Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene 12. detsember 2019, Tartu 3-17-1648
Haldusasi
V.T. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27. juuli 2017. a otsuse nr 15.3-3.4/2017/5402-1 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. augusti 2018. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – V.T. Vastustaja/apellant – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. augusti 2018. a otsus.
3.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 27. juuli 2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/5402-1 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Elamisloa kehtetuks tunnistamise osas jätta kaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. jaanuar 2020).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elamisloa alusel Eestis elav Vene Föderatsiooni kodanik V.T. mõisteti Tartu Ringkonnakohtu
märtsi 2011. a otsusega süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 ja § 25 lg 2 alusel (tapmiskatse) ning mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust. Varem oli ta süüdi mõistetud 1996. aastal raske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest. Politsei- ja Piirivalveameti 27. juuli 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5402-1 tunnistati kehtetuks V.T. elamisluba, tehti talle ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 7 ja
§ 74 lg 2 alusel. Otsuse põhjenduste kohaselt on V.T. eelnevalt karistatud veel ühel korral (1996. aastal raske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest). Ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist. Et ära hoida tema poolt Eestis uute kuritegude toimepanemine, on põhjendatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine koos sissesõidukeeluga Eestisse.
2.aprillil 2018 saadeti V.T. Eestist välja.
2.V.T. esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada. Kaebuse kohaselt on ta Eestis elanud ja töötanud väga pikalt, ta on 59-aastane ega suuda Venemaal kohaneda. Tema lapsed, lapselapsed ja teised lähedased elavad Eestis. Ta ei ole avalikule korrale ohtlik.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 31. augusti 2018. a otsusega kaebuse järgmistel põhjendustel.
3.1.VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule sisustanud kui ohtu riigis elavatele isikutele. Halduskohus leidis, et avalik kord ja riigi julgeolek on kaks erinevat õigushüve, mis teatud olukordades võivad, kuid ei pruugi kattuda. Kogu avalik kord ei ole riigi julgeolek.
3.2.Politsei- ja Piirivalveameti valitud meede on kaebajale väga koormav. Kaebajat seob Venemaaga küll kodakondsus, kuid see on õiguslik side, kaebajal ei ole selle riigiga ei sotsiaalseid, majanduslikke ega isiklikke sidemeid.
3.3.Kaebajal puudusid vanglas kehtivad distsiplinaarkaristused. Ta osales sotsiaalprogrammides, õppis eesti keelt, töötas ja täitis oma kohustusi nii riigi kui teiste inimeste ees. Kriminaalkorras on teda karistatud 2 korral. Kohus leidis, et kaebaja kujutab endast ohtu, kuid ei kujuta endast tõsist ohtu. Seetõttu pole vastustaja valitud meede proportsionaalne.
3.4.Põhjendatud pole sissesõidukeelu kohaldamist ja selle pikkust. VSS § 71 lg-st 1 kohaselt tuleb sissesõidukeeldu põhjendada ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuga. Kuigi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus ei nõua sõnaselgelt, et isik tuleks enne lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamist ära kuulata, ei ole isiku ärakuulamine seaduse mõttega vastuolus.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning jätta kaebus rahuldamata.
4.1.Kaebajat on karistatud kahel korral raskete isikuvastaste kuritegude eest – tapmiskatse ning raskete kehavigastuste tekitamise eest. On arusaamatu, kuidas ei ole tegemist tegelikku ja tõsist ohtu kujutava välismaalasega. Nõustuda ei saa seisukohaga, nagu inimelu ei oleks kaalukas õigushüve.
4.2.Kohus pole välja toonud, mis on need asjaolud, mis kaaluvad üles avaliku korra kaitsmise vajaduse. Selleks pole asjaolu, et kaebajat ei seo Vene Föderatsiooniga miski muu peale kodakondsuse.
4.3.Õige pole arvestada kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumist, arvestada tuleb kaebajast lähtuvat võimalikku ohtu tema vabaduses viibimise korral. Justiitsministeeriumi 7. mai 2017. a ettepanekus kajastatud riskihindamisest nähtub, et kaebaja on ohtlik lähedastele isikutele, eriti endistele abikaasadele. Tema kuritegude laad ja vägivaldsuse aste on ajas muutunud raskemaks. Kohus pole selgitanud, kuidas see, et kaebaja läbis vanglas sotsiaalprogrammi ja õppis eesti keelt, vähendaks temast lähtuvat ohtlikkust.
