Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 30.10.2019, Tartu 3-18-1748 P.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.08.2018. a otsuse nr 4.2-1/60411-13 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 07.12.2018. a otsus P.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – P.K., esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Peeter Aleksašin
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 07.12.2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 30.10.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.K.le oli väljastatud relvaluba XXX kehtivusega kuni 11.07.2018 püstoli Star ja gaasirelva Omarex-314 omamiseks enese ja vara kaitseks ning paralleelrelvaluba XXX kehtivusega kuni 11.07.2018 siledaraudse püssi IŽ-54, siledaraudse püssi Toz-34, siledaraudse püssi Mossberg500 ja vintraudse püssi Browning Bar-Affut-Boss valdamiseks jahipidamise eesmärgil.
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 19.02.2018. a otsusega nr 4.2-1/53223-2 peatati P.K relvaloa XXX ja paralleelrelvaloa XXX kehtivus seoses tema tunnistamisega kahtlustatavaks kriminaalasjas nr 17278001228. P.K.le oli esitatud kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 ja § 1573 järgi (ahistav jälitamine ja ähvardamine). KarS § 1573 alusel esitatud kahtlustuse kohaselt oli P.K. alates 13.08.2017 kuni 14.09.2017 oma abikaasaga korduvalt otsinud kontakti ja muul viisil kannatanu tahte vastaselt sekkunud tema eraellu eesmärgiga teda hirmutada. P.K. oli otsinud järjepidevalt kontakti ka abikaasaga lähisugulastega, olles neid korduvalt telefonitsi hirmutanud ja saatnud ähvardavaid sõnumeid. Lisaks kahtlustati P.K. KarS § 120 lg 1 järgi selles, et ta 13.08.2017 kella 6.45 paiku Pärnumaal Oravapesa külalistemaja klaasist ukse taga hoidis vasakut kätt vasakul pool kaenla all kõrgusel, kus ta relva traksides kannab relva ja ütles abikaasale: „Tee uks lahti, muidu tulistan sind läbi ukse.“
3.Prokuratuur lõpetas 29.05.2018. a määrusega kriminaalasjas nr 17278001228 menetluse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2031 alusel seoses kahtlustatava ja kannatanu kokkuleppega. Prokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele KrMS § 2031 alusel seoses leppimisega, kuna kuriteo asjaolud on selged, kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik huvi ning kahtlustatav on kannatanuga leppinud. P.K.le määrati kohustus kinni pidada tütre ja abikaasaga telefoni teel suhtlemisele seatud piirangutest. Kohustuse täitmise tähtaeg oli määruse kohaselt kuus kuud (s.o kuni 29.11.2018).
4.P.K. esitas 11.06.2018 PPA-le avalduse nr 4.2-1/60411-1 relvaloa vahetamiseks ja avalduse nr 4.2-1/60413-1 paralleelrelvaloa vahetamiseks.
5.Piirkonnapolitseinik teostas 27.06.2018 järelevalvet P.K. elukohas ning tuvastas, et relvahoiutingimused vastavad seaduses kehtestatud nõuetele. Samas leidis piirkonnapolitseinik, et kuivõrd isik on olnud kahtlustatav isikuvastase süüteo toimepanekus, siis on olemas oht, et isik ei suuda jääda vastutustundlikuks kõrgendatud ohu allika käitlemisel ning eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea ta põhjendatuks P.K.le relvaloa väljastamist.
6.PPA tegi 08.08.2018. a otsuse nr 4.2-1/60411-13 relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamise ja relvaloa väljastamisest keeldumise kohta. PPA leidis, et P.K. ei ole sobiv isik relvaloa omamiseks, sest tegemist on isikuga, kes ei suuda teatud olukordades oma käitumist kontrollida. PPA lõpetas otsusega relvaloa XXX ja paralleelrelvaloa XXX kehtivuse peatatuse ja keeldus relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3 alusel P.K.le relvaloa väljastamisest põhjusel, et ta on oma käitumise ja eluviiside tõttu sobimatu relvaluba omama. Otsusega kohustati P.K. võõrandama relvad ja laskemoon kolme kuu jooksul peale loa kehtivuse lõppemist.
7.P.K. esitas 07.09.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 08.08.2018. a otsuse tühistamiseks. Kaebaja leidis, et PPA pole hinnanud kõiki asjaolusid ning otsus tugineb formaalsetele põhjendustele. Kaebaja hinnangul on PPA otsust põhjendatud läbivalt ja eelkõige kriminaalasja algatamise ja isiku kahtlustatavaks tunnistamise fakti kaudu. PPA otsus, millega keelduti kaebajale uue relvaloa väljastamisest, riivab kaebaja arvates tema põhiseaduse (PS) §-st 19 tulenevat üldist vabaduspõhiõigust omada ja kasutada tulirelva enda turvalisuse ja vara kaitse eesmärgil.
8.Tartu Halduskohus jättis 07.12.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus on põhjendatud, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Halduskohus pidas usaldusväärseks PPA poolt kogutud tõendeid ning nendest juhindumist. Halduskohtu hinnangul on PPA otsuse resolutsioonis õigesti viidanud RelvS § 36 lg 4 p-le 3 ja otsuse motiveerivas osas on relvaloa väljastamisest keeldumise põhjendused välja toodud.
Halduskohtu hinnangul on kaebaja arusaam, et kaevatava otsuse tegemise tingis kaebaja suhtes kriminaalasja algatamise ja tema kahtlustatavaks tunnistamise asjaolu, väär. Kaevatava otsuse tingis kaebaja eelnev käitumine, mis seisnes abikaasa ja tema lähedaste tülitamises ja ähvardamises. Halduskohus nõustus vastustajaga, et isik, kellel on kodus relv, peab suutma enda emotsioone kontrollida ja ei tohi olla vägivaldne, sest vastasel juhul võib ta relva kasutada ähvardava vahendina. Relvaloa ja relva omanik ei tohi tekitada mingit kahtlust selles, et teda peetakse sobilikuks isikuks relvaloa väljastamisel. Halduskohus märkis, et kaebaja suhtes ei ole täheldatud põhiõiguste rikkumist. Halduskohus selgitas, et PS §-ga 19 kaitstud üldist tegevusvabadust võib piirata, kui piirangut õigustab mõni muu põhiõigus või muu põhiseaduslik õigusväärtus. Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgima seadust. Relvaseaduses on kehtestatud relvaloa saajale kõrged tingimused ja mõistlikud piirangud, kuna relva omamisel võib isik kasutada relva ühiskonna ohustamiseks. Nõuded on vajalikud, et ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Asjaolu, et kaebaja on enda kaitseks Häirekeskuse poole pöördunud, ei anna subjektiivset õigust nõuda endale relvaluba ja relva.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 07.12.2018. a otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja tunnistada PPA 08.08.2018. a otsus täies ulatuses kehtetuks. Kaebaja leiab, et halduskohus on otsust tehes ebaõigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ning oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, mis on kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus tegelikkuses ühtegi kaebaja esitatud tõendit ega väidetud asjaolu hinnanud, vaid on korranud vaidlustatava PPA otsuse põhjendusi ning on vaid mõningaid kaebuse väiteid sisulisemalt käsitlenud. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud olulises ulatuses kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, jättes otsuses peaaegu täies ulatuses käsitlemata kaebaja poolt 19.11.2018 täiendava seisukoha lisana esitatud olulise dokumentaalse tõendi (16.11.2018. a vastus teabenõudele kaebaja poolt Häirekeskusesse tehtud korduvate pöördumiste kohta) ja sellel põhinevad väited. Samuti pole kohus objektiivselt hinnanud PPA otsuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid kaebaja isiku sobivuse hindamisel relvaloa väljastamiseks ja relva omamiseks. Kohus ei ole hinnanud kaebaja esitatud ning kohtu poolt asja materjalide juurde võetud tõendit mitteusaldusväärseks ega asjassepuutumatuks, kuid ei ole samas esitanud põhjendust, miks ta seda otsuse tegemisel ei käsitle ega hinda. Nimetatud kohtupoolne puudujääk on käsitatav olulise menetlusõigusliku rikkumisena, mis toob kaasa kaevatava halduskohtu otsuse tühistamise. Kohus on otsust tehes ja olulist tõendit hindamata jättes ning selles kajastatud fakte mitte arvestades rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1, § 158 lg 1 ning § 165 lg 1 p 1, 2 ja 4 nõudeid. Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et PPA otsus on põhjendatud, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. Haldusakt on formaalselt motiveeritud, kuid eirab kaalutlusõiguse põhimõtteid ning ei vasta seaduse nõuetele ega Riigikohtu praktikale. Halduskohtu otsuse järeldused on sisult omavahel vasturääkivad. Halduskohtu arvates ei anna fakt, et isik on toime pannud kuriteo, erilist kaalutlusruumi ning vastustaja sai oma järeldused kujundada konkreetse fakti alusel (kohtuotsuse p 6). Samas on kohus otsuse p-s 10 pidanud ebaõigeks kaebaja seisukohta, mille kohaselt tingis kaevatava otsuse tegemise kriminaalmenetluse algatamine kaebaja suhtes ja tema kahtlustatavaks tunnistamine. Kaebaja isikut on relvaloa väljastamise otsustamisel hinnatud just selles kontekstis, sõltumata poolte lepitusmenetlusest ja vaatamata asjaolule, et kaebaja pole kannatanu suhtes eelnevast relvaloast tulenevaid õigusi rikkunud.
Kaebaja arvates ei võimalda kohtu kontrollitud ja PPA otsuse aluseks olevad asjaolud asuda seisukohale, et kaebaja võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust tulenevalt oma eluviisist või käitumisest ning on seetõttu sobimatu relva omama. Kohtupraktika kohaselt saab relvaloa kehtivuse peatamise legitiimne eesmärk olla inimeste elu ja tervise kaitse. Kaebaja rõhutab, et selliseid asjaolusid antud juhul ei esine. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule ega teistele isikutele. Kaebaja ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebaja põhiõigusi ei ole rikutud. Halduskohus ei ole sisuliselt kaalunud ja hinnanud kaebaja õigusi omada relva oma vara kaitseks ja turvalisuse tagamiseks PS § 19 ja § 32 ettenähtud põhiõiguste tagamiseks. Kaebaja rõhutab, et halduskohus on jätnud käsitlemata ja hindamata ning seeläbi ka kaalutlusõiguse teostamata kaebuses esitatud faktiliste asjaolude suhtes, millest lähtuvalt ta vajab relvaluba ja relva enese ja oma vara kaitseks.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebus on esitatud otsitud põhjustel ja ükski kaebaja esitatud argument ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et PPA otsus põhjustas kaebaja suhtes kriminaalmenetluse algatamine ja tema kahtlustatavaks tunnistamine (otsuse p 10). Kohus rõhutas, et relvaloa väljastamisest keeldumise tingis kaebaja eelnev käitumine, mis aga kaebaja arvates on seotud algatatud kriminaalmenetlusega, mis lõpetati lepitusmenetluse alusel. Vastustaja leiab, et kaebaja on kohtu seisukohta vaidlustades segamini ajanud põhjuse ja tagajärje. Nii kriminaalmenetluse algatamise kui ka hilisema relvaloa uuendamisest keeldumise põhjustas kaebaja ebaõige käitumine. Kriminaalasjas menetluse lõpetamine kahtlustatava ja kannatanu leppimise tõttu ei muuda olematuks kaebaja sellist käitumist, mis andis aluse kriminaalmenetluse algatamiseks. Kaebaja ei ole rahul halduskohtu arvamusega menetluse ajal 19.11.2018 esitatud täiendava seisukoha ja sellele lisatud tõendi kohta, mis käsitles kaebaja pöördumisi Häirekeskuse poole. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebaja teabenõue ja sellele antud vastus ei ole käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvad ja nende võtmine antud haldusasja materjalide juurde ei ole põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
12.Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt vaidlustatud haldusakti õiguspärasust (I), seejärel halduskohtu otsuse kohta esitatud etteheiteid (II) ja võtab seisukoha menetluskulude osas (III). I
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et PPA otsus eirab kaalutlusõiguse põhimõtteid ning ei vasta seaduse nõuetele ega Riigikohtu praktikale.
