumide pind on 97,2 m2 (tl-d 15 ja 74-75); 4) olemasolevas projektis on eluruumid esimesel korrusel ja ilma kütteta pööninguruumid (ettekirjutuse lk 2); 5) pööningukorrust kasutab kaebaja eluruumidena; 6) ehitustöid teostati pööningukorrusel 2006. a; 7) Harju Maakohtu 04.06.2012 otsusest nr 2-08-9032 nähtub, et CC ja BB vahel 19.09.2002 sõlmitud lepingu kohaselt andis CC nõusoleku BB Xxxxxxxxx, Keila asuva ehitise katusekorruse ümberehitamiseks kooskõlastatud projekti alusel koos õigusega ehitada II korrusel iseseisvad ruumid (tl 21).
35.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54).
36.Vaidlusaluse ettekirjutuse õiguslike alustena on märgitud EhS § 130 lg 2 ja korrakaitseseadus (KorS) § 23 lg 4. Vastavalt EhS § 130 lg-le 2 teostab kohaliku omavalitsuse üksus riiklikku järelevalvet, täites selleks järgmisi ülesandeid: 1) ehitise, sealhulgas kaldaga püsivalt ühendatud või kaldaga funktsionaalselt seotud ehitise ehitamise või ehitusprojekti detailplaneeringule, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringule, projekteerimistingimustele või muudele ehitise asukohast tulenevatele nõuetele vastavuse kontrollimine; 2) ehitise või ehitamise nõuetele vastavuse kontrollimine, sealhulgas ehitise kasutamiseelse ohutuse kontrollimine; 3) ehitamise teatise või ehitusloa olemasolu ja sellele kantud andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimine; 4) ehitise kasutusteatise või kasutusloa olemasolu ja sellele kantud andmete tegelikkusele vastavuse kontrollimine; 5) ehitise kasutamise otstarbest tulenevalt selle korrashoiu ja kasutamise nõuetele vastavuse kontrollimine ja 6) kohaliku tee kasutamise ja kaitsmise nõuete järgimise kontrollimine. Eelnevast nähtub, et EhS § 130 lg 2 loetleb kuus erinevat riikliku järelevalve ülesannet. Kohus märgib, et kuivõrd käesoleval juhul ei viidud riiklikku järelevalvet läbi kõigi nimetatud lõikes loetletud ülesannete täitmiseks, siis oleks korrektne olnud viidata õigusnormile punkti täpsusega. Nimelt oleks vastustaja pidanud viitama EhS § 130 lg 2 punktidele 2, 3 ja 4, kuivõrd riikliku järelevalve menetluse käigus kontrolliti ehitamise ja ehitise nõuetele vastavust ning ehitis- ja kasutusteatise olemasolu. See aga ei mõjuta vaidlustatud ettekirjutust sisuliselt, kuivõrd õiguslik alus ettekirjutuse tegemiseks oli olemas.
37.Asjaolu, et vastustaja oli pädev andma riikliku järelevalve menetluse raames vaidlusalust ettekirjutust, kaebaja kahtluse alla seadnud pole. Volitused riikliku järelevalve menetluses on sätestatud KorS § 23 lg-s 4, mille kohaselt on KorS § 23 lõikes 3 nimetatud kohustuse (taluda 6(11)
3-19-2047
tema suhtes sätestatud riikliku järelevalve meetmeid) täitmise tagamiseks korrakaitseorganil õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras.
38.Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud mh ka EhS § 134 lg-le 2 ja § 135 lg-le 2. Kaebaja on õigesti märkinud, et nimetatud normid reguleerivad juriidilisele isikule määratavat rahatrahvi suurust ega kohaldu füüsilise isiku suhtes. Arvestades, et ettekirjutuses läbivalt käsitletakse füüsilise isiku (kaebaja) ehitustegevust kinnistul aadressiga Xxxxxxxxx, Keila linn, siis on tegemist ilmse ebatäpsusega (HMS § 59), mis ei mõjuta ettekirjutust sisuliselt.
39.Kaebaja hinnangul ei näinud 2006. a ehitustööde teostamiseks õigusaktid ette kohustust koostada ehitusprojekti ega taotleda ehitusluba. Lisaks on kaebaja seisukohal, et ka kehtiva EhS mõistes ei ole tegemist ehitustegevusega ega ehitise laiendamisega.