4.4.Valitud meetmed ei ole kaebaja suhtes ebaproportsionaalsed. Kaebaja elab Eestis alates 1978. aastast, kuid ei ole Eesti ühiskonda sedavõrd integreerunud, et see välistaks igasuguse hakkamasaamise kodakondsusjärgses riigis.
4.5.Sissesõidukeelu pikkust põhjendama ei pea.
4.6.Kohus on mitmed oma seisukohad jätnud põhjendamata.
5.V.T. vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja puhul pole teada, et tal oleks sidemeid Venemaal elavate isikutega. Juba seepärast pole tema väljasaatmine õiguspärane. Ainuüksi asjaolu, et ta on Vene Föderatsiooni kodanik, ei saa olla aluseks tema väljasaatmisele.
5.2.Kaebaja käitumise prognoosimisel on silmas peetud üksnes kuritegude toimepanemist. Arvestama peab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Sellist ohtu pole tuvastatud.
5.3.Olukorras, kus pole näidatud, millisel eesmärgil kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistati, võib tegemist olla materiaalses mõttes lisakarisusega, mis on iseenesest õigusvastane.
5.4.Otsuse andmisel tehti mitmeid kaalumisvigu. Jäeti arvestamata, et ta on pidevalt Eestis elanud ning tema väljasaatmine on praktiliselt võimatu. Kaebaja on juba 60 aastane, tal on Eestis lapsed, lapselapsed ja teised lähedased, tal pole Venemaal sugulasi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, mille lõpptulemusena jääb kaebus rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, ent rahuldatakse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
7.Praeguseks ajaks on käesoleva haldusasjaga sarnastes asjades (välismaalasest kinnipeetava elamisloa kehtetuks tunnistamine ning lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tegemine) teinud lahendeid ka Riigikohus. Kokkuvõtlikult on Riigikohtu olulisemad seisukohad, nii nagu ringkonnakohus neid mõistab, selliste vaidluste puhul järgmised.
7.1.Isikust lähtuva ohu korral võib elamisloa kehtetuks tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu kohaldamiseks olla aluseks erineva tasemega oht. Elamisloa kehtetuks tunnistamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kuid kui PPA kavatseb koheselt teha Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumise tõttu VSS § 7 lg 1 ja § 74 lg 1 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, siis tuleb tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seda põhjusel, et Eesti asjakohase regulatsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb arvestada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1, mille järgi võib liikmesriik pikaajalise elaniku välja saata üksnes siis, kui isik kujutab „tegelikku ja piisavalt tõsist“ ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (RKHKo 3-17-1545, p 19).
7.2.Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul peab haldusorgan esitama selged ja konkreetsed põhjendused, miks on eelnevalt nimetatud ohulävend – tegelik ja piisavalt tõsine oht – ületatud (samas, p 21).
7.3.Isiku käitumisest tulenevat ohtu peab kohus kontrollima kohtuotsuse tegemise aja seisuga, st võtma arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist (samas, p 22).
7.4.Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist (samas, p 33).
7.5.Kaalumiskohustus on ka sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel (samas, p 34).
7.6.Oluline on isiku ärakuulamine nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel (samas, p 32). Sarnaseid seisukohti kordas Riigikohus ka hiljem samasugust haldusasja lahendades (RKHKo 318-89).
8.Neist seisukohtadest lähtudes andis ringkonnakohus 20. septembri 2019. a määrusega PPA-le võimaluse täiendavate selgituste andmiseks. PPA 8. oktoobri 2019. a selgitustes leiti, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, mis õigustas talle lahkumisettekirjtuse tegemist ja
sissesõidukeelu kehtestamist. Vastustaja möönis, et lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas kaebajat ära ei kuulatud ja et kaalutud ei olnud ka sissesõidukeelu kehtestamisel 5-aastasest sissesõidukeelust lühema perioodi kohaldamist, ent need on menetlusvead, mis ei mõjutanud asja otsustamist. Samuti leitakse, et lahkumisettekirjutuse õigeks aluseks oli VSS § 72 lg 2 p 4, mille järgi võib jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. V.T. seisukohtades leitakse, et vastustaja keskendus üksnes kaebaja kuritegudele ning ei võtnud arvesse vastuargumente, sh kaebaja eeskujulikku käitumist pikaajalise vangistuse kestel. Teda pole karistatud avaliku korra rikkumise eest.
