Juri Ustimenko kaebus Tartu Vanglalt ümbriku avamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Juri Ustimenko Vastustaja Tartu Vangla Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Ustimenko kaebus rahuldamata.
2.Jätta Juri Ustimenko menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. veebruar (k.a) 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Juri Ustimenko (kaebaja) esitas 27. märtsil 2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse kohaselt põhjustati kaebajale mittevaralist kahju 100 eurot seeläbi, et vangla valvur avas kaebajale Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumist saadetud kirja. Sellega rikkus vastustaja VangS § 29 lg-s 4 sätestatud keeldu. Kirjal oli ametiasutuse tempel. Valvur tegi
3-19-1272
kaebaja selgitustest hoolimata kirja lahti ning solvas seejuures kinnipeetavat, öeldes „kuradi venima“.
2.Tartu Vangla (vastustaja) jättis 4. juuni 2019. a otsusega nr 1-13/84-5 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vanglaametnik ei käitunud kaebajale saadetud kirja avades õigusvastaselt. Kiri kandis Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumi allasutuse templit. Kirjal ei olnud selget viidet, et tegemist on Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumiga. Samuti ei hõlma VangS § 29 lg 4 välisriikide Justiitsministeeriumeid. Normi eesmärgiks on tagada kinnipeetava vaba suhtlus Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumiga, kes teostab vanglate üle järelevalvet. Justiitsministeeriumilt suletud ümbrikus kirja saatmine ja samal viisil ametiasutuselt kirja saamine tagab, et kinnipeetavatel on võimalik ametiasutusega suhelda vabalt ning sellega on tagatud kinnipeetavale võimalus end vangla võimaliku õigusvastase tegevuse eest kaitsta. Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja vangla vahel valitseb usaldussuhe, mis annab vanglale kindluse, et kinnipeetavad ei kasuta kirjavahetust keelatud esemete vanglasse toimetamiseks. Vastustaja möönab, et kinnipeetaval võib olla vajadus suhelda ka teise riigi Justiitsministeeriumiga, kuid vanglal ei ole võimalik tõsikindlalt veenduda, et kinnipeetavale saadetud kiri pärineb tõepoolest just templile märgitud välisriigi riigiasutusest. Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi tähistus on vanglale teada. Seeläbi on vanglal võimalik ümbrikule lisatavate tähiste kaudu kiirelt veenduda, kas tegemist on originaaliga või võltsinguga. Seadusest ei tulene välisriigist saadetud kirjade avamise piirangut. Seega ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldus on täitmata. Vastustaja möönab, et vanglaametniku keelekasutus ei olnud viisakas ning vastustaja vabandab selle pärast. Rahalise hüvitise määramiseks aga alust ei ole, sest kaebaja kahju hüvitamise taotluses märgitud asjaoludest ei nähtu, et ühe ebaviisaka lause esitamisega oleks kaebaja põhiõiguseid intensiivselt riivatud. RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärgede saabumine ei ole ilmne.
3.Kaebaja esitas 4. juulil 2019 Tartu Halduskohtule mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse.
4.Tartu Halduskohus vabastas 29. juuli 2019. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse. Tartu Halduskohus määras 15. oktoobri 2019. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja palub vanglalt välja mõista mittevaralise kahju põhjustamise eest hüvitise 100 eurot. Kaebaja hinnangul rikkus vangla seadust kui avas kaebajale Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumist saadetud kirja. Kaebajale anti kiri avatult, kirja avamise hetk kaebajale teada ei ole. Vangla otsuses märgitud põhjendus pitsati võltsimise võimaluse kohta ei ole tõsiseltvõetav.
6.Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, sest vangla tegevus ei olnud õigusvastane. Vangla jääb 4. juuni 2019. a otsuses märgitu juurde ega pea vajalikuks neid üle korrata. Kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes kirja avamise ajale tuginenud. Kuna kaebaja ei ole kohtueelses menetluses tuginenud asjaolule, et ta ei teadnud, millal valvur kirja avas, siis ei ole kaebaja selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust ning sellele alusele ei saa kaebaja kohtus tugineda.
3-19-1272
KOHTU SEISUKOHT
7.Vaidluse all on, kas vastustaja tegevus seoses kaebajale saadetud välisriigi ametiasutuse kirja avamisega oli õiguspärane ning kas kaebajale on tekitatud sellega mittevaralist kahju. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses tuginenud kirja avamise õigusvastasusele. Kohtumenetluses ei ole vaidluse all enam vanglatöötaja ebaviisakas käitumine. Selles osas ei ole kaebaja kaebuses vangla otsusele ühtegi vastuväidet esitanud ning vaidluse esemeks see kohtumenetluses enam ei ole. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et vangla otsuses märgitud põhjendused selles osas on asjakohased. Seega tuleb kohtul järgnevalt analüüsida, kas kaebajale välisriigi ametiasutusest saadetud kirja avamine ning kirja suletud ümbrikus kaebajale üleandmata jätmine oli õigusvastane.