40.Nagu eelnevalt on kohus märkinud (punkt 34), siis vaidlust ei ole asjaolus, et kaebaja teostas ehitustöid Xxxxxxxxx hoone pööningukorrusel 2006. a. Riikliku järelevalvemenetluses on kaebaja abikaasa selgitanud 31.05.2019, et 2006 teostasid kaebaja ja tema abikaasa oma valdustes olevates ruumides soojustamistöid; tööde käigus soojustati ka pööningukorruse lagi ja kaeti hiljem värvi ning tapeediga; samal ajal paigaldati ka kergkamin (dtl 117).
41.Vaidlusalune ettekirjutus on tehtud EhS kehtivuse ajal, seega tuli lähtuda EhS sätestatud regulatsioonist, välja arvatud juhul, kui ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (EhSRS) sätestab erandid.
42.Esmalt märgib kohus, et vastavalt EhS § 35 lõikele 3 on ehitusteatise esitamine nõutav EhS lisas 1 nimetatud ehitiste puhul. EhS lisa 1 kohaselt on ehitusteatise esitamine nõutav elamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m2 ümberehitamisel. Ehitise ümberehitamine ehk rekonstrueerimine on ehitamine, mille käigus olemasoleva ehitise omadused muutuvad oluliselt. EhS (555 SE) eelnõu seletuskirjas on toodud, et ümberehitamine on selline ehitamine, mille käigus ehitise kasutamise otstarve või muud kvalitatiivsed omadused muutuvad oluliselt; uue kvaliteedi loomine on ümberehitamist ja muud ehitamist, sealhulgas remonti eristav kriteerium (seletuskiri ehitusseadustiku (555 SE) juurde, lk 10). Kaebuse kohaselt on kaebaja elukohaks märgitud Xxxxxxxxx, Keila. Seejuures ei ole kaebaja vastu vaielnud faktile, et ta kasutab hoone aadressil Xxxxxxxxx, Keila pööningukorrust eluruumina. Samas ehitisregistri andmetel ei paikne pööningukorrusel eluruume, mistõttu on ehitustegevuse käigus muudetud hoone ühe osa (pööningukorruse) kasutusotstarvet. Järelikult on teostatud ehitustööd sedavõrd ulatuslikud, mis eeldavad EhS § 35 lg 3 kohaselt ehitusteatise ja ehitusprojekti esitamist ning tegemist ei ole üksnes remonttöödega. Loodud on uus kvaliteet – ehitatud eluruumid pööningukorrusele. Seejuures ei oma tähtsust, kas kaebaja on teinud väljaehitus- või juurdeehitustöid. Asjas on määrav küsimus, kas ehitustööde käigus on loodud uus kvaliteet sellega, et muudetud on oluliselt ehitise omadusi. Sellele kaebaja vastu vaielnud ei ole, et pööningukorruse kasutusotstarve on muutunud. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul tegemist ehitise ümberehitamisega.
43.Vaidlustatud ettekirjutuses on õigesti märgitud, et kaebajal on ehitise ümberehitamise korral kohustus esitada ehitusteatis ja ehitusprojekt.
44.EhS § 35 lg 1 kohaselt tuleb käesolevas paragrahvis sätestatud juhul pädevat asutust ehitamisest eelnevalt teavitada. Ehitusteatis esitatakse kohaliku omavalitsuse üksusele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (EhS § 35 lg 2). Ehitusteatise esitamine on nõutav EhS lisas 1 nimetatud ehitiste puhul (EhS § 35 lg 3). EhS lisa 1 kohaselt on elamu ehitisealuse pinnaga üle 60 m2 ümberehitamisel nõutav ehitusteatis ja ehitusprojekt. Ehitisregistri andmetel on elamu ehitisealune pind 116 m2. Seega on vastustaja õiguspäraselt kohustanud kaebajat tellima 7(11)
3-19-2047
ehitusprojekt (vaidlusaluse ettekirjutuse punkt 5.1) ning esitama ehitusteatis (vaidlusaluse ettekirjutuse punkt 5.3).
45.Käesoleval juhul ei tulene EhSRS-st erandeid. Kaebaja poolt viidatud EhSRS § 28 lg 5 ei ole asjakohane norm. Viidatud sätte kohaselt peab enne 2003. aasta 1. jaanuari ehitatud ja EhSRS jõustumise ajal kasutatav ehitis vastama ehitise ohutusele esitatavatele nõuetele. Sama lõike teise lause kohaselt hinnatakse ehitise ohutust ehitise ehitamise ajal kehtivate nõuete kohaselt. Käesoleval juhul on vaidluse all 2006. a teostatud ümberehitustööd, mitte kogu hoone ehitustööd.
46.Samuti ei kohaldu kaebaja suhtes EhSRS § 21 lg 1, mille kohaselt kui enne EhSRS jõustumist oli ehitis vabastatud ehitusloa või kirjaliku nõusoleku kohustusest ning ehitise ehitamisega on alustatud, siis on lubatud ehitise ehitamise lõpetamine kahe aasta jooksul alates EhSRS jõustumisest. Kohtule vastustaja poolt esitatud riikliku järelevalvemenetluse materjalidest nähtub, et Keila Linnavalitsus on 21.12.2006 ettekirjutusega nr 4.1-1.4/2611 kohustanud kaebajat koheselt peatama ehitustegevus Xxxxxxxxx asuva elamu II korruse väljaehitamisel. Viidatud ettekirjutuses on selgitatud, et ruumide juurdeehituseks pööningule tuleks toimida alljärgnevalt: 1) taotleda projekteerimistingimused Keila linnavalitsuse arhitektilt; 2) tellida ehitise ekspertiis ning ehitusprojekt Majandustegevuse registris (MTR) registreeritud ettevõtjalt ning 3) taotleda ehitusluba Keila Linnavalitsuselt (dtl 124). Seega juba 2006 selgitati kaebajale, et elamu II korruse väljaehitamisel eluruumideks on nõutav ehitusprojekt ning ehitusluba.
47.Harju Maakohtu 04.06.2012 otsus nr 2-08-9032 ei puuduta küsimust, kas ehitustegevus on olnud õiguspärane või mitte ega ka asjaolu, kas pööningukorruse kasutamine on ohutu. Tegemist on tsiviilasjaga, mille esemeks oli Xxxxxxxxx hoone teise kaasomaniku CC kahjunõue seoses kaebaja omandis oleva hoone II korrusel toimunud ehitustöödega. Kaebaja on õigesti märkinud, et ehitisregistrisse on kinnistul asuv elamu kantud märkega kasutusel. Samas on ehitisregistri andmetel hoonel aadressiga Xxxxxxxxx, Keila linn maapealseid korruseid 1 (üks). Seega ei ole pööningukorruse osas kantud ehitisregistrisse märget kasutusel. Eelnevast tulenevalt ei saanud ka tsiviilasjas nr 2-08-9032 võtta maakohus seisukohta küsimuses, kas Xxxxxxxxx Keila linnas asuva hoone teine korrus on välja ehitatud eluruumideks.
48.Vaidlusaluse ettekirjutuse punktiga 5.2 kohustati kaebajat tellima ekspertiis või ekspertarvamus pädevalt spetsialistilt, mis kinnitab, et ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks. Seonduvalt ehitise ohutusega on märgitud vaidlusaluses ettekirjutuses järgmist: ilma projektita või mitte projektikohane, ehitusõiguseta ja kehtivaid nõudeid eirates ehitatud ehitis võib olla ohtlik seda kasutatavatele isikutele, nende varale ja võib olla keskkonnaohtlik; EhS § 11 lõike 4 alusel on majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrusega nr 85 kehtestatud eluruumile esitatavad nõuded, mille kehtestamise eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine; eluruumis peab inimesel olema võimalik ööpäevaringselt viibida.
49.Vaidlusaluses ettekirjutuses puudub viide õigusnormile, mille alusel on vastustaja kohustanud kaebajat tellima ekspertiisi. Ka ei selgu nimetatud ettekirjutuse motiividest, miks on vastustaja pidanud lisaks ehitusprojektile vajalikuks nõuda kaebajalt ekspertiisi esitamist. EhS § 13 lg 1 kohaselt peab ehitusprojekt olema selline, et selle kohaselt ehitatav ehitis vastaks nõuetele, sealhulgas arvestaks ehitise sobivust, kasutatavust ja korrashoiu vajadust. Ehitusprojekti kohaselt peab olema võimalik ehitada, ehitise ja ehitamise nõuetele vastavust kontrollida ning asjakohasel juhul ka ehitist kasutada ja korras hoida (EhS § 31 lg 2). Ehitusprojekti koostamisel tuleb arvesse võtta: 1) ehitisele esitatavaid nõudeid, sealhulgas
8(11)
3-19-2047
kasutusotstarbest tulenevaid erinõudeid; 2) asjakohaseid riskianalüüse ja muid ehitise asukohaga seonduvaid asjaolusid; 3) planeeringut või projekteerimistingimusi nende olemasolu või olemasolu kohustuse korral; 4) ehitise asukohaga seonduvaid avalik-õiguslikke kitsendusi ning 5) ehitamisprotsessist lähtuvaid vajadusi (EhS § 14 lg 1). Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 4 lg 1 kohaselt sisaldab konkreetsest ehitisest tulenevalt ehitusprojekt üldjuhul järgmisi osi vastavas täpsusastmes: konstruktsioonid (punkt 3) ja tuleohutus (punkt 6). Eeltoodust lähtuvalt peaks olema ka ehitusprojekti alusel võimalik kontrollida, kas ehitise konstruktsioonid võimaldavad pööninguruumide ohutut kasutuselevõtmist ja ümberehitamist eluruumideks. Veelgi enam, EhS § 14 lg 3 p 2 kohaselt peab enne ehitamise alustamist kontrollima ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti nõuetele vastavust ehitusprojekti koostajast sõltumatu pädev isik, kes teeb ekspertiisi, kui ehitusjärelevalvet tegeval asutusel on põhjendatud kahtlus ehitusprojekti nõuetele vastavuses, näiteks kui ehitusprojekti ei ole koostanud kvalifikatsiooninõuetele vastav isik. Kuigi käesoleval juhul on tuleks ehitusprojekt esitada peale ehitustööde tegemist, siis kohtu hinnangul jääks järelevalvet läbiviivale asutusele siiski õigus nõuda EhS § 14 lg 3 p 2 eelduste olemasolul ekspertiisi tegemist. Sellekohaseid põhjendusi, miks ehitusprojektist nimetatud asjaolude kontrollimiseks ei piisa, vaidlusaluses ettekirjutuses ei sisaldu.
50.Samuti pole vastustaja vaidlusaluses ettekirjutuses põhjendanud, miks on jäetud tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-08-9032 tehtud kohtuekspertiis kaebaja poolt 2006. a pööningukorrusel teostatud ehitustöödele. Nimelt on Harju Maakohtu 04.06.2012 otsuses nr 208-9032 märgitud järgmist: „Eksperdi arvamusest nähtub, et puidust laetalade kandevõime ja kandvad elemendid on piisava tugevusega ja läbipaine jääb pööninguosa kasutusele võtmisel lubatud piiridesse, tingimusel, et laetalad toetuvad korrektselt kohtkindlalt tubade nr 7, 8 vahel olevale seinale, mis on aga lammutatud ja uude kohta ehitatud. /.../ Kuna uue vaheseina ja laetalade vahelised toetuspinnad (sõlmed) ei ole uue vaheseina ehitamisel tehtud piisava hoolega ega vajalikul määral jäigad, siis pööningu kasutusele võtmine tubade nr 7, 8 peal suurendas mõningal määral laepragusid. Praod olid vaid I korruse tubade nr 7 ja 8 tsoonis, kus oli toetav vahesein lammutatud ja uuesti ehitatud, ja mis kinnitavad omakorda seda, et laetalade läbivajumine oli otseselt seotud tubade nr 7 ja 8 vahel olnud vaheseina lammutamisega ning hilisema mittenõuetekohase kasutamisega/ehitamisega.“ (kohtuotsuse lk 7, viimane lõik).
51.Eeltoodust tulenevalt on tegemist põhjendamispuudustega ja kaalutlusveaga haldusaktiga. Nimetatud rikkumised võisid mõjutada haldusakti sisuliselt. Seega kuulub Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse punkt 5.2 tühistamisele.
52.Alljärgnevalt peatub kohus kaebaja väidetel hea halduse tava ja menetlusnõuete rikkumisest.
