lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-17-2719/20

Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja · 02.03.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja
Kohtuasja number
3-17-2719/20
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Planeerimine ja ehitus › Planeeringud
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
02.03.2020
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2385
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
MaaRS § 40 lg 4Maareformi lõpuleviimise tähtajadAÕS § 133 lg 1Avaliku veekogu kaldajoonMaaRS § 38 lg 3Maareformi läbiviimise kordHMS § 61 lg 2Kehtivuse eeldusedKorra § 83 lg 3Korra § 84 lg 2MaaRS § 28 lg 3Munitsipaalomandisse antav maa

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. märts 2020; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-17-2719

Haldusasi

H. V kaebus Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkirja nr 11/17/1091 tühistamise nõudes

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kaebuse esitaja – H. V, esindaja I. V; Vastustaja – Maa-amet, esindaja Toomas Kutti

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata ja tühistada Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 02.03.2020. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/1091 otsustati anda Saaremaa valla munitsipaalomandisse Saare maakonnas Saaremaa vallas Nasva alevikus asuv M maaüksus pindalaga 4,51 ha, sihtotstarbega üldkasutatav maa (017; Üm).
2.H. V esitas 11.12.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkirja nr 1-1/17/1091 tühistamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 22.12.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse.

Sarnased lahendid

Planeerimine ja ehitus
  • 04.08.20263-26-2226/6Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 03.08.20263-26-2055/2Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja
  • 30.07.20263-24-1970/26Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 24.07.20263-25-1619/75Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 23.07.20263-26-1845/24Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 23.07.20263-24-3365/33Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
4.H. V esitas 17.01.2018 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada vaidlustatud haldusaktiga munitsipaalomandisse antud M maaüksuse katastrisse kandmine (tl 10).
5.Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrusega peatati esialgse õiguskaitse korras Maa-ameti 13.11.2017 käskkirja nr 1-1/17/1091 täitmine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl 33-34).
6.Tallinna Halduskohtu 09.05.2019 määrusega peatati haldusasja nr 3-17-2719 menetlus kuni kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-17-2224.
7.Tallinna Halduskohtu 08.11.2019 määrusega uuendati haldusasja menetlus.
8.Tallinna Halduskohtu 06.01.2020 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
9.Tallinna Halduskohtu 28.02.2020 määrusega muudeti kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

10.Kaebaja leiab, et Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkiri nr 1-1/17/1091, millega antakse M ala munitsipaalomandisse ja moodustatakse uus katastriüksus, rikub „J“ kinnisasja omaniku asjaõigusseaduse §133 lõikest 1 tulenevaid õigusi. 27.09.2017 kehtestas Lääne-Saare Vallavolikogu oma otsusega 1-3/17/59 „A ja lähiala detailplaneeringu“ muutmata kujul uuesti. See otsus on vaidlustatud haldusasjas nr 3-172224. „J“ kinnisasja omaniku seisukohti on eelnevalt põhjalikult väljendatud kohtuasjades, mis kajastuvad Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsustes.
11.Täiendavas 25.11.2019 seisukohas märgib kaebaja, et kuigi ta jättis haldusasjas nr 3-17-2224 ringkonnakohtu otsuse edasi kaebamata, ei nõustu ta käesolevas asjas jätkuvalt seisukohtadega, mille kohaselt piirduks AÕS § 133 lg 1 tulenev kinnisomandi ulatus Eesti põhikaardile kantud kaldajoonega. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et tulenevalt piiriprotokollist tuleks AÕS § 133 lg 1 tulenevat õigust kohaldada looduses esineva veepiirini/kaldajooneni, mis ei ole määratletav Eesti põhikaardile märgitud riigiveekogu piiriga ega ole määratav ka ühekordse mõõtmistulemuse kaudu. Antud juhul kasutati tõendina ühekordset mõõdistamistulemust ja lähtuti seejuures eelkõige Eesti põhikaardile kantud riigiveekogu piirist, mis on oluline looduskaitseseadusest tulenevate piiranguvööndite määramiseks, mitte asjaõiguse seisukohalt. Samuti tunnistas ringkonnakohus, et nimetatud mõõdistamine J. K poolt oli vastuolus mõõdistamisele kehtivate nõuetega. Loodusliku veepiiri ja kaldajoone asukoht sõltub veetaseme kõrgusest ja see on ajas pidevalt muutuv suurus. Kaebaja on endiselt seisukohal, et vaatamata kehtivale detailplaneeringule, jääks M maa-ala J kinnistu piiriprotokollist tulenevate piiripikenduste vahele ja kui M tn antakse munitsipaalomandisse ning sinna moodustatakse kinnistu, siis rikuks see J kinnisasja omaniku AÕS § 133 lg 1 tulenevat omandiõigust. Väide, et mere taganemise tõttu juurde tekkinud maa külgneb Mere tn ääres paikneva reformimata maaga ning suurenenud on hoopis nimetatud maatükk, mis on maareformi seaduse § 31 lg 2 kohaselt riigi omandis, on põhimõtteliselt väär, sest tulenevalt AÕS § 133 lg 1 ulatub veekogu kaldajooneni kinnisomand.
12.Täiendavas 31.01.2020 seisukohas märgib kaebaja, et detailplaneeringus ei ole J katastriüksuse olemasoleva piiriprotokolli ja selle mõjuga arvestatud. Kaebaja taotles menetluse juurde lisada J maaüksuse 27.04.1999 piiriprotokoll. Vastavad lisad esitas kaebaja 03.02.2020.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13.Vastustaja selgitab maa munitsipaalomandisse andmisega seonduvalt, et käskkirja nr 1091 andmise õiguslikuks aluseks on maareformi seaduse § 25 lõige 51, § 28 lõige 3 ja § 38 lõige 3. Tähtaeg (30.06.2016) maa munitsipaalomandisse saamise taotluse esitamiseks kehtestati MaaRS § 40 lõikes 4. Kehtiva detailplaneeringuga planeeritud M maaüksus vastab MaaRS § 28 lõikes 3 nimetatud tunnustele, seega oli maaüksuse munitsipaalomandisse andmine seaduse kohaselt lubatav. Kehtiva detailplaneeringu kohase M maaüksuse osas toimus munitsipaalomandisse antava maa väljaselgitamine vastavalt MaaRS § 38 lõike 3 kohaselt ning vaidlustatud käskkirja resolutsioonis nähti ette ka maa kandmine maakatastrisse ja kinnistusraamatusse. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on Maa-amet välja selgitanud, et kõnealune maa ei ole vajalik riigile ülesannete täitmiseks ning menetluses ei ole teada takistavaid asjaolusid ega kolmandate isikute õigusi, mida maa munitsipaalomandisse andmine kahjustada võiks. M maaüksuse puhul kohaldus Korra § 83 lõige 3, kuna ettepanek maa munitsipaalomandisse andmiseks tuli vallavalitsuselt ning asendiplaan oli ettepanekule lisatud. Vaidlustatud käskkiri sisaldab kõiki vajalikke, s.t Korra § 84 lõike 2 punktides 1, 2 ja 5 nimetatud andmeid. Vaidlustatud käskkiri on kehtiv haldusakt, mis toob adressaadile kaasa õigusi ja kohustusi ja on täitmiseks kohustuslik. Haldusaktina on vaidlustatud käskkiri formaalselt õiguspärane, kuivõrd see on antud maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks pädeva haldusorgani poolt. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirja näol tegemist kehtiva haldusaktiga, kuna ei ole teada ühtegi HMS § 61 lõikes 2 nimetatud asjaolu. Maa-amet on seisukohal, et seni, kuniks Lääne-Saare Vallavolikogu 27.09.2017 otsusega nr 1-3/17/59 kehtestatud detailplaneeringut M maaüksuse osasei ole haldusmenetluses kehtetuks tunnistatud või kohtu poolt tühistatud, ei ole Maa-ametil alust ka M maaüksuse munitsipaalomandisse andmise käskkirja kehtetuks tunnistada.
14.Täiendavas 02.12.2019 seisukohas juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei ole põhistanud kaebuses ega ka 25.11.2019 esitatud täiendavates seisukohtades, missugusele õiguslikule alusele tuginedes on ta seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ehk missuguse HMS 4. peatüki 2. jaos sätestatud kohustusliku tingimusega või MaaRS või Korra sättega on vaidlustatud haldusakt tema arvates vastuolus. Asjaõigusseaduse § 133 lõige 1 on asjaõiguslik norm, mis sätestab kinnisomandi ulatuse ega saa vastustaja hinnangul olla vaidlustatud käskkirja kui haldusakti tühistamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks. Käesoleval juhul on M katastriüksus moodustatud kehtiva DP alusel. Käskkirjaga nr 1-1/17/1091 munitsipaalomandisse antud M maaüksus vastab DP-ga määratud krundi piiridele. Kaebaja täiendavates seisukohtades esitatud väited ja argumendid ei ole käesolevas asjas asjakohased ega ka asjassepuutuvad, sest käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebaja kui J kinnisasja omaniku AÕS § 133 lõikest 1 tuleneva omandiõiguse ulatuse ja omandiõiguse väidetava rikkumise küsimused, vaid käskkirja nr 1-1/17/1091 õiguspärasus. Maa-amet on seisukohal, et maa munitsipaalomandisse andmise menetluses ning käskkirja nr 1-1/17/1091 andmisel on kehtivaid materiaal- ja menetlusõiguse norme kohaldatud õigesti ning haldusakt on piisavalt ja arusaadavalt motiveeritud, mistõttu on Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkiri nr 11/17/1091 “Maa munitsipaalomandisse andmine” õiguspärane ega riku mitte mingilgi moel kaebaja seadusest tulenevaid subjektiivseid õigusi.
15.Täiendavas 17.02.2020 seisukohas leidis Maa-amet, et kaebaja täiendavate tõendite puhul on tegemist kehtetute dokumentidega, mistõttu ei ole need asjakohased ega oma käesolevas asjas tähtsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

16.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkirja nr 11/17/1091, millega otsustati anda Saaremaa valla munitsipaalomandisse Saare maakonnas Saaremaa vallas Nasva alevikus asuv M maaüksus pindalaga 4,51 ha ning sihtotstarbega üldkasutatav maa. Eelnevalt oli Maaamet aktsepteerinud Lääne-Saare Vallavalitsuse 12.10.2017 kirjas esitatud maa munitsipaalomandisse

saamise ettepanekut ja algatanud jätkuvalt riigi omandis oleva reformimata maa osas selle munitsipaalomandisse andmise menetluse. Veel on märgitud vaidlustatud käskkirjas, et M maaüksuse moodustamise aluseks oli olnud Lääne-Saare Vallavolikogu 27.09.2017 otsusega nr 1-3/17/59 osaliselt kehtestatud Nasva aleviku A ja lähiala detailplaneering, millega planeeriti 4,51 ha suurune krunt ning mille kasutusotstarve määratleti 50% ulatuses supelranna maana ja ülejäänud osas loodusliku maana. M maaüksuse sihtotstarbeks oli määratud Lääne-Saare Vallavalitsuse 10.10.2017 korraldusega nr 2-3/17/390 üldkasutatav maa.

17.Käesoleva vaidluse eripära väljendub selles, et juba Kaarma Vallavolikogu 26.02.2014 otsusega nr 8 oli algatatud Nasva alevikus A kinnistu ja selle lähiala detailplaneering, mille ala piirnes ka kaebajale kuuluva J (34804:001:0214) maaüksusega, kuid vaatamata J maaüksuse omaniku H. V vastuväidetele, oli Lääne-Saare Vallavolikogu kehtestanud 20.05.2015 otsusega nr 31 A ja lähiala detailplaneeringu. H. V esitas selle peale Tallinna Halduskohtule kaebuse, sest planeeringuga kavandatud M krunt ulatus osaliselt ka kaebaja omandis olevale kinnisasjale. Küsimus oli selles, et kaebaja katastriüksuse merepoolne piir oli piiriprotokollis määratud kulgema mööda rannajoont, kuid võrreldes katastriüksuse moodustamise ajaga oli rannajoon mere taandumise tõttu oluliselt muutunud, millest tulenevalt ulatus (võis ulatuda) kinnisomand asjaõigusseaduse § 133 lg 1 kohaselt tegeliku kaldajooneni. Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 otsusega haldusasjas nr 3-15-1636 rahuldatigi H. V kaebus ja Lääne-Saare Vallavolikogu 20.05.2015 otsus nr 31 tühistati, sest vald oli jätnud H. V omandis oleva kinnisasja ulatuse nõuetekohaselt tuvastamata. Eelnimetatud lahendis oli muuhulgas selgitatud, et üksnes asjaolust, kuhu on põhikaardil kantud kaldajoon, ei saa teha lõplikku järeldust selle kohta, kus kaldajoon tegelikult paikneb ning kus asub see kinnistu piir, mis on määratud kulgema mööda kaldajoont ja et kohtades, kus meri on püsivalt taandunud ning tegelik rannajoon erineb põhikaardile kantust, tuleb sellise kinnistu piiride kindlaksmääramisel lähtuda tegelikust olukorrast looduses. Vald vaidlustas selle, kuid ringkonnakohus jättis oma 15.09.2016 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsuse jõustumisega muutus „A ja lähiala detailplaneering“ kogu detailplaneeringu alal kehtetuks.
18.Peale Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsuse jõustumist kehtestati Lääne-Saare Vallavolikogu 24.05.2017 otsusega nr 1-3/17/30 Nasva alevikus uuesti „A ja lähiala detailplaneering“, kuid seda osaliselt ehk ainult „A“ maaüksuse osas, millega „J“ katastriüksus ei piirnenud ja mida kaebajal ei olnud seetõttu ka põhjust vaidlustada. Hiljem ehk 27.09.2017 seisuga kehtestas aga Lääne-Saare Vallavolikogu oma otsusega nr 1-3/17/59 detailplaneeringu muutmata kujul osaliselt ka ülejäänud detailplaneeringu alal, mis jäi väljapoole „A“ kinnistut ning samadel tingimustel, mis olid enne varasema detailplaneeringu tühistamist (Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsused). Seda otsust vaidlustas kaebaja haldusasja 3-17-2224 raames. Kaebaja arvates oli detailplaneeringu kehtestamine toimunud tingimustel, mis sisaldusid vallavolikogu 2015. aasta otsuses nr 31 ja mis varasema kohtuvaidluse tulemusena tühistati (Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsused haldusasjas nr 3-15-1636) ehk põhimõtteliselt oli kõik samaks jäänud. Lähtuvalt eeltoodust märkis kohus haldusasjas nr 3-17-2224 tehtud kaebuse menetlusse võtmise määruses, et vallal tuleks selgitada eelkõige seda, et mis on see olemuslik muudatus või olemuslikud muudatused võrreldes õigusvastaseks osutunud varasema detailplaneeringuga. Selle kohta selgitas vald, et oli pöördunud seonduvalt haldusasjas nr 3-151636 tehtud kohtulahenditega Maa-ameti poole ja küsinud, et kes on pädev tegelikku kaldajoont määrama, milline on määramise protsess ning kellele kuulub või kelle maaüksusele ulatub detailplaneeringuga kavandatav M maaüksus. Lähtuvalt Maa-ameti 22.12.2016 vastusest oli vallavalitsus tellinud planeeritava M krundi ja J maaüksuse tegeliku rannajoone asukoha väljaselgitamiseks Gromaticus OÜ-lt rannajoone mõõdistamise, mille tulemus omakorda oli esitatud seisukoha saamiseks Maa-ametile ja millele amet oli oma 03.08.2017 e-kirjaga vastanud, et esitatud mõõdistustulemused on usaldusväärsed ja et need kinnitavad põhikaardi kaldajoone asukoha õigsust. Tulenevalt Maa-ameti seisukohast ja rannajoone mõõdistamisest

jättiski vald planeeringulahenduse muutmata ning planeering kehtestati muutmata kujul, kuid kahe erineva haldusaktiga.

19.Tallinna Halduskohtu 17.05.2019 otsusega haldusasjas 3-17-2224 kaebus (siiski) rahuldati ning Lääne-Saare Vallavolikogu 27.09.2017 otsus nr 1-3/17-59 tühistati. Kohus asus seisukohale, et vald ei olnud kõiki olulisi asjaolusid välja selgitanud. Saaremaa vald esitas Tallinna Halduskohtu eelnimetatud otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2019 otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati halduskohtu 17.05.2019 lahend ning jäeti H. V kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et varasemad puudused olid 27.09.2017 otsusega nr 1- 3/17/59 kõrvaldatud ja et kohtute antud juhiste pinnalt tellitud kaldajoone mõõdistamise tulemustest võis küll järeldada, et J katastriüksuse plaanile märgitud varasema piiriga võrreldes oli kaldajoon veidi mere poole nihkunud, kuid planeeringualale J kinnistu ei ulatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud alust jätta J. L mõõtmistulemusi kõrvale kui ebausaldusväärseid pelgalt selle tõttu, et mõõdistatud kaldajoon ühtis põhimõtteliselt Eesti põhikaardile (seisuga 01.05.2017) märgitud kaldajoonega ega asunud kohas, kus kaebaja selgituse järgi „laine loksub“. Veel selgitas ringkonnakohus, et kuigi AÕS § 133 lg 1 määratleb kaldajoone kui veekogu tavalise piiri, ei sätesta AÕS täpsemalt, kuidas mere kaldajoont määratleda ning Eesti rannikule iseloomulike roostike või pikkade laugete randade puhul on kaldajoon ebamäärane. Ringkonnakohus märkis, et antud juhul oligi põhjendatud kaldajoone määramine arvutuslikult, kusjuures Maa-ameti veebilehel antud selgituse järgi saabki tänapäevaseid tehnoloogilisi võimalusi arvestades kõige täpsema tulemuse, kui lähtuda kaldajoone mõõdistamisel kõrgusandmetest, mis võimaldab määrata kaldajoone keskmise veetaseme järgi.
20.Käesolevas haldusasjas toimuv vaidlus seostub haldusasjaga nr 3-17-2224 ja detailplaneeringuga, mis kehtestati Lääne-Saare Vallavolikogu otsusega nr 1-3/17/59. Kaebaja arvates rikub Maa-ameti peadirektori käskkiri ja M maaüksuse munitsipaalomandisse andmine tema kui „J“ kinnisasja omaniku asjaõigusseaduse § 133 lõikest 1 tulenevaid õigusi. H. V arvates hõlmaks munitsipaalomandisse antav M maaüksus osaliselt temale kuuluvat „J“ kinnistut ning ta kaotaks seetõttu maad.
21.Haldusasjas nr 3-17-2224 vaidlustatud Lääne-Saare Vallavolikogu 27.09.2017 otsusega nr 1-3/17/59 kehtestati Nasva alevikus A ja lähiala detailplaneering, mis aga kaebaja arvates toimus sisuliselt samadel tingimustel, mis oli kehtestatud vallavolikogu 2015. aasta otsusega nr 31 ja mis varasema kohtuvaidluse tulemusena tühistati (Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2016 otsused haldusasjas nr 3-15-1636). Maa-amet taotles 22.01.2018 menetluse peatamist käesolevas haldusasjas, olles seisukohal, et Maa-ameti peadirektori 13.11.2017 käskkiri on antud kooskõlas kehiva planeeringuga, kuid (planeeringu vaidlustamise korral) sõltub selle õiguspärasus haldusasjas nr 3-17-2224 tehtavast lahendist ehk küsimusest selle kohta kas kõnealune planeering jääb kehtima või mitte. Kohus nõustus vastustajaga, et taolises situatsioonis on otstarbekas menetlus peatada ning Tallinna Halduskohtu 09.05.2019 määrusega peatatigi käesoleva haldusasja menetlus kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas 3172224.
22.Käesolevaks ajaks on ringkonnakohtu 25.09.2019 lahend jõustunud, menetlus haldusasjas 3-17-2224 lõppenud ning haldusasja nr 3-17-2719 menetlus uuendatud. Ühtlasi tähendab see seda, et Lääne-Saare Vallavolikogu otsusega nr 1-3/17/59 kehtestatud detailplaneering 4,51 ha suuruse M maaüksuse osas on osutunud õiguspäraseks. Kaebaja teatas oma 25.11.2019 vastuses, et soovib menetluse jätkamist ning olenemata sellest, et ta haldusasjas nr 3-17-2224 tehtud lahendit ei vaidlustanud, ei nõustu ta jätkuvalt seisukohtadega, mille kohaselt piirduks AÕS § 133 lg 1 tulenev kinnisomandi ulatus Eesti põhikaardile kantud kaldajoonega. Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et vaidlus käesolevas haldusasjas ehk haldusasjas nr 3-17-2719 puudutab üksnes 4,51 ha suuruse M maaüksuse munitsipaalomandisse andmist ning olukorras, kus haldusasjas nr 3-17-2224 aset leidnud vaidluse raames on selgunud, et M kinnistut

puudutavale planeeringualale J kinnistu ei ulatu ning J kinnistu nimetatud planeeringu kehtestamise tõttu väheneda ei saa, ei nähtu enam ka seda, kuidas riigi omandis oleva reformimata maa munitsipaalomandisse andmine (sisuliselt) kaebaja õigusi võiks rikkuda. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis väljendatud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 detailsemalt üle täpsustada, sest kaebus jääb rahuldamata. Mis puutub 27.04.1999 piiriprotokolli, millele kaebaja 31.01.2020 viitas, siis ei saa see Lääne-Saare Vallavolikogu 27.09.2017 otsuse nr 1-3/17/59 õiguspäraseks osutumise ning õiguspärase haldusakti pinnalt lähtuva M maaüksuse munitsipaalomandisse andmise kontekstis enam kuidagi asjassepuutuv olla.

23.Käesolevas haldusasjas rahuldati Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrusega kaebaja õiguskaitse taotlus ning peatati Maa-ameti 13.11.2017 käskkirja nr 1-1/17/1091 täitmine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Halduskohtumenetluse seadustiku § 253 lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tühistada, sest kaebus jäi rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvi 253 kolmanda lõike kolmanda lause kohaselt see aga koheselt ei jõustu. Esialgse õiguskaitse abinõu tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 21.07.20263-26-1911/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 20.07.20263-26-1780/24Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium