3-20-521 X esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 eriolukorra tõttu kohaldatud piirangutega
Haldusasi
Menetlusosalised ja esindajad Menetlustoiming
Taotluse esitaja – X Vastustaja – Tartu Vangla Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
2.Asendada kohtulahendi avaldamisel taotleja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla piiras 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, osakondade lukustamise ning päevakavajärgsete tegevuste peatamine“ (edaspidi käskkiri nr 1-1/54) oluliselt kinnipeetavate õigusi tingituna eriolukorrast riigis. Piirangute kehtestamisega soovitakse vältida COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levimist kinnipidamisasutuses. Käskkiri nr 1-1/54 on antud vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 alusel, koostoimes § 8 lg-ga 2, § 69 lg-ga 4, justiitsministri 06.12.2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ § 1 lg 6, § 3 lg 2 p 1 ja 2 alusel ja justiitsministeeriumi 15.03.2020. a antud korralduse1 alusel ning tuginedes Vabariigi Valitsuse 12.03.2020. a korraldusele eriolukorra välja kuulutamise kohta ning seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis. Käskkirja nr 1-1/54 kohaselt piiratakse kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust (kinnise vangla eluosakonnad on lukustatud, lõpetatud on kõik kinnipeetavate „Vanglaametnikule või muule vanglatöötajale Justiitsministeeriumi ametniku poolt korralduste andmise ja vanglas teenistusülesannete täitmise kord“ § 2 lg 2 p 3.
saatmised (sh jalutuskäigule), peatatud on päevakavade järgsed tegevused, peatatud on kõik avavanglaosakonna load väljaspool vangla territooriumi liikumiseks, helistamist võimaldatakse taotluse alusel, ära on jäetud spordisaali ja spordiväljakute (sh osakonnas paikneva trenažööri) kasutamine). Peatatud on Tartu Vangla kaupluse tegevus. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldab vangla käskkirja nr 1-1/54 kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Käskkirja nr 1-1/54 kohaselt tagatakse vanglas kinni peetavatele isikutele iga päev lisatoitlustamine.
2.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 19. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse seonduvalt vangla poolt kohaldatavate piirangutega. Xi esialgse õiguskaitse taotlusest nähtub, et ta vaidlustab piiranguid, mis puudutavad värskes õhus jalutuskäikude mittevõimaldamist, õigusaktidega tutvumise mittevõimaldamist, vangla kauplusest sisseostude tegemise mittevõimaldamist ning helistamise piiramist. Tartu Vangla 23. märtsi 2020. a vastusest kohtunõudele nähtub, et taotleja on samal päeval esitanud vaide Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 peale.
3.X leiab esialgse õiguskaitse taotluses, et kõik meetmed, mida kohaldatakse eriolukorras, peavad olema seaduslikud ning proportsioonis kohaldatava meetme soovitud tulemuse ja võimaliku isiku õiguste riivega. Kõiki kasutusele võetavaid meetmeid peab hindama koosmõjus. Asjasse mittepuutuvate piirangute kehtestamine on lubamatu ja ebaproportsionaalne. X põhjendab oma taotlust alljärgnevalt.
3.1.Vangistusseadusest tuleneb kinnipeetavale õigus jalutada üks tund päevas. Taotluse esitaja viibib Tartu Vangla E-majas, mille juurde kuuluvad jalutusboksid, kus on võimalik isoleeritult jalutada nakkusohtu kartmata. Teadaolevalt ei ole ükski kinnipeetav nakatunud, seega lähtub võimalik oht valvuritest. Jalutuskäikude mittevõimaldamine on ebaseaduslik ning ilmselgelt ebaproportsionaalne meede taotletava tagajärje suhtes.
3.2.Vangistusseaduse kohaselt peab kinnipeetavale olema tagatud õigusaktidega tutvumine. Kui vangla väljastab mõne käskkirja ja paneb selle koridori seina peale stendile, siis see ei ole kättesaadav. Õigusaktid on kättesaadavad ainult arvutis ja neile juurdepääs on keelatud. Arvuti asub eraldi ruumis ja seda ruumi on võimalik pärast igat kasutuskorda desinfitseerida. Õigusaktidega tutvumise keelamine on ebaseaduslik ja ilmselgelt ebaproportsionaalne taotletava tagajärje suhtes.
