Teenistussuhted › Muud teenistussuhted

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsuse, millega teda ei arvatud abipolitseiniku kandidaadiks, vastuvõtmisel ei ole vastustaja järginud kõiki kaalutlusreegleid, mistõttu esineb alus selle tühistamiseks. Vastustaja on rikkunud kaebaja avalduse menetlemisel Abipolitseiniku seaduse (APolS) § 7 lg-t 4, mis sätestab, et abipolitseinikuks kandideerija taotlus vaadatakse läbi 30 päeva jooksul vastava taotluse esitamisest. Käesoleval juhul esitas kaebaja taotluse 15.10.2018, kuid otsus kaebaja suhtes tehti alles 24.01.2019. Seega toimus kaebaja suhtes menetlus üle kolme kuu. Kuigi nimetatud rikkumine ei too kaasa automaatselt otsuse tühistamist viitab see selgesti, et vastustaja on rikkunud otsuse tegemisel kaalutlusnorme. Keelduva otsuse motiiviks oli asjaolu, et kaebajat on varasemalt, aastatel 2004 – 2005, toime pandud kuriteo (pistise võtmine) eest karistatud, mistõttu kaebaja ei vasta politsei põhiväärtustele ning kandidaadiks ei saa nimetada isikut, kes on rikkunud moraali- ja eetikanorme ning kahtleb Eesti õigussüsteemis. Seadusest tulenevalt ei olnud kaebajal piiranguid, mis oleks takistanud kaebajal esitada taotlust kandideerimaks abipolitseiniku kandidaadiks. Kaebaja täitis ära kehtestatud kehaliste katsete normid ning temaga viidi läbi vestlus. Vestluse sisu ei ole protokollitud, mistõttu vestluse sisu ei ole võimalik usaldusväärselt kontrollida ega ka edasi anda. Vestluse üheks läbiviijaks oli Anneli Ristlaan, kes kuulati käesolevas menetluses tunnistajana üle. Tunnistaja ütlustes kohaselt tuli otsus mitte arvata kaebajat kandidaadiks sisekontrolli osakonna poolt ning otsus kandidaadiks mittearvamise kohta oli tehtud enne, kui toimus kaebajaga vestlus. Samas ei nähtu otsusest, et mingit täiendavat infot oleks kaebaja kohta mõnelt vastustaja struktuurüksuselt küsitud või vastavat infot ka saadud. Seega on kaebaja hinnangul otsuses tuginetud andmetele, mida ei ole olnud võimalik kontrollida ning on sisult seega ebaõige. Tunnistaja ütluste kohaselt avaldas kaebaja vestlusel nagu ta ei usaldaks Eesti õigussüsteemi. Kaebaja hinnangul on tema vestluses väljendatud seisukohti vääralt hinnatud. Põhirõhk vestlusel oli sellel, et kaebaja loobuks kandideerimast. Kaebajale räägiti, et tegemist on ohtliku tööga, millega seoses võib kaebaja saada ka vigastada. Pärast seda tõstatati teema kaebaja varasemast karistusest. Kaebaja ei ole varjanud seda, et teda on karistatud. Samas tulenevalt APolS-ist ei olnud kohustust kajastada vastavat infot esitatud taotluses. Kaebaja avaldas, et ta on süüdi tunnistatud II astme kuriteos ja seaduse mõttes on tal võimalik kandideerida. Kaebaja on koheselt pärast vestlust järgmisel päeval saatnud oma selgitused, kus muuhulgas märgib, et ta aktsepteerib tema suhtes jõustunud kohtuotsust. Kaebaja ei nõustunud selle sisuga, kuid kohtuotsust ta aktsepteeris. Asjaolu, et kaebaja suudab olla seadusekuulekas tõestab ilmekalt ka fakt, et ühtegi õigusrikkumist pärast kohtuotsuse jõustumist kaebaja toime ei ole pannud. Kaebaja seisukoht, et kõik ametnikud ei sobi nende ametitesse, ei anna alust kahelda kaebaja väärtushinnangutes õiguskorra ja lojaalsuse suhtes Eesti Vabariigile. Kaebaja on oma kandideerimise sooviga näidanud tegelikkuses vastupidiselt, et ta usub õigussüsteemi ning veelgi enam soovib anda oma panuse kogu ühiskonna turvalisemaks muutmiseks. Vastustaja on hakanud kaebusele vastates