Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunikud Otsuse teatavakstegemine
Tallinna Halduskohus Ruth Prigoda, Reelika Lind, Kristjan Siigur 4. juuni 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1515
Haldusasi
Menetlusosalised
X, Y ja W kaebus Politseija Piirivalveameti toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõuetes Kaebaja: X Kaebaja: Y Kaebaja: W Kaebajate esindaja: v.adv. Jaanus Tehver Vastutaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindajad: Margit Maidla ja Armin Saarits
RESOLUTSIOON
1.Jätta X, Y ja W kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 4. juulil 2019 (HKMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
oktoobril 2017 kell 11:07 andis Häirekeskus Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi ka „PPA“ või „politsei“) edasi väljakutse, mille kohaselt liikus Tallinnas Harju tänaval Raekoja platsi suunas paljajalu lühikesi pükse kandev mees, kellel oli käes kaks nuga. Teate kohaselt mees -1-
kedagi ei ähvardanud ega olnud agressiivne. Edasi liikus mees Raekoja platsilt Kullasepa tänavale ja sealt mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule ning jõudis umbes kell 11:15 Vabaduse väljaku tunnelisse suunduva trepi Jaani kiriku poolse nurga juurde. Samal ajal liikusid talle Kaarli pst poolt vastu väljakutsele reageerinud politseiametnikud Sven Säde ja Michel Ivanov. Politseiametnikud andsid mehele korduvalt korralduse nuga maha visata, millele ta ei reageerinud, vaid hakkas jooksma, noad käes, politseiametnik S. Säde suunas. S. Säde tegi teenistusrelvast kolm hoiatuslasku ning vahetult pärast viimast hoiatuslasku kell 11:16 tulistas M. Ivanov meest, tabades teda selga. Kaks-kolm minutit hiljem kohale saabunud kiirabi viis mehe Põhja-Eesti regionaalhaiglasse, kuhu ta saabus kell 11:33 kliinilises surmas. Elustamine ei õnnestunud ning kell 11:57 fikseeriti mehe surm. Hiljem tuvastati, et kõnealune mees oli Q.
2.X, kes on Q isa, pöördus oma esindaja vahendusel 15. novembril ja 16. detsembril 2017 avaldustega PPA poole sündmuse asjaolude väljaselgitamise kohta teabe saamiseks. PPA vastas avaldustele 1. detsembril 2017 ning 11. jaanuaril 2018. Esimesena nimetatud vastuskirjas on muuhulgas märgitud: „Sisekontrollibüroo hindas toimunud olukorda ning tuvastas, et politseiametnike poolt tulirelva kasutamine antud olukorras oli õiguspärane ilma sisulist menetlust algatamata“.
3.Põhja prefektuur alustas 31. oktoobril 2017 kriminaalmenetlust (kriminaalasi nr xxxxxxxx) karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 113 lg 1 ja § 25 lg 2 tunnustel (tapmise katse). 28. märtsi 2019 määrusega lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 199 lg 1 punktide 1 ja 4 ning § 200 alusel kriminaalmenetluse, kuna Q oli surnud ning politseiametnikud tegutsesid hädakaitseseisundis. Riigiprokuratuur jättis Q lähedaste poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamata ning selle peale esitatud määruskaebuse jättis 7. juuni 2018 määrusega rahuldamata ka Tallinna Ringkonnakohus.
KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.X, Y ja W, kes on Q isa, ema ja vend, esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad PPA toimingute, mis seisnesid Q surma põhjustamises ning tema surma põhjustamise asjaolude väljaselgitamiseks menetluse läbi viimata jätmises, õigusvastsuse tuvastamist ning sellega tekitatud mittevaralise kahju eest kohtu äranägemisel kindlaksmääratava suurusega hüvitise välja mõistmist.
5.Kaebajad leiavad, et Q tulistamine ei olnud rangelt vajalik ja proportsionaalne ning igal juhul ei ole surma põhjustamise asjaolude kohase välja selgitamata jätmise tõttu võimalik veenduda, et tulistamine oli õiguspärane. Kaebajad on seisukohal, et olukord oleks olnud võimalik lahendada teisti, arvestades, et tulistamisele eelnevalt oli Q paarkümmend minutit rahulikult, kedagi tülitamata ega ohustamata tänaval ringi liikunud ning pidades ka silmas, et ilmale mittevastavat riietust ja käitumist arvestades võis eeldada, et tema vaimne tervis ei pruugi olla korras. Kaebajate hinnangul viitab tulirelva kasutamise mittevajalikkusele asjaolu, et S. Säde, kelle suunas Q vahetult jooksis, pidas võimalikuks piirduda vaid hoiatuslaskudega, kusjuures olemasolevalt videomaterjalilt on näha, kuidas Q pööras juba esimese hoiatuslasu peale politseiametnike poole selja ja aeglustas oluliselt oma liikumist, nii et vahemaa tema ja taganedes hoiatuslaske sooritava S. Säde vahel pärast esimest hoiatuslasku enam ei vähenenud. Kaebajate hinnangul on vähemalt kaheldav, kas M. Ivanovi seisukohalt esines pärast S. Säde tehtud hoiatuslaske vajadus kaitsetegevuseks, mis väljendus Q selga tulistamises. -2-
6.Kaebajad on seisukohal, et Q surma asjaolude välja selgitamiseks ei ole läbi viidud kohast menetlust, nagu on nõutav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklis 2 ja seda käsitlevas Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktikas. Seejuures viitavad kaebajad konkreetselt EIK kohtuotsusele McKerr vs. Ühendkuningriik. Kaebajad viitavad esmalt sellele, et politseiametnike tegevus ei olnud kriminaalmenetluse esemeks ning PPA 1. detsembri 2017 ja 11. jaanuari 2018 vastuskirjadest on näha, et nende kuupäevade seisuga ei olnud tegelikult politseinike tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks mingisugust menetlust alustatud.
7.Kaebajad leiavad, et küsimus riigi vastutusest inimese surma põhjustamise eest on erinev ja laiem kriminaalmenetluse eesmärgist ning riik võib kanda inimese surma põhjustamise eest vastutust ka juhul, kui konkreetse teo toime pannud riigiametnik selle teo eest karistusõiguslikult ei vastuta. Kaebajad selgitavad, et riigi kohustus toimida õiguspäraselt ei piirdu üksnes sellega, et riigi nimel tegutsevad isikud ei pane toime kuritegu ning erandjuhtudel vastutab riik ka õiguspärase toiminguga põhjustatud kahju eest. Kaebajad leiavad, et kriminaalasja nr xxxxxxxxx menetlus oleks põhimõtteliselt võinud kvalifitseeruda EIÕK artiklite 1 ja 2 kohaselt nõutavaks menetluseks, kuid seda eeldusel, et kõik Q surma põhjustamise seisukohalt olulised asjaolud oleks selle menetluse käigus välja selgitatud, ent see ei olnud nii.
8.Kaebajad heidavad ette järgmiste Q surmaga seotud oluliste asjaolude välja selgitamata jätmist: a) millist teavet olukorra kohta sündmuskohal politseiametnikele edastati; b) millised vahendid ja varustus olid S. Säde ja M. Ivanovi kasutuses; c) miks S. Säde kutsus M. Ivanovi kutsungiga 74 „tule kiiremini“, kuigi nägi oma ütluste kohaselt, et Q käitus rahulikult; d) kas politseiametnike käitumine enne seda, kui Q alustas jooksmist politseiametnike suunas, oli kohane; e) kas M. Ivanov oleks saanud ründest tulenevat ohtu oma paarimehele tõrjuda muul viisil kui relvast lasu sooritamisega; f) kas tulistamine oli vajalik, arvestades et Q aeglustas oluliselt oma liikumist pärast esimest hoiatuslasku; g) kas M. Ivanovi ütlus, et ta sihtis lasu jalgadesse, on tõene, arvestades, et ta oli lasu sooritamise hetkel Qst vaid 5-7 meetri kaugusel; h) kas asjassepuutuvate isikute seisundit, ettevalmistust, varustust jms arvestades oli Q poolt alustatud rünne sedavõrd ohtlik, et selle tõrjumine kehasse suunatud lasuga tulirelvast oli vajalik ja proportsionaalne.
9.Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuginevad kaebajad võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS)§ 134 lg-le 3 ning leiavad, et erandlikeks asjaoludeks, mis on hüvitise välja mõistmise eelduseks, on see, et surma põhjustas riik, kellel on kohustus elu kaitsta, et see toimus mittevajaliku ja ebaproportsionaalse jõu kasutamise teel inimese suhtes, kes oma vaimse seisundi tõttu ei olnud võimeline oma käitumist adekvaatselt kontrollima ja juhtima ning Qi surma põhjustamist kajastati ulatuslikult meedias vahetult pärast 31. oktoobrit 2017.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Politsei- ja Piirivalveamet palub kaebuse rahuldamata jätta. Seejuures on vastustaja esmalt seisukohal, et kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse osas, milles sellega sisuliselt vaidlustatakse kriminaalmenetluses tehtud või tegemata jäetud toiminguid ning vastustaja hinnangul ei ole kaebus ka tuvastamisnõuete osas lubatav.
11.PPA on seisukohal, et politseiametnike käitumine ohu tõrjumisel oli õiguspärane, sest kuivõrd Q ründas politseiametnikku noaga, esines vahetu kõrgendatud oht elule ja kehalisele -3-
puutumatusele ning sellise ohu korral on politseiametnikel õigus kasutada tulirelva vastavalt korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) §-le 81. Vastutaja selgitab, et politseiametnikud olid veendunud, et oht on vahetu ja olukord eskaleerus kiiresti, sest esialgu ründaja seisis, kuid seejärel jooksis noad püsti ühe politseiametniku suunas ning teine politseiametnik, nähes, et tema paarimeest rünnatakse, oli sunnitud eluohtliku ründe peatamiseks kasutama teenistusrelva.
12.Vastustaja hinnangul ei oleks muul moel olnud võimalik rünnakut ära hoida ega seda tõkestada. Vastustaja selgitab, et Q ei allunud talle antud suulistele korraldustele ega asunud politseiametnikega mistahes moel suhtlema, tema käitumine ei olnud korrigeeritav väliste stiimulite, sh sõnaliste pöördumiste ja hoiatusmeetmetega.
13.Vastustaja ei nõustu, et ründe peatatamiseks oleks teine politseiametnik saanud Q kilbiga pikali joosta, sest ründaja asendit ja liikumisteed ning politseiametnike paiknemist arvestades oleks tulirelva asemel kaitsekilbi või muu vahendi kasutamisel M. Ivanov seadnud ohtu omaenda elu ja turvalisuse.
14.Vastustaja on seisukohal, et tegevus sündmuse asjaolude väljaselgitamisel oli õiguspärane, sest hinnang politseiametnike käitumise õiguspärasusele anti kriminaalmenetluses. Vastustaja rõhutab, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri 28. märtsi 2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on põhjalikult käsitletud just politseiametnike tegevust. Vastustaja hinnangul vastab kriminaalmenetlus EIÕK artiklist 2 tulenevatele nõuetele, tegemist on riigi poolt omal initsiatiivil läbi viidava menetlusega, see on sõltumatu, võimaldab kõige täielikumalt kasutada asjaolude väljaselgitamiseks vajalike tõendite kogumise viise, selles on kannatanu lähedastele tagatud võimalus materjalidega tutvuda ja menetluses osaleda ning sellega on võimalik kõik süüdiolevad isikud tuvastada ja neid vajadusel karistada.
15.Viimaks on vastustaja seisukohal, et ühelgi juhul ei ole põhjendatud kahju rahas hüvitamise nõue. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-2-1-19-08, leiab vastustaja, et antud juhul ei esine erilisi asjaolusid, mis õigustaksid Q lähedastele rahalise hüvitise välja mõistmist VÕS § 134 lg 3 alusel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16.Kaalunud poolte väiteid ja hinnanud toimikusse kogutud tõendeid, leiab halduskohus, et X, Y ja W kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta.
17.Mis puudutab kõigepealt vastustaja seisukohti, et kaebus ei kuulu osaliselt halduskohtu pädevusse ja et halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastusnõude esitamise eeldused ei ole täidetud, siis selles osas jääb kohus käesolevas haldusasjas 12. märtsil 2019 tehtud kohtumääruses võetud seisukohade juurde ega korda neid üksikasjalikult. Kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, sest kaebajate eesmärk ei ole vaidlustada kriminaalmenetluse toiminguid. Sellistel erandlikel asjaoludel, nagu käesolevas asjas, on võimalik nõuda hüvitisena mittevaralise kahju eest ka kahju põhjustanud haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamist kohtuotsuse resolutsioonis.
18.Käesolevas kohtuasjas on sisuliselt vaidluse all kaks küsimust: esiteks, kas politsei tegevus, mis päädis Q tulistamise ja tema surma põhjustamisega, oli õiguspärane ning teiseks, -4-
kas riik viis läbi kohase ning EIÕK artikli 2 nõuetele vastava menetluse Q surma asjaolude välja selgitamiseks. Kohus peab otstarbekaks käsitleda neid küsimusi vastupidises järjekorras, kuna see sobib paremini kaebuse ülesehitusega.
19.Kohus on kokkuvõttes seisukohal, et kriminaalmenetlus, mis hõlmas avaliku võimu tegevuse läbi Q surma põhjustamisega seotud asjaolude kohta tõendusteabe kogumist ning päädis hilisema kohtuliku kontrolli läbinud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega, kus prokuratuur leidis, et politseiametnike tegevus Q surma põhjustamisel ei olnud õigusvastane, oli piisav ning EIÕK artiklist 2 ja sellekohasest EIK-i praktikast tulenevatele standarditele vastav menetlus Samuti leiab kohus, et politsei tegevus tervikuna, alates Häirekeskuselt esimese teate saamisest Harju tänaval nugadega liikunud mehe kohta kuni kiirabibrigaadi saabumiseni pärast Q tulistamist oli olulises osas nõuetekohane ning üksikud vajakajäämised, mida vastustaja ka möönnud on (politseiametnike poolt Qle antud korraldustes sõna „politsei“ mitte kasutamine, politseiametnike passiivsus Q seisundi kontrollimisel ja abi andmisel pärast tulistamist ja enne kiirabi saabumist) ei olnud kindlasti sellised, milleta oleks kõiki asjaolusid arvestades usutav, et sündmuse lõpptulemus oleks võinud olla teistsugune ehk Q elu oleks olnud võimalik säästa.
