Risto Ulmastu kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 600 eurot seoses Pärnu arestimajas värskes õhus viibimise võimaldamata jätmisega Kaebaja – Risto Ulmastu Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ursula Tropp
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Risto Ulmastu kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks Risto Ulmastu kinnipidamistingimused Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas 75 päeva jooksul ajavahemikel 21. oktoober 2016 – 21. detsember 2016, 27. jaanuar 2017 – 3. veebruar 2017 ja 18. oktoober 2018 – 26. oktoober 2018, kui kaebajale ei võimaldatud värskes õhus viibimist vähemalt üks tund päevas.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt ajavahemikul 21. oktoober 2016 – 21. detsember 2016 Risto Ulmastule värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest välja mittevaralise kahju hüvitis 270 eurot.
4.Jätta rahuldamata Risto Ulmastu taotlus rahalise hüvitise väljamõistmiseks ajavahemike 27. jaanuar 2017 – 3. veebruar 2017 ja 18. oktoober 2018 – 26. oktoober 2018 eest.
5.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja menetluskulu (riigilõiv) summas 8,1 eurot. Ülejäänud Risto Ulmastu menetluskulu (riigilõiv) summas 9,9 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.
6.Kuulutada menetlus Politsei- ja Piirivalveameti poolt esitatud tõendi (tl-d 44-45) osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. märtsil 2020.
3-19-1270 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Risto Ulmastu (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) hüvitamiskaebuse, mis registreeriti PPA-s 21. mail 2019 nr-ga 2.3-1/642-1 (tl-d 21-22). Kaebaja nõudis PPA-lt seoses ebainimlike ja inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 800 eurot.
2.PPA leidis 19. juuni 2019. a vastuses nr 2.3-1/642-2 hüvitamistaotlusele, et kaebaja kahjunõue ei kuulu rahuldamisele (tl-d 3-5, 26-27).
3.Kaebaja esitas 4. juulil 2019 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud ja muudetud kaebuse PPA tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 600 eurot seoses asjaoluga, et kaebajal ei võimaldatud Pärnu arestimajas ajavahemikel 21. oktoober – 21. detsember 2016, 27. jaanuar – 3. veebruar 2017 ja 18. oktoober – 26. oktoober 2018 viibida üks tund päevas värskes õhus ning eeltoodu alandas kaebaja väärikust (tl-d 1-2, 32).
4.Tartu Halduskohus võttis 16. augusti 2019. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest (tl-d 36-37).
5.Vastustaja esitas 13. septembril 2019. a vastuse kaebusele ning haldusmenetluse materjalid (tl-d 42-43). Vastuses on esitatud ka taotlus haldusasja menetluse kinniseks kuulutamiseks arestimaja arvestusraamatu väljavõtte osas.
6.Vastustaja kinnitas kohtule vastavalt 5. novembri 2019. a kohtunõudele 8. novembri 2019. a vastuses, et puudub vajadus kaebaja eest arestimaja arvestusraamatu väljavõtet varjata (tl-d 4748).
7.Tartu Halduskohus otsustas 11. novembri 2019. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (tl 50).
8.Vastustaja esitas 18. novembril 2019 täiendava vastuse kohtunõudele (tl 53).
9.Kaebaja esitas 2. detsembril 2019 vastuväite vastustaja seisukohale (tl-d 58-59), millele vastustaja esitas 16. jaanuaril 2020 omakorda vastuväite (tl 64).
3-19-1270
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja esitas hüvitamisnõude PPA vastu, põhjendas oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
10.1.Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 on õigus kahju hüvitamise taotlus esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, mil isik sai kahjust teada või pidi teada saama. Alusetu on PPA väide, et kuna kaebaja esitas avalduse 7 kuud pärast arestimajas viibimist, annab see alust kahtluseks, et selle taga on muud kavatsused, ning väited ebainimlikest, alandavatest ja tervist kahjustavatest tingimustest on toodud ettekäändeks või otsitud põhjusteks.
10.2.Kuna kaebajale ei võimaldatud viibida üks tund värskes õhus, on PPA läinud vastuollu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 3.
10.3.Kohtupraktikas on sarnaste juhtumite puhul hüvitis välja mõistetud.
10.4.Jalutamise mittevõimaldamine ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
10.5.Kaebaja ei nõustu PPA väitega, et talle võimaldati värskes õhus viibimise kompenseerimiseks raadio kuulamist.
10.6.Kaebaja esitas korduvalt suuliselt soovi, et tal võimaldataks värskes õhus viibimist, mille peale talle vastati, et arestimajal ei ole võimalik seda talle võimaldada.
10.7.Nii pika aja vältel värskes õhus mitte viibimine põhjustas kaebajale moraalseid ja hingelisi piinu, mida ei ole võimalik kuidagi mõõta.