täiendama varasemat keeldumise otsustust uute asjaoludega. Nii on vastustaja oma vastuse punktis 14 jõudnud arusaamisele, et abipolitseinikuna ei suuda kaebaja olla vastutusvõimeline ega võtta vastutust vastuvõetud otsuste ja tagajärgede eest. Samuti on vastustaja leidnud, et kaebaja tegevus ebameeldivates olukordades on ettearvamatu, millest tulenevalt on võimalik väita, et kaebajal puudub võime teha meeskonnatööd, mis eeldab usaldust, head suhtlemisoskust, distsipliini, korda, paindlikkust ja üksteisemõistmist. Vastustaja hinnang, et kaebajal sellised omadused puuduvad, on paljasõnaline. Seega ainsaks takistuseks, mis välistab kaebaja nimetamise abipolitseiniku kandidaadiks, on tema varasem karistus. Kaebaja karistus on juba kustunud. Samas lubab seadusandja isikul, kes on toime pannud II astme kuriteo kandideerida abipolitseinikuks. Seega on seadusandja kuritegude raskusastmeid arvestades teinud juba valiku selles osas, kes üldse saavad kandideerida abipolitseinikuks. Pelgalt asjaolust, et kaebaja on varasemalt karistatud, ei piisa, et teha järeldusi, et isik ei sobi abipolitseiniku kandidaadiks. Otsuses mingeid muid asjaolusid, mis välistaksid kaebaja võimaluse kandideerida abipolitseiniku kandidaadiks, tuvastatud ei ole. Igaühel on vastavalt Põhiseaduse §-le 19 õigus vabale eneseteostusele. Kaebaja hinnangul puuduvad põhjendused, miks kaebaja ei sobiks abipolitseiniku kandidaadiks. Vaatamata sellele, et vastustaja on

kohtumenetluse käigus asunud otsust uute asjaoludega sisustama, siis kõik vastustaja poolt viidatud argumendid (näiteks kahtlus, kas kaebajaga soovib keegi koos patrullida) selguvad hilisemalt juba pärast seda, kui isik on kandidaadiks nimetatud. Otsuse tegemisel ei ole järgitud õiguse üldpõhimõtteid. Otsus ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis tuleneb Põhiseaduse § 11 2. lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kaebajale kehtestatud piirang, mis välistab tal alatiseks võimaluse kandideerida abipolitseinikuks, ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta vastustaja põhiväärtusi. Kaebaja soovib anda enda panuse ühiskonna turvalisemaks muutmiseks ning ainus viis seda teha (seaduslikult) on just läbi abipolitseiniku institutsiooni. Kaebaja abipolitseiniku kandidaadiks või isegi abipolitseinikuks saamisel ei oleks vastustaja põhiväärtused kuidagi ohustatud. Kaebaja varasem käitumine ei ole olnud vastuolus väärtustega, millest vastustaja teenistujad oma tegevuses lähtuvad. Kaebaja ühekordne eksimus, mille eest ta on kandnud ära karistuse ning mis on kustunud, ei ole vastuolus vastustaja põhiväärtustega. Seega on sisuliselt kaebajalt võetud võimalus terveks eluks abipolitseinikuks kandideerida, kuivõrd tegu, milles eest kaebaja minevikus karistada sai, ei muutu. Lisaks ei ole kaebaja karistatus olnud takistuseks kaebaja relvaloa pikendamisel. Vastustaja poolt valitud abinõu mitte lubada kaebajat abipolitseiniku kandidaadiks on ebaproportsionaalne meede, mis ei soodusta seatud eesmärgi saavutamist. Tegudest, milles kaebajat süüdistati, on möödunud ca 15 aastat, mistõttu toime pandud tegude ja kaebaja isiku akuutsus on möödunud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tegemisel on järgitud kaalutlusreegleid. Vastustaja on väga põhjalikult ja mitmekülgselt kaalunud kaebaja sobivust abipolitseiniku kandidaadiks kandideerimisel ning leidnud, et kaebaja ei sobi abipolitseiniku kandidaadiks, mis kinnitab iseenesest