XX kaebus tühistada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õ ja vaideotsus nr 18.02.2019/1-20/3
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Margo Normann Vastustaja – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, volitatud esindaja v.adv Meelis Pirn
Asja läbivaatamine
13.09.2019 ja 03.10.2019 istungitel
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õ ja vaideotsus nr 18.02.2019/1-20/3.
2.Mõista Eesti Muusika- ja Teatriakadeemialt XX kasuks välja menetluskuluna 5771 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.12.2019 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.XX e-posti aadressile [email protected] saadeti 15.01.2019 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) e-posti aadressilt [email protected] e-kiri, millest nähtuvalt on 15.01.2019 antud käskkiri nr 03-õa, millega on XX eksmatrikuleeritud EMTA-st edasijõudmatuse tõttu. Kohe peale eksmatrikuleerimise kohta ülaltoodud teate saamist suleti XX jaoks ligipääs EMTA õppeinfosüsteemile. Peale selgituse küsimist lavakunstiosakonnast edastas osakonna töötaja L. Jääts 04.02.2019 kaebajale väljavõtte EMTA rektori käskkirjast, mis kinnitas, et XX on eksmatrikuleeritud 15.01.2019 erialase edasijõudmatuse tõttu õppekorralduse eeskirja (ÕKE) p 131.3 alusel.
2.XX esitas 07.02.2019 EMTA rektor prof Ivari Iljale vaide 15.01.2019 käskkirjale nr 03-õa. XX taotles vaidega: 1) 15.01.2019 eksmatrikuleerimisotsuse tühistamist ja tema ennistamist EMTA lavakunstikooli üliõpilaseks; 2) erialaõppejõu vahetust, võttes aluseks ÕKE p 143, kuid kuna see on võimalik alles kahe aasta pärast, siis kaasnevalt ka kooskõlas akadeemiliste regulatsioonidega, akadeemilist puhkust tervise taastamiseks.
3.18.02.2019 vastusega nr 18.02.2019/1-20/3 (vaideotsus) jättis EMTA rektor XX vaide rahuldamata. EMTA rektor leidis, et hindamine ja eksmatrikuleerimisotsuse vastuvõtmine on toimunud vastavalt EMTA-s kehtestatud korrale. 1) Hindamine toimus lavastuse „Väike prints“ tööprotsessi põhjal aine LKX006 „Näitleja töö“ hindamiskriteeriumite alusel. Komisjoni, millesse kuulusid prof Anu Lamp ja prof Elmo Nüganen, hinnangul vastas XX lävendile kasin järgmistes kriteeriumipunktides: 1) üliõpilane saab aru sündmuse olemusest; 2) üliõpilane suudab orienteeruda materjali/näidendi sisus. Tulemus ei vastanud lävendile kasin järgmiste kriteeriumide osas: 3) üliõpilane oskab laval materjali/näidendi piires tegutseda, suutes hetketi jõuda usutava elulisuseni; 4) üliõpilane suudab hetketi olla laval teksti rääkimisel sundimatu; 5) üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib kollektiivsesse töösse. 2) XX erialast edasijõudmist arutati lavakunsti osakonna õppejõudude korralisel koosolekul 26.11.2018. Koosoleku protokoll näitab, et koosolekul osales 13 õppejõudu, kellest 12 pidasid XX erialast edasijõudmist puudulikuks; üks õppejõud jäi erapooletuks. 3) Võttes aluseks osakonna üldkoosoleku arvamuse ja XXle aines LKX006 „Näitleja töö“ pandud hinde, saatis lavakunsti osakonna peakoordinaator Jaak Prints õppeosakonna juhatajale esildise XX eksmatrikuleerimiseks ÕKE p 131.3 alusel. Eksmatrikuleerimine vormistati EMTA rektori 15.01.2019 käskkirjaga nr 03-õ.
4.Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.03.2019 XX kaebus EMTA rektori 15.01.2019 käskkirja nr 03-õ ja 18.02.2019 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja soovis ka, et kohus tuvastaks tema õiguse sooritada korduseksam.
5.Kohus võttis 22.03.2019 määrusega menetlusse kaebuse nõudes tühistada EMTA rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õ ja vaideotsus nr 18.02.2019/1-20/3.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 1) 15.01.2019 EMTA rektori käskkiri XX eksmatrikuleerimise kohta ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 56 kirjalikule haldusaktile esitatud põhjendamise nõudele. Kuna haldusaktis ei ole viidatud eksmatrikuleerimise aluseks olevatele asjaoludele ja haldusaktile ei ole lisatud ka muud kaebajale kättesaadavat dokumenti, siis on kaebajale kui õpilasele motiveerimatult raskeima tagajärje (eksmatrikuleerimine) toonud haldusakt selgelt ebaseaduslik. Käskkirjale lisatud napp põhjendus – erialane edasijõudmatus – ei võimalda kaebajal aru saada, miks 2(10)
3-19-510 haldusakt on antud ja selle tõttu on raske aru saada, kas tema õigusi on kitsendatud seaduslikult või mitte. Põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks ainuüksi viitamisega „erialasele edasijõudmatusele“, kuna nimetatud termin on sisustamata. Kaebajale ei ole edastatud mitte ühtegi muud dokumenti kui vaidlustatud käskkiri, mistõttu ei saa haldusorgani põhjendamiskohustust üldse täidetuks lugeda. Lavakunsti osakonna peakuraatori J. Printsi esildises kaebaja eksmatrikuleerimiseks on esitatud ainult üks asjaolu: puudulik tulemus aines LKX006 „Näitleja töö“. Esildises puuduvad viited erialasele edasijõudmatusele. Rektori 15.01.2019 käskkirjas on eksmatrikuleerimise alusena esitatud edasijõudmatus (ÕKE p 131.3). Seega on haldusaktis esildist täiendatud ÕKE-s sätestatud eksmatrikuleerimise eeldusega. ÕKEs on termin erialane edasijõudmatus täielikult sisustamata ja käesolev vaidlus näitab, et seda terminit võidakse kasutada täiesti meelevaldselt. Näiteks loeb lavakunsti osakond mistahes hinnete langust ilma negatiivse hindeta juba edasijõudmatuseks. Materjalidest nähtub, et esildis esitati 15.01.2019 kl 11.51 ja haldusakt, rektori käskkiri eksmatrikuleerimise kohta jõudis XXni kl 16.32. Arvestades tavapärast lõunavaheaega, jäi EMTA rektoril J. Printsi taotluse menetlemiseks ca 3 tundi, millist ajavahemikku ei saa pidada mõistlikuks ajaks asjaoludega tutvumiseks ja kaalutlusõiguse teostamiseks. 2) Vaideotsusest nähtub, et 26.11.2018 toimus lavakunsti osakonna õppejõudude korraline koosolek, kus arutati kaebaja edasijõudmist erialas ja koosoleku protokoll näitab, et koosolekul osales 13 õppejõudu, kellest 12 pidasid kaebaja erialast edasijõudmist puudulikuks; üks õppejõud jäi erapooletuks. Nimetatud protokolliga ei ole kaebajal olnud võimalik tutvuda ning seega ei ole tal olnud võimalik veenduda, kas, mil viisil ja mille alusel otsustasid õppejõud, et XX erialane edasijõudmine on puudulik. XXt ei ole eeltoodud koosolekule kutsutud, temalt ei ole ka mingit seisukohta palutud. Rikutud on HMS § 40 lg 1 sätestatud ärakuulamise õigust. Kaebajat ei kuulatud ära ka vaidemenetluses, millega rikuti HMS § 83 lg-t 2. Vaideotsusest nähtuvalt kujunes 13.01.2019 kaebajale aines „Näitleja töö“ välja pandud koondhindeks „puudulik“. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik 26.11.2018, s.o enne, kui aines „Näitleja töö“ koondhinne välja pandi, pidada kaebaja erialast edasijõudmist puudulikuks. Üldkoosoleku arvamuse ja aines „Näitleja töö“ pandud hinde alusel saatis lavakunsti osakonna peakoordinaator J. Prints õppeosakonna juhatajale esildise kaebaja eksmatrikuleerimiseks ÕKE p 131.3 alusel. Kaebajal puudub informatsioon, millal koostas J. Prints esildise ja mida see sisaldas. Kaebajal ei ole võimaldatud esildisega, mis oli aluseks tema eksmatrikuleerimisele, tutvuda. 3) Rektorile on esitatud selgitus, millega kaebajal ei ole olnud võimalik tutvuda. Rektori vastuse lk 2 teine lõik algab lausega: „Toon ära väljavõtte lavakunsti osakonna selgitusest:“. Millise, kelle ja millal koostatud selgitusega on tegemist, vaidest ei nähtu. Ühe etteheitena kaebajale on selgituses välja toodud, et raskusi esines sobitumisega kollektiivsesse töösse ning XX ei mõistnud kollektiivse töö olulisust teatris. Vaideotsusest ei nähtu, milles need sobitumisraskused ja kollektiivse töö mittemõistmine seisnesid ning see etteheide jääb kaebajale arusaamatuks. Samuti heidetakse kaebajale ette, et seoses terviseprobleemidega ei ole kaebaja taotlenud akadeemilist puhkust. Vastustaja ei ole kordagi selgitanud, miks lavakunsti osakonna poolt sellist võimalust ei pakutud, sest vaidlust ei ole selle üle, et üksikuid puudumisi on XX selgitanud meditsiiniliste probleemidega. 4) ÕKE p 131.3 on vastuolus ÕKE p-s 77 sätestatuga. ÕKE p 131.3 sätestab, et üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu. ÕKE p 77 aga sätestab, et eksami või arvestuse negatiivse soorituse korral on üliõpilasel õigus kahele kordussooritusele ühe aasta jooksul arvates esmasest sooritusest. Kaebajale ei antud võimalust korduvalt sooritada „Näitleja töö“ eksamit. Eksamihinne pandi välja 13.01.2019 ning juba kahe päeva pärast, s.o 15.01.2019 ta eksmatrikuleeriti 3(10)
