Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk 17.03.2020, Tartu 3-18-654 Organic Seeds OÜ, LOODUSKAITSEÜHING KOTKAS ja Alam-Pedja Veis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 11.12.2017. a otsuste nr 12-6/17/1254 ja 12-6/17/1260 ning 19.12.2017. a otsuste nr 12-6/17/1302 ja 12-6/17/1303 tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks kaebajate toetusetaotlused rahuldada või alternatiivselt toetusetaotlused uuesti läbi vaadata Tartu Halduskohtu 14.12.2018. a otsus Organic Seeds OÜ, LOODUSKAITSEÜHING KOTKAS ja Alam-Pedja Veis OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebajad/apellandid – Organic Seeds OÜ, LOODUSKAITSEÜHING KOTKAS ja Alam-Pedja Veis OÜ, lepinguline esindaja Mihkel Nukka Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebajate vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 14.12.2018. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebajate menetluskulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 17.03.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
Organic Seeds OÜ, LOODUSKAITSEÜHING KOTKAS (LKÜ KOTKAS) ja Alam-Pedja Veis OÜ esitasid 13.08.2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) teate (tl 17p-18), mille kohaselt on Alam-Pedja looduskaitseala kooslused liigniisked ja pehmed, millest tulenevalt pole toetuse taotlejad saanud hooldada kõiki alasid nõuetekohaselt. Kaebuse esitajad palusid PRIA-l vääramatust jõust ja erandlikest asjaoludest tulenevalt teates väljatoodud liigniiskete alade eest taotletud toetused välja maksta.
2.Organic Seeds OÜ taotles kliima- ja keskkonnatoetust ning ühtset pindalatoetust 2017. a eest 1407,01 hektari ulatuses. PRIA määras 19.12.2017. a otsustega nr 12-6/17/1302 ja 12-6/17/1303 sellest toetuskõlbulikuks 1106,10 hektarit ja suunas Organic Seeds OÜ-le väljamaksmisele ühtset pindalatoetust 87 333,90 eurot ning kliima- ja keskkonnatoetust 42 861,47 eurot.
3.LKÜ KOTKAS taotles kliima- ja keskkonnatoetust ning ühtset pindalatoetust 2017. a eest 331,25 hektari ulatuses. PRIA määras 19.12.2017. a otsustega nr 12-6/17/1302 ja 12-6/17/1303 sellest toetuskõlbulikuks 153,87 hektarit ning suunas LKÜ-le väljamaksmisele ühtset pindalatoetust 12 862,41 eurot ning kliima- ja keskkonnatoetust 5963,32 eurot.
4.Alam-Pedja Veis OÜ taotles kliima- ja keskkonnatoetust ning ühtset pindalatoetust 2017. a eest 4,12 hektari ulatuses. PRIA määras 11.12.2017. a otsustega nr 12-6/17/1254 ja 12-6/17/1260 sellest toetuskõlbulikuks 0,92 hektarit ning jättis Alam-Pedja Veis OÜ toetusetaotluse rahuldamata.
5.Organic Seeds OÜ, LKÜ KOTKAS ja Alam-Pedja Veis OÜ esitasid 18.01.2018 PRIA otsuste peale ühise vaide (tl 29-31), milles taotlesid otsuste tühistamist toetuste väljamaksmata jätmist puudutavas osas ning uute otsuste tegemist, millega määrata mh liigniiskete alade eest vaide esitajatele kliima- ja keskkonnatoetus ja ühtse pindala toetus.
6.PRIA jättis 02.03.2018. a vaideotsusega nr 2-4/18/29-1 vaide rahuldamata (tl 24p-27).
7.Organic Seeds OÜ, LKÜ KOTKAS ja Alam-Pedja Veis OÜ esitasid 02.04.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid: 1) tühistada PRIA otsused nr 12-6/17/1254, 12-6/17/1260, 12-6/17/1302, 12-6/17/1303 osas, millega PRIA keeldus kaebajatele osaliselt kliima- ja keskkonnatoetuse ning ühtse pindala toetuse määramisest; 2) teha tühistatud osas uued otsused, millega: a) määrata Organic Seeds OÜ kliima- ja keskkonnatoetuste ning ühtse pindala toetuse kõlbulikuks kokku 1407,01 hektarit ning määrata, et täiendavalt kuuluvad Organic Seeds OÜ-le väljamaksmisele toetused kogusummas 34 825,08 eurot; b) määrata LKÜ KOTKAS kliima- ja keskkonnatoetuste ning ühtse pindala toetuse kõlbulikuks kokku 331,25 hektarit ning määrata, et täiendavalt kuuluvad LKÜ-le väljamaksmisele toetused kogusummas 20 669,49 eurot; c) määrata Alam-Pedja Veis OÜ kliima- ja keskkonnatoetuste ning ühtse pindala toetuse kõlbulikuks kokku 4,12 hektarit ning määrata, et täiendavalt kuuluvad Alam-Pedja Veis OÜ-le väljamaksmisele toetused kogusummas 390,47 eurot; 3) alternatiivselt, kui kohus leiab, et uute otsuste tegemine ei ole põhjendatud, kohustada PRIA-t kaebajate taotlused uuesti läbi vaatama.
Kaebuse kohaselt on vaidlusalused maa-alad toetusõiguslikud, kuna ajutise liigniiskuse näol esines erandlik asjaolu Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg 1 mõistes. PRIA oleks pidanud määrama kaebajatele toetuse muuhulgas tähtaegselt ja nõuetekohaselt hooldamata alade eest.
8.Tartu Halduskohus jättis 14.12.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus ei nõustunud kaebajate seisukohtadega vaidlusaluste põldude toetusõiguslikkuse osas ja selgitas, et komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg 1 sätestab, et kui toetusesaaja ei ole saanud vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu täita toetuskõlblikkuse kriteeriume või muid kohustusi, on tal seoses otsetoetustega jätkuvalt õigus saada toetust sellise pindala ja selliste loomade eest, mis olid vääramatu jõu või erandlike asjaolude ajal toetuskõlbulikud. Sama artikli lg 2 kohaselt teavitab toetusesaaja või temalt sellekohase õiguse saanud isik kirjalikult pädevat ametiasutust vääramatu jõu ja erandlike asjaolude ilmnemisest 15 tööpäeva jooksul alates päevast, mil see on võimalik, ja esitab pädeva ametiasutuse nõutavad asjakohased tõendid. Halduskohus nõustus vastustajaga, et määruse nr 640/2014 art 4 lg 1 mõttes ei ole rannaäärsete alade üleujutusest või tavapärastest sademetest tingitud liigniiskuse esinemine veekoguäärsetel aladel käsitletav vääramatu jõu või erandliku asjaoluna. Veekoguäärsete maa-alade puhul tuleb arvestada, et seal esineb veekogust lähtuvaid üleujutusi. Seetõttu tuleks erandlikku asjaolu sisustada eeskätt läbi sademerohkuse. Sellele viitab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta (edaspidi määrus nr 1306/2013) art 2 lg-s 2 sätestatud vääramatu jõu ja erandlike asjaoludena käsitatavate tingimuste loetelu. Määruse nr 1306/2013 art 2 lg-s 2 on sätestatud, et ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamise haldamise ja seire puhul võidakse „vääramatu jõu” ja „erandlike asjaoludena” tunnustada eelkõige järgmist: a) toetusesaaja surm; b) toetusesaaja pikaajaline töövõimetus; c) raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajanduslikku majapidamist; d) põllumajandusliku majapidamise loomakasvatushoonete hävimine õnnetusjuhtumi tagajärjel; e) toetusesaaja karja osa või kogu karja haigestumine loomataudi või vastavalt osade või kõigi põllukultuuride nakatumine taimehaigusesse; f) kogu põllumajandusliku majapidamise või selle olulise osa sundvõõrandamine, kui taotluse esitamise päeval ei olnud võimalik sundvõõrandamist ette näha. Nimetatud loetelus kajastatud asjaoludest saaks praegusel juhul kõne alla tulla üksnes punktis c kajastatud tingimus - raske loodusõnnetus, mis kahjustab tõsiselt põllumajanduslikku majapidamist. Samas tuleb arvestada, et määruse 1306/2013 art-s 2 on toodud üksnes näitlik loetelu tingimustest, mille esinemisel võib olla tegemist vääramatu jõu või erandliku asjaoluga. Sellele viitab sättes kasutatud sõna „eelkõige“. Lamminiitude puhul võib lähtuvalt maa-alale iseloomulikust keskkonnast olla erandliku asjaoluna käsitatav eeskätt tavapärasest suurem sademete hulk, mis takistab lamminiitudel vajalike hooldustööde (niitmine, karjatamine) tegemist. Seetõttu on PRIA asjasse puutuvate põllumassiivide puhul õigesti lähtunud hüdrotermilisest koefitsiendist (HTK), mis on perioodi sademete summa jagatud sama perioodi õhutemperatuuride kümme korda vähendatud summaga. Nimetatud koefitsient võimaldab hinnata muuhulgas sademete hulga mõju liigniiskuse tekkimisele. Vastavalt väljakujunenud praktikale lähtus PRIA sellest, et kui HTK on rohkem kui 2,0, siis loetakse ala liigniiskeks ja see loetakse erandlikuks asjaoluks. Kui koefitsient on väiksem kui 2,0 siis ei ole tegemist sellisel määral niiskusega, mis võimaldaks käsitleda asjakohaseid maa-alasid toetusõiguslike aladena määruste nr 640/2014 ning 1306/2013 mõttes. Vaidlust ei ole selles, et asjakohaste alade piirkonnas oli HTK aastal 2017 väiksem kui 2,0. Seega ei saa neid alasid pidada abikõlbulikuks eelnimetatud määruste mõttes ning toetuse määramisel tuli need alad välja arvata. Kaebajate viidatud Maaeluministeeriumi kantsleri 02.04.2018. a kirjast (tl 78) nähtub, et lisaks hüdrotermilisele koefitsiendile tuleks arvestada ka muid erandlikke asjaolusid, mille
tõendamise kohustus lasub taotlejal. Kohtumenetluses esitatud tõendid ei kinnita muude erandlike asjaolude ilmnemist toetuse määramise aluseks olevatel maa-aladel ning liigniiskuse tekkimist esmajoones sademetest. Halduskohus ei nõustunud kaebajatega, et veekogude veetaseme tõus ei olnud ette nähtav ning seda tulnuks erandliku asjaoluna arvestada. Veekogude äärsetel maa-aladel on veekogudest lähtuvad üleujutused tavapärased ning mõistlikult ette nähtavad. Nimetatu ei ole seetõttu praegusel juhul erandliku asjaoluna arvestatav. Halduskohus möönis, et ajutise liigniiskuse ettenähtavus on raskendatud, sest sademete hulk konkreetsel aastal pole objektiivselt ette ennustatav. Samas ei saa taotleja eeldada, et võimalikud liigniisked alad kvalifitseeruvad alati toetusõiguslikuks. Taotlejal on kohustus arvestada asjakohaste põllumassiivide paiknemise ning varasemate ilmastikuoludega. Kui toetust taotletakse aladele, millel varasematel aastatel ei ole olnud võimalik liigniiskuse tõttu hooldustöid teha, võtab taotleja teadliku riski, et ka toetuse taotlemise aastal võib esineda aladel liigniiskust. Ka PRIA 2017. a juhendis „Abiks taotlejale“ (tl 27p) selgitatakse, et ajutiselt liigniisketel aladel lasub taotlejatel kohustus hinnata, kas toetuse taotlemise aastal on võimalik seda põllumajandusmaad ka põllumajanduslikuks tegevuseks kasutada. Otsetoetuste maksmise eesmärgiks on soodustada aktiivset põllumajandustegevust ning muuhulgas vähendada maa-aladel ebasoovitavate taimestiku levikut, et asjakohaseid maa-alasid oleks võimalik kasutada põllumajanduslikuks tegevuseks. Otsetoetuste eesmärgiks ei ole toetada maa-alasid, millel põllumajanduslik tegevus pole võimalik. On üldteada asjaolu, et lamminiit kasvab niitmiseta või karjamaana mittekasutamisel kiiresti kinni ning hiljem on samal maa-alal põllumajanduslik tegevus oluliselt raskendatud. Piirkondades, kus esineb mitmel aastal liigniiskust, mistõttu ei ole põllumajandusliku tegevusega tegelemine olnud võimalik, ei pruugi olenevalt konkreetsel aastal esinevatest ilmastikuoludest kvalifitseeruda taotluses märgitud maa-alad toetusõiguslikuks. Vaidlust ei ole selles, et enamusel vaidlusalustel maadel esines liigniiskus ka aastal 2016 ning osadel ka aastal 2015. Halduskohus ei nõustunud kaebajate väitega, et lähtuvalt õiguskindluse põhimõttest pidi vastustaja määrama ka aastal 2017 toetuse nendele põllumassiividele, mis loeti toetusõiguslikuks aastal 2016 vaatamata sellele, et hooldustööd jäid liigniiskuse tõttu tegemata. Kuivõrd ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetusele ehk otsetoetuste saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus, siis ei ole kaebajatel õiguspärast ootust toetuse saamisele ning eeldusele, et varasemal aastal toetusõiguslikuks loetud põllumassiive käsitatakse toetusõiguslikuna ka uuel toetuse esitamise aastal. Vastustaja on selgitanud sademete hulga erinevust 2016. ja 2017. a, mis õigustas erinevat praktikat toetuste määramisel. Riigi Ilmateenistuse kodulehel kajastatud andmetest nähtub, et vastustaja on 2017. a toetuste määramisel võtnud põhjendatult aluseks asjaolu, et sellel aastal ei esinenud eelneva aastaga võrreldes samaväärseid ilmastikuolusid ning liigniiskust esines üksnes piirkonniti. Erinevatel põllumassiividel võis sademete hulk erineda, kuid see ei tähenda, et PRIA on lähtunud ebakohastest asjaoludest. Kaebajad ei ole haldus- ega kohtumenetluses suutnud tõendada, et asjakohaste maa-alade liigniiskus oli tingitud esmajoones suurest sademete hulgast. Kohtu hinnangul on PRIA poolt aluseks võetud HTK andmed piisavalt täpsed, et arvestada neid liigniiskuse hindamisel. Halduskohus rõhutas, et ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustoetuste eesmärgiks on toetada aktiivset põllumajandustegevust. Kuna kaebajad asjakohastel põllumassiividel hooldustöid ei teinud, siis ei kaasnenud neile ka olulisi hoolduskulusid. Halduskohus nõustus seetõttu vastustajaga, et toetuse määramata jätmine alade eest, mis ei olnud toetusõiguslikud, ei kahjustanud kaebajaid ülemääraselt. Kuna kaebajad ei ole suutnud tõendada, et esines erandlik asjaolu, mistõttu tuleks asjakohased maa-alad lugeda toetusõiguslikuks, siis ei ole ümber lükatud vastustaja hinnang, et nimetatud alad ei olnud toetusõiguslikud.
PRIA otsustele rakendatakse haldusakti põhjendamisnõudeid piiratult, sest taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks PRIA töö ebamõistlikult keeruliseks. Olukorda leevendab PRIA otsustele järgnev kohustuslik vaidemenetlus, mille käigus saab taotleja otsust puudutavatele kahtlustele ja küsimustele põhjalikumad vastused (vt RKHK 10.04.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-16-14, p 18). PRIA põhjendused, sh täpne arvutuskäik, ei pea sisalduma täies mahus vaidlustatud haldusaktis, need võivad olla kajastatud ka vaideotsuses või teistes dokumentides. PRIA vaidlustatud otsused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale. Otsustes on välja toodud haldusaktide andmise õiguslikud ja faktilised alused, selgitatud toetuse vähendamise aluseid (hooldusnõuete mittenõuetekohane täitmine) ning määratavate toetussummade suurusi. Otsustes on välja toodud selgitused ja arvud taotletud pindala, kindlaksmääratud pindala ning nende erinevuse kohta. Vaidlustatud PRIA otsuste põhjendused ning kaalutlused on esitatud põhjalikumalt vaideotsuses ning selles viidatud dokumentides. Vaidlustatud haldusaktides on esitatud toetuse määramise arvutuskäik, mida vastustaja on täpsemalt kirjeldanud ka kaebusele esitatud vastuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebajad esitasid 14.01.2019 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad halduskohtu 14.12.2018. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebajad leiavad, et halduskohus on otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, hinnanud ekslikult tõendeid ning rikkunud menetlusnorme. Kaebajad on kokkuvõtlikult järgmistel seisukohtadel: - halduskohus kohaldas ebaõigesti Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg-t 1; - halduskohus on rikkunud HKMS § 61 lg 1 (tõendite igakülgse hindamise kohustus) ja HKMS § 165 lg 1 (kohtuotsuse põhjendamiskohustus) nõudeid; - põhjendamata on halduskohtu järeldus, et kaebajatele oli ettenähtav, et 2017. a suvel ei saa vaidlusaluseid põlde nõuetekohaselt hooldada. Kaebajad ei saanud eeldada, et 2017. a suvi on keskmisest vihmasem ja väiksema päiksepaiste hulgaga; - liigniiskuse hindamisel on halduskohus põhjendamatult lähtunud HTK väärtusest; - hüdromeetriajaama andmed ei ole täpsed sademete hulga hindamiseks vaidlusalustel põldudel; - halduskohus tuvastas ebaõigesti, et kaebajad ei ole vaidlusalustel põldudel hooldustöid teinud; - vaidlustatud otsused ja halduskohtu otsus rikuvad kaebajate õiguspärast ootust järjekindlale haldusorgani tegevusele. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et 2017. a vaidlusalustel põldudel esinenud liigniiskus on erandlik asjaolu määruse nr 640/2014 art 4 lg 1 tähenduses. Kaebajad ei saanud eeldada, et 2017. a suvi on keskmisest vihmasem ja väiksema päiksepaiste hulgaga. Taotlejad võisid mõistlikult võttes eeldada, et nendel aladel on PRIA hinnangul võimalik toetuskõlblikkuse kriteeriume täita. Halduskohus ei ole analüüsinud seisukohti, mille kohaselt ei saa liigniiskuse tuvastamisel lähtuda ainult HTK näitajast. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei loeta vaidlusaluste põldude liigniiskust erandlikuks asjaoluks. Kaebajate hinnangul tuleb erandlik asjaolu (liigniiskus) teha kindlaks konkreetse juhtumi põhiselt ja iga põllu lõikes selgitada välja, kas ja miks on konkreetne maa-ala liigniiske. Ainult HTK väärtuse alusel ei ole põhjendatud tuvastada, kas põld on liigniiske. Vastustaja esitatud HTK andmed ei näita objektiivselt ja täpselt sademete hulka ega iseloomusta liigniiskuse tekkimist konkreetsetel põldudel.
Hüdromeetriajaamas mõõdetud HTK ei välista seda, et põllud olid liigniisked ja neid ei saanud nõuetekohaselt tähtaegselt hooldada. Halduskohtu seisukoht, et kaebajad ei ole vaidlusalustel põldudel hooldustöid teinud, on ebaõige. Halduskohus leidis, et kaebajatel ei saanud tekkida õiguspärast ootust toetuse saamisele ning eeldusele, et varasemal aastal toetusõiguslikuks loetud põllumassiive käsitatakse toetusõiguslikuna ka uuel toetuse esitamise aastal. Kaebajate hinnangul on PRIA otsused, mille kohaselt ei ole liigniiskus 2017. a erandlik asjaolu, üllatuslikud. Taotlejal on põhjendatud ootus, et haldusorgan tegutseb samade asjaoludega olukordades samaselt. See tähendab, et kaebajatel on ka õiguspärane ootus haldusorgani järjekindla tegevuse suhtes, s. o selle suhtes, et haldusorgan jääb kindlaks enda poolt väljakujundatud varasematele õigushinnangutele.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlustatud PRIA otsused on õiguspärased ning halduskohtu 14.12.2018. a otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel puudub alus. Halduskohus on välja selgitanud kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud, mille tulemusel on otsuses jõutud õigele järeldusele. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, mille kohaselt on taotlejal igal juhul õigus saada põllumajandustoetust, kui taotleja ei saa vääramatu jõu tõttu põldu hooldada. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 näeb ette võimaluse toetada põllumajandust ka nendel juhtudel, kui tegemist on toetuskõlbliku maaga, kuid ootamatult ja ettenägematult on toimunud midagi sellist, mida mõistlikult ette näha ei olnud võimalik. See, et õigusnorm võimaldab teatud tingimustel saada soodustust, millele tavaolukorras õigus puuduks, ei tähenda seda, et sellise soodustuse saamise õigus peaks olema piiramatu ja absoluutne. Kuna vääramatu jõu ja erandlike asjaolude mõistete ammendavat loetelu Euroopa Liidu määrused ei sätesta (määrus nr 1306/2013 art 2 lg 2), on PRIA lugenud üheks selliseks juhtumiks, mis takistab põllumajandustööde tegemist ning mida ei pruugi olla võimalik ette näha, ka sademetest tingitud liigniiskuse. See aga ei tähenda, et sama asjaolu (liigniiskuse) järjepidevat esinemist samadel maadel tuleks tingimata järjepidevalt ja mitmel järjestikusel aastal lugeda erandlikuks asjaoluks, mille esinemisest taotleja mitte kuidagi ette teada ei saanud. See võimaldaks taotlejate poolt soodustuse ärakasutamist tulu saamise eesmärgil ja kulutusi täielikult tegemata, mida osad põllumajandustoetuste taotlejad on asunud agaralt ka ära kasutama. Kui samad põllud on olnud liigniisked mitu aastat järjest, siis ei ole vastustaja arvates põhjendatud tugineda sellele, et liigniiskuse teke nendel maadel ei olnud taotlejale ette prognoositav. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et liigniiskuse tõttu toetuse määramata jätmine tuli neile ootamatult. PRIA märkis juba 2016. a infokirjas, et seoses probleemidega rohumaade hooldamisnõuete täitmisel liigniiskuse tõttu küsis PRIA Riigi Ilmateenistuselt sademete ja temperatuuride andmeid piirkondade ja kuupäevade lõikes. Sõltuvalt rohumaa hooldamise tähtajast hinnati perioode 1. juulist kuni 10. augustini või 1. juulist 20. augustini. Vastavalt väljakujunenud praktikale lähtuti sellest, et kui HTK on üle 2,0, loetakse seda liigniiskuseks. PRIA teavitas enne vaidlusaluste haldusaktide andmist kaebajaid neile saadetud selgituskirjades seisukohast, et vaidlusalused põllud ei ole 2017. a toetusõiguslikud. PRIA vaatas 2017. a üle kõik kaebajate liigniiskuse teavitustega põllumassiivide asukohad ja võrdles neid Riigi Ilmateenistuselt saadud andmetega. PRIA arvestas, et põllud, millel ei olnud võimalik liigniiskusest tulenevalt nõuetekohaselt tähtajaks töid teostada ja mille HTK oli väiksem kui 2,0, ei ole 2017. a ühtse pindalatoetuse osas toetusõiguslikud, kuid nende põldude osas on PRIA arvestanud taotleja teavitust liigniiskuse esinemise kohta ning sellest tulenevalt ei rakendanud PRIA toetuse arvestamisel nendel põllumassiividel asuvate põldude osas pindalade erinevusest tulenevat täiendavat sanktsiooni. Otsetoetuste määramisel on üheks eesmärgiks välistada toetuste maksmine selliste maade eest, mida tegelikult ei hooldata.
Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 tähenduses ei kuulu igal juhtumil vääramatu jõu mõiste alla Eesti kliimavöötmele iseloomulikud tavapärased ilmastikutingimused, milleks on vihm või üleujutused rannaäärsetel aladel. 2016. a loeti terve Eesti liigniiskeks ning liigniiskuse tõttu hooldamata jäänud aladele määrati selle tõttu 2016. a teavituse olemasolul otsetoetusi. 2017. a oli ka vihmast tingitud liigniiskust, kuid seda esines piirkonniti. Euroopa Liidu õigusnormi kohaldamisel tuleb arvestada seadusandja eesmärki ja ka PRIA-le antud võimalust proportsionaalsete otsuste tegemiseks taotluste menetlemise ja toetuse andmise kaalumisel. Tõlgendus, mille järgi tuleks vääramatu jõu mõiste määratluse alla kuuluvatel juhtumitel määrata toetus konkreetseid juhtumipõhiseid asjaolusid arvestamata ja mistahes tingimustel, oleks vastuolus ühenduse toetuste maksmise süsteemi toimimise nõudega, mille kohaselt ei ole liikmesriikidel lubatud kahjustada määrusega taotletud eesmärke ega ühenduse õiguse põhimõtteid. Maaeluministeeriumi 02.04.2018. a kirjas nr 4.2-14/320 annab ministeerium üldisi soovituslikke juhiseid liigniiskusega maade osas, omamata seejuures konkreetset informatsiooni kaebajate põldude kohapealses kontrollis fikseeritud kontrollitulemuste kohta ning kontrollaruannete ja kohapealses kontrollis tehtud fotomaterjali kohta. Ühtlasi rõhutab ka Maaeluministeerium, et PRIA-l tuleb kohaldada iga taotleja osas juhtumispõhist lähenemist. PRIA on juhtumipõhist lähenemist ja taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtet kaebajate osas järginud. Kaebajate väite kohta õiguspärase ootuse osas toetusele leiab vastustaja, et põllumajandusvaldkonnas tegutsevale ettevõtjale ei saa olla üllatuseks asjaolu, et põllumajandus on juba oma olemuselt selline tegevusvaldkond, kus stabiilsus on minimaalne sõltuvalt erinevatest faktoritest, millest üheks mõjukamaks on ilmastikutingimused. Kohtupraktika kinnitab läbivalt seisukohta, et ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetusele ehk põllumajandustoetuste saamiseks puudub isikul subjektiivne õigus (vt RKHK 04.04.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-77-12, p 18 ja 30.07.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-39-14, p 13). Seega ei ole kaebajatel õiguspärast ootust toetuse saamisele ega eeldusele, et varasemal aastal toetusõiguslikuks loetud põllumassiive käsitatakse toetusõiguslikuna igal taotlemise aastal. Ka 02.12.2004. a lahendis asjas nr 3-4-1-20-04 on Riigikohus leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Ka PRIA pädevuses on õigusnormide alusel teha võimalikult õige ja õiglane kaalutlusotsus ilma, et otsus peaks olema igal aastal täpselt sama, kuigi asjaolud on mõnevõrra muutnud. Kuivõrd sademete hulk oli 2016. ja 2017. aastal erinev, õigustas see erinevat praktikat toetuste määramisel.
11.Kaebajad esitasid 27.02.2020 ringkonnakohtule HKMS § 90 lg 2 alusel vastuväite, milles leiavad, et ringkonnakohus jättis ekslikult rahuldamata nende taotluse kohtuasja läbivaatamiseks istungil. Kaebajad peavad oluliseks isiklikult kohtule selgitada, kuidas mõjutas 2017. a tekkinud liigniiskus toetuskõlbulikkuse kriteeriumide tähtaegset täitmist ning kuidas PRIA tegutses 2017. a toetuste menetluses suhtluses kaebajaga sõnamurdlikult ja eksitavalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebajate vastuväite kohtu tegevusele (I) ning esitab seejärel oma seisukohad apellatsioonkaebuse osas (II). I
13.HKMS § 90 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu
tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kuivõrd praegusel juhul on vastuväide esitatud veidi enne kohtuotsuse tegemist, siis ei lahenda ringkonnakohus vastuväidet eraldi määrusega, vaid esitab menetlusökonoomiast lähtudes oma otsustuse koos põhjendustega kohtuotsuses. HKMS § 162 lg 1 näeb ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
14.Kaebajate vastuväide ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohus leidis juba 07.02.2020 tehtud määruses, et praegusel juhul on kohtuasja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik apellatsioonimenetluses välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning vaidluse asjaolud ei tingi kohtuistungi korraldamise vajadust. Ringkonnakohus võttis seejuures arvesse ka asjaolu, et kaebaja ei soovinud istungi korraldamist halduskohtus ning ei põhjendanud apellatsioonkaebuses kuidagi oma soovi arutada asja apellatsioonimenetluses siiski kohtuistungil. Ringkonnakohus selgitas 07.02.2020. a määruses samuti, et menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kui juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks, võimaldab asja lahendamine kirjalikus menetluses lahendada asja märksa kiiremini ning väiksemate kuludega, mis kaalub ringkonnakohtu hinnangul üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Ringkonnakohus selgitas ka, et kui kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise käigus siiski leiab, et asja on vaja arutada istungil, võib ringkonnakohus HKMS § 131 lg 4 alusel olenemata asja määramisest läbivaatamiseks kirjalikus menetluses kuni otsuse tegemiseni määrata asja läbivaatamiseks kohtuistungil. Praegusel juhul sellist vajadust ilmnenud ei ole.
15.Ringkonnakohtu hinnangul nähtuvad praeguses asjas olulised asjaolud piisavalt selgelt asja materjalidest ning menetlusosalistelt täiendavate ütluste või tõendite saamiseks kohtuistungil puudub vajadus. Kaebajad on põhjalikult ja ka korduvalt selgitanud, miks nad ei nõustu vaidlustatud PRIA otsuste ja halduskohtu otsusega. Ringkonnakohtule on kaebajate seisukohad arusaadavad ka selles osas, miks nad peavad PRIA tegutsemist sõnamurdlikuks ja eksitavaks. Samuti puudub kaebajatel vajadus isiklikult kohtule selgitada, kuidas mõjutas 2017. a tekkinud liigniiskus toetuskõlbulikkuse kriteeriumide tähtaegset täitmist, kuivõrd nimetatud asjaoludel ei ole asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust. Arvestades, et kaebajatel puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks, on praegusel juhul oluline kaal vaidluse iseloomul ja kohtu veendumusel, et asja lahendamiseks olulised asjaolud nähtuvad piisavalt selgelt asja materjalidest. II
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebajate esitatud väited ja seisukohad ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Asja materjalide põhjal ja halduskohtu põhjendusi arvestades ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning
tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebajate väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
17.Praeguse vaidluse keskmes on küsimus, kas toetusõiguslikel aladel 2017. a esinenud liigniiskus on käsitatav vääramatu jõu või erandliku asjaoluna komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg 1 mõttes, mille esinemisel on võimalik kaebajatele määrata toetust ka olukorras, kus põllumajandusmaa on nõuetekohaselt hooldamata. Kaebajad on seisukohal, et tegemist on erandliku asjaoluga nimetatud sätte mõttes. Vastustaja on seisukohal, vihm või üleujutused rannaäärsetel aladel ei kuulu igal juhtumil vääramatu jõu ega erandliku asjaolu mõiste alla ning praegusel juhul ei olnud hooldamata põldude osas toetuse maksmiseks alust. Halduskohus nõustus vastustajaga, et määruse nr 640/2014 art 4 lg 1 mõttes ei ole veekoguäärsete alade üleujutusest või tavapärastest sademetest tingitud liigniiskuse esinemine käsitatav vääramatu jõu või erandliku asjaoluna. Vaidlust ei ole selles, et nõuetekohast hooldustööde teostamist takistas liigniiskus, millest kaebajad vastustajat teavitasid.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg 1. Kaebajad tuginevad sellele, et varasematel aastatel (s.o 2015.-2016. a) on PRIA käsitanud liigniiskust erandliku asjaoluna ja nõuetekohaselt hooldamata jäänud põldude eest kaebajatele toetused välja maksnud. Kaebajate arvates on sellega tuvastatud, et liigniiskus, mis takistab põllu nõuetekohast hooldamist, on käsitatav määruse (EL) nr 640/2014 art 4 lg 1 mõistes asjaoluna, mille kohaselt on toetuskõlblikkuskriteeriumite täitmata jätmine vabandatav ja toetusesaajal on õigus toetusele. Õigusnormi tõlgendamine üksnes varasema halduspraktika põhjal ei ole siiski piisav. Nii halduskohus kui ka vastustaja on määruse nr 640/2014 art 4 lg 1 tõlgendamisel õigesti lähtunud määruse nr 1306/2013 art 2 lg-s 2 toodud vääramatu jõu ja erandlike asjaoludena käsitatavate tingimuste loetelust ning otsetoetuste maksmise eesmärgist välistada toetuste maksmine selliste maade eest, mida tegelikult ei hooldata. Seetõttu on õige nii vastustaja kui halduskohtu poolt märgitu, et piirkondades, kus esineb mitmel aastal liigniiskust, ei pruugi taotluses märgitud maa-alad kvalifitseeruda toetusõiguslikuks.
19.Kaebajad viitavad Maaeluministeeriumi 02.04.2018. a kirjale, mille kohaselt tuleb veekoguäärsete rohumaade majandajaid kohelda võrdselt teiste rohumaade majandajatega, st võtta arvesse sademetest tingitud liigniiskust kui erandlikku asjaolu, kui on tõendatud, et tegemist on toetusõigusliku maaga, kus ei ole olnud võimalik konkreetsel aastal valitsenud looduslike ilmastikuolude (liigniiskuse) tõttu põllumajandusmaad hooldada. Ministeerium viitab ise PRIA ja ministeeriumi 02.10.2017. a kohtumisele, kus otsustati, et PRIA kasutab liigniiskuse hindamisel hüdrotermilist koefitsienti, kuid täiendavalt jääb taotlejale võimalus tõendada erandliku asjaolu esinemist, millest lähtuvalt kasutab PRIA juhtumipõhist lähenemist. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja lähtunud ministeeriumiga kokkulepitud põhimõtetest, sest erinevalt ministeeriumi kirjas rõhutatust ei ole praegusel juhul tegemist olukorraga, kus hooldustööde tegemine oli liigniiskuse tõttu võimatu kogu suve jooksul. Kaebajad on selgitanud, et nad jõudsid osadel vaidlusalustel põldudel heina niitmis- ja kokkukogumistöid teostada, kuid ei saanud liigniiskuse tõttu heina põldudelt ära vedada.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et ebavõrdsuse vältimiseks tuleb 2017. a käsitada liigniiskust kui erandlikku asjaolu määruse nr 640/2014 art 4 lg 1 tähenduses. Asjaolu, et veekoguäärseid maid ei loeta keskkonnatingimustest tulenevalt võrdseks teiste rohumaadega ja et see mõjutab rohumaa majandajale toetuse määramise otsustamist, ei riku võrdsuspõhiõigust. Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Lamminiitudel ja veekogudest eemal asuvate rohumaade
looduslikud tingimused on erinevad. Kui selline erinevus (nt üleujutus) mõjutab maa hooldamise kohustuse nõuetekohast täitmist, on loomulik, et toetuse määramisel sellega arvestatakse.
21.Kaebajate üks põhiväide liigniiskuse erandliku asjaoluna käsitamisel on, et liigniiskuse tekkimine ei ole ettenähtav, kuivõrd taotlejalt ei saa mõistlikult oodata, et ta suudaks prognoosida eeloleva suve ilmastikutingimusi. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus möönis vaidlusaluses otsuses, et ajutise liigniiskuse ettenähtavus on raskendatud, sest sademete hulk konkreetsel aastal pole objektiivselt ette ennustatav, kuid samas ei saa taotleja eeldada, et võimalikud liigniisked alad kvalifitseeruvad alati toetusõiguslikuks. Arvestades asjaolusid, mida PRIA-l tuleb toetuse määramisel silmas pidada, nõustub ringkonnakohus selle seisukohaga. Taotleja võime ilmastikutingimusi (sh sademeid) täpselt prognoosida ei oma kaebajate poolt sellele omistatud kaalu.
22.Kaebajate arvates ei ole halduskohus analüüsinud nende seisukohti, mille kohaselt ei saa liigniiskuse tuvastamisel lähtuda ainult HTK näitajast ning lähtuda tuleb ka mulla omadustest ning põhjavee tingimustest. Vastustaja selgituste kohaselt kasutas PRIA liigniiskuse hindamiseks agrometeoroloogias laialdaselt kasutatavat hüdrotermilist koefitsienti, mis saadakse perioodi sademete summa jagamisel sama perioodi õhutemperatuuride kümme korda vähendatud summaga. PRIA lähtus väljakujunenud praktikast, et kui HTK on rohkem kui 2,0, siis loetakse ala liigniiskeks ja see loetakse erandlikuks asjaoluks. Vaidlust ei ole selles, et asjakohaste alade piirkonnas oli HTK aastal 2017 väiksem kui 2,0. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajate vastuväited ei kinnita nende andmete ebakohasust sellisel määral, et lugeda HTK koefitsiendist lähtumist asjakohatuks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kaebajate viidatud mulla omadustest lähtumine asjakohane pidevale liigniiskusele tuginemise korral. Pideva liigniiskuse tulemusena pinnas soostub, millest annab lisaks iseloomulikule taimestikule tunnistust nt turba olemasolu mullas (vt lamminiitude keskkonnatingimuste kohta nt „Luhtade hoolduskava“, https://www.keskkonnaamet.ee/sites/default/files/luhtade_hoolduskava.pdf). Kuna PRIA ei ole käsitanud vaidlusalusaluseid põldusid pidevalt liigniisketena, saab liigniiskuse hindamisel HTK-st lähtumist pidada piisavaks.
23.Vastustaja märgib PRIA juhendmaterjalile viidates, et pidevalt liigniisked alad ei kvalifitseeru üldse toetuskõlblikuks, kuna sellistel aladel põllumajandustegevus võimalik ei ole. Ajutiselt liigniiskeks loetakse alad, mida katab üleujutusvesi ainult mingi aeg aastast (näiteks lamminiidud). Seega loetakse ajutiselt liigniisked alad toetusõiguslikuks tingimusel, et nendel aladel on võimalik vee taandumisel põllumajanduslik tegevus. Kui liigniiskuse esinemine samal maa-alal kordub, liigniiskus ei taandu ja maa hooldamine võimalik ei ole, siis ei arvesta PRIA selliseid maa-alasid abikõlbulikeks. Sellisel juhul ei ole enam saavutatav toetuse eesmärk, mille kohaselt tuleb maad igal aastal hooldada, et oleks võimalik seda kasutada ka järgneval aastal põllumajanduslikuks tegevuseks ilma lisakulutusi tegemata, nagu näeb ette maaeluministri 17.04.2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ § 3 lg 2. Eeltoodust ei järeldu, et sellisel juhul on PRIA arvates tegemist pidevalt liigniiske alaga (nagu seda on selgitatud PRIA juhises), kus põllumajandustegevus võimalik ei ole. Seetõttu on asjakohatu kaebajate etteheide, et halduskohus jättis tuvastamata, kas vaidlusalused põllud on ajutiselt või pidevalt liigniisked. Asjaolu, et liigniiskus võib takistada maa hooldamist mitmel järjestikusel aastal ei tähenda, et tegemist oleks pidevalt liigniiske maaga. Seda kinnitab ka kaebajate poolt apellatsioonimenetluses märgitu, et kui nad 2015.-2017. a ei saanud liigniiskuse tõttu toetuskõlblikkuse kriteeriumeid täita, siis kohtumenetluse ajal kahel järjestikusel aastal
(2018. a ja 2019. a) on toetuskõlblikkuse kriteeriumid täidetud ning kaebajatele toetused välja makstud.
24.Liigniiskuse esinemise fakt ei ole ainus asjaolu, mida toetuse määramisel tuleb arvestada. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et PRIA hindas kõiki asjaolusid kogumis, mis tähendab seda, et PRIA hindas ka seda, kuidas on olnud võimalik põllumajandusmaad eelnevatel aastatel kasutada võimalikust liigniiskusest tingituna ja ka seda, kuidas maad on võimalik kasutada järgneval kasvuperioodil ning seda, kas maad on üldse võimalik põllumajanduslikuks tegevuseks järjepideva liigniiskuse esinemise tõttu kasutada. Vastustaja sõnul sai praegusel juhul otsustavaks aastaid järjepidev liigniiskuse olemasolu samadel põllumajandusmaadel, mille tõttu kaob võimalus saavutada nõutav põllumajandusmaa kasutamine toetuse eesmärkide kohaselt põllumajanduslikuks tegevuseks ilma oluliste lisakuludeta järgmisel kasvuperioodil. Samuti selgitas vastustaja, et põllumajandustoetuste määramisel tuleb kaaluda ja hinnata põllumajandustoetustele ette nähtud tegevuste nõuetele vastavat ja tähtaegset läbiviimist, kuna kõik toetused on otseselt ja rangelt seatud sõltuvusse nõutud tegevuste läbiviimise ja nõuetekohase tulemusega.
25.Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas halduskohus ebaõigesti, et kaebajad ei ole vaidlusalustel põldudel hooldustöid teinud ja kaebajatel ei ole seoses liigniiskete põldudega kulutusi tekkinud. Asjas esitatud tõendid (kaebajate 25.07.2018. a vastusele lisatud kontrolllehed) kinnitavad, et osadel vaidlusalustel põldudel jõudsid kaebajad heina niitmis- ja kokkukogumistöid teostada, kuid ei saanud liigniiskuse tõttu heina põldudelt ära vedada. Halduskohus nõustus vaidlusaluses otsuses põhjendatult vastustajaga, et toetuse määramata jätmine alade eest, mis ei olnud toetusõiguslikud, ei kahjustanud kaebajaid ülemääraselt ka olukorras, kus osadel põldudel jõuti heina niitmis- ja kokkukogumistöid siiski teha. Kuivõrd halduskohtu nimetatud järeldus on õige, ei anna kaebajate eelmainitud etteheide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
26.Kaebajad märgivad, et halduskohus ei ole arvestanud tõendeid, mis kinnitavad, et 2017. a oli keskmisest kõrgem sademete hulk. Ilmateenistuse koostatud 2017. a ilmastiku ülevaatest (tl 108p ja 111) selgub, et juuli kuni september 2017. a olid erakordselt sajused. Augustis oli paiguti sademete hulk üle 200% normist. Samuti on ilmateenistus rõhutanud, et 13.07.2017 tekitasid paduvihmad Tartus tänavatel koguni üleujutusi. Augusti osas on märgitud, et esinesid tugevad äikesetormid, mis lennutasid majadelt katuseid ning Tallinnas tekitas äikesevihm üleujutusi. Kaebajate hinnangul ei olnud sellised paduvihmad, äikesetormid ja üleujutused, mis soodustasid ilmselgelt kõnealustel põldudel liigniiskuse tekkimist, mõistlikult ettenähtavad. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa paduvihm Tartus ja äikesevihm Tallinnas kuidagi soodustada kõnealustel põldudel liigniiskuse tekkimist. Halduskohus võrdles ilmateenistuse kodulehel avaldatud andmetele tuginedes suvekuude keskmist sajuhulka aastatel 2016 ja 2017 ning leidis, et 2016. a oli tunduvalt rohkem sademeid kui aastal 2017 ning et sademete hulk üle Eesti ja ka Alam-Pedja looduskaitseala piirkonnas oli 2016. a suurem kui 2017. a (otsuse p 17). Halduskohus möönis, et erinevatel põllumassiividel võis sademete hulk erineda, kuid see ei tähenda, et PRIA lähtus ebakohastest asjaoludest. Samuti ei saa eeldada, et PRIA suudaks tuvastada igale põllumassiivile langenud sademate täpse hulga.
27.Kaebajad märgivad, et ilmateenistuse 2017. a hüdroloogilise aastaraamatu (tl 111p-113) andmetel ületas 2017. a suvel enamikes jaamades mõõdetud veetase pikaajalist keskmist. Seejuures on ilmateenistus rõhutanud, et mitmel jõel (sh Emajõe vesikonda kuuluvad Ahja, Väike- Emajõgi, Porijõgi, Elva, Purtse) ületas tulvatipp kevadist suurvee tippu või küündis selle lähedale (peamiselt nendel aladel asuvadki vaidlusalused põllud). Seega soodustasid kaebajate
arvates põldudel liigniiskuse teket ka jõgede erakordselt kõrged veetasemed, mille tõttu olid vaidlusalused alad liigniisked. Kaebajate esitatud tõendi vahetul uurimisel selgub, et 2017. a suve on kirjeldatud järgmiselt: „Sadude periood juuni teises dekaadis tõstis väheke veetasemeid. Juulis veetasemed oluliselt ei tõusnud. Augusti sajuhulk küündis juba veidi üle pikaajalise keskmise ning septembri vihmasajud kergitasid veetaset veelgi. Septembri teise dekaadi vihmatulvas sadas peaaegu iga päev ning mõnes kohas täitus ööpäevaga peaaegu kaks sajunormi, mistõttu mitmel jõel (näiteks Ahja, Väike-Emajõgi, Porijõgi, Elva, Purtse) ületas tulvatipp kevadist suurvee tippu või küündis selle lähedale (näiteks Kunda ja Halliste jõel). Suve kokkuvõtteks ületas enamus jaamades veetase pikaajalist keskmist.“ Kuivõrd septembri teise dekaadi vihmatulv ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades asjassepuutuv, siis ei ole esitatud tõendile kaebajate näidatud kaalu omistamine põhjendatud. Kuigi halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses omapoolset hinnangut nimetatud tõenditele selgelt välja toonud, ei tähenda see, et kohus neid ei hinnanud. HKMS § 165 lg 1 p 2 järgi märgib kohus otsuse põhjendavas osas asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks. See puudus ei anna siiski alust halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
28.Kaebajate arvates rikkus PRIA 2017. a toetuse määramisel õiguskindluse põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendusega, et ühtse pindalatoetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetusele saamiseks puudub taotlejal subjektiivne õigus ning seega ei ole kaebajatel õiguspärast ootust toetuse saamisele ega eeldusele, et varasemal aastal toetusõiguslikuks loetud põllumassiive käsitatakse toetusõiguslikuna ka uuel toetuse esitamise aastal. Õiguspärase ootuse põhimõttest ei tulene, et kui isikut on mingites tingimustes koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist soodustust jätkuvalt kohaldada ka sama tingimuse (nt ajutine üleujutus) kordumisel muutunud tingimuste mõjust sõltumata.
29.Eeltoodust lähtudes jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata.
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Seega jäävad kaebajate menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
31.Kaebajad paluvad mõista Eesti Vabariigilt vastustaja kaudu lisaks menetluskuludele välja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4). Vastuseks kaebajate taotlusele selgitab ringkonnakohus, et halduskohtumenetluse seadustikus puudub viide tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg-le 4. Seega ei ole säte halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 1 lg 3) ja halduskohtumenetluses ei ole võimalik esitada nõuet hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks. Seetõttu tuleb kaebajate viivisetaotlus jätta läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.