Terki Tunise kaebus Tartu Vanglas ajavahemikul 16. märts kuni 17. mai 2020 eriolukorra tõttu kohaldatud piiranguid reguleerivate käskkirjade osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja Terki Tunis Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Terki Tunise kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. veebruaril 2021 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tartu Vangla direktor otsustas 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 (käskkiri nr 1-1/54):
1.piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad (p 1.1); lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole
3-20-766
hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks (p 1.2); peatada Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.3); peatada kõik avavanglaosakonna poolt vangistusseaduse (VangS) § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi (p 1.4); helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.5); ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht; peatada kaupluse tegevus, tagada kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieenija kirjatarbed ning võimaldada kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt; p-des 1-3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
16.märtsist 2020; käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagada vangidele lisatoitlustamine iga päev; käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
2.Tartu Vangla direktor otsustas 31. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/57 (käskkiri nr 1-1/57) jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning viimati nimetatud käskkirja p-s 5 kehtestatud leevendusmeetmete täitmist.
3.Tartu Vangla direktor otsustas 14. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/64 (käskkiri nr 1-1/64) jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist samas ulatuses nagu Tartu Vangla direktori 31. märtsi 2020. a käskkirjas nr 1-1/57.
4.Tartu Vangla direktor otsustas 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 (käskkiri nr 1-1/65) jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.3, 1.4, 1.5 ja 2 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning eelnimetatud käskkirja p-s 5 sätestatud meetmete rakendamist. Tartu Vangla direktor otsustas jätkata ka eelnimetatud käskkirja p-s 1.2 kehtestatud piiranguid, kuid lõpetada jalutuskäikudele saatmise piirangud alates 29. aprillist 2020, v.a karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele. Samuti otsustas direktor jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-s 3 kehtestatud kaupluse piiranguid, v.a nende kaupade osas, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad.
5.Tartu Vangla direktor otsustas 11. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/69 (käskkiri nr 1-1/69) jätkata 18. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/54 kehtestatud julgeolekuabinõude, piirangute ja meetmete rakendamist, v. a 27. aprilli 2020. a käskkirjaga nr 1-1/65 lõpetatud osas.
6.Tartu Vangla direktor lõpetas 18. mai 2020. a käskkirjaga nr 1-1/73 direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1.1, 1.2, 1.3 ja 1.5 kehtestatud meetmete rakendamise ja p-s 2 kehtestatud meetme rakendamise eluosakondades paiknevate trenažööride kasutamise osas, v.a karantiini- ja isolatsiooniosakondades, p-s 3 kehtestatud meetme rakendamise ning p-s 5 nimetatud piirangute mõju kompenseerivate meetmete rakendamise. Ühtlasi taastas vangla direktor kaupluse tegevuse täies ulatuses.
3-20-766
7.Kaebaja esitas 8. aprillil, 16. aprillil ja 5. mail 2020 Justiitsministeeriumile Tartu Vangla kaudu vaided vangla direktori käskkirjade nr 1-1/54, nr 1-1/57, nr 1-1/64 ja nr 1-1/65 peale, mille Justiitsministeerium jättis 22. mai 2020. a vaideotsusega nr 11-7/2590-4 rahuldamata. Samuti esitas kaebaja 13. mail 2020 vaide vangla direktori käskkirja nr 1-1/69 peale, mille Tartu Vangla 25. mai 2020. a otsusega nr 1-11/329-2 tagastas.
8.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 21. aprillil 2020 hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla direktori käskkirjade nr 1-1/54 ja nr 1-1/57 tühistamiseks osas, millega ei võimaldatud kaebajal viibida üks tund päevas vabas õhus ja vähemalt neli tundi päevas kambrist väljaspool. Samuti palub kaebaja tühistada Tartu Vangla direktori käskkirjad nr 1-1/64, nr 1-1/65 ja nr 1-1/69 osas, millega ei võimaldatud kaebajal viibida vähemalt neli tundi päevas kambrist väljaspool.
9.Tartu Halduskohus võttis 10. juuni 2020. a määrusega kaebuse menetlusse ning otsustas
28.septembri 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses.
