Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
20.12.2019, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised ja nende esindajad
3-19-1970 XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 05.09.2019 otsuse peale Kaebaja – XX Vastustaja – Eesti Advokatuur
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.10.2019 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.10.2019 määruse peale haldusasjas nr 3-19-1970 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja 28.10.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-1970 muutmata.
Tallinna
Halduskohtu
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
XX esitas Eesti Advokatuuri aukohtule (aukohus) kaebuse seoses vandeadvokaadi MG tegevusega, heites ette, et jäi advokaadi tegevusetuse tõttu ilma õigusest tsiviilasjas nr 2-18-582 menetlus peatada teise menetluse tõttu. XX leidis, et advokaat jättis kaebaja huvid Riigikohtus ka muus osas kaitsmata.
2.Aukohus jättis 05.09.2019 otsusega aukohtumenetluse algatamata. Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid.
3-19-1970 Nähtuvalt advokaadi selgitustest said kõik kassatsioonkaebuses välja toodud seisukohad esitatud Riigikohtule koostöös ja kooskõlastatult kliendiga, kellega oli kokku lepitud, et menetluse peatamise taotluse esitamise võimalikkusest ja mõistlikkusest räägitakse uuesti pärast seda, kui Riigikohus on otsustanud, kas kaebust menetleda või mitte. Aukohtu hinnangul on kaebaja etteheited advokaadile põhjendamatud. Enne kaebuse menetlusse võtmise otsustamist ei tee kohus ühtegi täiendavat toimingut ning menetluse peatamise taotluse esitamine ei oleks saanud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist mõjutada. Asjaolu, et advokaat oli andnud nõusoleku kaebaja esindamiseks kaks päeva enne kassatsioonikaebuse esitamise tähtaega, näitab advokaadi asjatundlikkust ja võimekust piiratud ajalise ressursi tingimustes efektiivselt tegutseda. Asjaolu, et advokaat ei ole kliendiga isiklikult kohtunud, ei olnud määrava tähtsusega, sest ta oli kliendiga telefoni teel pidevas suhtluses. Samuti on klient saanud anda advokaadile üle kõik asjas tähtsust omavad dokumendid.
3.XX esitas 21.10.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles: 1) tühistada aukohtu 05.09.2019 otsus; 2) tuvastada asjaolu, et aukohus jättis vandeadvokaat MG distsiplinaarsüüteo üle otsustamisel läbi viimata advokatuuriseaduses (AdvS) ja Eesti Advokatuuri kodukorras (kodukord) sätestatud aukohtumenetluse; 3) tunnistada õigusvastaseks toiming, et aukohus jättis vandeadvokaat MG distsiplinaarsüüteo üle otsustamisel läbi viimata AdvS-s ja kodukorras sätestatud aukohtumenetluse; 4) kohustada Eesti Advokatuuri läbi viima vandeadvokaat MG suhtes aukohtumenetlus; 5) algatada vandeadvokaat MG suhtes distsiplinaarsüüteomenetlus ja määrata distsiplinaarkaristus või kohustada Eesti Advokatuuri algatama vandeadvokaat MG suhtes distsiplinaarsüüteomenetlus ja määrata distsiplinaarkaristus.
4.Tallinna Halduskohus tagastas 28.10.2019 määrusega XX kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Kaebajal puudub kõnealuses asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ja AdvS § 18 annab õiguse esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse, siis sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2018 määrus haldusasjas nr 3-18-1466, p 10). Advokatuuri pädevuses on järelevalve advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle, mis tähendab seda, et nendest piiridest väljapoole jäävaid vaidlusi aukohus huvitatud isiku taotlusel ei lahenda. Aukohtumenetluses tehtava otsustuse puhul on aukohtul ulatuslik kaalutlusruum. Praeguses asjas on aukohus XX kaebuse läbi vaadanud ning leidnud, et distsiplinaarsüüteo tunnuseid advokaadi tegevuses ei esinenud. Advokaatide suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste mittetuvastamine AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1 nimetatud huvitatud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda ei saa. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebaja jaoks ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei takista see tema õiguste ja vabaduste edaspidist realiseerimist. Olukorras, kus isik leiab, et tema õigusi on siiski eiratud ning kahjustatud, ei ole tema õiguste edaspidise kaitsmise eelduseks see, millise konkreetse otsuse tegi aukohus seonduvalt kutse-eetika nõuete järgimisega või väidetava mittejärgimisega. Kaebuse tagastamise täiendavaks aluseks võib olla ka HKMS § 121 lg 2 p 2. Nimetatud sätte alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Aukohtu otsuse teise lehekülje lõpus, milles on toodud välja kaebuse asjaolud, on kahjutasu saamise võimalikule eesmärgile viidatud, kuid olukorras, kus kaebaja peaks leidma, et advokaat on tekitanud oma tegevusega talle tsiviilasjas kahju, piirduks kaebaja kui puudutatud isiku subjektiivne õigus aukohtu otsuse vaidlustamisel 2(4)
3-19-1970 üksnes sellega, et aukohus tema taotluse menetlusreegleid järgides läbi vaataks. Olenemata sellest, millise otsuse oleks aukohus vastu võtnud, ei kaasneks sellega väidetava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõudega saab taolistes olukordades maakohtusse pöörduda ning vastava hagi eelduseks ei ole see, et advokaadi suhtes oleks aukohtumenetlus eelnevalt algatatud.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX palub 18.11.2019 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 28.10.2019 määrus tühistada ning teha uus määrus, millega kohustada halduskohut kaebust menetlusse võtma. Sisuliselt jättis aukohus kaebaja kaebuse menetlusse võtmata. AdvS ei näe ette võimalust, et aukohus saaks kaebuse menetlusse võtmisest keelduda, mistõttu tehtud haldusakt on õigusvastane. Halduskohus käsitleb määruse p-des 2 ja 3 aukohtu otsust sellisena, nagu see oleks olemas ning nagu selle otsuse oleksid teinud aukohtu liikmed, mis ei vasta tõele. Advokatuuri 05.09.2019 dokumendile on alla kirjutanud aukohtu liikmed KN, LL ja IT. Need kolm isikut otsustasid kaebaja kaebust mitte aukohtu menetlusse võtta, mitte ei teinud aukohtu otsust. Advokatuur ei võimaldanud kaebajale selliseid õigusi nagu on isikutel haldusmenetluses. Aukohus ei lähtunud kodukorra paragrahvidest 53 ja 54, kuna kaebajale ei teatatud, kas viiakse läbi suuline või kirjalik aukohtumenetlus, ei saadetud kutset istungil osalemiseks, ei antud võimalust vandeadvokaat MG selgitustega tutvuda ega tema väidetele vastuväiteid esitada jne. Tallinna Halduskohtu 28.10.2019 määruse p-des 4 ja 5 esitab kohus põhjendused, miks kaebust menetlusse ei võeta. Kõik need lähtuvad eeldusest, nagu aukohus oleks menetluse läbi viinud, kuigi ta on sõnaselgelt kirjutanud, et kaebust ei võeta menetlusse. Selletõttu on ka kõik halduskohtu põhjendused õigusvastased ning asjakohatud. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et aukohtu otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi või ei piira tema vabadusi. Kaebaja õigusi on rikutud, kui kolm aukohtu liiget keelduvad kaebust aukohtu menetlusse võtmast ning seetõttu jääb vandeadvokaat MG tegevusele sisuline hinnang andmata. Kui aukohus oleks leidnud, et MG jättis kaebaja huvid kaitsmata, tekib kaebajal ka õigus vandeadvokaat MG-lt hüvitist nõuda. Kaebaja eesmärgiks on see, et tema kaebus vandeadvokaat MG tegevuse peale võetaks aukohtu menetlusse. Halduskohus saab advokatuuri selleks kohustada. Seetõttu on võimalik kaebuse eesmärki saavutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
6.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle menetlusse võtmist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). 3(4)
3-19-1970 II
7.Määruskaebus jääb rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.10.2019 määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks esitatud määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Ringkonnakohus selgitab, et XX on ebaõigesti mõistnud aukohtu 05.09.2019 otsuse sisu. Nimelt ei ole aukohus jätnud kaebaja kaebust menetlusse võtmata, vaid on vaadanud kaebuse läbi ning selle tulemusel leidnud, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Eelnimetatud alusel on aukohus jätnud vandeadvokaat MG tegevuse suhtes aukohtumenetluse algatamata. AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama paragrahvi lg 2 järgi algatab aukohus aukohtumenetluse, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Järelikult algatab aukohus aukohtumenetluse üksnes siis, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused, mida aga vaidlusaluses olukorras ei tuvastatud. Ebaõige on kaebaja arusaam, et aukohtul ei ole ühelgi juhul õigust aukohtumenetluse sisulisest läbiviimisest keelduda. Kuna aukohtumenetlust ei algatatud, on alusetud ka kaebaja etteheited, et advokatuur ei võimaldanud talle õigusi, mis on isikutel haldusmenetluses. Kaebaja viidatud kodukorra §-d 53 ja 54 reguleerivad olukorda, kus aukohtumenetlus on algatatud.
9.Advokatuuri kodukorra p 51 kohaselt arutab aukohus asja vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et 05.09.2019 otsusele olid alla kirjutanud vaid kolm aukohtu liiget.
10.Halduskohus on vaidlustatud määruses põhjendatult viidanud varasemale ringkonnakohtu praktikale, milles on selgitatud, et tulenevalt AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine ning kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu kontroll sellest kaugemale. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde. Advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamisel halduskohtus ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige. Seega ei pidanud halduskohus hakkama vaidlustatud määruses hindama, kas vandeadvokaat MG tegevuses võisid esineda distsiplinaarsüüteo tunnused. Halduskohtul tuli anda hinnang üksnes aukohtu menetlusreeglite järgmisele. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu aukohtu otsuse põhjendustega, ei ole aukohtu otsuse tühistamise aluseks. Aukohus on kaebaja taotlust sisuliselt menetlenud.
11.Ringkonnakohus selgitab veelkord, et kaebaja õiguste edaspidise kaitsmise eelduseks ei ole advokatuuri aukohtu otsus. Olenemata aukohtu otsuse sisust, ei kaasneks sellega automaatselt väidetava kahju hüvitamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.