Xi kaebus Põlva Vallavalitsuse 13. juuni 2019. a korralduse nr 2-3/303 „Sundvalduse seadmine“ tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Karin Antsov esindajad Vastustaja – Põlva vald, volitatud esindaja Kaira Perv Kolmas isik I – Y, esindaja F Kolmas isik II – C Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 27. septembril 2019
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. novembril 2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Y ja C, kellele kuuluvad Põlva vallas Vastse-Kuuste alevikus vastavalt AAA ja BBB kinnistud, esitasid 15. jaanuaril 2018 Põlva Vallavalitsusele taotlused oma kinnistut läbiva teeosa avalikuks kasutamiseks määramiseks vastavalt Vastse-Kuuste valla üldplaneeringule ja üldistest huvidest lähtuvalt. Lisaks esitati ettepanek seada Xile kuuluvat DDD kinnistut läbivale teelõigule sundvaldus ning seejärel määrata teelõik avalikuks kasutamiseks.
2.Põlva Vallavalitsus andis 13. juunil 2019 korralduse nr 2-3/303, millega on seatud sundvaldus Põlva valla kasuks X kuuluvale kinnistule DDD (katastritunnus EEE, registriosa number E) pindalaga 185 m2, Y kuuluvale kinnistule AAA (katastritunnus FFF, registriosa number F) pindalaga 145 m2, C kuuluvale kinnistule BBB (katastritunnus GGG, registriosa number G) pindalaga 45 m2. Sundvaldus seatakse tee avaliku kasutamise eesmärgil ning Põlva vallal on sundvalduse teostajana õigus kasutada nimetatud kinnisasjadel sundvalduse ala avalikult kasutatava teena (tl 5-8). Vastustaja tugines kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 2 lg-le 2, § 39 lg-le 1 ning ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg-le 2. Vastustaja on vaidlustatud korraldust põhjendanud kokkuvõtvalt järgmiselt.
2.1.Kehtestatud üldplaneeringu järgi pääseb avalikult teelt avaldajate kinnistutele ainult Xi kinnistut läbiva tee kaudu. Avaldajate juurdepääsuõigus on reguleeritud Põlva Maakohtu 1. septembri 2004. a ja Tartu Ringkonnakohtu 2004. a otsusega. Olukorras, kus eratee on planeeringu järgi kinnisasjade omanike jaoks ainuvõimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ei ole eraõiguslikud meetmed isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad, ning põhjendatud on sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Eraldi teekinnistu moodustamine ei ole otstarbekas ja killustab kruntide kasutamist.
2.2.Avalik/üldine huvi kaalub üle ühe kinnisasja omaniku erahuvi ja tee avaliku kasutamise eesmärk ei ole saavutatav ilma sundvaldust seadmata. Sundvalduse seadmine ei välista tee kasutamist senisel otstarbel.
2.3.Eratee avalikuks kasutamiseks määramisega kaasnevad maaomanikule seadusest tulenevad soodustused: maamaksuvabastus, kohalikule omavalitsusele lähevad üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus.
2.4.Kohalikul omavalitsusel on kohustus üldplaneering ellu viia. Üldplaneeringus on ette nähtud kõnelause tee määramine avalikult kasutatavaks teeks. Kehtivast õigusest ja kohtupraktikast tuleneb, et ka detailplaneeringu kohustusega alal võib detailplaneeringu puudumisel tugineda sundvaldust seades üldplaneeringule.
3.X esitas 18. juulil 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse Põlva Vallavalitsuse 13. juuni 2019. a korralduse nr 2-3/303 tühistamiseks.
4.Kohus võttis kaebuse 23. juuli 2019. a määrusega menetlusse. Vastustaja esitas 19. augustil 2019 vastuse kaebusele. Kolmas isik Y esitas samal päeval oma kirjaliku seisukoha
5.Kohus määras 4. septembri 2019. a määrusega asja arutamise kohtuistungil. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad ja tõendid 19. septembril 2019.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab kaebuses ning täiendavates kirjalikes ja kohtuistungil esitatud seisukohtades, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna see ei vasta seadusele, on kaalutlusvigadega ning tuleb kehtetuks tunnistada alljärgnevatel põhjustel.
6.1.Vastustaja viidatud planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 punktid 1 ja 29 ei anna alust sundvalduse seadmiseks ilma detailplaneeringut kehtestamata, kuna kaebajale kuuluv kinnistu asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ning PlanS suhtes on erinormiks KAHOS sätted. KAHOS § 1 lg 1 kohaselt sätestatakse selles seaduses kinnisasja avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise alused ja kord.
6.2.Vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel eiranud KAHOS § 5 lg-s 2 sätestatut ja praegusel juhul ei ole üldplaneeringu alusel sundvalduse seadmine eratee avalikuks 2(12)
3-19-1368
kasutamiseks lubatav. Üldplaneering ei sisalda kaalutlusi selle kohta, miks on eraomandis olevad kinnistud vajalik koormata sundvaldusega. Vaidlustatud haldusaktis toodud sundvalduse seadmine ei seondu üldplaneeringus püstitatud teede avalikuks kasutuseks määramise eesmärgiga (üldplaneeringu seletuskirja p 7.3).
6.3.Sundvalduse seadmise eeldused ei ole täidetud. Põlva Maakohtu 1. septembri 2004. a lahendiga ja Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobril 2005 jõustunud lahendiga tsiviilasjas 2079/2003 reguleeriti üksikasjalikult Xi kinnistu läbimise kord ja kinnistu läbimise eest makstav tasu. Sundvalduse seadmiseks puudub alus, sest nii kohtulahendi alusel seatud kitsendus kui ka sundvalduse seadmisega soovitav kitsendus teenivad erahuvisid, mitte üldisi huvisid. 6.4 Kõnealune tee viib üksnes eraomandis oleva põllumaa juurde, millel puudub avalik funktsioon. Vaidlusaluse teelõigu avalikuks kasutamiseks määramiseks oleks alust juhul, kui sundvalduse seadmise kaudu taastataks tegelik ajalooline tee, mis oli enne DDD, 9 ja 11 eramute rajamist.
6.5.Tee kasutamine on võimalik jäätmeveo korraldamiseks, postiteenuse osutamiseks, päästetöödeks ja teiste avalike teenuste osutamiseks. Seega ei ole kaebaja kinnistu täiendav kitsendamine sisuliselt ega õiguslikult põhjendatud ega proportsionaalne. Vaidlustatud korralduses ei ole välja toodud kaalutlusi selle kohta, miks ja millistes üldistes huvides on sundvalduse seadmine vajalik olukorras, kus sundvaldusega taotletav eesmärk on jõustunud kohtulahendiga juba täidetud. Väravate sulgemise kohustuse on kohtud tsiviilasjas määranud nii kaebaja kui ka kolmandate isikute huvides, et õhtusel ja öisel ajal (kell 19.00 – 7.00.) ei siseneks võõrad isikud territooriumile.
6.6.DDD kinnistu on kaebaja omandis Vastse-Kuuste Vallavalitsuse 30. augusti 1996. a korralduse nr 125 „Asendusmaa andmine X’i nimele“ alusel. Samamoodi jäi maareformi tulemusena AAA ja BBB kinnistute piires asunud teelõik nende omandisse.
7.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ning esitab järgmised vastuväited.
7.1.Planeeringute eesmärgiks on ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine ning planeeringuliste terviklahenduste loomine vastavas piirkonnas. Soov on luua eeldused hea keskkonna kujunemiseks.
7.2.Kehtiva üldplaneeringuga on kavandatud avalikuks kasutamiseks mitmed teed, mis on maakasutusplaanil vastava leppemärgiga tähistatud. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on üldplaneeringus määratletu elluviimiseks hädavajalike tegevustena nimetatud muuhulgas ka vajadus sõlmida eratee omanikega tee avaliku kasutamise lepingud. Vastustaja ei ole saavutanud selles osas kaebajaga seni kokkulepet. Asjakohatu on kaebaja viide, et tegemist on üle üheksa aasta tagasi kehtestatud planeeringuga, mille elluviimist ei ole Vastse-Kuuste vald pidanud vajalikuks. Põlva vald on Vastse-Kuuste valla õigusjärglane ning endise Vastse-Kuuste valla üldplaneering kehtib. Vastse-Kuuste vald on 2014. aastal vaadanud üldplaneeringu üle.
7.3.Kahe kinnistu omanikud (kolmandad isikud) on taotlenud sundvalduse seadmist oma kinnistutele üldplaneeringu alusel ning seda tehakse poolte kokkuleppel.
7.4.Sundvalduse seadmise ja tee avalikuks kasutamiseks määramise järgselt on võimalik teed kasutada avaliku teena ning astuda vajalikud sammud maakohtu määratud kitsenduste lõpetamiseks. Vastustaja eesmärk ei ole seada täiendavaid kitsendusi. 3(12)
3-19-1368
7.5.Käesoleval juhul kaalub üldine huvi üle kaebaja erahuvi ning tee avaliku kasutamise eesmärk kogu ulatuses ei ole saavutatav ilma KAHOS-s sätestatud korras sundvaldust seadmata. Sundvalduse seadmine on vajalik, et teha edasisi otsuseid tee avalikku kasutusse määramiseks. Avalikult kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist määratakse eratee avalikult kasutatavaks.
7.6.Avalik huvi terminina on laialdaselt kasutusel ja sellega määratletakse üldist, ühiskonda puutuvat ning sotsiaalset hüve. Üldine avalik huvi tuleneb ühiskondlikust kokkuleppest üldplaneeringu kehtestamisel. Tegemist on ajalooliselt kasutuses olnud juurdepääsuteega, mida kasutavad mitu perekonda. Tee, mis on Vastse-Kuuste üldplaneeringu kohaselt tähistatud avalikuks kasutamiseks määratava teena, on ehitatud endise "Rahu" kolhoosi ajal koos kolme üheperemaja valmimisega 1976.–1977. aastal. Tee ehitati kolme eramu juurdepääsuteena ja oli avalikus kasutuses ehk tee on ehitatud teenindamaks kolme elamut. Maareformi läbiviimise käigus sattus tee eraomandisse ja tee kui kitsendust põhjustav objekt kanti katastriüksuse plaanile.
7.7.Sundvalduse seadmine ei välista senise maakasutuse jätkamist, sest maakasutuse iseloom ei muutu ja teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel.