10.1.Kinnipeetavale tuleb tagada vangistusseaduses sätestatud minimaalsed õigused. Tartu Vangla ei oleks pidanud alluma Justiitsministeeriumi korraldusele kohaldada piiranguid, kuivõrd ebaseaduslikult antud haldusakti ei pea täitma. VangS § 41 lg 2 ei anna õigust muuta sama seaduse alusel kehtestatud õiguste olemust. Täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada juhul, kui oht julgeolekule lähtub kinnipeetavast. Vabariigi Valitsuse välja kuulutatud eriolukord nägi vanglates ette üksnes külastuste peatamise ning eeltoodu tagas vanglale võimaluse end tõhusalt kaitsta. Tartu Vangla eluosakonnas piirangute kohaldamise põhjendamine Eesti Vabariigi territooriumil tervikuna toimuvaga on väär. Vangla oleks pidanud piirangute kohaldamisel selgelt ära näitama, et muud võimalused on ammendunud.
10.2.Kaebajal ei võimaldatud õigusvastaselt viibida vähemalt üks tund värskes õhus ajavahemikul 16. märts kuni 12. aprill 2020. Alates 13. aprillist 2020 oli kaebajal Tartu Halduskohtu määrusest tulenevalt esialgse õiguskaitse korras võimalik jalutada. Kaebajale ei oleks tohtinud jalutusi keelata mitte ühelgi päeval. Vanglal oli võimalik kasutada piisavalt suuri jalutusalasid, et tagada kinnipeetavate jalutamine distantsi hoides.
10.3.Kaebajat hoiti õigusvastaselt ajavahemikul 16. märts kuni 17. mai 2020 eraldatud lukustatud kambris. Varasemalt oli kaebajal võimalik väljaspool kambrit viibida ligikaudu kaheksa tundi. Kaebaja märgib kohtule 21. aprillil 2020 esitatud esialgses kaebuses, et lukustatud kambris hoidmine oli põhjendatud ja proportsionaalne ajavahemikul 16. märts kuni 30. märts 2020. Kahe nädala jooksul oleks pidanud selguma, et kinnipeetavate seas viirusekandjaid ei ole ning sama ajavahemiku jooksul oli vanglal võimalik oma töö ümber korraldada. Kaebuse täienduses märkis kaebaja, et tema lukustatud kambris hoidmine ja liikumisvabaduse piiramine oli õigusvastane siiski ka ajavahemikul 16. märts kuni 30. märts 2020, tegemist oli ebaproportsionaalse meetmega.
10.4.Viiruse levimise ja tõhusate kaitsevahendite kohta oli vanglal teave olemas. Vangla oli kinnipeetavatega kokku puutuvate isikute kehatemperatuuri ja haigussümptomeid jälginud ning viirusekandjatega kokku puutunud isikud kindlaks teinud. Samuti olid ametnikel olemas vajalikud kaitsevahendid. Kinnipeetavad olid piisavalt informeeritud, et otsustada, kas nad soovivad viibida värskes õhus või eluosakonnas väljaspool kambrit. Piirangute kohaldamine oleks olnud põhjendatud nende isikute puhul, kellel oli kontakt viirusekandjaga. 31. märtsil 2020 oli selge, et mitte keegi Tartu Vangla kinnipeetavatest Covid-19 viirust ei kanna, kuivõrd kahenädalane viiruse peiteperiood oli möödas. Kinnipeetavad saavad nakatuda vaid
3-20-766 vanglateenistuse vahendusel. Kuna valvurid kandsid kaitsevahendeid, siis sai vangla takistada vanglaametnikelt viiruse kinnipeetavatele levimist.
11.Tartu Vangla palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ja avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne.
11.2.Sõltumata Justiitsministeeriumi korraldusest oli vangla direktoril õigus ja pädevus piirata kinnipeetavate liikumisvabadust. VangS § 106 kohaselt juhib vangla tööd vangla direktor. Justiitsministri 6. detsembri 2001. a määruse nr 87 „Tartu Vangla põhimäärus“ (Tartu Vangla põhimäärus) § 3 lg 2 p-de 1, 2 ja 7 järgi juhib vangla direktor vangla struktuuriüksuste tööd, vastutab vangla tegevust korraldavate õigusaktide täpse ja otstarbeka täitmise eest, tagab vangla ülesannete tulemusliku täitmise ning annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke ja suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele, kinnipeetavatele ja vahistatutele. Kuna VangS § 41 lg 2 annab piirangute kohaldamise pädevuse abstraktselt vanglale, siis on direktor vangla juhina pädev piirangute kohaldamist otsustama.
