Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27. juuli 2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/5402-1 Vladimir Toporovi pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks alates 27. juulist 2017. V. Toporovile tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele isiku kinnipidamisasutusest vabanemisel. Ühtlasi kohaldati talle sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.V. Toporov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnevalt nimetatud PPA otsuse tühistamiseks. Ühtlasi esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, et tal säiliks kuni kohtulahendi jõustumiseni elamisluba. Elamisloa kaotamisega kaotab ta ka õiguse töötada. Kaebaja viibib avavangla osakonnas ning käib igapäevaselt tööl. Töötasust maksab ta tsiviilhagid ja riigi poolt määratud trahvid ja sunnirahad.
3.Tartu Halduskohus jättis 23. novembri 2017. a määrusega V. Toporovi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Määruse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Halduskohus andis 6. novembri 2017. a määrusega haldusasjas nr 3-17-2273 loa kaebaja kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse
äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks alates 6. novembrist 2017 kuni
5.jaanuarini 2018. Määruse tegemise ajal viibis kaebaja kinnipidamiskeskuses.
3.2.Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine seetõttu, et kaebaja saaks pärast vabanemist Eestis elada, ei ole põhjendatud. Käesoleval juhul eeldab isiku siiajäämise üle otsustamine ikkagi haldusorganipoolset kaalutlusotsuse tegemist, mida halduskohus ise teha ei saa. See oleks vastuolus riigivastutuse seaduse § 6 lg-ga 4. Esialgse õiguskaitse korras ei saa kaebajale anda suuremaid õigusi, kui saaks anda kaebuse rahuldamise korral.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.V. Toporov esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 23. novembri 2017. a määruse peale, millega halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
4.1.Kaebaja põhjendas esialgse õiguskaitse vajadust ka sellega, et võimalus realiseerida oma õigust osaleda kohtumenetluses on paremini tagatud siis, kui ta saab Eestis viibida. Venemaal elukoha ja kontaktide puudumise tõttu oleks keeruline pere ja kohtuga suhelda. Kaebaja on juba 59-aastane. Tal on Eestis lapsed, lapselapsed ja teised lähedased. Kuigi ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja sündinud Venemaal, on ta Eestis pikalt elanud. Venemaal ei ole tal sugulasi ega lähedasi, kelle juures viibida. Puudub ka võimalus saada sissetulekut, kuna talle ei ole seal tagatud töökohta. Arvesse tuleb võtta sedagi, et kaebaja on XX. Kaebajal on Kiviõlis kolmetoaline korter. Seega tal on olemas kindel elukoht, kus viibida kuni kohtulahendi jõustumiseni.
4.2.Halduskohus ei arvestanud taotlust lahendades Riigikohtu 22. märtsi 2016. a määrusega asjas nr 3-3-1-11-16, milles leiti, et kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. Lisaks tuleb arvestada ka seda, kas isiku puhul esineb väljasaatmisest kõrvalehoidumise oht.
4.3.Halduskohtu põhjendused ja järeldused ei vasta esialgse õiguskaitse taotluse sisule. Kaebaja palus peatada elamisloa kehtetuks tunnistamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse või peatada ettekirjutus Eestist lahkumise sissesõidukeelu kohaldamise osas.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Määruskaebuse esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisele esitas V. Toporov 11. detsembril 2017. Riigilõivu ta tasunud ei ole ega ole esitanud ka menetlusabi taotlust määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 206 lg 1 p 5 kohaselt tuli määruskaebuses märkida andmed riigilõivu tasumise kohta. Riigilõivuseaduse kuni
31.detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni § 60 lg 6 kohaselt tuli määruskaebuselt tasuda riigilõiv 15 eurot. Seda ka juhul, kui vaidlustati esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määrust. Alates
1.jaanuarist 2018 on määruskaebuse esitamine riigilõivuvaba (vastavat regulatsiooni on muudetud). HKMS § 2891 sätestab, et enne 2018. a 1. jaanuari esitatud edasikaebustele kohaldatakse käesoleva seadustiku enne 2018. a 1. jaanuari kehtinud redaktsiooni. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei jäta ringkonnakohus määruskaebust käiguta ega nõua taotlejalt riigilõivu tasumist või menetlusabi taotluse esitamist, vaid lahendab määruskaebuse sisuliselt.
6.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi
ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse lubatavuse kontrollimisel on oluline tuvastada, kas isikul esineb esialgse õiguskaitse vajadus, st pöördumatu tagajärje oht.
7.Ringkonnakohtu hinnangul on vaatamata sellele, et isikul esineb esialgse õiguskaitse vajadus ning praeguses menetlusstaadiumis ei saa asja pidada perspektiivituks, põhjendamatu esialgse õiguskaitse kohaldamine.
8.Halduskohtule kolmandat korda esitatud esialgse õiguskaitse taotluses on kaebaja palunud peatada elamisloa kehtetuks tunnistamine, ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus või alternatiivselt peatada ettekirjutus Eestist lahkumise sissesõidukeelu kohaldamise osas. Halduskohus mõistis taotlust selliselt, et kaebajale säilitataks pikaajalise elaniku elamisluba kuni kohtu lõpplahendi jõustumiseni. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja tahe suunatud eelkõige sellele, et teda riigist välja ei saadetaks. Selle tagamiseks piisaks esialgse õiguskaitse kohaldamisest ka lahkumisettekirjutuse täitmise peatamise osas.
9.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine muudab tõepoolest isikul keerukamaks kohtumenetlusest osavõtmise, kuna tekitab isikule kulutusi viisa taotlemise osas ning tähendab ka seda, et isik peab leidma võimaluse transpordikulude kandmiseks, et tulla Eestisse. Samas on isikul asjas olemas lepinguline esindaja. See asjaolu vähendab kaebaja argumendi kaalukust, et tema õigus võtta osa asja menetlemisest saab sellega takistatud. Isikul on ilmselt ka Vene Föderatsioonis viibides võimalik kontakteeruda oma esindajaga kas siis telefoni või kirja teel. Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2016. a määrusest asjas nr 3-3-1-11-16 ei saa järeldada, et igal juhul, kui isiku suhtes on tehtud analoogne otsus, tuleks kohtumenetluse ajaks peatada vaidlustatud haldusakti kehtivus või täitmine, sest isiku riigist väljasaatmine muudab tema osalemise kohtumenetlusest keeruliseks. Viidatud lahendis ei olnud isikul esindajat nagu käesoleval juhul.
10.Kaebaja on sündinud Venemaal, kuid asunud Eestisse elama 1958. aastal. Kaebajal on kolm täisealist last, kellega tal on väidetavalt head suhted. Suheldakse telefoni ja kirja teel. Kaebaja on lahutatud. Seega ei ole kaebajal lähikondseid, kes oleksid majanduslikult temast sõltuvad ja kelle heaolu saaks mõjutatud, kui kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset ei kohaldataks.
11.Kaebaja on viidanud, et Venemaal ei ole talle tagatud töökohta ning ta on ka XX, mistõttu muudab tema riigist väljasaatmine tal töö tegemist ja palga teenimist keerukamaks. Isik viibis kaks aastat enne vanglast vabanemist avavanglas ning käis tööl betoonitehases XX OÜ. Kuna kaebaja ei viibi enam avavanglas ning on märkinud, et tal on korter Kiviõlis, ei oma tähtsust, et ta töötas enne vabanemist Jõhvis asunud betoonitehases. Ei ole välistatud, et isikul on võimalik leida endale jõukohast tööd ka Venemaal.
12.Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on oluline arvestada avalikku huvi. Isikut on kahel korral karistatud isikuvastaste süütegude toimepanemises, viimatine süütegu oli tapmiskatse, mille eest isik mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Selle teo pani ta toime oma eksabikaasa suhtes. Isiku kohta koostatud Viru Vangla riskianalüüsist (tl 65 ja 65p) nähtub seegi, et ka esimese kuriteo ohver oli kaebaja kunagine abikaasa. Seega on ohustatud eelkõige kaebajale lähedased inimesed. Kaebajast lähtuv oht seisneb agressiivses käitumises, millega kaasneb ka vägivalla kasutamine. Agressiivne käitumine konfliktolukordades on domineeriv. Kaebaja ei suuda provotseerimisega toime tulla. Vaatamata sellele, et vihapursked tekivad isikul harva, kaotab isik vihastades täielikult enesekontrolli. Kaebaja küll kahetseb oma toimepandud tegusid ja saab aru oma negatiivsetest külgedest, kuid ringkonnakohtu hinnangul on taolise karistatusega isiku puhul võimalik, et temast võib lähtuda uus oht kellegi õigushüvele. Seega kaalub kaebaja Eestisse jäämise üles ühiskonna turvalisus.
13.PPA on vastuseks kaebaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlusele märkinud, et kaebaja on neile teadaolevalt võtnud ühendust Venemaa Föderatsiooni Suursaatkonnaga Eestis seoses reisidokumendi taotlemisega ja Venemaa Föderatsiooni pöördumisega. Sellest võib järeldada, et isikul ikkagi on soov Venemaale naasta. Lisaks ei viibi isik hetkel enam kinnipidamiskeskuses. Isik vabanes Viru Vanglast 6. novembril 2017. Seejärel rahuldas Tartu Halduskohus asjas nr 3-17-2273 PPA taotluse isiku kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Seal viibis isik kuni 5. jaanuarini 2018. PPA esitas Tallinna Halduskohtule taotluse kinnipidamise pikendamiseks, kuid see taotlus jäeti rahuldamata, kuna Tallinna Halduskohus leidis, et põgenemisohtu ei esine. Tallinna Ringkonnakohus nõustus PPA määruskaebust rahuldamata jättes selle järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eelnevalt tehtud määrused seda, et isiku suhtes oleks õigustatud esialgse õiguskaitse kohaldamine, kuna halduskohtu poolt antava loa puhul isiku paigutamisel kinnipidamiskeskusesse ja selle pikendamisel tuleb hinnata esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisest erinevaid eeldusi.
14.Tulenevalt eelnevalt esitatus jääb V. Toporovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23. novembri 2017. a määruse resolutsioon muutmata, muutes Tartu Halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.