8.Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes märkis kaebaja, et vanglaametnik avas ebaseaduslikult talle Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumi poolt saadetud kirja. Kaebaja sõnul avas vanglaametnik kaebajale saadetud kirja, kuigi kaebaja viitas sellele, et tegemist on välisriigi ametiasutusest edastatud kirjaga (vt tl 15). Seega nähtub vanglale esitatud kahjunõudest, et vanglaametnik avas kirja kaebaja juuresolekul. Kohtumenetluses on asunud kaebaja aga seisukohale, et tema kirja avamist üldse ei näinudki. Kaebaja seisukohad on vastuolulised ning kaebuses märgitud kirja avamise aja kohta märgitu on tõendamata. Vangla lähtus kahju hüvitamise nõude lahendamisel põhjendatult kaebaja seisukohast kirja avamise asjaolude kohta. Kohtumenetluses vastupidisele seisukohale asumisega on kinnipeetav laiendanud nõude alust, sest tugineb kaebuses kahju tekkimise alusena sisuliselt ka sellele, et kirja avamise juures ta ei viibinud ja kirja avamist ei näinud (tl 6). Selline nõude aluse muutmine ei ole lubatav, sest selle asjaoluga ei saanud vangla kohtueelses menetluses otsust tehes arvestada ning oma seisukohta selles osas kujundada. VangS § 11 lg‐s 8 sätestatut arvestades, saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2017. a otsus asjas nr 3-14-52649, p 8).
9.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas isikule on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ning kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kaebaja ei ole vanglale esitatud taotluses ega kaebuses välja toonud, milline konkreetne tagajärg kaebajale vangla väidetava õigusvastase tegevusega kaasnes. Kohus mõistab kaebuses ja vanglale esitatud taotluses märgitud asjaoludest ning dokumentides kasutatud sõnastusest, et kaebaja hinnangul rikkus vangla VangS § 29 lg-s 4 sätestatud keeldu ning seeläbi võidi rikkuda sõnumisaladust ning alandada kaebaja inimväärikust.
10.VangS § 29 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4 ja 5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. VangS § 29 lg 4 ja 5 kohaselt on keelatud kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile ning ära saatmata ei või jätta kinnipeetava kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale, advokaadist esindajale
3-19-1272
ning oma riigi konsulaartöötajale. Justiitsministri 31. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 50 lg-s 2 täpsustatakse, et vangistusseaduse” § 29 lõikes 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Eelnevast lähtuvalt on vanglal keelatud avada Justiitsministeeriumi kirju kinnipeetavale, selline kiri tuleb kinnipeetavale viivitamata üle anda suletud ümbrikus.
11.Seega on vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel oluline, kas eelnimetatud normides märgitud Justiitsministeerium hõlmab ka Euroopa Liitu mittekuuluva välisriigi vastavat ametiasutust või mitte. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud norm hõlmab ka välisriikide asjakohaseid ametiasutusi, vangla hinnangul aga mitte.
12.Kohtu hinnangul ei hõlma VangS § 29 lg 1 koostoimes lg-ga 4 ning VSkE § 50 lg-ga 2 Euroopa Liidu välise riigi Justiitsministeeriumi. Normi sõnastus ega vangistusseaduse seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja tahteks oli piirata ka välisriigi Justiitsministeeriumist või sarnasest ametiasutusest saadetud kirjade avamist. Normi laiendava tõlgendamise vastu räägib ka asjaolu, et kõikide välisriikide ametiasutuste tähiste teadmine ning vanglasse saadetud kirjadel kajastatud tähiste vastavuse kontrollimine nendele oleks ressursimahukas ning raskendaks oluliselt kirjade kontrollimist. Kohus märgib, et vähemalt kaudselt suureneks sellega ka oht, et kinnipeetavatele võidakse välisriikide ametiasutuste võltsitud tähiseid kasutades saata keelatuid esemeid. Eelnimetatud normide laiendav tõlgendamine ei ole seetõttu põhjendatud. VangS § 29 lg-s 4 märgitud Justiitsministeeriumina tuleb mõista Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi.
13.Kaebajale saadeti Venemaa Föderatsioonist kiri. Kirjale märgitud saatja viitab sellele, et kiri saadeti Venemaa Föderatsiooni Justiitsministeeriumi allasutusest või Justiitsministeeriumi osakonnast. Kuna VangS § 29 lg 1 ja 4 alusel ei ole Euroopa Liidu välisest riigi ametiasutusest saadetud kirja üleandmine adressaadile suletud ümbrikus kohustuslik, siis võis vanglaametnik kirja avada ja veenduda, et see ei sisalda keelatud esemeid. Kaebaja sai kirja pärast selle kontrollimist kätte. Seega ei ole vangla kirja avades õigusvastaselt käitunud.
14.Sõnumisaladuse rikkumisega ei ole tegemist siis, kui kinnipeetava kiri avatakse tema juuresolekul, vanglaametnik selle sisuga ei tutvunud ning edastab kirja kohe kinnipeetavale (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-4-1-3-09, p 16). Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et vanglaametnik oleks tutvunud kirja avamise järgselt selle sisuga või viivitanud kirja üleandmisega ülemääraselt, siis ei ole kaebaja sõnumisaladust rikutud.
15.Kohus on seisukohal, et isegi kui käsitleda vanglaametniku poolt kirja avamist õigusvastasena, ei saa seda käsitleda sedavõrd intensiivse rikkumisena, mis kvalifitseeruks inimväärikuse alandamisena ning võiks kaasa tuua kahju hüvitamise rahas. Kirja avamine ning selle mitteüleandmine kirja adressaadile kinnises ümbrikus, kui tõendatud ei ole sõnumi tutvumine, ei saa kinnipeetavale tekitada sellise intensiivsusega kannatusi, et see oleks käsitatav inimväärikust alandava kohtlemisena.
16.Eeltoodust tulenevalt ei ole vastustaja õigusvastane tegevus ning kahju tekkimine tõendamist leidnud. Kohus jätab seetõttu kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna kohus vabastas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest jääb kaebaja menetluskulu (riigilõiv 15
3-19-1272
eurot) Eesti Vabariigi kanda. Vangla menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.