FIE Ain Killingi, FIE Raivo Viiliku, FIE Aivo Kivimaa ja FIE Mati Audova kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 29. märtsi 2019. a otsuste nr 176/19/228, 17-6/19/229, 17-6/19/230 ja 17-6/19/231 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende Kaebaja I – FIE Ain Killing esindajad Kaebaja II – FIE Aivo Kivimaa Kaebaja III – FIE Mati Audova Kaebaja IV – FIE Raivo Viilik Kaebajate esindaja vandeadvokaadi abi Carel Kivimaa Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Siim Vellemaa Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta FIE Ain Killingi, FIE Raivo Viiliku, FIE Aivo Kivimaa ja FIE Mati Audova kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. detsembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.FIE Ain Killing (kaebaja I) esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) püügivahendi parendamise toetus taotluse (taotlus nr 811517780061) (I kd, tl 15-16). Kaebaja I taotles toetust seitsme 4-meetrise avameremõrra soetamiseks. Kooskõlas maaeluministri 17. aprilli 2017. a määruse nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (edaspidi meetme määrus) § 6 lg-ga 1 edastas kaebaja vastustajale koos taotlusega hinnapakkumused seitsme püügivahendi valmistamiseks pakkujatelt FIE Mati Audova, FIE Valdur Mets ja FIE Raivo Soovik (I kd, tl 17-19).
1.1.Taotluse kohaselt osutunuks võitjaks FIE Mati Audova pakkumus, mis oli hinnalt madalaim (57 365 eurot (ilma käibemaksuta) seitsme mõrra valmistamise eest).
1.2.PRIA teavitas kaebajat ja soovitas üle vaadata taotluses esitatud hindade mõistlikkuse. PRIA andis teada, et on laekunud taotluste põhjal välja selgitanud keskmise 4-meetrise avameremõrra turuhinna – 7808 eurot – ja taotlused, mis seda summat ületavad, ei vasta hindamiskriteeriumite miinimumnõuetele.
1.3.Kaebaja edastas 21. novembril 2018 PRIA-le muudetud taotluse, milles oli vähendanud püügivahendite arvu neljale ning ühe mõrra maksumuseks 7785 eurot. Seega taotles kaebaja summa 31 140 eurot abikõlbulikuks tunnistamist ning toetust summas 24 912 eurot.
1.4.PRIA määras 15. veebruari 2018. a otsusega nr 17-6/76 kaebajale toetuse 24 912 eurot.
1.5.Kaebaja I teatas 3. aprilli 2019. a kirjaga PRIA-le, et parima pakkumise teinud Mati Audova on öelnud, et ei jõua mõrdasid valmistada enne kui aasta lõpuks. Kuna kaebaja I soovis neid aga varem kasutama hakata, soovis ta vahetada mõrdade valmistajat. Uueks mõrdade valmistajaks on ta valinud FIE Raivo Viiliku, kes on valmis need valmistama Mati Audova 20. novembri 2017. a pakkumuses toodud hinnaga (I kd, tl 24).
1.6.PRIA maksis 30. augustil 2018 otsuse nr 17-6/469 alusel välja toetuse 24 912 eurot.
1.7.PRIA tunnistas 29. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/228 kehtetuks taotluse nr 811517780061 rahuldamise otsuse ja nõudis kaebajale väljamakstud toetuse tagasi (I kd, tl 3840). PRIA leidis otsuses, et vastustajale ei ole esitatud ettevõtjate poolt iseseisvalt koostatud ja esitatud originaalhinnapakkumused, vaid fiktiivselt loodud ja omavahel kooskõlastatud hinnapakkumused. Samuti seda, et toetuse saaja pangakonto väljavõtetelt ilmnes raha edasitagasi makse ning taotleja on teadlikult esitanud PRIA-le valeandmeid tõendamaks investeeringu tegemist. Meetme määruse § 10 lg 2 nõue on täitmata. Vastavalt kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 30 lg 9 p-le 3 tehakse Fondi toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Vastustaja on viidanud järgmistele normidele: meetme määrus § 10 lg-d 1-2, KTKS § 27 lg 4 p 4, KTKS § 31 lg 2).
1.7.Kaebaja esitas 20. mail 2019. a vaide PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/228 kehtetuks tunnistamiseks. PRIA jättis 19. juuni 2019. a vaideotsusega nr 17-22.2/19/175-1 vaide rahuldamata.
2.FIE Aivo Kivimaa (kaebaja II) taotles toetust kolme 4-meetrise avameremõrra soetamiseks (taotlus nr 811517780002). Kaebaja II edastas PRIA-le koos taotlusega hinnapakkumused kolme püügivahendi valmistamiseks pakkujatelt FIE Mati Audova, FIE Raivo Viilik ja FIE Tambet Mere. Taotluse kohaselt osutus võitjaks Mati Audova pakkumus, mis oli hinnalt madalaim – 28 785 eurot (ilma käibemaksuta) kolme mõrra valmistamise eest (ühe mõrra hinnaks 9595 eurot).
2.1.PRIA jättis 9. oktoobri 2017. a otsusega nr 17-6/407 kaebaja taotluse rahuldamata, kuna tema merel kalapüügiga tegeletud päevade minimaalne arv ei olnud meetme määruse § 7 lg 4 2(16)
3-19-1386
kohaselt täidetud. Kaebaja vaidlustas edukalt PRIA nimetatud otsuse ja 10. jaanuari 2018. a vaideotsusega tunnistas PRIA otsuse nr 17-6/407 kehtetuks.
2.2.PRIA saatis 14. novembril 2017 kaebajale teavituse, milles soovitas üle vaadata taotluses esitatud hinnad, mis PRIA hinnangul ei vastanud turuhinnale.
2.3.Kaebaja II esitas 16. veebruaril 2018 PRIA-le parandatud taotluse ja teenuseosutajalt saadud uue hinnapakkumuse summas 23 085 eurot (ilma käibemaksuta), mis teeb ühe mõrra hinnaks 7695 eurot. Kaebaja II taotles toetust summas 18 468 eurot.
2.4.PRIA määras 7. märtsi 2018. a otsusega nr 17-6/109 taotlejale toetuse 18 468 eurot hinnapakkumuses kirjeldatud tingimustel mõrdade soetamiseks. PRIA maksis 1. augustil 2018 otsuse nr 17-6/415 alusel kaebajale II välja toetuse 18 468 eurot.
2.5.PRIA tunnistas 29. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/230 kehtetuks taotluse nr 811517780002 rahuldamise otsuse ja nõudis kaebajale väljamakstud toetuse tagasi. PRIA leidis, et taotluses esitatud hinnapakkumused ei vasta meetme määruse tingimustele (määruse § 6 lg 1) ja toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded, sealhulgas investeeringuobjekti eest tasumine, on täidetud kunstlikult, mistõttu on jäetud täitmata omafinantseeringu tasumise nõue.
2.6.Kaebaja esitas 6. mail 2019 vaide PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/230 kehtetuks tunnistamiseks. PRIA jättis 19. juuni 2019. a vaideotsusega nr 17-22.2/19/168-3 vaide rahuldamata.
3.FIE Mati Audova (kaebaja III) taotles toetust samuti kolme 4-meetrise avameremõrra soetamiseks (taotlus nr 811517780007). Kaebaja III edastas PRIA-le koos taotlusega hinnapakkumused kolme püügivahendi valmistamiseks. Pakkumused esitasid FIE Aivo Kivimaa, FIE Raivo Viilik ja FIE Tambet Mere. Taotluse kohaselt osutus võitjaks Aivo Kivimaa pakkumus, mis oli hinnalt madalaim –28 785 eurot (ilma käibemaksuta) kolme mõrra valmistamise eest (ühe mõrra hinnaks 9595 eurot).
3.1.PRIA saatis 14. novembril 2017 kaebajale teavituse, milles soovitas üle vaadata taotluses esitatud hinnad, mis PRIA hinnangul ei vastanud turuhinnale.
3.2.Kaebaja III esitas 20. novembril 2017 PRIA-le parandatud taotluse ja teenuseosutajalt saadud hinnapakkumuse summas 23 085 eurot (ilma käibemaksuta), mis teeb ühe püünise hinnaks 7695 eurot. Kaebaja III taotles toetust summas 18 468 eurot.
3.3.PRIA määras 29. novembri 2017. a otsusega nr 17-6/483 kaebajale toetuse 18 468 eurot esitatud hinnapakkumuses kirjeldatud tingimustel avameremõrdade soetamiseks. PRIA maksis
4.juulil 2018 otsuse nr 17-6/337 alusel kaebajale välja toetuse 18 468 eurot.
3.4.PRIA tunnistas 29. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/231 kehtetuks taotluse nr 811517780007 rahuldamise otsuse ja nõudis kaebajale väljamakstud toetuse tagasi. PRIA leidis, et taotluses esitatud hinnapakkumused ei vasta meetme määruse § 6 lg 1 tingimustele ja toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded, sealhulgas investeeringuobjekti eest tasumine, on täidetud kunstlikult. Seega on jäetud täitmata omafinantseeringu tasumise nõue (meetme määrus § 10 lg-d 1-2, KTKS § 27 lg 4 p 4, KTKS § 31 lg 2).
3.5.Kaebaja esitas 6. mail 2019 vaide PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/231 kehtetuks tunnistamiseks. PRIA jättis 19. juuni 2019. a vaideotsusega nr 17-22.2/19/167-3 vaide rahuldamata.
4.FIE Raivo Viilik (kaebaja IV) taotles toetust samuti kolme 4-meetrise avameremõrra soetamiseks (taotlus nr 811517780003). Kaebaja edastas PRIA-le koos taotlusega hinnapakkumised kolme püügivahendi valmistamiseks. Pakkumused tegid FIE Kalev Tabri, FIE Tambet Mere ja FIE Avo Alas. Hinnalt madalaima pakkumise 28 785 eurot (ilma käibemaksuta) tegi Kalev Tabri.
4.1.PRIA saatis 14. novembril 2017 kaebajale teavituse, milles soovitas üle vaadata taotluses esitatud hinnad, mis PRIA hinnangul ei vastanud turuhinnale.
3(16)
3-19-1386
4.2.Kaebaja IV esitas 20. novembril 2017 PRIA-le muudetud taotluse koos teenuseosutajalt saadud uue hinnapakkumusega summas 23 085 eurot (ilma käibemaksuta), mis teeb ühe mõrra hinnaks 7695 eurot. Kaebaja IV taotles toetust 18 468 eurot. 4.3 Indrek Jürgenstein esitas 3. aprillil 2019 kaebaja nimel taotluse muudatustaotluse mõrdade valmistaja muutmiseks põhjusel, et Kalev Tabri on tervislikel põhjustel loobunud ettevõtlusest. Pakkumuse oli nõus üle võtma A. Killing.
4.4.Kaebaja IV esitas 10. mail 2018 PRIA-le maksetaotluse koos kuludokumentidega, millest nähtub, et tellitud mõrdade eest on teenusepakkujale tasutud hinnapakkumuses märgitud hind.
4.5.PRIA maksis 30. mail 2018 otsuse nr 17-6/235 alusel kaebajale välja toetuse 18 468 eurot.
4.6.PRIA tunnistas 29. märtsi 2019. a otsusega nr 17-6/19/229 kehtetuks taotluse nr 811517780003 rahuldamise otsuse ja nõudis kaebajale väljamakstud toetuse tagasi. PRIA leidis, et taotluses esitatud hinnapakkumused ei vasta meetme määruse§ 6 lg 1 tingimustele ja toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded, sealhulgas investeeringuobjekti eest tasumine, on täidetud kunstlikult, mistõttu on jäetud täitmata omafinantseeringu tasumise nõue (meetme määrus § 10 lg-d 1-2, KTKS § 27 lg 4 p 4, KTKS § 31 lg 2).
4.7.Kaebaja esitas 20. mail 2019 vaide PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/229 kehtetuks tunnistamiseks. PRIA jättis 19. juuni 2019. a vaideotsusega nr 17-22.2/19/174-1 vaide rahuldamata.
5.Kaebajad I-IV esitasid 19. juulil 2019 Tartu Halduskohtule ühise kaebuse järgmiste nõuetega: FIE Ain Killing (kaebaja I) taotleb PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/228 tühistamist, FIE Aivo Kivimaa (kaebaja II) taotleb otsuse nr 17-6/19/230 tühistamist, FIE Mati Audova (kaebaja III) otsuse nr 17-6/19/231 tühistamist ja FIE Raivo Viilik (kaebaja IV) otsuse nr 17-6/19/229 tühistamist. Kohus võttis kaebuse 23. juuli 2019. a määrusega menetlusse. Sama määrusega rahuldas kohus kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas 29. märtsi 2019. a otsuste nr 17-6/19/228, nr 17-6/19/229, nr 17-6/19/230 ja nr 17-6/19/231 kehtivuse kuni käesolevas haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni. Vastustaja esitas 23. augustil 2019. a vastuse kaebusele.
6.Pooled on nõustunud asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebajad esitasid 24. septembril 2019 ühiselt täiendavad kirjalikud seisukohad ja tõendid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja I ( FIE Ain Killing ) taotleb PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/228 tühistamist. Kaebaja II ( FIE Aivo Kivimaa) taotleb PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 176/19/230 tühistamist. Kaebaja III (Mati Audova) taotleb PRIA 29. märtsi 2019. a otsuse nr 17-6/19/231 tühistamist. Kaebaja IV ( FIE Raivo Viilik ) taotleb PRIA 29.03.2019 haldusakti nr 17-6/19/229 tühistamist selle õigusvastasuse tõttu. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 19 lg 1 p 4 kohaselt võivad mitu kaebajat esitada ühise kaebuse, kui nõude esemeks olevad sama vastustaja haldusaktid on samalaadsed ning on antud samal õiguslikul alusel ja sarnastel asjaoludel. Kohus on pidanud ühist kaebust praeguses haldusasjas lubatavaks.
8.Kõik kaebajad on kokkuvõtvalt järgmistel sarnastel seisukohtadel.
8.1.Vastustaja on rikkunud vaidlustatud otsuste andmisel mitmeid haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud haldusakti formaalse õiguspärasuse nõudeid.
4(16)
3-19-1386
8.2.PRIA on rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebajad on oma vastuväidetes korduvalt viidanud asjaoludele, mille väljaselgitamine oleks olnud oluline selleks, et teha asjas õige otsus (nt kuidas kujunesid hinnapakkumustes esitatud hinnad, milline on avameremõrdade turg ja kuidas kujuneb nende hind). Vastustaja on uurimispõhimõtte puuduliku rakendamise tõttu tuginenud vaidlustatavate haldusaktide andmisel puudulikele eeldustele.
8.3.Vastustaja on jätnud haldusaktid oluliste asjaolude osas põhjendamata. Vastuväidetes ja vaides esitatud kaebaja vastuväidetele ja selgitustele on vastustaja reageerinud valikuliselt ning läbipaistmatult ja jätnud vastamata vastuväidete sisule. Sisuliselt ei ole vastustaja kaebajate seisukohti, selgitusi ja vastuväiteid haldusaktide andmisel arvesse võtnud. Haldusaktides mainib vastustaja esimest korda haldusmenetluse jooksul, et täiendav kontroll kaebajate taotluste suhtes on alustatud kaebajaid puudutava vihje alusel. Seega ei teavitanud vastustaja enne haldusakti andmist kaebajaid haldusmenetluses tähtsust omavatest materjalidest/asjaoludest. Kaebajatel ei ole olnud võimalik tutvuda kõigi asjas tähtsust omavate dokumentidega ega esitada neile vastuväiteid.