11.3.Käskkirjad anti välja VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt võib vangla juhul, kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Kuigi vangistusega kaasnevate piirangute määr on üldiselt sätestatud vangistusseaduse 2. ja 3. peatükis, ei suuda seadusandja siiski ette näha kõiki kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid situatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. VangS § 41 lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldklausli kinnipeetava õiguste piiramiseks nimelt sellistes olukordades.
11.4.VangS § 8 lg 2 lubab vanglal julgeoleku tagamiseks teatud juhtudel kõrvale kalduda sama paragrahvi lg-s 1 sätestatust, s.o piirata kinnipeetavate päevakavajärgset liikumis- ja suhtlemisvabadust. Selline liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang on vaadeldav VangS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõu ühe alaliigina. Seega annab VangS § 8 lg 2 aluse piirata kinnipeetavate liikumisvabadust väljaspool elukambrit. Kuivõrd tegemist on täiendavate julgeolekuabinõude alaliigiga, siis on analoogia korras kohaldatav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutav kohtupraktika. Tartu Vangla ei nõustu kaebajaga selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja eluosakondade lukustamine oleks põhjendatud ainult kinnipeetavatest tulenevatel põhjustel. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist preventiivsete meetmetega, mille kohaldamise eesmärgiks võib olla ka kinnipeetava kaitstava õigushüve, sh tervise, tagamine.
11.5.VangS § 55 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Nii näiteks on seadusandja pidanud vajalikuks vangistusseaduses eraldi välja tuua, et kaitsjaga suhtlemist ei tohi piirata (VangS § 26 lg 1 ja § 28 lg 3). Sellest saab järeldada, et kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktides välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole.
11.6.Kinnipeetavate liikumise piiramine viis võimalike kontaktide tekkimise tõenäosuse miinimumini ning langetas oluliselt nakatumisriski. Kuigi eluosakondades viibivatel kinnipeetavatel ei ole otsest või vahetut kokkupuudet väljaspool vanglat viibivate inimestega, siis ei ole tegemist absoluutse eraldatusega välismaailmast. Kuivõrd vanglas töötavad ametnikud liiguvad nii vanglas kui teenistusvälisel ajal väljaspool vanglat, siis nii ametnike kui ka erinevate postisaadetiste kaudu on kinnipeetavatel ühendus vanglavälise eluga. Seetõttu on käskkirjade andmisel põhjendatult arvestatud viirusega seonduvat olukorda Eesti Vabariigis,
3-20-766 sest mida ulatuslikumalt levib viirus väljaspool vanglat, seda suurem on oht ja võimalus viiruse levikuks vanglasse.
11.7.Esines ülekaalukas avalik huvi viiruse leviku takistamiseks ja inimeste haigestumise vältimiseks. Kuivõrd viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, oli oluline minimiseerida inim- ja pindkontakte. Covid-19 haigust puudutav informatsioon on haiguse leviku ajal pidevalt täienenud, kuid haiguse täpsed levimisviisid ja kontaktipindadel püsimise aeg ei ole ka käesolevaks hetkeks täpselt teada. Andmed näitavad, et viiruse levik toimub nii piisknakkuse kui ka aerosoolnakkuse teel. Aerosoolnakkuse puhul ei ole ka nt kaitsemaskide kandmine andnud samaväärselt tõhusat kaitset kui piisknakkuse puhul. Mistahes liikumised tuli vanglas hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral.
11.8.Kinnipeetavate jalutusboksidesse viimine oleks oluliselt nakatumise riski tõstnud. Kõigile ohutut jalutamist ei taganud ka üksnes desinfitseerimisvahendite olemasolu, maski kandmine ja distantsi hoidmine. Ohutu jalutamise võimaldamine sõltus enamatest aspektidest, mh piisava hulga personali olemasolust, ja tuli arvestada ka eriolukorrast tingitud tavapärasest erinevate täiendavate tööülesannetega. Kuivõrd viiruse levikut ei olnud võimalik tõkestada ainuüksi mõne teise vähemkoormava abinõuga, siis oli kaebaja liikumisvabaduse piiramine, sh jalutuskäikudele saatmise lõpetamine, viiruse leviku tõkestamiseks ning nakkusohu vältimiseks vajalik meede.
