XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.01.2019 otsuse nr 2.7-1/45-1 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Tanel Mällas Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Heli Insler
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.10.2019 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 08.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-326 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2020 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-326 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 15.10.2018 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse abipolitseiniku kandidaadiks saamiseks. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 24.01.2019 otsusega nr 2.7-1/45-1 XX taotluse rahuldamata, tuginedes alljärgnevale. Abipolitseiniku seaduse (APolS) § 4 lg 1 kohaselt nimetatakse abipolitseinikuks 18-aastane vähemalt põhiharidusega Eesti kodanik, kes oskab eesti keelt vähemalt B2 tasemel ning kes vastab abipolitseiniku kutsesobivuse nõuetele. Siseministri 21.12.2010 määruse nr 68 „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“ § 2 nimetab abipolitseiniku isikuomadustena ausust ja seadusekuulekust, otsustus- ja vastutusvõimelisust ja head suhtlemisoskust. APolS § 5 p 8 lubab võtta abipolitseiniku kandidaadiks isiku, kes sobib oma käitumise poolest täitma abipolitseiniku ülesandeid. Kuna abipolitseinik on oma ülesandeid täites riigivõimu esindajaks, tuleb hinnata tema sobivust täita abipolitseiniku ülesandeid iseloomu ja kõlbeliste omaduste poolest. XX oli aastatel 2004-2005 ametiisikuks karistusseadustiku (KarS) § 288 mõistes ning omas ametiseisundit valitsuse poolt hallatavas asutuses. Sel ajal nõudis ja võttis ta korduvalt eraettevõtjate käest pistist, kaasates oma tegevusse ka teisi isikuid, sh sugulasi. Eeltoodud tegevus ei vasta politsei põhiväärtustele. Abipolitseinik peab näima ja olema usaldusväärne nii PPA-le kui ka laiemale üldsusele. XX-ga toimus 12.12.2018 vestlus, kus tal oli võimalik rääkida endast: kus on töötanud, kuidas läinud, miks tekkis soov saada abipolitseinikuks jne. XX rääkis, et näeb pea igapäevaselt Tallinnas, eriti vanalinnas liikluseeskirjade rikkumisi ja sellest lähtuvalt tekkis soov saada abipolitseinikuks. XX hinnangul tegeleb politsei vanalinnas väheoluliste rikkumistega, nt velotakso juhtidega. Vestlusel XX 2004-2005 aset leidnud pistise juhtumitest ei rääkinud. Vestluses osalenud personalibüroo juhtivspetsialist küsis seega otse, kuidas XX suhtub sellesse, kui temaga koos patrulliv ametnik saab teada tema taustast. XX selles probleemi ei näinud ning leidis, et teised peavad sellega leppima ning teda paremini tundma õppima, sest tema pole midagi valesti teinud. Pistise teemat käsitledes muutus XX närviliseks, hääletoon tõusis ja ta hakkas küsitleja jutule vahel rääkima. XX leidis, et teda tehti süüdlaseks kuritegelike ühenduste ja õiguskaitseorganite omavahelise koostöö tulemusel. Samuti lisas ta, et tema isiklikult Eesti õigussüsteemi ei usalda. Kui ametnikud keelduvad temaga välja minema, tema tausta arvesse võttes, siis see on iga inimese enda probleem. Samal arvamusel oli XX Eesti ühiskonna suhtes, leides, et tema ei pea ennast muutma, vaid teised peavad teda tundma õppima. Kui Eesti politsei ei taha tema taustaga inimesi abipolitseinikeks, tuleb seadusi muuta. XX poolt aastatel 2004-2005 toime pandud teod on vastuolus nende ootustega, millised on PPA-l abipolitseinikele. Vestlusel ütles XX välja oma seisukoha Eesti õigussüsteemi kohta, pannes sellega kahtluse alla enese usaldusväärsuse. Vestlusele järgneval päeval, s.o 13.12.2018 saadetud vestlust kokkuvõtvas kirjas üritab XX oma esialgset väidet õigussüsteemi mitte usaldamise kohta ümber lükata, väites, et õigussüsteemil ei ole viga midagi, vaid valed inimesed on ametis. PPA on kogukonnale usaldusväärne koostööpartner 2(7)