20.EIÕK artikli 2 lg 1 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi „PS“) §-i 16 kohaselt on igaühel seadusega kaitstud õigus elule ning üldine keeld kelleltki elu võtta. EIÕK artikli 2 lg 2 punkti a kohaselt ei käsitata elu võtmist selle õiguse rikkumisena, kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu inimese kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest1. PS § 16 teise lause kohaselt ei tohi kelleltki võtta elu meelevaldselt. Selleks, et õigus elule oleks seadusega tõhusalt tagatud, tuleb õiguskorras ette näha sanktsioonid, mida kohaldatakse nende suhtes, kes vastutavad lubamatult inimese elu võtmise eest. Selleks, et sanktsioon õigust reaalselt kaitseks, on omakorda vajalik õiguskorras ette näha mehhanism, mis hõlmab teiselt inimeselt elu lubamatu võtmise kahtluse korral selle teo asjaolude välja selgitamist, surma põhjustamise eest vastutavate isikute välja selgitamist ja vajaduse korral nende suhtes seaduses ette nähtud sanktsioonide rakendamist. Olukorras, kus inimese surm põhjustatakse avaliku võimu teostamise käigus, on EIK nii kaebuses viidatud kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik2 kui ka sellele eelnevas ja järgnevas kohtupraktikas, mida on käsitletud EIÕK artiklit 2 puudutavas juhendis2, pidanud vajalikuks tõhusa ametliku uurimise läbi viimist. Viidatud kohtuotsuse McKerr vs. Ühendkuningriik punktis 111 on EIK selgitanud, et sellise uurimise põhiline eesmärk on kindlustada elu kaitset tagavate riigi õigusnormide tõhus kohaldamine ning see, et avaliku võimu organid vastutaksid oma tegevusega surma põhjustamise eest. Eelnimetatud tõhus ametlik uurimine peab vastama järgmisetele tingimustele: a) avaliku võimu organid peavad seda alustama ja selle läbi viima omal algatusel; b) uurimise läbi viimise eest vastutavad isikud peavad olema sõltumatud uuritavate sündmustega seotud isikutest; c) uurimise eesmärk peab olema välja selgitada, kas jõu kasutamine oli konkreetsel juhul õigustatud või mitte; d) 1 Elu võtmine võib EIÕK art 2 lg 2 punktide b ja c kohaselt olla õigustatud ka jõu kasutamise korral
vahistamisel või kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks, samuti rahutuste või mässu maha surumisel, ent need alused pole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvad. 2 4. mai 2001. aasta kohtuotsus nr 28883/95: McKerr vs. Ühendkuningriik, ECLI:CE:ECHR:2001:0504JUD002888395. 2 „Guide on Article 2 of the European Convention on Human Rights“, kättesaadav internetis https://www.echr.coe.int/Documents/Guide_Art_2_ENG.pdf. -5-
uurimistoimingute alustamisega ei tohi põhjendamatult viivitada ja uurimine tuleb läbi viia mõistliku aja jooksul ning e) menetlus peab alluma avalikkuse kontrollile ning hukkunu lähedastel peab olema võimalik oma huvide kaitseks mõistlikul määral menetluses osaleda.
21.Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas eeltoodud tingimustele vastavaks menetluseks saab olla kriminaalasja xxxxxxxx menetlus, alates esimesest menetlustoimingust kuni kaebajatele ette nähtud edasikaebevõimaluste ammendumiseni. Kohus on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.
22.Kriminaalmenetlus on menetlus, mille avalik võim alustab omal algatusel. Seega on EIK praktikas nimetatud esimene tingimus (a) täidetud.
23.Kuigi kriminaalmenetlust läbi viinud uurimisasutuseks oli antud juhul Politsei- ja Piirivalveamet, tuleb täidetuks lugeda ka teine tingimus (b), mille kohaselt peavad menetlust läbi viivad isikud olema sõltumatud sündmustega seotud isikutest. Kriminaalmenetluse sõltumatuse tagab eeskätt prokuratuur, kes KrMS § 30 lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtueelset menetlust juhib ning kelle ülesanne on tagada selle menetluse seaduslikkus ja tulemuslikkus. Uurimise sõltumatus on täiendavalt tagatud kõrgemalseisva prokuröri ja kohtu kontrolliga prokuratuuri tegevuse üle vastavalt KrMS §-dele 207 ja 208. Sellise kontrolli on käesolevas asjas tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ka läbinud, kuivõrd Riigiprokuratuuri 4. mai 2018 määrusega (kd II, tl 11) ja sellele järgnenud Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2018 määrusega (kd II, tl. 18) jäeti Põhja Ringkonnaprokuratuuri 28. märtsi 2018 kriminaalmenetluse lõpetamise määrus muutmata.
24.Kriminaalmenetlus vastab ka EIK praktikas nimetatud neljandale nõudele (d), kuna asjaolude välja selgitamiseks vajalike menetlustoimingute tegemisega alustati viivitamata ning ühegi tähtsust omava asjaolu välja selgitamise või tõendi kogumisega ei viivitatud põhjendamatult. Selles osas erineb käesolev asi oluliselt kaebuses viidatud EIK kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik käsitletud juhtumist, kus EIK tuvastas, et teatud menetlustoimingute tegemisega viivitati (näiteks ei võetud tulistanud politseiametnikelt kohe relvi ära jne) nõnda, et see võis tõe välja selgitamisel takistuseks saada.
25.Ka eelviidatud EIK praktikas sõnastatud viies tingimus (e), mis puudutab avalikkuse kontrolli ja lähedaste õigust menetluses osaleda, on kriminaalmenetluse puhul piisavalt tagatud läbi lähedaste võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamine. EIK praktikast ei tulene nõuet, et hukkunud isiku lähedastel oleks võimalik aktiivselt osaleda kogu menetluse kestel. Mõistliku osalemise nõue on täidetud, kui lähedastel on võimalik menetluse käigus kogutud tõendite ja tuvastatud asjaoludega tutvuda ning vaidlustada menetluse lõpptulemus. Olukorras, kus prokuratuur lõpetab menetluse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu avaliku võimu kandja nimel tegutsedes inimese surma põhjustanud isiku tegevuses, on tagatud piisav sõltumatu kohtulik kontroll, mis oma olemuselt on avalik.
26.Kohus leiab, et kriminaalmenetlus vastab ka eelviidatud EIK praktikast tulenevale kolmandale tingimusele (c), milleks on see, et uurimise eesmärk peab olema välja selgitada, kas jõu kasutamine oli õigustatud või mitte. Siinkohal on poolte vahel vaidlus sisuliselt kahes küsimuses: ühelt poolt selles, kas läbi viidud kriminaalmenetluse eesmärk üldse oli Q surma põhjustamisega seotud asjaolude ja politsei tegevuse uurimine ning teiselt poolt selles, kas EIK -6-
praktika kohaselt nõutav tõhus uurimine võib piirduda üksnes vahetult isiku surmaga lõppenud tegude ja sündmuste jada uurimisega või on nõutav riigi tegevuse uurimine laiemalt.
27.Halduskohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q surma põhjustamine ei olnud kriminaalasja xxxxxxxxx menetluse esemeks. KrMS §-st 6 tuleneva legaliteedi põhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnemisel ja kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumise korral toimetama kriminaalmenetlust. KrMS ei näe ette kriminaalmenetluse alustamisel menetluse eseme piiritlemist konkreetse teo või konkreetse isiku tegevusega. KrMS §-st 193 tulenevalt alustatakse kriminaalmenetlust esimese menetlustoiminguga, kui uurimisasutusel või prokuratuuril on mistahes teave mingisuguse kuriteo tunnustele vastata võiva teo kohta või tagajärje kohta, mille saabumise põhjuseks võib olla kuriteo tunnustele vastav tegu. Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse esinemine on nõutavad kriminaalmenetluse alustamiseks ehk teisisõnu selleks, et vältida kriminaalmenetluse toimingutega seotud isikute õiguste piiramist olukorras, kus kriminaalmenetluse ajend ja alus puuduvad, ent kriminaalmenetluse alustamise ajend ja alus ei piiritle etteulatuvalt ära kogu kriminaalmenetluse eset. Antud juhul tähendab see, et kuigi kriminaalmenetluse alustamise ajendiks oli teave, mille kohaselt ründas Q politseiametnikke ning kriminaalmenetluse aluseks sedastus, et nõnda toimides võis ta toime panna tapmise katse (KarS § 113 lg 1 ja § 25 lg 2) tunnustele vastava teo, ei piirdunud kriminaalmenetlus üksnes Q teo asjaolude välja selgitamisega, vaid hõlmas tervikuna sündmuste ahelat, mis algas hetkest, kui Q väidetavalt asus ründama politseiametnikku ning lõppes politseiametniku poolt Q tulistamisega.