9.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kõigepealt sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutusega seonduvat (osa I), seejärel elamisloaga seonduvat (osa II) ning võtab viimasena kokku oma lõppseisukohad (osa III). I
10.Vaidlustatud otsuses oli välja toodud, et kaebajat (sündinud xxx., Eestisse elama asunud xxx. aastal) on karistatud kriminaalkorras kahel korral raskete isikuvastaste kuritegude eest. Ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, mistõttu otsustati tema elamisluba VMS § 241 lg 1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule) kehtetuks tunnistada. Arvesse võeti kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Viimati mõisteti kaebaja süüdi 2011. aastal karistusseadustiku (KarS) § 113 ja § 25 lg 2 alusel, st tapmiskatse eest. Karistuseks mõisteti 8 aastat vangistust. Varem oli kaebaja süüdi mõistetud 1996. aastal raske kehavigastuse tahtliku tekitamise eest ning karistuseks määrati kuus kuud tingimisi vangistust üheaastase katseajaga. Eestis elatud aja jooksul on ta omandanud riigikeele A1-tasemel, kuid edasisest õppimisest ei olnud ta huvitatud ning ei ole teinud märkimisväärseid püüdlusi Eesti ühiskonda integreerumiseks. Tal on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Tema emakeeleks on vene keel ja ta elas kuni kahekümnenda eluaastani seal, mistõttu võib eeldada, et tal ei teki raskusi sinna elama asumisel ja riiki lõimumisel. Vangistuse vältel on ta töötanud. Kaebaja tütred (sündinud xx. ja yy. aastal) elavad Tallinnas ning poeg (sündinud xx. aastal) elab Kiviõlis koos emaga, kes on kaebaja kuriteo viimane ohver. Lisaks vanglakaristusele kohaldati kaebajale tema endise abikaasa suhtes lähenemiskeeldu alates kõne kuuldavuse kauguselt. Lähedased suhtlevad kaebajaga kirja ja telefoni teel, kuid vanglas teda vaatamas ei käi. Kaebaja kõik lapsed on täisealised ja ei sõltu isast. Kuigi kaebaja on avaldanud soovi kuritegelikust elust loobuda ning kahetseb kuritegusid, ei ole alust uskuda, et ta oma elustiili muudab ja kuritegelikust elust loobub. Teda on karistatud kahel korral, kuid toime pandud kuriteod on rasked ja puudub veendumus, et ta ei pane vanglast vabanedes uusi kuritegusid toime. Viru Vangla riskianalüüsist nähtub, et kaebaja puhul seisneb oht agressiivses käitumises, millega kaasneb ka vägivalla kasutamine. Hoolimata sellest, et vihapursked tekivad tal harva, ei suuda ta nendega hakkama saada ning kaotab vihastades enesekontrolli täielikult. Kaebaja vanglaeelne käitumine oli riskiv, hoolimatu ja vägivaldne, seda eelkõige abikaasade suhtes ning seda korduvalt ja tahtlikult. Justiitsministeerium leidis otsuses, et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule ka pärast vanglast vabanemist, ning selleks, et ära hoida tema poolt Eestis uute kuritegude toimepanemine, on põhjendatud tema elamisloa kehtetuks tunnistamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine koos sissesõidukeeluga Eestisse (tl 13-15).