7.8.Põlva Vallavalitsuse 13.juuni 2019. a korraldus nr 2-3/303 „Sundvalduse seadmine“ on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
8.Kolmas isik I (Y) peab kaebust põhjendamatuks ja esitab järgmised vastuväited.
8.1.Sundvalduse seadmise vajalikkus ja põhjendatus tuleneb kaebaja eratee läbimisel tekkinud probleemidest, mis on kestnud juba väga pikka aega (enne 2005 a. kuni 2019. a jaanuarini): takistatud on olnud jäätmevedaja juurdepääs kolmanda isiku prügikonteinerile ning kiirabi juurdepääs (üksikasjalikumalt käesoleva otsuse põhjenduste p 22).
8.2.Juurdepääsutee problemaatilisuse tõttu on kolmanda isiku kinnistule raske ostjat leida ja kinnistu väärtus väheneks alla igasuguse arvestuse.
8.3.Maareformi läbiviimisel tehtud vigade tõttu on tekkinud olukord, kus majapidamise juurde viivad juurdepääsuteed on muudetud erateedeks. Selleks, et taastada algne olukord, kus erateed muutuksid kõigile vabalt ja tingimusteta kasutamiseks, on ainus võimalus seada erateele sundvaldus.
9.Kolmas isik II (C) nõustus kohtuistungil Y ja tema esindaja seisukohtadega.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebaja on esitanud kaebuse Põlva Vallavalitsuse 13. juuni 2019. a korralduse nr 2-3/303 „Sundvalduse seadmine“ tühistamiseks. Vaidlustatud korraldusega on seatud sundvaldus kaebaja ja kolmandate isikute kinnistutele tee avaliku kasutamise eesmärgil ning Põlva vallal on sundvalduse teostajana õigus kasutada nimetatud kinnisasjadel sundvalduse ala avalikult kasutatava teena (tl 5-8). Korralduse resolutsiooni p-s 3 on märgitud, et sundvalduse seadmisel peab kinnisasja omanik tagama korralduse lisaks oleva asendiplaani kohaselt sundvaldusega kaetud kinnisasja osa avaliku 4(12)
3-19-1368
kasutamise, st kinnisasja läbiva tee kasutamise ööpäevaringselt liikluseks. Resolutsiooni p-ga 4 on ette nähtud sundvalduse tasu.
11.Vaidlust ei ole selles, et kõnealustel kinnistutel asuv tee on eratee. Selle tee kasutust on reguleeritud Põlva Maakohtu 1. septembri 2004. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2005. a otsusega tsiviilasjas nr 2-079/2003 Viidatud kohtuotsustega reguleeriti üksikasjalikult Xi kinnistu läbimise kord ja ka Xi kinnistu läbimise eest makstav tasu. Kohtuotsustega kohustati kaebajat tagama praeguse vaidluse kolmandatele isikutele takistusteta läbipääs kõigil päevadel ajavahemikul kell 07.00 kuni 19.00. Ajavahemikul kell 19.00 kuni 07.00 kohustati kolmandaid isikuid kaebaja kinnistut läbides avama ja sulgema seal asuvaid väravaid. Kohtuvaidluse tulemusena määrati X-ile makstav juurdepääsutasu Y-lt 2400 krooni aastas ja C-lt 1200 krooni aastas.
12.Vaidlustatud korralduse andmise ajendasid kolmandate isikute (AAA ja BBB omanikud) avaldused (tl 53-54). Avaldustest nähtuvalt taotlevad kolmandad isikud nende kinnistut läbiva teeosa määramist avalikult kasutatavaks teeks vastavalt Vastse-Kuuste valla üldplaneeringule ja üldistest huvidest lähtuvalt. Kolmandad isikud peavad tsiviilasjas tehtud kohtotsuse alusel eratee kasutamist nende omandiõigust ülemäära piiravaks (tasu kaebaja kinnistul asuva teelõigu läbimise eest; teele paigaldatud väravate avamise ja sulgemise kohustusega kaasnevad ebameeldivused; muud kolmandate isikute poolt välja toodud takistused). Kuna kaebaja pole olnud nõus tema kinnistut läbiva teelõigu avalikuks teeks määramisega, tegid kolmandad isikud ettepanekud ka DDD kinnistut läbivale teelõigule sundvalduse seadmiseks.
13.Vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel tuginenud KAHOS § 2 lg-le 2, § 39 lgle 1 ning ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg-le 2. EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul omavalitsusel olema õigus teealuse maa kasutamiseks tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui maa omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. KAHOS § 4 lg 1 p 8 kohaselt on kinnisasja lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 4 lg 2 näeb ette, et kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Sundvalduse seadmine KAHOS § 2 lg 2 järgi seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. EhS § 94 lg 1 ja KAHOS § 4 lg 1 punktist 8 tulenevalt on seega võimalik olemasoleva eratee alusele kinnistule seada sundvaldus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramise korral seatakse sundvaldus valdavalt juba olemasolevale teele. KAHOS § 4 lõigete 2 ja 4 sõnastus vastab seni kehtinud õiguses KASVS § 3 lõigetele 2 ja 3 (vt ka Riigikogu XIII kooseisu 598 SE seletuskirja lk 14)1. Seega on endiselt asjakohased ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad haldusasjas nr 3-3-1-6-17 (otsuse p-d 10 ja 11), st et
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus Seletuskiri KAHOS eelnõu juurde, lk 14
5(12)
3-19-1368
olemasoleva eratee alusele kinnistule on võimalik seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud 9. juuni 2017. a otsuses haldusasjas nr 3-2-1-31-17 (p 19), et olukorras kus eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks mh korraldada vallas või linnas valla ja linna teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Samamoodi on kohaliku omavalitsuse ülesanne tagada planeeringute kui haldusaktide elluviimine. KAHOS § 4 lg-d 2 ja 3 sätestavad üldpõhimõtte, et isiku omandiõiguse riive peab olema proportsioonis avalikust huvist tingitud vajadusega. See tähendab, et kui avalik eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega, ei ole omandamine lubatud. Kui eesmärk on saavutatav ilma sundvaldust seadmata, ei tohi seda seada2. Sundvalduse seadmist ei saa kasutada piiramatult, vaid üksnes eelnõu §-s 4 sätestatud eesmärkidel3. Nende eesmärkide hulka kuulub ka eratee avalikuks kasutamiseks määramine.