3-19-326 ega saa abipolitseinikuks nimetada inimest, kes on rangelt rikkunud moraali ja eetika norme või kahtleb Eesti õigussüsteemis. Sellised teod mõjuvad asutuse ja organisatsiooni mainele. Seega ei sobi XX oma käitumise poolest abipolitseiniku kandidaadiks.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2019 otsuse tühistamise nõudes. Avalduse menetlemisel rikuti APolS § 7 lg-t 4, mis sätestab, et taotlus tuleb läbi vaadata 30 päeva jooksul. Kaebaja esitas taotluse 15.10.2018, kuid otsus tehti alles 24.01.2019. Kuigi eeltoodud rikkumine ei too kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist, viitab see selgesti, et otsuse tegemisel rikuti kaalutlusnorme. Põhiseaduse (PS) § 19 näeb ette igaühe õiguse vabale eneseteostusele. Selle sättega on hõlmatud ka abipolitseinikuna tegutsemine. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata üksnes seaduse alusel ning piirangud peavad olema proportsionaalsed (PS § 11). Vaidlustatud otsus ei ole proportsionaalne. Kaebaja ei eita, et teda on kunagi karistatud kuriteo toimepanemise eest, kuid tegemist oli teise astme kuriteoga, mille karistatus on kustunud. APolS § 5 p-de 2 ja 3 kohaselt võetakse abipolitseinikuks isikuid, keda ei ole karistatud tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest ning kellel ei ole karistatust tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Seega on ebaõige osundamine, et kaebaja varjas oma varasemat kriminaalkaristust. Kaebaja ei pidanudki seda fakti avaldama. Ebaõige on ka seisukoht, et kaebaja seadis kahtluse alla Eesti õigussüsteemi. Kaebaja seisukohad on näha 13.12.2018 kirjas, milles ta selgitas oma seisukohti. Kaebaja avaldas vaid oma arvamust ning see ei saa olla etteheidetav. Kaebaja ei mõista, miks pärast seda, kui ta on ära kandnud oma karistuse ja karistatus on kustunud, ei võimaldata tal pakkude riigile oma toetust kogu ühiskonna turvalisemaks muutmisel. Abipolitseinikule ei rakendata politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 40 p-i 1, mis keelab teenistusse võtta isikut, keda on karistusandmete kustutamisest olenemata karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Kaebaja on jahimees ja omab relvaluba, mida on vastustaja poolt korduvalt pikendatud. See näitab, et teatud olukordades on vastustaja leidnud, et isiku karistatus ei ole relvaloa pikendamisel takistuseks. Kui vastustajal tekib kahtlusi kaebaja eetika ja moraali osas, on võimalik hinnata kaebaja käitumist ja tegutsemist ka pärast abipolitseinikuks nimetamist. Järelikult ei ole kandidaadiks nimetamata jätmine proportsionaalne meede. Hinnang kaebaja käitumisele on antud ebaõigetel alustel ja valitud meede pole kohane, et hinnata kaebaja moraali ja eetikat.
3.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 24.01.2019 otsuses toodud seisukohtade juurde. APolS § 7 lg 4 kohustab 30 päeva jooksul kontrollima APolS § 7 lg-s 1 nimetatud dokumentide olemasolu ja nõuetekohasust ning taotleja vastavust abipolitseinikule esitatavatele nõuetele. Alles pärast seda tuleb otsustada taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Põhjendamatuid viivitusi kaebaja taotluse lahendamisel ei esinenud. Kaebaja elustiili hindamisel omab muu hulgas tähtsust ka see, milline käitumine võib isikule olla loomuomane. Seejuures ei olnud õigusvastane tugineda 2004-2005 toime pandud kuriteo asjaoludele, olenemata sellest, kas andmed karistatuse kohta olid kustutatud. Vastustaja ei ole andnud hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes, vaid kasutas talle teadaolevad infot kaebajat iseloomustavana. 3(7)
3-19-326 Kaebaja pidas 13.12.2018 e-kirjas kriminaalasja, milles on olemas jõustunud kohtuotsus, jätkuvalt fabritseerituks. Nimetatu kinnitab, et kaebaja ei usalda õiguskorda, ta pole ostustusja vastutusvõimeline. Kaebajal on oma nägemus, mis ei ühti faktiliselt tuvastatud asjaoludega. Relvaloa menetlus ja abipolitseiniku kandidaadi menetlus on erinevad menetlused, mis toimuvad erinevatel õiguslikel alustel. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide, et isiku karistatus pole olnud relvaloa pikendamisel takistuseks.
4.Tallinna Halduskohtus jättis 08.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus PPA 24.01.2019 otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Kuigi kaebaja on ühe kaalutlusveana nimetatud taotluse läbivaatamisel seaduses sätestatud tähtaja (APolS § 7 lg 4) rikkumist, ei saa see tema enda kinnitusel kaasa tuua vaidlustatud haldusakti tühistamist. Seega pole vaja nimetatud asjaolu otsuses pikemalt käsitada. Kuigi 12.12.2018 vestlus pole protokollitud ega salvestatud, on vestlust juhtinud YY ütluste alusel võimalik välja selgitada vestlusel toimunu. Lisaks on vestluse kohta olemas CC ettekanne. Tunnistaja YY ütlused kinnitavad vaidlustatud otsuses välja toodud asjaolusid ning kaebaja selgituste sisu. Tunnistaja ütlused on fikseeritud 16.07.2019 kohtuistungi protokollis. Pole alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Seega on väär kaebaja seisukoht, et otsuses on tuginetud valedele andmetele, mida ei ole võimalik kontrollida. Kaebaja on 13.12.2018 e-kirjas jätkuvalt väitnud, et tema kriminaalasi oli fabritseeritud. Abipolitseinikule kutsesobivusnõuete kehtestamine on põhjendatud. Selline piirang on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Õige pole kaebaja väide, et lisaks eelnevale karistatusele pole vastustaja tuvastanud muid asjaolusid, mis takistaksid kaebajal abipolitseinikuks kandideerida. Otsuse põhjendustest nähtub, et üheks peamiseks põhjuseks on vastustaja pidanud kaebaja käitumist vestlusel ja tema suhtumist õiguskorda. Kaebaja eitab jätkuvalt kuriteo toimepanemist, kahtleb õiguskaitsesüsteemi usaldusväärsuses. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja isikuomadused ja ennast õigustavad hoiakud ei ole kooskõlas politsei põhiväärtustega olla aus, seadusekuulekas, õigussüsteemi austav ning usaldusväärne. Võrdlus relvaloa pikendamisega ei ole asjakohane. Kaebajal on jätkuvalt õigus kandideerida abipolitseinikuks. Tal on võimalik oma usaldamatust õigussüsteemi toimimisse aja jooksul muuta.
5.XX palub apellatsioonkaebuses ning 16.01.2020 täiendavates seisukohtades Tallinna Halduskohtu 08.10.2019 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. Abipolitseiniku kandidaadiks nimetamine on kaalutlusotsus, mis peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Seadusest tulenevalt on kaebajal õigus kandideerida abipolitseinikuks. Kaebaja ei nõustu hinnanguga, et tema isikuomadused ja ennast õigustavad hoiakud ei ole kooskõlas politsei põhiväärtustega. Iga isik, kes on toime pannud kuriteo, eksib politsei põhiväärtuste vastu. Selles osas on aga seadusandja juba teinud valiku ning andnud isikutele, 4(7)
3-19-326 kes on toime pannud II astme kuriteo, õiguse kandideerida abipolitseinikuks. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et ta ei austa õiguskaitsesüsteemi. Ta on väitnud, et ei usalda teatud isikuid õiguskaitseorganites. Teadaolevalt on õiguskaitseorganites isikuid, keda on ka karistatud. Kaebaja viitas just sellistele isikutele. Samuti avaldas ta, et õiguskaitseorganid vajaksid uusi juhte. Selliste seisukohtade avaldamine ei ole keelatud ega kanna endast negatiivset varjundit õigussüsteemile. Vestlust kaebajaga ei ole salvestatud, mistõttu ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, millises kontekstis mida öeldi. Pole ka välistatud, ei tegemist võis olla arusaamatusega, sest kaebaja emakeel ei ole eesti keel. Kuigi kohus väitis vastupidist, on kaebajal välistatud edasine kandideerimine abipolitseinikuks. Seega on riivatud PS §-i 19. Kaebaja on karistatud kuriteo eest ning nii see jääb. Au ja seadusekuulekus ei ole ajas muutuvad. Järelikult ei ole kaebaja abipolitseiniku kandidaadiks nimetamata jätmine proportsionaalne meede.
6.Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Vastustaja ei ole otsust tehes tuginenud kaebaja kustunud karistatusele, vaid vestluses selgunud asjaoludele, sh sellele, et kaebaja ei ole vastutusvõimeline, süüdistades ametnikke, eitades jätkuvalt oma tegu ja süüd, otsides oma tegudele õigustusi. Kaebaja on uue asjaoluna toonud välja, et vestlusel võis tegu olla arusaamatusega, sest kaebaja emakeel ei ole eesti keel. APolS § 7 lg 1 p 7 kohaselt kinnitab abipolitseinikuks kandideerija ankeedis, et valdab eesti keelt nii kõnes kui kirjas. APolS § 4 lg 1 sätestab, et abipolitseinikuks võib olla isik, kes oskab eesti keelt vähemalt B2 tasemel. Kui see on tõesti nii, et kaebaja keeletase pole piisav, ei vasta ta abipolitseinikule esitatud nõuetele. Kaebajalt ei ole ära võetud õigust kandideerida uuesti abipolitseinikuks. Isikuomadused on ajas muutuvad. Abipolitseinikuks nimetamise eelselt toimub abipolitseiniku kandidaadi õpe, mille kulud katab riik. Seega on ebamõistlik, et kui vestluse käigus selgub, et abipolitseinikuks kandideerija ei vasta isikuomaduste poolest nõuetele, tagataks talle ikkagi abipolitseiniku kandidaadi staatus ja riigi kulul õpe. Kaebaja suhtumine kinnitab, et ta seab igas olukorras oma huvid muudest huvidest kõrgemale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Abipolitseinikuks saamine toimub kaheetapiliselt. Esmalt otsustatakse isiku arvamine abipolitseiniku kandidaadiks (APolS § 7 lg-d 5 ja 6) ning pärast esmase väljaõppe läbimist ja arvestuse sooritamist nimetatakse abipolitseiniku kandidaat abipolitseinikuks (APolS § 9). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja hindas tema isikuomadusi ennatlikult. Isiku sobivust abipolitseinikuna politsei töös osalemiseks hinnatakse APolS kohaselt eelkõige just kandideerimise etapis, s.o enne isiku arvamist abipolitseiniku kandidaadiks. Nii sätestab APolS § 7 lg 11, et abipolitseiniku ankeedis küsitakse andmeid, mis võimaldavad hinnata isiku sobivust. Abipolitseinikuks astuda soovija kõlbeliste ja teiste isikuomanduste väljaselgitamiseks tuleb kandideerijaga vestelda (APolS § 7 lg 3). Kogu selle menetluse 5(7)
3-19-326 tulemuseks ongi APolS § 7 lg-s 5 ja 6 toodud otsustus selle kohta, kas isiku taotlus rahuldada. Kui taotlus rahuldatakse, arvatakse abipolitseinikuks soovija abipolitseiniku kandidaadiks (APolS § 7 lg 6). Vastustaja toob õigesti esile, et põhjendamatu on arvata isik abipolitseiniku kandidaadiks, kui ta ilmselgelt ei vasta abipolitseiniku nõuetele. APolS § 4 lg 1 kohaselt võib abipolitseinikuks nimetada isiku, kes muu hulgas vastab abipolitseiniku kutsesobivuse nõuetele. Lisaks sätestab APolS § 5 p 8, et abipolitseiniku kandidaadiks ja abipolitseinikuks võetakse isik, kes oma käitumise poolest sobib abipolitseiniku ülesandeid täitma. Vastustaja on vaidlustatud haldusaktis tuginenud nii eelnimetatud normidele kui määrusele nr 68 ning leidnud, et kaebaja ei sobi käitumise poolest abipolitseiniku kandidaadiks.
9.Kaebaja leiab, et vastustaja on tema sobivust hinnates teinud kaalutlusvigu. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaebajal ei ole absoluutset õigust saada abipolitseinikuks. PS §-de 19, 29 ja 30 riive ei tähenda, et halduse tegevus oleks õigusvastane. Kaebaja möönab ka ise, et proportsionaalsed riived on lubatud. Vastustajal on kaalutlusruum hindamaks, kas isik on sobiv tegutsema abipolitseinikuna. Kuni vastustaja lähtub asjakohastest kaalutlustest, kohus tema otsustusvabadusse ei sekku. Arvestades, et politsei on korrakaitseorgan, kehtivad seal töötavatele isikutele kõrgemad kõlblusstandardid. Samuti on oluline lojaalsus, sest vastupidine võib halvata politsei tegevuse. Abipolitseinikuna tegutsetakse vabatahtlikkuse alusel ja abipolitseinik ei kuulu politseiametnike koosseisu (APolS § 2 lg 1), kuid politsei tegevuses osalemise ajal on abipolitseinik riigivõimu esindaja (APolS § 2 lg 3). Seega on ka abipolitseinikel arvestatav roll politsei töö kvaliteedi ja maine kujundamisel.
10.APolS § 5 p 3 ei keela abipolitseiniku kandidaadiks võtta isikut, kes on toime pannud II astme kuriteo, mille eest on karistatus kustunud. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et minevikus toime pandud tegu ei saa isiku sobivuse hindamisel arvesse võtta. Väär on kaebaja seisukoht, et seadusandja on selles küsimuses kaalumise välistanud, sest on kandideerimist lubanud. Kuriteod võivad oma koosseisult ja ohtlikkuselt olla väga erinevad. Seega on võimalik, et isik loetakse sobivaks kuriteo toimepanemisele vaatamata. Kaebaja on süüdi mõistetud pistise võtmise eest. Tegemist on teoga, mis seab põhjendatult kahtluse alla tema sobivuse tegutseda abipolitseinikuna. Korrakaitse valdkond on korruptsioonikuritegude osas eriti tundlik. Kaebajat pole ebasobivaks loetud mitte üksnes aastatel 2004-2005 toime pandud tegude eest, vaid kogumis tema muu käitumisega. Asjaolu, et haldusaktis esitatud kaebaja seisukohad vastavad tema poolt öeldule, on tõendatud tunnistaja YY ütlustega, CC ettekandega ning kaebaja enda 13.12.2018 e-kirjaga. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et tõendite kohaselt on kaebaja selgelt väljendanud enda usaldamatust õiguskaitsesüsteemi suhtes. Usaldamatust näitab ka apellatsioonkaebuses toodu, et õiguskaitseorganid vajaksid uusi juhte, ning 13.12.2018 e-kirjas väljendatu, et probleem on mõnedes ametnikes, kes õigussüsteemi on ametisse saanud. Lisaks rõhutas kaebaja selles kirjas, et tema kriminaalasi oli fabritseeritud. Usutav ei ole, et tegemist oli keelelise arusaamatusega. Asjaolu, et politsei arvestas kaebaja poolt öeldut negatiivse otsustuse tegemisel, ei tähenda, et kaebaja sõnavabadust on piiratud. Kaebajal on õigus oma seisukohti avaldada ning vastustajal on õigus nende seisukohtade najal kujundada oma arusaam kaebaja väärtushinnangutest.
11.Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et vastustaja on põhjendatult eelistanud avaliku huvi kaitsmist. Sisejulgeolek, mida muu hulgas mõjutab politsei efektiivsus ja maine, on olulisem 6(7)
3-19-326 väärtus kui kaebaja soov tegutseda abipolitseinikuna. Teave kaebaja poolt toime pandud tegudest on lihtsa nimeotsinguga igaühele kättesaadav ning kuigi karistatust kaebajal enam pole, ei kõrvalda see riski, et kaebaja tegutsemine abipolitseinikuna võib politsei usaldusväärsust kahjustada. Samuti on ebaselge kaebaja ajend töötada süsteemis, mille juhte ja toimimist ta ei usalda ning mille kohta ta leiab, et seal fabritseeritakse kuritegudes süüdimõistmisi. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja lähtus 24.01.2019 otsust tehes asjakohastest kaalutlustest. Kaalutlusvigu pole tehtud ega proportsionaalsuse põhimõtet rikutud.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.