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tegelikult välistada, et vastustaja on kaebaja ohtlikkuse sisustamisel iseenesest arvestanud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-t 1. See nähtub asjaolust, et PPA on otsuses läbi viite Justiitsministeeriumi ettepanekule kasutanud samasugust terminoloogiat, nagu kasutab viidatud direktiivi artikkel – et kaebaja kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Asjaolu, et sellist terminoloogiat pole kasutanud konkreetselt vastustaja ise, vaid on viidanud
Justiitsministeeriumi ettepanekule, kus sellist sõnastust kasutati, ning et seda kriteeriumit pole kasutatud eraldi lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu põhjendamiseks, võib kujutada endast hoopiski vaidlustatud otsuse põhjendamispuudust ning ei pruugi vältimatult tähendada seda, et kaebajast lähtuvat ohtu ei hinnatud direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 kooskõlas. Ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kestel esitatud seisukohas on vastustaja kinnitanud, et ta hindab kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse koostamist ja sissesõidukeelu kehtestamist. Ka see näitab, et vaidlustatud haldusakti põhjendused võisid olla ebaõnnestunult sõnastatud ning et tegelikult oli vastustaja sellel seisukohal juba varem. Kohtupraktikas on aktsepteeritud teatud tingimustel haldusakti põhjenduste esitamist tagantjärgi, kui haldusorgan tõendab, et lähtus neist põhjendustest juba haldusakti andmise ajal (3-3-1-29-12, p 20-21).
12.Sõltumata sellest, kas vastustaja hindas juba haldusakti andmise ajal kaebajast lähtuvat ohtu tegelikuks ning piisavalt tõsiseks, mis õigustas talle lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kehtestamist, ei näe ringkonnakohus siiski võimalust vaadata mööda muudest puudustest vaidlustatud haldusakti andmisel. Ülal p-s 7 viidatud Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus ning vajalik on haldusakti põhjendustes sellekohaste kaalutluste esitamine. Samuti on sissesõidukeeluga seoses vaja kaaluda seda, kas sissesõidukeeldu on vaja kohaldada ning milline on selle proportsionaalne kestus (vt ka RKHKo 3-18-89, p 10 alap 6). Nii lahkumisettekirjutuse tegemisel kui sissesõidukeelu kohaldamisel on oluline isiku ärakuulamine, sh ka isiku ärakuulamine seoses olukorraga, kus lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ei määrata. Vastustaja on 8. oktoobri 2019. a seisukohas nentinud, et kaebajat ei kuulatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seoses ära. Samuti on ta möönnud, et sissesõidukeelu kehtestamisel ei kaalunud ta 5-aastasest sissesõidukeelust lühema perioodi kehtestamist. Samas leiab vastustaja, et tegemist ei ole menetlusveaga, mis mõjutanuks asja otsustamist. Ringkonnakohus märgib, et kaalutlusõiguse kasutamata jätmisest ei saa rääkida kui menetlusveast. Kaalutlusõiguse kasutamine ei ole haldusakti formaalse ehk vormilise õiguspärasuse eeldus, vaid haldusakti materiaalse ehk sisulise õiguspärasuse eeldus. See tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 54, mis eristab haldusakti õiguspärasuse eeldustena ühelt poolt haldusakti vorminõudeid ning teiselt poolt teisi, sisulisi nõudeid nagu õigusliku aluse olemasolu ning kooskõla sellega, samuti proportsionaalsus ning kaalutlusvigade puudumine. Seega on haldusakti andmisel kaalutlusõiguse kasutamine (teisisõnu kaalutlusvigade puudumine) haldusakti sisulise õiguspärasuse eelduseks. Vastavalt on juhul, kui haldusorgan ei ole kaalutlusõigust kasutanud, haldusakt sisuliselt õigusvastane ning sellisel juhul ei saa seda haldusakti tühistamata jätta ning põhjendada seda HMS §-ga 58. See säte lubab analoogiliselt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p-ga 1 jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata üksnes siis, kui tegemist on menetlus- või vormiveaga, mis ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nagu eelnevalt selgitatud, ei ole kaalutlusõiguse teostamata jätmine aga menetlus- või vormiviga, vaid kriteerium, millest sõltub haldusakti sisuline õiguspärasus. Seega on vaidlustatud otsus seoses sissesõidukeelu kohaldamisel ja selle kestuse määramisel ning lahkumisettekirjutuse tegemisel ja lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmisel kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu sisuliselt õigusvastane. Kaalutlusõiguse teostamata jätmise korral oleks võimalik tühistamiskaebus rahuldamata jätta üksnes siis, kui tegemist oleks olukorraga, kus vastustaja kaalutlusõigus oleks redutseerunud nullini. Ringkonnakohus ei näe asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et kõigis ülal nimetatud kaalutlusõigust nõudvates aspektides oleks vastustaja kaalumisruum ahenenud nullini ning vastustaja tehtud valikud oleksid olnud ainuvõimalikud. Seda ei ole väitnud ka vastustaja. Üksnes asjaolu, et vastustaja hinnangul kujutab kaebaja endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, ei tingi
vältimatult seda, et ta tuleb välja saata ilma vabatahtlikku lahkumistähtaega andmata ja et tema suhtes tuleb kohaldada sissesõidukeeldu ning seda maksimaalses viieaastases määras. Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 seda ei tulene.