14.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pole nõustunud vastustajaga tee avalikuks kasutamiseks määramiseks. Kaebaja arvates ei ole täidetud sundvalduse seadmise olulised eeldused, st puudub detailplaneering ning avalik (üldine) huvi sundvalduse seadmiseks.
15.Sarnaselt Riigikohtu seisukohtadega viidatud haldusasjas nr 3-3-1-6-17 on ka kehtiva õiguse (KAHOS § 5) järgi oluline, et sundvalduse seadmisele eelneks haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul.
16.Kaebaja arvates ei ole tuginemine üldplaneeringule piisav ning detailplaneeringu kohustusega alal asuva kinnisasja puhul peab sundvalduse kohaldamisele eelnema KAHOS § 5 lg-st 2 tulenevalt detailplaneering, kui sundvalduse seadmine ei toimu omaniku nõusolekul. Kaebaja on seisukohal, et planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p-d 1 ja 29 ei anna alust sundvalduse seadmiseks ilma detailplaneeringut kehtestamata, kuna kaebajale kuuluv kinnistu asub detailplaneeringu koostamise kohustusega alal ning KAHOS sätted on PlanS suhtes erinormiks. PlanS § 75 lg 1 p 1 kohaselt lahendatakse üldplaneeringuga muude ülesannete hulgas erinevate infrastruktuuriobjektide sh kohalike teede üldise asukoha ja neist tekkivate kitsenduste määramine. PlanS § 75 lg 1 p 29 sätestab, et üldplaneeringus märgitakse ka samas lõikes sätestatud ülesannete täitmiseks avalikes huvides omandamise, sealhulgas sundvõõrandamise, või sundvalduse seadmise vajadus. Vaidlust ei ole selles, et kehtivas üldplaneeringus ei ole praeguse vaidluse ajendanud tee osas sundvalduse ega sundvõõrandamise vajadust märgitud. Varasemas kohtupraktikas, millele tugineb ka vastustaja (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-87-08 (p 19); viidatud lahend asjas nr 3-3-1-6-17, p 11) on leitud, et sundvalduse seadmisel võib olla aluseks ka üldplaneering. Vastustaja tugineb vaidlustatud korralduses asjaolule, et kõnealune tee on kehtiva üldplaneeringu kohaselt vastavate leppemärkidega tähistatud maakasutusplaanil avalikuks kasutuseks määratava teena (vt ka üldplaneeringu seletuskirja p 5.10.3). Kaebaja
Samas. Samas lk 36.
6(12)
3-19-1368
sellele vastu ei vaidle ning kõnealuse teelõigu märkimine avalikuks kasutamiseks määratava teena nähtub ka Vastse-Kuuste valla üldplaneeringu maakasutusplaanilt (tl 30, 31). Vastustaja ja kolmas isik I on kohtuistungil rõhutanud, et üldplaneeringu arutelu oli avalik ning kaebaja ei ole üldplaneeringut vaidlustanud (kohtuistungil alates 10:36:47 ja 11:06:44).
17.Kohus nõustub vastustajaga, et detailplaneeringu puudumise olukorras on ka praegusel juhul põhjendatud tugineda kehtivale üldplaneeringule, mille järgi on ka vaidlusalune tee avalikult kasutatavaks määratav tee. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega, et üldplaneeringus ette nähtud avalikult kasutatava tee vajalikkuse korral ei saa eesmärk jääda saavutamata üksnes põhjusel, et detailplaneeringut ei ole algatatud või menetletud. Nii kaebaja kui ka kolmandate isikute elamud on ehitatud nn nõukogude ajal, mil maa eraomand puudus. Eramutele oli tagatud juurdepääs (nt C ühepereelamu sidumisjoonis, tl 104). Maareformi tulemusena on tekkinud olukord, kus varem kõikide poolt avalikult kasutatav tee on saanud vastavate haldusmenetluse ja maakorralduslike toimingute tulemusena kaebaja ning kolmandate isikute kinnistute osaks ning tegemist on iga kinnistu puhul seda läbiva erateega. Väited maareformi käigus antud haldusaktide ja tehtud toimingute (muuhulgas kolmandate isikute poolt nimetatud kaebajale asendusmaa andmine ; tl 101) õiguspärasuse kohta ei ole praeguses vaidluses asjakohased ning nende vaidlustamise tähtajad on ka ilmselgelt möödas. Vaidlust ei ole selle üle, et praegusel juhul puudub kaebaja nõusolek sundvalduse seadmiseks vastavalt KAHOS § 5 lg-le 2. Kohus nõustub vastustajaga, lähtudes ka eelnevalt viidatud kohtupraktikast, et detailplaneeringu puudumise olukorras on sundvalduse seadmisel piisav alus üldplaneeringus sätestatu, mille kohaselt on kõnealune tee määratletud avalikuks kasutamiseks määratava teena. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et näiteks kui linnakeskkonnas on üldplaneeringus määratud tee avaliku kasutamise vajadus, kuid olemasoleva hoonestusega maa-alal detailplaneering puudub, on kohalikul omavalitsusel võimalik otsustada teemaa sundvõõrandamine ilma detailplaneeringuta. Sama põhimõte kehtib kohtu arvates ka praegusel juhul sundvalduse seadmisel.