14.RelvS § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba, kui ei esine RelvS §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid. Füüsilisele isikule relvaloa andmist välistavad asjaolud on loetletud RelvS § 36 lg-s 1. RelvS § 36 lg 4 näeb ette alused, mille esinemisel võib loa andja kaalutlusõiguse alusel keelduda relvaloa andmisest. RelvS § 36 lg 4 p 3 näeb ette, et loa andja
võib keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.
15.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 näeb ette, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Nõuded haldusakti põhjendamisele on sätestatud HMS §-s 56. Nimetatud paragrahvi lõigete 2 ja 3 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
16.PPA möönis otsuses, et kuigi kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus on lõpetatud lepitusmenetlusega, ei tee see olematuks seda, et kaebaja pani koosseisupärase teoga toime tahtliku isikuvastase kuriteo. PPA on otsuses õigesti märkinud, et nimetatud tõik on kaebajat iseloomustavaks asjaoluks ja võib olla ohuteguriks. Haldusakti põhjenduste kohaselt on PPA kaebaja käitumise hindamisel lähtunud muu hulgas poolte kokkuleppel kriminaalasja lõpetanud prokuröri, lepitusmenetlust läbiviinud Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna ametniku ja kaebaja elukohas järelevalvet teostanud piirkonnapolitseiniku arvamustest. Prokuröri hinnangul esineb kaebajal põhjendamatuid armukadedushooge abikaasa suhtes. Probleemid kinnisvaraga ja kriminaalkorras karistamine erinevate varavastaste süütegude eest on tekitanud kaebajal probleeme, millega ta ei suuda ise toime tulla ja selle leevenduseks on olnud alkohol. Alkohol aga põhjustab agressiivsust, mille ta elab abikaasa peal välja. Prokuröri hinnangul peab isik tegema enesega tööd, et muuta oma hinnanguid ja käitumist abikaasa suhtes, sealhulgas ka pingeolukordades. Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna ametnik on märkinud, et kaebaja soovib kontrollida oma abikaasa ja laste elu, ei näe enda hoiakutes ja käitumises vigu ning on võtnud endale õiguse manipuleerida oma lähedastega. Piirkonnapolitseinik leidis, et kuivõrd isik on olnud kahtlustatav isikuvastase süüteo toimepanekus, siis on kahtlus, et kaebaja ei suuda kõrgendatud ohu allika käitlemisel jääda vastutustundlikuks. Eeltoodud arvamusi arvestades leidis PPA, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes ei suuda teatud olukordades ennast kontrollida ning et samalaadsete intsidentide kordumine ei ole välistatud.
17.Kaebaja leiab, et vaidlustatud haldusaktist ei nähtu sisulise kaalutlusõiguse teostamine relvaloa ja relva omamiseks vajalike eelduste täitmiseks, mistõttu on haldusakt sellele esitatavate nõuete kohaselt motiveerimata. Kaebaja arvates ei võimalda PPA otsuse aluseks olevad asjaolud asuda seisukohale, et kaebaja võib ohustada enda või teiste isikute turvalisust tulenevalt oma eluviisist või käitumisest ning on seetõttu sobimatu relva omama. Ringkonnakohus kaebaja väidetega ei nõustu. PPA on otsuses välja toonud nii taotluse lahendamise aluseks olevad asjaolud kui haldusorgani kaalutlused. Otsuse tegemise aluseks olnud kaalutlused on arusaadavad nii isikuomaduste hindamise kui seaduse eesmärgikohase rakendamise aspektist. PPA on otsuses piisavalt ja veenvalt põhjendanud, miks ta on asunud seisukohale, et kaebaja ei vasta tema eluviisi ja käitumist arvestades relvaseadusega kehtestatud nõuetele.
18.Kaebaja märgib, et PPA otsuses toodud põhjendustest ja asjaoludest ei nähtu relva kasutamist, sellega seotud õiguste kuritarvitamist kaebaja poolt isiklike suhete pinnalt tekkinud konfliktsituatsioonides. Tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks vaatamata poolte keerulistele suhetele kuritarvitanud relvalubadest tulenevaid õigusi kannatanu ja teiste
pereliikmete suhtes või muul, avalikkusele üldohtlikul viisil. Seetõttu ei ole kaebaja arvates õige ja objektiivsetele asjaoludele vastav ka PPA otsuses toodud järeldus, et kaebaja võiks jätkuvalt relvaluba omades ohustada teiste isikute turvalisust. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et kaebaja on oma abikaasat relva kasutamisega ähvardanud, piisav, et sellest koos muude otsuses väljatoodud kaebajat ja tema käitumist iseloomustavate omadustega järeldada, et kaebaja võib jätkuvalt relvaluba omades ohustada teiste isikute turvalisust. Ringkonnakohus on seisukohal, et RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada ka isiku käitumisest tingitud kahjulike tagajärgede saabumise ohtu.
19.Kaebaja heidab vastustajale ette, et menetleja ei arvestanud oluliste asjaoludega, millest lähtuvalt kaebaja vajab relvaluba eelkõige oma vara ja tervise kaitseks. PPA on otsuses märkinud, et politsei ei tuvastanud, et kaebaja tunneks erilist ohtu oma varale või tervisele, mistõttu oleks hädavajalik kasutada tulirelva ründe tõrjumiseks. PPA selgitas, et turvalisuse tagamine ei eelda alati tulirelva kasutamist ja isikul on vajaduse korral võimalus enesekaitseks soetada piiramata tsiviilkäibega relvi. PPA otsusest nähtub, et kaebajale anti haldusmenetluses võimalus esitada oma arvamus elektronposti teel, kuid kaebaja kirjale ei vastanud. Vastustaja on seisukohal, et talle ei saa ette heita seda, et ta ei selgitanud ega hinnanud neid asjaolusid, millest kaebaja menetlejat ei teavitanud. HMS § 58 näeb ette, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist sellise olukorraga. Kaebaja esitatud täiendavatest asjaoludest ei nähtu, et nendega arvestamine oleks võinud viia kaebaja jaoks soodsama otsustuseni. Olukorras, kus relvaloa andja on kindlaks teinud, et luba taotlev isik on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu antud liiki relva soetama ja omama, tuleb ringkonnakohtu hinnangul relvaloa andmisest keelduda ka siis, kui isiku vajadust relva omamiseks saab pidada põhjendatuks.
20.Kaebaja leiab, et PPA otsus riivab tema põhiseaduslikku õigust omada tulirelva enda ja oma vara kaitse eesmärgil. Kaebaja hinnangul ei ole haldusorgan kaebaja põhiõigust piirava meetme rakendamisel hinnanud selle sobivust, mõõdukust ja proportsionaalsust ning on rikkunud isiku põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostusele PS § 19 lg 1 tähenduses. Kaebaja viitab Riigikohtu praktikale ja märgib, et Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et üldise vabadusõiguse kaitsealasse kuulub ka õigus soetada relv, s.h turvalisuse tagamiseks enese ja vara kaitse eesmärgil. Ringkonnakohus märgib, et riigikohus on kaebaja viidatud lahendis muu hulgas viidanud enda varasemale seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (RKPJK 26.03.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 22). Riigikohus on samas lahendis selgitanud ka seda, et riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lg-s 1 sätestatud üldisesse vabaduspõhiõigusesse ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (RKPJK 26.03.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 25).