3.3.Vangla kauplusest ostude tegemise keelustamine on viiruse leviku seisukohalt ilmselgelt alusetu. Kauba sissetoomine vanglas toimub niikuinii, sest kinnipeetavaid on vaja toitlustada. Viirus ei levi kaubaga ja kauba jagamine kaks korda kuus ei tõsta oluliselt nakatumisohtu. Kaupa saavad jagada need kinnipeetavad, kes jagavad igapäevast toitu. Ohtu tekitab pigem see, et kehvem hügieenitarvete kättesaadavus ja tunduvalt viletsam toitumine nõrgendab immuunsust ja tervist. Vanglal on kohustus võimaldada kinnipeetavatele üks kord kuus kauplusest sisseostude tegemine. Kaebajal jäi ostmata kõik vajalik kuu teiseks pooleks. Tegemist on ebaproportsionaalse meetmega, sest see ei aita kuidagi kaasa viiruse leviku piiramisele.
3.4.Kuritegelik on piirata telefoni kasutamise võimalust olukorras, kus taotluse esitajal on suur mure ja stress oma lähedaste pärast. Telefoni kasutamine ei suurenda oluliselt nakatumise ohtu. Pärast telefoni kasutamist on võimalik see desinfitseerida ning telefoni üleandmiseks ei pea kambrit avama. Stressi ja frustratsiooni tekitamine nõrgendab immuunsussüsteemi, mitte ei tugevda seda. Selline meede on ebaproportsionaalne ja vastupidise efektiga.
4.X palub esialgse õiguskaitse korras tühistada jalutamise keelu ning palub kohustada vanglat võimaldada tal iga päev üks tund jalutada. Lisaks palub ta kohustada vanglat võimaldada tal tutvuda üks kord nädalas arvuti vahendusel õigusaktidega ning võimaldada vangla kauplusest osta vähemalt vitamiine, hügieenitarbeid ja kuivaineid. Samuti palub X kohustada vanglat võimaldada talle telefoni kasutamist vähemalt kolm korda nädalas iga kord 20 minutit. X palub vabastada end riigilõivu tasumisest või palub edastada riigilõivu tasumise andmed lähedastele, sest helistamise piirangu tõttu on tal raske vanglast riigilõivu tasumist korraldada.
5.Tartu Halduskohus andis 23. märtsi 2020. a määrusega Tartu Vanglale ja Justiitsministeeriumile võimaluse esialgse õiguskaitse taotluse osas seisukoha esitamiseks. Tartu Vangla ja Justiitsministeerium palusid oma 25. märtsi 2020. a vastustes jätta taotlus rahuldamata. Kohtule esitatud vastustes leitakse kokkuvõtvalt, et taotluse esitajale ei teki esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega pöördumatuid tagajärgi ning esialgse õiguskaitse vajadus puudub. Taotlusest ei nähtu põhjendusi, kuidas esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine raskendab või muudab võimatuks kaebaja õiguste kaitset kohtuotsusega. Elu ja tervise kaitse eesmärgil on piirangute seadmine proportsionaalne. Meetmete kohaldamata jätmine tähendaks haldusorgani tegevusetust olukorras, kus haldusorganil lasub põhiseadusest tulenev positiivne tegutsemiskohustus. Xile ei ole helistamisi keelatud ning tema poolt taotletud määral helistamist ei näe ette ka vangistust reguleerivad õigusaktid. Lähedastega sotsiaalse kontakti hoidmine on kinnipeetavatel jätkuvalt võimalik ka kirja teel ning eriolukorrast tingituna vangla kulu. Jalutamise võimalust on piiratud eesmärgiga kaitsta kinnipeetavate tervist. Potentsiaalselt ohtlikuna tuleb käsitleda kõiki isikuid, sh vanglateenistujaid. Vanglas ei ole võimalik välistada täielikult kokkupuudet vanglateenistujatega ega nakatunud pindadega, kuid neid ohte saab inim- ja pindkontaktide välistamise kaudu oluliselt vähendada. Vangla tingimustes ei ole muu hulgas iga vangi eraldi jalutama viimine üheks tunniks mõeldav, sest sellisel viisil ei oleks võimalik tagada kõikidele vangidele jalutamist iga päev ühe tunni vältel. Vangla kaupluse töö peatati lähtuvalt eesmärgist vähendada väliskeskkonnast tulenevaid nakkusohtlikke puute- ja inimkontakte. Kinnipeetavale isikliku hügieeni tagamiseks väljastab hädavajalikud hügieenitarbed vangla. Eluks tarvilik vitamiinide kogus on tagatud vanglas pakutava toiduga. Kui sellest ei piisa, määrab täiendavad vitamiinid arst. Eriolukorra ajaks kauplusest sisseostude tegemise võimaluse piiramise leevendamiseks antakse vangla poolt kõigile kinnipeetavatele igal hommikul täiendavalt 250 ml teed ja 100 grammi šokolaadi. Neile, kes šokolaadi süüa ei saa, pakutakse puuvilju. Õigusaktidele juurdepääs on kinnipeetavatele jätkuvalt tagatud, kuid seda paberkandjal.