3-19-510 edasijõudmatuse tõttu, andmata talle mingit võimalust korduseksamiks. XX hindeid arvesse võttes ei ole tema arvates erialase edasijõudmatuse küsimuse püstitamine üldse põhjendatud. XXle ei ole esitatud mitte ühtegi dokumenti, mis oleks seostatavad tema erialase edasijõudmatusega, mistõttu on tekkinud ebamõistlik olukord, kus alles vaideotsuses esitatakse mõningaid väidetavaid argumente tema erialase edasijõudmatuse põhjendamiseks. Korduseksami mittevõimaldamine on vastuolus ka Eesti Vabariigi ja välisriikide akadeemiliste tavadega. Väljavõtted Suurbritannia, Taani, Hollandi ja Norra analoogilisest regulatsioonidest (korduseksami võimalikkus) tunnistavad üliõpilase õigust korduseksamile sõltumatult eksami vormist. Eesti Vabariigi teistes kõrgkoolides on samuti tagatud üliõpilase õigus korduseksamile. Korduseksami sooritamine on kaebaja arvates õigustatud ka selle tõttu, et õppeasutus ei ole suutnud tagada mõistlikke õppimistingimusi erialaeksami eelsel perioodil, eriti novembris 2018. a, kus õppetöö kogumaht ilma iseseisva tööta moodustas 260 tundi. Seda ilma iseseisva tööta, sest koduste ülesannete maht koos soovitusliku kirjandusliku materjaliga oli samuti muljet avaldav. Seoses ülekoormusega vajas kaebaja erakorralist meditsiinilist abi 06.12.2018. 5) Kaebaja hindamine on vastuolus ÕKE p-ga 84, mille kohaselt ainet „eriala“ jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse moodustatud komisjon. Käesolevas vaidluses ei ole sellise komisjoni moodustamine leidnud kinnitust. Hindamislehel on üksnes prof Elmo Nüganeni allkiri, puudub teise erialaõppejõu Anu Lambi allkiri. Kui õppejõu allkiri hindamislehel puudub, siis ei ole see asendatav õppejõu seletusega, et hindamine siiski tema poolt tegelikult toimus. Kaebajale jääb arusaamatuks õppejõudude koosoleku kui organi õiguslik seisund ja volitused. Õppejõudude koosoleku õiguslikku sisu ega vormi ei ava ka ÕKE ega lavakunsti osakonna põhimäärus. Vastavalt lavakunsti osakonna põhimääruse (kinnitatud EMTA nõukogus 12.09.2018) p-le 9 on osakonna otsustuskogu kolleegium. Põhimääruse p 12 alusel peab vähemalt 1/5 kolleegiumi koosseisust olema üliõpilased. Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosoleku protokollist ei nähtu, et tegemist oleks kolleegiumi koosolekuga või et koosolekul oleks osalenud üliõpilasi. Vastustaja esindaja M. Pärtlas kinnitas kohtus 13.09.2019, et „formaalseid protokolle hindamisprotokollide näol ei eksisteeri“, kuigi erialaõppejõud kinnitasid, et ka nn läbiarutamise kohta on olemas protokollid. Kaebaja ei saa kontrollida, kas tegelikult XX hinne aines „Näitleja töö“ ka teiste õppejõududega läbi arutati. 6) Vaidlust ei ole selle üle, et XXt on hinnatud teise aasta hindamiskriteeriumite alusel ja hindamine on toimunud kolmanda õppeaasta sügissemestri lõppedes. Kaebaja täitis täielikult teise aasta hindamiskriteeriume ja puudus alus viidata edasijõudmatusele teise aasta hindamiskriteeriumite alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on sooritanud teise aasta õppekavas ettenähtud eksamid ja arvestused ning negatiivseid hindeid tal ei olnud. Jälgides vastustaja esitatud hindamiskriteeriume, ei ole kaebajale arusaadav, et kolmandal aastal hakatakse nn tööprotsessi hindamise ettekäändel ümber hindama teise aasta positiivseid hindeid ja mistahes edasine hinnete langus võib viidata edasijõudmatusele. Professor A. Lamp ei osalenud „Väikese Printsi“ proovides. Vastustaja esitatud J. Printsi erinevad refereeritud ja resümeeritud seisukohad ei ole tõendanud kaebaja edasijõudmatust. Kolmandate isikute selgituste refereerimine esindaja poolt ei taga nende käsitlemist tõenditena HKMS § 56 lg 2 alusel. Kaebaja palub kõik J. Printsi poolt 08.07.2019 kohtule esitatud teiste isikute väidetavad selgitused jätta tähelepanuta. 7) Kaebaja hinneteleht ei kinnita XX edasijõudmatust. Seisuga 26.11.2018 ei olnud kaebajal ühtegi negatiivset erialahinnet ja tunnistajate viited „ohu märkidele“ ei olnud piisavad, et tõsikindlalt tuvastada erialane edasijõudmatus. Kaebaja ei pea võimalikuks, et lühike 26.11.2018 õppejõudude üldkoosoleku protokoll kinnitab kaebaja nõrga edasijõudmise olemasolu. Protokollis kajastatud etteheited ei ole sellise iseloomuga, et võiksid kõrvalseisjale arusaadavalt tuvastada üliõpilasel nõrga edasijõudmise esinemise. Protokoll ei kirjelda samuti hindamiskriteeriumitele mittevastamist. Kaebaja on puudunud seoses meditsiiniliste probleemidega ja on selle kohta õppejõududele ka alati informatsiooni jaganud. E. Nüganeni 4(10)
3-19-510 etteheited, et XXle peab ette näitama ja ta ise ei panusta, on teise õppejõu A. Lambi poolt sisuliselt kummutatud, sest teatritöös juhtub ettenäitamist tihti. ÕKE p 140 sätestab, et üliõpilasel on õigus saada õigeaegset informatsiooni teda puudutavatest käskkirjadest ja otsustest. Kaebaja tõlgendab seda normi selliselt, et õigeaegne informatsioon puudutab ka õppeasutuse hinnangut väljaspool arvestusi ja eksameid. Samuti peaks see puudutama võimalikku osutamist edasijõudmatuse ilmingutele, kui väidetav hindamine toimub protsessipõhiselt.
