Haridus ja kultuur › Üld- ja kõrgharidus

3-19-510 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

EMTA rektor jättis 18.02.2019 vastusega nr 18.02.2019/1-20/3 vaide rahuldamata.

XX hindamine aines „Näitleja töö“ toimus lavastuse „Y“ tööprotsessi põhjal ja selle aine hindamiskriteeriumite alusel. Hindamiskomisjoni kuulusid prof QQ ja prof CC. Komisjoni hinnangul vastas XX lävendile „kasin“ kriteeriumites „üliõpilane saab aru sündmuse olemusest“ ja „üliõpilane suudab orienteeruda materjali/näidendi sisus“, kuid ei vastanud lävendile „kasin“ (s.o jäi allapoole miinimumnõudeid) kriteeriumites „üliõpilane oskab laval materjali/näidendi piires tegutseda, suutes hetketi jõuda usutava elulisuseni“, „üliõpilane suudab hetketi olla laval teksti rääkimisel sundimatu“ ja „üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib kollektiivsesse töösse“. Aines 13.01.2019 välja pandud koondhindeks kujunes seetõttu „puudulik“. XX edasijõudmist erialas arutati lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 (vastuses ekslikult 26.11.2019 – ringkonnakohtu märkus) korralisel koosolekul. Koosoleku protokollist selgub, et XX erialast edasijõudmist pidas puudulikuks 12 õppejõudu 13-st ning üks jäi erapooletuks. Võttes aluseks osakonna üldkoosoleku arvamuse ja aines „Näitleja töö“ pandud hinde, saatis lavakunsti osakonna peakoordinaator BB 15.01.2019 õppeosakonna juhatajale esildise XX eksmatrikuleerimiseks ÕKE p 131.3 alusel. Eksmatrikuleerimine vormistati rektori 15.01.2019 käskkirjaga. Eelnevat arvestades toimus XX hindamine ja eksmatrikuleerimine vastavalt kehtestatud korrale. Lavakunsti osakonna selgituse järgi oli XX-l probleeme pühendumise, töö kiiruse, keskendumise, kollektiivi sobitumise ja distsipliiniga. See viis tema erialase mahajäämuseni olukorras, kus igal semestril suurenevad ootused üliõpilasele ja hindamine muutub üha rangemaks. Õppetöö koormus lavakunsti osakonnas oli 2018. a-l kõrge, kuid semestri lõikes ei ületanud see täiskoormusega õppele kehtestatud normi. Liiga suurest õppekoormusest oleks pidanud kohe teada andma. Terviseprobleemide korral oleks olnud võimalik taotleda akadeemilist puhkust.

2(12)