21.Ringkonnakohus märgib, et alates 01.07.2018 kehtib RelvS § 36 lg 1 p 8 sõnastuses, mille kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231–239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskirjas on selgitatud, et elu- ja tervisevastaste kuritegude lisamisel loetellu on lähtutud Eesti ühiskonna
hetkeseisust ja probleemkohtadest, milleks on paljuski vägivallaga toime pandud elu- ja tervisevastased kuriteod. Probleemiks on lähisuhtevägivalla ja isikuvastaste kuritegude arvu, samuti kehalise väärkohtlemise ning vägivallakuritegude arvu suurenemine. Seletuskirjas on märgitud, et kuna relv on vahend, millega on võimalik väga lihtsalt inimese elu ja tervist kahjustada, siis on otstarbekas, et neid vahendeid ei võimaldata isikutele, kes on elu ja tervise vastu juba kuriteo toime pannud. Ringkonnakohtu hinnangul avab eeltoodud põhjendus relvaseaduse eesmärki ning on seetõttu asjakohane ka relvaloa andmise kaalumisel laiemalt, sh RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel loa andmisest keeldumisel.
22.Ringkonnakohus leiab, et PPA on vaidlustatud otsuses põhiõigust piirava meetme sobivust, vajalikkust ja mõõdukust hinnanud määral, mis võimaldab haldusakti õiguspärasust kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA otsus põhjendatud ja relvaloa vahetamisest keeldumine RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel on õiguspärane. PPA otsusest ega kaebaja vastuväidetest ei nähtu, et PPA oleks teinud kaalutlusvigu, mis tingiks otsuse tühistamise. PPA teostas kaalutlusõigust kooskõlas relvaseaduse eesmärgiga. II
23.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et halduskohus on oma otsuses enamjaolt korranud vastustaja põhjendusi. HKMS § 165 lg 2 näeb ette, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Säte võimaldab kohtu tööd lihtsustada ja selle võimaluse kasutamisel ei ole tegemist seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohus möönab, et praegusel juhul ei ole halduskohtul valdavalt vastustaja põhjendusi korrates õnnestunud asjas enda seisukohti selgelt ja veenvalt edasi anda. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse resolutsiooniga, siis peab ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt võimalikuks ja mõistlikuks halduskohtu põhjendustes esinevad puudused ise kõrvaldada.
24.Kaebaja leiab, et halduskohtu otsuse järeldused on sisult vasturääkivad. Halduskohtu arvates ei anna fakt, et isik on toime pannud kuriteo, erilist kaalutlusruumi ning vastustaja sai otsuse teha konkreetse fakti alusel (kohtuotsuse p 6). Samas on kohus otsuse p-s 10 pidanud ebaõigeks kaebaja seisukohta, mille kohaselt tingis kaevatava otsuse tegemise kriminaalmenetluse algatamine ja kaebaja kahtlustatavaks tunnistamine. Kohus rõhutas seejuures, et relvaloa väljastamisest keeldumise tingis kaebaja eelnev käitumine. Seega ühelt poolt tugineb halduskohus PPA otsuse seaduslikkuse põhjendamisel kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlusele ja teiselt poolt väidab, et see polnud relvaloa väljastamisest keeldumise aluseks. Kaebaja leiab, et tema isikut on relvaloa vahetamise üle otsustamisel hinnatud just selles kontekstis, sõltumata lepitusmenetlusest ja vaatamata asjaolule, et kaebaja pole kannatanu suhtes eelnevast relvaloast tulenevaid õigusi rikkunud. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et nimetatud halduskohtu seisukohad on omavahel vastuolus ja leiab, et neist esimene ei ole õige. Kuna halduskohus on kaebust rahuldamata jättes teinud lõpptulemusena ringkonnakohtu hinnangul õige otsustuse, siis on vastuolu võimalik parandada, muutes selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
25.Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on rikkunud olulises ulatuses kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, jättes otsuses peaaegu täies ulatuses käsitlemata kaebaja esitatud olulise dokumentaalse tõendi (16.11.2018. a vastus teabenõudele kaebaja poolt