nii menetluse pikkus kui ka APolS § 7 lg 3 kohaselt kaebajaga 12.12.2018 vestluse läbiviimisel selgunud asjaolusid, sh suhtumine õiguskorda kui ka asjaolu, et kaebajale on antud võimalus sooritada füüsilised katsed, mis toimusid 18.12.2018 APolS § 4 lg 1 ja 31 kohaselt. Kaebaja tõlgendab APolS § 7 lg 4 sätteid ebaõigesti. APolS § 7 lg 4 nimetab konkreetselt, millised toimingud tuleb teha nimetatud tähtaja jooksul. Selles loetelus ei ole nimetatud haldusakti väljaandmist. Seega tuleneb APolS § 7 lg-st 4 vastustajale kohustus selle aja jooksul (30 päeva jooksul arvates taotluse saamisest) kontrollida APolS § 7 lg-s 1 nimetatud dokumentide olemasolu ja nõuetekohasust ning taotleja vastavust abipolitseinikule esitatavatele nõuetele. APolS § 7 lg 4 sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et alates kõigi nõutud dokumentide esitamisest ja toimingute sooritamisest saab ja tuleb otsustada taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul (isiku sobivuse hindamine, isikuomaduste väljaselgitamine) on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega. Põhjendamatuid viivitusi kaebaja taotluse lahendamisel ei esinenud. Tõenditest nähtub, et menetluse käigu kohta andis vastustaja kaebajale piisavalt teavet (30.10.2018 e-kiri; 23.11.2018 e-kiri; 26.11.2018 e-kiri; 11.01.2019 e-kiri,). Asjaolu, et 12.12.2018 toimunud vestlus oli põhjalik ja kasulik, on kinnitanud ka kaebaja ise (13.12.2018 ekiri). Kaebaja ise on kaebuses kinnitanud, et menetlustähtaja rikkumine ei too kaasa automaatselt otsuse tühistamist ning et kaebaja ei tugine enda kaebuses otsuse tühistamiseks menetlustähtajale. Samuti on kaebaja 24.05.2019 kohtuistungil kinnitanud, et abipolitseinikuks kandideerimine ei ole tema jaoks eluliselt nii oluline. APolS § 5 p 8 kohaselt abipolitseiniku kandidaadiks ja abipolitseinikuks võetakse isik, kes oma käitumise poolest sobib abipolitseiniku ülesandeid täitma ning kelle käitumine või eluviis ei ohusta tema enda ega teise isiku turvalisust. Seega kui kaebaja oma käitumise ja isikuomaduste poolest ei ole sobiv abipolitseiniku ülesandeid täitma, ei vasta kaebaja ka APolS § 5 p 8 sätestatule ehk ei ole isikuks, keda võetakse abipolitseiniku kandidaadiks. Siseministri 21.12.2010 määrusega nr 68 on kinnitatud „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“. Kaebaja elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Kaebajale loomuomase käitumise hindamisel ei olnud õigusvastane tugineda aastatel 2004 - 2005

toime pandud kuriteo asjaoludele olenemata sellest, et andmed kaebaja karistatuse kohta olid karistusregistrist kustutatud. Vastustaja ei ole nimetatud kuriteo alusel andnud hinnangut kaebaja tegude retsidiivsusele kriminaalõiguslikus mõttes, vaid kasutanud talle kaebaja suhtes teadaolevat infot teda iseloomustavana. Isiku iseloomuomadusi ongi võimalik hinnata isiku tegude ja tema käitumise põhjal, paigutades need ajateljele ning neid analüüsides. Seetõttu kogus vastustaja teavet ning viis 12.12.2018 läbi APolS § 7 lg 3 kohaselt vestluse, mille järel sai võimalikuks otsustuse tegemine. PPA on oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud, ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke asjaolusid tähelepanuta. Nimetatut kinnitavad asja materjalide juures olevad tõendid: 1) 13.12.2018 e-kiri, millises kaebaja kinnitab, et peab jätkuvalt kriminaalasja, mille kohta on jõustunud kohtuotsus, fabritseerituks. Nimetatu kinnitab, et