Korrakaitse › Politsei toimingud

3-18-1515 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(14)

3-18-1515 seisukohalt esines pärast DD tehtud hoiatuslaske vajadus kaitsetegevuseks, mis väljendus QQ selga tulistamises. QQ surma asjaolude väljaselgitamiseks ei ole läbi viidud kohast menetlust, nagu on nõutav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 2 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas. Politseiametnike tegevus ei olnud kriminaalmenetluse esemeks ning PPA 01.12.2017 ja 11.01.2018 vastuskirjadest on näha, et nende kuupäevade seisuga ei olnud politseinike tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks mingisugust menetlust alustatud. Küsimus riigi vastutusest inimese surma põhjustamise eest on erinev ja laiem kriminaalmenetluse eesmärgist. Riik võib kanda surma põhjustamise eest vastutust ka juhul, kui konkreetse teo toime pannud riigiametnik ei vastuta selle teo eest karistusõiguslikult. Riigi kohustus toimida õiguspäraselt ei piirdu üksnes sellega, et riigi nimel tegutsevad isikud ei pane toime kuritegu. Erandjuhtudel vastutab riik ka õiguspärase toiminguga põhjustatud kahju eest. Kriminaalasja nr 17230102160 menetlus oleks võinud kvalifitseeruda EIÕK artiklite 1 ja 2 kohaselt nõutavaks menetluseks, kui kõik QQ surma põhjustamise seisukohalt olulised asjaolud oleks selle menetluse käigus välja selgitatud, ent see ei olnud nii. Välja jäid selgitamata järgmised QQ surmaga seotud olulised asjaolud: a) millist teavet edastati olukorra kohta sündmuskohal viibinud politseiametnikele; b) millised vahendid ja varustus olid DD ja OO kasutuses; c) miks DD kutsus OO kutsungiga 74 „tule kiiremini“, kuigi nägi, et QQ käitus rahulikult; d) kas politseiametnike käitumine enne seda, kui QQ alustas jooksmist politseiametnike suunas, oli kohane; e) kas OO oleks saanud ründest tulenevat ohtu oma paarimehele tõrjuda muul viisil kui relvast lasu sooritamisega; f) kas tulistamine oli vajalik, kuigi QQ aeglustas pärast esimest hoiatuslasku oluliselt oma liikumist; g) kas OO ütlus, et ta sihtis lasu jalgadesse, on tõene, arvestades, et ta oli lasu sooritamise hetkel QQ-st vaid 5–7 meetri kaugusel; h) kas asjassepuutuvate isikute seisundit, ettevalmistust, varustust jms arvestades oli QQ poolt alustatud rünne sedavõrd ohtlik, et selle tõrjumine kehasse suunatud lasuga tulirelvast oli vajalik ja proportsionaalne. Kahju hüvitamise nõue põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-l 3. Hüvitise väljamõistmist õigustavad erandlikud asjaolud on järgmised: a) surma põhjustas riik, kellel on kohustus elu kaitsta; b) surma põhjustamine toimus ebaproportsionaalse jõu kasutamise teel inimese suhtes, kes oma vaimse seisundi tõttu ei olnud võimeline oma käitumist adekvaatselt kontrollima ja juhtima; c) QQ surma põhjustamist kajastati ulatuslikult meedias.

Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse osas, milles vaidlustatakse kriminaalmenetluses tehtud või tegemata jäetud toiminguid. Kaebus ei ole lubatav ka tuvastamisnõuete osas. Politseiametnike käitumine ohu tõrjumisel oli õiguspärane. Kuna QQ ründas politseiametnikku noaga, esines vahetu kõrgendatud oht elule ja kehalisele puutumatusele ning politseiametnikel oli õigus kasutada tulirelva vastavalt korrakaitseseaduse (KorS) §-le

3-18-1515 politseiametnike paiknemist arvestades oleks OO tulirelva asemel kaitsekilpi või muud vahendit kasutades seadnud ohtu enda elu ja turvalisuse. Tegevus sündmuse asjaolude väljaselgitamisel oli õiguspärane, sest hinnang politseiametnike käitumise õiguspärasusele anti kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on põhjalikult käsitletud politseiametnike tegevust. Kriminaalmenetlus vastab EIÕK artiklist 2 tulenevatele nõuetele. Igal juhul ei ole põhjendatud kahju hüvitamine rahas, sest puuduvad Riigikohtu otsuses nr 32-1-19-08 viidatud erilised asjaolud.