13.Lisaks on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel kaebaja ära kuulamata jäetud. Ehkki kaebajale anti võimalus seisukohtade andmiseks seoses elamisloa kehtetuks tunnistamise kavatsusega (tl 13p), ei saa seda samastada ärakuulamisega lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeeluga seonduvalt. Riigikohtu arvates võivad elamisloa kehtetuks tunnistamisel ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamisel riive intensiivsus ja nende meetmete vastu esitatavad argumendid oluliselt erineda ning sellel on oluline roll haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (RKHKo 3-17-1545, p 32). Ka praegu on jälgitav kaebaja poolt haldusmenetluses, kus ta teadis vaid elamisloa kehtetuks tunnistamise võimalikkusest, ja kohtumenetluses, kus oli vaidluse objektiks juba ka lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld, esitatud põhjenduste mõningane erinevus, nt on ta kohtumenetluses selgemalt välja toonud selle, et tal ei ole Venemaaga muid sidemeid peale vene keele kõnelemise (vrd tl 13p, 79 ja 8).
14.Seega on vaidlustatud otsus sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas kaalutlusõiguse kasutamata jätmise ja ärakuulamiskohustuse täitmata jätmise tõttu õigusvastane. Kuna kaalutlusõiguse kasutamata jätmine tingib niikuinii sellisel kujul sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse sisulise õigusvastasuse, mis on selles osas otsuse tühistamise piisavaks aluseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida seda, kas juhul, kui ärakuulamisviga oleks vaidlustatud otsuse ainus puudus, oleks siiski HMS § 58 järgi alust tühistamisnõude rahuldamata jätmiseks. II
15.Kaebust ei ole alust rahuldada aga elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Eelnevalt p-s 9 kirjeldatud asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu kaebaja pikaajaline elamisluba kehtetuks tunnistati, on ringkonnakohtu arvates igati asjakohased ning põhjendatud. Kaebaja on elamisloa kehtetuks tunnistamise küsimuses ka ära kuulatud, nii et elamisloa kehtetuks tunnistamise osas ei ole alust pidada vaidlustatud otsust õigusvastaseks ega seda tühistada.
16.Kaebaja on kohtumenetluses leidnud, et ta ei ole ohtlik. Vastustaja poolt välja toodud asjaolud viitavad siiski vastupidisele. Kaebaja viimane kuritegu seisnes selles, et ta ootas ajal, mil teadis, et ta endine abikaasa tavaliselt tööle läheb, maja sissekäigu ees ning seejärel tekitas talle noaga 14 torke-lõikehaava rindkerre, kõhtu ja jäsemetesse. Kaebaja ise oli kaine. Kaebaja endise abikaasa sõnul lõi kaebaja teda abielu kestel näkku ning ähvardas noa ja kirvega (tl 57-58). Viru Vangla riskianalüüsi järgi on kaebaja ohtlik konkreetsele täiskasvanule ja ohustatud on lähedased isikud – endised abikaasad. Oht seisneb agressiivses käitumises, millega kaasneb ka vägivalla kasutamine. Ohu ilmnemise tõenäosus on kõige suurem, kui isik ei suuda negatiivsete emotsioonidega toime tulla, on ärritatud ja tekib konfliktiolukord. Kuritegude laad on muutunud raskemaks ning vägivaldsuse aste on suurenenud. Mõlemad toimepandud kuriteod on sooritatud endiste abikaasade vastu (tl 65). Eelnev kinnitab veenvalt kaebaja piisavat ohtlikkust avalikule korrale, mis õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja on väitnud apellatsioonimenetluses, et kuna kaebajat pole kordagi karistatud avaliku korra rikkumise eest, ei saa järelikult tugineda elamisloa kehtetuks tunnistamisel sellele, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale. Selline arusaam on ekslik. Ohuna avalikule korrale tuleb mõista kuritegevust laias tähenduses, mitte üksnes avaliku korra rikkumisi kitsas tähenduses. Riigikohus on viitega Euroopa Kohtu praktikale selgitanud, et ühiskondlikku korda häirib mis tahes seaduserikkumine ning et avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab lisaks
sellele ka seda, et esineks tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (RKHKo 3-17-1545, p 23). Kaebaja on sarnasel kuritegelikul viisil käitunud korduvalt, mis loob arvestatava ohu, et ta võib niiviisi uuesti käituda ning kellegi elu või tervist kahjustada.