7.Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. 1) Formaalselt on õige kaebaja väide, et rektori käskkiri ei vasta HMS § 56 sätestatud nõuetele. Samas ei saa hindamisotsustele seada samu vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärastele haldusaktidele. Eksamitulemuste õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda ka ülikooli enda poolt kehtestatud normidest (nt ÕKE-s sätestatust) ning väljakujunenud akadeemilistest tavadest. Analoogselt ei saa ka rektori käskkirjale, millega üliõpilane eksmatrikuleeritakse, seada samu vormi-, sisu- ja menetlusnõudeid nagu tavapärasele haldusaktile. Mitte ükski EMTA üle järelevalvet teostanud organ ei ole leidnud, et ÕKE on mingis osas vastuolus seadusega, heade kommetega, akadeemiliste tavadega vms. 2) Lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 toimunud koosolekul üksnes arutati kaebaja edasijõudmatust, mitte ei otsustatud tema eksmatrikuleerimist. See nähtub ka koosoleku protokollist, kus osakonna juhataja J. Prints konstateerib, et on võimalik, et üliõpilane tuleb eksmatrikuleerida. 3) ÕKE p 131.3 on erinorm ÕKE p 77 suhtes. Viidatud normi kohaselt üliõpilane eksmatrikuleeritakse edasijõudmatuse tõttu, kui ta on saanud erialaeksamil või -arvestusel negatiivse tulemuse ja erialaosakonna juhataja taotleb tema eksmatrikuleerimist nõrga erialase edasijõudmise tõttu. Ainetu on väita, et ÕKE p-d 77 ja 131.3 on üksteisega vastuolus. ÕKE p 131.3 reguleerib erialast edasijõudmatust ja just nii on seda ka varem tõlgendatud ning sama sätte alusel üliõpilasi eksmatrikuleeritud. Eksmatrikuleerimine erialase edasijõudmatuse tõttu ei toimu n-ö automaatselt pärast eksami sooritamist negatiivsele hindele. ÕKE p. 131.3 jätab erialaosakonna juhatajale võimaluse taotleda eksmatrikuleerimist või jätta vastav taotlus esitamata. Käesoleval juhul küsis osakonnajuhataja enne otsuse tegemist teiste õppejõudude arvamust ning tegi otsuse ka selle, mitte üksnes hinde põhjal. Ka rektor ei allkirjasta eksmatrikuleerimise käskkirja automaatselt. Õppeprorektor vestles rektori ülesandel pärast lavakunsti osakonna juhatajalt esildise saamist õppeosakonna juhatajaga ning küsis viimaselt selgitusi. Rektor allkirjastas käskkirja alles pärast nimetatud selgituste ärakuulamist. 4) ÕKE p 84 sätestab, et ainet “Eriala” jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse juhataja moodustatud komisjon. Professorid A. Lamp ja E. Nüganen kursuse juhendajatena moodustasid kahekesi komisjoni, kes hindas tudengeid aines “Näitleja töö” viiendal semestril ehk kolmanda kursuse esimesel semestril. Hindamise aluseks olid lavastuse “Väike Prints” proovid ja etendused. Nii, nagu lavakunstikoolis on tavaks, konsulteerisid juhendajad enne hinnete panemist ka teiste lavakunsti osakonna õppejõududega. Teiste lavakunsti osakonna õppejõudude arvamus kaebaja erialase edasijõudmise/ edasijõudmatuse suhtes kajastub 26.11.2018 protokollis. Üksmeelne seisukoht on, et kaebaja erialane edasijõudmine oli puudulik. 5) Kaebaja ei ole vaidlustanud hinnet aines “Näitleja töö”, kuigi ÕKE p 88.3 selle võimaluse annab. Seetõttu on asjakohatu kaebaja arutluskäik selle üle, kas teda on hinnatud õieti või valesti, objektiivselt või subjektiivselt. Asjakohatud on ka kaebaja osutamised tema terviseprobleemidele ja suurele õppekoormusele. Kui kaebaja tundis, et tema terviseprobleemid või suur õppekoormus takistavad tal edukalt õppeprotsessil osalemast, siis oli tal võimalik võtta akadeemiline puhkus. Seda kaebaja ei teinud. Kaebaja ei teavitanud oma terviseprobleemidest isegi kursuse juhendajat. 5(10)
3-19-510
KOHTU PÕHJENDUSED
8.HMS § 54 kehtestab haldusakti õiguspärasuse eeldused, sätestades, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
9.Haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt (HMS 51 lg 1). Üliõpilase eksmatrikuleerimine on haldusakt, kuna sellega lõppeb avalik-õiguslik õigussuhe – kõrghariduse omandamine. ÕKE valguses tuleb hinnet aines „Näitleja töö“ pidada eelhaldusaktiks (HMS § 52 p 2) eksmatrikuleerimise otsusele, kuna sellega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu: õppeaine „Näitleja töö“ mittesooritamine viis (automaatselt) kaebaja eksmatrikuleerimiseni. See oli ainus õppekoordinaator J. Printsi esildises (tl 19) välja toodud eksmatrikuleerimise põhjus. Eesmärgipäratu oleks kaebajal olnud hakata vaidlustama tulemust aines „Näitleja töö“, kuna hinde teatavaks tegemisele nimetatud aines järgnes kiirelt eksmatrikuleerimine. Eksmatrikuleerimisotsuse vaidlustamise kaudu tuleb kontrollida ka seda, kas hindamine aines „Näitleja töö“ on olnud õiguspärane. Ka vastustaja õppejõud A. Lamp ja E. Nüganen ei ole oluliseks pidanud keskendumist konkreetsele hindele, vaid on väljendanud ütluste andmisel, et eksmatrikuleerimiseni viis kaebaja erialane edasijõudmatus pikema aja vältel, mitte üksnes kolmanda aasta sügissemestril.
10.Tuleb möönda, et vastustaja on kohtumenetluse käigus oma positsiooni eksmatrikuleerimise aluse osas muutnud. Menetluse algusfaasis väitis vastustaja, et lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolek ei olnud rektori käskkirja väljaandmise aluseks (ehkki see andis tunnistust lavakunsti osakonna pea üksmeelsest rahulolematusest kaebaja erialase arenguga), vaid rektori käskkirja aluseks oli näitlejatöö õppejõudude professorite A. Lambi ja E. Nüganeni kaebajale pandud hinne „puudulik“ aines „Näitleja töö“ (18.04.2019 vastus kaebusele p 5, tl 17; vastustaja esindaja selgitus 24.05.2019 eelistungil, helisalvestus kl 11:29:01 jj). Hiljem on vastustaja asunud väitma, et eksmatrikuleerimise taga on lisaks negatiivsele hindele ka õppejõudude laiem nägemus üliõpilase erialasest edasijõudmisest, st ÕKE p 131.3 koosneb kahest osast: negatiivne hinne ja õppejõudude laiem nägemus õpilase erialasest arengust ja mõlemad tingimused peavad olema täidetud. Sellest vaide lahendamisel väidetavalt ka lähtuti (M. Pärtlase selgitus 13.09.2019 kohtuistungil, helisalvestise kl 12:09:59 jj, vastustaja esindaja kl 12:28:03 jj).
