Igor Abdulajevi esialgse õiguskaitse eriolukorra tõttu kohaldatud piirangutega
taotlus
seoses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Igor Abdulajevi vanglasisese vabakasutuskonto väljavõte ajavahemiku 15. detsember 2019 kuni 14. aprill 2020 kohta.
2.Vabastada Igor Abdulajev esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest.
3.Jätta Igor Abdulajevi esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 252 lg 7 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
Tartu Vangla direktor otsustas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54:
1.piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad; lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; peatada Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ kinnitatud päevakavajärgsed tegevused; peatada avavanglaosakonna poolt vangistusseaduse (VangS) § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi; helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele;
2.ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht;
3.peatada kaupluse tegevus, tagada kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning võimaldada kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt;
3-20-682
4.punktides 1-3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
16.märtsist 2020;
5.käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagada vangidele lisatoitlustamine iga päev;
6.käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
2.Tartu Vangla direktor otsustas 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning viimati nimetatud käskkirja p-s 5 kehtestatud leevendusmeetmete täitmist. Käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
3.Igor Abdulajev (taotleja) esitas Justiitsministeeriumile Tartu Vangla kaudu 25. märtsil ja
9.aprillil 2020 eelnimetatud käskkirjade peale vaided, mille Tartu Vangla edastas 13. aprilli 2020. a kaaskirjaga nr 1-11/204-2 ja 1-11/247-2 lahendamiseks Justiitsministeeriumile.
4.Taotleja esitas Tartu Halduskohtule 15. aprillil 2020 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada vanglat hoidma taotlejat kambris üksinda, väljastama taotlejale kambrisse 5-10 minutiks juukselõikusmasin, võimaldama dušši kaks korda nädalas, lubama teha sisseoste kauplusest, vaatama üle ja jälgima toidu kvaliteeti, sh väljastama taotlejale erinevaid lihasaadusi (viiner, kotlet, liha). Taotleja põhjendab, et vanglas on kambripind kahe kinnipeetava jaoks ebapiisav, juuksed kasvavad ka eriolukorra ajal, dušši võimaldatakse ainult üks kord nädalas ning toidu kvaliteet on madal. Poekaupu on võimalik väljastada distantsilt ning võimalik on vähendada kaupade sortimenti. Taotluses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
KOHTU SEISUKOHT
5.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Taotleja on riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud menetlusabi taotluse, mille lahendamiseks võtab kohus haldusasja materjalide juurde halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 alusel väljavõtte taotleja vanglasisesest vabakasutuskontost ajavahemiku 15. detsember 2019 kuni 14. aprill 2020 kohta. Taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et taotlejal puuduvad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks (HKMS § 112 lg 1 p 1, Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Arvestades ka menetlusökonoomiat, vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
6.Vabariigi Valitsus kehtestas 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Tartu Vangla direktori
18.märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu kaitseks täiendavaid sisekorralduslikke meetmeid ka vanglas. Tartu Vanglas on vastavaid meetmeid kohaldatud alates
16.märtsist 2020.
7.Kohus mõistab, et taotleja soovib HKMS § 251 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel esialgse õiguskaitse taotluses kirjeldatud osas piirangute kohaldamist reguleerivate käskkirjade kehtivuse peatamist ning piiranguid leevendavate toimingute tegemist. Kuigi Tartu Vangla direktor on eelduslikult käesolevaks hetkeks lisaks 18. märtsi 2020. a käskkirjale nr 1-1/54 ja 31. märtsi 2020. a
3-20-682 käskkirjale nr 1-1/57 väljastanud täiendava piiranguid reguleeriva käskkirja, arvestades, et Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/57 kehtestamisest on möödunud kaks nädalat, ei ole Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 ja 31. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/57 õiguslik mõju lõppenud. Samuti loeb kohus taotleja õiguste tõhusa kaitse tagamiseks, et taotleja 25. märtsi ja 9. aprilli 2020. a vaided hõlmavad ka nõuet viimati väljastatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ning vangla kohustamiseks teha piiranguid leevendavaid toiminguid.
8.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.
9.Kohus ei välista vangla väljastatud haldusaktidele ja taotleja esialgse õiguskaitse taotlusele tuginedes taotleja esialgse õiguskaitse vajadust. Ka ebamõistlike piirangute talumist on peetud asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu
8.novembri 2012. a määrus asjas nr 3-12-2224, p 7). Samas ei õigusta igasugune riive, mis annab aluse haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 14). Kuigi taotleja kirjeldatud piirangud on iseloomult sellised, mida ei ole võimalik pärast asja sisulist lahendamist täies ulatuses heastada, ei ole tegemist ebamõistlike või niivõrd intensiivsete piirangutega, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamist. Samuti ei saa põhiasja perspektiivi pidada sedavõrd suureks, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleks rahuldada üksnes eduväljavaadete pinnalt.
10.Kohus rõhutab, et kuna taotleja ei nõua esialgse õiguskaitse kohaldamist seoses jalutuskäikudele kehtestatud piirangutega, siis ei analüüsi kohus selles osas esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise põhjendatust. Kohus ei tohi väljuda EÕK taotluse piiridest ja asuda kontrollima vaidemenetluse esemeks olevate käskkirjade osas esialgse õiguskaitse vajadust laiemalt. Seetõttu käsitleb kohus üksnes esialgse õiguskaitse taotluses esitatud taotlusi ja seisukohti.
11.Taotleja soovib piirangute kohaldamise ajal viibida kambris üksinda, kuna leiab, et kui kambris on kaks kinnipeetavat, ei ole taotleja jaoks piisavalt põrandapinda. Justiitsministri
30.novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 lg-test 1 ja 6 tulenevalt võib kinnipeetava paigutada kambrisse koos teise kinnipeetavaga, kui kinnipeetavale on kambris tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kohtule teadaolevalt tagab Tartu Vangla kinnipeetavatele õigusaktidega ette nähtud põrandapinna ning ka kohtupraktikas on varasemalt asutud samale seisukohale (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 28. augusti 2014. a määrus asjas nr 3-14-50452,
10.septembri 2014. a määrus asjas nr 3-14-120 jne). Seetõttu ei saa taotlejale tagatud põrandapinda pidada ebapiisavaks. Kohus mõistab, et olukorras, kus kinnipeetavate võimalused väljaspool kambrit liikuda on piiratud, võib kahekesi kambris viibimine põhjustada teatud ebamugavusi, kuid eeltoodud põhjused ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist ning vanglas ulatuslike ümberkorralduste tegemist. Samuti õigustab seoses koroonaviiruse ulatusliku levikuga kehtestatud eriolukord ka vanglas kehtestama kinnipeetava liikumisele mõningaid piiranguid, mis hõlmab ka õigust vähendada kinnipeetavate ulatusliku kokkupuutumise vältimiseks piiranguid liikumisele vangla eluosakonnas ja seeläbi kinnipeetavate viibimist tavapärasest enam kambris.
12.Taotleja põhjendab, et ka eriolukorra ajal on tal vaja oma juukseid lõigata, mistõttu soovib ta, et vangla väljastaks talle kambrisse juukselõikusmasina. Asjaolu, et taotlejale ei võimaldata
3-20-682 piirangute kohaldamise ajal juuksuriteenust või juukselõikusmasinat, et taotleja saaks ise oma juukseid lõigata, ei saa taotlejale olulisi ebameeldivusi põhjustada. Taotlejal on võimalik oma juukseid lõigata või neid lõigata lasta ka pärast piirangute lõpetamist. Samuti ei ole juuste lõikamisvõimaluse tagamine sedavõrd hädavajalik meede, mis tuleks kinnipeetavale võimaldada esialgse õiguskaitse korras enne vaide lahendamist.
13.Taotleja leiab, et vangla peaks talle võimaldama dušši ühe korra asemel kaks korda nädalas, kuid kohtu hinnangul vanglal vastav kohustus puudub. VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt peab vangla kinnipeetavatele võimaldama dušši üks kord nädalas ning eelnimetatud kohustust vangla täidab. Seega ei ole vangla kehtestanud seadusest märgitust piiravamat meedet. VangS § 50 lg 2 ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra ning sellist õigust ei ole kaebajal ka taotluses viidatud vangla Euroopa vanglareeglistiku punktist 19.4. (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 32). Taotleja ei ole kohtule ka selgitanud, miks eriolukorra ajal ei piisa pesemisvõimaluste tagamisest üks kord nädalas. Kuigi piirangute kohaldamise tõttu pesemisvõimaluste vähenemine võib taotlejale põhjustada ebamugavusi, ei ole tegemist taotleja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, et see õigustaks esialgse õiguskaitse korras kohtulikku sekkumist. Taotlejale on endiselt tagatud võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ning piiratud ulatuses on taotlejal võimalik seda teha ka oma kambris.
14.Taotleja palub kohustada vanglat lubama teda poodi ning tagama talle piirangute kohaldamise ajal kvaliteetne toitlustamine. Ka eeltoodud osas ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kuigi üldjuhul võib kinnipeetav osta VangS § 48 lg 1 kohaselt oma isikuarvel oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud, siis ei saa ajutiselt sisseostude tegemise piiramine taotleja õigusi ülemääraselt riivata. Taotlejale tagatakse vaidlusalustest käskkirjadest tulenevalt hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed. Samuti tagatakse taotlejale nõuetekohane toitlustamine. Kinnipeetavate toitlustamine korraldatakse VangS § 47 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet ning vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Kinnipeetavaid toitlustatakse vähemalt kolm korda päevas (sotsiaalministri 31. detsembri 2002. a määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6) ning kohtul puudub alus kahelda selles, et vangla peab kehtestatud toidunormidest kinni. Kuigi taotleja ei pruugi olla rahul talle väljastatavate toitudega, ei ole tegemist olukorraga, mis õigustaks esialgse õiguskaitse korras pakutavate toitude osas vanglale ettekirjutuste tegemist. Ühtlasi, vangla tagab lisaks tavapärasele toitlustamisele kinnipeetavatele piirangute kohaldamise ajal ka lisatoitlustamise. EÕK taotleja rahulolematus toitlustamisega ja tema subjektiivne arusaam toidu valmistamise õigest viisist ei kinnita, et vangla piirab õigusvastaselt taotluse esitaja nõuetekohast toitlustamist eriolukorra ajal. Esialgse õiguskaitse korras meetmete rakendamiseks puudub seetõttu alus.
15.Kohtu hinnangul oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebaja soovitud viisil olulisel määral vastuolus avaliku huvi ja puudutud isikute õigustega. Kohus nõustub Tartu Vangla
18.märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/54 märgituga, et vanglateenistus peab riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Seetõttu on vajalik igasuguste pind- ja inimkontaktide proportsionaalne vähendamine. Esialgse õiguskaitse taotluses kirjeldatud tegevused ning ümberkorraldused suurendaksid oluliselt eelnimetatud kontakte. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Olukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini, s.h. võib selle eesmärgi saavutamiseks piirata vanglas isikute kokkupuutumise võimalusi. Vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Arvestata tuleb ka seda, et nakatunute ja surmajuhtumite arv on kogu maailmas jätkuvalt tõusutrendis, sh ka Eestis. Kriitiliste juhtumite arv võib osutuda ohuks tervele
3-20-682 tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. Taotleja kirjeldatud mõningased ebamugavused ei õigusta teiste vanglas viibivate isikute ja avaliku huvi ohtu seadmist. COVID19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks on õigustatud teatud piirangute kohaldamine. Inimeste vahelisi kontakte on olulisel määral erinevate piirangutega minimeeritud ka väljaspool vanglat. Esialgse õiguskaitse taotluses märgitud piirangute rakendamise senist kestust ei ole samuti alust pidada ebaproportsionaalseks. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et vangla on kehtestanud kinnipeetavate võimalike ebamugavuste kompenseerimiseks leevendusmeetmeid. Kambrites ei lülitata öösiti elektrit välja, elektriseadmete osas ei võeta elektri eest märtsis ja aprillis raha, ajutiselt on lisatud telekanalite valikusse filmikanaleid, kambritesse jagatakse lauamänge jne (Tartu Vangla 13. aprilli 2020. a kaaskiri nr 1-11/204-2 ja 1-11/247-2). Seega ei ole taotleja õigused praegu sedavõrd riivatud, et oleks põhjendatud piirangute leevendamine esialgse õiguskaitse korras.
16.Arvestades eelnevat jätab kohus Igor Abdulajevi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.