18.Vastustaja kummutab veenvalt kaebaja väite üldplaneeringu mittekohalduvusest, selgitades järgmist. Vastse-Kuuste Vallavolikogu on 28. jaanuari 2010. a otsusega nr 1 "VastseKuuste valla üldplaneeringu kehtestamine" kehtestanud valla üldplaneeringu. Haldusreformi tulemusena on Põlva vald Vastse-Kuuste valla õigusjärglane ning tal on kohustus tagada kehtivate planeeringute sealhulgas ka üldplaneeringus sätestatu elluviimine4. Kuni uue üldplaneeringu kehtestamiseni lähtutakse kehtivas üldplaneeringus sätestatust ning vastustaja on seejuures rõhutanud, et planeeringud on kehtestatud selleks, et neid täita (vastus kaebusele p 2.1.).
19.Kaebaja on seisukohal, et praegusel juhul ei ole üldplaneeringu alusel sundvalduse seadmine eratee avalikuks kasutamiseks lubatav ka põhjusel, et üldplaneering ei sisalda kaalutlusi selle kohta, miks on eraomandis olevaid kinnistuid vajalik koormata sundvaldusega ning vaidlustatud haldusaktis toodud sundvalduse seadmine ei seondu kaebaja hinnangul üldplaneeringus püstitatud teede avalikuks kasutuseks määramise eesmärgiga. Kaebaja viitab seejuures üldplaneeringu seletuskirja5 p-le 7.3 „Ettepanek teede avalikuks kasutuseks“, mille kohaselt on esmatähtis tagada kõigi külakeskuste ja –väljakute, puhke- ja haljasalade, avalike
Ühinenud Põlva valla üldplaneeringu kehtestamiseni kehtivad endiste Ahja, Laheda, Mooste, Põlva ja VastseKuuste valdade üldplaneeringud; http://www.polva.ee/uldplaneering_uus;
supluskohtade ja veekogude kallasradade ning vaatamisväärsuste juurde viivate teede avalik kasutus peale üldplaneeringu kehtestamist. Kaebaja arvates ei kuulu selle loetelu alla juurdepääsu tagamine kolmandate isikute majapidamiste juurde. Kohus ei nõustu kaebaja lähenemisega nagu oleks üldplaneeringus avalikult kasutatav tee määratletud kitsalt seletuskirja p-s 7.3 nimetatud juhtudega. Üldplaneeringu sisu tuleb vaadelda seletuskirja ja jooniseid koosmõjus hinnates. PlanS § 2 sätestab, et planeering koosneb planeerimise tulemusena valminud seletuskirjast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS 74 lg 1). Esmalt tuleneb juba kõnealuse üldplaneeringu eesmärkidest üldisemalt, et üldplaneeringuga sooviti luua mitmekesise elukeskkonnaga kaasaegse tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuriga atraktiivset elukeskkonda. Rõhutatud on elukeskkonna ja sealhulgas infrastruktuuri kvaliteeti (seletuskirja lk 7-8). Vastustaja rõhutab, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on muuhulgas ka kehtestatud üldplaneeringu järgimine. Sundvalduse seadmine on vajalik üldplaneeringu elluviimiseks, sest üldplaneeringu järgimist ehk tee avalikuks kasutamiseks määramist, ei ole võimalik tagada asjaõiguslike lepingute sõlmimisega ega kokkuleppel sundvalduse seadmisega. Vastustaja on põhjendatult viidanud üldplaneeringu seletuskirjas välja toodud üldplaneeringu elluviimise põhimõtetele ja rakendamiseks vajalikele tegevustele (p 7 ja 7.1.), mille hulgas on märgitud ka vallavalitsuse eesmärgiks sõlmida eratee omanikega eratee avaliku kasutamise lepingud. Asjaolu, et kaebaja ei ole tee avaliku kasutamisega nõus, ei anna alust arvata, et vald poleks pidanud muuhulgas elamute juurde viivaid teid üldplaneeringus avalikuks kasutamiseks määratavate teedena sätestades vajalikuks neid ka selliselt käsitada. Kohtu hinnangul rõhutab vastustaja ka põhjendatult, et planeerimismenetluse eesmärgiks on planeeringuliste terviklahenduste ning hea keskkonna kujunemise eelduste loomine.
20.Kaebaja väitel on täitmata ka sundvalduse seadmise teine oluline eeldus – avalikust huvist tingitud vajadus. Kaebaja on seisukohal, et sundvalduse seadmiseks on praegusel juhul kolme elumaja elanike erahuvi ning sundvalduse seadmist õigustav avalik või üldine huvi puudub. Tegemist on tupikteega, mida ei kasuta keegi peale kaebaja ja kolmandate isikute ning nende perekonnaliikmete. Kaebaja on seisukohal, et kõnealune tee viib üksnes eraomandis oleva põllumaa juurde, millel puudub avalik funktsioon. Sundvalduse seadmine oleks seega vaid kahe majapidamise (kolmandad isikud ja nende pered) huvides, kuna kaebajal endal sundvalduse seadmise huvi puudub.
21.Kohalikul omavalitsusel on sundvalduse seadmise menetluses kohustus välja selgitada, kas tee kasutamise vastu on avalik huvi või mitte6. Vastustaja on vaidlustatud korralduses välja toonud kohaliku omavalitsuse kohustuse tagada kohalike huvide tasakaalustatus ning seda ka sellistel juhtudel, kui kinnistuomanike juurdepääs avalikule teele ei ole eraõiguslike abinõudega piisavalt tagatud. Vastustaja pidas avalikku/üldist huvi kinnistuomaniku huvi suhtes ülekaalukaks. Avalik huvi on määratlemata õigusmõiste ning seadusandja ei ole piiritlenud seda konkreetse isikute arvuga. Kohtupraktikast tulenevalt võib avalik huvi seisneda nt planeeringutes
väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada. Selline huvi võib olla väljendatud ka üldplaneeringus (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-04 p 10) või kohalike elanike poolt väljendatud soovis ala kasutada (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08 p 19). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 21. veebruari 1986.a otsuses nr 8793/79: James vs. Ühendkuningriik (p-d 39–45) leidnud, et kinnisasja sundvõõrandamine võib teatud juhtudel olla avalikes huvides isegi siis, kui sellest saadavad eelised langevad konkreetsete eraõiguslike isikute kasuks. Avaliku huvi olemasolu tuvastamiseks on piisav, kui võõrandamine toimub mingi eesmärgi saavutamiseks, mis on mõeldud sotsiaalse õigluse tugevdamiseks. Küll aga ei saa sundvõõrandamine olla avalikes huvides juhul, kui selle ainsaks eesmärgiks on ühele eraõiguslikule isikule mingi hüve andmine. Tallinna Ringkonnakohus on 15. veebruari 2019. a määruses haldusasjas nr 3-18-2196 (p 16) asunud kinnisasja avalikes huvides võõrandamise puhul seisukohale, et avaliku huvi ilmselget puudumist ei saa tuletada üksnes asjaolust, et kinnisasjade omandamise menetlus on algatatud eraõigusliku äriühingu taotluse alusel ja omandatavad kinnisasjad on kavas anda tema kasutusse. Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis, et avalik huvi saaks ilmselgelt ja äratuntavalt puududa üksnes juhul, kui kinnisasjade omandamine ei aitaks saavutada ühtegi sotsiaalset või muud avalikku eesmärki või meedet. Kohus peab eeltoodud seisukohti avaliku huvi sisustamisel kohaldatavaks ka praegusel juhul sundvalduse seadmise menetluse puhul. Nagu märgitud eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendites, võib avalik huvi seisneda ka kohalike elanike soovis mingit ala (teed) kasutada. Seega ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga nagu oleks kahe majapidamise või perekonna huvi tee avalikuks kasutamiseks määramiseks ilmselgelt ebapiisav selleks, et seda mõista avaliku või üldise huvina. Avalik huvi kui määratlemata õigusmõiste jätab sisustamisel ka otsustusruumi selles, kui suurt hulka isikuid pidada piisavaks, et nende huvi oleks mõistetav avaliku või üldise huvina. Eelnevalt viidatud EIK-i ja Tallinna Ringkonnakohtu praktikast nähtuvalt on avalik huvi võimalik ka üsna vähese isikute huvi puhul. Seejuures on rõhutatud sotsiaalse õigluse aspekti.
22.Praegusel juhul on kolmandad isikud tee avalikuks kasutamiseks määramist ja sundvalduse seadmist taotledes selgitanud, et senine eratee kasutamise kord vastavalt kohtuotsustele tekitab neile pikaajaliselt probleeme ja ebamugavusi. Kolmas isik Y on kohtumenetluses kirjeldanud järgmisi konkreetseid probleeme: 1) Ragn-Sells AS jäätmeveoautol puudus takistusteta juurdepääs prügikonteinerile (5. veebruar 2004). Seega jäi Y prügikonteiner tühjendamata, sest väravad olid suletud. Tõenditest ilmneb, et lepingujärgselt võib jäätmevedaja teenust osutada ka hilisemal ajal kui jõustunud kohtuotsuste alusel on tagatud juurdepääs kolmanda isiku kinnistule läbi kaebaja kinnistu (tl 32-33); 2) AS Keskkonnateenused prügiveok sõitis katki Xi väravad (30. juunil 2017). Kuna väravate tõttu on tee ette nähtud laius kitsenenud, tekkiski suurel veokil probleem sissesõidul tagurdades (tl 34-35); 3) probleemiks on olnud kolmanda isikule erakorralise meditsiiniteenuse osutamine ajal, mil väravad on suletud. Kolmanda isiku selgituste kohaselt oli 9. juulil 2015 kell 21.31 vaja kutsuda Yle kiirabi. Väravad olid suletud ja abikaasa pidi jätma abivajaja järelevalveta, et minna kiirabiauto sissesõiduks väravaid avama. Samasugune olukord kordus 5.juulil 2018 a. (kiirabiväljakutsete tõendmaiseks on kolmas isik esitanud kiirabikaardi väljavõtted tl 36 ja 37); 4) kaebaja poolt teele seatud palgi kõrvaldamiseks on tulnud pöörduda abi saamiseks kohtutäituri poole (tl 38-40, alumine foto tl 41); 5) kaebaja kinnistu läbimine on olnud takistatud ka päevasel ajal, mil jõustunud kohtulahendite järgi peaksid takistused väravate näol puuduma (fotod tl 106). 9(12)
3-19-1368
Lisaks on kolmandad isikud väitnud väravate avamisest ja sulgemisest tingitud ebamugavust, kui on vajalik läbida kaebaja kinnistut ajal, mil see kohtulahenditest tulenevalt on väravatega suletud (kell 19.00-7.00). Seejuures hõlmab see ajavahemik (pärast kella 19) kolmandate isikute hinnangul ka sellist kellaaega, mil inimesed veel aktiivselt oma igapäevasteks toimetusteks peavad kaebaja kinnistut läbima, mitte ei teeni öörahu tagamise eesmärki nagu on väitnud kaebaja esindaja (sh kohtuistungil alates 10:29:23).
23.Eeltoodu kinnitab, et kolmandate isikute kinnistutele juurdepääsu reguleerimine eraõiguslike abinõudega ei ole loonud olukorda, kus kolmandad isikud saaksid oma kodudele liigseid takistusi talumata juurde pääseda ning seal tõrgeteta kasutada eluliselt olulisi teenuseid. Kiirabiteenuse saamine ilma põhjendamatute takistusteta on isikute jaoks vaieldamatult oluline tema elu ja tervise, st põhiseadusega tagatud väärtuste kaitseks. Seejuures ei saa kiirabiteenuse olemust ja eesmärki silmas pidades kuidagi määrav olla, et tegemist on üksikjuhtudega. Jäätmevedu, kuigi korraldatud lõppkokkuvõttes kinnistuomaniku ja jäätmevedaja eraõigusliku lepingu alusel, on olemuselt avalikku huvi tagav teenus (liitumine korraldatud jäätmeveoga on kinnistuomanikele ka kohustuslik – jäätmeseaduse § 69 lg 1). Lisaks sellele, et kolmandate isikute huviks on avalike teenuste kättesaadavus, takistab kinnistutele juurdepääsu piiramine (tõrked ja ajakulu väravate avamiseks ning isikutega kontakti võtmiseks) nende teenuste osutamist tervikuna (nt ohtu satub kokkulepitud jäätmeveo ajagraafik ka teiste tellijate jaoks; ootele jäävad järgmised ajakriitilised kiirabiväljakutsed). Kolmandad isikud on ka halvemas olukorras võrreldes nende isikutega, kes sarnases elukeskkonnas pääsevad oma koju ja saavad avalikud teenused avalikult kasutatavalt teelt. Eeltoodu näitab, et kolmandate isikute igapäevaelu on kaebaja kinnistu läbimise regulatsiooni tõttu olnud erinevatel põhjustel häiritud. Haldusasja dokumentidest nähtub, et kolmandad isikud on naaberkinnistu läbimisest tulenevate probleemidega pöördunud korduvalt ka kohaliku omavalitsusüksuse asutuste poole (F ja Vastse-Kuuste valla kirjavahetus tl 35). Kohaliku omavalitsuse tegevuspõhimõtete hulka kuulub muuhulgas kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine ning igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine kohaliku omavalitsuse üksuses (KOKS § 3 p-d 1 ja 2). Omavalitsusüksusele on seadusega pandud väga laiaulatuslike ülesannete täitmine, sh nii otseselt seaduses nimetatud kui ka sellised ülesanded, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada (KOKS § 6). Kohaliku omavalitsuse asutustel on kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes muuhulgas valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest. Seega on kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded kokkuvõttes suunatud sellele, et tagada tema territooriumi elanike heaolu parimal moel ning vältida ja/või lahendada sellega seonduvad konfliktid. Kogukonna kui terviku (avalik) huvi on selles, et omavalitsusüksus pigem korrastaks talle pandud ülesandeid täites kohalikku elu ja suhteid, kui et kulutab avalikku ressurssi elanikevaheliste tüliküsimuste lahendamisele, mis võivad pealegi taas esile kerkida näiteks kinnistuomanike vahetumisel.
24.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et ka praeguses asjas esineb avalik huvi, mis õigustab sundvalduse seadmist. Kohtu hinnangul on sundvalduse seadmise eeldused täidetud.
25.Kaebaja väitel on vaidlustatud korraldusega seatud talle täiendavaid piiranguid. Kaebaja hinnangul on kinnistu kasutamise senine kord kehtestatud nii tema kui ka kolmandate isikute huvides.
