Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 05.03.2020, Tartu 3-18-351 X kaebus Viru Vangla 21.11.2017. a käskkirja nr 6-3/1137-1 tühistamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kartserisse paigutamisega Tartu Halduskohtu 31.10.2018. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2018. a otsus muutmata.
2.X apellatsioonimenetluse kulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 05.03.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 27.10.2017. a käskkirjaga nr 6-2/321-3 (tl 28) kinnipeetava X tööle Viru Vangla finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale. Käskkirja p 2 kohaselt anti kinnipeetavale enne käskkirja koostamist võimalus tema ärakuulamiseks. Samas punktis on märgitud, et kinnipeetav andis suuliselt teada, et ta ei ole nõus majandustööle asuma. Käskkirja p 3 kohaselt kooskõlastas meditsiiniosakonna arst kinnipeetava tööle määramise 21.10.2017. Tööle määramise käskkirja tutvustati kinnipeetavale 30.10.2017.
Viru Vangla vanemvalvuri 03.11.2017. a ettekande nr 6-20/5383-1 (tl 24p) kohaselt ei allunud kinnipeetav X 02.11.2017 talle antud mitmekordsetele korraldustele asuda tööle sektori koristajana. Kinnipeetav keeldus tööd tegemast ning ei soovinud meditsiiniosakonna töötaja poolt tema tervisliku seisundi kontrollimist.
3.Vanemvalvuri 04.11.2017. a ettekande nr 6-20/5407-1 (tl 25p) kohaselt ei allunud kinnipeetav X 04.11.2017 vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda graafikujärgselt majandustöödele eluosakonna koristajana. Keeldumist kinnipeetav ei põhjendanud ja meditsiinitöötaja abi ei vajanud.
4.Vanemvalvuri 06.11.2017. a ettekande nr 6-20/5438-1 (tl 26p) kohaselt ei allunud kinnipeetav X 06.11.2017 vanglaametniku seaduslikule korraldusele asuda graafikujärgselt majandustöödele eluosakonna koristajana. Keeldumist kinnipeetav ei põhjendanud ja meditsiinitöötaja abi ei vajanud.
5.Viru Vangla määras 21.11.2017. a käskkirjaga nr 6-3/1137-1 (tl 20-21) kinnipeetavale 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017 vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest kartserisse paigutamise 7 (seitsmeks) ööpäevaks, s. o kokku 21 ööpäevaks.
6.Kinnipeetav esitas Viru Vanglale 19.12.2017 vaide, milles taotles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamist. Kinnipeetav esitas ka kahju hüvitamise nõude, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju (2100 eurot) hüvitamist 21 ööpäeva alusetult kartseris viibimise eest.
7.Viru Vangla jättis 18.01.2018. a vaideotsusega nr 6-12/670-2 (tl 17) kinnipeetava vaide rahuldamata. Samuti jättis Viru Vangla 16.02.2018. a otsusega nr 6-16/171-2 (tl 30) rahuldamata kinnipeetava taotluse kahju hüvitamiseks.
8.Tartu Halduskohtusse saabus 16.02.2018 X kaebus Viru Vangla 21.11.2017. a käskkirja nr 6-3/1137-1 tühistamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2100 eurot seoses õigusvastaselt 21 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Kaebuse kohaselt anti kaebajale korraldus graafikujärgseks koristamiseks hetkel, mil ta oli tarvitanud arsti poolt välja kirjutatud ravimit, millel on kõrvalmõjud ja sellises seisundis ei olnud ta võimeline tegema talle määratud tööd. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi rikuti ja ta paigutati kartserisse ebaseaduslikult.
9.Tartu Halduskohus jättis 31.10.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et VangS § 53 lg 1 kohaselt on vanglal kohustus tagada kinnipeetavale arstiabi kättesaadavus ning vastustaja on seda kohustust täitnud. Arstiabi kättesaadavuse tagamine tähendab ka seda, et vanglal on ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist. Kaebaja tervisekaardi (tl 37-38, 74) kohaselt käis ta vahetult enne tööle määramise käskkirja koostamist arsti vastuvõtul, kus arst tuvastas, et kinnipeetav võib töötada. Kaebaja väide, et tema terviseseisund oli korralduse andmise hetkel selline, mis välistas töötamise, on paljasõnaline ja ei ole millegagi tõendatud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja tööle asumise korralduste andmise ajal viidanud halvale enesetundele või muudele väidetavatele ravimi kõrvalmõjudele, mis takistasid töötamist. Kaebaja keeldus tööle asumise korralduse täitmata jätmisel ka enda läbivaatamisest meditsiinitöötaja poolt, samuti ei ole kaebaja distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitamisel soovinud omapoolseid selgitusi anda. Kaebaja ei ole väidetavate ravimi kõrvalmõjude tõttu vangla meditsiiniosakonna poole pöördunud. Samas on ta xxx avaldanud (ravilugu nr 201, tl 37p), et ravimid ei aita. Juhul kui ravim ei aita, siis ei ole kohtu arvates eluliselt usutav ka
sellisest ravimist kõrvalmõju tekkimine, mis välistaks koristustöö tegemise. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla tervishoiutöötajatele olnud kaebaja terviseseisund kogu aeg teada, tema tervist on jälgitud ja teda on ravitud, kuid arstid ei ole pidanud vajalikuks kaebajat vangistusseaduses sätestatud töötamiskohustusest vabastada. Kaebaja töötamise koristustöödel on eelnevalt kooskõlastanud vangla arst. Kaebaja vastupidised väited oma terviseseisundi kohta on ennastõigustavad, põhjendamatud ja tõendamata. Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.09.2015. a otsus nr 3-3-2-2-15, p 26). Kaebaja karistamisel on järgitud VangS § 64 lg-test 1-4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise ja vastuväidete esitamise läbi kaitsta ning kõik karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja piirides. Seejuures on käsitletud nii süütegude asjaolusid kui kaebaja seletusest ja tervislikust seisukorrast tulenevat piisavalt ja arusaadavalt. Põhjendatud on ka seda, miks on tema puhul just kokku 21 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine distsipliinirikkumiste eest võrreldes teiste karistusliikidega kõige õigem. Halduskohtu hinnangul on määratud karistus rikkumiste iseloomu arvestades proportsionaalne. Vangla on samuti õigesti käsitlenud kaebaja keeldumist tööle asumise korralduste täitmisest kolme eraldi teona. Igal vaidlusalusel päeval on vanglaametnik andnud kaebajale konkreetse korralduse asuda tööle. Rikkumised ei seisnenud üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. Seega pani kaebaja distsiplinaarsüüteo tunnustele vastava teo toime tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama rikkumise eest. Seega ei olnud kaebaja karistamine kartserisse paigutamisega kolme rikkumise eest kokku 21 ööpäevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise ja karistuse täideviimise andmetest (tl 77-79) nähtuvalt viibis kaebaja vaidlustatud käskkirja alusel kartseris 24.11.2017 kuni 15.12.2017. Kuigi kartseris viibimise ajal on kaebaja käinud meditsiiniosakonnas üldläbivaatusel ja uuringutel, siis karistuse täitmise peatamise vajadust meditsiinilistel näidustustel vajalikuks peetud ei ole. Arvestades eeltoodut on vaidlustatud käskkiri õiguspärane, kaebajale määratud karistuse liik ja määr olid proportsionaalsed ning järelikult ei olnud ka nende järjest täitmisele pööramine lubamatu ja õigusvastane. Tõele ei vasta kaebaja väide, et just kartseris viibimise tõttu tekkisid tal tugevad valud seljas, sest juba enne kartserikaristuse kandmist on kaebaja pöördunud meditsiiniosakonna poole, kaevates vahel harva seljavalude üle (ravilugu nr 192, tl 74). Kuigi kaebajal on diagnoositud xxx, siis tunnistab ta ise, et tal on seljavalud juba pikemat aega (ravilood nr-d 204, 207 ja 208, tl 37p-38). Seega ei ole tõendatud kaebajal mittevaralise kahju tekkimine seoses kartserikaristuse kandmisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 31.10.2018. a otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tühistada Viru Vangla 21.11.2017. a käskkiri nr 6-3/1137-1 ja kohustada Viru Vanglat hüvitama kaebajale alusetu kartseris hoidmisega tekitatud kahju summas 525 eurot (25 eurot x 21 ööpäeva). Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust tervisekahjuga seonduvas osa, kuna valuhood seljas olid tal ka varem, kuigi mitte nii tihti, kui kartseris viibimise ajal. Kaebaja on endiselt veendunud, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja kaebaja paigutamine kartserisse oli alusetu ja ebaseaduslik.
On arusaamatu kohtu eelarvamuslik suhtumine ja väide, et kaebused terviseseisundi kohta on ennastõigustavad, alusetud ja tõendamata. Tegelikkusele ei vasta vangla väide selle kohta, et kaebaja keeldus meditsiinitöötaja poolt tehtavast läbivaatusest. Kaebaja pöördumine 03.11.2017 peab olema fikseeritud, meditsiiniõde käis kaebaja juures (ajavahemikul kell 20.30–22.00), kuid majapidamistöödest vabastust ta kaebajale ei andnud. Ravimid, mis kutsuvad esile kõrvalmõjusid, kirjutas kaebajale välja arst-infektsionist ja see on kirjas kaebaja tervisekaardil. Ravimite kõrvalmõjud on iiveldus, peapööritus, kõrgenenud ärrituvus, koordinatsiooni kaotus jne. Need ei võimalda kaebajal 3-4 tunni jooksul pärast manustamist teha mitte ainult majandustöid, vaid üldse mitte mingit füüsilist tegevust, ilma trauma saamise riskita. Kõrvalmõjud, mida ravimid esile kutsuvad, on vältimatud ja nende peale meditsiiniosakonda kaebamine on rumal (see oleks nagu paluda ravist terveks ravida), arvestades, et ühe või teise ravimi manustamise põhieesmärgiks on ravi positiivne dünaamika ja terviseseisundi paranemine. Kõrvalmõjude kestus ei ole pikk (3-4 tundi), aga probleem seisneb selles, et just sellel ajal anti kaebajale korraldus asuda majandustöid tegema, mis on füüsiliselt võimatu ja teostamatu. Kui arst, kes andis hinnangu kaebaja terviseseisundile, ei ole piisavalt kvalifitseeritud selleks, et anda objektiivne hinnang, siis see ei ole kaebaja süü. Vastavalt VangS § 64 lg 2 on selgituste andmine kinnipeetava õigus, mitte kohustus. Kaebaja viitas suuliselt majapidamistööde tegemisest keeldumise põhjusena terviseprobleemidele ja kõrvalmõjusid tekitavate ravimite kasutamisele, kuid millegipärast ei ole seda hiljem üheski dokumendis kajastatud. Kaebaja allutati 21 ööpäeva jooksul alusetult üksikisolatsioonile. Alusetu üksikisolatsioon kartseris riivab iseenesest isiku õigusi niivõrd intensiivselt, et kinnipeetava kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb vaadelda isikult vabaduse võtmisena, ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise sobivaks viisiks võib lugeda rahalise kompensatsiooni väljamaksmist.
11.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja peab vaidlustatud kohtuotsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Halduskohtu otsuse kujunemine on põhjendustes jälgitav ning loogiline. Kinnipeetav kordab apellatsioonkaebuses sisuliselt halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi. Kaebaja ei ole välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde. Apellatsioonkaebuse põhiargumendiks võib pidada kaebaja väidet tema poolt manustatavate ravimite kõrvalmõjude kohta. Halduskohus tuvastas vastustaja hinnangul õigesti, et ravimite kõrvalmõjude esinemine tööle asumise korralduste andmise hetkel ei ole tõendatud, muuhulgas on kaebaja korralduse saamisel keeldunud tervishoiutöötaja läbivaatusest. Ravimi kõrvalmõju on mingil ajahetkel objektiivselt avalduv isiku terviseseisundi muutus. Kuna tegemist on terviseseisundi muutusega, on tervishoiutöötaja pädev seda tuvastama ja vajadusel andma kinnipeetavale töötamisest vabastuse. Kui kinnipeetav aga tervishoiutöötaja läbivaatusest keeldub, siis ta sisuliselt loobub võimaliku menetluses kasutatava ja korralduse mittetäitmist õigustava tõendi saamisest. Sellist olukorda saab käsitleda HKMS § 59 lg 4 järgi selliselt, et ravimite kõrvalmõju esinemine ei ole konkreetsetel vaidlusalustel juhtumitel tõendatud ja kaebaja distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane. Kuna distsiplinaarkaristus oli õiguspärane, jäi paratamatult rahuldamata ka kahju hüvitamise nõue.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.
13.Kaebaja keeldus tööle minemisest 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017. Kaebaja väidab, et keeldus tööst seoses tervisliku seisundiga ja ravimite võtmisega. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst. Ainult arstil on võimalik VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus. Vangistusseadus ega ka ükski muu seadus ei määratle, milline arst võib teha otsuse kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemiseks. Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (RKHKo 22.01.2015, 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul VangS § 37 lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. Kuna kaebaja väidab, et tema keeldumine oli seotud tervisega, siis arsti või tervishoiuteenust osutava õe hinnang vahetult pärast keeldumist oleks võinud anda kinnipeetavale aluse tööst keeldumiseks.
14.Viru Vangla vanemvalvuri E. Tuuri ettekandest nähtub, et ta andis kaebajale 02.11.2017 kella 20:20 paiku korralduse asuda tööle S4 osakonna koristajana. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest korduvalt ja ei soovinud meditsiiniosakonna töötaja poolt tema tervisliku seisundi kontrollimist (tl 24p). Viru Vangla vanemvalvuri I. Pildeni ettekandest nähtub, et ta andis 04.11.2017 kella 20:18 paiku kaebajale korralduse asuda tööle S4 osakonna koristajana. Kaebaja keeldus korraldust täitmast ja oma keeldumist millegagi ei põhjendanud. Meditsiinitöötaja abi kaebaja ei vajanud (tl 25p). I. Pildeni 06.11.2017. a ettekandest nähtub, et 06.11.2017 kella 20:18 paiku ei allunud kaebaja jälle korraldusele asuda tööle S4 osakonna koristajana. Oma keeldumist X millegagi ei põhjendanud ja meditsiinitöötaja abi ei vajanud (tl 26p). Ringkonnakohus leiab, et kuna 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017 töökorraldused anti kehtiva 27.10.2017. a käskkirja nr 6-2/321-3 alusel ning kaebaja kas keeldus enda tervisliku seisundi kohta hinnangu saamisest vahetult pärast tööle minemise korralduse saamist või ei põhjendanud korralduse andjale oma keeldumist millegagi, s. o ka väidetava halva tervisliku seisundiga, siis ei saanud kaebajal olla ka alust vanglaametniku antud tööle asumise korralduste mittetäitmiseks.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja ei olnud töövõimeline xxx ravimi tarvitamisest tekkinud kõrvalmõjude tõttu. Meditsiiniosakonna 28.12.2017. a tõendi kohaselt tarvitas X ajavahemikul 03.11.2017-06.11.2017 õhtuti xxx ravimit, kuid ta ei ole sel perioodil kutsunud meedikut ega pöördunud võimalike kõrvalmõjude esinemise murega vangla meditsiiniosakonna poole (tl 29). 21.10.2017 hinnati kaebaja arsti poolt töövõimeliseks (tl 64). 17.01.2018 esitas tõendi psühhiaater, selgitades selles, et kaebaja kasutab juba kaks aastat xxx ravimit Xxx, kuid ei ole viimase kahe kuu jooksul pöördunud meditsiiniosakonda ravimi kõrvalmõjude tõttu. 17.01.2018 kaebas ta hoopis selle üle, et nimetatud ravimil ei ole üldse mingit toimet. Psühhiaater leidis, et nimetatud ravim ei põhjusta isiku töövõime alanemist ning ravimi kõrvalmõjud ei põhjusta enesetunde halvenemist (tl 29p). Seega ei anna ka kaebaja väide xxx ravimi võtmise kohta alust järelduseks, et kaebaja ei olnud 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017 töövõimeline. Kuna kaebaja hinnati arsti poolt töövõimeliseks ja arstile olid kaebaja terviseseisund ning talle määratud ravimid teada, siis ei ole usutav, et 02.11.2017, 04.11.2017
ja 06.11.2017 võisid kaebaja tervist mõjutada veel mõned muud ravimid, mida ta tarvitas peale Xxx. Pealegi, nagu varem juba märgitud, keeldus kaebaja 02.11.2017 ise oma terviseseisundi kontrollist meditsiinitöötaja poolt ja 04.11.2017 ning 06.11.2017 ei avaldanud ta korralduse andnud valvurile, et ta ei saa tööle asuda tervislikel põhjustel ning valvur ei täheldanud nendel kordadel ka ise, et kaebaja tervislik seisund oleks talle tööle asumise korralduse andmise hetkel olnud selline, mis välistaks töötamise ja nõuaks meditsiinitöötaja abi. Ka kaebaja tervisekaardi andmetest (tl 37-38 ja 78) ei nähtu midagi sellist, mis võiksid kinnitada kaebaja väiteid selle kohta, miks ta keeldus eelnimetatud päevadel tööle asumast. Kaebaja tervisekaardi andmed kinnitavad pigem vastustaja seisukohta, sest neist nähtuvalt keeldus kaebaja tööle asumisest ka 30.10.2017, põhjendades seda halva enesetundega pärast õhtuste ravimite võtmist, kuid kaebust ei konkretiseerinud ja meditsiinilisest läbivaatusest keeldus. Arsti otsus sellises olukorras oli, et X võib töötada, sest tervisega seonduvaid vastunäidustusi tal ei esine (tl 78). Kuna käesolev vaidlus puudutab kaebaja tööst keeldumist 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017, siis ei ole asjakohane kaebaja väide selle kohta, et ta pöördus meditsiiniosakonda 03.11.2017 ja meditsiiniõde käis tema juures ajavahemikul 20.30–22.00, kuid majapidamistöödest vabastust ei andnud.
16.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et käesolev asi on analoogne 2015. a juhtumiga (haldusasi nr xxx). Käesolevas asjas on Viru Vangla, erinevalt eelpool viidatud menetlusest, uurinud kaebaja terviseseisundit. Peale selle keeldus kaebaja käesoleval juhul pärast tööle asumise korralduse saamist ise meditsiinitöötaja teostatavast läbivaatusest või ei toonud oma terviseseisundit põhjuseks tööst keeldumisele. Sellise käitumise tulemusel muutus tõendamiskoormis selliselt, et kaebaja peab ise tõendama väidet, et temale tööle asumise korralduse andmise hetke terviseseisund oli selline, mis välistas töötamise. Kaebaja tervisekaardist ja vastustaja poolt esitatud õiendistest ning muudest asja materjalidest selliseid andmeid ei nähtu. Kaebaja ei ole ise esitanud täiendavaid tõendeid enda väidetava halva terviseseisundi kohta korralduste saamise hetkel. Nagu juba märgitud, on vangla tervishoiutöötajatele olnud kaebaja terviseseisund kogu aeg teada, tema tervist on jälgitud, teda on ravitud, kuid arstid ei ole pidanud vajalikuks kaebajat vangistusseaduses sätestatud töötamiskohustusest vabastada. Juhul, kui kaebaja terviseseisund takistas teda tõesti tööle asumast, oleks igati loomulik olnud, et ta oleks lasknud ennast 02.11.2017, 04.11.2017 ja 06.11.2017 üle vaadata vangla tervishoiutöötajal, kes oleks saanud teda vajadusel ka töökohustusest vabastada. Seda kaebaja aga ei teinud.
17.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et kui arst, kes andis hinnangu tema terviseseisundile, ei ole piisavalt kvalifitseeritud selleks, et anda objektiivne hinnang, siis see ei ole tema süü. Ringkonnakohtul ei ole mingit alust kahelda kaebaja terviseseisundit hinnanud arstide või muude meditsiinitöötajate kvalifikatsioonis. Samuti ei ole alust asuda käesoleval juhul asja materjalide põhjal, s. h kaebaja tervisekaardi andmete põhjal, seisukohale, et vangla arsti 21.10.2017. a otsus hinnata kaebaja töövõimeliseks, võiks olla õigusvastane. Asjas pole esitatud ühtegi tõendit, mis arsti sellise seisukoha ümber lükkaks või kahtluse alla seaks.
18.Kuna Xi distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane, on igati õiguspärane ka talle kahju hüvitise välja mõistmata jätmine, sest RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi on mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks üksnes avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Kui õigusvastane tegevus puudub, ei saa ka kahju hüvitamist nõuda ega hüvitist välja mõista. Eeltoodu tõttu ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, et üksikisolatsioon kartseris riivab juba iseenesest tema õigusi niivõrd intensiivselt, et seda tuleb vaadelda isikult vabaduse võtmisena ja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise sobivaks viisiks tuleb lugeda üksnes rahalise kompensatsiooni
väljamaksmine.
19.Arvestades eelnevat leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudus alus jätta vanglaametnike korraldused tööle asumiseks täitmata, keeldumisega rikkus ta VangS § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime distsiplinaarsüüteod. Ringkonnakohus jätab seetõttu kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tema poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.