3-18-1515 kinnitavad kriminaalmenetluse käigus tehtud menetlustoimingud ja menetluse lõpetamise määruses käsitletud asjaolud. Kahtlustatava surm on kriminaalmenetlust välistav asjaolu, mille esinemisel menetlust ei alustata (KrMS § 199 lg 1 p 4) või see lõpetatakse (KrMS § 200). Kõnealuses kriminaalasjas oli esimeseks menetlustoiminguks sündmuskoha vaatlus, mida alustati 7 minutit enne QQ surma, kuid QQ surma järel menetlus jätkus ning selle ilmne eesmärk oli hinnata politseiametnike tegevuse õiguspärasust. Kriminaalmenetlus lõpetati ühelt poolt KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel QQ surma tõttu, kuid teisalt ka KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel põhjusel, et politseiametnike tegevuse suhtes esines teo õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse. Seetõttu on kaebajad PPA 01.12.2017 ja 11.01.2018 kirjadest ekslikult järeldanud, et enne 11.01.2018 ei tehtud ühtki uurimistoimingut QQ surma asjaolude väljaselgitamiseks. Kirjades oleks pidanud viitama käimasolevale kriminaalmenetlusele, kuid see ei tähenda, et uurimist ei toimunud. PPA pidas ilmselt silmas, et ei toimu ühtki kriminaalmenetlusest eraldiseisvat menetlust. Kriminaalmenetluses tehtud toimingud (sündmuskoha vaatlus, ütluste võtmine, ekspertiisid) olid suunatud ka politseiametnike tegevuse õiguspärasuse hindamisele ja teo õigusvastasust välistava asjaolu puudumise korral oleks kogutud tõendid andnud aluse politseiametnikele kuriteo toimepanemise kahtlustuse esitamiseks. Kuigi kaebajal on iseenesest õigus, et riigi tegevuse õiguspärasuse küsimus on laiem kui politseiametnike karistusõigusliku vastutuse küsimus, saab käesoleva juhtumi asjaoludel lugeda kriminaalmenetlust piisavaks. Kohtuasja McKerr vs. Ühendkuningriik asjaolud olid teistsugused – käesolevas asjas ei olnud politseile teada QQ isik või põhjused, miks ta käitus tavaarusaama mõistes kohatult. Kahtlus, et tegemist võib olla vaimselt ebaadekvaatse isikuga, sai DD-l tekkida kõige varem siis, kui ta isikut nägi, mitte häirekeskuse kaudu politseile esitatud teabest. EIÕK nõuetele vastav uurimine ei pidanud hõlmama üldisi küsimusi, nt politseipatrullide, väljaõppe ja varustuse piisavus. Uurimine oli nõutav vaid vahetult inimese surma põhjustamiseni viidud sündmuste ja tegude osas. Käesoleva vaidluse asjaoludel oli uuritavate sündmuste ahela alguseks QQ poolse rünnaku algus. Põhjus, miks kutsung muudeti tasemelt „Bravo“ tasemele „Charlie“, ei ole oluline. Oluline on see, et Häirekeskuse ja patrullide vahelisest raadiosidest ning videomaterjalist saab järeldada, et Vabaduse väljakule saabunud politseipatrullil oli sündmuste senise kulgemise kohta adekvaatne teave. Politsei tegevuse taktikat ei määra kutsungi tase, vaid konkreetne info. Politsei varustusse kuuluvate relvade, erivahendite ja muu varustuse küsimust on kriminaalmenetluse raames analüüsitud ja leitud, et politseil ei olnud QQ peatamiseks muid sobivaid vahendeid peale teenistusrelva kasutamise. See küsimus seondub vahetult hädakaitse piiride ületamise küsimusega. Kui hädakaitse piire ei ületatud, ei saa olla tegemist tulirelva õigusvastase kasutamisega KorS § 81 tähenduses ja PPA ei pidanud seda eraldi analüüsima. Kaebaja ei ole esitanud uusi väiteid seoses sellega, kuidas politsei tegevuse õigusvastasus tulenes konkreetse politseiametniku relvastusest ja varustusest. Ka küsimus sellest, kas OO oleks saanud ründe peatada muul moel, oli kriminaalmenetluse esemeks. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, miks DD kutsus OO kutsungiga 74 „tule kiiremini“. Samas on DD selgitanud, et esitas selle kutsungi pärast seda, kui nägi otsitavat isikut ja veendus, et tal olid noad käes, s.o oli olemas võimalik oht. Tähtis pole ka see, kas OO tegelikult püüdis sihtida QQ jalgadesse. Kuigi OO nõnda väitis, on PPA selgitanud, et politseiametnikke õpetatakse sellises olukorras sihtima kehatüvesse, kuhu tabamise tõenäosus on suurem ja mööda laskmisega kõrvaliste isikute kahjustamise võimalus on väiksem. PPA selgitus on loogiline ja põhjendatud, arvestades ka, et reageerida tuleb kiiresti ja avalikus kohas. Küsimust, kas olukord oli kokkvõttes nii ohtlik, et õigustada teenistusrelva kasutamist, hinnati kriminaalmenetluses ja täiendav uurimine ei olnud vajalik. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata osas, milles kaebaja väidab QQ surma asjaolude väljaselgitamiseks kohase menetluse läbiviimata jätmist ja taotleb sellega tekitatud kahju hüvitamist.