8.4.Vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebajate suhtes tehtud PRIA 29. märtsi 2019. a otsused tuginevad kontrolliaruandele ning sisaldavad identseid põhjendusi.
8.5.Vaidlustatud otsused on vastuolus kehtiva õigusega. Kaebajad on täitnud kõik seaduses sätestatud eeldused püügivahendi parendamise toetuse saamiseks. Kaebajad ei ole esitanud PRIA-le valeandmeid ning kõik maksed, mida vastustaja nimetab otsustes fiktiivseteks, omasid selget majanduslikku tähendust ning olid tehtud reaalsete tsiviilkohustuste täitmiseks. Vastustajal on haldusaktides esitatud väidete osas tõendamiskoormis, mida vastustaja täitnud ei ole.
8.6.Kaebajad on täitnud meetme määruses ja KTKS-s toodud eeldused püügivahendite parendamise toetuse saamiseks ning PRIA on õiguspäraste haldusaktide alusel neile toetused määranud ja ka välja maksnud. Järelkontrolli käigus on vastustaja ekslikele eeldustele tuginedes ning õigusaktide vale tõlgendamise tulemusel jõudnud seisukohale, et kaebajaid soodustavad haldusaktid tuleb tühistada ning makstud toetused tagasi nõuda.
8.7.Vastustaja on kontrolliaruandes kinnitanud kohapealse kontrolli läbiviimist ning fikseerinud investeeringu objektiks olnud püügivahendite olemasolu. Iga kaebaja on omandanud taotluses märgitud püügivahendid. Vastustajal ei ole etteheiteid püügivahendite vastuvõtmise kohta. Nimetatud püügivahendite valmistamine on toonud selle valmistajale kulusid materjali ja tööaja näol. Kuna teenuseosutajad on püügivahendid valmistanud tellimuse alusel ja hinnapakkumustes märgitud tingimustel, on igal vastaval teenuseosutajal õigus saada kokkulepitud tasu.
8.8.Taotluse dokumentide koostamiseks kasutasid kõik kaaskaebajad Osaühing Projektimeister teenuseid. Muu hulgas vormistas teenusepakkuja esindaja Indrek Jürgenstein elektroonilisele kujule kaebajatele suuliselt esitatud hinnapakkumused, andis nõu ning mõnel juhul vahendas ka dokumente ning suhtlust PRIA ja kaebajate vahel.
9.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
9.1.Vastustaja on vaidlustatavate otsuste tegemisel käsitlenud kõiki olulisi asjaolusid ning vaidlustatud otsused on õiguspärased. Sisuline vaidlus hõlmab kahte asjaolu – kolme 5(16)
3-19-1386
võrreldava hinnapakkumise nõude täitmine ning omafinantseeringu tasumise nõude täitmine ja investeeringuga seotud arvete tasumine.
9.2.Hinnapakkumiste osas tuvastas vastustaja täiendavas kontrollis, et toetuse saajad olid esitanud omavahel võidukaid hinnapakkumisi ning arveid. Toetuse saajad ei ole esitanud kolme võrreldavat hinnapakkumist iseseisvate ettevõtete poolt. Pakkumised ei ole pakkujate poolt iseseisvalt koostatud, vaid tegemist on taotlejate poolt eelnevalt sisuliselt kooskõlastatud pakkumistega. Seetõttu on tegelikkuses jäetud täitmata meetme määruse §-s 6 sätestatud nõuded. Pakkumused on fiktiivselt loodud, et kunstlikult luua PRIA-le ettekujutus kolme iseseisva hinnapakkumuse esitamise kohta.
9.3.Teenusepakkuja kasutamine hinnapakkumiste esitamiseks ei tähenda, et taotlejad ei omanuks tegelikku kontrolli esitatud hinnapakkumiste (sisu) üle. Lisaks vormistuslikule poolele olid hinnapakkumised omavahel kokku lepitud ka sisuliselt, mis viiski vaidlustavate otsuste tegemiseni (kontrolliaruande p 4.2.).
9.4.Omafinantseeringu tasumise ja investeeringuga seotud arvete tasumist ringmaksetena on vastustaja põhjendanud igas vaidlustatavas otsuses ja oma kontrolliaruandes. Vastustaja on hinnanud kõiki asjaolusid kogumis ning jõudnud järeldusele, et kaebajad ei ole täitnud meetme määruse § 3 ja § 10 lõikes 2 sätestatud nõudeid, st investeeringuobjektide eest on jäetud tegelikkuses tasumata ning see nõue on täidetud vaid kunstlikult.
9.5.Toetuse saajad esitasid teadlikult PRIA-le valeandmeid, tõendamaks investeeringu tegemist, ning taotlejale seatud omafinantseeringu tasumise nõue olid neil jäänud tegelikkuses täitmata. Asjas kogutud andmetele tuginedes selgus, et toetuse saajad on investeeringuobjekti eest tasunud pangaülekannetega omavaheliste edasi-tagasi maksetega, kasutades investeeringuobjektide eest tasumisel ülekande tegemiseks ajutisi laene. Seega ei ole tõendatud tegelik täies ulatuses tasumine omafinantseeringu ning investeeringuobjekti eest.
9.6.Vajalik on arvestada asjaolusid (neli taotlejat, nende omavaheline kokkupuude hinnapakkumiste tegemisel, hinnapakkumiste vormiline ja sisuline pool, vastastikku arvete tegemine ja rahaülekannete tegemine) kogumis. Tuginedes haldusmenetluses kogutud andmetele ning hinnates neid omavahelises seoses, on võimalik üheselt jõuda järelduseni, et kõnealused neli taotlejat esitasid PRIA-le teadlikult kooskõlastatud andmeid ja dokumente, jättes tegelikkuses ja teadlikult investeeringu eest omaosaluse tasumata. Eeltoodud põhjustel ei ole kaebajad tegelikkuses toetuskõlbulikud ning vastustaja tunnistas õigustatult nende taotluste rahuldamiste otsused kehtetuks ning küsis väljamakstud toetused tagasi.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kõik kaebajad on füüsilistest isikutest ettevõtjatest kutselised kalurid, kes teostavad püüki Pärnu ja Liivi lahe piirkonnas. Kaebajad taotlesid maaeluministri 17. aprilli 2017. a määruse nr 34 „Püügivahendi parendamise toetus“ (meetme määrus) alusel PRIA-lt toetust Meetme 1.15 raames. Kaebajad on taotlenud toetust meetme määruse § 2 lg 1 p-s 2 nimetatud tegevuseks, st hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega avameremõrdade soetamiseks.
11.Vaidlustatud otsustega tunnistas PRIA kehtetuks oma varasemad otsused kaebajatele püügivahendi parendamise toetuste määramise kohta ning nõudis alusetult väljamakstud toetussummad tagasi.
6(16)
3-19-1386
Vastustaja on toetusi tagasi nõudes tuginenud KTKS § 53 lg-tele 1 ja 4, § 54 lg-tele 1, 2 ja 4, § 55 lg-le 1, § 32 lg 3 p-dele 1 ja 4, § 30 lg 9 p-dele 1 ja 3 ning Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-le 1. Viidatud sätetest tulenevalt tunnistatakse toetuse taotluse rahuldamise otsus kehtetuks, kui toetuse saaja ei täida Euroopa Liidu õigusaktides või käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustusi (KTKS § 32 lg 3 p 4) ning kui toetuse taotleja, taotlus või kavandatav tegevus ei vasta vähemalt ühele nõudele, mis on esitatud taotlejale, taotlusele või toetatavale tegevusele (KTKS § 30 lg 9 p 1; § 32 lg 3 p 1). Samuti kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil (KTKS § 30 lg 9 p 3; § 32 lg 3 p 1). KTKS § 27 lg 4 p-st 4 tuleneb taotlejale kohustus, et taotluses esitatud andmed on täielikud ja õiged. Vastustaja on tuginenud nõukogu määruse (EÜ, EURATOM) nr 2988/95 artikkel 4 lg-le 3, mis sätestab, et kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel (KTKS § 53 lg 1). Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-st 1 tuleneb, et kui pädev asutus on teinud kindlaks, et käitaja on seoses Euroopa Kalandusfondi või Euroopa Merendus- ja kalandusfondi (EMKF) toime pannud pettuse, on kõik kõnealuse käitaja esitatud taotlused EMKF-i toetuse saamiseks vastuvõetamatud alates kuupäevast, mil tehakse esimene ametlik otsus seoses pettusega, nagu on määratletud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis 1.
