4.Määrata kindlaks VH poolt AK-le hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista VH-lt AK kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (õigusabikulu) 180 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva
sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AK (hageja) esitas 19. juunil 2015. a VH (kostja) ja AT vastu hagi ostueesõiguse tuvastamiseks. AT suhtes hageja loobus hagist, kuna AT täitis 6. novembril 2015. a hageja nõude kohtuväliselt.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AT ja kostja 2. aprillil 2015. a kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel AT müüs kostjale 1/2-suuruse mõttelise osa kinnistust, asukohaga XXX (registriosa XXXXXXXX), hinnaga 2000 eurot.
3.27. aprillil 2015. a tegi hageja kinnistu kaasomanikuna ostueesõiguse teostamise avalduse ja tegi ettepaneku asjaõiguslepingu sõlmimiseks Tallinna notar Marika Rei juures 14. mail 2015. a kell 15.00. Nimetatud avalduse sai kostja kätte 30. aprillil 2015. a. Määratud ajal kostja tehingu sõlmimisele ei ilmunud ega ka järgmisel ajal, s.o 28. mail 2015. a kell
4.Hageja palub tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jakku kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja asendada kostja nõusolek kinnistusraamatu kannete tegemiseks kohtuotsusega. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja oli teadlik, et hagis viidatud müügilepingu näol on tegemist ostueesõigust puudutatava tehinguga ja ta teavitas kaasomanikke koheselt pärast tehingu sõlmimist telefoni teel. Hageja ei võtnud telefonikõne vastu.
7.Kostja ei ole enne hagiavalduse saamist saanud hagejalt nõuetekohaseid tahteavaldusi ostueesõiguse teostamiseks. Kostja ei saanud ka hageja saadetud teateid võimalikust notari ajast kätte, kuna viibis ise samal ajal puhkusel. Kostja suhtles pärast hagiavalduse saamist hageja esindajaga telefoni teel, kuid soovitud tehingust teada ei saanud.
8.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 2611 lg 1 kohaselt võis kostja keelduda mistahes toimingutest kuni ostuhinna temale laekumiseni. Hagejal tulnuks enne ostueesõiguse teostamise tehingut kostjale tasuda ostuhind ja tehingu kulud, kokku 2057,40 eurot. Kostja ei anna nõusolekut kinnistu ostueesõiguse teostamiseks, kui nimetatud summast tehakse mahaarvamisi (hageja menetluskulud).
9.25. novembril 2015. a tasus hageja kostja kontole 2057,40 eurot. Kostja soovis ka menetluskulude hüvitamist, kuid hageja ei ole neid tasunud. Hageja ei määranud pärast ülekannet kindlaks millal ja millise notari juures saab kostja anda tahteavalduse ega suhelnud kostjaga kuni 20. jaanuarini 2016. a. Kostja määras hagejale kohtumise Tartu notar Andrus Ruuli juures 28. jaanuaril 2016. a kell 12.00. Hageja esindaja teatas, et hageja ei soovi notari juurde tulla. Vaatamata sellele tegi kostja tahteavalduse nimetatud kuupäeval. Hageja on selle menetlusdokumendi kätte saanud ja esitanud sellele vastuväite.
10.Hageja ei ole kostjale teadaolevalt käinud notaribüroos ega tahteavalduse kinnitatud koopiat ära võtnud. Seega on hageja ise menetlust venitades sattunud vastuvõtu viivitusse ja puudub mistahes alus kostja suhtes hagiavalduse rahuldamiseks, veel vähem menetluskulude väljamõistmiseks solidaarselt menetlusest lahkunud kostja AT-ga.
11.Hageja ei ole tasunud kõiki kostja kulusid. Kostjale on tasumata 28. jaanuari 2016. a tahteavalduse notarikulu 25,66 eurot. Kulude hüvitamata jätmisel on kostjal endiselt õigus pidada kinni tahteavaldust, kuigi see on kättesaadav notaribüroos. Maakohtu otsus
12.Pärnu Maakohus rahuldas 2. mai 2016. a otsusega hagi. Maakohus tuvastas kostja kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXXX teise jao kande nr 4.4 kustutamiseks ja asendas kostja vastava nõusoleku kohtuotsusega.
13.Kuivõrd hageja tasus kostjale 25. novembril 2016. a kinnistu ostuhinna 2000 eurot ja kostja kinnitas ostuhinna saamist, oli kohtu hinnangul kostjal tekkinud kohustus anda hagejale nõusolek kande parandamiseks. Kohus leidis, et kostja väited hagejapoolsest ostuhinna tasumisega viivitamisest ega ka kohustusest koos ostuhinnaga hüvitada kostjale kulud, ei andnud alust hagi rahuldamata jätmiseks.
14.Vastavalt TsÜS § 69 lg 1 tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kostja on kohtule esitanud notariaalselt kinnitatud nõusoleku lihtkoopia, kostja ei ole esitanud kohtule andmeid, et kostja on hagejale oma tahteavalduse üle andnud ja selle kehtivaks muutnud. Kohtule esitatud 29. jaanuari 2016. a menetlusdokumendis on kostja väljendanud, et esitab kohtule koopia tahteavaldusest, mille edastamine hagejale seisab menetluslike küsimuste taga. Hageja on esitanud tõendina hageja esindaja ja kostja esindaja vahelise e-kirjavahetuse, mis tõendab, et kostja on seadnud tahteavalduse üleandmise hagejale sõltuvusse hageja kinnitusest, mille kohaselt ei ole hagejal nõudeid kostja vastu tsiviilasja 2-15-9321 menetluskulude osas. Maakohus asus seisukohale, et eeltoodust tulenevalt ei ole kostja menetluses esitanud TsÜS § 69 mõttes kehtivat tahteavaldust ja seega tuleb lugeda, et tahteavaldust ei ole tehtud.
15.Tulenevalt TsMS § 62 lg 1 ja § 165 lg 2 jättis maakohus menetluskulud, mis tekkisid hagejal enne AT osas hagist loobumist, AT ja kostja kanda võrdsetes osades, ning hageja edasise menetluse menetluskulud jättis kostja kanda. Maakohus mõistis AT-lt hageja kasuks välja menetluskulud 1⁄2 riigilõivust 112,50 eurot ja esindaja kulud 359,40 eurot, kokku 471,90 eurot, ja kostjalt hageja kasuks 1⁄2 riigilõivust 112,50 eurot ja esindaja kulud 579,40 eurot, kokku menetluskulu 691,90 eurot. Apellatsioonkaebus
16.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda.
17.Maakohus on teinud kohtulahendi olukorras, kus kostja tahteavaldus omaniku kande muutmiseks on tehtud ja hagejale edastatud, mida hageja on kinnitanud 14. märtsi 2016. a menetlusdokumendi p-s 5. TsÜS § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kui isikut on kohustatud kohtuotsusega tahteavalduse tegemiseks, siis täitemenetluse seadustiku § 84 lg 1 järgi asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. Seega eeldab kohaldatud norm kostja poolt tahteavalduse tegemata jätmist või sellest keeldumist. Kostja hinnangul ei ole antud juhul võimalik kohaldada TsMS § 68 lg 5 sätestatud tahteavalduse asendamist kohtulahendiga.
18.Maakohus tuvastas, et hageja tasus kostjale alles menetluse kestel ostuhinna ja asjakohased kulud osaliselt ning kohtutoimikust nähtuvalt ei määranud hageja peale ostuhinna tasumist endale sobivat aega tahteavalduse notariaalseks vormistamiseks ega ilmunud kostja määratud ajal notaribüroosse. Seetõttu tegi kostja nõutud tahteavalduse 28. jaanuaril 2016. a. Sellele vaatamata leidis maakohus, et tahteavaldus on tingimuslik või kasutamiskõlbmatu. Kostja on TSÜS § 69 lg 1 kohaselt nõutava tahteavalduse edastanud ja hageja esindaja on selle kätte saamist kinnitanud. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et tahteavalduse füüsiline üle andmata jäämine on muutnud tahteavalduse kehtetuks. Kostja edastas info tahteavalduse tegemise kohta nii kohtule kui hagejale 29. jaanuaril 2016. a ning lahendi tegi kohus alles 2. mail 2016. a. Kohtul olnuks piisavalt aega määrata menetluses tõendite edastamiseks kindel kord või anda selgitusi/juhiseid hagi lahendamiseks.
19.Kohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja pidi saabuma 30. aprillil 2015. a või 28. mail 2015. a notaribüroosse ning andma hagejale nõusoleku omanikukande kustutamiseks. Kostjal pidi jääma aega tahteavaldusega tutvumiseks ning eelkõige pidi kostja selle kätte saama. Tulenevalt TsÜS § 69 lg-st 3 tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudus tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kätte saaduks. Kohus asus ekslikule seisukohale, et pelgalt teadmine kaasomanikust eeldab koheselt ostueesõiguse kasutamist.