10(12)
3-19-1368
Haldusmenetluse tulemus peab olema proportsionaalne (HMS § 3 lg 2). Kohtu hinnangul ei kahjusta vaidlustatud korraldus, arvestades kolmandate isikute õigusi ning avalikku huvi, ebaproportsionaalselt kaebaja huve. Sundvalduse seadmise ja tee avalikuks kasutamiseks määramise tulemusena kasutavad kolmandad isikud teed sarnaselt varasemaga, kuid neid ei piira enam erateega kaasnevad piirangud. Seega läbivad kolmandad isikud ja nende pereliikmed ning neid külastavad ja teenuseid pakkuvad isikud kaebaja kinnistut endiselt. Kaebaja on väitnud varasemate piirangute põhjendatust seoses vajadusega ohjeldada liiklust. Kohtuistungil selgus, et kaebaja kinnistut läbiv teeosa on 47 meetrit pikk ning vastustaja ja kolmandate isikute sõnul ei ole sellisel lõigul võimalik kuigi suurt sõidukiirust arendada. See seisukoht on kohtu jaoks veenev, arvestades eriti seda, et vaidlusalune tupiktee ristub teise teega (foto tl 96) , millelt pöörde sooritamine omakorda liikluskiirust pidurdab (kohtuistungil alates 10:45:48). Vastustaja ja kolmandad isikud on selgitanud, et ümbruses ei asu toitlustus- või meelelahutusasutusi, kust võiks sattuda kõnealusele tänavale varasemast rohkem soovimatuid isikuid või võiks eeldada neist lähtuvaid korrarikkumisi. Kuna tegemist on tupiktänavaga, nagu rõhutab ka kaebaja sarnaselt teiste menetlusosalistega, ei saa soovimatutel isikutel olla ka vajadust ega huvi selle tee läbimise vastu. Seega ei ole alust eeldada suurenevat turvalisusriski või privaatsuse riivet. Vastustaja on vaidlustatud korralduses välja toonud ka kinnistuomanikule kaasnevad soodustused. Sundvalduse seadmise ja tee avalikuks kasutamiseks määramise tulemusena läheb üldreeglina vallale üle kohustus teed korras hoida ja hooldada (EhS § 94 lg 3). Selline kohustus ei saa kuidagi olla kahjulik ka kaebajale. Avalikult kasutatava tee aluse maa osas näeb seadus ette maamaksuvabastuse (maamaksuseaduse § 4 lg 1 p 7). Vastustaja sõnul on vald valmis paigaldama ka liikluse reguleerimiseks liiklusmärke, kui probleemiks on liigne sõidukiirus (kohtuistungil alates 10:45:58). Kolmandate isikute huvi ei ole kuidagi seotud äriliste ega kasu saamise eesmärkidega, vaid sooviga tagada tavapärasel tasemel heaolu – takistusteta pääseda oma koju ning tarbida avalikke teenuseid. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud korraldus oleks ebaproportsionaalne selles määratud sundvalduse tasu suuruse osas.
26.Kaebaja väitel nõustuks ta tee avalikuks kasutuseks määramisega, kui vald leiab, et tee peaks olema avalikus kasutuses ajalooliselt avalikus kasutuses olnud kogu tee ulatuses raudteejaamani. Sellise tee puudumist praegusel ajal kinnitasid kaebaja ja kolmanda isikud (kohtuistungil 10:24:46) ning ka haldusasjas esitatud fotodelt ilmneb, et kolmanda isiku Ca kinnistust edasi asub põld (tl 95). Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks saaks määrata vaid juhul, kui seda teha ajaloolise tee (tl 98-100) ulatuses.
27.Kohus leiab, et vaidlustatud korraldus vastab haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse nõuetele ning ei esine vormi- ega menetlusvigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud korralduse tühistamise. Eelnevalt jõudis kohus järeldusele, et korraldus on proportsionaalne ning antud erinevaid huve kaaludes. Vastava kaalutluse tulemus on esitatud vaidlustatud korralduses, samuti on vastustaja välja toonud põhjendused, miks ta ei pea sundvalduse seadmist kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Kohtule esitatud kirjalikus menetlusdokumendis ja kohtuistungil on vastustaja täpsustanud, miks ta peab avalikku huvi ülekaalukaks. Kohtul puudub alus kahelda, et samadest kaalutlustest on vastustaja lähtunud ka korralduse andmisel (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-46-14, p 15 ja seal viidatud praktika). 11(12)
3-19-1368
Kohtu hinnangul on vastustaja ka taganud ulatuslikult kaebaja kui vaidlustatud haldusaktiga koormatud isiku ärakuulamise. Vastustaja on pidanud eelnevalt kokkuleppe saavutamiseks läbirääkimisi nii avaldajate kui ka X-iga ning korraldanud kohtumisi kaebaja osavõtul (tl 61 ja 63) ning kaebaja esitas vandeadvokaadi õigusabi kasutades oma arvamuse taotluste kohta (tl 68-70). Kaebajat on teavitatud sundvalduse seadmise menetlusest (tl 73) ning talle on antud tutvumiseks vaidlustatud korralduse eelnõu koos sundvalduse ala asendiplaaniga (tl 74-77). Kaebaja on esitanud eelnõu kohta põhjaliku arvamuse (tl 85).
28.Eelnevat arvestades leiab kohus, et puuduvad alused vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kaebus jääb rahuldamata.
MENETLUSKULUD
29.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema kanda. Teised menetlusosalised ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad nende kulud, kui need on tekkinud, samuti nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).