kaebaja ei usalda õiguskorda, ta ei ole otsustus- ja vastutusvõimeline. Kaebajal on oma nägemus, mis ei ühti faktiliselt tuvastatud asjaoludega. Seetõttu ei ole kaebaja võimeline täitma või on raskendatud nende ülesannete täitmine, millistega vastustaja igapäevaselt tegeleb/kokku puutub (abipolitseinikule pandud ülesanded) kui ka suhtlemine ja koostöö politseinikega, kellega kaebajal koos ning kelle korraldusel ülesandeid tuleb täita; 2) 08.01.2019 ettekanne, mis kajastab 12.12.2018 toimunud vestluse kokkuvõtet ning kinnitab eeltoodud punktis nimetatud asjaolusid ja kaebaja sobimatust abipolitseiniku kandidaadiks; 3) tunnistaja Anneli Ristlaan ütlused 16.07.2019 kohtuistungil, mis toetavad vastustaja seisukohti kaebaja sobimatusest abipolitseiniku kandidaadiks tulenevalt tema käitumisest/suhtumisest (kohtuistungi protokolli lk 3), arusaamast õigussüsteemi ja selle toimimisest (kohtuistungi protokolli lk 4) ning isikuomadustest (kohandumine - kohtuistungi protokolli lk 4); 4) kaebaja enda kinnitus, et 12.12.2018 vestlusel kaebaja ärritus, kui küsimused tulid altkäemaksu teemal (16.07.2019 kohtuistungi protokolli lk 6). Nimetatu kinnitab, et vestluses kaebajale ebameeldivatel teemadel ei suuda kaebaja ennast ja oma käitumist piisavalt kontrollida. Üldteada on asjaolu, et politseitöös puutuvad ametnikud kokku just ebameeldivate probleemidega, milliste lahendamine tasakaalukust, head suhtlemisoskust, otsustus- ja vastutusvõimet, kainet mõtlemist aga vajaks. APolS § 2 lg 31 kohaselt politsei tegevuses osalemise ajal, sh siis, kui abipolitseinik rakendab meetmeid või kohaldab vahetut sundi, tegutseb ta PPA nimel. Abipolitseiniku pädevuse sätestab APolS § 3. Seega teostab ka teatud juhtudel abipolitseinik reaalset võimu PPA nimel, mistõttu on õigustatud abipolitseinikule nõuete sh kutsesobivusnõuete kehtestamine APolS § 4 lg 3 kohaselt. Relvaloa menetlus ja abipolitseiniku kandidaadi menetlus on erinevad menetlused ja menetlused toimuvad erinevatel õiguslikel alustel, mistõttu ei ole asjakohane kaebaja väide, et isiku karistatus ei ole olnud takistuseks relvaloa pikendamiseks. Proportsionaalsuse põhimõttega on kooskõlas piirang (eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas), et abipolitseinikuks kandideerijale on seatud tingimused (kutsesobivusnõuded), millistele kandideerija peab vastama (APolS §-id 4 ja 5) ning igaüks ei sobi abipolitseiniku kandidaadiks tulenevalt PPA-le pandud ülesannete sisust ja mahust (PPVS § 3, APolS § 16, 161). Seda vastustaja seisukohta toetab ka HMS § 4 lg 1 – seadusest tulenev volitus. Seetõttu on vastustajale õiguspäraselt antud kaalutlusõigus, mida vastustaja antud juhul on õiguspäraselt ka teostanud ning otsust piisavalt põhjendanud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda abipolitseiniku kandidaadi staatust. See on vastustaja diskretsiooniline otsustus. PPA mainekahju ärahoidmise vajadus on kaalukam kui kaebajale ajutise iseloomuga abipolitseiniku kandidaadi staatuse andmine. Vastustaja on menetluses tuvastanud kaebaja mittevastavuse APolS § 4 lg 1 ja 3, § 5 p 8 alusel „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“ § 2 p-de 1, 3 ja 5 nõuetele mittevastavuse osas. Kaebaja on nõustunud, et sisuliselt on tal ka kodanikuna võimalik panus ühiskonna õiguskorra tagamisel anda, selleks ei pea tal olema politsei või abipolitseiniku töötõendit (13.12.2018 e-kiri). Jätkuvalt peab kaebaja oma kriminaalasja fabritseerituks.