ajavahemikul 01.09.-31.10.2018 Häirekeskusesse tehtud korduvate pöördumiste kohta) ja sellel põhinevad väited. Kaebaja etteheide on alusetu. Kuivõrd kõnealune tõend puudutab ajavahemikku pärast vaidlustatud haldusakti andmist, ei ole tõendil käesolevas asjas tähtsust ja see tuleb HKMS § 62 lg 2 alusel arvestamata jätta. Nimetatud sätte kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
26.Kaebaja arvates on halduskohus jätnud täielikult arvestamata kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 2031 alusel seoses kahtlustatava ja kannatanu leppimisega. Ringkonnakohus märgib, et relvaseaduse 01.07.2018 jõustunud muudatustega täiendati RelvS § 36 lg-t 4 p-ga 6, mille järgi võib loa andja keelduda loa andmisest isikule, kes oli kriminaalmenetluses tunnistatud kahtlustatavaks või süüdistatavaks ja kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 202, 2031 või 205 alusel. Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (494 SE) seletuskirjas on selgitatud, et kuigi KrMS §-de 202, 2031 või 205 alusel lõpetatud kriminaalmenetluste puhul ei ole süüdimõistvat kohtuotsust, ei saa järeldada, et isik ei ole õigusvastast tegu toime pannud. Samuti on selgitatud, et juba nimetatud KrMS sätete kohaldamine näitab, et isik pani talle kahtlustuse või süüdistuse sisuks olnud teo toime, vastasel juhul oleks kriminaalmenetlus lõpetatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude tõttu KrMS § 199 alusel. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja otsuse tegemisel põhjendatult arvestanud kaebaja käitumist, mis tingis tema suhtes kriminaalasja algatamise. Kriminaalmenetluse lõpetamine leppimise tõttu ei saa iseenesest kitsendada võimalust arvestada relvaloa menetluses isiku käitumist iseloomustavaid asjaolusid.
27.Kaebaja peab oluliseks asjaolu, et kriminaalmenetluse lõpetamisel määratud kohustuste täitmise tähtaeg (29.11.2018) oli kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud ning kaebaja väitel on tõendatud, et ta järgis temale pandud kohustusi. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 158 lg 2 ls 2 järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Kuivõrd PPA otsuse tegemise ajaks oli kaebajale kohustuste täitmiseks määratud kuuest kuust möödunud vaid veidi üle kahe kuu, ei oleks kaebaja rõhutatud asjaolul otsuse tegemisel märkimisväärset mõju olnud. Seetõttu ei oma praeguse kohtuasja lahendamise seisukohast tähendust ka Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna ametniku poolt haldusmenetluses avaldatud ja kaebaja poolt olulisena esile toodud arvamus, et kui kaebaja suudab lepitusmenetlusega ettenähtud 6-kuulise järelevalveperioodi jooksul oma kohustusi täita, siis pole alust relvaloa väljastamisest keeldumiseks. Ringkonnakohus lisab, et isegi kui isikule määratud kohustuste täitmise tähtaeg on relvaloa väljastamise üle otsustamise ajaks möödunud, otsustab keeldumise aluse olemasolu üle loa andja, mitte lepitusmenetluse läbiviija.
28.Kaebaja rõhutab, et halduskohus on jätnud käsitlemata ja hindamata ning seeläbi ka kaalutlusõiguse teostamata kaebuses esitatud faktiliste asjaolude suhtes, millest lähtuvalt ta vajab relvaluba ja relva enese ja oma vara kaitseks. Ringkonnakohus selgitab lisaks eespool haldusakti õiguspärasuse käsitlemisel samasisulise etteheite kohta öeldule, et HKMS § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt, kuid kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta kaalutlusõigust haldusorgani eest.
29.Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus muudab ja täiendab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. III
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.