11.PPA ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
11.1.Kaebuses toodud väidete üldsõnalisus vähendab usutavust, et värskes õhus viibimise võimatus oleks kaebajale põhjustanud erandlikke kannatusi, millega oleks põhjendatud kaebajale tekitatud tõsine riive ja õigustatud kahju hüvitamine rahas.
11.2.Kaebaja hinnang riive intensiivsusele on tuletatav kaebaja käitumisest Pärnu arestimajas viibimise ajal. Pärnu arestimajas ei ole kaebaja esitanud taotlusi ega kaebusi värskes õhus viibimise mittevõimaldamise kohta. Sisuliselt ei ole kaebaja puudust tundnud oma subjektiivse õiguse kasutamise võimatusest. Alles 7 kuud hiljem arvates viimasest lühiajalisest arestimajas viibimisest ja põhjusel, et kohtupraktikale tuginevalt on teised isikud hüvitist saanud, on kaebaja leidnud, et värskes õhus viibimise võimaldamata jätmisega on talle tekitatud mittevaraline kahju.
11.3.Kambris viibimise ajast tuleks maha arvata arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise aeg, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning menetlustoimingutel viibimise aeg. Pärnu arestimajas viidi kaebaja kambrist välja 20 korda, neist 8 korral kas menetlustoimingute tegemiseks või advokaadiga kohtumiseks või siis mõne muu toimingu tegemiseks. Lisaks toimetati kaebaja 2 korral nii maakohtusse kui menetleja kabinetti. 6 korral toimetati kaebaja Pärnu arestimajja või siis saadeti tagasi vanglasse.
11.4.Kõige pikema Pärnu arestimajas viibimise perioodil anti kaebaja käsutusse raadio, mida arestimaja ei pea võimaldama. Kaebajale kompenseeriti värskes õhus viibimise võimaldamata jätmine raadio kuulamisega.
11.5.Võimalusel saadetakse kinnipeetu teistesse prefektuuri politseijaoskonna arestimajadesse, kus jalutusruum on olemas. Kaebajat hoiti Pärnu arestimajas uurimistoimingute tegemise vajadusest lähtuvalt. Seega ei olnud kaebaja etapeerimine teise arestimajja võimalik objektiivsetel põhjustel, s.t kriminaalasja menetlemise vajaduse tõttu.
3-19-1270
11.6.Kaebuses märgitud hüvitise suurus on ebaproportsionaalselt suur ega vasta väljakujunenud kohtupraktikale samades asjades. Juhul, kui kohtu hinnangul rikkumise intensiivsusaste ei ole suur, piisab kaebuse rahuldamiseks PPA toimingu õigusvastasuse tuvastamisest. Juhul, kui kohus leiab, et kaebaja õigusi rikuti määral, mis õigustab rahalise hüvitise määramist, peab PPA arvestades rikkumise iseloomu ja ulatust põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 1 euro 1 päeva eest.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Praeguses asjas on vaidluse all kaebaja kahju hüvitamise nõue, mis seondub tema kinnipidamisega PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas ajavahemikel 21. oktoober – 21. detsember 2016 (60 päeva), 27. jaanuar – 3. veebruar 2017 (7 päeva) ja 18. oktoober – 26. oktoober 2018 (8 päeva). Kaebaja on seostanud oma kahjunõude nõuetekohaste jalutuskäikude tagamata jätmisega. Kaebaja hinnangul on Pärnu arestimajas siseministri 27. septembri 2011. a määruse nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASKE) § 31 lg-s 2 sätestatud kinnipeetu õiguse – värskes õhus viibimine vähemalt üks tund päevas – tagamata jätmine ületanud kinnipidamistingimustega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Pärnu arestimajas jalutushoov puudub ning kinnipeetule ei ole tagatud õigust viibida iga päev värskes õhus. Vastustaja hinnangul on vaidlus selles, kas tekitatud kahju tuleb hüvitada rahas ning millises summas või on piisav, kui kohus tuvastab vastustaja tegevuse õigusvastasuse.
14.Kaebaja viibis kohtute infosüsteemi andmetel Pärnu arestimajas vahistatuna. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama tuleneb ka ASKE § 31 lg-st 2.
15.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh juhul, kui avaliku võimu kandja on süüliselt alandanud tema väärikust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13). Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu 7. novembri 2017. a otsus asjas nr 315-3215, p 9; 16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16, p 24; 27. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 12; 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu (HKMS § 41 lg 5; Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-43-11, p 18).