28.Eeltoodud järeldust kinnitavad kriminaalmenetluse raames tehtud menetlustoimingud, mis ei piirdunud pelgalt Q tegevusega seotud asjaolude tuvastamisega, vaid mille raames koguti samavõrd tõendusteavet sündmuskohal tegutsenud politseiametnike tegevuse kohta. Ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on keskendutud just kogutud tõendusteabe pinnalt politseiametnike tegevuse hindamisele. Siinkohal maksab tähele panna, et kahtlustatava surm on kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks, mille esinemisel kriminaalmenetlust kas ei alustata (KrMS § 199 lg 1 punkt 4) või see lõpetatakse (KrMS § 200). Kriminaalasjas xxxxxxxxx tehtud esimeseks menetlustoiminguks, millega kriminaalmenetlust alustati, oli sündmuskoha vaatlus. Vaatlusprotokolli (kd I, tl 17 pöördel) kohaselt alustati uurimistoimingut 31. oktoobril kell 11:50. Vaidlust pole selles, et Q suri samal päeval kell 11:57. Seega kui kriminaalmenetluse ese oleks piirdunud Q tegevusega, oleks kõnealune menetlus tulnud lõpetada ilma, et mistahes järgnevaid menetlustoiminguid üldse tehtud oleks. Edasiste menetlustoimingute tegemine oli ilmselgelt suunatud just Q surmaga lõppenud sündmuse igakülgsele uurimisele, eesmärgiga kontrollida politseiametnike tegevuse õiguspärasust. Ka kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ning § 199 lg 1 punktide 1 ja 4 alusel näitab üheselt, et kriminaalmenetluse raames kontrolliti politseiametnike tegevuse õiguspärasust ning kriminaalmenetlus lõpetati ühelt poolt seetõttu, et Q, kelle tegevuses sedastati tapmise katse tunnused, oli surnud (KrMS § 199 lg 1 punkt 4), teisalt aga seetõttu, et Q surma põhjustanud ja seega tapmise koosseisule vastava teo toime pannud politseiametnike suhtes puudus kriminaalmenetluse alus, sest esines teo õigusvastasust välistav asjaolu ehk tegemist oli hädakaitsega (KrMS § 199 lg 1 punkt 1). Kriminaalmenetluse piirdumine üksnes Q tegevuse asjaolude välja selgitamisega ei oleks eelviidatud legaliteedi põhimõttest tulenevalt olnud ka mõeldav, kuna uurimisasutusel ja prokuratuuril oli teave selle kohta, et Q suri politseiametniku tehtud lasust saadud vigastuste tagajärjel ehk teave tapmise koosseisule vastava teo toime panemise kohta. -7-
29.Eeltoodust tulenevalt on kaebajad PPA 1. detsembri 2017 (kd I, tl. 13) ja 11. jaanuari 2018 (kd I, tl 14) kirjadest põhjendamatult järeldanud, et enne 11. jaanuari 2018 ei tehtud ühtki uurimistoimingut Q surma põhjustamise asjaolude välja selgitamiseks . Halduskohus möönab, et nimetatud vastuskirjade sisu on eksitav ning kohane oleks olnud viidata sellele, et Q surma asjaolud selgitatakse välja juba käimasoleva kriminaalmenetluse raames. See aga ei tähenda, et neid asjaolusid ei ole uuritud. Ilmselgelt pidas PPA viidatud vastuskirjades silmas seda, et mingisugust eraldi ja juba käimas olevast kriminaalmenetlusest sõltumatut menetlust asjassepuutuvate politseiametnike tegevuse hindamiseks ei alustatud. Kriminaalmenetluses tehtud uurimistoimingud (sündmuskoha vaatlus, asjassepuutuvatelt politseiametnikelt 3 ja tunnistajatelt ütluste võtmine, ekspertiisid) olid samavõrd suunatud Q surma põhjustanud politseiametniku tegevuse õiguspärasuse hindamisele ning teo õigusvastsust välistava asjaolu puudumise korral oleks need kogutud tõendid ja nende pinnalt tuvastatud asjaolud andnud aluse politseiametniku kahtlustamiseks ja süüdistamiseks kuriteo toime panemises.
30.Mis puudutab kaebajate seisukohta, et riigi tegevuse õiguspärasus on Q surma põhjustanud politseiametnike karistusõiguslikust vastutusest laiem küsimus, siis sellega tuleb põhimõtteliselt nõustuda, ent kaebuses viidatud EIK kohtupraktikast ei saa halduskohtu hinnangul järeldada, et menetlus, mille riik peab omal algatusel läbi viima, oleks käesoleva juhtumi asjaoludel pidanud hõlmama kriminaalmenetluses käsitletust laiemat küsimuste ringi. See, kuivõrd ulatuslikult tuleb avaliku võimu teostamise tagajärjel inimese surma põhjustamist uurida, sõltub paljus konkreetse juhtumi asjaoludest. Eelviidatud EIÕK artiklit 2 käsitlevas juhendis on tõepoolest leitud, et avaliku võimu kandja tegevuse õiguspärasuse hindamisel tuleb vaadelda laiemat konteksti, mitte üksnes vahetult inimese surma põhjustanud tegu. Ent kohtupraktika, kus EIK sellise seisukoha võtnud on, käsitleb aga käesolevast asjast oluliselt erinevaid juhtumeid. Nii käsitles EIK kaebuseski viidatud kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik olukorda, kus politsei eriüksus läks kinni pidama terroristlikus tegevuses kahtlustatavaid ning EIK leidis selles asjas, et riigi tegevust oleks tulnud hinnata ka sellest lähtudes, kas politseioperatsiooni planeerimisel tehti olemas olnud teabe pinnalt põhjendatud taktikalised otsused ja korraldati isikute kinni pidamine kohasel moel ja kohaseid vahendeid kasutades. Teisisõnu leidis EIK sisuliselt, et selles kohtuotsuses käsitletud juhtumi puhul oleks Ühendkuningriik pidanud uurima ka võimalust, et isikute kinni pidamine oli kavandatud teatud moel ja teatud vahendeid kasutades nii, et isikute hukkumine selle käigus oli kas soovitud tulemus või vähemalt tulemus, mille saabumisega juba etteulatuvalt lepiti.
31.Käesoleva kohtuasja asjaolud erinevad kohtuotsuses McKerr vs. Ühendkuningriik käsitletud juhtumist oluliselt just selle poolest, et käesoleval juhul ei olnud politseile teada Q isik ega põhjused, miks ta tavaarusaama mõttes kohatult käitus ehk ilmselgelt ilmastikule mittevastavas riietudes avalikus kohas noad käes ringi liikus. Kahtlus, et tegemist võis olla vaimselt ebaadekvaatse inimesega, sai kõige varem politseiametnik S. Sädel tekkida, kui ta isikut vahetult nägi. Häirekeskuse kaudu politseile edastatud teabest ei olnud võimalik teha mistahes järeldusi selle isiku käitumise motiivide või temast lähtuva tegeliku ohu suuruse kohta. Kuigi sarnane käitumine on ebaharilik, ei olnud nugadega mees politseile edastatud teabe kohaselt
Asjaolu, et politseiametnikud S. Säde ja M. Ivanov kuulati kriminaalmenetluses üle kannatanutena, mitte kahtlustatavatena, ei ole antud juhul oluline, kuna pole mistahes põhjust arvata, et nende ütlused sündmuse asjaolude kohta oleksid olnud üksikasjalikumad või usaldusväärsemad, kui nad oleksid nende ütluste andmise ajal olnud kahtlustatava staatuses. -8-
agressiivne, mis tähendab, et kõrvalseisjale võis ta jätta endast mulje kui isikust, kes käitub veidralt kas avalikult mingisuguse sõnumit esitamise sooviga või ka mingisugustel kunstilistel kaalutlustel. Seega ei saanud politsei sündmusele reageerides võtta mistahes otsuseid vastu Q isikust tulenevaid asjaolusid silmas pidades.