3-19-510 15.01.2019 käskkiri on põhjendamispuudustega ja sellest ei ole aru saada, milles seisnes kaebaja erialane edasijõudmatus. ÕKE-s on see termin sisustamata ja vastustaja kasutab seda meelevaldselt. Näiteks loeb lavakunsti osakond edasijõudmatuseks mistahes hinnete langust ilma negatiivse hindeta. Asjakohaseid põhjendusi ei nähtu ka BB 15.01.2019 esildisest, sest selles puudub viide kaebaja erialasele edasijõudmatusele. Kaebaja ei saanud haldusmenetluses tutvuda lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 protokolliga. Jääb ka selgusetuks, kuidas sai kaebaja erialast edasijõudmist pidada puudulikuks juba 26.11.2018 koosolekul, kui hinne aines „Näitleja töö“, mis oli BB esildise kohaselt kaebaja eksmatrikuleerimise aluseks, pandi kaebajale välja alles 13.01.2019. Vaideotsuses toodud etteheited on üldsõnalised ja arusaamatud. Kaebajat ei kuulatud ära enne eksmatrikuleerimise otsuse langetamist ega ka vaidemenetluses. ÕKE p 131.3 on vastuolus ÕKE p-ga 77. ÕKE p 131.3 sätestab, et üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu. ÕKE p 77 sätestab, et eksami või arvestuse negatiivse soorituse korral on üliõpilasel õigus kahele kordussooritusele ühe aasta jooksul, arvates esmasest sooritusest. Kaebajale pandi eksamihinne välja 13.01.2019 ning juba 15.01.2019 eksmatrikuleeriti ta edasijõudmatuse tõttu, andmata võimalust korduseksamiks. Kaebaja varasemaid hindeid arvesse võttes ei ole erialase edasijõudmatuse küsimuse püstitamine põhjendatud. Korduseksami mittevõimaldamine on vastuolus ka Eesti Vabariigi ja välisriikide akadeemiliste tavadega. Korduseksami sooritamine on õigustatud muu hulgas selle tõttu, et EMTA ei suutnud tagada mõistlikke õppimistingimusi erialaeksami eelsel perioodil, eriti 2018. a novembris, mil õppetöö kogumaht ilma iseseisva tööta moodustas 260 tundi. Seoses ülekoormusega vajas kaebaja 06.12.2018 erakorralist meditsiinilist abi. Kaebaja hindamine on vastuolus ÕKE p-ga 84, mille kohaselt ainet „eriala“ jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse moodustatud komisjon. Praeguses vaidluses ei ole leidnud sellise komisjoni moodustamine kinnitust. Hindamislehel on üksnes CC allkiri, kuid puudub teise erialaõppejõu QQ allkiri. Arusaamatuks jääb ka õppejõudude koosoleku kui organi õiguslik seisund ja volitused. EMTA esindaja AA kinnitas kohtus 13.09.2019, et „formaalseid protokolle hindamisprotokollide näol ei eksisteeri“, kuigi erialaõppejõud kinnitasid, et ka nn läbiarutamise kohta on olemas protokollid. Puudub võimalus kontrollida, kas tegelikult arutati kaebaja hinne aines „Näitleja töö“ teiste õppejõududega läbi. Kaebajat hinnati teise aasta hindamiskriteeriumite alusel ja hindamine toimus kolmanda õppeaasta sügissemestri lõppedes. Kaebaja täitis täielikult teise aasta hindamiskriteeriume ja puudus alus viidata edasijõudmatusele teise aasta hindamiskriteeriumite alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on sooritanud teise aasta õppekavas ettenähtud eksamid ja arvestused ning tal ei olnud negatiivseid hindeid. Kaebajale ei olnud arusaadav, et kolmandal aastal hakatakse nn tööprotsessi hindamise ettekäändel ümber hindama teise aasta positiivseid hindeid ja mistahes edasine hinnete langus võib viidata edasijõudmatusele. QQ ei osalenud „Y“ proovides. BB seisukohad, milles on refereeritud ka teiste õppejõudude arvamusi, ei tõenda kaebaja edasijõudmatust. Ka kaebaja hinneteleht ei kinnita edasijõudmatust. Seisuga 26.11.2018 ei olnud kaebajal ühtegi negatiivset erialahinnet ja tunnistajate viited „ohu märkidele“ ei olnud piisavad, et tõsikindlalt tuvastada erialane edasijõudmatus. Õppejõudude 26.11.2018 üldkoosoleku protokollis kajastatud etteheited on üldsõnalised. Kaebaja on puudunud seoses terviseprobleemidega ja on sellest õppejõude alati teavitanud. CC etteheited, et kaebajale peab kõik ette näitama ja ta ise ei panusta, on teise õppejõu QQ poolt sisuliselt kummutatud, sest teatritöös juhtub ettenäitamist tihti. ÕKE p 140 sätestab, et üliõpilasel on õigus saada õigeaegset teavet teda puudutavatest käskkirjadest ja otsustest. See hõlmab ka õppeasutuse hinnangut

3(12)

3-19-510 üliõpilasele väljaspool arvestusi ja eksameid. Samuti peaks see puudutama võimalikku osutamist edasijõudmatuse ilmingutele, kui väidetav hindamine toimub protsessipõhiselt.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia palus jätta kaebus rahuldamata.