17.Kaebaja arvates on ebaõiglane arvestada tema iseloomustamisel kuritegudega, mis pandi toime rohkem kui 10 aasta eest. Ringkonnakohtu arvates kinnitab aga just see fakt, et kaebajat on karistatud korduvalt, kusjuures kahe süüteo vahele jääb pikk ajavahemik (esimest korda karistati kaebajat 1996. aastal raskete kehavigastuste ning teine kord pani ta uue kuriteo – tapmiskatse – toime 2009. aastal, vt tl 14) seda, et ehkki esineda võib perioode, mil kaebaja võib käituda õiguskuulekalt, säilib sisuliselt alati oht, et kaebaja võib kellegi elu või tervist kuriteoga kahjustada. Kaebaja vanus (sündinud 1958. aastal) ei välista seda, et uuesti sarnasesse situatsiooni sattudes ei võiks ta kellegi elu või tervist ohustada.
18.Samuti leiab kaebaja, et arvestatud pole teda positiivselt iseloomustavate asjaoludega (distsiplinaarkaristuste puudumine vanglas, töötamine jne) ning teda Eestit ühendavate sidemetega. Tegelikult on siiski vaidlustatud otsuses välja toodud, et kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine on vajalik, et vältida kaebaja poolt Eestis uute kuritegude toimepanemist ning et õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad üles kaebaja sidemete katkemise Eesti riigiga (tl 15). Seega on kaebajale saabuda võivaid tagajärgi arvesse võetud, kuid leitud, et olulisem on tagada see, et kaebaja ei saaks enam Eestis uusi kuritegusid korda panna. Ringkonnakohtu arvates on see kaalutlus asjakohane. Mis puudutab kaebajat tema arvates positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, siis need näitavad küll kaebaja võimet käituda mingi aja õiguskuulekalt, kuid ei saa välistada ohtu uueks kuriteoks kaebaja poolt, sest nagu eelnevalt välja toodud, võibki kaebaja käitumises olla vahepeal õiguskuuleka käitumise perioode, mis lõppeb ikkagi uue kuriteoga. Seetõttu ei saa vahepealsele õiguskuulekale käitumisele omistada nii suurt tähtsust, nagu on teinud seda kaebaja.
19.Õige pole kaebaja väide, et elamisloa kehtetuks tunnistamine oli materiaalses mõistes lisakaristus. See on haldusõiguslik ohutõrje meede (vt RKHKo 3-17-1545, p 21). III
20.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, kuid elamisloa kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Sarnaseid asju on samasuguselt lahendanud ka Riigikohus (nt RKHKo 3-17-1545 ja 3-18-89). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks käesolevas asjas kohtupraktikas kujundatud lähenemisest kõrvale kalduda.
21.Eeltoodust tulenevalt on PPA apellatsioonkaebus põhjendatud osaliselt, elamisloa kehtetuks tunnistamise osas. Halduskohus rahuldas selles osas kaebuse alusetult. Ülejäänud osas (sissesõidukeelu kohaldamine ja lahkumisettekirjutuse tegemine) ei olnud vaidlustatud PPA otsus õiguspärane. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni selguse huvides ning arvestades ka seda, et ehkki ringkonnakohus nõustub halduskohtu resolutsiooniga lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas, juhindub ringkonnakohus hoopis teistsugustest põhjendustest, tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tervikuna ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab PPA otsuse sissesõidukeelu ja lahkumisettekirjutuse osas, ent jätab kaebuse rahuldamata elamisloa kehtetuks tunnistamise osas.
22.Menetluskulude hüvitamise nõuet apellatsioonimenetluses pooled ei esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.