KOHTU SEISUKOHT
6.Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tuleb vastavalt riigilõivuseaduse § 60 lõikele 6 tasuda riigilõiv 15 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lõige 1 annab kohtule õiguse kohaldada esialgset õiguskaitset ka omal algatusel, mis tähendab seda, et kohus võib esialgset õiguskaitset kohaldada ka juhul, kui riigilõivu ei ole tasutud. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust, lahendab kohus taotluse kohustamata taotlejat riigilõivu maksma.
7.Xi esialgse õiguskaitse taotlusest nähtub, et ta soovib esialgse õiguskaitse korras vaidlusaluse haldusakti (käskkiri nr 1-1/54) kehtivuse osalist peatamist (HKMS § 251 lg 1 p 1) vaidemenetluse ning sellele järgneva võimaliku kohtumenetluse ajaks. Kohus märgib, et vaidlusaluse käskkirja kehtivuse osaline peatamine tooks juba iseenesest kaasa piirangute-eelse olukorra ning seetõttu ei ole eraldiseisvad taotlused vangla kohustamiseks vajalikud.
8.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Seega tuleb esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel esmajärjekorras kontrollida, kas kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, s.t kas kaebaja peab kohtumenetluse ajal taluma ebamõistlikke piiranguid ja kas vaidlustatud haldusakti mõju avaldumine kohtumenetluse ajal põhjustab kaebajale selliseid pöördumatuid negatiivseid tagajärgi, mida kaebust rahuldav kohtuotsus ei kõrvaldaks.2 Riigikohtu halduskolleegium on 16. detsembri 2016. a määruses asjas nr 3-3-1-87-16 (p 14) märkinud, et igasugune riive, mis annab aluse halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil.
9.Kohus ei nõustu Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi seisukohaga, et taotluse esitajal puudub kõikide piirangute osas esialgse õiguskaitse vajadus. Ka ebamõistlike piirangute talumist kohtumenetluse (seega ka vaidemenetluse) ajal on peetud asjaoluks, mis toob kaasa esialgse õiguskaitse vajaduse (vt nt viidatud lahenda asjas nr 3-12-2224). Arvestades eriolukorda riigis ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ning selle ohtlikkust, leiab kohus, et kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine on põhimõtteliselt õigustatud minimeerimaks inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. X leiab, et piirangud on osaliselt ebaproportsionaalsed ja soovib vaidluse lahendamise ajaks nende mõningast leevendamist. Nii jalutamisvõimaluse, õigusaktidega internetis tutvumise, kaupluses ostude sooritamise kui ka helistamise piirangud on oma iseloomult sellised, mida hiljem pärast asjas kohtuotsuse jõustumist vähemalt täies mahus heastada pole võimalik – kasutamata jäänud võimalust värskes õhus viibida ei asenda täielikult võimalus seda hiljem teha; soovikohaste ostude sooritamine tulevikus ei pruugi leevendada vajadust ostude järele; operatiivse võimaluse puudumine õigusaktidega tutvumiseks võib vähendada isiku võimalust enda õiguste kaitsel ning helistamisvõimaluse piiramisel vähenevaid kontakte lähedastega pole võimalik täielikult tagantjärele täiel määral saavutada. Samas on esialgne õiguskaitse HKMS 249 lg 1 järgi õigustatud vaid juhul, kui selle kohaldamata jätmine toob kaasa pöördumatuid või väga raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi taotlejale, arvestades samas ka esialgse õiguskaitse kohaldamise korral selle tagajärgi avalikkusele ja teistele isikutele.
