Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla vastu seoses koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud piirangutega
Menetlusosalised
Kaebaja – Nikolai Lebedev Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Tagastada kaebus.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
Asjaolud
1.Tartu Vangla direktor kehtestas 18.03.2020.a käskkirjaga nr 1-1/54 (edaspidi vaidlustatud käskkiri) alates 16.03.2020 piirangud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Sealhulgas - lõpetati kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (punkt 1.2); - võimaldati helistamist vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (punkt 1.5); - peatati vangla kaupluse tegevus, vangla lubas tagada hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed (punkt 3); - jäeti käskkirja kehtivuse ajal kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagati vangidele lisatoitlustamine iga päev (punkt 5). Käskkirjas on öeldud, et see kehtib kuni vajaduse äralangemiseni ja vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
2.Tartu Vangla pikendas vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud meetmeid 31.03.2020.a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14.04.2020.a käskkirjaga nr 1-1/64.
3.Tartu Vangla lõpetas 27.04.2020.a käskkirjaga nr 1-1/65 järgmised piirangud: - jalutuskäikudele saatmise piirangud (punkt 1.2) alates 29.04.2020, välja arvatud karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele;
- kaupluse tegevuse peatamine (punkt 3) kaupade osas, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad. Muud piirangud jäid kehtima.
4.Tartu Vangla lõpetas 18.05.2020.a käskkirjaga nr 1-1/73 valdava osa piiranguid, sh saatmise (punkt 1.2), helistamise (punkt 1.5) ja kaupluse töö (punkt 3) osas. Tartu Vangla lõpetas 29.05.2020.a käskkirjaga nr 1-1/81 alates 01.06.2020 kõik vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud piirangud. Vangla kehtestas mõlemas eelnimetatud käskkirjas piirangud, mida kohaldatakse karantiini- ja isolatsiooniosakonnas. Eelnimetatud osakonda paigutati kinnipeetavad, kellel esinevad haigustunnused, mis viitavad COVID-19 haiguse esinemisele, või kellel on diagnoositud COVID-19.
5.Kaebaja Nikolai Lebedev esitas punktis 1-3 nimetatud käskkirjadele vaided järgmiselt. Käskkiri
Vaide kuupäev, reg nr, sisu
18.03.2020 nr 1-1/54
23.03.2020 nr 1-11/194-1 (tl Edastamine 22-24) - käskkirja punktide Justiitsministeeriumile 1.2 (seoses jalutamisega), 31.03.2020 1.5, 3 ja 5 osas
Tartu Vangla otsus
31.03.2020 nr 1-1/57
02.04.2020 nr 1-11/233-1 (tl Edastamine 18-21) jalutamise, Justiitsministeeriumile helistamise ja kaupluse osas 07.04.2020
14.04.2020 nr 1-1/64
21.04, reg 22.04.2020 nr 111/295-1 (tl 13-17) jalutamise ja helistamise osas
27.04.2020 nr 1-1/65
29.04.2020 nr 1-11/304-1 (tl Tagastamine 8-12) - helistamise osas 12.05.2020 nr 111/304-2 (tl 7)
Edastamine Justiitsministeeriumile 28.04.2020
Justiitsministeeriumi otsus
Rahuldamata 05.05.2020 nr 117/2150-3 (ühtne vaideotsus, tl 2529)
6.Kaebaja esitas 13.05.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, mis registreeriti kohtuasjana 3-20-906. Kaebaja vaidlustas samu piiranguid ja vaidemenetluses tehtud otsuseid, mida käesolevas asjas. Kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest, kuna leidis, et kaebaja majanduslik olukord võimaldab tal riigilõivu tasuda. Kaebaja riigilõivu ei tasunud. Kohus tagastas kaebuse, määrus jõustus 08.07.2020.