32.Kohus on seisukohal, et EIK praktika kohaselt nõutav tõhus ametlik uurimine ei pidanud sellises olukorras, nagu käesolev, hõlmama üldisi küsimusi sellest, kas näiteks patrullivate politseiametnike arv tänavatel on piisav, kas nende varustus ja väljaõpe võinuksid olla paremad või kas, arvestades kogu sündmuste ahelat, alates sellest, kui politsei sai esimese teate tänaval liikunud nugadega mehest, oleks olnud võimalik Q tegevus peatada enne kui ta politseinikke ründama asus.
33.EIK praktikast saab teha järelduse, et avaliku võimu initsiatiivil toimuv uurimine on nõutav vaid vahetult inimese surma põhjustamiseni viinud sündmuste ja tegude osas. Ka kaebuses viidatud kohtuotsus McKerr vs. Ühendkuningriik toetab lähenemist, et eeskätt on riigil ametiisiku tegevuse läbi surma põhjustamise korral kohustus anda sellele tegevusele karistusõiguslik hinnang. Viidatud kohtuotsuse punktis 133 on nimelt täpsustatud sama otsuse punktis 113 esitatud seisukohta ja märgitud, et ametiisiku poolt toime pandud tapmise uurimise tähtsaim aspekt on see, et selle tulemusena on võimalik vastutavatele isikutele süüdistuse esitamine ja nende karistamine. See ei piira riigi tegevuse tulemusena hukkunud isiku lähedaste võimalusi riigi õiguskorras ette nähtud kaebevõimalusi kasutades vaidlustada ka korrakaitseorgani tegevust laiemalt ja tugineda muuhulgas sellele, et see tegevus on üldiselt korraldatud moel, mis viis lõppkokkuvõttes selleni, et konkreetsel ametiisikul ei jäänud üle muud, kui teha inimese suunas surmav lask, ent EIK praktikas nõutud menetlus ei pea kõiki selliseid kaudseid asjaolusid hõlmama. Seega leiab kohus, et EIK art 2 nõue on täidetud, kui piisava põhjalikkusega on uuritud vahetult inimese surma põhjustamiseni viinud sündmuste ja tegude ahelat. Selle ahela alguspunkti määramine sõltub paljus konkreetsetest asjaoludest. Käesolevas kohtuotsuses käsitletavat olukorda iseloomustab see, et a) Q käitumine, mis seisnes noad käes linnas ringi liikumises, oli objektiivselt tajutav ohuna, mille realiseerumise tõkestamiseks oli politseil kohustus sekkuda; b) Q ei reageerinud politseiametnike suuliselt antud korraldustele ning c) Q ründas politseiametnikku moel, mis oli käsitatav ohuna politseiametniku elule ja kehalisele puutumatusele. Neil asjaoludel võis EIK praktikas nimetatud tõhus ametlik uurimine piirduda sündmustega, mis algasid Q poolse rünnaku alustamisega.
34.Mis puudutab kaebaja 28. detsembri 2018 täiendava seisukoha (kd II, tl. 42) punkti 5.1. jj alapunktides a-h loetletud asjaolusid (vt ka käesoleva kohtuotsuse punkt 8), mille välja selgitamata jätmist kaebajad PPA-le ette heidavad, siis on halduskohtu hinnangul tegemist asjaoludega, mida kas on kriminaalmenetluse raames uuritud ja hinnatud, või asjaoludega, mille tuvastamine ei ole Q surma põhjustamise õigustatuse seisukohast oluline. Kohus käsitleb neid asjaolusid alljärgnevalt.
35.Põhjus, miks muudeti kutsungit tasemelt Bravo tasemele Charlie, ei ole sündmuste kulgemise ja politsei tegevuse õiguspärasuse seisukohast oluline. Antud juhul on oluline see, kas Vabaduse väljakule saabunud politseiametnikel oli sündmuse senise kulgemise kohta
-9-
adekvaatne teave. Sellele küsimusele tuleb aga Häirekeskuse ja patrullide vahelist raadiosidet 4 ja videomaterjali 5 võrreldes vastata jaatavalt. Patrullidele antud teave oli õige nii mehe kirjelduse, nugade olemasolu, rahuliku käitumise kui ka teiste mitte tülitamise osas. See, milline tase kutsele omistatakse, kajastab olemasoleva info pinnalt reageerimist vajava tegevuse ohtlikkust ja reageerimise kiireloomulisust, ent ei määra patrulli otsest tegevustaktikat. Eeltoodud raadiosidest nähtub üheselt, et otsused, kui palju ja millised patrullid sündmusele reageerivad, ei tehtud mitte väljakutsele määratletud tasemest lähtuvalt, vaid konkreetse info alusel, mille kohaselt oli reageerimist nõudvaks ohuks see, et tänaval liigub mees, kellel on käes noad, ent kes ei ole agressiivne ega ole seni kedagi tülitanud.
36.Mis puudutab seda, millised relvad, erivahendid ja varustus oli vahetult sündmusele reageerinud politseiametnike varustuses, siis seda küsimust on kriminaalmenetluse raames tegelikult analüüsitud ning võetud seisukoht, et politseiametnikel, keda Q ootamatult ja väikese vahemaa tagant kahe noaga ründama asus, ei olnud muid tema rünnaku peatamiseks sobivaid vahendeid peale teenistusrelva kasutamise. See küsimus seondub vahetult hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kohus märgib siinkohal, et olukorras, kus kriminaalmenetluses on leitud, et rünnet tõrjuv politseiametnik ei ületanud teenistusrelva kasutades ja seeläbi ründajalt elu võttes hädakaitse piire, ei saa tegemist olla tulirelva õigusvastase kasutamisega KorS § 81 tähenduses. Niisiis küsimus sellest, kas politseiametnike S. Säde ja M. Ivanovi relvastuse ja varustusega seotud asjaolud on piisavalt üksikasjalikult välja selgitatud, on vastuse saanud juba kriminaalmenetluses ja läbinud selles osas ka kohtuliku kontrolli. PPA ei pidanud kriminaalmenetluse kõrval seda küsimust veel eraldi analüüsima. Siinkohal tuleb ka märkida, et vastuse politseiametnike relvade, erivahendite ja varustuse kohta on üldjoontes kaebajatele andnud ka PPA sisekontrollibüroo juht 11. jaanuari 2018 kirjas (kd I, tl. 14) ning käesolevas kohtumenetluses on vastustaja täpsustanud, et politseiametnikel oli seljas kuulivest, varustuse vööl tulirelv, teleskoopnui, gaasipihusti, käerauad, taskulamp, ühel ametnikul oli tugirelv ning patrullbussis oli kaks kiivrit ja üks ballistiline kilp. Politseiametnike võimalusi tõkestada Q rünnak muul viisil kui tulirelvaga, on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses ja selle peale esitatud määruskaebuste kohta tehtud Riigiprokuratuuri ja ringkonnakohtu määrustes analüüsitud ning kaebajad ei ole ka käesolevas kohtumenetluses esitanud mitte ühtki uut väidet selle kohta, et politsei tegevuse õigusvastasus tulenes sellest, milline relvastus ja varustus konkreetsetel politseiametnikel oli.
37.Sarnaselt eelmises punktis märgituga oli küsimus sellest, kas M. Ivanov oleks saanud ründe peatada muul moel, kui teenistusrelva kasutades, kriminaalmenetluse esemeks ning PPA ei pidanud seda paralleelselt eraldi uurima selleks, et täidetud oleks EIK artiklist 2 tulenev tõhusa ametliku uurimise nõue.