53.Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud hea halduse tava, kuivõrd ei selgitanud, millistel asjaoludel/alustel oli kaebaja kutsutud selgitusi andma, millistel asjaoludel/alustel oli vaidlustatud ettekirjutus koostatud; milles seisnes avalik huvi jne. Lisaks kutsus vastustaja kaebajat vähemalt kolmel korral selgitusi andma. Alates järelevalvemenetluse algatamisest on Keila Linnavalitsuse järelevalvespetsialist korduvalt ähvardanud nii koostatud kutsetes, ettekirjutuses kui ka telefonivestlustes kaebajat trahvidega ning sunniraha määramisega.
54.Nähtuvalt kohtule esitatud haldusmenetluse materjalidest on kaebajale selgitatud, millistel asjaoludel on kaebaja kutsutud selgitusi andma Keila Linnavalitsuse 12.12.2008 kirjas nr 4.11.4/2160-3 (dtl 130); 28.01.2009 kirjas nr 4.1-1.4/2160-6 (dtl 127); 21.12.2006 ettekirjutuses nr 4.1-1.4/2611 (dtl 124); 20.11.2008 ehitusjärelevalve ettekirjutuses nr 4.1-1.4/2160-1 (dtl 123); kirjas nr 4.1-1.4/2160-7 „Ehitusjärelevalve teostamine“ (dtl 122) ning 28.05.2019 kutses nr 4.1-1.3/769 (dtl 8). Haldusmenetluses kehtib uurimispõhimõte, mistõttu ei ole asjas tähtsust
9(11)
3-19-2047
omavate asjaolude väljaselgitamisel sätestatud piiranguid, kui mitu korda peab haldusorgan vajalikuks menetlusosaliselt selgitusi küsida. Kohtule ei nähtu, et haldusorgan oleks rikkunud selles osa hea halduse põhimõtet. Pigem nähtub haldusmenetluse materjalidest, et kaebaja ei ole pidanud kinni kokkulepitust lubada haldusorganil läbi viia ette teatatult paikvaatlusi (dtl-d 120, 127 ja 129).
55.28.05.2019 kutses ja vaidlusaluses ettekirjutuses tehtud hoiatus ei ole käsitletav ähvardusena. HMS § 17 lg 2 punkti 5 kohaselt on kutse kirjalik ja selles peavad olema märgitud ilmumata jäämise tagajärjed. Vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 7 kohaselt teeb haldusorgan enne sunnivahendi rakendamist adressaadile kirjaliku hoiatuse /.../. Tõendamata on kaebaja väide, et telefonivestlustes on vastustaja kaebajat ähvardanud.
56.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole olnud haldusmenetluses erapooletu, kuivõrd 16.12.2019 menetlusdokumendi on allkirjastanud linnapea E. Fels, kes kuulub samasse korteriühistusse CC.
57.Kaebaja viidatud 16.12.2019 menetlusdokument on vastustaja vastus kaebusele, mistõttu ei ole tegemist haldusmenetluses vormistatud dokumendiga ning seetõttu on asjakohatu kaebaja väide vastustaja erapoolikusest haldusmenetluses. Samuti on asjasse puutumatu kaebaja väide seoses Keila Linnavalitsusele kaebaja esitatud kaebusega kaasomanike CC ja DD tegevusele ning selle menetlemine, kuivõrd see ei ole käesoleva haldusasja ese. HMS § 10, mis reguleerib taandamist haldusmenetluses, ei rakendata mh kohaliku omavalitsuse valitsuse liikmete suhtes. Linnavalitsusse kuuluvad linnapea ja linnavalitsuse liikmed (Keila Linnavolikogu 19.06.2007 määrus nr 22 „Keila linna põhimäärus“ § 34 lg 2).
58.Kaebaja leiab, et kutse esitamisega kaebajale 29.05.2019 telefoni teel on rikutud HMS § 54 lg-t 2.
59.Kaebaja on ilmselt silmas pidanud HMS § 17 lg-t 2, mis sätestab nõuded kutsele. Kaebaja on kohtule esitanud 28.05.2019 kutse (dtl 8), mis vastab HMS § 17 lg-le 2.
60.Kaebaja leiab, et tema 03.09.2019 vaiet ei menetletud kooskõlas HMS §-dega 83-86.
61.Kohus on oma 11.11.2019 määruses märkinud, et asja materjalist nähtub, et 03.09.2019 avalduses on kaebaja palunud tühistada Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutus nr 4.11.3/887; tegemist on selge tahteavaldusega tühistada haldusakt, tahteavaldus on esitatud pädevale haldusorganile ning seetõttu on tegemist vaidega (põhjenduste punkt 13). Kohus lisas, et Keila linn ei ole vaiet läbivaatamatult tagastanud, vaid on sisuliselt vastanud sellele 04.09.2019; kuigi Keila linna 04.09.2019 vastus ei ole vormistatud vaideotsusele kehtestatud nõuetele, sh selles puudub vaidlustamisviide, vastab see siiski oma sisult vaideotsusele (põhjenduste punkt 15). Kohus jääb eeltoodud seisukohtade juurde ning nõustub kaebajaga, et Keila Linnavalitsuse 04.09.2019 vaideotsus ei vasta HMS §-s 86 sätestatud nõuetele. Samas on kohus eelnevalt asunud seisukohale, et 21.06.2019 ettekirjutus on õigusvastane üksnes punkti 5.2 osas (vt käesoleva otsuse põhjenduste punkt 51), mistõttu menetluslikud minetused ei saanud mõjutada vaideotsust ka muus osas, kui vaidlusaluse ettekirjutuse punkt 5.2. Eeltoodust lähtuvalt kuulub tühistamisele 04.09.2019 vaideotsus osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie 21.06.2019 ettekirjutuse punkti 5.2 peale. II
62.Kaebaja on vaidlustanud ka Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.11.3/887-2 ning palunud see tühistada.
10(11)
3-19-2047
63.Kohus on 04.11.2019 määruses selgitanud, et täitekorraldus on menetlustoiming, mille tühistamist taotleda ei saa ning sellest lähtuvalt tõlgendab kohus kaebust viisil, et kaebaja soovib 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 tühistamist ning 23.10.2019 täitekorralduse õigusvastasuse tuvastamist ja edaspidi täitekorralduste andmise keelamist. Kohus lisas, et juhul kui kaebaja sellise tõlgendusega ei nõustu, siis tuleb kaebajal sellest kohut viivitamatult teavitada. Kaebaja ei ole kohtule avaldanud, et ta kohtu poolse tõlgendusega ei nõustu. Kuigi kaebaja on 31.03.2020 menetlusdokumendis taotlenud mh 23.10.2019 täitekorralduse tühistamist (dtl 184), järeldab kohus, et tegemist on ilmselt ekslikult formuleeritud taotlusega, kuivõrd sisulisi põhjendusi või vastuväiteid kohtu poolsele tõlgendusele kaebaja esitanud ei ole.
64.Arvestades, et kohus on eelnevalt tuvastanud 21.06.2019 ettekirjutuse punkti 5.2 õigusvastasuse ning ettekirjutuse nimetatud osas tühistanud, on ka 23.10.2019 täitekorraldus selles osas õigusvastane, kuivõrd puudus õiguslik alus sunnivahendi rakendamiseks ettekirjutuse punkti 5.2 täitmata jätmise eest (asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 1). Seega tuvastab kohus, et 23.10.2019 täitekorraldus nr 4.1-1.3/887-2 on õigusvastane osas, millega nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 eurot 23.10.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 täitmata jätmise eest. Samuti kuulub rahuldamisele keelamisnõue – keelata edaspidi täitekorralduste andmine Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 osas. III
65.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus tühistab Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 ja 04.09.2019 vaideotsuse vastavas osas. Kohus tuvastab Keila Linnavalitsuse 23.10.2019 täitekorralduse nr 4.1-1.3/887-2 punkti 1 õigusvastasuse osas, millega nõutakse XXlt sisse sunniraha 500 (viissada) eurot 23.10.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 täitmata jätmise eest ning keelab edaspidi täitekorralduste andmise Keila Linnavalitsuse 21.06.2019 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/887 punkti 5.2 osas.
66.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalset kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 1 1 ja § 103 lg 1 p 1). Kulude kandmise kohustuse tekkimist tõendab vastav arve. Käesoleval juhul on kaebaja palunud mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kaebaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu jäävad kaebaja võimalikud esindajakulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kaebuselt on tasutud riigilõivu 30 eurot. Arvestades, et käesoleval juhul kuulus kaebus rahuldamisele hinnanguliselt 1/3 osas (vaidlusaluses ettekirjutuses oli kolm nõuet, millest ühe kohus tühistas ning sellele järgnenud vaideotsuse ja täitekorralduse vastavas osas), siis mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot (30 : 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Maria Brenner
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.