11.9.Piirangute mõju kompenseerimiseks võimaldas vangla jätta kambrite raadio, elektri ja kaabeltelevisiooni sisselülitatuks ööpäevaringselt. Vangla ei nõudnud piirangute kohaldamise ajal elektriseadmete kulude hüvitamist ning seadmeid oli võimalik kasutada ka kinnipeetavatel, kellel rahalised vahendid puudusid. Kinnipeetavatel oli vangla kulul võimalik saata kirju ning kinnipeetavatele, kellel puudusid rahalised vahendid, kandis vangla telefonikaardile rahalisi vahendeid, et ka neil oleks võimalik lähedastega telefoni teel suhelda. Kõigile kinnipeetavatele oli tagatud ajalehtede ja ajakirjade lugemise võimalus ning uudistega oli võimalik kursis olla ka raadio vahendusel. Lisaks pakuti kinnipeetavatele kambritesse erinevaid huvitegevusi ning vangla korraldas kinnipeetavatele lisatoitlustamise.
11.10.Eluosakondade lukustamise ja osakonna piires liikumisvabaduse piiramisega seonduvalt on kaebaja seisukohad vastuolulised. Kui esialgses kaebuses käsitles kaebaja lukustatud kambris hoidmist perioodil 16. märts kuni 30. märts 2020 põhjendatuks, siis kaebuse täienduses asus kaebaja seisukohale, et meede oli ka sellel ajavahemikul ebaproportsionaalne.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vabariigi Valitsus kehtestas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 87 punkti 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lõike 1, § 21 lõike 1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Tartu Vangla direktori 18. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil vanglas erinevaid piiranguid. Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmetena piirati muu hulgas kinnipeetavate väljaspool kambrit vähemalt neli tundi viibimise õigust ning samuti piirati värskes õhus jalutamise võimalust. Hilisemate käskkirjadega (nr 1-1/57, nr 1-1/64, nr 11-65 ja nr 1-1/69) jätkati kehtestatud piirangute rakendamist ja vastavalt vajadusele muudeti kehtestatud piirangute ulatust ja ajalist kehtivust. Kaebaja on kahtluse alla seadnud rakendatud piirangutest kahe piirangu õiguspärasuse.
3-20-766
12.1.Kaebaja leiab esiteks, et õigusvastane on vangla direktori käskkirjadega kehtestatud piirang, millega lukustati kõik eluosakonnad ja piirati liikumisvabadust väljaspool kambrit. Kuigi kaebaja märkis esialgses kaebuses, et peab ajavahemikul 16. märts kuni 30. märts 2020 ehk käskkirjaga nr 1-1/54 hõlmatud ajal kambrist väljaspool viibimisele kehtestatud piirangut õiguspäraseks, on kaebaja vaidemenetluses selles osas käskkirja nr 1-1/54 siiski vaidlustanud ning asunud ka kaebuse täienduses seisukohale, et ka selle ajavahemiku osas oli tegemist siiski õigusvastase piiranguga. Eeltoodud piirangut kohaldati käskkirjaga nr 1-1/54 ning piirangu kohaldamist jätkati ka nelja hilisema vangla direktori käskkirjaga. Kohus võttis muu hulgas menetlusse käskkirja nr 1-1/54 tühistamisnõude, mis hõlmas ka seda osa. Seega vaidlustab kaebaja liikumisvabaduse piiramise kontekstis viite erinevat Tartu Vangla direktori käskkirja (käskkirjad nr 1-1/54, nr 1-1/57, nr 1-1/64, nr 1-1/65 ja nr 1-1/69) ja palub need selles osas tühistada.
12.2.Teiseks leiab kaebaja, et õigusvastane on ka jalutuskäikude piiramine Tartu Vangla direktori käskkirjadega nr 1-1/54 ja nr 1-1/57 ning need kuuluvad seetõttu tühistamisele. Kaebaja ei vaidlusta käskkirju nr 1-1/64 ja nr 1-1/65 jalutuskäikude piiramist puudutavas osas. Ka ei ole jalutusvõimaluste piiramise kontekstis vaidlustatud käskkirja nr 1-1/69, sest nimetatud käskkirjaga eeltoodut piirangut ei kohaldatud.