16.Kuigi kaebaja selgitas 2. detsembri 2019. a avalduses, et ta esitas korduvalt suuliselt soovi, et tal võimaldataks värskes õhus viibimist, ei ole see kaebaja väide tõendatud. Kohus ei pea selle väite tõendamist ka oluliseks, sest isegi juhul, kui kaebaja jalutamissoovist teada ei andnud, ei saa kaebajale praeguses asjas heita ette RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste
3-19-1270 õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud ega selle ulatust vähendanud (Riigikohtu 4. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-15-2943, p 14; 15. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 14). PPA on 19. juuni 2019. a vastuses taotlusele alapunktis 4 selgitanud, et jalutushoovi vajalikkusest on varasemalt Riigi Kinnisvara AS-ile korduvalt teavitatud, kuid Riigi Kinnisvara AS-i vastus on selline, et kuna niikuinii ehitatakse Pärnusse uus politseijaoskonna hoone, siis ei ole otstarbekas sellises mahus investeeringut vanasse Pärnu politseijaoskonda teha.
17.Kohtud on senises praktikas rõhutanud värskes õhus jalutamise tähtsust ja pidanud põhjendatuks hüvitada VangS § 651 lg-s 3 sätestatud õiguse nõuetekohase tagamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju rahas vähemasti olukorras, kus kinnipeetavale ei tagatud nõuetekohast jalutamisvõimalust järjest pikema perioodi vältel (Tallinna Ringkonnakohtu
18.septembri 2017. a otsus nr 3-16-611, p-d 12–15). Hüvitise väljamõistmist ei ole peetud seevastu põhjendatuks näiteks juhtudel, kus kaebaja viibis kartseris vähem kui 10 päeva järjest ja kartserikaristuste kandmine ei toimunud järjestikku ning samas ei tuvastatud, et kaebaja olukorda oleksid märkimisväärselt halvendanud ka kartserikambri muud olmetingimused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2018. a otsus nr 3-16-1225). Kohus leiab, et need seisukohad on asjakohased ka arestimajas kinnipeetute korral.
18.Nagu nähtub asja materjalidest ei olnud jalutuskäigu mittevõimaldamine Pärnu arestimajas erandlik ja juhuslik, vaid igapäevane. Kuigi kohtu hinnangul on iseenesest arestimaja arvestusraamatu väljavõttega tõendatud asjaolu, et PPA andis arestimaja raadio kaebaja käsutusse perioodiks 25. november – 21. detsember 2016 (tl 45), ei oma see praegusel juhul tähtsust. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetu tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada ühtlasi liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Seetõttu võib raadio kuulamine küll leevendada kinnipidamisega kaasnevaid vältimatuid kannatusi, kuid ei saa kohtu hinnangul kompenseerida jalutamise mittevõimaldamist. Raadio abil saab kinnipeetu rahuldada vajadust uudiste ja meelelahutuse järele, mitte aga liikumise ja vabas õhus viibimise järele, mis on vajalik füüsilise ja vaimse tervise säilimiseks.
19.Kaebaja õiguste rikkumist ei saa pidada ajavahemikul 21. oktoober – 21. detsember 2016 väheoluliseks, kuna PPA jättis nõuetele vastavad jalutustingimused tagamata 60 päeval järjest, mis on lühemaajaliseks kinnipidamiseks mõeldud arestimajas kinnipidamise kohta suhteliselt pikk aeg. Pikaajaline kinnipidamine ilma võimaluseta viibida vabas õhus ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega (VangS § 41). Pikema aja vältel piisavatest jalutuskäikudest ilmajätmise korral ei ole võimalik piisavalt kompenseerida vahistamistingimustega (kinnipidamine kitsastes oludes piiratud valgusega ruumis) kaasnevat kahjulikku mõju vahistatu tervisele. Kuigi arestimaja arvestusraamatust nähtub, et kaebajat on sel perioodil viidud ka arestimajast välja, on need toimunud vaid kahel korral ja lühiajaliselt –
22.oktoobril 2016 on kaebaja viidud Pärnu Maakohtusse kell 11.50-12.28 ja 13. detsembril 2016 viis menetleja kaebaja kabinetti kell 14.17-14.52 (tl 44). Kohtu hinnangul ei saa need kambrist väljaviimised kompenseerida jalutamise mittevõimaldamist.
20.Kohtu hinnangul ei ole siiski õiglane ja põhjendatud hüvitada kaebajale kinnipidamise perioodide 27. jaanuar – 3. veebruar 2017 (7 päeva) ja 18. oktoober – 26. oktoober 2018 (8 päeva) eest mittevaraline kahju rahas. Kaebajale on vastustaja süülise käitumise tõttu tekkinud küll mittevaraline kahju, ent riive intensiivsus ei õigusta kahju hüvitamist rahas. Kaebajat hoiti küll õigusvastastes tingimustes, ent kinnipidamise kestus oli lühike (7 ja 8 päeva). Nendel
3-19-1270 lühikestel perioodidel ei saa jalutamistingimustega seotud riivet pidada sedavõrd intensiivseks, et see annaks aluse lugeda kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavateks ja õigustaks mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2018. a otsus asjas nr 3-16-225, p 17; Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2017. a otsus asjas nr 3-16-1540, p-d 9−10).
