Ülle Polluks Rene Vainiku kaebus Viru Vangla 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/112 p-i 1.2 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute) ja Viru Vangla 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-i 1 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute jätkamise) õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes
Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kaebaja – Rene Vainik Vastustaja – Viru Vangla Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rene Vainiku kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9.1.2023 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
1.Viru Vangla direktori 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/112 p-ga 1 piirati alates 27.08.2020 kinnipeetavate vanglavälist suhtlemisvabadust. Käskkirja p-ga 1.1. peatati uute lühiajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste registreerimine ja toimumine, v.a vangistusseaduse (VangS) §-s 26 sätestatud isikutega; p-ga 1.2. peatati pikaajaliste kokkusaamiste taotluste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ja uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine.
2.Viru Vangla registreeris 17.09.2020 Rene Vainiku (edaspidi kaebaja) vaide (reg nr 6-12/3041), milles kinnipeetav taotles 27.08.2020 käskkirjaga nr 1-1/112 kehtestatud piirangute kehtetuks tunnistamist. Kinnipeetav leidis, et vangla eelistas piirangute kehtestamisel põhjendamatult vangide tervist perekonnaelule. Samuti ei ole kaebaja rahul, et ohuna nähakse külastajaid, mitte vanglaametnikke ning just viimased võivad viirust vanglas levitada. Kaebaja ei nõustu, et HIV viiruse ja C-hepatiidi kandjad kuuluvad COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusesse nakatunute riskigruppi.
3.Viru Vangla direktori 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-i 1 alusel jätkati 27.08.2020. a käskkirja p-s 1.2. sätestatud meetmete kohaldamist, s.o jätkus pikaajaliste kokkusaamiste piirang. Käskkirja p-ga 2 taastati alates 28.09.2020 klaasist vaheseinaga eraldatud lühiajalise kokkusaamiste võimaldamine.
4.Viru Vangla registreeris 05.10.2020 kaebaja vaide (reg nr 6-12/314-1). Kaebaja taotles 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-i 1, millega jätkati pikaajaliste kokkusaamiste piiranguid, tühistamist. Kaebaja ei nõustunud käskkirja põhjendustes toodud väitega, et 29.09.2020 karmistati riigis spordivõistluste korraldamise tingimusi, vaid tegelikult leevendati tingimusi ning välismaalt saabuvatelt võistlejatelt ei nõuta enam karantiini jäämist. Kaebaja tõi ka välja, et pikaajalisel kokkusaamisel osalevad vaid tema ja naine ning valvurid liiguvad teistes sektsioonides. Kaebaja märkis, et nakatumiste vältimiseks pind- ja inimkontakti kaudu võiks vanglaametnikud lõpetada sportimise spordisaalis, pindade kasutamise, ärgu kontakteerugu kinnipeetavatega ja eelkõige kandku maski. Kaebaja leidis, et vale on arvata, et nakatumist suudetakse vältida pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega. Kaebaja oli arvamusel, et kokkusaajatelt võiks nõuda tervisetõendit, mis ei oleks varem väljastatud, kui 3 päeva enne kokkusaamist. Lisaks tõi kaebaja välja, et pikaajaliste kokkusaamiste keeldu kohaldati alates oktoobrist, 100 000 elaniku kohta oli nakatumisnäitaja 27.08 10,3 nakatunut ja 27.09 peaaegu 40 nakatunut, kuid vangid ei nakatunud. Samas vanglaametnike seas juba viirus levis. Riigil lasub põhiseaduslik kohustus austada ja kaitsta tema perekonnaelu ning piirangutega rikutakse EIÕK artiklit 8 ja PS §-e 11, 12 ja 26.
5.Viru Vangla tagastas 17.09.2020 esitatud vaide lühisajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise osas, kuna lühiajalise kokkusaamise võimaluse taastamisega langes vaide esitajal õiguskaitsevajadus ära. Muus osas edastas Viru Vangla 20.10.2020 ja 12.11.2020 kaaskirjadega kaebaja vaided lahendamiseks Justiitsministeeriumile. Viru Vangla märkis vaide edastamisel, et jääb vaidlusalustes käskkirjades väljendatud seisukohtade juurde ning leidis, et käesoleval ajal on kinnipeetavate, sh kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste piiramine jätkuvalt asjakohane. Eestis on COVID-19 haigust põhjustava viiruse uus levik (nimetaud ka nn teiseks laineks) jätkuvalt tõusutrendis. 07.10.2020 seisuga oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimese kohta 35,29, viimase ööpäevaga lisandus 42 positiivset proovi, neist 6 Ida-Virumaal. Haiglaravi vajab 27 inimest, kellest üks on juhitaval hingamisel. Kokku on Eestis surnud
3-21-9 COVID-19 viirusega seonduvalt 72 inimest. Vangla tõi välja, et Ida-Virumaa, kus asub ka Viru Vangla, on nakatumiste arvult maakondadest Harjumaa järel teisel kohal, mistõttu on oht, et viirus võib külastajate kaudu jõuda vanglasse ning hakata kinnipeetavate seas levima, jätkuvalt suur. Viiruse levik on seda ohtlikum, et viirusekandja võib teisi nakatada enne haigusnähtude ilmnemist. Üks suurimaid nakatumisvõimalusi on lähikontakti kaudu. Pikaajaline kokkusaamine on oma olemuselt lähikontakt. Seega on haiguse juhusliku vanglasse toomise ohtu võimalik vähendada sellega, et piiratakse vangide kokkupuuteid vanglaväliste isikutega. Vangla on seisukohal, et vangla on piirangute osas korrektselt kohaldanud HMS § 6 sätestatud uurimispõhimõtet, otsuse tegemisel on teostatud HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust. Käskkirjad on antud nakkushaiguse ennetamise eesmärgil ning seetõttu ka proportsionaalsed. Epidemioloogiline olukord vanglas on 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 andmise ajast veelgi halvenenud – nakatumised COVID-19 haigusesse on toimunud ka vanglas sees ning seetõttu ei ole kokkusaamiste piirangu vajadus jätkuvalt ära langenud. Lisaks peab vangla vajalikuks välja tuua, et justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 45 järgi on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise minimaalseks sageduseks kord kuue kuu jooksul. Vangiregistri andmetel on kaebajale viimase poole aasta jooksul vangla poolt võimaldatud pikaajaline kokkusaamine 16.06.2020, 23.07.2020, 15.08.2020 ja 22.09.2020 ehk siis oluliselt sagedamini, kui VSKE §-s 45 sätestatud miinimummäär. Vangla ei saa vastutada selle eest, kui kokkusaaja jätab kokkusaamisele tulemata. Vangil ei teki õigustatud ootust, et vangla peab igal juhul võimaldama pikaajalisi kokkusaamisi sagedamini kui õigusaktides on sätestatud.
6.Viru Vangla direktori 27.10.2020. a käskkirja nr 1-1/149 p 4 alusel peatati lühisajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, registreerimine ja toimimine, v.a vangistusseaduse §-s 26 sätestatud isikutega ja p-ga 5 pikendati 27.08.2020 käskkirja punktis 1.2. sätestatud meetmete kohaldamist (pikaajaliste kokkusaamiste piirang).
7.Justiitsministeerium jättis 20.11.2020 vaideotsusega nr 11-7/6217-3 kaebaja vaided rahuldamata. Justiitsministeeriumi põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
7.1.Vaidlustatud käskkirjad on antud VangS § 41 lg 2 alusel, koostoimes § 8 lg 2, § 24 lg 11 punktiga 4 ja § 25 lg 11 punktiga 4. Viidatud sätetest tulenevalt võib vangla juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldise põhimõtte kinnipeetava õiguste piiramiseks sellistes olukordades, mida VangS-s otseselt reguleeritud ei ole. Silmas peetakse kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, kaasa arvatud oht inimeste elule ja tervisele.
7.2.Käskkirjadega pikaajaliste kokkusaamiste piirangute kohaldamine / jätkamine on tingitud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõusust Eestis ja maailmas tervikuna. Viiruse leviku tõkestamiseks on vaja rakendada asjakohaseid meetmeid. Piirangute kohaldamisel lähtus vangla muuhulgas Terviseameti andmetest, mille kohaselt on nakatumiste arv püsinud märkimisväärselt kasvutrendis. 25.08.2020 seisuga oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 10,3 nakatunut, 24.09.2020 seisuga 36,57, 26.10.2020 seisuga 42,06, 04.11.2020 seisuga 87,44 ja 17.11.2020 seisuga 218,59 nakatunut. Toome siinjuures võrdluseks, et 01.08.2020 ja 15.08.2020 oli sama näitaja vastavalt 4,4 ja 8,4 nakatunut2. Üleriigiliselt on lisandunud uusi nakkuskoldeid, millega tegeletakse lokaalselt. Seejuures on Ida-Virumaal erakordselt kõrge nakatunute arv ja viirus levib vanglateenistujate
3-21-9 ja ka Viru Vanglas paiknevate vangide seas (esimesed nakkusjuhud tuvastati 27.10.2020). Nt seisuga 06.11.2020 oli nakatunud teenistujaid 5, vange 189, vange haiglaravil 3. 16.11.2020 seisuga on tunnistatud tervenenuks 133 vangi, kuid 62 vangi ning 23 teenistujat on koroonapositiivsed. Eestis on surnud 84 koroonaviirusesse nakatunud inimest.
7.3.Inimese õigust elule tuleb pidada kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamisele. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. Seega kaaluvad riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused.
7.4.Vangla on kaebajale võimaldanud pikaajalised kokkusaamised 22.09, 15.08, 23.07 (kokkusaaja ei tulnud kohale), 16.06, 18.02 (kokkusaaja ei tulnud kohale) ja 07.01. Seega on vangla täitnud VSkE § 45 sätestatud nõude. Vaide esitajale on võimaldatud ka lühiajalisi kokkusaamisi, viimati 17.10, 09.07, 07.07, 30.06 ja 28.05 (kolmele viimati nimetatud lühiajalisele kokkusaamisele jättis kokkusaaja tulemata). Seega on ka VangS § 24 lõikes 1 sätestatud nõue vangla poolt täidetud.
7.5.Viirushaigusesse nakatumist ei ole võimalik tuvastada peiteajal ja nakatunu võib olla nakkusohtlik ka siis, kui tal igasugused sümptomid puuduvad ning üldjuhul antakse testitulemusest teada testi tegemisest arvates järgmisel päeval. Uuringud näitavad, et viiruse osakesed võivad õhus püsida arvatust kauem (nakkusoht püsib kauem), mistõttu soovitatakse vältida viibimist ruumides, kus on palju liikumist. Nakatunud inimese köhimisest õhku jäänud viirusosakesed jäävad sinna alles ka pärast inimese lahkumist. Andmed näitavad, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. Seega ei kannaks ka vaide esitaja ettepanek nõuda kokkusaajatelt tervisetõendit oma eesmärki, sest viirus ei ole tuvastatav selle peiteajal.
7.6.Füüsilise distantsi hoidmine on viiruse leviku takistamisel oluline, sest viirus on kergesti nakkuv veel sümptomiteta isikutel.
7.7.PS-§-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse näol ei ole tegemist absoluutsete õigustega ning neid põhi õigusi ja vabadusi võib piirata mõne teise sama kaaluka õigusväärtuse kaitseks. Praegusel juhul tuli kaitsta inimest teistest inimestest lähtuva terviseohu eest (PS § 28 lg 1). Riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need on.
7.8.Vangid ei ole vanglas hajutatud ja viiruse leviku ohjamine vangide hulgas on keerukaks. Paratamatult tuli arvestada vangide seas väga ulatusliku nakkuskolde võimalusega ja tagajärgedega tegelemiseks ei pruugi piisata vangla ja võib-olla isegi riigi ressurssidest (sõltuvalt sellest, kui koormatud on riigi tervishoiusüsteem väljaspool vanglat). Lisaks, säilitamaks vangla toimevõime, tuleb hoida võimalikult madalal ka vanglaametnike nakatumine, et tagada piisaval arvul ametnike olemasolu, sest vastasel juhul võib sattuda ohtu vangla julgeolek.
7.9.Vanglaametnike vanglavälised kontaktid on vältimatud ja vanglaametnikud puutuvad ka paratamatult kokku vangidega, kuna vanglaametnike vahendusel tagatakse kõikide vanglas viibivate isikute turvalisus. Vanglaametnikud kasutavad isikukaitsevahendeid, nende tervist
3-21-9 kontrollitakse järjepidevalt, muuhulgas teostatakse koroonaviiruse testimisi. Lisaks on ametnike instrueeritud, et haigusnähtude esinemise korral on keelatud teenistusse tulla ja ametnik peab läbima COVID-19 haigust põhjustava viiruse testimise. Pärast negatiivse testi tulemuse saamist ja haiguse sümptomite kadumist võib ametnik teenistusse naasta.
7.10.Vastavalt Terviseameti veebilehelt leitavatele andmetele võib COVID-19 haigus kulgeda raskemini üle 60aastastel või kroonilisi haigusi põdevatel inimestel, kuna nende organism ja immuunsus võivad olla nõrgemad. Olgugi, et HI-viiruse ja C-hepatiidi kandjate kuulumine riskirühma ei ole teadulikult tõestatud, asub vanglas kroonilisi haigusi põdevaid vange hulgaliselt ning vanglal on kohustus neid kaitsta.
7.11.Ekslik on kaebaja arvamus, et alates 29.09.2020 leevendati riiki sisenemise tingimusi. Vabariigi Valitsus otsustas 24.09.2020 koroonaviiruse leviku laienemise tõttu karmistada alates 29.09.2020 avalike koosolekute, avalike ürituste ja spordivõistluste korraldamisele seatud piiranguid ning vähendada siseruumides toimuvatele üritustele lubatud inimeste arvu 1500-lt 750-le. Lisaks selgitame, et alates 1. juunist võivad Eestisse tulla haigustunnusteta isikud, kes saabuvad Euroopa Liidu või Schengeni konventsiooni liikmesriigist või Suurbritannia ja PõhjaIiri Ühendkuningriigist. Eestisse reisija eneseisolatsioonikohustus sõltub sellest, kas riigis, kust inimene tuleb, on koroonaviirusesse nakatunute suhtarv suurem kui 50. Kui suhtarv on väiksem, siis enda liikumisvabadust piirama ei pea, kui suurem, siis peab.
8.Kaebaja esitas 04.10.2020 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles nõudis 27.08.2020. a käskkirja tühistamist osas, mille p-ga 1.2 peatati pikaajaliste kokkusaamiste taotluste vastuvõtt ja uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine ning 27.09.2020. a käskkirja tühistamist osas, mille p-ga 1 jätkati käskkirja nr 1-1/112 p-s 1.2. sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste piirangu kohaldamist.
9.Tartu Halduskohus tagastas 18.03.2021. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, leides, et kaebusega kaitsva õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
10.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 18.03.2021 määruse peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule.
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22.06.2021. a määrusega määruskaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu 18.03.2021. a määruse ja saatis asja tagasi Tartu Halduskohtule ettevalmistva menetluse jätkamiseks.
12.Tartu Halduskohus saatis 08.12.2021 Viru Vanglale päringu, milles palus teatada, kas Viru Vangla direktori 27.08.2020. a käskkiri nr 1-1/112 on endiselt kehtiv ja kas hetkeseisuga kaebaja perekonnaelu ja eraelu õigusi ei ole muude õigusaktidega piiratud (sh vangla uute käskkirjadega).
13.Viru Vangla teatas 09.12.2021 vastusena kohtunõudele, et Viru Vangla direktori 27.08.2020. a käskkiri nr 1-1/112 ei ole kehtiv. Päringule vastamise hetkel kehtis Viru Vangla direktori 03.11.2021. a käskkiri nr 1-1/143 ja seoses kokkusaamistega on kehtiv Viru Vangla direktori 25.10.2021. a käskkiri nr 1-1/136. Vangla selgitas, et kinnipeetavate kokkusaamised toimuvad (lühi- ja pikaajalised kokkusaamised) ja piirangud on kehtestatud üksnes kokkusaamisele tulevatele isikutele.
3-21-9
14.Tartu Halduskohus saatis 13.01.2022 kaebajale selgituse selle kohta, et kaebaja poolt vaidlustatud käskkiri kaotas kehtivuse. Kohus selgitas, et tulenevalt HKMS § 152 lg 1 p-st 4, esineb alus käesoleva haldusasja menetluse lõpetamiseks. Vastavalt HKMS § 152 lg-le 2, on kaebajal õigus taotleda kohtult üleminekut tuvastamisnõudele ja käesoleva haldusasja menetluse jätkamist.
15.Kaebaja esitas kohtule 19.01.2022 vastuse kohtu selgitusele, milles teatas, et soovib üle minna Viru Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/112 punktide 1.1 ja 1.2 tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. Kaebaja vajab üleminekut selleks, et esitada hiljem kahjunõue.
16.Tartu Halduskohus rahuldas 09.03.2022 määrusega kaebaja taotluse ja lubas tal üle minna Viru Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/112 punktide 1.1 ja 1.2 vaidlustamise osas tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. Kohus võttis sama määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas Viru Vanglat kaebusele vastama.
17.Viru Vangla esitas 08.04.2022 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Vangla on seisukohal, et tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku eeldused käesoleval juhul puudusid. Vastustaja hinnangul ei ole kohtu poolt viidatud haldusasja 3-20-580 asjaolud käesolevale menetlusele üle kantavad. Kaebajal ei ole takistusi kahjunõude esitamiseks vaidlustatud käskkirjas esitatud piirangute alusel. Juhul kui kohus siiski jätkab tuvastamiskaebuse menetlust, vaidleb vangla kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
18.Tartu Halduskohus jättis 08.06.2022 määrusega vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata. Sama määrusega määras kohus asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
19.Tartu Halduskohtu 27.6.2022 määrusega kohus uuendas asja arutamise menetluse; tühistas kohtuotsuse avalikuks tegemise aja 17.8.2022 ja palus kaebajal hiljemalt 4.7.2022 esitada kaebuse nõuete täpsustus.
20.Kaebaja täpsustas 5.7.2022, et praeguse kaebuse nõueteks tuleb tegelikult lugeda Viru Vangla 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/112 p-i 1.2 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute) ja Viru Vangla 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-i 1 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute jätkamise) õigusvastasuse tuvastamise nõuded.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21.Kaebaja palub arvestada vaides toodud põhjendustega käesoleva kaebuse põhjendustena. Täiendavalt märgib kaebaja, et käskkirjaga rikuti tema põhiseaduslikke õigusi (PS §-d 11, 12 ja 26) ning EIÕK artiklit 8. Endiselt ei ole kuidagi argumenteeritud seda, et 2020. a septembris toimusid pikaajalised kokkusaamised olukorras, kus näitaja 100 000 elaniku kohta järsult kasvas ning mitte ühtegi kinnipeetavat pikaajalise kokkusaamise kaudu ei nakatunud. Nakatajateks olid hoopis ametnikud: haridustöötajad ja valvurid. Vastustaja on alusetult asunud sisustama pikaajaliste kokkusaamiste keeldu VSkE §-ga 45. Kaebaja arvates ei saa seda arvestada, sest käskkirja andmisel sellele ei tuginetud. Alusetult on leitud, et viibimist tuleks vältida ruumides, kus on palju liikumist, kuna pikaajalise kokkusaamise ruumis viibib vaid
3-21-9 kaebaja ja tema abikaasa. Põhjendamatult ei arvestatud kaebaja ettepanekuga nõuda kokkusaajatelt tervisetõendit. Mujal vanglates toimusid endiselt kokkusaamised.
22.Vastustaja möönab, et vaidlustatud piirangud ei olnud kaebaja jaoks küll väheintensiivsed (TrtRKK 21.06.2021. a määruse p 14), kuid seoses COVID-19 haiguse levikuga tekkinud vangla julgeoleku tagamise vajadus prevaleeris käskkirja kehtimise ajal kaebajale seatud piirangu üle. Vastustaja palub kohtul HKMS § 165 lg-s 2 märgitule vastavalt järgida vaidlustatud käskkirjas ning vaideotsuses välja toodud põhjendusi ning jätta kaebus rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Vaidluse all on Viru Vangla 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/112 p-i 1.2 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute) ja Viru Vangla 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p-i 1 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute jätkamise) õiguspärasus.
24.Halduskohus toetab käesolevas haldusasjas varem kohtupraktikas väljendatud seisukohta, et inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine peavad Covid 19 viiruse leviku tõkestamise abinõudena toimima ka vanglas, arvestades seejuures vangistuse täideviimise eripära (kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda ilma saatjata; korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte; kinnipeetaval endal on äärmisel piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada). Lisaks sellele, et vanglal on kinnipeetava elu ja tervise kaitsmiseks kohustus valida neid õigusi võimalikult paremini kaitsvad abinõud, on ka avalik huvi selle vastu, et viiruse levikut igati takistada ja inimeste haigestumist vältida. Samuti on igal üksikul kinnipeetaval õigustatud ootus, et tema elu ja tervis on parimal moel kaitstud ning igal vanglatöötajal huvi töötada maksimaalselt ohututes tingimustes. Iga täiendav ilmtingimata vältimatu kontakt suurendab ohtu nii taotleja enda kui ka teiste isikute ja avaliku huvi seisukohast (vt TrtHK 27.03.2020. a määrus nr 3-20-521, p 15 ja 16).
25.Maailmas ja Eestis tekkinud koroonaviiruse pandeemia olukorras on avalikkuse huvides massilise nakatumise ohu piiramine, vältimaks elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Viru Vangla näitel on näha, kui kiiresti viirus vanglas levib. Üldteada on, et Terviseameti peadirektori 10.11.2020. a käskkirjaga on Eestis koroonaviiruse laialdase leviku tõttu kehtestanud tervishoiualane hädaolukord. Nakatumisnäitaja 100 000 elaniku kohta Eestis jätkuvalt suureneb. Eestis oli Terviseameti kodulehel kajastatud andmete kohaselt 17.12.2020 seisuga viimase 14 päeva haigestumusnäitaja 100 000 elaniku kohta 491,88. Seega on nakatumine Eestis selgelt ikka veel väga suur ja tõusutrendis.
26.Arvestades Eesti Vabariigis COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut ja selle ohtlikkust, on kinnipidamisasutuses täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud minimeerimaks inim ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Oluline on ka avaliku huvina rahvatervise kaitse. Arvestades Eestis kehtivaid piiranguid (s.h liikumisvabadust on piiratud üle-eestiliselt Vabariigi Valitsuse poolt ) ja teadlaste poolt esitatud prognoose COVID19 haiguse viiruse leviku kohta, on pandeemia leviku tõrjumise aspektist alus lugeda meetmed Viru Vanglas kohasteks. Siinkohal väärib äramärkimist asjaolu, et vangla on jätnud piirangute leevendamiseks kambrites raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt, võimaldab kinnipeetavatel jalutada, võimaldab kauplusest osta mõistlikus koguses kaupu,
3-21-9 taotleda ühte lühiajalist kokkusaamist kuus, helistada lähedastele vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele jj.
27.Teadaolevalt levib koroonaviirus silmale nähtamatute piiskadega, mida nakatunud inimene levitab hingates, rääkides, köhides või aevastades ning samuti levib viirus pindade kaudu, mida nakatunud inimene on puudutanud või millele on nakkusega piisakesed sattunud.
28.Kohtu hinnangul ei ole käskkirjaga nr 1-1/112 p.2.1 (pikaajaliste kokkusaamiste piiramine) ning käskkirja nr 1-1/132 p-i 1 (s.o pikaajalistele kokkusaamistele kehtestatud piirangute jätkamise) lühiajaliste kokkusaamiste piiramine, välja arvatud VangS § 26 lg-s 1 sätestatud isikutega, õigusvastane. Vangla kehtestatud piirang pikaajalisele kokkusaamistele tugineb VangS § 41 lg-le 2. Säte näeb ette, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgmise, samuti vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise (Tartu Ringkonnakohtu 21. augusti 2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 20). Seega oli pikkajaliste kokkusaamiste piirangul seaduslik alus.
29.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13).
30.VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole aga absoluutne, vaid seda piirab VangS § 25 lg 11. Vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu sekkumine PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47). Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.
31.Kokkuvõtvalt märgib kohus, et vaidlustatud käskkirjadega kehtestati kinnipeetavatele vanglavälise suhtlemise piirangud, mis on vajalikud, et ennetada koroonaviiruse SARS-CoC-2 uut puhangut. Käskkirjade väljaandmise tingis COVID-19 haigusesse nakatumise oluline tõus. Oht, et võimalik viirusekandja võib siseneda vanglasse, on väga suur. Olukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini, välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Vangla peab kehtestama
3-21-9 sisekorralduslikud meetmed, mis aitavad tõkestada viiruse levikut vangidele ja vanglateenistujatele. Teadaolevalt levib COVID-19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid. Käskkirjas selgitati, et hetkel suurimaks ohuks on et viirus tuuakse vanglasse sisse vanglaväliste isikute poolt ehk siis lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korral külastajate poolt. VangS § 24 lg 11 p 4 ja § 25 lg 11 p 4 lubavad vanglal piirata kinnipeetava õigust lühi- ja pikaajalisele kokkusaamisele vangide tervise kaitseks. Seega on tegemist seaduses selgesõnaliselt vanglale antud õigusega, millega täidetakse kohustus tagada vangla julgeolek. Kohus nõustub vangla järeldusega, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, milleks on mh vangla osakondade lukustamine. Vangla tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja andmetele (HKMS § 165 lg 2).
32.Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebajale ei põhjustatud rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi lahendamise vajadusega. Vaidlustatud käskkirjad ei ole õigusvastased. Kaebus jääb rahuldamata.
33.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.