12.Kõikide kaebajate vaidlus vastustajaga seisneb peaasjalikult selles, kas kaebajad on täitnud kolme võrreldava hinnapakkumuse nõude meetme määruse § 6 lg 1 tähenduses ning omafinantseeringu tasumise nõude määruse § 3 tähenduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajatele saab ette heita omafinantseeringu tasumise nõude väidetavat rikkumist raha nn ringmaksete kaudu ning kas kaebajad tekitasid toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Vastustaja on seisukohal, et kaebajad on täitnud omafinantseeringu nõude ning selle tõendamiseks arvete tasumise kohustuse ja PRIA-le esitamise nõuded näiliselt. Kaebajad sellega ei nõustu. Põhjendamis- ja ärakuulamiskohustuse täitmine
13.Kaebajad leiavad kõikide vaidlustatud otsuste puhul, et need on vormiliselt õigusvastased ning vastustaja on rikkunud põhjendamis- ja ärakuulamisnõuet ega ole otsustamiseks vajalikke asjaolusid välja selgitanud.
14.HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1 ls 1). Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest 7(16)
3-19-1386
haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (HMS § 56 lg 1 ls 2). Kõigi nelja vaidlustatud otsuse puhul leiab kohus, et otsuste põhjendused on raskesti jälgitavad. Põhjendused on liigendatud alapealkirjadega. Alapealkirja „Hinnangud toetuse saaja vastuväidetele“ all on raskesti eristatav, milles seisnevad toetuse saaja vastuväited ja milles täpsemalt vastustaja hinnang (seisukoht) neile. Selle alajaotuse lõpus on vastustaja loetlenud veel rea õigusnorme, mille puhul ei ole üheselt aru saada, kas neile viidatakse seoses kaebaja vastuväidete lahendamisega või on need otsuse õiguslikuks aluseks. Samas paikneb otsuste viimases lõigus vaidlustamisviide, mis samuti ei eristu arusaadavalt otsuse ülejäänud tekstist. Kohus leiab siiski, et eeltoodud vormiline minetus ei muuda vaidlustatud otsuseid sedavõrd ebaselgeks ega arusaamatuks, et oleks alust üksnes sel põhjusel otsuseid tühistada (HMS § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Vaidlustatud otsustes on vastustaja ära näidanud nende andmise õiguslikud alused, kirjeldanud faktilist olukorda ja näidanud ära iga otsuse aluseks olevad tõendid, millel konkreetse kaebaja puhul varasem otsus kehtetuks tunnistatakse ja toetus tagasi nõutakse. Otsustes on eraldi põhjendused esitatud selle kohta, miks vastustaja hinnangul ei ole kolme hinnapakkumuse nõue täidetud ning miks ta leiab, et toetuse väljamaksmise aluseks olevad nõuded on täidetud kunstlikult. Ebaselgest vormistusest hoolimata on vastustaja kajastanud vaidlustatud otsustes kaebajate vastuväiteid. Seda, kas kaebajate vastuväiteid on asjakohaselt arvesse võetud ja otsustamiseks vajalikud asjaolud välja selgitatud, hindab kohus haldusaktide sisulist õiguspärasust hinnates. Vastustaja on vaidlustatud otsustes faktiliste põhjenduste osas märkinud, et asjaolud on täpsemalt välja toodud kontrolliaruandes, viidates ka selle alajaotusele. HMS § 56 lg 1 ls-st 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast (nt Riigikohtu 11. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-90-14, p 17) tulenevalt on haldusaktis muule adressaadile kättesaadavale dokumendile viitamine õiguspärane, kui haldusakti põhilised põhjendused sisalduvad haldusaktis endas. Praegusel juhul on see nõue kohtu hinnangul täidetud – vaidlustatud otsused sisaldavad põhilisi põhjendusi.
15.HMS §-st 40 tuleneb haldusorgani kohustus menetlusosalise arvamus ja vastuväited enne teda koormava haldusakti andmist ära kuulata. Kõiki kaebajaid on teavitatud täiendava kontrolli algatamisest (I kd, tl 186 –190). Kaebajad on saanud esitada vastuväited ja seisukohad kontrolli käigus tuvastatule (vastustaja vastavad järelepärimised I kd A. Kivimaale (tl 66), R. Viilikule (tl 190), A. Killingile (tl 178) ja M. Audovale (tl 194). Kaebajad on saanud esitada oma seisukohti ja teavet vastuseks vastustaja jäerelepärimistele (A. Killing I kd, tl 31; A. Kivimaa tl 59; M. Audova, tl 180; R. Viilik tl 123, A. Killing tl 179). Kõik kaebajad on saanud esitada oma vastuväited kontrolliaruandele (I kd tl 151-156) ning neid on kajastatud ka vaidlustatud otsustes. Kaebajad on oma seisukohti ja vastuväiteid saanud täiendavalt esitada vaietes PRIA-le. Kaebajad on väitnud muude menetluslike rikkumiste hulgas ka seda, et alles vaidlustatud otsusest said nad teada, et järelkontrolli alustati vihje alusel, ning nad ei ole saanud tutvuda seetõttu kõikide asja materjalidega. Kohtu hinnangul ei saa see asjaolu viia järeldusele ärakuulamiskohustuse rikkumisest, mis tingiks vaidlustatud otsuste tühistamise. Ärakuulamisnõude täitmise seisukohast on oluline, et kaebajatele oli teada, millised tõendid kontrolli tulemusena aluseks võeti ning millised järeldused vastustaja sellest tegi. Selles osas on kaebajatele olnud ärakuulamine tagatud. Menetlusosalise õigus olla ära kuulatud ei ole ka 8(16)
3-19-1386
absoluutne. Näiteks võimaldab HMS § 40 lg 3 p 4 erandi ärakuulamisest juhul, kui see on vajalik haldusmenetluse eesmärgi saavutamiseks. Vastustajal on õigus täiendava kontrolli läbiviimiseks sõltumata sellest, kas ajendiks on vihje või muu teave.
16.Kaebajad heidavad vastustajale ette ka uurimispõhimõtte rikkumist. EMKF-i rakenduskava auditeerimisasutus on viinud läbi meetme 1.15 raames 2017. a esitatud taotluste tegevusauditi, milles toodi olulise tähelepanekuna välja taotleja ja hinnapakkujate vahelisi seoseid. Sellele teabele tuginedes on vastustaja pöördunud kaebajate poole järelepärimistega, et vastustajale esitataks meilivahetus pakkujatega ja pakkumuste originaaldokumendid ning pangakonto väljavõtte (I kd: A. Killing tl 32 ja190; A. Kivimaa tl 58 ja 62; M. Audova tl 97 ja 180; R.Viilik tl 123 ja 126). Vastustaja on kontrollaktis ja vaidlustatud otsustes kirjeldanud, millistele tõenditele tuginedes ta oma järeldused teeb. Kuigi kaebajad ei nõustu vastustaja järeldustega pakkumuste nõuetekohasuse ja omafinantseeringu tegeliku tegemise kohta, ei tähenda see, et vastustaja poleks asjaolusid välja selgitanud. Asjaolude väljaselgitamiseks on kõikide kaebajate puhul läbi viidud kohapealsed kontrollid (protokollid, I kd tl 92, 181, 185 ja 192).
17.Eelnevat arvestades ei ole vastustaja teinud selliseid menetlus- ega vormivigu, mis juba ilma sisulist õiguspärasust hindamata annaks aluse vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Hinnapakkumuste esitamine
18.Meetme määruse § 6 lg 1 näeb ette, et taotleja küsib toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust koos tehniliste tingimuste loeteluga, mis osutavad tehnilisele spetsifikatsioonile (hinnapakkumus). Kui taotleja taotleb toetust püügivahendi soetamiseks, peavad hinnapakkumusest nähtuma püügivahendi materjal, püügivahendi silmasuurus ja muud olulised andmed.
19.Vastustaja on kõigi nelja kaebaja puhul asunud seisukohale, et taotlustele lisatud hinnapakkumused ei väljenda pakkujate tegelikku tahet, vaid need on koostatud vastastikku kokku leppides.
20.Vaidlustatud otsustes osutab vastustaja esmalt pakkumuste vormistuslikule küljele, ms on viinud vastustaja veendumusele, et pakkumused on kokku lepitud ja fiktiivsed, püüdes luua vastustajas ettekujutust kolme nõuetekohase pakkumuse esitamisest. Kontrolliaruande (I kd, tl 143-150p) p-s 4.2 toob vastustaja välja, et kõik Mati Audovale, Aivo Kivimaale ja Raivo Viilikule esialgselt esitatud hinnapakkumused edastati PRIA-le Word failidena ning on viimati modifitseeritud 9. juulil 2017 arvutis, mille kasutajanimeks on Dell. Kõik hinnapakkumused on tehtud sama vormistusega ning erinevad teineteisest vaid hinnapakkuja kontaktandmete, pakkumuse kuupäeva ning lõpphindade poolest, ülejäänud sisu on identne, sisaldades isegi sama trükiviga („2-metrise sammuga“). Materjali hinnad on hinnapakkumistel samad, kuid valmistamise kulu muutub lineaarselt ja on vastavalt 5000, 5500 ja 6000 eurot. Ain Killingi toetustaotluse osas leidis vastustaja kontrolliaruandes, et see esitati septembris 2017 toimunud täiendavas taotlusvoorus, kuid ka temale tehtud hinnapakkumustel on eelmise kolme taotlejaga sarnaseid omadusi: sama vormistus, samade materjalide loetelu ja hinnad ning muudetud samal kuupäeval (11. september 2017) arvutis kasutajanimega Dell, kuid tema taotlusele lisatud hinnapakkumused on kõik esitatud pdf failidena. 9(16)
3-19-1386
21.Kaebajad on selgitanud, et kasutasid taotlusdokumentide vormistamiseks ja PRIA-ga suhtlemiseks teenusepakkujat (Indrek Jürgenstein Projektimeister OÜ-st). I. Jürgensteini e-kiri selgitustega (I kd, tl 13). Teenusepakkuja on selgitanud, et tema ülesandeks oli taotlejatele nõuete selgitamine ning kontrollida, kas need nõuded on täidetud, ja vajadusel vormistada taotlemiseks vajalikud dokumendid. Selgituste kohaselt soovitas teenusepakkuja hinnapakkumiste võtmiseks kasutada ekspertarvamuse saamiseks koostatud avaldust, mis sisaldas püügivahendite jooniseid ja kirjeldusi. Paljudele taotlejatele andis ta ka hinnapakkumiste näidised (dokumendimallid, kus oli hinnapakkumise struktuur välja toodud). Enamasti tõid taotlejad vormistamiseks tagasi needsamad pakkumiste näidised, kuhu hinnapakkujad olid käsitsi enda pakkumise konkreetsed andmed (materjalide spetsifikatsioonid, kogused, maksumused, pakkumise kehtivus jms) peale kirjutanud. Teenusepakkuja vormistas need enda arvutis Wordi failina. Taotluste esitamine PRIA-le toimus taotleja poolt digiallkirjastatud konteineri saatmisega PRIA e-posti aadressile. Kuna suurem osa kaluritest ei ole igapäevased arvutikasutajad ja mõned ei tee seda üldse, siis enamasti toimus ka taotluse allkirjastamine teenusepakkuja arvutis, kes edastas taotluse PRIA-le.
22.Kohus nõustub kaebajatega, et meetme määrus ei sätesta vorminõudeid, millele esitatavad hinnapakkumused peaksid vastama. Kaebajate selgitused ning Projektimeister OÜ e-kirja sisu veenavad selles, et kalurid ei pruugi nende igapäevatöö olemust arvestades olla asjatundlikud arvutikasutajad ega toetustaotluste koostajad. Vastavat teenust pakkuvate ettevõtjate kasutamine toetustaotluste ja lisade koostamiseks on kohtule teadaolevalt levinud praktika. Samuti on arusaadav, et sama teenusepakkuja koostatud sarnase eesmärgi ja sisuga dokumendid näevad vormistuslikult ühesugused välja ning on koostatud samas arvutis. Protsessi optimeerimise huvides on otstarbekas kasutada trafaretseid vormistusi ja sõnastusi ning seejuures ei saa iseenesest võltsimisele ega kuritarvitustele osundada ka tekstist teksti korduv kirja- või hooletusviga, millele vastustaja tähelepanu juhib.
23.Seega ei pea kohus üksnes eeltoodud vormistusega seotud argumente piisavaks, et pidada kaebajate pakkumusi kokkulepituteks ning esitatuks vastustajale nõuetekohasusest mulje loomiseks. Samas viivad sellele järeldusele vastustaja poolt osundatud tõendid ja nende analüüsil põhinevad seisukohad kogumis.
24.Vastustaja leiab, et kuna puuduvad hinnapakkujate esitajate allkirjad, ei ole tuvastatav pakkujate tegelik isik ja tahe vastav pakkumus esitada. Vastustaja on pidanud taotlusi koos nende lisadega, milleks on olnud ka allkirjastamata hinnapakkumused, esmalt nõuetekohaseks ja toetused välja maksnud. Allkirjanõude täitmist on vastustaja hakanud kontrollima ning allkirjastatud pakkumusi nõudnud alles järelkontrolli käigus. Arusaamatuks jääb, miks vastustaja ei pööranud tähelepanu taotlusele lisatud hinnapakkumiste vormilisele puudusele (allkirjade puudumine) olukorras, kus ta samas palus kõikidel praeguse haldusasja kaebajatel üle vaadata pakkumused neis märgitud hinna osas ja seda vastavalt turutasemele korrigeerida (I kd, tl 14). Kohtu hinnangul on siiski põhjendatud vastustaja kahtlus, et hiljem allkirjastatult esitatud pakkumused on koostatud spetsiaalselt vastuseks järelepärimistele. Kaebajatele PRIA-ga suhtlemisel teenust osutanud äriühing märgib kohtule esitatud e-kirjas (tl 13), et enamasti tõid taotlejad vormistamiseks tagasi needsamad pakkumiste näidised, kuhu hinnapakkujad olid käsitsi enda pakkumise konkreetsed andmed (materjalide spetsifikatsioonid, kogused, maksumused, pakkumise kehtivus jms) peale kirjutanud. Praeguse haldusasja kaebajatest kaks 10(16)
3-19-1386
(A. Kivimaa ja M. Audova on vastuseks PRIA järelpärimisele teatanud, et said pakkumused paberil (I kd, tl 59 ja 94). Kaebajad A. Killing ja R. Viilik on teatanud, et kohtusid pakkujatega isiklikult ega väida kirjalike pakkumuste olemasolu (I kd, tl 31 ja 124) Hoolimata vastustaja varasemast tegevusest taotluste ja nende lisade nõuetekohasuse hindamisel jääb aga arusaamatuks, miks ei ole kaebajad ise PRIA-le ega kohtule esitatud ka hiljem teenusepakkuja e-kirjas märgitud dokumente (avaldused), millele pakkujad oma pakkumuse konkreetsed detailid peale kirjutasid. Kaebajate jaoks pidi haldusmenetluses (hiljemalt otsuse eelnõudega tutvudes) olema selge, et vastustajal on kahtlus tegelike hinnapakkumuste olemasolus. Kohtu hinnangul ei ole määrav vastustaja poolt välja toodud sarnase arvutusvea kordumine, kuna vaidlust ei ole selles, et taotlusega seotud dokumente PRIA-le aitas vormistada teenuse osutaja ning samu dokumendipõhjasid kasutades võis varasem viga inimliku eksimuse tõttu edasi kanduda järgmistesse dokumentidesse. Küll aga veenab kohut vastustaja järelduse asjaolu, et kaebaja selgitustes kirjeldatud pakkumusi püügivahendi valmistajatelt ei ole PRIA-le ega kohtule vaidluse tekkimisel esitatud. Olukorras, kus kaebajad ega teenuse osutaja ei ole selliste pakkumuste algsete käsikirjaliste variantide olemasolul pidanud vajalikuks neid säilitada, ei ole võimalik enam ka veenvalt tõendada, kas ja millise sisu ning hinnaga pakkumusi konkreetsed püügivahendite pakkujad kaebajatele tegid. Kaebajatel toetuse taotlejatena on olnud kohustus esitada taotluses täielikke ja õigeid andmeid (KTKS § 27 lg 4 p 4).