11.Seisukoha muutmine näitab, et üliõpilase eksmatrikuleerimiseni viivate ÕKE sätete sisustamine ei ole ka vastustajale üheselt selge. Tekib küsimus, kuidas peaksid üliõpilased aru saama, millistel tingimustel võib nende õppetöö EMTA-s katkeda. Kohtule tundub olevat siiski põhjendatud võtta eksmatrikuleerimise õiguspärasuse hindamisel aluseks vastustaja hilisem käsitus ÕKE p-st 131.3, st kaebaja eksmatrikuleerimiseni viis negatiivne tulemus aines „Näitleja töö“ ning lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosolekul väljendatud üldine rahulolematus kaebaja eralase arenguga, mida vastustaja käsitab edasijõudmatusena. Kohus möönab, et ÕKE sätteid lugedes on raske jõuda tulemuseni, millele vastustaja on lõpuks jõudnud. Eeskätt tekib küsimus ÕKE p 77, mis sätestab õiguse korduseksamile, ja p 131.3 vahekorrast. Kohtu arvates ei saa ÕKE p-st 131.3 üheselt järeldada, et ÕKE p 77 kaotab oma tähenduse ning õiguspärane ongi piirduda ühe eksami sooritusega. Kohtu hinnangul võib tõstatada küsimuse, kas üksnes ühekordse eksami sooritamise võimalus on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 37 tuleneva õigusega haridusele koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega. See küsimus vajaks vastamist ent juhul, kui leiab tõendamist, et vastustaja tegevus ÕKE kohaldamisel on olnud õiguspärane. Esmalt keskendub kohus aga selle kontrollimisele.
6(10)
3-19-510
12.Vaidlust ei ole selles, et EMTA rektori 15.01.2019 käskkiri nr 03-õa mingeid põhjendusi ei sisaldanud. Käskkirjas on üksnes viidatud eksmatrikuleerimise põhjusena erialasele edasijõudmatusele ja tehtud viide ÕKE p-le 131.3. Sellisena on haldusaktil HMS § 54 mõttes oluline puudus, sest haldusakt on põhjendamata. Põhjendusteta haldusakti andmine, eriti kui tegemist on isiku jaoks koormava haldusaktiga, toob endaga reeglina kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamine, sest haldusakti põhjendamine on üks olulisemaid haldusakti kehtivuse eelduseid. Ilma põhjendusteta ei saa haldusakti adressaat olla veendunud haldusakti õiguspärasuses. Õiguspärane ei ole haldusakti põhjendamine tagantjärele. Alles vaideotsuses haldusakti põhjenduste esitamist ei saa lugeda piisavaks, sest puudub võimalus kontrollida, kas neist põhjendustest juhinduti ka haldusakti andmisel. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Seega hiljem esitatud põhjendused ei saa reeglina haldusakti õiguspäraseks muuta. Erandlikult on kohtupraktikas aktsepteeritud haldusakti hilisemat põhjendamist, kui haldusorgan suudab tõendada, et neist põhjendustest juhinduti ka haldusakti andmisel. Käesoleval juhul ei saa selles kindlust olla juba seetõttu, et vastustaja on oma käsitust aja jooksul muutnud. Kui J. Printsi esildises (tl 19) on eksmatrikuleerimise alusena viidatud üksnes XX puudulikule tulemusele aines LKX006 „Näitleja töö“, siis vaideotsuses on EMTA rektor leidnud, et esildises on aluseks võetud nii puudulik hinne kui ka lavakunstiosakonna üldkoosoleku arvamus (vaideotsuse p 3). Kohus ei nõustu vastustajaga, et eksmatrikuleerimise käskkiri on õiguslikult võrdsustatav eksamitulemustega ning sellele ei laiene täies ranguses haldusaktile sätestatud vormi, sisu- ja menetlusnõudeid. Olukorras, kus eksmatrikuleerimine on õppesuhte lõppemise aluseks (võimalikest negatiivseim tagajärg üliõpilasele) ja põhineb õppejõudude hinnangutel (rahulolematus üliõpilase erialase arenguga), mida ei ole üheselt mõistetavalt seotud konkreetse üliõpilase õpitulemustega, laienevad eksmatrikuleerimise käskkirjale haldusakti sisu-, vormija menetlusnõuded täies ranguses. Kuigi kaebuse võiks rahuldada ka üksnes tõdemusega, et vaidlustatav haldusakt (rektori käskkiri) on motiveerimata, peab kohus menetlusökonoomia seisukohast vajalikuks analüüsida ka teisi kaebaja ja vastustaja esitatud väiteid. Vastasel korral võib vastustaja kirjutada vaideotsuses ja hiljem kohtumenetluses esitatud seisukohad uude käskkirja ning vaidlus eksmatrikuleerimise õiguspärasuse üle jätkub.
13.Kohus esitab enda järeldused XX eksmatrikuleerimise kohta.
14.Kohus peab asjaolude ja tõendite hindamise järel esiteks probleemiks seda, et tegelik hindamispraktika EMTA lavakunsti osakonnas ei lähe kokku ÕKE regulatsiooniga. ÕKE p 84 kohaselt hindab eksameid ja arvestusi üldjuhul õppejõud, kelle nimi on tunniplaanis ja üliõpilase õpingukavas. Ainet „Eriala“ jt erialaga seotud praktilisi aineid hindab vastava akadeemilise üksuse juhataja moodustatud komisjon. Vastustaja väitel kuulusid komisjoni prof A. Lamp ja prof E. Nüganen (vaideotsuse p 1). Kohtule ei nähtu, et sellist komisjoni oleks mõne EMTA aktiga või muul moel formaalselt moodustatud. Tunnistaja A. Lamp selgitas 13.09.2019 istungil, et komisjoni kuuluvad (kõik) (põhi)ainete õppejõud, hinne pannakse konsensuslikult, üks õppejõud kirjutab alla. E. Nüganen avaldas, et õppejõudude vahel toimub arutelu, hinnet andmata, ning hinde panevad konkreetsed õppejõud, kes arutavad selle kõigi õppejõududega läbi. Tunnistajad ei andnud ühest vastust sellise komisjoni juriidilise vormi kohta. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei eristatud rangelt hindamist aines „Näitleja töö“ üldisemast hinnangust üliõpilase erialase arengu kohta. A. Lambi sõnul põhines kaebaja hindamine kahe ja poole aasta tööl. Kohus saab aru, et olemas ei ole mingit akadeemilise üksuse juhataja moodustatud komisjoni, kuhu oleks kuulunud kõik lavakunstiosakonna eriala õppejõud või siis A. Lamp ja E. Nüganen kahekesi. Tunnistajate kirjeldatud hindamise viis näib olevat välja kujunenud praktikas. Kohtu arvates ei ole midagi halba laiapõhjalises hindamises. Laiapõhjalise hindamise heaks küljeks on, et konkreetsete õppejõudude (nt kursuse juhendajate) n-ö maitse-eelistused ei domineeri. 7(10)
3-19-510 Halvaks küljeks on läbipaistvuse puudumine ja vastutuse hajumine. Haldusmenetluse läbivaks põhimõtteks on, et on konkreetne organ, kes teeb otsuse, esitab ka otsuse põhjendused ja vastutab tulemuse eest. Kui tuginetakse õppejõudude üldisele arvamusele, ei ole tudengitele (ega käesolevat vaidlust lahendavale kohtule) selge, kes ja mille eest neid tegelikult hindab. Võimatu on selliste üldiste, kuid adresseerimata hinnangute (nt distsipliini puudumine, sobimatus kollektiivi) vastu end kaitsta. ÕKE ei tohiks olla vaid formaalsus. Tegelik hindamispraktika peaks kattuma õigusaktidega, mida EMTA ise vastu võtnud on (ÕKE). See ei ole küsimus akadeemilisest vabadusest. Ka akadeemiline vabadus eeldab, et juhindutakse õigusaktidest. Käesoleval juhul jääb lõpuni ebaselgeks, mille tõttu on kaebaja eksmatrikuleeritud. Väidetavalt oli aluseks negatiivne sooritus aines Näitleja töö. Samas tunnistas üks hindamiskomisjoni liikmetest – A. Lamp –, et tema Väikese Printsi proovides ei osalenud, vaid seal osales üksnes E. Nüganen lavastajana. Lavakunsti osakonna õppejõudude koosolek toimus 26.11.2018, st enne Väikese Printsi esietendust (30.11.2018). Seega said õppejõud kaebaja soorituse kohta hinnangu anda poole protsessi pealt. Arvestades, et eristatud ei ole hinnet konkreetses aines üldisest hinnangust kaebaja arengule, jääb ebaselgeks, kes ja mille eest on kaebajat hinnanud.
15.Probleemseks osutub selline praktikas välja kujunenud hindamiskorraldus siis, kui väljutakse konkreetse õppeaine raamest ja asutakse analüüsima üliõpilase üldist erialast arengut. Kui kaalul on üliõpilase jätkamine kõrgkoolis, siis on protseduuridest kinnipidamine iseäranis tähtis. Komisjoni korrektne komplekteerimine on oluline. Õppejõud, kes kaebajale aineid ei ole andnud, ei peaks osalema hindamises, mis puudutab üliõpilase erialast edasijõudmist. Komisjoni liikmed peavad ka aru saama, millise menetlusega on tegu, st kas tegemist on üldise seisukoha väljendamisega või eksmatrikuleerimise üle otsustamisega.
16.Vastustaja tegevuses on probleemiks ka mõiste „erialane edasijõudmatus“ sisustamine. Kui lähtuda vastustaja hilisemast käsitusest, et ÕKE p 131.3 teine pool omab iseseisvat tähendust, siis tuleb sedastada, et ÕKE on jätnud sisustamata, mida erialase edasijõudmatuse all tuleb mõista. Vastustaja väidab, et edasijõudmatusena tuleb mõista õppejõudude konsensuslikku (või enamuse) seisukohta üliõpilase erialasest arengust. Kehtivuse omamiseks vajaks selline käsitus ÕKE-s fikseerimist. Seda enam, et selline käsitus erineb akadeemilises ruumis konkreetset juriidilist tähendust omavast mõistest. Edasijõudmatus on tavapäraselt sisustatav objektiivsete kriteeriumide alusel. Näiteks Tartu Ülikooli ÕKE (https://www.ut.ee/et/oppimine/uliopilasele/oppekorraldusest) p 150.3 kohaselt käsitatakse edasijõudmatusena õppekava minimaalses mahus täitmata jätmist, kolmel või neljal korral negatiivse eksamitulemuse saamist, lõpueksami kahekordset mittesooritamist, doktorandi atesteerimata jätmist jms. Analoogselt on sisustatud edasijõudmatus Eesti Kunstiakadeemia ÕKE-s (https://drive.google.com/file/d/1ted1OQq02g8tDU4jRZCKMH6tl0C8yPx3/view), kus näiteks erialase edasijõudmatusega on tegu, kui erialaainetes ei ole üliõpilasel ühtegi positiivset sooritust semestri jooksul (ÕKE p 248 alap 2 b). Käesoleval juhul on vastustaja sisustanud edasijõudmatust õppejõudude negatiivse hinnanguga kaebaja erialase arengu kohta, kuid see hinnang on jäänud seostamata kaebaja õpitulemustega. ÕKE p 91 kohaselt iseloomustab üliõpilase üldist edukust antud perioodil kaalutud keskmine hinne (KKH), mis arvutatakse antud perioodil kõigi sooritatud õppeainete eksamihinnete ja ainepunktide korrutiste summa jagamisel kõigi sooritatud ainepunktide kogusummaga. Kaebaja õppekaardi väljavõttest (kd I, tl 10) nähtub, et kaebaja kaalutud keskmine hinne on 2,88, mis kehtivas hindamissüsteemis on hea ja rahuldava vahel. Sellist tulemust ei saa õiguslikus mõttes pidada edasijõudmatuseks. ÕKE-s sisustamata ja õpitulemustega seostamata „edasijõudmatuse“ käsitust peab kohus probleemseks. A. Lamp väljendas kohtuistungil, et kasin on tema jaoks negatiivne hinne ning ka E. Nüganen väljendas, et ei kujuta ette, et madalate hinnetega on hiljem võimalik näitlejana edukalt hakkama saada. See võib olla tõsi, kuid EMTA on seotud enda kehtestatud
8(10)
3-19-510 hindamissüsteemiga, mille kohaselt ka hinnet üks (kasin) loetakse positiivseks hindeks. Seetõttu ei saa kaebaja üldine õppeedukus olla põhjuseks, pidamaks teda erialas edasijõudmatuks.
17.Kui lugeda lavakunsti osakonna õppejõudude 26.11.2018 koosoleku protokolli, siis nähtub, et õppejõudude kriitikat ei pälvinud mitte niivõrd kaebaja halb õppeedukus või erialane edasijõudmatus, vaid kaebaja distsipliin ja puudumised. Sellel ajendil on J. Prints teema tõstatanud ja selles võtmes toimus peamiselt arutelu. Kaebaja erialast edasijõudmist on puudutatud üksnes riivamisi. J. Prints on väljendanud: „Nagu Elmo ja Anu jutust aru saan, on erialane edasijõudmine puudulik.“ Üldist arutelu selle pinnalt ei tekkinud ja küsimuse püstitusest ei nähtu teema tõstataja kursis olekut XX erialase arenguga. L. Peterson jäi erapooletuks. Seega ei saa ka järeldada õppejõudude konsensuslikku nõusolekut kaebaja mitterahuldava erialase edasijõudmisega. Protokolli lugedes jääb kohtule ka ebaselgeks, kas õppejõud mõistsid, et tegemist oli koosolekuga, millel otsustati kaebaja eksmatrikuleerimine või pigem tõdeti, et probleemiga tuleb edasi tegeleda. J. Printsi resümee arutelust, et „võimalik, et üliõpilane tuleb eksmatrikuleerida“, sellise kahtluse tekitab. Ka prof E. Nüganen avaldas 03.10.2019 kohtuistungil, et 26.11.2018 koosolekul ei olnud veel kindel, kas kaebaja tuleb eksmatrikuleerida ning J. Prints kutsus üles kõiki õppejõude veel etendust vaatama (kohtuistungi helisalvestus 09:51:07 jj). Kohus nõustub kaebajaga, et esitatud tõendite valguses ei saa olla veendunud, et aine „Näitleja töö“ hinne (26.11.2018 ei olnud etendused veel alanud) õppejõududega läbi arutati ning et lavakunsti osakonna õppjõud oleksid olnud teadlikud või nõus kaebaja eksmatrikuleerimisega tema nõrga erialase edasijõudmise tõttu.
18.Üheks probleemiks kaebaja eksmatrikuleerimise otsusega on see, et asjaoludest nähtuvalt on EMTA rektor piirdunud üksnes õppejõudude versiooniga, jättes ära kuulamata ja otsuse tegemisel kaalumata kaebaja vastuväited. Kohtuistungitel avaldas XX, et kõik tema puudumised 2018. a kevad- ja sügissemestril on olnud seotud arstil käimistega. Ka ühepäevased puudumised 2018. a kevadel olid kaebaja hinnangul tingitud sellest, et haigus jäi välja ravimata ning ägenes aeg-ajalt taas. Kaebaja on esitanud ka andmed oma terviseseisundi kohta, mis tema väiteid kinnitavad. EMTA õppejõud on käsitanud kaebaja puudumisi distsipliinirikkumistena. Hindamata on jäänud see, kas puudumised võisid olla põhjendatud. Kaebaja on välja toonud ka suure koormuse 2018. a sügissemestril. Kaebaja väitel oli koormus sügissemestril 260 akadeemilist tundi, mis on väga suur. Esitatud tunniplaani väljavõtetest ajavahemikus 19.11.2019–15.12.2019 nähtub, et haruldased ei olnud koolipäevad, mis kestsid 12 tundi. Sellele lisandus veel kodune ettevalmistus. Kaebaja on välja toonud ka, et tervisest tingitud probleeme esines sellel perioodil ka teistel üliõpilastel. Kohus ei saa öelda, milline on õige õppemetoodika või koormus EMTA lavakunstiosakonnas. On usutav, et ka edaspidises tööalases elus on näitleja ametiga kaasnev pinge suur. Siiski tulnuks eksmatrikuleerimisotsuse tegemisel kaebaja argumente vähemalt kaaluda ja uurida. Selle tegemata jätmine on oluline kaalutlusviga. Kohus nõustub kaebajaga, et rikutud on tema ärakuulamisõigust eksmatrikuleerimise ja vaidemenetluses (HMS § 40 lg 1, § 83 lg 2). Samuti tulnuks EMTA rektoril kontrollida lavakunstiosakonna õppejõudude hinnangut kaebaja sobivuse kohta kollektiivi. Seda saanuks teha, suheldes teiste üliõpilastega. Mäletatavasti oli kriteerium „üliõpilane on distsiplineeritud ja sobib kollektiivsesse töösse“ aines „Näitleja töö“ üheks, milles kaebaja sooritust hinnati mitterahuldavaks. Korrektne kaalumise läbiviimine eeldab kõigi osapoolte ära kuulamist. Selle tegemata jätmist ei saa õigustada sellega, et tegemist on loomingulise erialaga või et õppejõud ei peagi uurima, millised on üliõpilase puudumise põhjused, kuna tegu on täiskasvanud inimestega. Asjaoludest nähtuvalt oli esildise esitamise ja eksmatrikuleerimiskäskkirja väljastamise vahe üksnes mõned tunnid. On selge, et sellise ajaga ei ole võimalik igakülgset kaalumist läbi viia. Ka vaidemenetlus piirdus üksnes õppejõudude, mitte aga kaebaja ärakuulamisega. Sellega on EMTA rikkunud kaebaja õigusi.
19.Ka näited teiste riikide praktikast ei kinnita vastustaja positsiooni. Kaebaja esitas näited Londondi Kuningliku Teatriakadeemia, Amsterdami Teatri- ja Kunstiakadeemia, Oslo 9(10)
3-19-510 Kunstikõrgkooli ja Taani Lavakunstikooli kohta, millest nähtuvalt on võimalik tagada tudengile õigus oma ebaõnnestunud sooritust parandada. Vastustaja on leidnud enda tõlgenduse kinnituseks üksnes Leedu näite. On tõsi, et teiste riikide praktika ei tõenda ÕKE ega vastustaja hindamispraktika õigusvastasust. Siiski osutavad teiste riikide näited sellele, et suurem paindlikkus hindamisel on ka sellises loomingulises distsipliinis nagu näitlemine võimalik. Teiste riikide praktikas on oluliseks peetud täpsemate regulatsioonide kehtestamist, mis peavad tagama, et hindamine oleks laiapõhjaline, läbipaistev ning erapooletu.
20.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. EMTA on rikkunud kaebaja õigusi ja need rikkumised ei olnud üksnes vormilised, vaid sisulised. Asjaolu, kas ja millal on õppekorralduslikult võimalik tagada kaebajale arvestuse taassooritamise võimalust, ei saa mõjutada antud kaebuse rahuldamist.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud. 02.10.2019 menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja tasunud õigusabi kulusid arve nr 18 alusel 840 eurot, arve nr 40 alusel 1104 eurot ja arve nr 54 alusel 2460 eurot. Lisaks on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot ja tõlketeenuse eest 102 eurot. 02.10.2019 menetlusnimekirja kohaselt oli kaebaja kokku kandnud menetluskulusid 4521 eurot. 18.10.2018 esitas kaebaja täiendusena 02.10.2019 menetluskulude nimekirjale arve nr 56 summas 1260 eurot. Kokku taotleb kaebaja menetluskulude väljamõistmist summas 5781 eurot. Vastustaja leiab 21.10.2019, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud, arveid nr 40 on esitatud kaks tükki, kuigi nimekirja kohaselt peaks üks kandma numbrit 54. Esindaja sõidukulud ei kuulu hüvitamisele ei TsMS ega HKMS kohaselt. Millist tähtsust omab laekumise teatis nr 3824 eurot, jääb arusaamatuks. Teatise kohaselt on arve nr 54 tasunud OÜ Tarfin. Nimetatud osaühing ei ole antud menetluse osaline. Kaebaja ei ole esitanud kohtule arvet nr 56. Kohus märgib, et Riigikohus on praktikas aktsepteerinud esindaja sõidukulude hüvitamist (33-66-12, p 66; 3-3-1-67-14, p 34). Riigikohus on leidnud, et analoogia korras tuleb lähtuda riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise korrast. Kehtiva advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 151 lg 1 p 4 kohaselt kuulub Viljandist sõidu osas hüvitamisele 30 eurot ühe otsa eest (Viljandi asub Tallinnast 159 km kaugusel). Seega saab kaebajale hüvitada maksimaalselt 60 eurot istungi kohta. Arve nr 40 osas kuulub tasu seega hüvitamisele 60 euro osas. Asjaolu, et arve nr 54 (arve blanketil ekslikult märgitud nr 40) on tasunud OÜ Tarfin, ei välista selle menetluskuluna väljamõistmist. Tulenevalt HKMS § 109 lgst 5 ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. HKMS § 109 lg 11 kohaselt on HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Arve nr 54 (nr 40) on adresseeritud kaebajale, mistõttu on kaebajal tekkinud menetluskulude kandmise kohustus. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud. Kohtuasja maht on üle keskmise, toimunud on eelistung ja 2 kohtuistungit. Kuna kaebaja õiguste riive on intensiivne, on põhjendatud, et kaebaja soovib igakülgselt enda õigusi kaitsta. Võrreldes vastustaja kohtukuludega (7740 eurot käibemaksuta) on kaebaja menetluskulud väiksemad. Seda vaatamata sellele, et rahvusvahelise praktika kohta on kaebaja esitanud rohkem näiteid. Ülaltoodut arvestades leiab kohus kaebaja põhjendatud menetluskulu olevat 5781–10 (ülemäärane sõidukulu) = 5771 eurot. Selles ulatuses kuulub kaebaja menetluskulu vastustajalt väljamõistmisele. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Janek Laidvee
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.