38.Kohtu hinnangul ei oma sündmuse kulgemise ja tagajärje ning politseiametnike tegevuse õiguspärasuse seisukohast ilmselgelt tähtsust see, miks S. Säde kutsus M. Ivanovi kutsungiga "74—tule kiiremini". Väärib siiski märkimist, et S. Säde ütlustest (kd I, tl 36) nähtub, et ta esitas sellise kutsingi, kui nägi reaalselt otsitavat isikut ning veendus, et viimasel on noad käes ehk
4 Vt. kd II, tl 54 CD-plaadil olev salvestis ja tl. 55 olev vastustaja esindaja koostatud
transkriptsioon. 5 Vt kd II, tl. 61 oleval CD-plaadil olev fail „31.10.2018 sündmus.mp4“ - 10 -
veendus võimalikus ohus, kuigi tol hetkel ei olnud Q oma käitumises agressiivsusele viitavaid märke ilmutanud.
39.Sündmuste arengu, tagajärje ega politsei tegevuse õiguspärasuse seisukohast ei ole samuti oluline see, kas M. Ivanov tegelikult püüdis sihtida Q jalgadesse. M. Ivanov nõnda tõepoolest väitis (kd I, tl. 32 jj), samas selgitas vastustaja esindaja kohtuistungil, et väljaõppes õpetatakse politseiametnikke sellises olukorras tulistama kehatüvesse, kuhu tabamise tõenäosus on suurem ning mööda laskmisega seotud kõrvalseisjate kahjustamise võimalus väiksem. Arvestades seda, kui kiiresti sündmused arenesid ning pidades silmas vastustaja seletust väljaõppe kohta, ei saaks politseiametnikule ette heita ka seda, kui ta olekski sihtinud kehasse, mitte jalgadesse. Vastustaja selgitus, miks on taktikaliselt otstarbekas sellises olukorras mitte sihtida jalgadesse, on loogiline ja põhjendatud. Selline väljaõpe ja taktikaline kaalutlus ei ole kohatu, pidades silmas olukorda, kus reageerida tuleb väga kiiresti ning avalikus kohas ehk teisisõnu olukorras, kus valitud sihtmärgist mööda tulistamine võib ohtu seada asjassepuutumatud kõrvalseisjad.
40.Küsimust, kas olukord oli kokkuvõttes sedavõrd ohtlik, et õigustas teenistusrelva kasutamist, hinnati kriminaalmenetluses, mis vastas EIK artikli 2 kohaselt nõutava tõhusa ametliku uurimise tunnustele ning PPA ei pidanud selle küsimuse uurimiseks läbi viima täiendavat uurimist.
41.Eeltoodud põhjustel tuleb asuda seisukohale, et PPA poolt Q surma põhjustamise asjaolude välja selgitamiseks menetluse läbi viimata jätmine ei olnud õigusvastane ning selle õigusvastasuse ja sellega tekitatud kahju hüvitamise nõuete osas tuleb kaebus rahuldamata jätta. See, et PPA ei pidanud kriminaalmenetluse kõrval viima omal algatusel läbi muud menetlust, mis oleks suunatud Q surma asjaolude välja selgitamisele ega ka asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati, ei võta aga kaebajatelt õigust nõuda tuvastamis- ja hüvitamiskaebusega halduskohtult hinnangu andmist PPA tegevuse õiguspärasusele. Järgnevalt põhjendab halduskohus, miks ei olnud PPA tegevus õigusvastane.
42.PPA tegevust konkreetsele sündmusele reageerimisel saab hinnata neljas osas. Esiteks, tegevus, mis kestis alates esimese teabe saamisest kuni hetkeni, mil S. Säde nägi Q. Teiseks tegevus viimati nimetatud hetkest kuni hetkeni, mil Q hakkas jooksma S. Säde suunas, kolmandaks tegevus eelnimetatud hetkest kuni Q tulistamiseni ning neljandaks tegevus kuni kiirabi saabumiseni.
43.Esimese etapi kestuseks on esitatud tõendite (videomaterjal, Häirekeskuse ja politseipatrullide vahelise raadioside salvestised) kohaselt umbes 8-9 minutit (11:07 kuni 11:15). Patrullidele Häirekeskuse kaudu antud teadete kohaselt oli isik rahulik ega ähvardanud kedagi. Kohus leiab, et arvestades teavet, et Q liigub Harju tänavat mööda tagasi Vabaduse väljaku suunas, oli politsei otsus liikuda talle vastu Vabaduse väljakule, mõistlik ja kohane. Häirekeskuse ja politseipatrullide vahelise raadioside pinnalt on usutav, et sündmusele reageerisid patrullid, kelle asukoht oli selleks hetkel kõige parem. Samuti nähtub, et kaaluti võimalust reageerida patrulliga, kus on teenistuskoer, ent sellist patrulli parasjagu väljas ei olnud. Selles osas, kui palju politseiametnikke konkreetsel ajal konkreetses piirkonnas sündmustele reageerimiseks väljas on, on PPA-l väga avar kaalutlusruum ning see küsimus taandub olemasolevate ressursside paigutamise otstarbekusele, mis tähendab, et sellega seotud etteheited oleksid asjakohased, kui politsei võimekus teatud sündmusele reageerida oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või avalikku - 11 -
korda potentsiaalselt ohustavale isikule lähenemiseks ja ohu neutraliseerimiseks valitud taktika oleks olnud ilmselgelt väär. Käesoleval juhul see nii ei olnud. Mõistlikuks alternatiiviks ei saanud olemasoleva teabe pinnalt pidada nugadega tänaval paljajalu kõndiva inimese lihtsalt minna laskmist. Siinkohal väärib kordamist, et Q isik ja tema vähemalt kummalise käitumise motiivid ei olnud politseile teada. Küll aga oli politseil korrakaitse tagamise raames ülesanne vähemalt selliselt käituvat isikut ja temast lähtuva ohu esinemist või mitte esinemist kontrollida. Siinkohal ei saa tähelepanuta jätta ka seda, et politseile oli Q tegevus teada alates Häirekeskusest esimese teate saamisest ehk 8-9 minutit enne, kui Vabaduse väljakule jõudnud politseiametnik S. Säde Q nägi. Selle aja jooksul ei olnud politseil ilmselgelt võimalik Q kuidagi täpsemalt profileerida või võtta temast lähtuva potentsiaalse ohu tõkestamiseks mingisuguseid muid meetmeid, kui püüda isikuga turvaliselt distantsilt kontakti astuda, selgitada välja tema käitumise põhjused ja nõuda avalikku korda potentsiaalselt ohustava käitumise lõpetamist. Ilmselgelt ei saa vaidlust olla selles, et tänaval kahe lahtise teraga noaga liikuv inimene on potentsiaalselt ohtlik ning tema tegevusele reageerimata jätmine või ilma selge põhjuseta temast lähtuva ohu eitamine korrakaitseametkondade poolt ei oleks olnud mõeldav. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et viis, kuidas politsei väljakutsele reageeris, oleks olnud õigusvastane.
44.Järgnevalt on küsimus Vabaduse väljaku tunnelisse suunduva trepi nurgal Q silmanud politseiametnik S. Säde ja mõni hetk hiljem saabunud politseiametnik M. Ivanovi tegevuse kohasuses enne seda, kui M. Ivanov Q tulistas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles ning see ilmneb ka toimikus olevatest tunnistajate filmitud videolõikudest, et politseiametnikud andsid Qle valjuhäälselt korraldusi "nuga maha" ja "viska maha". Vaidlust pole ka selles, et politseiametnikud ei identifitseerinud end suuliste korralduste andmisel sõnaga "politsei". Kaebajad on kokkuvõttes seisukohal, et Q agressiivsuse ajendiks oligi asjaolu, et politseiametnikud hakkasid talle korraldusi karjuma. Tagantjärele hinnates võiski see nõnda olla, ent tõsikindlalt ei saa seda kunagi teada. Seda, mida Q mõtles, soovis või kavatses, ei ole võimalik tuvastada. Politseiametnike tegevus, mis seisnes kõva häälega konkreetse korralduse andmises, oli kohtu hinnangul aga kohane reageerimise viis. Politseiametnikud kandsid vormiriietust ning keskmisele inimesele oleks pidanud olema arusaadav, et tegemist on politseiametnikega. Tõsi, tagantjärele hinnates tuleb ilmselt möönda, et Q võime ümbritsevat tajuda ei pruukinud sel hetkel olla keskmise inimese tasemel, ent nagu juba eelpool märgitud, ei saanud politseiametnikud seda teada ega saanud sellest lähtuvalt oma tegevust korraldada. Suuliste korralduste andmise osas möönis vastustaja esindaja tegelikult ka kohtuistungil, et kohasem oleks olnud öelda, et korralduse annab politsei. Tekkinud olukorras tuli aga kindlasti olulisemaks pidada korralduse selgust, kui selle korralduse põhjendamist ja andja selgitamist. Korraldused "viska maha" ja "nuga maha" olid kohtu hinnangul piisavalt selged. Sõltumata sellest, mida arvas S. Säde Q vaimsest seisundist, ei saa talle ühelgi juhul ette heita, et ta kasutas esmalt tavaolukorras nõutavat meedet ehk valjuhäälselt selge eestikeelse korralduse andmist. Valjuhäälse korralduse andmise eesmärk on tagada, et adressaat kuuleb korraldust ja täidab selle kohe, muuhulgas korraldust andvale politseiametnikule lähenemata.
45.S. Säde ütlustest nähtub, et esmalt Q nähes, pöördus ta tema poole, öeldes "Hei". Vaidlust ei ole selles, et mingisugust suhtlust Q ja S. Säde vahel ei tekkinud. Olukorras, kus isik ei ole vahetult agressiivne või pole teada muid asjaolusid, mis nõuaksid tema peatamiseks kohe jõu kasutamist, tuleb igal juhul alustada suulise korralduse andmisest. See, kuidas isik suulisele korraldusele allub, ei ole kunagi ette teada, ent mistahes füüsilise jõu kasutamine kui äärmuslik meede on põhimõtteliselt lubatud vaid juhul, kui isikule on eelnevalt antud korraldus peatuda, - 12 -
midagi teha või millegi tegemine lõpetada. Antud juhul ei nähtu ühestki tõendist, et Q oleks S. Säde esimesele pöördumisele midagigi vastanud. Selles olukorras pidi politseiametnik valmistuma võimalikuks tema vastu suunatud ründeks ja püüdma seda tõkestada. S. Säde ütlustest nähtub, et selleks võttis ta kätte tulirelva ning andis korraldused nuga maha visata. See oli tekkinud olukorras mõistlik ja ilmselt ainuvõimalik käitumine. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et mistahes muud isiku mõjutamise viisid oleksid võinud kaalumisele tulla, kui Q oleks mingilgi moel politseiametnikega suhtlema asunud. Seda Q paraku aga ei teinud. Selle asemel asus Q talle korraldusi andnud politseiametniku suunas jooksma tõstetud kätega, noad käes. Tekkinud olukorras ei olnud politseiametnikel mistahes võimalust kasutada Q peatamiseks või temaga kontakti leidmiseks mingisuguseid muid võimalusi peale hoiatuslaskude tegemise ning nende tulutusele järgnevalt Q tulistamise. Ei ole mistahes alust arvata, et politseiametnike poolt muus toonis või muu sõnastusega korralduste andmine oleks olnud tõhusam ja ajendanud Q politseinikke mitte ründama.
46.Järgnevalt tuleb analüüsida S. Säde ja M. Ivanovi käitumist pärast seda, kui Q suulistele korraldustele ei allunud ning asus, käes olevate nugade terad väljapoole suunatud, jooksma S. Säde poole. Selles osas on halduskohus sama meelt nagu prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise määruses: tegemist oli üheselt mõistatavalt hädakaitsega KarS §-i 28 tähenduses. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et inimese tulistamise puhul on asjaolud, millest järeldada, et tegemist oli karistusõiguslikus mõttes hädakaitsega, samad, mis õigustavad järeldust, et tegemist oli tulirelva lubatud kasutamisega KorS § 81 lg 2 punkti 1 kohaselt, kuna see oli vältimatult vajalik selleks, et tõrjuda oht inimese (antud juhul politseiametniku) elule või kehalisele puutumatusele. Olukord, kus ründe peatamiseks tulirelva kasutamine on karistusõiguslikus mõttes käsitatav hädakaitsena, ent tulirelva kasutamist lubavad tingimused KorS-i tähenduses ei ole täidetud, ei ole kohtu hinnangul mõeldav.
47.Halduskohus nõustub vastustaja hinnanguga, et Q tegevus kujutas endast vahetut ohtu S. Säde elule ja kehalisele puutumatusele. Toimikus olevatest tõenditest (videosalvestised, S. Säde ja M. Ivanovi ütlused) nähtub selgelt, et Q jooksis S. Säde suunas, olles tõstnud nuge hoidvad käed. Ükskõik mida võis Q sel hetkel ette kujutada või soovida, on ilmne, et kahe kohapeal viibinud politseiametniku poolt vaadatuna oli tegemist vahetu rünnakuga S. Säde vastu, mis võinuks õnnestumise korral põhjustada S. Sädele raskeid või ka surmavaid vigastusi.
48.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q ründe tõrjumiseks oleks olnud võimalik kasutada muid vahendeid. Kohus peab siinkohal piisavaks vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgitusi, miks ei oleks tõhusaks viisiks olnud M. Ivanovi poolt Q pikali jooksmine ballistilise kilbi abil või teleskoopnuia kasutamine. Kõnealused võimalused ei oleks ilmselgelt olnud samavõrd tõhusad. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kilbiga isiku pikali jooksmine oleks mõeldav lapse puhul, mitte aga täiskasvanud inimese puhul, kes ründab noaga. Teleskoopnuia osas selgitas vastustaja, et noaga ründe puhul oleks see meede tõhus vaid juhul, kui õnnestub tabada kätt, kus ründaja nuga hoiab. Liiati eeldab nii kilbiga isiku pikali jooksmine kui tema tõrjumine teleskoopnuiaga sellele isikule väga lähedale minemist. See suurendab omakorda isikust lähtuvat ohtu politseiametniku elule ja tervisele. Kuigi toimikus olevatelt videolõikudelt nähtub, et Q oli J. Sädest ja M. Ivanovist kasvult väiksem, ei olnud tegemist siiski isikuga, kelle osas oleks politseiametnikel pidanud tekkima arusaam, et ta ei suuda neile nugadega varustatuna ohtu kujutada. Q isik ja tema taust ei olnud politseiametnikele teada, ainuüksi tema väiksemast kasvust ei saanud teha mingisuguseid kaugeleulatuvaid järeldusi tema füüsilise - 13 -
võimekuse ja oskuste kohta, sealhulgas näiteks vilumuse kohta käsivõitluse või nugade käsitsemise alal. Seetõttu leiab kohus, et KorS § 81 ei kohusta vahetusse ohtu sattunud politseiametnikku kasutama esmalt leebemat ent vähem tõhusat vahendit ründe peatamiseks, kui rünne on kiire ning eelnimetatud vahendi ebatõhusaks osutumise korral ei pruugi jääda võimalust järgmise vahendi kasutamiseks.
49.Mis puudutab üldisemalt politseiametnike varustust, siis on vastustaja 15. märtsi 2019 seletuses (kd II, tl. 53) selgitanud, millised relvad, erivahendid ja varustus politseiametnikel oli. Selle osas, milliste relvade ja vahenditega riik korrakaitseametnikud varustab, on riigil väga avar kaalutlusõigus. EIÕK artiklis 2 sätestatud riigi kohustus kaitsta elu ei tähenda seda, et korrakaitseülesannet täitva ametniku varustuses peaksid olema kõikvõimalikud kõige moodsamad vahendid erinevatest olukordadest tulenevate olukordade lahendamiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa väita, et sündmuskohale saabunud politseiametnike relvastus ja varustus oleks olnud ilmselgelt ebapiisav või mittekohane. PPA tegevust ei saa õigusvastaseks pidada põhjusel, et põhimõtteliselt oleks olnud võimalik varustada politseiametnikud teistsuguste erivahendite või relvadega.
50.Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et Q ründe intensiivsus vähenes hoiatuslaskude tegemise tõttu olulisel määral. Videolõikudelt on näha, et pärast esimest hoiatuslasku Q küll muutis kehaasendit, ent ta ei peatunud, ta ei visanud maha nuge ega teinud ühtki muud sellist liigutust, mis oleks olnud käsitatav ründe lõpetamise või isegi ründe lõpetamise kavatsusena. Ta jätkas liikumist S. Säde suunas. Kaebajate väide, et ründaja ei jõudnud kunagi S. Sädele lähemale kui 4 meetrit, võib olla õige, kuid see ei muuda politseiametnike tegevust õigusvastaseks. Kriminaalmenetluse lõpetamist käsitlevates dokumentides, sh. ringkonnakohtu määruses on leitud, et see vahemaa S. Sädega oli "paar sammu", videolõigud toetavad pigem väidet, et see vahemaa võis olla 4 meetrit või ka pisut rohkem, ent sellest ei saa teha järeldust, et vahemaa oli piisavalt pikk, et kasutada muid vahendeid ründe tõrjumiseks või et S. Säde oleks pidanud jätkuvalt taganema Vabaduse väljakul oleva R-Kioski ja bussipeatuse suunas ning M. Ivanov oleks pidanud tulirelva kasutamisega viivitama ootuses, et Q ründe lõpetab.
51.Nagu ka ringkonnakohus hädakaitset analüüsides leidis, leiab halduskohus siinkohal, et põgenemine või taganemine ei oleks olnud mõeldav taktika. Lisaks sellele, et seonduvalt hädakaitsega on ringkonnakohtu määruses viidatud kohtupraktikas (mis on asjakohane ka KorS §-i 81 sisustamisel) märgitud, et alternatiivsete kaitsemeetmete korral jäetakse välja ebakindel vahend, samuti põgenemine ja abi kutsumine, tuleb antud juhul tähele panna ka seda, et politseiametnikud täitsid ametikohustusi ja selle raames oli neil muuhulgas kohustus tõkestada Q edasisest võimalikust tegevusest avalikule korrale ehk kõigile teistele inimestele lähtuvad ohud.
52.Mis puudutab politsei tegevust pärast Q tulistamist ja enne kiirabi saabumist, siis kuigi kaebajad ei ole esitanud ühtki konkreetset etteheidet sellega seonduvalt, peab kohus siiski vajalikuks märkida, et patsiendi EMO kaardilt (kd I, tl. 51) ja surnu ekspertiisiaktist (kd I, tl. 63 jj) nähtuvate andmete kohaselt ei ole usutav, et kohapeal elustamisvõtete kasutamine vahetult pärast tulistamist oleks võimaldanud Q surma saabumist ära hoida. EMO kaardi anamneesist nähtuvalt õnnestus Q vereringe taastada adrenaliinini manustamisega 15 sekundiks, ent rohkem südame tööd taastada ei õnnestunud. Eelviidatud ekspertiisiaktist nähtub, et surma põhjuseks - 14 -
oli „laskevigastus kuuliga, mis tüsistus ägeda verekaotuse [...] ning ägeda südamekopsupuudulikkusega" ning surnukehal tuvastati muuhulgas südame parema vatsakese vigastus.
53.Viimaks ei saa halduskohus nõustuda kaebaja etteheitega, nagu oleks vastustaja oma hinnangutes omistanud põhjendamatult suure kaalu politseiametnike turvalisuse tagamisele. Patrullpolitseiniku töö hõlmab igapäevast kokkupuudet erinevate vähem ja rohkem ohtlike olukordadega. Selliste olukordade lahendamine ja avalikku korda ähvardavate ohtude realiseerumise ennetamine eeldab politseiametniku kiiret ja otsustuskindlat reageerimist, julgust ja valmidust asuda lahendama olukordi, millest mistahes muu mõistlikult käituv isik pigem eemale hoiaks. Sellise valmiduse ja julguse eelduseks on muuhulgas politseiametniku oskused enda kaitsmisel ja teadmine, et ta võib neid oskusi rakendada. Politseiametnik peab suutma tagada, et olukord, mida ta parasjagu lahendab, allub tema kontrollile. Selle eesmärgiga oleks ilmselgelt vastuolus see, kui seada tulirelva kasutamise õigustatusele (Kors § 81) politseiametniku suunas tehtud vahetu ründe korral kõrgemad standardid kui KarS § 28 sätestatud hädakaitse puhul. Samamoodi ei saa politseiasutuselt või riigilt nõuda korrakaitselise tegevuse korraldamist selliselt, et politseiametnikul ei tekiks vajadust end ründaja vastu tulirelvaga kaitsta.
54.Mis puudutab veel Q vaimset seisundit, siis ühelgi juhul ei saa asuda seisukohale, et tema poolt toime pandud rünnak oleks sellest seisundist tulenevalt olnud vähem ohtlik, nagu ei saa ka tema eelnevast mitteagressiivsest käitumisest järeldada, et ta politseiametnike mittesekkumise korral ei oleks võinud ohustada mõnd muud isikut, tehes seda mingisugustel ainult talle endale teada olevatel ja ilmselt ebaadekvaatsetel põhjustel. Lähtudes kasvõi kohtuistungil Xi poolt esitatud versioonist, et Q otsis linnas neid inimesi, keda ta pidas end ja oma perekonda ohustavaks, tuleb tõdeda, et selliseks inimeseks, kelle ründamist Q vajalikuks oleks pidanud, oleks võinud olla näiteks mistahes muu mingisuguses vormiriietuses olev isik või näiteks mõni uudishimust Q filmima või pildistama asunud inimene või tegelikult ükskõik kes, kes oleks mingisugusel konkreetsel hetkel vastanud ainult Qle endale teada olevatele parameetritele. Kohus nõustub kaebajate seisukohaga, et riigi tegevuse eesmärk peaks olema selliseid inimesi, nagu Q, aidata. Antud juhul kulgesid aga sündmused just Q tegevusest tingituna nõnda, et reaalset võimalust tema abistamiseks ei tekkinud. Kogu politseile kättesaadav teave ei võimaldanud reageerida väljakutsele kuidagi põhimõtteliselt teisiti, kui seda tehti. Politseiametnike ohuhinnang oli laekunud teavet silmas pidades adekvaatne, mida kinnitab ka see, et Q reaalselt politseiametnikku ründas. Niisiis käivitas Q surmaga lõppenud sündmuste ahela tema enda (võimalik, et mitteteadlik) käitumine, millega ta pani end olukorda, kus politseiametnikel ei olnud teda võimalik peatada enne ründe alustamist ja kus M. Ivanovil ei olnud pärast Q poolse ründe alustamist S. Säde elu ja tervise kaitseks muud võimalust, kui tulirelva kasutada. Niisiis põhjustas Q surma antud juhul politsei õiguspärane tegevus, reaktsioonina Q käitumisele, mis sõltumatu kõrvalseisja pilgu läbi kätkes endas ohtu avalikule korrale ning mis päädis politseiametniku ründamisega tema elu ja tervist ohustaval moel.
55.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad poolte kulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
- 15 -
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Ruth Prigoda
Reelika Lind
- 16 -
Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.