5(14)

3-18-1515 Politsei tegevus tervikuna, alates Häirekeskuselt esimese teate saamisest Harju tänaval nugadega liikunud mehe kohta kuni kiirabibrigaadi saabumiseni pärast QQ tulistamist oli olulises osas nõuetekohane ning üksikud vajakajäämised, mida PPA on ka möönnud (politseiametnike poolt QQ-le antud korraldustes sõna „politsei“ mitte kasutamine, politseiametnike passiivsus QQ seisundi kontrollimisel ja abi andmisel pärast tulistamist ja enne kiirabi saabumist) ei olnud sellised, milleta oleks kõiki asjaolusid arvestades usutav, et QQ elu oleks olnud võimalik säästa. Seda saab järeldada järgnevast. PPA tegevuse esimene etapp oli teabe saamisest kuni hetkeni, mil DD nägi QQ (kell 11.07– 11.15). Patrullidele Häirekeskuse kaudu antud teadete kohaselt oli isik rahulik ega ähvardanud kedagi. Arvestades teavet, et QQ liigub Harju tänavat mööda Vabaduse väljaku suunas, oli politsei otsus liikuda talle vastu Vabaduse väljakule mõistlik ja kohane. Häirekeskuse ja politseipatrullide vahelise raadioside pinnalt on usutav, et sündmusele reageerisid lähimal asuvad patrullid. Kaaluti võimalust reageerida patrulliga, kus on teenistuskoer, ent sellist patrulli parasjagu väljas ei olnud. Selles osas, kui palju on politseiametnikke väljas konkreetsel ajal konkreetses piirkonnas sündmustele reageerimiseks, on PPA-l väga avar kaalutlusruum ning see küsimus taandub olemasolevate ressursside paigutamise otstarbekusele, mis tähendab, et sellega seotud etteheited oleksid asjakohased, kui politsei võimekus teatud sündmusele reageerida oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või avalikku korda potentsiaalselt ohustavale isikule lähenemiseks ja ohu neutraliseerimiseks valitud taktika oleks olnud ilmselgelt väär. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Mõistlikuks alternatiiviks ei saanud olemasoleva teabe pinnalt pidada nugadega tänaval paljajalu kõndiva inimese minna laskmist. QQ isik ja tema kummalise käitumise motiivid ei olnud politseile teada. Küll aga oli politseil korrakaitse tagamise raames ülesanne vähemalt selliselt käituvat isikut ja temast lähtuva ohu esinemist või mitte esinemist kontrollida. Politseile oli QQ tegevus teada alates Häirekeskusest esimese teate saamisest ehk 8–9 minutit enne, kui Vabaduse väljakule jõudnud politseiametnik DD QQ nägi. Selle aja jooksul ei olnud politseil ilmselgelt võimalik QQ kuidagi täpsemalt profileerida või võtta temast lähtuva potentsiaalse ohu tõkestamiseks mingisuguseid muid meetmeid, kui püüda isikuga turvaliselt distantsilt kontakti astuda, selgitada välja tema käitumise põhjused ja nõuda avalikku korda potentsiaalselt ohustava käitumise lõpetamist. Tänaval kahe noaga liikuv inimene on potentsiaalselt ohtlik ning tema tegevusele reageerimata jätmine või ilma selge põhjuseta temast lähtuva ohu eitamine ei oleks olnud mõeldav. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et viis, kuidas politsei väljakutsele reageeris, oleks olnud õigusvastane. Teine etapp oli PPA edasine tegevus kuni hetkeni, mil QQ hakkas jooksma DD suunas, s.o Vabaduse väljaku tunnelisse suunduva trepi nurgal QQ silmanud DD ja mõni hetk hiljem saabunud OO tegevuse kohasus enne seda, kui OO QQ tulistas. Puudub vaidlus, et politseiametnikud andsid QQ-le valjuhäälselt korraldusi „nuga maha“ ja „viska maha“, kuid ei identifitseerinud end suuliste korralduste andmisel sõnaga „politsei“. Kaebajad on seisukohal, et QQ agressiivsuse ajendiks oligi asjaolu, et politseiametnikud hakkasid talle korraldusi karjuma. Tagantjärele hinnates võiski see nõnda olla, ent tõsikindlalt ei saa seda enam tuvastada. Politseiametnike tegevus, mis seisnes kõva häälega konkreetse korralduse andmises, oli kohane reageerimise viis. Politseiametnikud kandsid vormiriietust ning keskmisele inimesele oleks pidanud olema arusaadav, et tegemist on politseiametnikega. QQ võime ümbritsevat tajuda ei pruukinud sel hetkel olla keskmise inimese tasemel, ent politseiametnikud ei saanud seda teada ega sellest lähtuvalt oma tegevust korraldada. Suuliste korralduste andmise osas möönis vastustaja, et kohasem oleks olnud öelda, et korralduse annab politsei. Tekkinud olukorras tuli aga kindlasti olulisemaks pidada korralduse selgust, kui selle korralduse põhjendamist ja andja selgitamist. Korraldused olid piisavalt selged. Sõltumata sellest, mida arvas DD QQ vaimsest seisundist, ei saa talle ühelgi juhul ette heita, et 6(14)