21.Kaebaja on taotlenud 75 päeva eest 600 euro väljamõistmist, mis teeb hüvitise suuruseks 8 eurot 1 päeva ees. Vastustaja on leidnud, et juhul, kui kohus leiab, et kaebaja õigusi rikuti määral, mis õigustab rahalise hüvitise määramist, peab PPA põhjendatuks hüvitise suurust 1 euro 1 päeva eest. Ka varasemalt on seonduvalt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul välja mõistetud. Näiteks haldusasjas nr 3-17-2137 pidas kohus mõistlikuks 55 päeva eest mõista välja hüvitise 250 eurot, s.o 4,5 eurot 1 päeva eest; asjas nr 3-16-1335 mõistis kohus 158 päeva eest hüvitise 1000 eurot, s.o 6,3 eurot päeva eest (viidatud asjas esines kinnipidamise kestuse kumulatiivne mõju). Samas on Riigikohus selgitanud, et määravat tähendust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võetakse või mitte (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.).
22.Arvestades ajavahemikul 21. oktoober - 21. detsember 2016 arestimajas viibimise kestust (60 päeva) ja rikkumise tõsidust (vabas õhus viibimise õigusest kaebaja ilmajätmine on tema õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab pidada väärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes ka siis, kui muud olmetingimused vastasid nõuetele), leiab kohus, et käesolevas asjas on põhjendatud mõista kaebajale mittevaralise kahju hüvitis summas 270 eurot.
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebus osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas 75 päeva jooksul ajavahemikel 21. oktoober – 21. detsember 2016, 27. jaanuar – 3. veebruar 2017 ja 18. oktoober – 26. oktoober 2018, mil kaebajale ei võimaldatud värskes õhus viibimist vähemalt üks tund päevas. Kohus mõistab PPA-lt ajavahemikul 21. oktoober – 21. detsember 2016 kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest välja mittevaralise kahju hüvitise 270 eurot. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse rahalise hüvitise väljamõistmiseks ajavahemike 27. jaanuar – 3. veebruar 2017 ja 18. oktoober – 26. oktoober 2018 eest.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-31-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
25.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 60 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15
3-19-1270 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 600 eurot tuli tasuda riigilõivu 18 eurot. Tartu Halduskohus vabastas 16. augusti 2019. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, seega sai kaebaja menetlusabi.
26.Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 45 % ulatuses. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kaebaja oli vabastatud 18 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb PPA-lt riigituludesse välja mõista 8,1 eurot (18×0,45). Ülejäänud kaebaja menetluskulu summas 9,9 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
27.Kaebaja on 6. augusti 2019. a avalduses palunud tema kasuks välja mõistetav hüvitis kanda tema vanglasisesele arvele nr EE932200221023778606 Swedbank AS-s. Ehkki toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks vastavat tahet muutnud, pole siiski teada, kas kaebaja soovib jätkuvalt hüvitise kandmist nimetatud arvele, arvestades, et kaebaja on ilmselt vanglast vabanenud. Seetõttu ei märgi kohus nimetatud arveldusarvet kohtuotsuse resolutsiooni, vaid kaebaja saab täpsustada, kuhu tuleb vastustajal raha kanda.
28.Vastustaja on 13. septembri 2019. a vastuses kaebusele taotlenud menetluse kinniseks kuulutamist tõendi (väljavõte arestimaja arvestusraamatust) osas (tl-d 44-45). Vastustaja on oma väidete tõendamiseks esitanud tõendi, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks lähtudes tema sisust. Kuivõrd kohtule ei ilmnenud, et väljavõte arestimaja arvestusraamatust kajastaks teavet, mille varjamine kaebaja eest oleks vajalik ja põhjendatud, palus kohus
5.novembri 2019. a kohtunõudes vastustajalt selgitust. Vastustaja nõustus 8. novembri 2019. a vastuses kohtunõudele, et puudub vajadus varjata kaebaja eest tõendis (väljavõtte arestimaja arvestusraamatust) olevat teavet.
29.Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-dega 1 ja 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks või menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Kuna haldusasja toimiku lehekülgedele 44-45 liidetud materjal sisaldab endas andmeid kaebaja tervise kohta ning tõend on tunnistatud ka asutusesiseseks kasutamiseks lähtudes tema sisust, kusjuures antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu, leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel kuulutada kinniseks.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.