25.Vastustaja on seisukohal, et hinnapakkumused ei ole tehtud kolme iseseisva pakkuja poolt. Meetme määruse § 6 lg 1 kohaselt tuleb toetustaotlusele lisada vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest. Haldusasja materjalidest ei saa teha järeldust, et pakkujad käesoleva juhtumi nelja kaebaja puhul oleks omavahel juriidilises või majanduslikus sõltuvuses. Iseseisvate ettevõtjate omavahelisi mitteformaalseid kokkuleppeid pakkumuste tegemisel ei saa samas välistada. Asjaolu, et toetuse saajate ning pakkujate ring mõneti kokku langeb, on kohtu arvates veenvalt selgitatav sellega, et tegemist on sama piirkonna kaluritega ning toetuse objektiks olevad püügivahendid on spetsiifiline toode, mille pakkujate hulk ei saa olla piiramatu. Eelnevalt asus kohus ka seisukohale, et pelgalt pakkumuste vormiline sarnasus ei saa tähendada nende fiktiivsust ega pakkumuste kokkuleppimist, kui dokumendid on vormistatud sama teenusepakkuja kaasabil. Asjaolu, et pakkujad ei ole pakkumusi koostanud omakäeliselt ning need vormistas teenust pakkuv äriühing, ei anna veel alust järelduseks, et need pole iseseisvate (üksteisest sõltumatute ettevõtjate) pakkumused. Tihe omavaheline äriline suhtlus ei pruugi tähendada ettevõtjate juriidilist või majanduslikku sõltuvust ega anna alust eeldada pakkumuste kokkuleppimist.
26.Vastustaja on esitanud pakkumuste ja pakkujate andmed kokkuvõtva tabelina (kontrolliaruanne lk 8; I kd tl 146p). Lisaks vormistuslikule küljele (sama arvuti, sama vormistus ja sõnastus, samad kirjavead) on vastustaja jõudnud järeldusele, et kõikide pakkumuste materjalide hinnad on samad ning valmistamise hind muutub lineaarselt, vastavalt 5000, 5500 ja 6000 eurot. Kohtu hinnangul ei ole pakkumuste kokkuleppimise kahtlust tekitav niivõrd nende väline sarnasus ja sõnastus, kuivõrd vastustaja poolt välja toodud tähelepanek pakkumuste hindade nn lineaarsest suurenemisest, mis võimaldas Ain Killingile tehtud pakkumustest parima 11(16)
3-19-1386
pakkumuse teha Mati Audoval (pakkumuse võttis üle Raivo Viilik), Aivo Kivimaale Mati Audoval, Mati Audovale Aivo Kivimaal ja Raivo Viilikule Kalev Tabril, mille võttis üle Ain Killing. Kaebaja on küll selgitanud, et piiratud turu tingimustes sellise spetsiifilise toote puhul nagu praeguse vaidluse investeeringuobjekt, kasutavadki kõik selle toote valmistajad samu materjale ning kokkulangevused on paratamatud ka muude hinna elementide puhul. Pakkumuste hinnakujunduse sarnasus koosmõjus eelnevalt välja toodud asjaoludega kogumis veenab kohut vastustaja järelduse õigsuses, st et pakkumused olid koostatud eelnevalt kokku leppides ning sooviga jätta muljet nõuetekohastest pakkumustest. Omafinantseeringu tasumise nõue
27.Meetme määruse § 3 kohaselt on püügivahendi parendamise toetuse puhul omafinantseeringu minimaalne määr 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest. Vastavalt meetme määruse § 10 lg-le 2 peab toetuse saaja olema soetatud vara, mille kulude hüvitamiseks ta taotleb toetuse maksmist, vastu võtnud ja selle eest tasunud. Vastustaja on vaidlustatud otsustes viidanud KTKS § 27 lg 4 p-le 4, mille kohaselt peavad taotluses esitatud andmed olema täielikud ja õiged. Meetme määruse § 10 lg 5 kohaselt peab toetuse saaja esitama koos maksetaotlusega abikõlbliku kulu tegemist tõendava algdokumendi ärakirja ja nimetatud kulu maksmist tõendava maksekorralduse või pangakonto väljavõtte (p 1). Samuti tehtud töö või soetatud vara vastuvõtmist tõendava dokumendi (p 2).
28.Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla toetuse eest soetatud püügivahendite olemasolu ühegi kaebaja puhul. Kohapealse kontrolli aktides on tuvastatud, et investeering on teostatud ja püügivahendid visuaalsel vaatlusel kasutusvalmis (kohapealse kontrolli akt A. Killing (I kd, tl 181), R. Viilik (I kd, tl 192), A. Kivimaa (I kd tl 185), M. Audova (I kd, tl 92)). Vastustaja ei ole väitnud püügivahendite puudumist ning tal ei ole etteheiteid püügivahendite vastuvõtmise kohta. Samuti ei ole ta väljendanud mistahes kahtlust selle üle, et tegemist on toetuse eest soetatud mõrdadega ega väitnud, et samu mõrdasid on erinevate kontrollide käigus kontrollimiseks esitatud ja tegelikult neid valmistatud ega soetatud pole. Seega ei ole ühegi kaebaja puhul vaidlust, et iga kaebaja on omandanud taotluses märgitud püügivahendid. Kohtu arvates on mõistlik eeldada, et iga ettevõtja, kes on tellitud toote üle andnud, nõuab ka selle toote eest tasumist. Seega on alust ka eeldada, et püügivahendite eest tasuti hinnapakkumuses näidatud hind, mida vastustaja on pidanud taotlust rahuldades aktsepteeritavaks.
29.Vastustaja on kontrolliaruandes (p 4.3) jõudnud kõikide kaebajate puhul järeldusele, et vastastikku võidukaid pakkumisi ja arveid esitades võib olla tegemist nn risti ostmisega ning hindasid on tõstetud omafinantseeringu võrra, mille abil on kunstlikult loodud tingimused omafinantseeringu nõude täitmiseks. Vastustaja põhjendab oma järeldust sellega, et investeeringuobjektide eest on ülekanded tehtud lähestikustel kuupäevadel ja sarnaste summadega, mis on tekitanud vastustajas kahtluse, et toetuse saajad on teineteisele kandnud sama rahasumma ja teeninud toetuse saamisega alusetult kasumit. Vastustaja on kõikide kaebajate puhul asunud seisukohale, et investeeringuobjekti eest on jäetud tegelikkuses tasumata, täites selle nõude seetõttu vaid kunstlikult. Seega on toetuse saaja 12(16)
3-19-1386
vastustaja arvates teadlikult esitanud PRIA-le valeandmeid, tõendamaks investeeringu tegemist. Vastustaja on jõudnud järeldusele, et kaebajad, olles vastastikku üksteisele hinnapakkumusi tehes osutunud parimaks pakkujaks, on investeeringu eest tasunud nn edasitagasi või ringmaksetega ning vastastikuste laenude abil. Vastustaja on kontrolliaruandes kajastanud kaebajate vastastikuseid tehinguid ning esitab need kokkuvõtvalt kontrolliaruande p-s 4.3 tabelina (I kd, tl 148).
30.Vastustaja on teinud esitatud pangakonto väljavõtetest järelduse, et investeeringuobjekti eest on tasutud järgnevate mustrite järgi: laenu saamine, edasi-tagasi makse investeeringuobjekti eest, laenu tagastamine. Pangakontode väljavõtetest nähtuvad ka suurtes summades kanded sularahaga, mille päritolu ei ole võimalik tuvastada. PRIA teeb kontrolliaruandes (lk 12) järelduse, et edasi-tagasi maksetega on toetuse saajad kokku PRIA-le näidanud 120 474 euro eest investeeringute tegemist järgnevalt: 1) Ain Killing ja Raivo Viilik kandsid 10.-11. mail 2018 toimunud ülekannetega teineteisele 27 702 eurot ja 28 026 eurot, näidates PRIA-le edasi-tagasi maksega kokku 55 728 euro tasumist; 2) Mati Audova ja Aivo Kivimaa näitasid 4.-5. juuni 2018 ülekannetega 27 702 eurot edasitagasi kandes koguinvesteeringu 55 404 eurot tasumist; 3) Ain Killing kandis 3. augustil 2018 Raivo Viiliku kontole investeeringuobjekti eest 9 342 eurot ning 6. augustil 2018 kandis Raivo Viilik sama summa Ain Killingi kontole tagasi, näidates investeeringuobjekti eest tasumist. Seega reaalselt ei ole Ain Killing seda kulutust teinud.
31.Kohtu hinnangul kinnitavad vastustaja lõppjäreldust järgmised kaebajate vahel toimunud rahaülekandeid kajastavad tõendid.
31.1.A. Killingil oli tekkinud kohustus tasuda R. Viilikule, kes nõustus mõrdasid tootma M. Audova pakkumuses toodud hinnaga 31 140 eurot +käibemaks (I kd, tl 24). Toimikus on FIE Raivo Viiliku 10. mai 2018. a arve nr 1 FIE Ain Killingile kolme mõrra eest 28 026 euro tasumiseks (I kd tl 27) ja 3. augusti 2018. a arve nr 2 ühe mõrra eest 9342 eurot tasumiseks (I kd tl 28). Mõlemal arvel on A. Killing kinnitanud kauba kätte saamist 03.08.2018, kuid arvel nr 1 on märkus „03.08“ parandatud läbikriipsutusega ja asemele märgitud „10.05“. Mõlema arve tasumine A. Killingi poolt vastavalt 11. mail ja 3. augustil 2018 on tõendatud panga maksekorraldustega (I kd tl 29-30), selgitutest nähtub seos mõrdadega. Eelnevalt kandis R. Viilik (kui võidukas pakkuja A. Killingi taotluse puhul) 10. mail 2019 A. Killingile 27 072 eurot (selgitus arve nr 1, 4M avaveemõrd, 3 TK; kontoväljavõte I kd, tl 182183). A. Killing on saanud 3. augustil 2018 MMMSprattus OÜ-lt ülekande selgitusega „lühiajaline laen“. Samal päeval tegi A. Killing investeeringuobjekti eest tasumiseks ülekande 9342 eurot. R. Viilik kandis 6. augustil 2018 A. Killingile sama summa tagasi, kuigi oli juba varem arve alusel täies mahus tasunud A. Killingile temalt soetatud mõrdade eest. Vastustaja on teinud vaidlustatud otsuses järeldused, et pangakontode väljavõtetelt ilmnevad raha edasi-tagasi maksed. A. Killingi pangakontol puudus enne investeeringuobjektide eest tasumiseks ülekannete tegemist raha investeeringu ja omafinantseeringu eest tasumiseks. Konto väljavõtte kohaselt oli perioodi algjääk 4. mai 2018. a seisuga 2536,91 (I kd tl 182). Kaebaja ei ole esitanud muid tõendeid, millest nähtuks suutlikkus tasuda 20% ulatuses omafinantseeringut. Esimese ülekandega kandis A. Killing R. Viilikule tagasi sama raha, mille R. Viilik vahetult enne Killingi kontole kandis, ning teise makse tasumiseks kasutas A. Killing ülekande tegemiseks ajutist laenu, mille tagastas laenu andjale kohe peale investeeringuobjekti eest 13(16)
3-19-1386
tehtud edasi-tagasi makset. Arusaamatuks jääb, mis põhjusel tagastas R. Viilik 6. augustil 2018 A. Killingile 9342 eurot, st sama summa, mille A. Killing tasus R. Viilikule arve nr 2 alusel 3. augustil 2019.
31.2.R. Viilik pidi pärast pakkuja vahetumist A. Killingile tasuma 2. aprilli 2018. a hinnapakkumuse alusel 23 085 eurot (ilma käibemaksuta). Sellise summa (koos käibemaksuga 27 702) eurot on ta A. Killingile kandnud 10. mail 2018 (konto väljavõte I kd, tl 125-125p). Vastustaja on jõudnud kontrollaktis järeldusele, et Raivo Viilik on investeeringuobjekti eest tasunud edasi-tagasi maksetega, mistõttu ei ole tõendatud täies ulatuses investeeringuobjekti eest tasumine ega ka omafinantseeringu eest tasumine (kontrolliaruande p 5.4). vaidlustatud otsuses (tl 131-133). Kõnealustele tehingutele on eelnenud alates 4. maist 2018 korduvad sularaha sissemaksed. Seega ei saa väita, et R. Viiliku pangakontol poleks investeeringu eest tasumiseks olnud 20% omafinantseeringu katmiseks raha. Sel taustal väärib aga märkimist, et enne 10. mai 2018. a ülekannet A. Killingile on ta saanud M. Audovalt laenu 7000 eurot ning sama summa kandis ta järgmisel päeval ka M. Audovale tagasi. Järgnevalt on alates 11. maist 2018 võetud korduvalt kontolt sularaha. Kaebaja ei ole selgitanud sularaha liikumise tagamaid. Kuna R. Viiliku kontolt on A. Killingile kantud summa investeeringuobjekti kogu hinna ulatuses (27 702 eurot) 10. mail 2018, jääb arusaamatuks, miks ta kandis 6. augustil 2018 A. Killingile tagasi 9342 eurot (selgitusega arve nr 2 , 4 m avameremõrd).
31.3.A. Kivimaa pidi tasuma M. Audovale 27 702 eurot (I kd, tl 84). 5. juuni 2018. a üleandmise-vastuvõtmise akti nr 1 kohaselt on A. Kivimaa müüjana andnud M. Audovale ostjana kolm 4 meetri kõrgust avameremõrda. Aktis on märgitud, et mõrrad on uued ja vastavad hinnapakkumises toodud tehnilistele tingimustele. Samuti seda, et ostja on tasunud mõrdade eest 27 702 eurot (I kd, tl 89). Sama tehingut on pooled kajastanud 4. juuni 2018. a arvel nr 5 (I kd, tl 90) ning nimetatud summa tasumist kinnitab panga maksekorraldus (I kd, tl 91). Pangakonto väljavõttest (I kd, tl 60) ilmneb, et 4. juunil 2018 on M. Audova ja R. Viilik kumbki kandnud A. Kivimaa pangakontole 9000 eurot selgitusega „laen“. Pärast M. Audovale 4. juunil 2018 arve nr 5 alusel 27 0702 euro tasumist on M. Audova 5. juunil 2018 kandnud sama summa A. Kivimaa kontole (selgitusega „4m avaveemõrd ost 3 tk, arve nr 5). 6. juunil 2018 on A. Kivimaa kandnud M. Audovale ja R. Viilikule kummalegi 9000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“. A. Kivimaa kontolt ei nähtu muid kulutusi peale investeeringuobjekti eest tasumise, milleks ta lühiajalist laenu oleks võinud kasutada. Vastustaja on vaidlustatud otsuses kaebaja II kontol toimunud tehingute põhjal järeldanud, et toimus edasi-tagasi makse, mis võimaldas M. Audoval ja A. Kivimaal näidata PRIA-le, et investeeringuobjekti eest on tasutud täies mahus. Peale investeeringuobjekti eest ülekande tegemist ja saamist tagastas A. Kivimaa laenud. Vastustaja on jõudnud pangakonto alusel põhjendatult järeldusele, et A. Kivimaa pangakontol puudus enne investeeringuobjekti eest tasumiseks ülekande tegemist raha investeeringu ja omafinantseeringu eest tasumiseks ning enamuse vajaminevast rahast on ta saanud ajutiste laenude abil, mis kohe peale edasi-tagasi makset laenu andjale tagastati. Omafinantseeringu kohustus täideti seega kunstlikult. (kontrolliaruande p 5.2). A. Kivimaa konto väljavõttelt selgub, et lisaks M. Audovalt ja R. Viilikult saadud laenule (kokku 18 000 eurot) laekus enne investeeringu eest tasumist tema kontole sularaha sissemaksetena kokku veel 8000 eurot ning kontojääk enne mõrdade eest tehtud väljamakset 14(16)
3-19-1386
olnuks iseenesest piisav, et sellest katta omafinantseering 20%. Samas pole teada nende laekumiste allikas ega eesmärk.
31.4.M. Audova pidi tasuma A. Kivimaale samuti 27 072 eurot (tl 84) nagu ka A. Kivimaa temale. M. Audova pangakonto väljavõttelt (tl 95) ilmneb, et 4. juunil 2018 on ta teinud ülekande 9000 eurot A. Kivimaale selgitusega „laen“. A. Kivimaa on teinud M. Audovale ülekande 27 702 eurot 4. juunil 2018 (selgituseks 3 mõrra ost arve nr 5 alusel) ning M. Audova on sama summa kandnud talle 5. juunil 2019 (selgituseks 3 mõrra ost arve nr 5 alusel). Seejärel on A. Kivimaa teinud 6. juunil 2019 M. Audovale ülekande 9000 eurot (selgitusega „laenu tagasimakse“). Konto väljavõttelt nähtub, et juhul, kui M. Audova poleks 4. juunil 2018 teinud laenuna väljamakset A. Kivimaale, olnuks tal omafinantseeringuks vajalik summa olemas. Kuid A. Kivimaale investeeringu eest tasumise hetkel tal sellist raha (20 % investeeringust) arvel ei olnud ning mõrdade eest A. Kivimaale tasumine sai toimuda summast, mille A. Kivimaa oli päev varem M. Audovale kandnud. Vastustaja on M. Audova osas eeltoodud tõendeid silmas pidades leidnud, et kuna ta on investeeringuobjekti eest tasunud n.-ö edasi-tagasi maksega, ei ole tõendatud täies ulatuses investeeringuobjekti eest reaalselt tasumine ega ka omafinantseeringu nõude täitmine (kontrolliaruande p 5.1).
32.Kohus nõustub eelnevat arvestades vastustaja järeldustega kõikide kaebajate osas. Nelja kaebajat puudutavad tõendid kogumis kinnitavad, et nad soovisid ka tegeliku omafinantseeringu osa investeeringuobjektide maksumusest katta vastastikuste maksete ja laenudega ning tagasimaksetega. Kaudselt kinnitab ka investeeringu taolise rahastamise kokkulepe kaebajate tahet kokku leppida toetuse taotlemisel esitatavates hinnapakkumustes.
33.Kaebajad märgivad, et pärast tellitud püügivahendite valmimist ja vastu võtmist tekkis kaebajatel kohustus tööde eest tasuda. Nad on seisukohal, et tavapärases majandustegevuses oleksid nad saanud need nõuded kaebajate arvates omavahel tasaarvestada võlaõigusseaduse § 197 alusel, kuid meetme määruse § 10 lg 5 p-s 1 sätestatu järgi on toetuse väljamaksmise eelduseks abikõlbuliku kulu tegemist tõendava algdokumendi ärakirja ja nimetatud kulu maksmist tõendava maksekorralduse või pangakonto väljavõtte esitamine. Seega olid kaebajad sunnitud tegema vastastikku ülekandeid summades, mis vastasid finantseeringuobjekti kokku lepitud hinnale. Kaebaja ei eita ka, et nimetatud summade kokku saamiseks sõlmisid kaebajad lühiajalisi laenukokkuleppeid. Kehtivast õigusest ei tulene iseenesest, et omafinantseeringuks vajaminev raha saadakse laenutehingu teel. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et vastastikused raha ülekanded kaebajate vahel koosmõjus laenusuhetega väga lühikese ajavahemiku vältel viivad järeldusele, et kaebajad ei ole nõuetekohaselt täitnud omafinantseeringu nõuet.
34.Kaebajad märgivad õigesti, et struktuuritoetuste saamise ja kasutamise puhul kujunev olukord erineb mõneti nn tavalisest majandustegevusest, mis võimaldab paindlikumaid omavahelisi kokkuleppeid tehingute finantseerimiseks. Struktuurivahendite saamise ja kasutamise reeglite kehtestamise ja neist kinnipidamise eesmärgiks on muuhulgas vältida lubamatuid konkurentsimoonutusi. Seetõttu on ka käesoleval juhul olnud oluline järgida omafinantseeringu nõude täitmist.
15(16)
3-19-1386
35.Kaebajad väidavad, et vastustaja on ebaõigesti nimetanud mõrdade soetamisel tehtud tehinguid näilikeks. TsÜS § 89 lg 1 sätte järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Vastustaja on kasutanud sõna „näilik“ rahaülekannete tõttu, mille tulemusena on kaebajad soovinud jätta muljet, nagu oleks täidetud omafinantseeringu miinimumnõue. Vastustaja on vaidlustatud otsustes kaebaja vastuväidetele vastates ka märkinud, et omafinantseeringu osa ei ole võimalik olnud eraldi käsitada, sest kogu investeeringusumma tasumine on toimunud fiktiivsete ülekannete abil. Varasemas kohtupraktikas on leitud, et HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt on kaebajatel kohustus ka esitada tõendid, et ümber lükata vastustaja järeldusi muljest väikese isikute ringi poolt edasi-tagasi maksetega omafinantseeringu nõude kunstlikust täitmisest (nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-1452820, p 23). Vastustaja on lisaks vastastikustele ülekannetele ja lühiajalistele laenudele tuginenud ka pangakontodele nähtuvatele sularahatehingutele. Kui kaebajad on soovinud eristada omafinantseeringu piisavust, on neil endal tõendamiskoormus, et ära näidata vastava raha olemasolu sõltumata vastustaja poolt oluliseks peetud tõenditest.
36.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsuste tühistamiseks puudub alus ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD
37.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb kõigi kaebajate osas rahuldamata, jäävad ka nende menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Tema menetluskulud, kui need on tekkinud, jäävad HKMS § 109 lg 1 ls 4 alusel samuti tema enda kanda.