10.Taotluse esitaja leiab, et esialgse õiguskaitse korras tuleks tal lubada vangla kaupluse vahendusel sisseoste teha vähemasti osas, mis puudutab vitamiine, hügieenitarbeid ja kuivaineid. VangS § 48 lg 1 sätestab, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 47 lõike 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Kinnipeetavatele tagatakse toitlustamine kolm korda päevas ja see peab vastama kehtestatud toidunormile (VangS § 47 lg 1 ja Sotsiaalministri 31.12.2002. a määrus nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 3 lg 6). Vaidlusalusest käskkirjast ning Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi seisukohtadest nähtub, et käskkirja nr 1-1/54 kehtivuse ajal tagatakse kinnipeetavatele ka lisatoitlustamine (tee, šokolaad või puuviljad) ning samuti tagatakse vangla
Nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2012. a määrus asjas nr 3-12-2224, p 7.
poolt esmased hügieeni- ja kirjatarbed. Lisavitamiinid määrab vajadusel arst. Kohus leiab, et vaidluse ajal kauplusest vitamiinide, hügieenitarvete ja kuivainete ostmise mittevõimaldamine ei tekita taotlejale pöördumatuid tagajärgi. Kõik tema esmased vajadused nimetatud esemete või toodete osas katab vangla. Taotleja õigusi ei riiva ülemääraselt, kui ta ei saa neid soetad just tema soovitud ajal ja mahus või eelistusi arvestades.
11.Taotluse esitaja leiab, et esialgse õiguskaitse korras tuleks tal lubada kasutada telefoni kolm korda nädalas iga kord 20 minutit. VangS § 28 lõike 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. VSkE § 51 lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Vaidlusalusest käskkirjast nr 1-1/54 ning Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi 25. märtsi 2020 vastustest nähtuvalt tagab vangla kinnipeetavale helistamise võimaluse õigusaktides ettenähtud minimaalses ulatuses. Seega pole taotlejalt helistamise võimalust ära võetud. Taotlejal säilib võimalus kontakteeruda lähedastega kirja teel ning vangla vastusest nähtuvalt toimub see eriolukorra tingimustes vangla kulul. VangS § 28 lõikes 3 nimetatud asutuste ja isikutega telefonikõnesid ei piirata. Kui ka kinnipeetav ei saa oma lähedastega ajal, mil kohtuvaidlus helistamispiirangu üle alles käimas on, soovitud ulatuses telefonikõnesid pidada, ei ole see niivõrd intensiivne piirang, et tekitaks pöördumatuid tagajärgi – helistamist pole ära keelatud, vaid säilitatud on võimalus kehtivas õiguses ette nähtud ulatuses.