12.3.Vangla vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et rakendatud piirangud olid vajalikud ja õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.
13.Kohus peab vajalikuks esmalt märkida, et analoogiliselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjadega, ei pruugi ka vaidlusaluste käskkirjade mõju ja praktiline tähendus vaatamata nende kehtivuse lõppemisele olla ammendunud, mistõttu saab käskkirju nende õigusvastasuse korral üle tühistada ka pärast nende kehtivusaja lõppemist (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3 3 1 10-17, p 13).
14.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et eluosakonna lukustamise ja kambrivälise liikumisvõimaluse ning jalutuskäikude piiramiseks puudus vanglal vangistusõiguse kohaselt õiguslik alus.
14.1.Kinnipeetavate õigust viibida kambrist väljaspool piirati VangS § 8 lg 2 ja VangS § 69 lg 4 alusel. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval lubatud liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. Öörahu algusest kuni äratuseni ning muul vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud ajal eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. VangS § 8 lg 2 näeb ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Erandi tegemise otsus tuleb teha kirjalikult. Oma olemuselt vastab VangS § 8 lg 2 alusel liikumisvõimaluste piiramine täiendava julgeolekuabinõu kohaldamisele, mistõttu on vangla õigesti viidanud ka VangS § 69 lg-le 4. VangS § 8 lg 2 alusel võidakse piirata ka nende kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul ohtu vangla julgeolekule ei tulene. VangS § 8 lg 2 alusel on lubatav kehtestada vanglas liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiranguid abstraktsele hulgale kinnipeetavatele üldkorraldusega, meetme rakendamist peavad aga õigustama vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Piirangu kehtestamise vajaduse ja proportsionaalsuse osas võtab kohus seisukoha järgnevates punktides.
3-20-766
14.2.VangS § 55 lg 2 alusel on kinnipeetavatel õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud. Kohtu hinnangul on vanglal siiski õigus kohaldada piiranguid jalutuskäikude sagedusele ja kestvusele VangS § 41 lg 2 alusel. VangS § 41 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise võimalustele ning jäetud vanglale õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Piirangu kehtestamisel tuleb arvestada ka VangS § 41 lg-s 1 sätestatuga, et kinnipeetavaid tuleb kohelda viisil, mis austab nende inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta kinnipeetavatele rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kohus möönab, et VangS §-s 55 ei ole ette nähtud vanglateenistusele konkreetset alust piirangu kehtestamiseks nagu seda on tehtud näiteks VangS § 15 lg-s 4 ning seetõttu ei ole jalutuskäikude piiramise võimalus kuigi selge, kuid VangS § 41 lg 2 mõtteks ongi võimaldada vanglal olenevalt vajadusest kehtestada vangla ning seal viibivate isikute julgeoleku tagamise eesmärgil täiendavaid piiranguid. Seda seetõttu, et seadusandja ei pruugi ette näha kõiki kinnipidamiskohas tekkida võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone (sh pandeemiast tingitud olukorda), millele tuleb vanglas kiirelt reageerida ning mille lahendamiseks võib olla vajadus täiendavate piirangute kehtestamiseks ka värskes õhus viibimise õigusele. Halduskohus on ka varasemas praktikas märkinud, et kehtivad õigusnormid ei välista VangS §-s 55 sätestatud värskes õhus viibimise õiguse piiramist kooskõlas seadusega ja õiguse üldpõhimõtteid järgides (vt nt Tartu Halduskohtu 27. märtsi 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-521, p 14). Kohus rõhutab, et eelnimetatud tõlgendus käib üksnes VangS § 55 ja § 41 lg 2 koosmõju kohta. Lisaks peab kohus vajalikuks juhtida seadusandja tähelepanu, et VangS § 55 regulatsiooni tuleks täpsustada.
14.3.Piirangute kehtestamise otsustas selleks pädev isik vangla direktor (VangS § 106, § 41 lg 2, § 8 lg 2, § 69 lg 4, Tartu Vangla põhimäärus § 3 lg 2 p-d 1, 2 ja 7). Asjaolu, et justiitsminister saatis vanglatele korralduse piirangute kohaldamise vajaduse kohta ei oma määravat tähtsust, sest piirangute kohaldamise Tartu Vanglas otsustas vangla direktor mitte justiitsminister.