20.Maakohus on jaganud hageja menetluskulud kostjate vahel arusaamatult. Õiglane olnuks kohaldada TsMS § 162 lg 5 ja jätta menetluskulud hageja kanda, kuna menetluses puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks käitunud heausksena. Kohus on põhjendamatult rahuldanud ka hageja esindaja sõidukulud kilometraaži alusel, kui Tallinnast saab Kuressaarde ka bussiga, mille pilet olnuks oluliselt odavam.
21.Samuti leiab kostja, et olukorras, kus nõutud tahteavaldus on antud, istungi pidamiseks puudus vajadus ning kohus ei edastanud AT-le kohtukutset, ei ole õiglane panna hageja põhjendamatult suuri kulusid kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
24.Apellatsiooniastmes on pooltel vaidlus selle üle, kas kostja menetluse ajal antud tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks välistab tahteavalduse asendamise kohtuotsusega. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli õigus ostueesõigust teostada.
25.Nõue kostja kui esialgse ostja vastu on AÕS § 63 lg 5 ja § 65 järgne nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ja selle sisuks on kostjalt kui puudutatud isikult kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p-s 2 silmas peetud nõusoleku saamine paranduskande tegemiseks. Lähtudes AÕS § 2611 lg-st 1, võib ostja keelduda enda kinnistusraamatust omanikuna kustutamiseks nõusolekut andmast, kuni ostuhind on talle hüvitatud. Kui ostuhind on hüvitatud, on ostja kohustatud andma ostueesõiguslasele kande parandamiseks nõusoleku ning lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg-st 1 ja KRS § 341 lg-st 8, võib sellise tahteavalduse asendada kohtuotsusega.
26.Kolleegiumi arvates on maakohus hagi õigesti lahendanud, kohustades kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kande kustutamiseks ja asendades kostja vastav nõusolek kohtuotsusega. Kuigi maakohtus tuvastatud asjaolude järgi on kostja andnud tahteavalduse tema kohta käiva omanikukande kinnistusraamatust kustutamiseks (I kd, tl 156 ja pöördel), ei ole kostja tehtud tahteavaldus senisel kujul esitatud hageja jaoks TsÜS § 69 lg 1 mõttes kehtivalt. KRS § 341 lg-test 5 ja 51 tulenevalt ei piisa kinnistusraamatu kande parandamiseks tahteavalduse koopiast või pelgalt infost, et vastav nõusolek on antud. Väited, mille kohaselt hageja ise ei ole tahteavalduse ärakirja soovinud või seda riigiportaalist www.eesti.ee võtnud, ei ole asjakohased. Notar valmistab pärast tehingu tõestamist tehinguosalise soovil lisaks paberkandjal olevale dokumendile (või selle asemel) digitaalse ärakirja ja muudab selle riigiportaalis nähtavaks (notariaadimäärustik § 22 lg 1, § 231 lg 1). Arvestada tuleb sellega, et notariaalsed dokumendid on konfidentsiaalsed ja nende kolmandatele isikutele edastamiseks peab olema kõigi tehingu
osapoolte nõusolek (notariaadiseadus § 3 lg 2). Seega on võimalik riigiportaali vahendusel vaadata endaga seotud notariaalsete dokumentide ärakirju, samuti neid salvestada kas oma arvutisse või riigiportaali keskkonda ning edastada e-posti teel kolmandatele isikutele. Antud juhul on tegemist kostja ühepoolse tahteavaldusega, mille kolmandatele isikutele väljastamine notaribüroos saab toimunda üksnes kostja nõusolekul, mida asjaoludest nähtuvalt kostja andnud ei ole (I kd, tl 130). Samuti ei ole kostja ärakirja ise hagejale edastanud. Hageja kinnitus 14. märtsi 2016. a menetlusdokumendi p-s 5, et ta on näinud tahteavalduse ärakirja kohtusse esitatud menetlusdokumendi lisana, ei tähenda tahteavalduse edastamist hagejale. 29. jaanuaril 2016. a esitas kostja tahteavalduse koopia (I kd, tl 156), mitte kinnistusosakonnale esitamiseks sobiva notariaalselt kinnitatud ärakirja paberkandjal või digitaalallkirjastatud kujul. Tahteavalduse koopia alusel ei saa hageja paluda kinnistusraamatu kandeid muuta. Arvestades olukorda, kus tahtevalduse ärakiri on notaribüroos ja kostja ei ole andnud notarile õigust väljastada sellest ärakirju kolmandatele isikutele, sh palunud esitada seda kinnistusosakonnale kande tegemiseks ning kostja ei ole ka ise hagejale tahteavalduse nõuetekohast ärakirja edastanud, on maakohus õigesti lähtunud sellest, et vastavat tahteavaldust ei ole antud ja kostja nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb asendada kohtuotsusega.
27.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja ei saanud temalt tahteavaldust nõuda enne, kui kostjale on tasutud kõik kulud, sh 28. jaanuari 2016. a tahteavalduse koostamise ja kinnitamise kulu 25,66 eurot. AÕS §-dest 2611 ja 2612 tulenevalt võib esialgne ostja keelduda ostueesõiguslase omanikuna kinnistusraamatusse kandmisest ja kinnisasja valduse üleandmisest, kuni talle hüvitatakse ostuhind. Muude kulutuste (nt lepingu sõlmimise kulud) hüvitamise eesmärgil ostjal ostueesõiguslase suhtes kinnistusraamatu kande tegemiseks vajaliku nõusoleku andmisest keeldumiseks alust ei ole. Seega on maakohus õigesti selgitanud, et kostja ei saa hagejalt nõuda müügilepingu sõlmimise ja täitmisega seotud kulude hüvitamist. Vastavate kulutuste hüvitamine toimub müüja ja ostja vahelises suhtes ning selliste nõuete aluseks on pooltevaheline müügileping. Kokkuleppe puudumisel saab ostja enda kantud kulude hüvitamist nõuda müüjalt, kui ostueesõiguse teostamise tagajärjelt jääb temaga sõlmitud müügileping täitmata ja see kujutab endast lepingu rikkumist müüja poolt, mille eest müüja vastutab. Sellisel juhul saab lepingu sõlmimise ja täitmisega kantud kulude hüvitamist nõuda vastavalt VÕS §-le
115.Seega puudus kostjal pärast temale ostuhinna hüvitamist alus AÕS § 2611 lg 1 või 2 alusel nõusoleku andmisest keeldumiseks või praeguseks hetkeks alus 28. jaanuaril 2016. a antud tahteavalduse ärakirja kinni hoidmiseks.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega seoses kostja kohustusega ilmuda 30. aprillil 2015. a ja 28. mail 2015. a notaribüroosse ja ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja pöördus kohtusse tahteavalduste saamiseks. Kuivõrd AT andis nõutud tahteavalduse kohtumenetluse ajal ja kostja tahteavaldus asendati kohtuotsusega, siis on maakohus määranud menetluskulude jaotuse õigesti.
30.Menetlustoimingute ajakulu põhjendatuse hindamise osas leiab ringkonnakohus vastupidiselt kostja seisukohale, et maakohus on vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 piisava põhjalikkusega kontrollinud ja analüüsinud hageja esindaja töö mahtu ja vajalikkust ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Riigikohtu praktika kohaselt on TsMS § 175 lg 1 järgi menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19; Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; Riigikohtu 11. veebruari
2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 9. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus õigusabiteenuse osutamise ajakulu osas, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja menetluse käiku, õiglane ja põhjendatud. Samuti on maakohus põhjendatult vähendanud hüvitamisele kuuluvat sõidukulu. Vastuseks kostja seisukohale, et senise kohtupraktika kohaselt lepingulise esindaja sõidukulu ei ole hüvitatav, märgib kolleegium, et tegelikul on kohtupraktika vastupidine. Riigikohus on rõhutanud, et hüvitatavaks menetluskuluks võib olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu ning et sõidukuluna on mh käsitatav autokütuse maksumus (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Kohustust ilmuda kohtusse autotranspordi asemel bussiga, seadus ette ei näe.
31.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
32.Hageja poolt 7. novembril 2016. a ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja seoses kostja apellatsioonkaebuse lahendamisega kandnud õigusabikulusid kokku 180 eurot (käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on nimekirjast nähtuvalt olnud 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusele vastuse koostamises, millele kulus esindajal 1,5 tundi. Kostja esitas apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud hageja menetluskulude kohta seisukoha, mille kohaselt on õigusabi andja tegevusaruanne puudulik ning ei ole arusaadav, millist summat hageja nõuab.
33.Kolleegium kostjaga ei nõustu ja leiab, et hageja menetluskulude nimekirjast nähtub selgelt, et õigusabi teenus on seisnenud apellatsioonkaebusele vastuse koostamises ja arvestades esindaja töötunni hinda soovib hageja 180 euro hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja apellatsioonimenetluse toimingutele kulunud aeg esindaja töö eeldatavat mahtu arvestades TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalik. Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Lepingulise esindaja tunnitasu määra hindamisel lähtub kolleegium Riigikohtu juhistest, mille kohaselt on mh mõistlikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;
13.novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 11. veebruar 2015. a määrus tsiviilsasjas nr 3-2-1-115-14).
34.Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) 180 eurot (1,5x120).
35.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm