Adven Eesti AS kaebus Viimsi Vallavalitsuse 02.04.2019 korralduse nr 189 tühistamiseks ning Haabneeme ja Miiduranna gaasitrasside peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse algatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: Adven Eesti AS, volitatud esindajad vandeadvokaadid Martin Triipan ja Kaisa Laidvee Vastustaja: Viimsi vald, volitatud esindaja Gunnar Kender
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 02.12.2019 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viimsi Vallavalitsus võttis 05.02.2019 vastu korralduse nr 65 „Töögrupi moodustamine Haabneeme alevikus ja Miiduranna külas asuvate maagaasitrasside omanike väljaselgitamiseks“. Töögrupi ülesandeks oli maagaasitrasside omandiga seonduvate asjaolude väljaselgitamine Miiduranna külas ja Haabneeme alevikus. Töögrupp pidi oma seisukoha maagaasitrasside omanike osas esitama Viimsi Vallavalitsusele kahe kuu jooksul nimetatud
korralduse jõustumisest. Töögrupp esitas Viimsi Vallavalitsusele aruande „Haabneeme alevikus ja Miiduranna külas asuvate maagaasitrasside õiguslikust seisundist“.
2.Viimsi Vallavalitsuse 02.04.2019 korraldusega nr 189 „Haabneeme alevikus ja Miiduranna külas asuvate maagaasitrasside omanike väljaselgitamise töögrupi aruande läbivaatamine ja seisukoha võtmine“ otsustati mitte alustada Miiduranna külas ja Haabneeme alevikus asuvate gaasitrasside peremehetuks tunnistamise menetlust, kuna gaasitrassidel on omanik.
3.Adven Eesti AS esitas 03.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viimsi Vallavalitsuse 02.04.2019 korralduse nr 189 ning kohustada Viimsi Vallavalitsust algatama vara peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetlust Haabneeme ja Miiduranna gaasitrasside osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebuse (täiendavad seisukohad esitatud 30.09.2019 ja 15.10.2019) põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Viimsi Vallavalitsus ei ole järginud korrektset menetluskorda. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määruse nr 211 „Peremehetu ehitise hõivamise korra kinnitamine“ (edaspidi hõivamise kord) kohaselt on ehitise peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetluse eesmärk kindlaks teha, kas ehitis on peremehetu või mitte. Selle menetluse tulemus võib olla kas see, et ehitis on peremehetu ja haldusorgan saab/peab selle hõivama, või see, et ehitisel on omanik ning hõivamist ei järgne. Haldusorgan ei saa kohast menetlust läbi viimata määrata kedagi ehitise omanikuks. Vastustaja on tõlgendanud ja kohaldanud norme ebaõigesti, mille tulemusel on põhjendamatult otsustatud, et kaebaja on Haabneeme ja Miiduranna gaasitrasside omanik. Praegusel juhul ei ole gaasitrasside tegelik omanik teada, mistõttu tuleb need tunnistada peremehetuks. Vastustaja soovimatus gaasitrasse peremehetuks kuulutada ja hõivata on näha aastaid kestnud suhtlusest nii kaebaja kui ka Konkurentsiametiga. Vastustaja on jätnud olulise tähtsusega asjaolud välja selgitamata ja tõendid hindamata ning puudutatud isikud ära kuulamata. 2) Kuna vaidlusaluseid gaasitrasse ehitisregistrist ei leia ning puuduvad ka muud dokumendid, mis võiks ehitise kuuluvust kajastada, siis ei ole gaasitrasside omanikku võimalik kindlaks teha. Töögrupp on kaebaja omanikuks olemise tuvastanud läbi selle, et kaebaja on gaasitrasse kasutades tegelenud gaasi müügiga. Seejuures on ebaõigesti käsitletud nii võrguettevõtjana tegutsemist kui omandi määratlust, mis on viinud ebaõigete järeldusteni. Kaebaja ei ole kunagi olnud vaidlusaluste trasside puhul võrguteenuse osutajaks. Kaebaja on küll gaasitrassi kasutanud gaasi müügiks, kuid see ei tõenda gaasitrasside valdust ega omandit. Isegi, kui kaebaja tegevus oleks käsitletav võrguteenuse osutamisena antud piirkonnas, ei tähendaks see, et kaebaja on gaasitrasside omanik. Töögrupp ei viita mitte ühelegi dokumendile, kust gaasitrasside omand või selle üleandmine tegelikult nähtuks. 2018. a lõpetas kaebaja maagaasi müügi ning andis Haabneeme ja Miiduranna piirkondade maagaasi müügiportfelli 01.05.2018 seisuga üle Alexela Energia AS-ile. 3) Konkurentsiamet on 07.08.2018 kirjas nr 7-1/2018-028-6 ja 25.10.2018 kirjas nr 7-1/2018-028-16 asunud seisukohale, et mitte ükski võrguettevõtja ei ole Miiduranna ja Haabneeme piirkonnas gaasi jaotamise teenust osutanud ning et vaidlusalused piirkonnad ei kuulu kaebaja võrgupiirkonda. Konkurentsiamet on leidnud, et kaebaja tegevus vaidlusalustes piirkondades ei kvalifitseeru võrguteenuse osutamisena, kaebaja ei ole nendes piirkondades kohustatud isikuks maagaasiseaduse § 22 lg 1 ja 2 tähenduses ning piirkonnas puudub tegutsev võrguettevõtja. 2(5)
4) Vastustajal on kohustus algatada ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus. Kohaliku omavalitsuse poolt oma kohustuste täitmata jätmist ja nende jõuga panemist eraõiguslikule juriidilisele isikule ei saa pidada õiglaseks ega põhjendatuks. Kaebaja on juba aastaid vastustaja tähelepanu juhtinud asjaolule, et gaasitrasside omanik ei ole teada ning trasside seisukord halveneb seetõttu pidevalt. Vastustaja soovimatus investeeringuid teha ei saa õigustada sellise kohustuse panemist kaebajale. 5) Kaebaja pakkus välja asja lahendamise kompromissiga selliselt, et vastustaja kinnitab, et korraldusega ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks gaasitrasside omanik ning teavitab sellest ka avalikkust. Vastava kompromissiga vastustaja ei nõustunud ning seega puudub kaebajal kindlus, et vastustaja ei omista korraldusele ja töögrupi aruandele sellist tähendust nagu kaebaja on kaebuses välja toonud. Olukorras, kus kaebaja ei ole tegelikult õigeks kohustatud isikuks, toimub sellisel juhul kaebaja õiguste kahjustamine.
5.Viimsi vald (täiendavad seisukohad esitatud 15.10.2019 ja 22.10.2019) palub jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldusega kindlaks määranud gaasitrasside konkreetset omanikku ja omandisuhete lõplik kindlakstegemine ei ole tema pädevuses. Lähtudes töögrupi aruandest asuti vaid seisukohale, et gaasitrassil on omanik, mistõttu ei alustata peremehetuks tunnistamise menetlust. See on vallavalitsuse pädevuses olev kaalutlusotsus. Töögrupi aruandest (p 2.2) nähtub, et gaasitrassid ei ole omanikuta – kui omanikuks pole gaasiettevõtja, siis on selleks kinnistute omanikud, mille lahutamatuks osaks on need trassid. Samuti on võimalus, et trasside omanikeks on gaasikooperatiivid (nende liikmed), kes omal ajal rahastasid trasside ehitamist. Hõivamist saab läbi viia samas üksnes vallasvara puhul. Samuti oleks hõivamise menetluse aluse esinemisel kohustatud subjektiks riik (Rahandusministeerium). Seega poleks igal juhul alust alustada gaasitrasside peremehetuks tunnistamise menetlusega. Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi – see ei too kaebaja jaoks kaasa mingeid reaalseid tagajärgi, st mingeid õigusi ega kohustusi seoses gaasitrassiga. Samuti puudub alus nõuda vastustajalt algatama vara peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetlust, kuna see on vastustaja kaalutlusotsus. 2) Vastustaja ei nõustu, et järgitud pole korrektset menetluskorda. Haldusmenetluse põhimõtteid ei ole samuti rikutud, kuna vaidlusalune korraldus ei riku kaebaja õigusi – sellega pole kindlaks tehtud gaasitrasside omanikku ning töögrupi aruande koostamisel on arvestatud kõiki olemasolevaid materjale, sh kaebaja ja teiste isikute poolt väljendatud seisukohti. 3) Vaatamata asjaolule, et korraldusega ei määrata kindlaks gaasitrasside konkreetset omanikku, pole vastustajal võimalik vastavalt kaebaja kompromissettepanekule avalikkusele teatada, et kaebaja ei ole kindlasti omanik. Vastustaja kompetentsis pole omaniku tuvastamine. Vastustaja on samas nõustunud töögrupi aruandes toodud seisukohtadega, et gaasitrassid pole omanikuta.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kaebaja on vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse 02.04.2019 korralduse nr 189, millega otsustati mitte alustada Miiduranna külas ja Haabneeme alevikus asuvate gaasitrasside peremehetuks tunnistamise menetlust, kuna gaasitrassidel on omanik. Kaebaja taotleb nii vaidlustatud haldusakti tühistamist kui ka valla kohustamist algatama Miiduranna külas ja Haabneeme alevikus asuvate gaasitrasside peremehetuks tunnistamise ja hõivamise menetlust. Kaebaja leiab, et vaidlusaluses korralduses on sisuliselt kinnitatud, et kaebaja on Miiduranna külas ja Haabneeme alevikus asuvate gaasitrasside omanikuks. Kuivõrd gaasitrasside
3(5)
omanikuks olemisega kaasnevad kohustused trasside valdamisel, kasutamisel ja korrashoiul aga kaebaja ei ole õigeks kohustatud isikuks, siis rikub korraldus kaebaja subjektiivseid õigusi, mh tekitades mainekahju. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega kaebaja õiguste üle ei otsustata ehk sellel puudub õiguslik tagajärgi kaebajale.
7.HKMS § 44 lg 1 järgi saab kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kohtul tuleb käesoleva kaebuse lahendamisel kontrollida eeskätt seda, kas kaebajal on riivena väljenduv puutumus vaidlustatud haldusaktiga, mis haldusakti õigusvastasuse korral tähendaks isiku õiguste rikkumist. Õiguste riive puudumise korral ei saa aga kaebaja nõuda vaidlusaluse korralduse tühistamist ega taotleda valla kohustamist otsustama uuesti gaasitrasside peremehetuks tunnistamise üle isegi juhul, kui vaidlustatud korraldust saakski pidada objektiivselt õigusvastaseks.
8.Asja peremehetus tähendab seda, et asjale ei laiene ühegi isiku omandiõigus. Kohus leiab, et vastustaja kontrollis antud juhul menetluse alustamise ajendi olemasolu ja leidis, et gaasitrassid ei ole omanikuta ning hõivamise menetlust ei alustata. Kohus on seisukohal, et haldusmenetluse mittealustamine, mille kohta pidas vastustaja vajalikuks anda haldusakti, ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. Tegemist ei olnud kaebaja taotluse rahuldamata jätmisega ning kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vastava haldusmenetluse läbiviimist. Korraldusega ei tuvastata, et vaidlusaluste gaasitrasside omanik oleks kaebaja ega otsustata muude kaebaja õiguste või kohustuste üle. Küll tuvastatakse asjaolu, et ehitist pole alust pidada peremehetuks, mistõttu polnud kohalikul omavalitsusel alust tuginedes AÕSRS § 13 lg-le 2 ja hõivamise korrale läbi viia hõivamise menetlust. Kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik kaaluda, kas ehitis on peremehetu või mitte – kui ehitis ei ole peremehetu ehk on kellegi omandis, siis ei ole võimalik seda hõivata isegi juhul, kui selle hõivamise poolt kõneleb oluline avalik huvi. Kohtu arvates piisab menetluse mittealustamiseks hinnangust (töögrupi aruande p 2), et gaasitrassid ei ole omanikuta. Vastustaja on leidnud, et kui omanikuks pole gaasiettevõtja, siis on selleks kinnistute, mille lahutamatuks oskas on trassid, omanikud või on trasside omanikeks gaasikooperatiivid (nende liikmed), kes omal ajal rahastasid trasside ehitamist. Haldusaktis (tl 13) on töögrupi aruandele viidatud. Haldusmenetluse läbiviimisel, sh ka alustamise otsustamisel kaalutlusõiguse alusel, tuleb järgida menetlusökonoomia põhimõtet (HMS § 5 lg 2).
9.Kuigi töögrupp on oma aruandes (tl 11) muu hulgas välja toonud, et „...gaasitorustikud on rajatud selleks ajutiselt moodustatud kooperatiivide/isikute tellimisel „Tallinngaasi“ tehniliste tingimuste alusel või „Tallinngaasi“ enda poolt, kes on gaasitorustikke reaalselt vallanud, kasutanud ja käsutanud (andnud edasi AS-ile Fortum Termest, selle õigusjärglane Adven Eesti OÜ kasutusse), millega vastab õigusaktides sätestatud omanikuks olemise tunnustele“, ei ole alust töögrupi koostatud aruannet käsitleda õiguslikult siduva dokumendina. HMS § 60 lg 2 kohaselt on kohustuslik kehtiva haldusakti resolutiivosa, mitte selle põhjendused või põhjendustes viidatud muud dokumendid. Käesoleval juhul ei sätesta seadus, et haldusakti põhjendustes või muudes osades tuvastatud asjaoludel oleks iseseisev õiguslik tähendus (HMS § 60 lg 2 viimane lause).
10.Seega ei ole vaidlustatud korraldusega kaebajale pandud kohustusi gaasitrasside valdamise, kasutamise või korrashoiuga seoses. Vastupidist ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et vastustaja ei olnud kohtumenetluses nõus kaebaja pakutud kompromissettepanekuga, mis nägi ette avalikkuse teavitamist kaebajal gaasitrasside omandiõiguse puudumise kohta. Isegi, kui 4(5)
vastustaja peaks olema seisukohal, et ei saa välistada, et gaasitrasside omanikuks on Adven Eesti AS, ei tuvastata seda kaevatava korraldusega. Seega ei saa ka kaebajale panna omandiõigusest tulenevaid kohustusi vaidlusaluse korralduse alusel. Kui kohalik omavalitsus on kohalikele elanikele vastates, valla lehes või mujal esitanud valeväiteid, on kaebajal võimalik nõuda nende ümberlükkamist ja vajadusel tekitatud kahju hüvitamist.
11.Kui kaebaja soovib oma kaebusega saavutada olukorda, kus vastustajal oleks keelatud kaebaja käsitlemine gaasitrasside omanikuna ja sellest tulenevalt välistatud kaebajale kohustuste panemine, ei oleks see eesmärk käesoleva kaebusega saavutatav. Isegi kaebuse rahuldamise korral loeks kohus õigusvastaseks üksnes peremehetuks tunnistamise menetluse algatamata jätmise ja vald peaks menetluse algatamise üle uuesti otsustama, kuid see ei tähendaks, et kohus oleks tuvastanud, et kaebaja ei ole gaasitrasside omanikuks ning kaebajale oleks keelatud gaasitrassidega seonduvalt edaspidi igasuguste kohustuste panemine. Kui vastustaja peaks tulevikus kaebajale seoses kõnealuste gaasitrassidega panema mingeid kohustusi on kaebajal vajadusel võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole kasutades selleks kohast õiguskaitsevahendit. Gaasitrasside ekspluatatsiooni ohutus tuleb tagada riikliku järelevalve kaudu, mis võib kaasa tuua ka vajaduse tuvastada, kes on rajatise omanik ja kohustatud isik. Selle tuvastamiseks pole vaja eelnevalt läbi viia hõivamise menetlust. Poolte muude väidete käsitlemine asja lahendamiseks vajalik ei ole.
12.Kohustamisnõude rahuldamine eeldab lisaks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisele haldusorgani kohustust anda haldusakt või sooritada toiming. Kuna korraldus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riiva, on ka kaebuses esitatud kohustamisnõue alusetu.
13.Kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.