7.Kaebaja esitas 02.06.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse järgmistes nõuetes - tühistada vaidlustatud käskkirja punktid 1.2, 1.5 ja 3 (rahuldada kaebaja vaie 23.03.2020 nr 1-11/194-1); - tühistada eelnimetatud piirangute pikendamine 31.03.2020.a ja 14.04.2020.a käskkirjaga (rahuldada kaebaja vaided 02.04.2020 nr 1-11/233-1 ja 22.04.2020 nr 1-11/295-1); - tühistada vaidlustatud käskkirja punktis 1.5 kohaldatud piirangu pikendamine 27.04.2020.a käskkirjaga nr 1-1/65 (rahuldada kaebaja vaie 29.04.2020 nr 1-11/304-1); - tühistada Tartu Vangla 12.05.2020.a otsus nr 1-11/304-2 (vaide tagastamine); - tühistada Justiitsministeeriumi 05.05.2020.a vaideotsus nr 11-7/2150-3. Kaebaja avaldas, et tal on kavas vaidlustada ka pärast 27.04.2020 toimunud pikendamised ning esitada vanglale kahju hüvitamise taotlus. Kaebaja palus vabastada teda riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.
Kohtu seisukoht
8.Tartu Vangla kehtestas vaidlustatud käskkirjaga piirangud, mille eesmärgiks oli koroonaviiruse leviku tõkestamine. Järgnevate käskkirjadega vastustaja jätkas piirangute kohaldamist, hiljem ka leevendas piiranguid või lõpetas need. Kohtu hinnangul kujutavad kohaldatud piirangud endast üldkorraldust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses - tegemist on haldusaktiga, mis on suunatud kõigile Tartu Vangla kinnipeetavatele ning reguleerib nende õigusi ja kohustusi. Määruse punktis 1-4 nimetatud käskkirju tuleb vaadelda ühtse üldkorraldusena, mis erinevatel ajahetkedel kehtis erinevates redaktsioonides. Piirangud on oma olemuselt sarnased vangla kodukorrale, mis samuti kehtestati vangla direktori käskkirjaga ja mida on hiljem uute käskkirjadega korduvalt muudetud.
9.Kohus tõlgendab kaebust nii, et kaebaja on esitanud järgmised nõuded: 9.1 vaidlustatud käskkirja punktide 1.2 (jalutuskäigule saatmise osas), 1.5 ja 3 tühistamine; 9.2 vaidemenetluses tehtud Tartu Vangla 12.05.2020.a otsuse nr 1-11/304-2 ja Justiitsministeeriumi 05.05.2020.a otsuse nr 11-7/2150-3 tühistamine. Punktis 9.1 nimetatud nõudega on hõlmatud vastavate piirangute vaidlustamine kogu nende kehtivusajal, s.t piirangute algne kehtestamine vaidlustatud käskkirjaga ning järgnevad otsused selle kohta, et vajadus piirangute järele endiselt kestab. Vaidlustatud käskkirja punkti 1.2 on kaebaja läbivalt vaidlustanud üksnes seoses sellega, et tal ei olnud võimalust käia igapäevasel jalutuskäigul, muude saatmiste osas kaebaja vastuväiteid esitanud ei ole. Kaebaja viiteid vastavatele käskkirjadele esitatud vaietele mõistab kohus nii, et kaebaja viitab oma nõuete põhjendusena vaide põhjendusele.
10.Vaidlustatud käskkirja punktist 1.2 tuleneva jalutamise piirangu kehtivus lõppes alates 29.04.2020. Vaidlustatud käskkirja punktist 3 tulenev piirang kaupluse kasutamisele lõppes osaliselt 27.04.2020 ja täielikult 18.05.2020. Pärast kaupluse töö osalist taastamist 27.04.2020 kaebaja kauplusega seotud piiranguid vaietes enam ei vaidlustanud. Vaidlustatud käskkirja punkti 1.5 kehtivus lõppes 18.05.2020. See tähendab, et kaebuse esitamise seisuga ehk 02.06.2020 oli haldusakt, mille tühistamist kaebaja taotleb, juba kehtivuse kaotanud.
11.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Kohtupraktikas leitakse sellele sättele tuginedes, et haldusakti tühistamine pärast selle kehtivuse lõppu reeglina võimalik ei ole. Erandina peetakse sellist tühistamiskaebust lubatavaks, kui kehtivuse kaotanud haldusaktil võib endiselt olla mõju ja praktiline tähendus, ennekõike kui on võimalus, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele (Riigikohtu lahend 3-3-110-17 p 13 ja seal viidatud lahendid). Kohus ei näe vaidlustatud käskkirja puhul võimalust, et selle mõju võiks jätkuda pärast käskkirja kehtivuse lõppemist. Koroonaviirusest tingitud piiranguid võidakse küll uuesti kohaldada, kuid olukord praegu või tulevikus ei ole võrreldav olukorraga märtsis-aprillis 2020 ning vaidlustatud käskkirja kehtivus ei saa piirangute uuel kehtestamisel määravat tähendust omada (vt selle kohta pikemalt määruse punkti 13). Vastustaja mõistab piiranguid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisena, kuid vaidlustatud käskkiri erineb haldusaktist, milles vangistusseaduse (VangS) § 69 sätestatud piiranguid ehk täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati konkreetse kinnipeetava suhtes. Praegusel juhul ei saa uute piirangute kehtestamist
põhjendada asjaoluga, et piirangud kehtisid ka varem. Punktis 9.1 toodud nõue ei ole lubatav kaebeõiguse puudumise tõttu.
12.Kohus ei tee kaebajale ettepanekut muuta kaebust ja esitada tühistamisnõude asemel vaidlustatud käskkirja punktide 1.2 (jalutuskäigule saatmise osas), 1.5 ja 3 õigusvastasuse kindlakstegemise nõue, kuna tuvastamiskaebus ei oleks lubatav alltoodud põhjustel. Tuvastamiskaebuse esitamist peetakse kohtupraktikas lubatavaks, kui haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine aitab mingil viisil reaalselt kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Piisavaks ei peeta üksnes soovi veenduda vastustaja tegevuse õigusvastasuses. Praeguse kohtuasja asjaoludel tuleks tuvastamiskaebuse lubatavuse põhjendusena kõne alla preventiivne huvi ehk soov hoida ära sarnaste koroonaviirusega seotud piirangute kehtestamine tulevikus. Preventiivset huvi üldiselt aktsepteeritakse kohtupraktikas tuvastamiskaebuse põhjendusena, kui on reaalne oht, et haldusorgan ka edaspidi kaebaja suhtes sarnaselt käitub ning kui kaebajal ei ole hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud piirangute puhul kohtu hinnangul preventiivset huvi möönda ei saa.
13.Esiteks peab kohus oluliseks seda, et viirus SARS-CoV-2 ja selle põhjustatud haigus COVID-19 on uued - viirus tuvastati maailmas esmakordselt ja esimene inimene nakatus 2019. aasta lõpus. Enne seda teadusuuringud viiruse ja selle põhjustatud haiguse kohta puudusid. Vaidlustatud käskkiri anti olukorras, kus teaduspõhine info viiruse leviku mehhanismide ning haiguse ohtlikkuse ja ravivõimaluste kohta oli napp ja vastuoluline. Praeguseks on teadmisi ja kogemusi nii viiruse kui haiguse kohta võrreldamatult rohkem. Sellest teadmisest ja kogemusest ei olnud vaidlustatud käskkirja andmise ajal aga võimalik lähtuda. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. See tähendab, et vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleks kohtul hinnata, kas kohaldatud piirangud olid õiguspärased, lähtudes meditsiinilisest teadmisest, mis oli vastustaja käsutuses selle käskkirja andmise ajal. Sellises olukorras vanglad praegu ega tulevikus enam ei ole, kuna teadmised koroonaviiruse kohta ja kogemus selle leviku piiramisel on olulisel määral edasi arenenud. Olukord sellisena, nagu see oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal, ei saa enam korduda. Sel juhul ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel preventiivset mõju.
14.Teiseks tuleb arvestada, et tuvastamiskaebuse rahuldamisel ei ole kaebaja jaoks mingit otsest tagajärge. Tuvastamiskaebuse põhjal ei saa kohus kohustada vastustajat midagi tegema (haldusakti andma või tühistama, toimingut tegema või sellest hoiduma). Ka tuvastamiskaebuse esitamise ja rahuldamise korral on lõppkokkuvõttes vastustaja või muu vangla otsustada, kas ja mil määral ta kohtu hinnanguid uute piirangute võimalikul kohaldamisel arvestab. Sarnase siduvusega hinnanguid vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele on juba praegu piisavalt. Õiguskantsler avaldas oma seisukoha vanglates tarvitusele võetud meetmete kohta (06.04.2020.a seisukoht nr 7-7/200489/2001899). Kohtud lahendasid mitmeid esialgse õiguskaitse taotlusi, näiteks kohtuasjad 3-20-521 (jalutamine, kauplus, helistamine, taotlus rahuldamata), 3-20-528 (jalutamine, taotlus rahuldatud), 3-20-682 (kauplus, olmeküsimused, taotlus rahuldamata), 3-20-627 (kõik piirangud, rahuldatud jalutamise osas). Ka kaebaja taotles määruse punktis 6 viidatud kohtuasjas esialgse õiguskaitse korras igapäevase helistamise võimaldamist, kohus jättis taotluse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse menetlustes ei andnud kohus küll lõplikku hinnangut vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. Kuid koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud abinõude suhtes esitatud esialgse õiguskaitse taotluste menetlemisel oli olukord eripärane - kohtul tuli
hinnata ja kaaluda avalikku huvi, milleks oli seesama koroonaviiruse vanglasse levimise tõkestamine. See tähendab, et kohtupraktikas on juba olemas arvukalt hinnanguid sellele, kas vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud abinõud olid viiruse leviku tõkestamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. Kui tekib vajadus uuesti kehtestada piirangud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, siis on vastustajal või muul vanglal võimalus kohtu antud hinnangutega arvestada (sedavõrd, kui need on lisandunud teadmisi ja kogemusi arvestades praegu veel aktuaalsed). Kui vangla seda teha ei soovi, siis ei kohustaks teda seda tegema ka see, kui kaebaja esitab tuvastamiskaebuse ja kohus selle sisuliselt lahendab.
15.Kaebaja vaidlustab ka kaht vaidemenetluses tehtud otsust. HKMS § 45 lg 4 sätestab, et vaideotsuse peale võib ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Kaebaja ei ole vaidemenetluses tehtud otsustele iseseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas need otsused õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu otsuste lõppjäreldustega vaide esitamise õiguse puudumise või vaide rahuldamata jätmise kohta. See tähendab, et vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude tagastamisel langeb ära ka kaebeõigus vaidemenetluses tehtud otsuste vaidlustamisel.
16.Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
17.Kohus selgitab kaebajale, et - HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse (eeldusel, et kaebetähtaeg seda võimaldab). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud; - kui kaebaja leiab, et vastustaja tekitas vaidlustatud käskkirjaga kohaldatud piirangutega talle kahju, siis on tal õigus esitada kahju hüvitamise nõue. VangS § 11 lg 8 alusel tuleb kaebajal esmalt esitada kahju hüvitamise taotlus Tartu Vanglale. Kui vangla tagastab taotluse õigusvastaselt või jätab selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata, siis on kaebajal õigus esitada hüvitamiskaebus kohtule; - kui vangla, kus kaebaja viibib, peaks seoses koroonaviiruse levikuga kohaldama uuesti piiranguid, siis on kaebajal õigus esitada vastavatele haldusaktidele vaie. Kui vangla tagastab vaide õigusvastaselt või jätab selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata, siis on kaebajal õigus esitada kohtule tühistamiskaebus. Kui kaebaja on esitanud vaide, siis tekib tal ka õigus esitada vajadusel esialgse õiguskaitse taotlus.
18.Kaebuse tagastamise korral ei vaja lahendamist kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.