Nimetatu kinnitab kaebaja suhtumist õiguskorda üleüldiselt ning tema isikuomaduste mittevastavust/mittesobivust abipolitseiniku kandidaadiks/abipolitseinikuks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlusalune otsus, millega jäeti rahuldamata X X taotlus abipolitseiniku kandidaadiks arvamise kohta, on õiguspärane ja tehtud kaalutlusreegleid järgides või mitte. Kaebaja on seisukohal, et PPA otsus on tehtud kaalutlusreegleid rikkudes. Kaebaja leiab, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest otsuses tuginetakse asjaolule, et kaebajal on eelnev, kuigi käesolevaks ajaks kustunud, karistatus II astme kuriteo toimepanemise eest. Kuna nimetatud asjaolu ei ole takistuseks kandideerimisel, siis on rikutud kaebaja õigust vabale eneseteostamisele. Samuti on ebaõige järeldus, et kaebaja võib osutuda ebalojaalseks, kuna on väljendanud seisukohta, et ta ei usalda Eesti õigussüsteemi. Vastustaja on seisukohal, et PPA otsus on piisavalt põhjendatud ning kaebaja taotlus on läbi vaadatud kaalutlusreegleid järgides, mistõttu on otsus õiguspärane ja proportsionaalne, kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud. APolS § 4 lg 1 kohaselt abipolitseinikuks võib nimetada 18-aastaseks saanud vähemalt põhiharidusega Eesti kodaniku, kes oskab eesti keelt vähemalt B2-tasemel ning kes vastab abipolitseiniku kutsesobivuse nõuetele. APolS § 4 lg 3 sätestab, et abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“ on vastu võetud siseministri 21.12.2010 määrusega nr 68. Nimetatud määruse § 2 kohaselt abipolitseinik peab isikuomaduste poolest olema võimeline täitma abipolitseinikule pandud ülesandeid ning vastama järgmistele üldnõuetele: 1) olema lojaalne Eesti Vabariigile, aus ja seaduskuulekas; 2) võimeline töötama stabiilselt ja tulemuslikult pingeolukorras ning oskab teha meeskonnatööd; 3) kohusetundlik, otsustus- ja vastutusvõimeline, suudab iseseisvalt langetada otsuseid oma pädevuse piires ning on võimeline ette nägema oma otsuse tagajärgi ning vastutama nende eest; 4) hea analüüsi- ja sünteesivõimega, oskab eristada olulist ebaolulisest ning suudab lahendada probleeme; 5) hea suhtlemisoskusega. APolS § 7 lg 1 kohaselt abipolitseinikuks astuda soovija esitab Politsei- ja Piirivalveametile: 1) kirjaliku taotluse; 2) isikut tõendava dokumendi koopia; 3) haridust tõendava dokumendi koopia; 4) tervisetõendi, välja arvatud käesoleva seaduse § 6 lõigetes 11 ja 12 sätestatud juhtudel; 5) abipolitseiniku ankeedi; 6) foto mõõtmetega 4×5 cm või annab nõusoleku kasutada tema isikut tõendavate dokumentide andmekogus olevat fotot; 7) iseloomustuse tööandjalt või õppeasutuselt või soovituse politseiametnikult; 8) eesti keele tasemetunnistuse koopia, kui haridus ei ole omandatud eesti keeles; 9) vajaduse korral mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu tõendava dokumendi koopia; 10) vajaduse korral relvaloa koopia. APolS § 7 lg 4 näeb ette, et taotlus vaadatakse läbi 30 päeva jooksul selle saamisest arvates. Selle aja jooksul kontrollitakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nõutud dokumentide esitamist ning abipolitseinikuks astuda soovija vastavust abipolitseinikule esitatavatele nõuetele. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kaebaja esitas 15.10.2018 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) kirjaliku taotluse abipolitseiniku kandidaadiks saamiseks. 27.11.2018 esitas kaebaja puuduolevad dokumendid ja 29.11.2018 allkirjastatud soovituskirja.

