K.S.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 540 eurot Kaebaja – K.S. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada K.S.i kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks K.S.i kinnipidamistingimused Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Rahumäe tee 6 arestimajas 12 päeva jooksul ajavahemikul 28. mai 2016 – 8. juuni 2016.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt K.S.i kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 60 eurot.
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt K.S.i kasuks välja menetluskulud 1 (üks) euro 80 senti.
Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud kanda Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606, viitenumbriga 10588001282740, selgitusega K.S. 06.11.1983.
6.Kuulutada menetlus K.S.i terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (tl-d 22-23) puudutavas osas osaliselt kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. märtsil 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
3-19-1461 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K.S. (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 22. mail 2019 kahju hüvitamise taotluse (registreeritud 28. mail 2019, tl-d 44-45). Taotluse kohaselt olid PPA Põhja Prefektuuri Rahumäe tee 6 arestimaja tingimused ebainimlikud ega vastanud nõuetele, mistõttu tekkis kaebajale mittevaraline kahju summas 540 eurot, mille hüvitamist ta taotleb.
2.PPA leidis 26. juuli 2019. a otsuses nr 1.2-3/33-5, et riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud ja kaebaja esitatud taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb seetõttu rahuldamata (tl-d 5-6).
3.Kaebaja esitas 30. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 540 eurot (tl-d 1-4).
4.Tartu Halduskohus võttis 9. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks PPA (tl 12).
5.Vastustaja esitas 6. septembril 2019. a vastuse kaebusele ning haldusmenetluse materjalid (tl-d 19-29).
6.Tartu Halduskohus otsustas 10. detsembri 2019. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (tl 36).
7.Vastustaja esitas 2. jaanuaril 2020 täiendava vastuse kohtunõudele koos dokumentidega (tl-d 38-46).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja esitas hüvitamisnõude PPA vastu, põhjendas oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
8.1.Kaebaja viibis Rahumäe tee 6 arestimaja ebainimlikes ja alandavates tingimustes ajavahemikul 28. mai kuni 8. juuni 2016.
8.2.Kaebajale ei tagatud üleriigilisi ajalehti (kuigi kaebaja neid korduvalt küsis), et olla kursis välismaailmas toimuvaga.
8.3.Kambris, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda tunduvalt alla normi. Seetõttu ei saanud kaebaja teha kambris taastusraviarsti poolt ettenähtud harjutusi. Peale kaebaja oli kambris veel 3 inimest.
8.4.Väga alandav oli süüa lahtise WC-ga ruumis, kus mõni inimene käis samal ajal hädal kui kaebaja temast meetri kaugusel sõi.
3-19-1461
8.5.Kaebajale ei võimaldatud värskes õhus jalutamist 1 tund päevas. Üldjuhul sai kaebaja jalutada 30 minutit üle päeva.
8.6.Kambris puudusid riidenagid ja panipaigad isiklike asjade jaoks.
8.7.Kambris puudusid toolid, et kinnipeetav saaks normaalselt ja inimese moodi süüa. Alandav ja piinav oli süüa suppi voodi äärel istudes supitaldrikut põlvedele toetamas. See tekitas ka füüsilist valu.
8.8.Kambris oli palav ja puudus normaalne õhuringlus, aknast ei paistnud mattklaasi tõttu päevavalgus sisse.
8.9.Kambris puudusid pesukuivatusrestid, märgi riideid polnud kuskil kuivatada.
9.PPA ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
9.1.Kaebaja viibis arestimajas vahistatuna, mitte kinnipeetavana, seega kehtisid tema suhtes vangistusseaduse (VangS) 5. peatüki ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASKE) sätted. Vahistatu õigused on oluliselt piiratumad kui kinnipeetava omad. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb, et vahistatule peavad olema üleriigilised päevalehed kättesaadavad, kuid arestimajal ei ole kohustust neid vahistatule tagada. ASKE § 31 lg 1 ei näe ette, et arestimajas viibivatel vahistatutel on õigus nõuda üleriigilise päevalehe ja kohaliku ajalehe tellimist ning vahistatutele lugemiseks andmiseks. Sellele vaatamata, kuivõrd PPA tellib üleriigilisi päevalehti, siis võimaldati neid vastavalt võimalusele lugeda ka vahistatutel, samuti said vahistatud lehti lugeda, kui nad neid ise tellisid või lähedased pakiga saatsid. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks arestimajas viibimise ajal avaldanud soovi tellida isiklike vahendite arvelt endale ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust. Kuna tagantjärele ei ole võimalik välja selgitada, milliseid ajalehti ja millal kaebaja lugeda soovis või talle lugemiseks võimaldati, selgitab vastustaja ajalehtede lugemise võimalusi arestimajas üldiselt. Regulaarselt ei olnud arestimajja ajalehti tellitud, ajalehti saadi prefektuuri kommunikatsioonibüroost. Kuna vaidlusalune periood on rohkem kui kolme aasta tagune, ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, milliseid ajalehti konkreetselt prefektuurist saadi. Kuid, kui arestimajas ajalehti oli, võimaldati ka vahistatutel neid lugeda. Ajalehtede lugeda saamiseks oli mitu võimalust – kui ajalehed olid prefektuurist saabunud, pakuti neid kambritesse. Kes soovis, võttis pakkumise vastu. Kui mõnel vahistatul tekkis hiljem soov ajalehte lugeda, võis ta ajalehte ka ise küsida ja kui ajalehti oli, siis see vahistatule ka anti. Lisaks oli vahistatutel võimalus ise endale ajalehti tellida või lasta pakiga saata. Sellist soovi aga kaebaja ei avaldanud. Vahistatud ei saanud lugeda sama päeva ajalehti, vaid ajalehed toodi prefektuurist paar päeva hiljem, kuid päris infosulus arestimajas viibijad siiski ei olnud. Arestimaja koridoris mängis raadio, mille programmis olid ka uudiseid. Raadiokanalit vahetati nii, et nii eesti- kui ka venekeelsetel vahistatutel oleks võimalik end uudistega kursis hoida.
9.2.Asjakohatud on ka kaebaja etteheited selle kohta, et kambris puudusid riidenagi, panipaik, toolid ja riidekuivatusrest. ASKE § 13 lg-st 1 tulenevalt on kambri sisustuse kohustuslikuks elemendiks voodi, muud nimetatud sättes loetletud esemed võivad kambri sisustusse kuuluda võimaluse korral. Kaebaja kambri sisustusse kuulusid kahekordsed voodid, seina külge kinnitatud laud, pesemiskoht ja WC. Seega vastas kambri sisustus ASKE-s sätestatud nõuetele.
9.3.Kaebaja avaldas, et kuna kambris ei olnud ASKE-s ettenähtud ulatuses vaba põrandapinda, ei olnud temal võimalik teha taastusraviks ettenähtud harjutusi. Vastustaja märgib, et arestimajja saabudes täideti kaebaja kohta esmane tervisekontrolli akt ning kogu arestimajas viibimise jooksul peeti kinnipeetu ravikaarti. Esmase tervisekontrolli käigus ei avaldanud kaebaja, et talle on määratud taastusravi harjutuste näol. Seega on kaebaja väide taastusravi
3-19-1461 vajaduse kohta paljasõnaline ja tõendamata. Kinnipeetu ravikaardilt nähtuvalt ei kujunenud kaebajal ka arestimajas viibimise ajal välja terviseriket, mille leevendamiseks oleks ettenähtud füüsiliste harjutuste tegemine.
9.4.ASKE § 12 lg 3 kohaselt on kinnipeetule kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja viibis kogu arestimajas oleku vältel kambris nr I-02, mille pindala oli 9,2 m2, koos kolme kambrikaaslasega. Seega oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,3 m2 (9,2 m2 ÷ 4). Kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta mõnevõrra vähem, kui ASKE-s ettenähtud, kuid arvestades kaebaja arestimajas viibimise lühikest aega ja põrandapinna minimaalset erinevust ASKE-s sätestatust, ei põhjustanud kambri suurus kaebajale arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevatest ebameeldivustest rohkem ebameeldivusi.
9.5.Arestimajas olid loomulikku valgust läbilaskvad aknad. Turvalisuse tagamiseks ei saa arestimaja kambris olla avatavat akent. Samas tuleb märkida, et arestimaja kambrite aknad ei olegi mõeldud kinnipeetutele välja vaatamiseks või ümbruse nautimiseks. Loomuliku valguse vähenemine oli kompenseeritud nõuetekohase kunstliku valgustusega, milleks kasutati sobivaid valgusteid ja piisava võimsusega lampe. Kuigi kinnipidamiskambri valgustuses ei saa tulenevalt julgeoleku kaalutlustest kasutada tavapäraseid eluruumide valgustuslahendusi (kohtvalgustid, töövalgustid jne), oli VangS § 45 lg-s 1 nõutav kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajalik valgustus Rahumäe tee kambrites tagatud.
9.6.Kaebaja väide, et kambris ei olnud normaalne õhuringlus, ei ole usutav. Kõikides arestimaja kambrites on sundventilatsioon, mis tagab õhu ringluse ja ventilatsiooni puhastatakse regulaarselt.
9.7.Ei VangS ega ASKE kehtesta mingeid nõudeid kambris asuva WC konstruktsioonile ja eraldatusele. Kambris, kus kaebaja viibis, oli WC eraldatud ülejäänud kambrist vaheseinaga.
9.8.Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et mõnel päeval värskes õhus viibimise mittevõimaldamisega alandati kaebaja inimväärikust. ASKE § 31 lg-st 2 tulenevalt on arestimajas kinnipeetaval isikul õigus viibida soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus. Viidatud sätte sõnastusest tulenevalt on selle õiguse realiseerimise eelduseks vastava soovi avaldamine. Seega ei tagata nimetatud õigust kinnipeetutele sunniviisiliselt. Arvestades, et kaebaja saabus arestimajja 28. mail 2016 kell 12.41 ja lahkus 8. juunil 2016 kell 09.10, oli nendel päevadel põhjendatud, et kaebaja ei saanud jalutama. Lisaks keeldus kaebaja jalutamisest 3. juunil 2016 ja viibis 31. mail 2016 ülekuulamisel. Seega 12 arestimajast viibitud päevast kahel ei olnud jalutamine põhjendatud, üks kord keeldus kaebaja ise jalutamisest ja üks päev viibis ülekuulamisel. Kaebaja ei saanud teatud päevadel jalutama ja jalutamisaegade kestus jäi alla ühe tunni. Kuid vastustaja võimaldas ja korraldas jalutamisi nii, et mittejalutamise päevad ei oleks vähemalt järjestikku ja kinnipeetu saaks jalutama vähemalt 30 minutit. Arvestades kaebaja poolt arestimajas viibitud lühikest aega (12 päeva) ning asjaolu, et kaebaja ei saanud selle aja jooksul jalutada 4 päeval, mis ei olnud järjest, ei saanud see tuua kaasa selliseid inimväärikust alandavaid kannatusi või ebamugavusi, mis oleksid ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. 9.9.Arestimajas oli ainult üks jalutushoov. Vastustajal tuleb arvestada asjaoluga, et mõned kinnipeetud tuleb hoida eraldi (ASKE § 14), mis tähendab seda, et ka jalutama tuleb kinnipeetu viia üksi ja jalutushoovis ei tohi olla mitu kinnipeetut korraga. Teised kinnipeetud saab aga jalutushoovi viia koos (terve kamber). Kuna arestimajas on kinnipeetuid palju, kuid jalutushoove vaid üks, tuleb jalutamise ajalist pikkust vähendada, et jalutama saaks minna võimalikult palju kinnipeetuid. Kaebajal võimaldati jalutada järgnevalt: 30. mail kell 16.00–16.30; 1. juunil kell 18.00–18.45; 3. juunil kell 18.00–18.30, kuid kaebaja keeldus; 4. juunil kell 09.05.–09.35; 6. juunil kell 15.20–15.50.
3-19-1461
9.10.Kaebaja ei esitanud arestimajas viibimise ajal ühtegi pretensiooni ega taotlust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Praeguses asjas on vaidluse all kaebaja kahju hüvitamise nõue, mis seondub tema kinnipidamisega PPA Põhja Prefektuuri Rahumäe tee 6 arestimajas ajavahemikul 28. mai kuni 8. juuni 2016 (12 päeva). Kaebaja on seostanud oma kahjunõude ebainimlike ja alandavate tingimustega – talle ei tagatud üleriigilisi ajalehti; põrandapinda oli tunduvalt alla normi; süüa tuli lahtise WC-ga ruumis; 1 tund päevas värskes õhus jalutamist ei võimaldatud; puudusid riidenagid ja panipaigad isiklike asjade jaoks, samuti toolid ja pesukuivatusrestid; kambris oli palav ja puudus normaalne õhuringlus; aknast ei paistnud mattklaasi tõttu päevavalgus sisse.
11.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu 7. novembri 2017. a otsus asjas nr 315-3215, p 9; 16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24; 27. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12; 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (HKMS § 41 lg 5; Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).
12.Vastustaja (PPA) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalikõiguslikku ülesannet. Kohus peab hindama, kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda väärikust alandavates tingimustes. Inimväärikuse kontekstis on oluline hinnata, kas arestimaja tingimused põhjustasid kaebajale ülemääraseid (s.o intensiivseid) kannatusi ja alandusi. Seega on aktsepteeritud, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult kannatused ja ebameeldivused, kuid nendest ei saa iseenesest järeldada inimväärikuse alandamist. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20. juuni 2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).
13.Kohus leiab, et kaebaja on jätnud tähelepanuta, et kinnipeetuna ei saa isik loota samale mugavusele, privaatsusele ja muudele soodsatele tingimustele, mis vabaduses viibiv isik nt oma kodus. Samas see, et need tingimused ei ole koduga võrdsed, ei tähenda automaatselt seda, et isiku õigusi süüliselt rikutakse või et tema inimväärikust alandatakse. Oluline on, et peetaks kinni õigusaktides sätestatud normidest ja nõuetest. Samuti ei ole tähtsusetu asjaolu, et isik on
3-19-1461 ise oma seadusvastase tegevusega põhjustanud olukorra, kus tal tuleb taluda teatavaid ebamugavusi ja piiranguid.
14.Mis puudutab ajalehtede lugemise mittevõimaldamist, siis VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. ASKE ei näe iseseisva õigusena ette üleriigiliste päevalehtede saamist, kuid see õigus tuleneb VangS 93 lg-st 3. VangS § 93 lg 3 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus (Riigikohtu
17.novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 14). Vastustaja tõi vastuses kaebusele välja, et arestimajas võimaldatakse kinnipeetavatel üleriigilisi päevalehti lugeda. Tõsi, kaebaja ei saanud lugeda sama päeva ajalehti, vaid kuni paari päeva vanuseid ajalehti. Seda ei saa pidada ebamõistlikuks viivituseks. Arestimaja koridoris mängis ka raadio, mille programmis olid uudiseid. Nii oli kaebajale tagatud igapäevase adekvaatse info kättesaadavus. Võttes aluseks vastustaja väited, siis peab kohus usutavaks, et kaebajale olid ajalehed arestimajas kättesaadavad, ning vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Vastupidiseid tõendeid ei ole kohtule esitatud.
15.Kaebaja väidab, et ta viibis kambris, kus põrandapinda oli tunduvalt alla normi. Vastustaja leiab, et põrandapinda ühe vahistatu kohta oli piisavalt – kaebaja viibis kogu arestimajas oleku vältel kambris I-02 koos kolme kambrikaaslasega. Kambri pindala oli 9,2 m2, mis teeb põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,3 m2. Kohus ei nõustu vastustajaga, et seda saab pidada piisavaks põrandapinnaks, vastupidi, kaebaja kinnipidamistingimused olid kogu vaidlusaluse perioodi vältel õigusvastased, kuna põrandapinda isiku kohta oli vaid 2,3 m2.
16.EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m 2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK 20. oktoobri 2016. a otsus 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Eelviidatud lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p-des 132 ja 138): 1) ruumikitsikust, s.o 3 m2 väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; 2) tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; 3) kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
17.Periood, mil kaebaja arestimajas viibis ja mil põrandapinna suurus jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta, oli küll lühiajaline, kuid kohtu hinnangul ei olnud täidetud muud kinnipidamise inimväärikust alandava kohtlemise eeldust ümberlükkavad tingimused – tagatud ei olnud piisavat võimalust kambriväliseks liikumiseks, sh õues, ja kambri sanitaartingimused ei taganud vajalikku privaatsust.
18.ASKE ei näe ette, et tualett oleks kambris kohustuslik (§ 13 lg 1 p 7). Samuti ei ole ette nähtud nõudeid tualeti asukohale või selle ehitustehnilistele tingimustele. Vastustaja esitatud fotodelt nähtub, et kambrites asuv WC on kahest küljest piiratud kambri seintega ning ühest
3-19-1461 küljest madala seinaga. Riigikohus märkis 27. aprilli 2010. a otsuse nr 3-3-1-95-09 p-des 35 ja 36, et vangistust reguleerivad õigusaktid ega eluruumidele esitatavad nõuded ei sisalda tingimust, et tualett peab olema ruumist uksega eraldatud ning viitas EIK praktikale, kus on leitud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (EIK 4. juuni 2006. a otsus kohtuasjas nr 59450/00 Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Vaatamata eelviidatud seisukohtadele nõustub aga kohus kaebajaga, et olukorras, kus kambris ollakse neljakesi, võib ülejäänud kambrist eraldamata tualeti kasutamine olla ebameeldiv ja rikkuda privaatsusõigust. Kinnipidamisega vältimatult kaasnevaks ebamugavuseks ei saa pidada sellist ebamugavust, mis kaasneb mitme isiku viibimisega samas ruumis hügieenitoimingute ajal. Nagu EIK asjas Szafrański vs Poola selgitas, kujutab selline rikkumine inimväärikuse alandamist vaid juhtudel, kui kinnipidamistingimused ka mõnes muus osas ei vastanud minimaalsetele nõuetele. Seega võtab kohus kahjunõude lahendamisel aluseks ka muu hulgas asjaolu, et kaebaja arestikambris ei olnud WC kasutamine privaatne.
19.Kaebaja on vastustajale ette heitnud, et talle ei võimaldatud igapäevaselt ühetunnised jalutuskäike värskes õhus. Üldjuhul sai ta jalutada 30 minutit üle päeva. Vastustaja möönab, et teatud päevadel ei saanud kaebaja jalutama ja jalutamisaegade kestus jäi alla ühe tunni. Samas võimaldas ja korraldas vastustaja jalutamisi nii, et mittejalutamise päevad ei oleks järjestikku ja kinnipeetu saaks jalutama vähemalt 30 minutit.
20.Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetu tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada ühtlasi liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2017. a otsus nr 3-16-611, p-d 12–15). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud seevastu põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2018. a otsus nr 3-16-1225). Kohus leiab, et need seisukohad on asjakohased ka arestimajas kinnipeetute korral.
21.Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades kaebaja saabumist arestimajja 28. mail 2016 kell 12.41 ja lahkumist 8. juunil 2016 kell 09.10, oli nendel päevadel põhjendatud, et kaebaja ei saanud jalutama. Lisaks keeldus kaebaja jalutamisest 3. juunil 2016 ja viibis 31. mail 2016 ülekuulamisel. Teistel päevadel on kaebajale vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, ent riive intensiivsus ei ole kuigi suur.
22.Nõuded arestimaja kambrite sisustusele on sätestatud ASKE § 13 lg-s 1, mille kohaselt kuuluvad kambri sisustusse ühe- või kahekordsed voodid ning võimaluse korral laud, istekoht igale kinnipeetavale, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC ja isiklike asjade hoiukoht. Seega ei näinud õigusaktid ette, et arestimaja sisustuses peaksid ilmtingimata olema riidenagid, panipaigad, toolid ja pesukuivatusrest. Riigikohus tõi 21. aprilli 2010. a otsuse nr 3-3-1-1410 p-s 9 välja, et sõltumata selgelt sätestatud nõuete puudumisest võivad kinnipidamistingimused siiski osutuda õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi. Kohus ei pea riidenagi, panipaiga ja pesukuivatusresti puudumist õigusvastaseks või kaebaja õigusi rikkuvaks. Küll aga möönab kohus, et toolide puudumine ei ole võrreldav riidenagi või pesukuivatusresti puudumisega. Kohtu hinnangul ei saa pidada normaalseks ja
3-19-1461 kinnipidamisega kaasnevaks vältimatuks tagajärjeks olukorda, kus kaebaja peab sööma seistes, kükitades või voodil istudes ja samal ajal kuuma toidunõud käes, põlvedel või voodil hoidma. Ehkki eraldivõetuna ei pruugi toolide puudumine olla küll piisav rahalise hüvitise väljamõistmiseks, siis saab seda arvestada kinnipidamistingimuste kogumis hindamisel.
23.Kohtul pole põhjust kahelda vastustaja väidetes, et Tallinna arestimaja kambrites oli tagatud sundventilatsioon, mis vastas seaduses sätestatud nõuetele. Õiguskantsleri nõunikud viisid
22.jaanuaril 2015 läbi etteteatamata kontrollkäigu PPA Põhja prefektuuri arestimajja (http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_politsei_ja_piirivalveameti_pohja_prefektuuri_arestimajja.pdf). Õiguskantsler ei tuvastanud
22.jaanuari 2015. a kontrollkäigul, et Tallinna arestimaja kambrites olev sundventilatsioon ei taga piisavat õhuhulka või õhu ringlust.
24.Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist muuhulgas seetõttu, et aknast ei paistnud mattklaasi tõttu päevavalgus sisse. Riigikohtu seisukoha järgi reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid arestimaja kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5 (21. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-14-10, p 8). Seadus nõuab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kaebaja ei ole väitnud, et valgustus üldiselt ei vastanud nõuetele.
25.Arestimaja akent ei saa võrrelda tavapärase eluruumi aknaga. Arestimaja on eriotstarbeline ehitis, mis vastupidiselt vanglale asub kortermajade vahetusläheduses ning sellel puudub vanglale iseloomulik ja vanglavälist suhtlemist takistav territoorium. Vastustajal tuleb tagada, et vahistatute ja arestimajast väljaspool viibivate isikute vahel ei toimuks lubamatut suhtlemist, mis võiks kahjustada vahistamisega teenitavat eesmärki. Sellest tulenevalt peab kohus usutavaks vastustaja põhjendusi mattklaaside kasutamise kohta. Kuivõrd arestimaja kambri akna peamiseks eesmärgiks on loomuliku valguse tagamine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et see peaks olema täiesti läbipaistev ning võimaldama ka aknast välja vaatamist, ei ole põhjust pidada mattklaasist akent iseenesest õigusvastaseks. Ka mattklaasist akna kaudu saabub kambrisse teatud hulk loomulikku valgust. Lisaks ei ole ette nähtud, et üksnes aken peaks tagama ruumi piisava valgustatuse, vaid piisav valgustus tuleb tagada akna ja kunstliku valgusega üheskoos. Et kambrites oleks puudunud kunstvalgustid või et need oleksid olnud ebapiisavad, kaebaja väitnud ei ole. Samuti ei ole kaebaja esitanud vastustajale vastavasisulisi taotlusi. Seega ei saa pidada mattklaasist aknaid kaebaja õigusi rikkuvaks.
26.Kaebaja on taotlenud 12 päeva eest 540 euro väljamõistmist, mis teeb hüvitise suuruseks 45 eurot 1 päeva ees. Sellist hüvitist saab pidada ilmselgelt liiga suureks. Ka varasemalt on seonduvalt arestimaja kinnipidamistingimustega esitatud kaebusi, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul välja mõistetud. Näiteks haldusasjas nr 3-17-2137 pidas kohus mõistlikuks 55 päeva eest mõista välja hüvitise 250 eurot, s.o 4,5 eurot 1 päeva eest; asjas nr 3-16-1335 mõistis kohus 158 päeva eest hüvitise 1000 eurot, s.o 6,3 eurot päeva eest (viidatud asjas esines kinnipidamise kestuse kumulatiivne mõju). Samas on Riigikohus selgitanud, et määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võetakse või mitte (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.).
27.Arvestades kogumis kõiki olulisi asjaolusid, millele kohus on otsust tehes viidanud, leiab kohus, et kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas. Kohus leiab, et
3-19-1461 proportsionaalne on PPA-lt välja mõista 60 eurot. Rahalise hüvitise välja mõistmine on põhjendatud eelkõige seetõttu, et esinesid mitmed rikkumised koosmõjus – põrandapinda ühe isiku kohta oli kambris vaid 2,3 m2, kaebajale ei olnud tagatud ka piisavalt kambrivälist liikumist, lisaks ei olnud kaebaja arestikambris WC kasutamine privaatne, kaebajal puudus ka tööl. Sellega põhjustati kaebajale ülemääraseid kannatusi ja alandusi. Arvestades siiski kohtlemise kestust, ei ole suurema hüvitise väljamõistmine põhjendatud.
28.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebus osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused PPA Põhja Prefektuuri Rahumäe tee 6 arestimajas 12 päeva jooksul ajavahemikul 28. mai 2016 – 8. juuni 2016. Kohus mõistab PPA-lt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 60 eurot.
29.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
30.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 540 eurot tuleb tasuda riigilõivu 16 eurot 20 senti. Kaebaja eest on riigilõiv tasutud (tl 11). HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 16 euro 20 sendi ulatuses.
31.Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kaebaja on taotlenud 45 eurot hüvitist iga päeva eest, s.o kokku 540 eurot. Kohus on kaebaja kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise summas 60 eurot. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 11 % ulatuses. 11 % 16 eurost 20 sendist on 1 euro 80 senti, see summa tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista.
32.Kaebaja kasuks välja mõistetav hüvitis ja menetluskulud kanda vastavalt kaebaja taotlusele (tl 17) Rahandusministeeriumi kontole nr EE932200221023778606, viitenumbriga 10588001282740, selgitusega K.S. 06.11.1983.
33.Lõpetuseks peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva asja menetluse kinniseks toimiku teise lehekülgede 22-23 osas, kuivõrd need sisaldavad andmeid kaebaja terviseseisundi kohta. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja toimiku lehekülgedele 22-23 liidetud materjal sisaldab endas andmeid kaebaja tervise kohta, ning selles osas asja kinniseks kuulutamine on vajalik isiku eraelu kaitseks, kusjuures antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS
3-19-1461 § 38 lg 1 p 3 alusel menetlusosalise terviseandmeid sisaldavate tõendite osas kuulutada nende eraelu kaitseks kinniseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.