Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-884 12. september 2023 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi Z, X ja C kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kaebajad Z, X ja C, esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Edvard Remsel Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a otsus Z, X, C ja Tartu Vangla kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Z, X ja C kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2022. a otsus. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2021. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärkidega.
Tartu Vangla direktor kehtestas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 piirangud kinnipeetavate vanglasisesele ning -välisele liikumis- ja suhtlemisvabadusele, tuginedes Vabariigi Valitsuse
12.märtsi 2020. a korraldusele eriolukorra väljakuulutamise kohta ning arvestades COVID-19 haigust (edaspidi koroonahaigus) põhjustava koroonaviiruse (s.o SARS-CoV-2 viiruse) pandeemilist levikut maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohtu Eestis. Tartu Vangla direktor otsustas lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad ning lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule ja osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Samuti otsustas direktor peatada kõik avavanglaosakonna antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi ning võimaldada helistamine vastavalt taotlustele ja üksuse teada antavale töökorraldusele.
2.Tartu Vangla direktor pikendas 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 ja 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 varasema käskkirjaga kohaldatud piirangute kehtivust.
3.Tartu Vangla direktor otsustas 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 jätkata piirangute rakendamist, kuid lõpetas jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29. aprillist 2020, välja arvatud
3-21-884 karantiinis või isolatsioonis olevatele kinnipeetavatele. Käskkirja kohaselt oli Eestis koroonahaigusesse nakatanute ja haiglaravi vajavate inimeste arv vähenenud. Piirangute järkjärgulise leevendamisega sai alustada ka vanglas. Meetmed olid osutunud tõhusaks, kuivõrd ühelgi testitud vangil ei olnud tuvastatud koroonahaigust. Piirangute kohaldamise ajal olid kogu vanglateenistuses kinnitust leidnud üksikud nakkusjuhtumid, mis ei ole vanglas edasi levinud. Põhjendatud on lubada vange uuesti jalutuskäikudele.
4.Z, X ja C (kaebajad) esitasid koos teiste kinnipeetavatega 29. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale ühise taotluse ajavahemikul 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 inimväärikust alandava ööpäevaringse kambrisse lukustamise ja värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
5.Tartu Vangla jättis 24. märtsi 2021. a otsustega nr 1-13/87-1, 1-13/99-1 ja 1-13/102-1 kaebajate kahju hüvitamise taotlused samadel põhjendustel rahuldamata. Otsuste põhjendused olid järgmised.
5.1.Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 2, § 8 lg-st 2 ja § 69 lg-st 4 tulenevalt võib vangla juhul, kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldklausli kinnipeetava õiguste piiramiseks sellistes olukordades, mida vangistusseaduses otseselt reguleeritud ei ole. Silmas peetakse kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekut ohustavaid situatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a ohu vastu inimeste elule ja tervisele.
5.2.Kinnipeetavate liikumisvabaduse piiramine, nende elukambrisse lukustamine ning jalutuskäikude lõpetamine on sobivad meetmed soovitud eesmärgi saavutamiseks. Kinnipeetavate liikumise piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski.
5.3.Kinnipeetava liikumisvabaduse piiramine oli koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede. Koroonaviiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada mõne teise abinõuga, mis oleks kinnipeetavaid vähem koormanud. Koroonahaigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud. Andmed näitavad, et koroonaviirus levib nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. Samuti näitab viimasel ajal kogutud info, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, võib koroonaviirus levida seni arvatust oluliselt pikema vahemaa tagant. See tähendas, et mistahes vanglas liikumised tuli hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Kuna koroonaviirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, on oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult vähe. Kõigile ohutut jalutamist ei taga üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja vahemaa hoidmine, vaid ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust (eriolukorra ajal vähendati koosseise perioodiliselt miinimumini, et kontakte ametnike ja kinnipeetavate vahel oleks vähem) ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate tööülesannetega. Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt. Selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Silmas tuli pidada, et kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu oli kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud rohkemaid kokkupuuteid ametnike ja kinnipeetavate vahel. Samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vahetut sundi, mis juhtudel oleks kontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja ka pärast jalutuskäiku. See
2(13)
3-21-884 oleks aga olnud raskendatud, sest vanglates viibiva personali hulk oli eriolukorra tõttu viidud hädavajaliku miinimumini. Piirangute seadmise eesmärk oli kaitsta vangide elu ja tervist ning avalikku huvi. Kohtupraktikas on seni kinnitatud, et vaadeldaval juhul oli ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et koroonaviiruse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Tartu ja Tallinna Halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et isikute elu ja tervise kaitseks kasutusele võetud meetmed on vajalikud ülekaaluka avaliku huvi tõttu (Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-521 ja 9. aprilli 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-563; Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-523 ja Tartu Ringkonnakohtu 8. aprilli 2020. a määrus). Kohtud on pidanud oluliseks, et kolmandatel isikutel ehk ülejäänud kinnipeetavatel ja vanglateenistujatel on õigustatud ootus tervise kaitsele. Seejuures tuli arvestada, et suur hulk kinnipeetavaid kuulub oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, mistõttu oli neil isikutel kõrgendatud huvi enda elu ja tervise kaitse tagamise suhtes. Vanglaametnike haigestumise korral oleks aga sattunud ohtu vangistuse nõuetekohane täideviimine ning kinnipeetavate õiguste ja vangla julgeoleku tagamine.
5.4.Vangla tegi kõik endast oleneva, et vähendada piirangute negatiivseid mõjutusi, pakkudes kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäev läbi. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel. Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge ja värvimiseks töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti said kinnipeetavad saata kirju vangla kulul ning vangla korraldas kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19. märtsist 2020 võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite.
5.5.Kahjunõude rahuldamata jätmise tingib ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Kinnipeetav pöördus vangla poole esmalt kahjunõudega ja ei esitanud vaideid ühegi ülalnimetatud käskkirja peale, taotledes nende kehtetuks tunnistamist. Kui kinnipeetav oma õiguste rikkumisest kohe aru ei saanud, oleks see arusaam pidanud tekkima vähemalt selleks ajaks, kui vangla andis välja teise ning kolmanda käskkirja, milles otsustati kehtestatud piirangute kohaldamist jätkata. Kahju hüvitamise taotlusest nähtub, et kahjulikud tagajärjed saabusid taotluse esitajale kohe, seega oleks ta pidanud astuma kohe ka samme oma õiguste esmaseks kaitseks.
6.Kaebajad esitasid 24. aprillil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles leidsid, et 44 päeva vältel ööpäev läbi kinnistesse kambritesse lukustamine oli inimväärikust alandav ning sellega tekitas Tartu Vangla neile mittevaralise kahju. Iga kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot. Kaebuse põhjendused olid järgmised.
6.1.Vangla seatud liikumispiirangud olid õigusvastased. Kehtiv õigus ei võimalda värskes õhus toimuvaid jalutuskäike ära jätta. VangS § 55 lg-s 2 sisalduva õiguse piiramise võimalust ei ole sätestatud. Nii VangS § 69 lg 2 p-s 1 kui ka § 8 lg-s 2 sätestatud meetmetele allutatud kinnipeetavatele tuleb tagada jalutuskäik. Jalutuskäikude ärajätmine on õigusvastane ka VangS § 41 lg 2 alusel, kuna sellega rikuti õigustamatult kaebajate inimväärikust ning moonutati seaduses sätestatud teisi õigusi ja vabadusi.
6.2.Vastustaja rakendatud koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmed ei olnud proportsionaalsed ega möödapääsmatud, sest õigust elule ja tervisele oleks olnud võimalik tagada teiste ja põhiõigusi vähem riivavate meetmetega. Arstide soovituste kohaselt on just värskes õhus viibimine koroonaviiruse levikut takistav abinõu. Vangla oleks saanud jagada kinnipeetavatele kaitsemaske või 3(13)
3-21-884 tagada neile võimaluse ise maske valmistada. Jalutuskäike oleks saanud korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa. Erinevate võimaluste koostoimes rakendamine oleks piiranud kinnipeetavate õigusi ainult määral, mille ulatuses see oli tõesti möödapääsmatu. Vastustaja ei saa õigustada kaebajate õiguste tagamata jätmist personalipuudusega. Vangla oleks saanud riskigruppi kuuluvad kinnipeetavad ümber paigutada. Raadio kuulamine, ajalehtede lugemine ja šokolaadi söömine ei saa asendada värskes õhus viibimist.
6.3.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on õues viibimise mittevõimaldamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 vastuolus olev tegevus (vt nt asjas Saarepu vs. Eesti, nr 24316/13). Seejuures ei teatatud kaebajatele, kui kaua nad sellises olukorras peavad viibima. Piirangute kehtestamine on vastuolus Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise ennetamise alamkomitee (SPT) ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) põhimõtete ja soovitustega. Ka õiguskantsler oli 6. aprilli 2020. a pöördumises Tartu Vangla poole seisukohal, et kehtestatud piirangud kvalifitseeruvad lubamatu kohtlemisena põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK art 3 mõttes.
6.4.Vastustaja etteheide esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta on alusetu. Üleüldine teadmatus, piirangute järjestikune kohaldamine ning isoleeritus ei võimaldanud kinnipeetavatel kiiremini reageerida.
7.Tartu Halduskohus edastas 27. aprilli 2021. a määrusega kaebajate kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tallinna Halduskohtule.
8.Tallinna Halduskohus jättis 29. oktoobri 2021. a otsusega kaebajate kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus kahju hüvitamise taotluste rahuldamata jätmise kohta tehtud vastustaja otsuste põhjendustega ega korranud neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2). Halduskohtu põhjendused olid järgmised.
8.1.Jalutuskäikude mittevõimaldamine oli õiguspärane. Vanglal on õigus vangla julgeoleku huvides piirata värskes õhus viibimise õigust. Tartu Halduskohus asus 15. jaanuari 2021. a otsuses asjas nr 3-20-766 seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse piiramisel ning osakondade sulgemisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meetmed olid õiguspärased. Kohus selgitas, et piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Kohus pidas tõenäoliseks, et väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks koroonaviiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid 2020. aasta kevadel esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi säilitada tavapärases korras jalutusvõimalused. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud koroonaviiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.
8.2.Värskes õhus jalutamise piirangu kehtestamise ja jätkamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse
12.märtsi 2020. a korraldusega kehtestatud eriolukord. Vangla käskkirjades on märgitud, et vajadus kaitsta kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervist ning rahvatervist üldiselt kätkeb ülekaalukat 4(13)
3-21-884 avalikku huvi. Koroonaviirus võib olla nakkav ka peiteajal, mistõttu tuleb käsitada potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Vaatamata sellele, et piirangu kehtivuse ajal oli teave koroonahaigust põhjustava koroonaviiruse kohta ebatäielik, oli vastustajal kohustus rakendada meetmeid, mis vähendaksid viirusest lähtuvat ohtu nii kinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele. Jalutuskäikude piiramisega ei põhjustatud kaebajatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja seega ka koroonahaiguse kriisi lahendamise vajadusega. Vangla ei saanud kasutada sama tõhusaid, kuid kaebajate õigusi vähem piiravaid meetmeid. 2020. a kevadel oli Eestis üldine kaitsemaskide nappus. Kuigi vangla pakutud kompenseerivad meetmed ei saa värskes õhus viibimist asendada ja selles osas on kaebajate etteheide osaliselt põhjendatud, võisid need piirangutest tulenevat mõju mõnevõrra siiski leevendada.
8.3.Kuigi kaebajad on õigesti viidanud õiguskantsleri arvamusele ning CPT ja SPT seisukohtadele, ei muuda nende soovituste mittejärgimine vangla tegevust õigusvastaseks. Tegemist on soovituslike dokumentide ja suunistega ning need ei ole vanglale õiguslikult siduvad. 2020. a kevadel kohaldati piiranguid preventiivsel eesmärgil prognoosotsusega. Selle otsuse tegemisel sai vastustaja lähtuda ja pidigi lähtuma olemasolevatest andmetest.
9.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 1. juuli 2022. a otsusega osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega tunnistas Tartu Vangla 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54, 31. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/57 ja 14. aprilli 2020. a käskkirja nr 1-1/64 ajavahemikus 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 kaebajate jalutuskäigule mittelubamist puudutavas osas õigusvastaseks. Muus osas jättis ringkonnakohus kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
9.1.Nakkushaiguse leviku piiramiseks kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui pole andmeid konkreetse kinnipeetava nakkusohtlikkuse kohta, ei ole VangS § 69 lg 1 alusel võimalik. Küll aga võimaldavad VangS § 41 lg 2 ja § 8 lg 2 vangla julgeoleku tagamiseks seada vangla sees liikumisele piiranguid. Sellised piirangud saavad hõlmata ka üldiselt vangistusseadusega kinnipeetavatele antud õiguste piiramist. Üldklausli kasutamine kinnipeetavatele seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla siiski erandlik ja lühiajaline.
9.2.Halduskohus on õigesti välja toonud kaaluka avaliku huvi, mis värskes õhus viibimise õiguse piiramist praegusel juhul õigustas. Piirangute kehtestamise ajaks oli koroonaviiruse levik saavutanud WHO hinnangul pandeemia mõõtmed. Piirangute kohaldamise alguses oli teada, et koroonahaigusesse suremus on ca 1% ning haigestumisega kaasnevad rasked tagajärjed ca 20%-le inimestele. Jalutuskäikude piiramise keeld seati ka selleks, et kaitsta kaebajate õigust tervise kaitsele. Piirangu eesmärk oli legitiimne ja seda õigustas väga kaalukas avalik huvi.
9.3.Piirang ei olnud aga proportsionaalne. Kaebaja viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguskantsleri seisukohad jalutusvõimaluse kohta värskes õhus on soovituslikud. Kui kaebajad viitavad neile seisukohtadele, tuleb kohtul neid aga hinnata ja mittenõustumist põhjendada. Kohtupraktikas on kohtud sellistele soovituslikele seisukohtadele ka korduvalt viidanud (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-19-1416/43, p 39 ja nr 3-18-1895/67, p 25). Nende soovituste põhjal on võimalik hinnata ka piirangu proportsionaalsust.
9.4.CPT 20. märtsi 2020. a arvamuse p-s 7 on peetud nakkuse leviku piiramist väga oluliseks, kuid seejuures asutud seisukohale, et vähemalt hügieenivõimalused ja värskes õhus viibimise võimalus tuleb jätta alles. CPT arvamuses antakse arvukalt soovitusi, kuidas viiruse levikut kinnipidamiskohtades piirata. SPT 25. märtsi 2020. a arvamuse p-s I.9 on kõige esimesena kinnipeetavate kohtlemist puudutavatest soovitustest välja toodud õues toimuva tegevuse 5(13)
3-21-884 võimaldamine. Õiguskantsleri 6. aprilli 2020. a kirjas Justiitsministeeriumile ja vanglatele on selgitatud, et keeld värskes õhus jalutada ning ühele korrale nädalas vähendatud võimalus lähedastele helistada on ülemäärane ja võib kvalifitseeruda kinnipeetavate lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Vanglad on ettenägelikult varunud isikukaitsevahendeid ja neid kasutatakse igapäevatöös. Seega saavad vangla töötajad puutuda kinnipeetavatega kokku võimalikult ohutult. Seetõttu on põhjendamatu jätta ära samu ettevaatusabinõusid kasutades kinnipeetavate kambri kaupa või väiksemas grupis igapäevane viimine jalutuskäigule. Kinnipeetavate sulgemine teadmata ajaks kambritesse ilma võimaluseta viibida värskes õhus ei vasta Eesti ega rahvusvahelistele nõuetele. Osakondades, kus seni on korraga ühes jalutusboksis jalutanud ühe sektsiooni kinnipeetavad, võib selline värskes õhus viibimine tõepoolest suurendada kinnipeetavate nakatumise ohtu. Ent jalutuskäike saab korraldada kambrite või väiksemate gruppide kaupa. Võimalus on korraldada jalutamine suuremal õuealal (nt vangla spordiväljakul). Euroopa Parlamendi uurimisteenistuse ülevaates koroonaviiruse leviku piiramise meetmete kohta vanglates (juuni 2020) on vangide värskes õhus viibimise õiguse äravõtmine välja toodud EL liikmesriikidest vaid Eesti kohta. Horvaatias hoopis pikendati õues viibimise aega. EIK hindas 1. juuni 2022. a otsuses asjas Fenech vs. Malta (nr 19090/20) kinnipeetava õues sportimise võimaluste puudumise koroonahaiguse leviku piiramise eesmärgil 2020. a alguses õiguspäraseks, kuid seda olukorras, kus kinnipeetaval oli võimalik kasutada eraldi 18 m2 suurust hoovi ning üks tund päevas suuremat õueala.
9.5.Vastustaja ei ole veenvalt ära näidanud, et kaebajatele ei saanud pakkuda värskes õhus jalutuskäigu võimalust vähemasti üle päeva või muul sagedusel, kui vanglaametnike ja teiste kinnipeetavate tervise kaitse kaalutlustel oli vajalik inimkontakte vähendada. On üldteada, et värskes õhus viibimine tugevdab immuunsust. Selle võimaluse äravõtmine ei teeninud seetõttu kinnipeetavate tervise tugevdamise eesmärki. Juba piirangu kohaldamise ajal oli teada, et raskemini haigestuvad nõrgema immuunsusega ühiskonnagrupid, nagu vanurid ja kaasuvate haigustega inimesed. Kuigi paljudes riikides piirati kõigi inimeste vabas õhus liikumist või keelati see üksikute eranditega sootuks, on tavapärases elukeskkonnas eluruumidele esitatavaid nõudeid arvestades võimalik avada aknaid ja seeläbi saada juurdepääs värskele õhule. Seetõttu ei saa kinnipeetavate jalutuskäikude keelamist õigustada ka sellega, et ülejäänud ühiskonnaliikmetele laienesid samuti ulatuslikud piirangud.
9.6.Piirangute kohaldamise õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuse resolutsioonis on kaebajatele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks praeguses olukorras piisav. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 järgi arvesse võtta ka õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja raskust. Arvestades seda, et eelviidatud rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguskantsleri soovituste järgi oli piirangute seadmine kinnipeetavate õigustele nakkushaiguse leviku tõkestamiseks sel ajal vajalik, kuid esmajoones tuli tagada just värskes õhus viibimise võimaluse edasine kasutamine, oli vastustaja süüdi raskes hooletuses. Kaebajate inimväärikus ja vabadus on olulised põhiõigused. Nende rikkumisega kaasneva hüvitise rahas maksmata jätmist õigustab aga asjaolu, et piirangute kohaldamise ajal oli vähe teaduslikku teavet koroonaviiruse leviku võimalike tagajärgede kohta ning piirangud seati rahvatervise huvides. Kaebajad jätsid kasutamata ka Tartu Vangla direktori käskkirjade kehtetuks tunnistamise nõude esitamise võimaluse. Pole võimalik eeldada, et sellised nõuded oleksid võimaldanud kaebajatel saavutada eesmärki viibida värskes õhus vähemalt vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse korras. Kuigi vaide ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamiseks ja viimase lahendamiseks kuluval ajal oleks kaebajate juurdepääs värskele õhule jäänud olematuks, oleks õigusvastane tagajärg jäänud pika, 44-päevase perioodi jooksul olemata. Samas võimaldab seadus lahendada esialgse õiguskaitse taotluse vajaduse korral väga kiiresti. 6(13)
3-21-884
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebajad paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Kaebajad leiavad, et inimväärikuse alandamine ebaproportsionaalsete ja kaalutlemata piirangutega väärib hüvitamist rahas ning pelgast õigusvastasuse tuvastamisest ei piisa. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
10.1.Ei saa väita, et teaduslik teadmine koroonaviiruse kohta puudus.
10.2.Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, mis on vastustaja süü raskus. Vastustaja süüd raskendab eriti asjaolu, et enne piirangute kehtestamist ja pikendamist olid WHO, CPT ning SPT avaldanud seisukohad, mille järgi tuleb kinnipeetavatele tagada õigus viibida vähemalt üks kord päevas värskes õhus. Süü raskusel tuleb võtta arvesse ka asjaolu, et vastustaja poole pöördus
6.aprillil 2020 õiguskantsler, kelle hinnangul kvalifitseerus selliste piirangute seadmine lubamatu kohtlemisena PS § 18 ja EIÕK art 3 mõttes. Sellest hoolimata pikendas vastustaja piirangute kehtimisaega veel kaks korda pärast pöördumise kättesaamist.
10.3.Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, et vabas õhus viibimine tugevdab ka immuunsüsteemi.
10.4.Etteheited esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise kohta on alusetud. Esiteks on ebaõige eeldada, nagu pöörduks kannatanu halduskohtu poole esialgse õiguskaitse taotlusega viivitamatult pärast rikkumise algust. Inimväärikuse alandamisest ei ole võimalik kohe aru saada. Teiseks peetakse hetkel kehtiva, kuid eksliku kohtupraktika järgi jalutuskäikude keelamise kohta esitatud hüvitamiskaebusi perspektiivituteks. Seega tõenäoliselt oleksid esialgse õiguskaitse taotlused jäänud rahuldamata. Teistes haldusasjades on halduskohtud teinud otsused, millega jätsid kaebused rahuldamata, leides et piirangud on õiguspärased. Tõenäosus, et halduskohus oleks kohustanud vanglat jalutuskäikude lubamist jätkama, on olematu.
11.Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
11.1.Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kinnipeetavate vanglasisese ja -välise liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel VangS § 69 lg-le 4 tuginemine on väär. VangS § 8 lg-s 2 ettenähtud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang on vaadeldav VangS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu ühe alaliigina. Seega vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine oma olemuselt täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu kinnipeetavate vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 saab pidada põhjendatuks tuginemist ka VangS § 69 lg-le 4.
11.2.Ringkonnakohus on ainuüksi soovituslikele seisukohtadele tuginedes asunud halduskohtust erinevale seisukohale ja tuvastanud jalutuskäikude mittevõimaldamise õigusvastasuse. Kuivõrd otsusest ei ole arusaadav, miks ei nõustunud ringkonnakohus halduskohtu põhjenduste ja seal viidatud varasema kohtupraktikaga, on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 157 lg-t 1, mille kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud.
11.3.Põhjendamata on ringkonnakohtu argument, et Euroopa Parlamendi uurimisteenistuse ülevaates koroonaviiruse leviku piiramise meetmete kohta vanglas (juuni 2020) on vangide värskes õhus 7(13)
3-21-884 viibimise õiguse äravõtmine välja toodud EL liikmesriikides vaid Eesti kohta. Meetme ebaproportsionaalsust ei saa järeldada asjaolust, et teised riigid vastavat meedet ei kasutanud.
11.4.Kuigi ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla veenvalt ära näidanud, et kaebajatele ei saanud pakkuda värskes õhus jalutuskäigu võimalust vähemasti üle päeva või muul sagedusel, ei nähtu otsusest, et kohus oleks arvesse võtnud ja kaalunud Tartu Vangla põhjendusi jalutuskäikude ärajätmise kohta. Ringkonnakohus on heitnud vanglale siinkohal üksnes ette kinnipeetavate tervise tugevdamata jätmist, rõhudes samal ajal mõnevõrra vastuoluliselt vajadusele kaitsta nõrgema immuunsusega ühiskonnagruppide tervist. Milles seisneb vangla tegemata jätmine või miks vangla selgitused ei päde, otsusest ei selgu. Kuigi ringkonnakohus on kasutanud õiguskantsleri seisukohta, mille sisust tulenevalt olid Eesti vanglad ettenägelikult varunud isikukaitsevahendeid, on meelevaldne teha sellest järeldust, et Tartu Vanglal oli 2020. a kevadel isikukaitsevahendeid piiramatult. Vanglal oli esmases järjekorras vaja tagada isikukaitsevahendite olemasolu oma igapäevaseks toimimiseks. On arusaamatu, millistele andmetele tuginedes leidis ringkonnakohus, et vanglal oli isikukaitsevahendeid niivõrd palju, et neid oli võimalik iga päev jagada ka kõigile kinnipeetavatele (2020. a märtsi seisuga oli neid Tartu Vanglas ca 865). Seejuures on üldteada, et 2020. a kevadel valitses nii Eestis kui kogu Euroopas isikukaitsevahendite nappus. Nimetatud asjaolu on lugenud üldteada olevaks ka halduskohus ning ringkonnakohus ei ole sellest erinevale seisukohale asunud.
11.5.Ringkonnakohus on iseenesest igati asjakohaselt välja toonud, et paljudes riikides piirati kõigi inimeste vabas õhus liikumist või keelati see üksikute eranditega sootuks. Arusaamatuks jääb siiski, miks ja millistele andmetele tuginedes väidab ringkonnakohus, et kaebajatel ei olnud erinevalt tavapärases elukeskkonnas viibijatele võimalik avada akent ja saada juurdepääsu värskele õhule. Tartu Vangla tavakambritel (kus paiknesid ka kaebajad) on akendel luugid, mis on avatavad ja mille kaudu on kinnipeetavatel juurdepääs ka värskele õhule. Kui ringkonnakohtul tekkis küsimus, kas aknad on avatavad, tulnuks kohtul HKMS § 2 lg-st 4 tulenevast uurimispõhimõttest lähtudes see välja selgitada.
11.6.Tartu Vangla hinnangul on ringkonnakohus piirangu proportsionaalsuse hindamisel põhjendamatult vähe arvestanud asjaoluga, et tegemist oli 2020. a kevade ja äärmiselt ennenägematu olukorraga. Üldteada olevalt on tegemist esimese eriolukorra kehtestamisega Eesti taasiseseisvumise ajal. Teaduspõhiseid andmeid koroonaviiruse kohta oli vähe ja edasisi arenguid ei olnud võimalik prognoosida. Tartu Vanglal tuli vaid sel hetkel käes olnud piiratud teabele tuginedes võtta vastu meetmed koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, arvestades seejuures, et ohustatud olid kõige olulisemad põhiõigused, nagu elu ja tervis, mis on kõigi teiste põhiõiguste eelduseks. Tartu Vanglal puudus sel hetkel isegi kindlus, kas kohaldatud piirangud on piisavad. Nagu ka halduskohus oma otsuses põhjendatult märkis, analüüsis vangla siiski pidevalt piirangute jätkamise vajadust ning epidemioloogilise olukorra paranemisel ning koroonaviiruse kohta uute andmete ja kaitsevahendite lisamisel loobus piirangu kohaldamisest.
11.7.Isegi kui pidada jalutuskäikude võimaldamata jätmist õigusvastaseks, on ringkonnakohus ebaõigesti kvalifitseerinud Tartu Vangla tegevuse raskeks hooletuseks. Käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist põhjendas ringkonnakohus sisuliselt vaid asjaoluga, et vangla jättis järgimata rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguskantsleri soovituslikud seisukohad. Olukorras, kus olemasolev teave on piiratud ning ei ole ette teada, kas piirangud osutuvad piisavateks või mitte, on põhjendamatu heita vanglale ette vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist. Arvestades seejuures ringkonnakohtu enda märkust, et paljudes riikides piirati inimeste vabas õhus liikumist või keelati see üksikute eranditega sootuks, ei saanud vastavat keeldu sel konkreetsel ajal pidada harukordseks ega selgelt ebamõistlikuks.
12.Pooled vastaspoole kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud. 8(13)
3-21-884
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Tartu Vangla kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ja jätab jõusse halduskohtu otsuse, millega kohus jättis kaebuse rahuldamata, kuid täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 230 lg 1 ja lg 5 p 6). Kaebajate kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14.Kaebajad nõuavad kahju hüvitamist selle eest, et vangla jättis nad ilma värskes õhus jalutamise võimalusest ajavahemikul 16. märtsist kuni 28. aprillini 2020 (s.o kokku 44 päeva), lukustades nad nii ööpäev läbi kambrisse. Kaebusest nähtuvalt seisneb vangla tegevuse õigusvastasus just selles, et kaebajatel ei olnud võimalik jalutada värskes õhus. Seetõttu on kohtud asjakohaselt hinnanud vangla tegevuse õiguspärasust VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse piiramisel. Võimalust jalutuskäigule värskes õhus vähemalt üks tund päevas piirati Tartu Vangla direktori käskkirjade alusel (vt käesoleva otsuse p-d 1–3).
15.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (esmased õiguskaitsevahendid). Kaebajad käesoleva otsuse punktis 14 märgitud vangla direktori käskkirju ei vaidlustanud. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Kaebajatel oli võimalus oma õigusi kaitsta, esitades vangla direktori käskkirjade tühistamiseks vaide ning taotledes esialgse õiguskaitse korras käskkirjade kehtivuse peatamist ja jalutuskäigule lubamist (vt HKMS § 249 lg 2 ja § 251 lg 1 p 1). Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikkus pidi olema kaebajate jaoks arusaadav. Kaebajad ei ole väitnud, et nad ei olnud käskkirjadest teadlikud. Vangla direktori käskkirjades oli korrektne vaidlustamisviide. Kaebajad ei ole kassatsioonkaebuses väitnud ka seda, et käskkirjade vaidlustamine oleks olnud mingil põhjusel võimatu. Kaebajad ei saanud eeldada, et vangla tegevuse vaidlustamisel ei ole edulootust (vrd kolleegiumi otsus nr 3-19-2061/47, p-d 20.5 ja 20.6). Tegemist oli täiesti uue olukorraga, mistõttu vastustaja tegevust taotluste lahendamisel ei olnud võimalik üheselt prognoosida (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ka ei olnud selleks hetkeks, kui kaebajad pidanuks esmaseid õiguskaitsevahendeid kasutama, kujunenud välja kohtupraktika analoogsetes vaidlustes. Kuna kaebajad on jätnud esmased õiguskaitsevahendid kasutamata, ei saa hüvitamisnõuet juba seetõttu rahuldada.
16.Samuti on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluse piirangu kohaldamiseks oli seaduslik alus ja piirang oli proportsionaalne.
17.VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas piiramise aluseid ei ole samas normis ette nähtud. Kuigi kinnipeetavate päevaaegset liikumis- ja suhtlemisvabadust kambrite või osakondade kaupa on võimalik piirata VangS § 8 lg 2 alusel, ei näe säte ette võimalust piirata VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust. Seega peab nimetatud õigus olema tagatud ka kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisel. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õigus oleks absoluutne. VangS § 41 lg 2 järgi võib kohaldada konkreetse seadusest tuleneva piirangu puudumise korral selliseid kinnipeetavate õiguste piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel (vrd 9(13)
3-21-884 kolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 18 jj). Ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Vangla on lähtunud seega asjakohastest kaalutlustest (vt käesoleva otsuse p 5.3). Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et üldise aluse (VangS § 41 lg 2) kohaldamine kinnipeetavale seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla siiski erandlik ja lühiajaline.
18.VangS § 41 lg 2 kohaldamisel peab arvestama proportsionaalsuse põhimõttega (sobivus, vajalikkus ja mõõdukus legitiimse eesmärgi suhtes). VangS § 41 lg 2 kolmanda lause kohaselt peavad piirangud vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
19.Piirangu eesmärk kaitsta vangla toimimist ning kõikide vanglas viibivate isikute elu ja tervist oli legitiimne. Seda õigustas väga kaalukas avalik huvi koroonahaiguse levikut igati takistada ja inimeste massilist haigestumist vältida. Koroonahaigus oli eriti ohtlik riskirühmadele, kelle hulka kuulus ka arvestatav osa kinnipeetavatest (vt käesoleva otsuse p 5.3).
20.Meede oli eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kolleegium nõustub vanglaga, et kinnipeetavate liikumise (sh jalutamisvõimaluse) piiramine viib võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetab oluliselt nakatumisriski.
21.Ringkonnakohus heitis vanglale ette, et viimane ei ole veenvalt ära näidanud, et kaebajatele ei saanud pakkuda värskes õhus jalutuskäigu võimalust vähemasti üle päeva või muul sagedusel, kui vanglaametnike ja teiste kinnipeetavate tervise kaitse kaalutlustel oli vajalik inimkontakte vähendada. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et piirang oli ebaproportsionaalne, tuginedes mh ka CPT
20.märtsi 2020. a arvamuse p-le 7, mille kohaselt tuleb värskes õhus viibimise võimalus jätta alles, ning SPT 25. märtsi 2020. a arvamuse p-le I.9, milles soovitatakse võimaldada õues toimuvat tegevust. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kuigi need rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohad on soovituslikud, on nende soovituste põhjal võimalik hinnata piirangu proportsionaalsust.
22.Kolleegium leiab, et piirang oli vajalik. VangS § 55 lg-s 2 sätestatud kinnipeetava õiguse viibida jalutuskäigul värskes õhus piiramine oli ennetav meede koroonahaiguse leviku tõkestamiseks. Koroonapandeemia oli 2020. a kevadtalvel, mil vangla piirangud kehtestas, alles algusfaasis ja epideemiline olukord kogu Eesti Vabariigis halvenes. Vabariigi Valitsus oli Eestis välja kuulutanud eriolukorra koroonahaigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu maailmas, samuti koroonaviiruse Eesti-sisese leviku tuvastamise ja laienemise suure tõenäosuse ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu. Sisuliselt kogu ühiskond oli allutatud erinevatele laiaulatuslikele ja osaliselt ka suure intensiivsusega piirangutele (vt Vabariigi Valitsuse 13. märtsi 2020. a korraldus nr 77 „Eriolukorra meetmete rakendamine“), mis kehtestati mh sellepärast, et eksisteeris tõsine haiglavõrgu ülekoormamise oht (vt ka EIK otsus asjas Fenech vs. Malta, nr 19090/20, p 96). Näiteks kehtestas Vabariigi Valitsus liikumisvabaduse piirangud avalikes kohtades, kus oli üldiselt keelatud viibida ja liikuda rohkem kui kahel isikul üheskoos, ning siseruumides ja avalikuks kasutamiseks ette nähtud kohtades tuli hoida teiste isikutega vähemalt kahemeetrist vahemaad (peaministri 24. märtsi 2020. a korraldus nr 45 „Eriolukorra juhi korraldus seoses liikumisvabaduse piirangute kehtestamisega avalikes kohtades“, p 1). Samuti oli üld- ja erihooldekodus viibivatel isikutel kuni eriolukorra lõppemiseni keelatud lahkuda hoolekandeasutuse territooriumilt (Vabariigi Valitsuse
3.aprilli 2020. a määrus nr 58 „Eriolukorra juhi korraldus hoolekandeasutustes liikumisvabaduse piirangu kehtestamise kohta“, p-d 1 ja 2).
10(13)
3-21-884
23.Tartu Vangla direktori otsus lõpetada vangla kodukorra alusel kinnitatud päevakavade järgsed tegevused ja kõik kinnipeetavate saatmised (sh saatmised jalutuskäigule) koroonapandeemia ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu tõttu Eestis oli ennetav meede. Ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid või pidid olema haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt kolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 20). Koroonapandeemia algusfaasis oli koroonaviiruse ja sellest põhjustatud koroonahaiguse teaduslikus käsitluses iseäranis palju ebakindlust ja määramatust. Kui haigus on uuelaadne, siis on tõsikindlate järelduste tegemine selle ohtlikkuse, levikuviiside, nakkavuse, peiteaja, kulu, efektiivse ravi jne kohta võimalik ainult aeganõudvate teaduslike uuringute tulemusena. Selliseid haigusi iseloomustab raskesti ettenähtavate või ettenägematute tagajärgede tekkimise oht (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-22-4/13, p-d 69 ja 72).
24.Kuna vangla sai piirangute kohaldamisel lähtuda vaid sel hetkel teada olnud ebapiisavatest alusandmetest, muutis see prognoosimise keeruliseks. Sel hetkel arvati, et koroonaviirus levib ka pindade kaudu. Samuti näitasid kõige uuemad andmed, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, võib viirus levida ka oluliselt suurema vahemaa tagant, kui seni arvatud. Teada oli ka see, et koroonaviirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult. Vangla järeldas eeltoodust, et mistahes vanglas liikumised tuli hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Vangla on märkinud, et kõigile ohutut jalutamist ei taga üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja vahemaa hoidmine, vaid ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest teguritest, mh piisava hulga personali olemasolust ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate tööülesannetega. Vangla leidis, et kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud nakatumise riski oluliselt, ja asus seisukohale, et selliseid põhjendamatuid riske ei tohtinud kehtinud eriolukorra ajal võtta. Kinnipeetavat tuleb alati jalutusboksi saata, mistõttu oli kontakt ametnikuga vältimatu. Kuna kinnipeetavat tuleb jalutuste ajal alati valvata, siis oleks see tähendanud rohkemaid kokkupuuteid ametnike ja kinnipeetavate vahel. Samuti oleks võinud tekkida vajadus reageerida korrarikkumistele, kasutades vajaduse korral vahetut sundi, mis juhtudel oleks kontakt olnud vältimatu. Lisaks oleks vangla hinnangul tulnud kõik pinnad ja alad, kus kinnipeetav viibis, desinfitseerida enne ja ka pärast jalutuskäiku.
25.Vangla arutluskäiku ei saa pidada ebaratsionaalseks (vt kohtuliku kontrolli ulatuse kohta ka kolleegiumi otsus nr 3-20-1198/58, p 13 jj). Võttes arvesse piirangu kohaldamise ajal teada olnud ebapiisavaid andmeid koroonaviiruse omaduste ja selle leviku kohta ning selle põhjustatud koroonahaiguse kulgemise kohta, ei saanud vangla olla esimese haiguspuhangu ajal kindel, et värskes õhus jalutuskäigu võimaluse pakkumine üle päeva või muul sagedusel oleks olnud piisavalt tõhus meede kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitsmiseks ning seeläbi vangla julgeoleku tagamiseks. Vangla kehtestas vaidlusaluse piirangu haiguspuhangu ajal, mil risk haiguse levimiseks oli tavapärasest kõrgem. Seetõttu võis vangla järeldada, et jalutusboksidesse viimine oleks tõstnud oluliselt kinnipeetavate ja vanglaametnike nakatumise riski. Sellise erakordse ja ebamäärase olukorra puhul ei saa vanglale ette heita rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest hälbimist ja suuremat riski arvesse võttes rangemate piirangute kasutamist. Vangla puutus sellise olukorraga kokku esimest korda ja esimese haiguspuhangu ajal ei olnud teada, kas piirangu seadmise eesmärkide täitmiseks oli vaja vältida igasugust haigestumist. Vangla vastutab enda toimimise ja kõigi selles viibivate isikute julgeoleku eest. Nagu vangla kohtumenetluses märkis, osutusid rakendatud meetmed tõhusaks, sest ühelgi testitud kinnipeetaval ei tuvastatud koroonaviirusest põhjustatud haigust. Vanglateenistuses leidsid kinnitust vaid üksikud nakkusjuhtumid, mis vanglas edasi ei levinud.
26.Kolleegium möönab, et VangS § 55 lg-s 2 sätestatud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine 44 päevaks ei ole kinnipeetava õiguste väheintensiivne riive. Siiski ei kaalu praegusel juhul 11(13)
3-21-884 vaidlusaluse piiranguga kaasnev õiguste riive üles piirangu kehtestamise eesmärki tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse (vt käesoleva otsuse p-d 17 ja 19; vt ka kolleegiumi määrus nr 3-21-2241/11, p 29; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-22-4/13, p-d 68 ja 91). Vangla pidi ära hoidma koroonahaiguse vanglasisese leviku, kuna sellega võinuks kaasneda tõsised tagajärjed vangla julgeolekule. Oht koroonaviiruse vanglasiseseks laialdaseks levikuks oli suur, kuna epidemioloogiline olukord halvenes kogu riigis. Võimalike tagajärgede tõsidust kinnitab muu hulgas see, et arvestatav osa kinnipeetavaid kuulub riskirühma, kellele on koroonahaigus eriti ohtlik.
27.Piirangute negatiivsete mõjude leevendamiseks pakkus vangla kinnipeetavatele erinevaid huvitegevusi kambrites ja laiendas olemasolevaid võimalusi. Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäev läbi. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus. Uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel. Lisaks anti kinnipeetavatele, kes soovi avaldasid, vaba aja veetmiseks kambrisse mänge ja värvimiseks töölehti ning senini huvitegevuse raames kasutatud puslesid ja lauamänge. Kehakultuuriga tegelemiseks väljastati soovijatele treeningharjutuste lehed. Samuti korraldas vangla kinnipeetavatele lisatoitlustamise ja alates 19. märtsist 2020 võimaldati kinnipeetavatele erinevaid lisatoite. Mõningast leevendust võis pakkuda ka see, et Tartu Vangla tavakambritel, kus paiknesid ka kaebajad, on akendel luugid, mis on avatavad ja mille kaudu on kinnipeetavatel juurdepääs ka värskele õhule. Sotsiaalse isolatsiooni leevendamiseks kandis vangla nende kinnipeetavate telefonikaartidele raha, kellel seda polnud, tagades nii kõikidele kinnipeetavatele võimaluse helistada oma lähedastele (kaebusele esitatud vastuse p 25). Samuti said kinnipeetavad saata kirju vangla kulul. Selliste erinevate võimaluste pakkumine vähendab vaidlusaluse piiranguga kaasneva riive intensiivsust ning näitab vangla siirast tahet kinnipeetavate olukorda leevendada ja neid inimväärikalt kohelda. Eeltoodut arvesse võttes on riive mõõdukas.
28.Kolleegium on varem leidnud, et vaatamata sellele, et ennetava abinõu kohaldamisel tuleb lähtuda kohaldamise otsustamise aja seisuga teadaolevatest asjaoludest, nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et abinõu kohaldamine oleks paindlik. See tähendab, et kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede asjaolude muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega (viimati otsus nr 3-19-1838/48, p 28). Kaebajad ei ole välja toonud meetme kohaldamise ajal ilmnenud asjaolusid, mis oleksid osutanud piirangu ebaproportsionaalsusele. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud ka ringkonnakohus. Koroonapandeemia algusfaasis võib pidada piisavaks seda, et vangla kaalus iga kahe nädala tagant, kas jätkata piirangu kohaldamist, ning loobus jalutamispiirangust epidemioloogilise olukorra paranemisel, kui leevendati piiranguid ka ühiskonnale laiemalt.
29.Eeltoodut arvestades ei alandanud koroonapandeemia algusfaasis värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine ei eraldi ega kogumis muude tingimustega kaebajate inimväärikust (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-19-1838/48, p 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaebajate viidatud asjas Saarepu vs. Eesti (nr 24316/13) ei võtnud EIK seisukohta jalutamisvõimaluse piiramise vastavuse kohta EIÕK art-le 3, vaid vaidlus lõppes poolte vahel kokkuleppe sõlmimisega.
30.Kaebajate menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Tartu Vangla oli riigilõivu tasumisest vabastatud (HKMS § 104 lg 10) ega ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda.
31.Kolleegium asendab avaldatavas otsuses kaebajate nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
12(13)
3-21-884 (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.