12.12.2018 toimus vestlus kaebajaga, milles osalesid Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna korrakaitseametnik Andrus Sepa, piirkonnavanem Liisa Merekivi ja personalibüroo juhtivspetsialist Anneli Ristlaan, kes juhtis vestlust. 13.12.2018 esitas kaebaja oma seisukoha 12.12.2018 toimunud vestluse kohta. 08.01.2019 koostas korrakaitseametnik Andrus Sepa ettekande Põhja Prefektuuri prefektile Kristian Jaanile, milles muuhulgas kirjeldas vestlusel toimunut. Põhja Prefektuuri prefekti 24.01.2019 otsusega nr 2.7-1/45-1 „Abipolitseiniku kandidaadiks mittearvamine“ jäeti XX taotlus tema abipolitseiniku kandidaadiks arvamise kohta rahuldamata.. Kohus märgib, et kuigi kaebaja on nimetanud ühe vastustajapoolse kaalutlusveana kaebaja taotluse läbivaatamisel seaduses ettenähtud tähtaja (APolS § 7 lg 4) rikkumist, siis tema enda kinnitusel ei ole menetlustähtaja rikkumine saanud kaasa tuua otsuse automaatset tühistamist ning kaebaja ei ole sellele asjaolule ka otsuse vaidlustamisel tuginenud, seega kohus seda asjaolu ei käsitle ning nõustub kaebajaga, et see ei too kaasa otsuse automaatse tühistamise. Vastustaja on selgitanud, et laia kaalutlusruumiga otsuse puhul (isiku sobivuse hindamine, isikuomaduste väljaselgitamine) on ootuspärane, et taotluse menetlus ja vajaliku info kogumine võtab aega. Kohus leiab, et vastustaja on piisavalt selgitanud taotluse lahendamise asjaolusid (puuduvate dokumentide nõuetekohane esitamine; 12.12.2018 põhjalik ja pikk vestlus; 13.12.2018 kaebaja täiendav selgitus; 08.01.2019 korrakaitseametnik A. Sepa ettekanne ning seejärel otsustuse tegemine) ning kaebaja taotluse menetlemisel ei ole vastustaja põhjendamatult viivitanud asjaolude väljaselgitamisega, sh otsuse tegemisega. Kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kohus esitatud suuliste ja kirjalike tõendite alusel asub seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kaalutlusvigadeta (vastustaja on oma kaalutlusõigust õiguspäraselt teostanud). Kohus möönab, et kuigi 12.12.2018 vestlust ei protokollitud/salvestatud, on vestlust juhtinud Anneli Ritlaane ütluste alusel võimalik välja selgitada vestlusel toimunu, sh käsitletud teemad ja kaebaja selgitused (lisaks vestlusel osalenud Andrus Sepa ettekanne). Tunnistaja Anneli Ristlaane ütlused kinnitavad vaidlustatavas otsuses välja toodud asjaolusid ning kaebaja selgituste sisu. Tunnistajat on kohtus põhjalikult küsitletud ning tunnistaja ütlused on fikseeritud 16.07.2019 kohtuistungi protokollis, millega on pooled tutvunud. Seetõttu kohus ei pea vajalikuks tunnistaja ütluste sisu üle korrata. Tunnistaja Anneli Ristlaane vande all antud ütlused (mis on suuline tõend, mida kohus hindab koos kirjalike tõenditega) kinnitavad vastustaja väiteid. Kohtul ei ole alust kahelda vannutatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses ning tunnistaja Anneli Ristlaane kohtule antud ütlused kohus hindab usaldusväärseteks. Seega on väär kaebaja seisukoht, et otsuses on tuginetud valedele andmetele, mida ei olnud võimalik kontrollida. Lisaks tunnistaja ütlustele on haldusasja materjali hulgas ka vestluses osalenud korrakaitseametniku Andrus Sepa 08.01.2019 ettekanne prefekt Kristian Jaanile, kus ta muuhulgas kirjeldab ka vestluse sisu. Kaebaja ise on 13.12.2018 e-kirjas tänanud väga põhjaliku ja kasuliku vestluse eest ning märkinud, et „/.../ Nõustun suurema osaga vestluses osalenud kesklinna politsei jaoskonna töötajate seisukohtadega/.../“. Samas kirjas kaebaja jätkuvalt väidab, et tema kriminaalasi oli fabritseeritud (vaatamata sellele, et see on läbinud kohtuliku kontrolli kõigis kolmes kohtuastmes). Kaevatavast otsusest nähtub, et kaebaja 15.10.2018 esitatud taotluse osas laekus 05.11.2018 politsei sisekontrolli büroo poolt negatiivne vastus ning 06.11.2018 teavitati kaebajat negatiivsest vastusest. Kaebaja teatas, et ei nõustu taotluse rahuldamata jätmisega.