15.Järgnevalt kontrollib kohus, kas vaidluse all olevate piirangute kehtestamine oli vajalik ning kas piirangud on proportsionaalsed.
16.Vangla pidi piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Sealhulgas justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg-st 1 tulenevat õigust liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi ning VangS § 55 lg-st 2 tulenevat igapäevast värskes õhus viibimise õigust. Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu.
17.Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh vangla osakondade lukustamine ja kinnipeetavate kambrivälise liikumise piiramine osakonnas ning jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades viidatud
3-20-766 asjakohastele uuringutele ja andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2).
18.Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda kevadel 2020 Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
19.Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks. Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas Covid-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli teave viiruse levimisviiside ja –kiiruse osas ebatäielik. Kuna teadaolevalt esines kaitsevahendite kättesaadavuses eelkõige märtsis, aga ka aprillis teataval määral probleeme, siis ei olnud rakendatud piirangutele tõsiseltvõetavaid alternatiive. Arvestada tuleb sedagi, et vangla pidi mõnevõrra ebaselges olukorras kevadel 2020 rakendama vanglas isikute tervise ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid kiiresti. Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et piisavat ohutust ei tagaks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu vähendamise abinõuga. Seetõttu ei õigustaks ka ainuüksi piisavate isikukaitsevahendite kasutamise võimalus piirangute kehtestamata jätmist.
20.Lisaks tuli vanglal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada vangla eripäradega. Kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda vanglas ilma saatjata; kinnipeetaval endal on äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise vältimiseks korraldada; korrarikkumisele reageerimine eeldanuks vanglaametnike lisandumist ja tähendanuks täiendavaid kontakte. Samuti ei oleks kinnipeetavate haigestumise korral nende ravi raskemate sümptomite (hindamispuudulikus jne) ilmnemise korral vanglas võimalik. Raskemini haigestunud kinnipeetavad tuleks siis paigutada väljaspool vanglat asuvatesse tervishoiuasutusse ning sellega kaasneksid olulised rahalised tagajärjed seoses tervishoiuteenuse osutamisega ja väljaspool vanglat viibimise ajal täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti esines tervishoiusüsteemi ülekoormamise oht.
21.Osakonnas vabalt liikudes viibiksid kinnipeetavad koos väiksel alal küllaltki pika aja jooksul. Arvestades osakonna kambrite välisel piiratud alal potentsiaalselt viibivate
3-20-766 kinnipeetavate suurt hulka oleks vanglateenistujatel raske tagada ka piisaval määral kinnipeetavate vahelist distantsi ja korrektset ohutusmeetmete rakendamist. Väljaspool kambrit viibimisele piirangute kohaldamata jätmisel oleks viiruse leviku risk, arvestades viiruse levimise kiirust ja viisi, märkimisväärselt kõrge. Pealegi ei aitaks ka ainult kaitsemaskide kandmise kohustuse kehtestamine viirusnakkuse levimise ohtu piisavas ulatuses vähendada. Inim- ja pindkontaktide vähendamise eesmärgil oli kinnipeetavate väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine seetõttu põhjendatud meede.
22.Väljaspool kambrit osakonnas viibimise õiguse piiramine kestis viie vaidlustatud käskkirja alusel ca 2 kuud. Kohus möönab, et piirangu kehtestamine võis omada kinnipeetavatele negatiivset mõju, sh sotsialiseerumisele ning füüsilisele ja vaimsele tervisele, kuid arvestades piirangu ajutist iseloomu ning kaitstava hüve kaalukust ei ole alust käsitleda piirangut ülemäärasena. Samuti ei rakendatud eeltoodud piirangut sedavõrd pika aja jooksul, et käsitleda piirangu kohaldamist ebaproportsionaalsena ning kinnipeetava inimväärikust alandavana. Pealegi rakendas vangla piiranguga seoses leevendusmeetmeid, mis mõnevõrra vähendasid piirangute negatiivseid mõjutusi.