3-18-1515 ta kasutas esmalt tavaolukorras nõutavat meedet ehk valjuhäälselt selge eestikeelse korralduse andmist. Selle eesmärk on tagada, et adressaat kuuleb korraldust ja täidab selle kohe korraldust andvale politseiametnikule lähenemata. Kolmas etapp oli politseiametnike tegevus eelnevast kuni QQ tulistamiseni. DD ütlustest nähtub, et QQ nähes pöördus ta esmalt tema poole, öeldes „hei“. Vaidlust ei ole selles, et mingisugust suhtlust QQ ja DD vahel ei tekkinud. Olukorras, kus isik ei ole vahetult agressiivne või pole teada muid asjaolusid, mis nõuaksid tema peatamiseks kohe jõu kasutamist, tuleb igal juhul alustada suulise korralduse andmisest. See, kuidas isik suulisele korraldusele allub, ei ole ette teada, ent mistahes füüsilise jõu kasutamine kui äärmuslik meede on põhimõtteliselt lubatud vaid juhul, kui isikule on eelnevalt antud korraldus peatuda, midagi teha või millegi tegemine lõpetada. Antud juhul ei nähtu, et QQ oleks DD esimesele pöördumisele midagigi vastanud. Selles olukorras pidi politseiametnik valmistuma võimalikuks tema vastu suunatud ründeks ja püüdma seda tõkestada. DD ütlustest nähtub, et selleks võttis ta kätte tulirelva ning andis korraldused nuga maha visata. See oli tekkinud olukorras mõistlik ja ilmselt ainuvõimalik käitumine. Mistahes muud isiku mõjutamise viisid oleksid võinud kaalumisele tulla, kui QQ oleks mingilgi moel politseiametnikega suhtlema asunud. Seda QQ paraku ei teinud, vaid hakkas jooksma korraldusi andnud politseiametniku suunas tõstetud kätega, noad käes. Tekkinud olukorras ei olnud politseiametnikel võimalust kasutada QQ peatamiseks või temaga kontakti leidmiseks muid võimalusi peale hoiatuslaskude tegemise ning nende tulutusele järgnevalt QQ tulistamise. Ei ole alust arvata, et politseiametnike poolt muus toonis või muu sõnastusega korralduste andmine oleks olnud tõhusam. Mis puudutab DD ja OO tegevust, siis selles osas tuleb nõustuda kriminaalmenetluse lõpetamise määruse järeldusega, et tegemist oli üheselt mõistatavalt hädakaitsega KarS § 28 tähenduses. Inimese tulistamise puhul on asjaolud, millest järeldada, et tegemist oli karistusõiguslikus mõttes hädakaitsega, samad, mis õigustavad järeldust, et tegemist oli tulirelva lubatud kasutamisega KorS § 81 lg 2 p 1 kohaselt, kuna see oli vältimatult vajalik selleks, et tõrjuda oht inimese (antud juhul politseiametniku) elule või kehalisele puutumatusele. Olukord, kus ründe peatamiseks tulirelva kasutamine on karistusõiguslikus mõttes käsitatav hädakaitsena, ent tulirelva kasutamist lubavad tingimused KorS-i tähenduses ei ole täidetud, ei ole mõeldav. QQ tegevus kujutas endast vahetut ohtu DD elule ja kehalisele puutumatusele. Toimikus olevatest tõenditest (videosalvestised, DD ja OO ütlused) nähtub selgelt, et QQ jooksis DD suunas, olles tõstnud nuge hoidvad käed. Ükskõik mida võis QQ sel hetkel ette kujutada või soovida, on ilmne, et kahe kohapeal viibinud politseiametniku poolt vaadatuna oli tegemist vahetu rünnakuga DD vastu, mis võinuks õnnestumise korral põhjustada DD-le raskeid või ka surmavaid vigastusi. PPA selgitusi arvestades ei oleks olnud võimalik kasutada QQ ründe tõrjumiseks muid vahendeid, mis oleksid olnud sama tõhusad (nt QQ pikali jooksmine ballistilise kilbi abil või teleskoopnuia kasutamine). PPA varustus ei olnud ilmselgelt ebapiisav või mittekohane. PPA tegevus ei ole õigusvastane põhjusel, et põhimõtteliselt oleks võinud politseiametnikud varustada teistsuguste erivahendite või relvadega. Ei saa nõustuda kaebajate seisukohaga, et QQ ründe intensiivsus vähenes hoiatuslaskude tegemise tõttu olulisel määral. Videolõikudelt on näha, et pärast esimest hoiatuslasku QQ küll muutis kehaasendit, ent ta ei peatunud, ei visanud nuge maha ega teinud ühtki muud sellist liigutust, mis oleks olnud käsitatav ründe lõpetamise või isegi ründe lõpetamise kavatsusena. Ta jätkas liikumist DD suunas. Kaebajate väide, et ründaja ei jõudnud kunagi DD-le lähemale kui 4 meetrit, võib olla õige, kuid see ei muuda politseiametnike tegevust õigusvastaseks. Kriminaalmenetluse lõpetamist käsitlevates dokumentides, sh ringkonnakohtu määruses on leitud, et see vahemaa DD-ga oli „paar sammu“, videolõigud toetavad pigem väidet, et see vahemaa võis olla 4 meetrit või rohkem, ent sellest ei saa teha järeldust, et vahemaa oli piisavalt pikk, et kasutada muid vahendeid ründe tõrjumiseks või DD oleks pidanud jätkuvalt taganema Vabaduse väljakul oleva R7(14)

3-18-1515 Kioski ja bussipeatuse suunas ning OO oleks pidanud tulirelva kasutamisega viivitama ootuses, et QQ ründe lõpetab. Ka põgenemine või taganemine ei oleks olnud mõeldav taktika. Lisaks sellele, et seonduvalt hädakaitsega on ringkonnakohtu määruses viidatud kohtupraktikas (mis on asjakohane ka KorS § 81 sisustamisel) märgitud, et alternatiivsete kaitsemeetmete korral jäetakse välja ebakindel vahend, samuti põgenemine ja abi kutsumine, tuleb arvestada, et politseiametnikud täitsid ametikohustusi ja selle raames oli neil kohustus tõkestada ka QQ edasisest võimalikust tegevusest avalikule korrale ehk kõigile teistele inimestele lähtuvad ohud. Neljas etapp puudutab PPA tegevust QQ tulistamisest kiirabi saabumiseni. Patsiendi EMO kaardilt ja surnu ekspertiisiaktist nähtuvate andmete kohaselt ei ole usutav, et kohapeal elustamisvõtete kasutamine vahetult pärast tulistamist oleks võimaldanud QQ surma saabumist ära hoida. Kokkuvõttes käivitas QQ surmaga lõppenud sündmuste ahela tema enda (võimalik, et mitteteadlik) käitumine, millega ta pani end olukorda, kus politseiametnikel ei olnud teda võimalik peatada enne ründe alustamist ja kus OO-l ei olnud pärast QQ poolse ründe alustamist DD elu ja tervise kaitseks muud võimalust, kui kasutada tulirelva. Niisiis põhjustas QQ surma politsei õiguspärane tegevus reaktsioonina QQ käitumisele, mis sõltumatu kõrvalseisja pilgu läbi kätkes endas ohtu avalikule korrale ning päädis politseiametniku ründamisega tema elu ja tervist ohustaval moel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-18-1515 vahendite (ballistiline kilp, teleskoopnui) kasutamine mõeldav, ei ole veenvad ja tuginevad vaid PPA selgitustele. Kui politsei tööga kaasneb paratamatult kokkupuude erinevate ohtudega ning riik õpetab politseinikud selleks välja ja annab neile tööks vajalikud vahendid, ei saa politseiametniku poolset jõu kasutamist hinnata samade kriteeriumite järgi kui n-ö tavainimese puhul. Seetõttu ei saa ka politsei poolt jõu kasutamise küsimust taandada üksnes sellele, kas politseinikud tegutsesid hädakaitses KarS § 28 tähenduses. KarS § 28 on kohaldatav inimese kui karistusõiguse subjekti suhtes, kuid KorS reguleerib korrakaitseorgani tegevust. Seega on võimalik, et politseiametniku karistus on KarS § 28 järgi välistatud, kuid politsei on siiski rikkunud KorS §-st 81 tulenevaid tulirelva kasutamise nõudeid. Tulirelva kasutamise regulatsioon ei sisalda hädakaitse mõistet. Ka EIK on rõhutanud, et isikute kriminaalõiguslik vastutus ja riigi vastutus on erinevad asjad. Eelneva tõttu on väärad halduskohtu järeldused, et QQ surma põhjustamise õiguspärasus tuleneb kriminaalmenetluses tuvastatud politseiametnike hädakaitsest kui õigusvastasust välistavast asjaolust ja politsei tegevuse eesmärgiga oleks vastuolus see, kui seada tulirelva kasutamise õigustatusele kõrgemad standardid kui hädakaitse puhul. PPA läbiviidud menetlus QQ surma põhjuste uurimiseks ei vastanud EIÕK artikli 2 nõuetele. Halduskohtu vastupidine järeldus ei ole kooskõlas kogutud tõenditega. Praktiliselt kogu kriminaalmenetluse kestel oli menetleja eesmärgiks välja selgitada, kas QQ-l oli kaasosalisi. Kriminaalmenetlust alustati tapmise katse tunnustel ja uuriti vaid QQ tegevust. Politseiametnikud kuulati üle kannatanutena ja neile ei esitatud küsimusi tulirelva kasutamise tingimuste täitmise kohta. PPA on saatnud kaebajatele kaks kirja, kus on selgelt öeldud, et politseiametnike tegevuse uurimiseks ei alustatud ühtki menetlust. Halduskohtu poolt PPA kirjadele omistatud tähendus ei ole kooskõlas nende sisu ega muude tõenditega. Halduskohus leidis ekslikult, et menetlus, mille riik peab omal algatusel läbi viima, ei oleks pidanud olema laiem kui kriminaalmenetlus. Kõnealune menetlus peab olema efektiivne selles mõttes, et selle käigus peab olema võimalik välja selgitada, kas riigi esindaja või organi poolt jõu kasutamine oli õigustatud või mitte (vt nt EIK otsus asjas Armani Da Silva vs Ühendkuningriik). Samuti peavad menetluse järeldused rajanema kõigi asjassepuutuvate asjaolude põhjalikul, erapooletul ja objektiivsel analüüsil (vt EIK otsus asjas Mustafa Tunc ja Fecire Tunc vs Türgi). See hõlmab lisaks sündmuses vahetult osalevate politseiametnike tegevusele ka politseiametnike varustust ja väljaõpet, olukorra lahendamise juhtimist jne. Isegi kui kriminaalmenetlus hõlmas ka QQ surma põhjustanud politseiametnike tegevuse uurimist, ei selgitatud selles välja kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

3-18-1515 hulka ja nende vaatenurkade rohkust ning asjaolu, et QQ liikus tänaval rahulikult ja kedagi häirimata, ei saanudki Häirekeskuse töötajad teda märgata enne, kui hakkasid laekuma kõned nugadega mehe kohta. Esimene kõne tuli umbes 11.04 teatega, et Harju tänaval kõnnib mees, kellel on kaks nuga. Esimesena kohale jõudnud politseinik sai aru, et tegemist pole adekvaatselt käituva inimesega ja see andis aluse eeldada, et ründaja käitumine võib olla ettearvamatu. Kaebajate väide, et olukord eskaleerus ründeks siis, kui politsei oli QQ-le karjudes käsklusi jaganud ja ta nägi, et talle lähenevad relvastatud politseinikud, ei ole kooskõlas videosalvestiselt nähtuvaga. QQ jalutas Vabaduse väljakul rahulikult ja vaatas ringi. Politseiametnikku märgates tõstis ta nugadega käed üles ja liikus kindla sammuga tema suunas. Treppideni jõudes jäi QQ seisma ja ootama, kuid teist politseinikku nähes alustas jooksmist. Turvataktika eksperdi kinnitusel oli olukorra lahendus ründaja otsustada. Kõnealusel juhul järgnes politsei korraldusele rünnak ja politseiametnikel ei jäänud ründe tõrjumiseks muud võimalust kui relva kasutamine. OO kasutas relva oma paarimehe elu kaitsmiseks ja ründe tõrjumiseks, mitte elu võtmise eesmärgil. Videosalvestiselt on näha, et üks politseiametnik kandis sündmuskohale jõudes ballistilist kilpi, kuid ründe eskaleerudes oli sunnitud selle maha viskama. Turvataktika eksperdi hinnangul ei taga kilbi kasutamine piisavalt politseiametniku enda ohutust ja ründaja kilbiga maha jooksmiseks puudus praktiline võimalus. Ründaja isikut, kavatsusi ja füüsilist võimekust teadmata saab politseiametnik teha otsuse edasise käitumise kohta vaid selle põhjal, mida ta kohapeal näeb. Kuigi politseiametnikel on kohustus kaitsta teiste inimeste elu, on ka neil õigus elule, mis väärib kaitsmist isegi teenistusülesannete täitmise käigus. Politseinike tegevuse õiguspärasuse hindamisel KorS kontekstis saab arvestada KarS-s sätestatud hädakaitse regulatsiooniga vastavalt KorS seletuskirjas märgitule. Juhtunu asjaolude väljaselgitamiseks läbiviidud menetlus oli nõuetekohane. Halduskohtu põhjendused on asjakohased ja piisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-1515 Ühendkuningriik, taotlus nr 18984/91; vt ka EIK juhend artikli 2 kohaldamise kohta1, p 92 jj). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sama range standard KorS §-st 81, mille järgi on tulirelva kasutamine ka inimese elu või kehalist puutumatust ähvardava vahetu ja kõrgendatud ohu korral kõige äärmine abinõu (vrd Riigikohtu 10.01.2008 otsus nr 3-3-1-65-07, p 20; 02.10.2014 otsus nr 3-3-1-47-14, p 12 ja 11.10.2018 otsus nr 1-17-1219, p-d 13–16). Tulirelva kasutamise absoluutsele vajadusele hinnangut andes tuleb arvesse võtta kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid.

Guide on Article

of the European Convention https://www.echr.coe.int/Documents/Guide_Art_2_ENG.pdf

on

Human

Rights,

leitav:

11(14)

3-18-1515 piiratud hulk teavet, mille Häirekeskus oli politseile edastanud vähem kui 10 minutit enne DD ja OO jõudmist Vabaduse väljakule. Politseiametnikud teadsid, et Vabaduse väljaku suunas kõnnib mees, kellel on käes kaks nuga, s.o neil oli teave potentsiaalselt avalikku korda ning isikute elu ja tervist ohustava käitumise kohta. Vastustajal puudus aga teave QQ tegevuse motiivide, edasiste kavatsuste, füüsiliste võimete, tervisliku seisundi jms kohta. Lisaks tuleb arvestada, et sündmused Vabaduse väljakul arenesid väga kiirelt. Sellises ettenägematus ja kiiret reageerimist nõudvas olukorras, kus samas esineb vahetu oht inimese tervisele või kehalisele puutumatusele, on jõu kasutamise „absoluutse vajaduse“ standard madalam, võrreldes näiteks eelnevalt ettevalmistatud politseioperatsiooniga, kus riskid olid ettenähtavad (vt nt EIK 13.04.2017 otsus Tagayeva ja teised vs Venemaa, taotlus nr 26562/07, p 563). DD 31.10.2017 ütluste (I kd, tl 36–38) järgi proovis ta sündmuskohale jõudes esmalt QQ-ga kontakti luua, öeldes „hei“. DD ütles, et võttis teenistusrelva kabuurist välja, kuid hoidis seda esialgu jala kõrval, toru allpool (viimast kinnitavad ka videosalvestised). Ühestki tõendist ei nähtu, et QQ oleks DD-le kuidagi reageerinud. Eriteadmistega isik – PPA turvataktika ekspert SS – on selgitanud, et politseinike väljaõppe kohaselt on rünnak noaga eluohtlik ja sellises olukorras peab politseinik olema valmis kasutama tulirelva (II kd, tl 38). Seega käitus DD tulirelva kätte võttes asjakohaselt – QQ ei vastanud DD-le ning politseiametnik valmistus tõrjuma võimalikku noarünnakut. Videosalvestistelt on veel näha, et DD hoidis relva ka pärast selle kahte kätte võtmist suunaga allapoole, hüüdes QQ-le samal ajal korraldusi. Videosalvestistelt on kuulda, et politseiametnikud andsid QQ-le selgeid ja valjuhäälseid korraldusi noad maha visata („nuga maha“, „viska maha“). Ringkonnakohtu hinnangul oli valju hääle kasutamine põhjendatud, sest tegemist oli tiheda liiklusega tänavate ääres asuva avara linnaväljakuga ning vajalik oli tagada, et adressaat kuuleb korraldusi politseiametnikele lähenemata. Korralduste andmise ajal puudus politseiametnikel võimalus tuvastada, kas mingi muu korralduste andmise viis, nt rahulikum rääkimine, oleks olnud tulemuslik (ning ka tagantjärgi saab selle kohta teha vaid oletusi). Korralduste andmine kestis lühikest aega ja QQ reaktsiooniks politsei korraldustele oli nugade tõstmine, terad politseiametnike suunas, ja DD suunas jooksma hakkamine. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks sellises olukorras ei olnud teleskoopnuia või ballistilise kilbi kasutamine asjakohane. QQ tegevus kujutas sel hetkel DD elule või vähemalt tema kehalisele puutumatusele otsest ja vahetut ohtu. Mõlema kaebajate nimetatud erivahendi kasutamine oleks eeldanud QQ-le väga lähedale minemist, mis oleks temast lähtuvat ohtu veelgi suurendanud. Seejuures oleks ründe efektiivseimaks tõrjumiseks pidanud teleskoopnuiaga tabama ründaja kätt (s.o käesoleval juhul QQ mõlemat kätt). Nagu eespool öeldud, puudus politseiametnikel teave QQ füüsilise võimekuse ja oskuste kohta (sh nugade käsitsemise või käsivõitluse alal). Halduskohus on põhjendatult märkinud ka seda, et pärast hoiatuslaskude tegemist ei vähenenud QQ rünnaku intensiivsus oluliselt – ta võttis küll instinktiivselt kaitsvama kehaasendi, kuid ei peatunud, ei visanud nuge maha ega teinud midagi muud sellist, millest oleks saanud järeldada kavatsust rünnak lõpetada. Arvestades, et sündmused toimusid alates sellest, kui QQ alustas jooksu politseinike suunas, väga kiiresti ja leidsid aset avalikus ruumis, kus viibis ka teisi inimesi, ei saa ette heita QQ tulistamist kehatüvesse, sest selliselt oli jooksva ründaja tabamise tõenäosus kõige suurem ja kõrvalseisjate kahjustamise võimalus kõige väiksem. Sellises olukorras kehatüvesse tulistamine oli kooskõlas ka politsei väljaõppega. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et „absoluutse vajaduse“ standard oli käesolevas asjas täidetud.

3-18-1515 saa jõu kasutamise õiguspärasuse küsimust taandada sellele, kas politseiametnikud tegutsesid hädakaitses vastavalt KarS §-le 28 või mitte. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et KorS § 81 kohaldamisel tuleb ründest tuleneva ohu hindamisel standardiks võtta n-ö keskmise korrakaitseametniku perspektiiv, kuid KarS § 28 järgi on standardiks „objektiivne kõrvalseisja“ (vt nt Riigikohtu 25.03.2004 otsus nr 3-1-1-17-04, p 10). Seega iseenesest seab KorS § 81 tulirelva kasutamisele mõnevõrra rangemad tingimused kui hädakaitse regulatsioon. See ei tähenda aga, et mõlemas menetluses ei võiks teatud juhtumitel jõuda kokkuvõttes sama tulemuseni. Ringkonnakohtu hinnangul ongi käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus kõiki asjaolusid arvestades saab lugeda korrakaitseametniku tegevuse hädakaitseks, mis välistab tema tegevuse õigusvastasuse karistusõiguslikus mõttes, ning samu fakte ja põhjendusi arvestades (mida halduskohus on põhjalikult käsitlenud) saab üksiti lugeda õiguspäraseks tulirelva kasutamise KorS 81 lg 2 p 1 järgi, sest tulirelva kasutamine oli mõlema normi järgi vältimatult vajalik selleks, et tõrjuda QQ-st lähtuvat kõrgendatud ja vahetut ohtu politseiametniku elule või kehalisele puutumatusele. Ringkonnakohus lisab, et prokuratuuri 28.03.2018 määruses, millega lõpetati kriminaalasja nr 17230102160 menetlus, on muu hulgas käsitletud politseiametnike tegevust KorS § 81 lg-te 1 ja 2 kontekstis. OO ja DD ütlustest selgub, et nad olid vastavalt kolme- ja nelja-aastase staažiga patrullpolitseinikud, kes reageerisid sündmusele oma asukohast tulenevalt. Puuduvad tõendid, et neil oli peale tavapärase patrullpolitseiniku väljaõppe veel mingi spetsiifiline väljaõpe, mis õigustaks nende suhtes KorS § 81 kontekstis keskmisest kõrgema standardi kohaldamist. Sarnaselt kõigi teiste inimestega tuleb kaitsta ka politseiametniku elu ja kehalist puutumatust, isegi kui see vajadus tekib politseiametnike tööülesannete täitmise käigus.

3-18-1515 jätkamisest pärast QQ surma) ning 28.03.2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (I kd, tl 15–16), 04.05.2018 riigiprokuröri määruse (II kd, tl 11–13) ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2018 määruse nr 1-18-4723 (II kd, tl 18–22) sisust. Kuigi riigi tegevuse õiguspärasuse uurimine EIÕK artikli 2 tähenduses on laiem kui inimese surma põhjustanud isiku karistusõigusliku vastutuse küsimus, saab käesoleva vaidluse asjaoludel lugeda kriminaalmenetluse piisavaks uurimiseks. Halduskohus on asjakohaselt selgitanud, mille poolest käesoleva juhtumi asjaolud erinevad EIK 04.05.2001 otsuses McKerr vs Ühendkuningriik (taotlus nr 28883/95) toodud asjaoludest ning miks kaebajate püsitatud üldiste küsimuste uurimata jätmine ei ole EIÕK artikliga 2 vastuolus.

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.