12.12.2018 toimus 1 tund ja 50 minutit kestnud põhjalik vestlus kaebajaga, milles osalesid Kesklinna politseijaoskonna korrakaitseametnik Andrus Sepa, piirkonnavanem Liisa Merekivi ja personalibüroo juhtivspetsialist Anneli Ristlaan (juhtis vestlust). Otsuses on selgitatud, et kaebaja kohta kogutud materjalide alusel on alust arvata, et XX ei vasta politsei põhiväärtustele, kuna olles aastatel 2004 - 2005 ametiisikuks KarS § 288 mõistes ja omades ametiseisundit valitsuse poolt hallatavas asutuses, kus talle oli pandud haldamis-, järelevalvening juhtimisülesanded, nõudis ja võttis korduvalt eraettevõtjate käest pistist, kaasates oma tegevusse ka teisi isikuid, sh sugulasi. Abipolitseinik, täites ülesandeid politseiametniku juhendamisel, peab näima ja olema usaldusväärne nii PPA-le kui ka laiemale üldsusele. PPA otsuses on põhjalikult analüüsitud 12.12.2018 toimunud vestlust, mille käigus anti XXle võimalus rääkida endast, sh põhjustest, miks tal on soov saada abipolitseinikuks jms. Kuna vestluse läbiviijatele oli eelnevalt teada informatsioon kaebaja eelnevast karistatusest seoses pistise võtmisega aastatel 2004 - 2005, siis peeti vajalikuks teemat ka vestlusel käsitleda, kuigi XX ise oma eelnevast karistatusest ei pidanud vajalikuks rääkida. Vestluse juures viibinud Anneli Ristlaan kinnitas kohtule, et nimetatud teema käsitluse ajal muutus XX rahutuks, ärritus ja hakkas ennast õigustama ning kehakeel võttis kaitsva hoiaku. Vestluse käigus selgus, et XX endal kõnealuses kriminaalasjas süüd ei näe ja on seisukohal, et tema süü on fabritseeritud ja ta tehti süüdlaseks kuritegelike ühenduste ja õiguskaitseorganite omavahelise koostöö tulemusel, mistõttu ta isiklikult Eesti õigussüsteemi ei usalda. Kaebaja on seisukohal, et karistatus II astme kuriteos, mille osas karistusandmed on arhiveeritud, ei ole seaduslikuks takistuseks abipolitseinikuks saamisel. XXle selgitati vestlusel, et isik peab vastama politsei põhiväärtustele ja olema usaldusväärne koostööpartner, sest abipolitseinik on oma ülesannete täitmisel riigivõimu esindajaks. Otsuses on välja toodud, et XX poolt aastatel 2004 - 2005 toime pandud süüteod on vastuolus nende ootustega, millised on PPA-l abipolitseinikule. Otsuses on jõutud järeldusele, et abipolitseinikuks ei saa nimetada inimest, kes on rikkunud moraali- ja eetikanorme ja kahtleb Eesti õigussüsteemis. Küll aga kaebaja üritas hiljem, s.o 13.12.2018 saadetud e-kirjas, oma esialgset väidet õigussüsteemi mitteusaldamise kohta tagasi lükata, jäädes samas kriminaalasja fabritseerimise väite juurde. Kaalumise tulemusel vastustaja leidis, et XX ei sobi oma käitumise poolest abipolitseiniku kandidaadiks ning otsustas jätta isiku taotluse abipolitseiniku kandidaadiks arvamise kohta rahuldamata. Vastustaja on selgitanud, et vaieldava otsuse tegemise aluseks ei olnud kaebaja varasem karistatus, mis on juba kustunud, vaid toimepandud süütegude iseloom (korduv pistise võtmine), kaebaja hilisem käitumine ja iseloomuomadused, millised selgusid 12.12.2018 toimunud vestluse käigus ning kaebaja 13.12.2018 esitatud täiendavates selgitustes/vastuväidetes. Kohus on seisukohal, et APolS § 2 lg 31 kohaselt politsei tegevuses osalemise ajal, sh siis, kui abipolitseinik rakendab meetmeid või kohaldab vahetut sundi, tegutseb ta PPA nimel, st teostab teatud juhtudel reaalset võimu PPA nimel, mistõttu on ka õigustatud abipolitseinikule kutsesobivusnõuete kehtestamine. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud piirang on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna kutsesobivusnõuded tulenevad PPA-le pandud ülesannete sisust ja mahust (PPVS § 3, APolS §-d 16 ja 161). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et peale eelneva karistatuse ei ole vastustaja tuvastanud muid asjaolusid, mis takistaks kaebajal abipolitseinikuks kandideerida. Kaebaja väitel on tema taotluse rahuldamata jätmisega rikutud Põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostamisele, kuna puuduvad põhjendused, miks kaebaja ei sobiks abipolitseiniku kandidaadiks, millega kohus ei nõustu. Kohus leiab, et vastustaja on otsuse punktis 2 selgelt välja toonud põhjused, miks kaebajat ei arvatud abipolitseiniku kandidaadiks. Põhjendustest

nähtub, et kaebaja eelnev kustunud karistatus ei ole peamiseks/ainsaks põhjuseks, miks leiti, et kaebaja ei sobi abipolitseiniku kandidaadiks. Otsuse põhjendustest ilmneb, et üheks peamiseks põhjuseks on vastustaja lugenud kaebaja käitumist vestlusel ja tema suhtumist õiguskorda. Kaebaja käitumine vestlusel iseloomustab kaebaja suhtumist ja hoiakut õiguskaitseorganite töösse, kaebaja jätkuvalt eitab oma süüd kuriteo toimepanemises, mille kohta on olemas jõustunud kohtuotsus. Eeltoodu ilmestab kaebaja suhtumist tema enda poolt toime pandud kuriteosse (praegu selle üle vaielda on ainetu) ning tema väärtushinnanguid, sh õiguskaitsesüsteemi usaldusväärsuse/usaldamatuse aspektist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja isikuomadused ja ennast õigustavad hoiakud ei ole kooskõlas politsei põhiväärtustega olla aus, seadusekuulekas, õigussüsteemi austav ning usaldusväärne. Võrdlus relvaloa pikendamise menetlusega ei ole asjassepuutuv, kuna tegemist on sisult erinevate menetlustega. Kaebaja vaba eneseteostus ei ole takistatud abipolitseinikuks kandideerimisel, sest kaebaja võib seda soovi korral teha ka edaspidi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et otsus mitte arvata XX abipolitseiniku kandidaadiks kaebaja ühe eksimuse tõttu (süüdimõistmine pistise võtmises) ei ole proportsionaalne meede, kuna sellega on kaebajalt võetud terveks eluks võimalus kandideerida abipolitseinikuks. Kohus märgib, et XXl on jätkuvalt õigus kandideerida abipolitseinikuks ning selle õiguse teostamist ei ole keegi takistanud ega saagi seda teha. Kaebajal on võimalik oma usaldamatust õigussüsteemi toimimisse aja jooksul muuta, mistõttu ei ole tema suhtes välistatud võimalus tulevikus soovi korral uuesti abipolitseinikuks kandideerida ning selle edukalt läbida. Kohus nõustub vastustajaga, et abipolitseinik, kes politsei tegevuses osalemise ajal on riigivõimu esindaja ja kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud (APolS § 2 lg 3) ning kellel on meetmete ja vahetu sunni kohaldamise õigus PPA nimel (APolS § 2 lg 31), peab olema laitmatu taustaga. Vastustaja on tuvastanud, et kaebaja ei vasta APolS § 4 lg-te 1 ja 3 ja § 5 p 8 alusel „Abipolitseiniku kutsesobivuse nõuded“ § 2 p-de 1, 3 ja 5 nõuetele ning on seda ka põhjendanud, mida kohus ei hakka üle kordama. Kohtul ei ole pädevust sekkuda vastustaja diskretsiooni ning hakata ümber hindama vastustaja otsustust. Kohus on kontrollinud kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust ning ei ole tuvastanud selle rikkumist. Eeltoodust lähtudes kohus leiab, et kaevatav otsus on piisavalt põhjendatud, kaalutletud ning õiguspärane, seega puudub alus selle tühistamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.