23.Vastustaja on käskkirjades piisavalt põhjendanud ka seda, miks värskes õhus jalutamist ei olnud võimalik nakkusohtu tekitamata korraldada. Kohus nõustub käskkirjades nr 1-1/54 ja 11/57, vaideotsuses ning vangla vastuses esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2). Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. Kohus möönab, et vanglal oli alternatiivse meetmena võimalik kaaluda erinevate kaitsemeetmete kehtestamist ning jalutusterritooriumi suurendamist, samuti vähendada viiruse leviku ohtu pindade desinfitseerimisega, kuid need meetmed ei oleks iseseisvalt kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras ja viiruse levimise viisi ja kiiruse kohta esinenud teavet arvestades olnud piisavad. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu.
24.Kaebaja on toonud enda positsiooni toetuseks välja, et käskkirjade andmise hetkel kinnipeetavate seas nakatunuid ei olnud. Asjaolu, et kinnipeetavate hulgas ei olnud käskkirja nr 1-1/54 andmise hetkel ja piirangute pikendamise käskkirjade andmisel nakatunuid ei muuda ennetaval eesmärgil piirangute kehtestamist põhjendamatuks. Värskes õhus jalutamise võimaluse tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem, samuti eeldanuks see olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui värskes õhus viibimise võimalustele oleks piiranguid lubatud kehtestada alles pärast nakkuse leviku tuvastamist vangla territooriumil, oleks levikuoht olnud vanglas oluliselt kõrgem.
25.Värskes õhus viibimise õiguse piiramine võis omada koosmõjus muude liikumisvõimalustele kehtestatud piirangutega kinnipeetavatele negatiivset mõju, seda aga eelkõige juhul kui piirangut kohaldati liiga pikalt. Kaebaja on selle piirangu osas vaidlustanud kaks esimest vangla direktori käskkirja, millega piirati kinnipeetavate värskes õhus viibimise õigust kokku 1 kuu jooksul. Sellist ajavahemikku ei ole kohtu hinnangul alust pidada ülemääraseks ning kinnipeetava põhiõigusi lubamatult riivavaks. Kuna kaebaja ei ole Tartu
3-20-766 Vangla käskkirju nr 1-1/64 ja 1-1/65 jalutuskäikudele kehtestatud piirangute osas vaidlustanud ning vastavas ulatuses ei ole nende käskkirjade õiguspärasus kohtuasjas vaidluse esemeks, siis kohus selles osas nende käskkirjade õiguspärasust ei hinda.
26.Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et olenevalt piirangu kestvusest ja käskkirja andmise hetkel esinenud olukorrast ning vangla töökorralduse muutmisest ei pruugi jalutuskäikudele kehtestatud piirangud olla väga pika kestuse korral piirangu eesmärgi saavutamiseks enam proportsionaalsed, sest arvestada tuleb ka piirangute kumulatiivset mõju kinnipeetavate liikumisvõimalustele.
27.Kohus on teadlik, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on andnud 20. märtsil 2020 soovituse, milles kohaselt tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus.1 Nimetatud soovitus ei ole aga õiguslikult siduv ega muuda kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Seda seisukohta ei muuda ka vanglatele ja Justiitsministeeriumile saadetud õiguskantsleri kirjas võetud seisukoht, et Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise meetmena värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli tema hinnangul ülemäärane.2 Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et värskes õhus viibimise õiguse piiramine käskkirjadega nr 1-1/54 ja nr 1-1/57 oli õiguspärane.
28.Kokkuvõttes leiab kohus, et kevadel 2020 esinenud epidemioloogilises olukorras kaalus avalik huvi vangla julgeoleku tagamise ning vanglas viibivate isikute tervise ja elu kaitsemise vastu ülesse kaebaja huvi piirangute kehtestamata jätmiseks. Vangla ei ole rakendanud väljaspool kambrit liikumisele ning jalutuskäikude korraldamisele (kaebusega vaidlustatud ulatuses) selliseid meetmeid, mis olnuks käskkirjade andmise hetkel esinenud olukorda arvestades ülemäärased. Piirangute kehtestamine jalutuskäikudele ja kambrist väljaspool viibimisele oli põhjendatud ning proportsionaalne. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik ja oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist. Hilisemad arengud sügisel 2020 kinnitavad ohu tõsidust, sest mitmes Eesti vanglas puhkes Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse nakkuskolle ning selle levik oli kiire.
29.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Terki Tunise kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning need menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).