Rektori käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 sätestatud nõuetele, kuid hindamisotsustele ei saagi seada samu vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärastele haldusaktidele. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda muu hulgas ülikooli enda kehtestatud normidest (nt ÕKE-s sätestatust) ja väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Analoogselt ei saa rektori käskkirjale, millega üliõpilane eksmatrikuleeritakse, seada samu vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärasele haldusaktile. Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolekul arutati kaebaja edasijõudmatust, kuid ei otsustatud tema eksmatrikuleerimist. See nähtub ka koosoleku protokollist, kus BB konstateerib, et on võimalik, et üliõpilane tuleb eksmatrikuleerida. ÕKE p 131.3 on erinorm ÕKE p 77 suhtes. ÕKE p 131.3 järgi üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu. ÕKE p-d 77 ja 131.3 ei ole vastuolus. ÕKE p 131.3 reguleerib erialast edasijõudmatust. Eksmatrikuleerimine erialase edasijõudmatuse tõttu ei toimu n-ö automaatselt pärast eksami sooritamist negatiivsele hindele. ÕKE p. 131.3 jätab erialaosakonna juhatajale võimaluse taotleda eksmatrikuleerimist või jätta vastav taotlus esitamata. Käesoleval juhul küsis BB enne otsuse tegemist teiste õppejõudude arvamust ning tegi otsuse ka nende arvamuste, mitte üksnes hinde põhjal. Õppeprorektor vestles rektori ülesandel pärast lavakunsti osakonna juhatajalt esildise saamist õppeosakonna juhatajaga ning küsis viimaselt selgitusi. Rektor allkirjastas käskkirja alles pärast nimetatud selgituste ärakuulamist. ÕKE p 84 sätestab, et ainet “Eriala” jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse juhataja moodustatud komisjon. QQ ja CC kursuse juhendajatena moodustasid komisjoni, kes hindas tudengeid aines “Näitleja töö” kolmanda kursuse esimesel semestril. Hindamise aluseks olid lavastuse “Y” proovid ja etendused. Nagu lavakunstikoolis tavaks, konsulteerisid juhendajad enne hinnete panemist ka teiste lavakunsti osakonna õppejõududega. Teiste lavakunsti osakonna õppejõudude arvamus kaebaja erialase edasijõudmise/edasijõudmatuse suhtes kajastub 26.11.2018 protokollis. Üksmeelne seisukoht on, et kaebaja erialane edasijõudmine oli puudulik. Kaebaja ei ole vaidlustanud hinnet aines “Näitleja töö”, kuigi ÕKE p 88.3 annab selle võimaluse. Seetõttu on asjakohatu kaebaja arutluskäik sellest, kas teda on hinnatud õigesti. Asjakohatud on ka kaebaja osutamised tema terviseprobleemidele ja suurele õppekoormusele. Kui kaebaja tundis, et tema terviseprobleemid või suur õppekoormus takistavad tal õppeprotsessis edukalt osalemast, oli tal võimalik võtta akadeemiline puhkus. Seda kaebaja ei teinud. Kaebaja ei teavitanud oma terviseprobleemidest isegi kursuse juhendajat.

3-19-510 eksmatrikuleerimise põhjus). Kaebajal oleks olnud eesmärgipäratu vaidlustada tulemust aines „Näitleja töö“, kuna hinde teatavaks tegemisele järgnes kiirelt tema eksmatrikuleerimine. Eksmatrikuleerimisotsuse vaidlustamise kaudu tuleb kontrollida ka seda, kas hindamine aines „Näitleja töö“ on olnud õiguspärane. Ka QQ ja CC ei ole oluliseks pidanud keskendumist konkreetsele hindele, vaid on väljendanud tunnistajana ütluste andmisel, et eksmatrikuleerimiseni viis kaebaja erialane edasijõudmatus pikema aja vältel, mitte üksnes kolmanda aasta sügissemestril. Vastustaja on kohtumenetluse käigus muutnud oma positsiooni eksmatrikuleerimise aluse osas. Alguses väitis vastustaja, et lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolek ei olnud rektori käskkirja väljaandmise aluseks (ehkki see andis tunnistust lavakunsti osakonna pea üksmeelsest rahulolematusest kaebaja erialase arenguga) ning rektori käskkirja aluseks oli näitlejatöö õppejõudude QQ ja CC kaebajale pandud hinne „puudulik“ aines „Näitleja töö“ (18.04.2019 vastus kaebusele p 5, tl 17; vastustaja esindaja selgitus 24.05.2019 eelistungil, helisalvestus kl 11:29:01 jj). Hiljem on vastustaja asunud seisukohale, et eksmatrikuleerimise taga on lisaks negatiivsele hindele ka õppejõudude laiem nägemus üliõpilase erialasest edasijõudmisest, st ÕKE p 131.3 koosneb kahest osast: negatiivne hinne ja õppejõudude laiem nägemus õpilase erialasest arengust ning mõlemad tingimused peavad olema täidetud. Sellest lähtuti väidetavalt ka vaide lahendamisel (AA selgitus 13.09.2019 kohtuistungil, helisalvestise kl 12:09:59 jj, vastustaja esindaja kl 12:28:03 jj). Seisukoha muutmine näitab, et üliõpilase eksmatrikuleerimiseni viivate ÕKE sätete sisustamine ei ole ka vastustajale üheselt selge. See tekitab küsimuse, kuidas peaksid üliõpilased aru saama, millistel tingimustel võib nende õppetöö EMTA-s katkeda. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel tuleb võtta aluseks vastustaja hilisem käsitus ÕKE p-st 131.3 ehk kaebaja eksmatrikuleerimiseni viis negatiivne tulemus aines „Näitleja töö“ ning lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolekul väljendatud üldine rahulolematus kaebaja erialase arenguga, mida vastustaja käsitab edasijõudmatusena. EMTA rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õa ei sisaldanud põhjendusi; selles on viidatud üksnes erialasele edasijõudmatusele ja tehtud viide ÕKE p-le 131.3. Põhjendusteta haldusakti andmine, eriti kui tegemist on isiku jaoks koormava haldusaktiga, toob reeglina kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Erandlikult on kohtupraktikas aktsepteeritud haldusakti hilisemat põhjendamist, kui haldusorgan suudab tõendada, et juhindus neist põhjendustest ka haldusakti andmisel. Praegusel juhul ei saa selles kindlust olla ainuüksi seetõttu, et vastustaja on oma käsitust aja jooksul muutnud: BB 15.01.2019 esildises on eksmatrikuleerimise alusena viidatud üksnes kaebaja puudulikule tulemusele aines „Näitleja töö“, kuid vaideotsuses on rektor leidnud, et esildises on aluseks võetud nii puudulik hinne kui ka lavakunstiosakonna üldkoosoleku arvamus. Eksmatrikuleerimise käskkiri ei ole õiguslikult võrdsustatav eksamitulemustega. Eksmatrikuleerimine on õppesuhte lõppemise aluseks (võimalikest negatiivseim tagajärg üliõpilasele) ja põhineb õppejõudude hinnangutel (rahulolematus üliõpilase erialase arenguga), mida ei ole üheselt mõistetavalt seotud konkreetse üliõpilase õpitulemustega. Seetõttu laienevad eksmatrikuleerimise käskkirjale haldusakti sisu-, vormi- ja menetlusnõuded täies ulatuses. Ainuüksi sel põhjusel tuleb vaidlustatud käskkiri tühistada. Kuna vastustaja võib vormistada kohtumenetluses esitatud põhjendused uueks haldusaktiks, tuleb täiendavalt märkida, et tegelik hindamispraktika EMTA lavakunsti osakonnas ei lähe kokku ÕKE regulatsiooniga. Probleemiks on ka mõiste „erialane edasijõudmatus“ sisustamine. Kui lähtuda vastustaja hilisemast käsitusest, et ÕKE p 131.3 teine pool omab iseseisvat tähendust, on ÕKE-s sisustamata, mida mõista erialase edasijõudmatuse all. Vastustaja väidab, et edasijõudmatusena tuleb mõista õppejõudude konsensuslikku (või vähemalt enamuse) seisukohta üliõpilase 5(12)