12.Taotluse esitaja leiab, et esialgse õiguskaitse korras tuleks tal lubada arvuti vahendusel tutvuda õigusaktidega. VangS § 311 kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud kasutada internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele, kohtulahendite registrile, Riigikogu veebilehele ja õiguskantsleri veebilehele. Kohus leiab, et eeltoodud õiguse piiramine on proportsionaalne meede. Taotleja ei jää vaidluse ajaks ilma õigusaktidega tutvumise võimalusest. Vastustest kohtunõudele selgub, et tal on võimalik nendega tutvuda paberkandjal. Samuti antakse taotleja õigusi puudutavad vangla käskkirjad talle kätte. Muuhulgas on taotleja tutvunud vaidlusaluse käskkirjaga nr 1-1/54. Seega puudub taotluse esitajal esialgse õiguskaitse vajadus osas, mis puudutab õigusaktidega tutvumist kindlasti arvuti vahendusel. Asjaolu, et õigusaktidega on võimalik tutvuda vaidluse ajal vaid paberkandjal, ei tekita pöördumatuid tagajärgi ega muuda kohtuotsuse hilisemat täitmist võimatuks. Isegi kui piirangutest tulenev korraldus põhjustab viivitust õigusaktidega tutvumisel ja näiteks hilinemist kohtudokumentide esitamisel, saab taotleda tähtaegade ennistamist või pikendamist.
13.Taotluse esitaja leiab, et esialgse õiguskaitse korras tuleks tal lubada jalutada ühe tunni jooksul päevas. VangS § 55 lõige 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus ei pea mõeldavaks, et haldusasja materjalides (Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi vastused ning seal viidatud allikad) kirjeldatud ning üldiselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse kohta teadaolevat informatsiooni3 arvestades peaks kinnipeetavatele olema tagatud ka eriolukorra tingimustes ilmtingimata jalutamisvõimalus VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud ulatuses, ega pea sellise võimaluse tagamist põhjendatuks ka esialgse õiguskaitse korras. Kaalunud võimalust rahuldada
https://www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus
taotleja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning kohustada vanglat korraldama taotlejale esialgse õiguskaitse korras oluliselt VangS § 55 lg-s 2 sätestatust väiksemas mahus, leiab kohus järgmist.
14.Põhiseadus sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele (§ 28 lg 1). Praegusel juhul on selle põhiõiguse kaitsealas aga kaks vastandlikku väärtust – esmalt kinnipeetavate õigus nende elu ja tervis kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist. Teisalt kuulub nimetatud põhiõiguse kaitsealasse vangistusseaduse § 55 lg-s 2 sätestatud õigus kasutada igapäevaselt vähemalt ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-30-14, p 14). Vanglale tuleneb tavaolukorras vastav kohustus jalutuskäiku tagada, kui vanglas kinni peetav isik soovib seda õigust kasutada. Selle õiguse kasutamist ei takista ka tavarežiimist suuremate piirangute kohaldamine nt kartserikaristuse kandmise (VangS § 651 lg 3), täiendavate julgeolekumeetmena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise või vanglas vahistatuna viibimise ajal (VangS § 93 lg 5). Tervisepõhiõigus on tihedalt seotud PS §-s 10 sätestatud õigusega inimväärikusele4. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Inimväärikust tagavate kinnipidamistingimuste hulgas on kohtupraktika nimetanud ka õigust jalutuskäigule värskes õhus (nt Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3-3-1-30-14, p 14). Viibimine värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme5 ning selle piiramine halvendab eelduslikult nii isiku füüsilist kui ka vaimset tervist. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule, mille olulisus on üldiselt teadaolev6 ning võimaldab ühtlasi liikumist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Sama eesmärki ei ole täiel määral võimalik muul moel saavutada. Kohtupraktikas on leitud, et igapäevane värskes õhus viibimise õigus on isiku, kellelt on võetud vabadus, jaoks olulise kaaluga õigus7. Eelnevast tulenevalt ei välista kehtivad õigusnormid aga ka selle õiguse piiramist kooskõlas seadusega ja õiguse üldpõhimõtteid järgides.