3-19-510 erialasest arengust. See vajaks ÕKE-s fikseerimist. Edasijõudmatus on tavapäraselt sisustatav objektiivsete kriteeriumide alusel (vrd Tartu Ülikooli ÕKE p 150.31 ja Eesti Kunstiakadeemia ÕKE p 248 alap 2 b2). Praegusel juhul on vastustaja sisustanud edasijõudmatust õppejõudude negatiivse hinnanguga kaebaja erialase arengu kohta, kuid see hinnang on jäänud seostamata kaebaja õpitulemustega. ÕKE p 91 kohaselt iseloomustab üliõpilase üldist edukust antud perioodil kaalutud keskmine hinne, mis arvutatakse antud perioodil kõigi sooritatud õppeainete eksamihinnete ja ainepunktide korrutiste summa jagamisel kõigi sooritatud ainepunktide kogusummaga. Kaebaja õppekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja kaalutud keskmine hinne on 2,88, mis kehtivas hindamissüsteemis on hea ja rahuldava vahepeal. Sellist tulemust ei saa õiguslikus mõttes pidada edasijõudmatuseks. ÕKE-s sisustamata ja õpitulemustega seostamata „edasijõudmatuse“ käsitus on probleemne. QQ ütles kohtuistungil, et kasin on tema jaoks negatiivne hinne ning ka CC ei kujutanud ette, et madalate hinnetega on hiljem võimalik näitlejana edukalt hakkama saada. See võib olla tõsi, kuid EMTA on seotud enda kehtestatud hindamissüsteemiga, mille kohaselt ka hinnet „1“ ehk „kasin“ loetakse positiivseks hindeks. Seetõttu ei saa kaebaja üldine õppeedukus olla põhjuseks, pidamaks teda erialas edasijõudmatuks. Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosoleku protokolli järgi ei pälvinud õppejõudude kriitikat mitte niivõrd kaebaja halb õppeedukus või erialane edasijõudmatus, vaid kaebaja distsipliin. Protokollist ei selgu, kas õppejõud mõistsid, et tegemist oli koosolekuga, millel otsustati kaebaja eksmatrikuleerimine, või tõdeti pigem, et probleemiga tuleb edasi tegeleda. CC avaldas 03.10.2019 kohtuistungil, et 26.11.2018 koosolekul ei olnud veel kindel, kas kaebaja tuleb eksmatrikuleerida ning BB kutsus üles kõiki õppejõude veel etendust vaatama (kohtuistungi helisalvestus 09:51:07 jj). Seega esitatud tõendite valguses ei ole kindel, et lavakunsti osakonna õppejõud oleksid olnud teadlikud või nõus kaebaja eksmatrikuleerimisega tema nõrga erialase edasijõudmise tõttu. Probleemiks on ka see, et EMTA rektor piirdus üksnes õppejõudude versiooniga, jättes ära kuulamata ja otsuse tegemisel kaalumata kaebaja vastuväited. Kohtuistungitel avaldas XX, et tema puudumised 2018. a kevad- ja sügissemestril on olnud seotud arsti juures käimistega. Kaebaja on esitanud andmed oma terviseseisundi kohta, mis kinnitavad tema väiteid. EMTA õppejõud on käsitanud kaebaja puudumisi distsipliinirikkumistena. Hindamata on jäänud see, kas puudumised võisid olla põhjendatud. Kaebaja on välja toonud ka suure koormuse 2018. a sügissemestril. Kaebaja väitel oli koormus sügissemestril 260 akadeemilist tundi. Esitatud tunniplaani väljavõtetest ajavahemikus 19.11.2019–15.12.2019 nähtub, et haruldased ei olnud 12 tundi kestnud koolipäevad, millele lisandus kodune ettevalmistus. Kaebaja on välja toonud, et tervisest tingitud probleeme esines sellel perioodil ka teistel üliõpilastel. Kohus ei saa öelda, milline on õige õppemetoodika või koormus EMTA lavakunstiosakonnas. On usutav, et ka edaspidises tööalases elus on näitleja ametiga kaasnev pinge suur. Siiski tulnuks kaebaja argumente vähemalt kaaluda. Samuti tulnuks EMTA rektoril kontrollida lavakunstiosakonna õppejõudude hinnangut kaebaja sobivuse kohta kollektiivi. Seda saanuks teha, suheldes teiste üliõpilastega. Mäletatavasti oli kriteerium „üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib kollektiivsesse töösse“ aines „Näitleja töö“ üheks kriteeriumiks, milles kaebaja sooritust hinnati mitterahuldavaks. Korrektne kaalumise läbiviimine eeldab kõigi osapoolte ära kuulamist. Selle tegemata jätmist ei saa õigustada sellega, et tegemist on loomingulise erialaga või õppejõud ei peagi uurima, millised on üliõpilase puudumise põhjused, kuna tegu on täiskasvanud inimestega. Ka vaidemenetlus piirdus üksnes õppejõudude, mitte aga kaebaja ärakuulamisega. Kaebaja esitas näited Londoni Kuningliku Teatriakadeemia, Amsterdami Teatri- ja Kunstiakadeemia, Oslo Kunstikõrgkooli ja Taani Lavakunstikooli kohta, millest nähtuvalt on

https://www.ut.ee/et/oppimine/uliopilasele/oppekorraldusest https://drive.google.com/file/d/1ted1OQq02g8tDU4jRZCKMH6tl0C8yPx3/view

6(12)

3-19-510 võimalik tagada tudengile õigus oma ebaõnnestunud sooritust parandada. Vastustaja on leidnud enda tõlgenduse kinnituseks üksnes Leedu näite. Teiste riikide praktika ei tõenda ÕKE ega vastustaja hindamispraktika õigusvastasust, kuid osutab sellele, et suurem paindlikkus on võimalik ka sellises loomingulises distsipliinis nagu näitlemine. Asjaolu, kas ja millal on õppekorralduslikult võimalik tagada kaebajale eksami taassooritamise võimalus, ei saa mõjutada kaebuse rahuldamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-19-510 tähtaja möödumist. Kaebajat ei teavitatud ka, et hinde vaidlustamise võimalus üldse eksisteerib. ÕKE p 77 järgi oli kaebajal õigus sooritada korduseksam, kuid seda kaebajale ei võimaldatud. See näitab, et EMTA-l puudus soov asja sisusse sekkuda ja kaaluda lahendusi, mis oleks kaebaja jaoks vähem koormavate tagajärgedega. Kohtu seisukohad aines „Näitleja töö“ pandud hinde kujunemisel näitavad, et vastustaja seisukohad ei ole selged ei kriteeriumitele vastamise ega sisulise hindamise osas. Kohus tuvastas õigesti, et EMTA muutis kohtumenetluse ajal oma seisukohti ÕKE p 131.1 tõlgendamise kohta, viidates alguses üksnes negatiivsele hindele, kuid hiljem õppejõudude laiemale nägemusele üliõpilase erialasest edasijõudmatusest. Tagantjärgi esitatud põhjendused ei muuda haldusakti õiguspäraseks. Eksmatrikuleerimise otsusele laienevad kõik tavapärased haldusakti õiguspärasusele kehtestatud nõuded, arvestades eriti selle raskeid tagajärgi otsuse adressaadile. Vaidlustatud käskkiri ei vasta neile nõuetele. Kaebaja õigusi rikuti ka sellega, et ta jäeti menetluses ära kuulamata. Hinde teatavakstegemine ei ole käsitatav ärakuulamisena ja kaebajat hindest teavitanud CC-l ei olnud pädevust eksmatrikuleerimise otsustamiseks. Negatiivne hinne ei muuda eksmatrikuleerimist vältimatuks, sest BB esildises puudus viide kaebaja erialasele edasijõudmatusele ning edasijõudmatuse kriteeriumid on lavakunstiosakonnas ebaselged. Ka teiste riikide praktika ei kinnita vastustaja positsiooni, et korduseksami sooritamine lavakunsti osakonnas ei oleks võimalik. Sellise võimaluse näeb ette ÕKE p 77.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja selle tühistamiseks ei ole alust.

3-19-510 13.01.2019 pandud hinde õiguspärasust (vrd Riigikohtu 04.03.2013 otsus nr 3-3-1-68-12, p 25). Selles osas tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta.

3-19-510 selgitas halduskohtu 24.05.2019 istungil (vt alates kl 11:42:10), et igal osakonnal on õigus otsustada, millistel juhtudel taotletakse üliõpilase eksmatrikuleerimist ÕKE p 131.3 alusel; negatiivne hinne võib, aga ei pruugi tuua kaasa eksmatrikuleerimist.

3-19-510 või on üliõpilasel võimatu mingil muul samaväärsel viisil oma ebaõnnestunud sooritust korrata. ÕKE p 77 järgi on kordussoorituseks aega aasta ja seejärel on võimalik kohustada üliõpilast valima aine uuesti ja kordama selle õppetööd. ÕKE p 78 järgi ei välista eksami mittesooritamine ühes õppeaines teiste õppeainete eksamite sooritamist. Samas õppeaines akadeemilise võlgnevuse olemasolul on järgnevate eksamite sooritused lubatud vaid ainet õpetava õppejõu (aine „Eriala“ puhul erialaosakonna juhataja) nõusolekul. Sellest saab järeldada, et ka erialaaine puhul on peetud võimalikuks õpingute jätkamist hoolimata negatiivsest sooritusest.

11(12)

3-19-510 on õige, et vastustaja on praeguseks ÕKE p-e 77 ja 131 muutnud3. Alates 01.09.2019 sätestab ÕKE p 77, et eksami või arvestuse negatiivse soorituse korral on üliõpilasel õigus kahele kordussooritusele ühe aasta jooksul arvates esmasest sooritusest, välja arvatud juhul, kui seda takistavad olulised asjaolud (näiteks kui ainet hinnatakse pikemas kollektiivses tööprotsessis osalemise põhjal, järgmisel õppeaastal ainet ei õpetata, vms). ÕKE p 131.6 järgi eksmatrikuleeritakse üliõpilane edasijõudmatuse tõttu õpingutes, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel vähemalt ühel sooritusel negatiivse tulemuse ja osakonna kolleegium otsustab, et tema erialane areng on õpingute jätkamiseks ebapiisav. Lavakunsti erialal on nominaalne õppeaeg neli aastat (ÕKE p 6.1). Kaebaja eksmatrikuleeriti 2019. a-l, kui ta oli kolmanda aasta üliõpilane. Seega kaebajaga koos õpinguid alustanud üliõpilased lõpetavad sel kevadel oma õpingud. Kuna lavakunsti osakonda toimub vastuvõtt üle aasta, tähendab see, et järgmised üliõpilased alustavad 2020. a sügisel oma kolmandat õppeaastat. Sellises olukorras puudub alus väita, et kaebajal on korduseksami sooritamine võimatu. ÕKE p 131.6 annab jätkuvalt kaalutlusõiguse otsustada ka üliõpilase erialase arengu piisavuse üle. Seega ei ole kaebaja uus eksmatrikuleerimine ainuvõimalik otsus.

(allkirjastatud digitaalselt)

https://ema.edu.ee/wp-content/uploads/2019/12/%C3%95KE-uuele-kodukale_2019sept.pdf

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.