15.Taru Vangla ja Justiitsministeerium on enda vastustes kohtunõudele ning Tartu Vangla vaidlusaluses käskkirjas põhjalikult selgitanud nii kontaktide minimeerimise vajadust kui ka seda, kuidas mistahes saatmine (sh jalutuskäigule) tähendab täiendavaid kontakte kinnipeetavate ning ametnike vahel. Kohtule ei ole teada ega avalikest allikatest kättesaadav teave viiruse leviku tegeliku ulatuse ega tegeliku haigestumiste arvu kohta Eestis – teadaolevalt ei viida läbi laustestimisi (sh vanglaametnike hulgas) ning üldkättesaadava info järgi võib haigus kulgeda ka sümptomite avaldumiseta ning viirust pahaaimamatult edasi kandes8. Eriolukorra juht on kehtestanud nüüdseks veelgi karmimad abinõud võrreldes nendega, mis olid väljapool vanglaid ette nähtud vaidlusaluse käskkirja andmise ajal9. Muuhulgas on ka väljaspool vanglaid keelatud avalikus kohas viibida ja liikuda rohkem kui kahel isikul üheskoos ning seda ka värskes õhus viibides ning kohustus hoida kahemeetrist vahet10. Inimestevaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas ning seejuures arvestades vangistuse täideviimise eripära (kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda ilma saatjata; korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada).
https://www.pohiseadus.ee/index.php?sid=1&ptid=33&p=28 L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 143
Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-16-231, p 17 ja seal viidatud http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidasvaimset-tervist-hoida/varskes-ohus-viibimine/)
Nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-10-2676, p 20
https://www.terviseamet.ee/et/uuskoroonaviirus
Peaministri 24. märtsi 2020. a korraldused nr 45, 46, 47; https://www.riigiteataja.ee/viitedLeht.html?id=7
Peaministri 24. märtsi 2020 korraldus nr 45 "Eriolukorra juhi korraldus seoses liikumisvabaduse piirangute kehtestamisega avalikes kohtades"
Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et riik peab kindlustama, et isikut hoitakse tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu (vt nt viidatud praktika Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-57-12). Vaidlusalune käskkiri on antud olukorras, kus vanglal tuleb kaaluda, millised abinõud tagavad paremini kinnipeetavate elu ja tervise kaitse.
16.Riigikohtu halduskolleegiumi 22. septembri 2014. a kohtumääruse asjas nr 3-3-1-59-14 (p 19) kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse menetluses vältida põhivaidluse äraotsustamist. Praeguse määrusega esialgse õiguskaitse taotlust lahendades on kohus seisukohal, et võimalikud negatiivsed mõjud, mis võivad tuleneda värskes õhus viibimise ajutisest piiramisest, on ülima tõenäosusega väiksemad nendest võimalikest tagajärgedest, mis võivad tekkida täiendavate inim- ja pindkontaktide lisandumisel nii taotlejale endale kui ka teistele kinnipeetavatele ja vangla töötajatele ning sealt edasi inimestele, kellega nad väljaspool vanglat kokku puutuvad. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus kaaluma ka kolmandate isikute ja avalikku huvi. Lisaks sellele, et vanglal on kinnipeetava elu ja tervise kaitsmiseks kohustus valida neid õigusi võimalikult paremini kaitsvad abinõud, on praegusel juhul ka väga suur avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Tartu Vangla ja Justiitsministeerium on põhjendatult välja toonud, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub riskigruppi oma vanuse või tervisliku seisundi (kroonilised haigused) tõttu, mistõttu on neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral satuks aga ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine. Iga täiendav ilmtingimata vältimatu kontakt suurendab ohtu nii taotleja enda kui ka teiste isikute ja avaliku huvi seisukohast.
17.Arvestades eeltoodut ei ole taotleja õigused ühegi taotleja poolt välja toodud piirangu osas sedavõrd tõsiselt riivatud, et oleks põhjendatud nende leevendamine esialgse õiguskaitse korras. Kohus rõhutab, et tegemist on eriolukorrast tingitud ajutiste abinõudega ning käskkirjast nähtuvalt vaatab vangla nende kohaldamise vajaduse vähemalt iga kahe nädala järel üle. Kohus jätab seetõttu taotluse rahuldamata.
18.Kui hilisema võimaliku kohtumenetluse tulemusena peaks selguma, et piirangud olid ebaproportsionaalsed ja neid kohaldati põhjendamatult, on taotluse esitajal võimalik taotleda vangla õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist.