3-21-2454 Xi kaebus Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a Haldusasi korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ tühistamiseks Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, volitatud esindajad Y ja Tiina Mitt esindajad Vastutaja – Nõo vald, lepingulised esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja vandeadvokaat Alo Noormets Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 2. veebruaril 2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
2.Tühistada Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ resolutsiooni p 5 sundvalduse tasu suurust sätestavas osas („Sundvalduse tasu on 0,15 €/m2“).
3.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Mõista Nõo vallalt Xi kasuks välja menetluskulu 85 (kaheksakümmend viis) eurot.
5.Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
6.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ning Yi nimed ning kaebaja kinnistu nimi ja katastriüksuse andmed tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. aprillil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-21-2454
1.Nõo Vallavalitsus andis 27. septembril 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“. Nimetatud korraldusega otsustati seada eratee avalikuks kasutamiseks määramise eesmärgil Nõo valla kasuks sundvaldus erateele, mis paikneb Nõo vallas Z külas asuval Z kinnisasjal (registriosa Z, katastritunnus Z, pindala 4,95 ha, sihtotstarve maatulundusmaa 100%).Vaidlustatud korralduse kohaselt on sundvalduse seadmise eesmärgiks tagada avalik kasutus kogu Illi-Laguja teel nr 5280001, mis on kantud Nõo valla üldplaneeringu lisaks olevasse avalikult kasutatavate teede nimekirja. Korralduse resolutsiooni p-s 5 määrati sundvalduse tasuks 0,15 eurot/m2, mis tasutakse ühekordse maksena.
2.X esitas 27. oktoobril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ kehtivus ja täitmine (sh kohustada Nõo Vallavalitsust peatama kõigi korraldusega kaasnevate toimingute tegemine).
3.Kaebaja esitas 11. novembril 2021 kohtule avalduse, milles avaldas valmisolekut kompromissiks ning esitas omapoolsed lahendused kompromisskokkuleppeks.
4.Kohus võttis 2. novembri 2021. a määrusega kaebuse menetlusse. Sama määrusega (resolutsiooni p 5) jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Vastustaja esitas vastuse kaebusele 30. novembril 2021. Kaebaja esitas 30. detsembril 2021 omapoolsed vastuväited vastustaja seisukohtadele
5.Kohus määras 4. jaanuari 2022. a määrusega asja läbivaatamise kohtuistungil 2. veebruaril 2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja soovib sundvalduse seadmise korralduse tühistamist, väites järgmist.
6.1.Vaidlustatud korraldus on motiveerimata. Vald pole selgitanud, miks on vajalik väikse metsa-eratee määramine avalikuks kasutamiseks. Tegemist on juurdepääsuteega kaebaja hoonetele. Tee poolitab kaebaja kinnistu kaheks osaks ning lisanduva suure koormuse korral võib see vähendada oluliselt kaebaja kinnistu väärtust ning privaatsust, mistõttu selle avalikuks kasutamiseks määramisel peavad olema kaalutletud põhjendused, mida korralduses pole.
6.2.Sundvalduse seadmise eeldused pole täidetud – puudub avalik huvi.
6.3.Eratee saab avalikuks kasutamiseks määrata vaid kokkuleppel selle omanikuga. Vald põhjendab servituudi mitteseadmist paljasõnalise väitega, et see oleks justkui omanikule koormavam.
6.4.Vald pole kaebajat üldplaneeringu koostamisel planeerimisseaduse kohaselt teavitanud, et tema omandis olevale kinnistule soovitakse seada sellised piirangud.
6.5.Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamist ei saa põhjendada riigimaatee ühendamisega või alternatiivsete liikumisvõimaluste tagamisega. Avalikuks kasutamiseks on otstarbekas ja 2(20)
3-21-2454
õiguspärane määrata tee omandiõiguse riivet kasutades vaid nt juhul kui puuduvad muud juurdepääsuteed. Vald pole vastanud kaebaja korduvatele küsimustele, millistele konkreetsetele kinnisasjadele ligipääs ilma sundvaldust seadmata puuduks. Maa-ameti kaardirakendusest on näha, et maanteelt ei vii tee Z kinnistut läbides mitte ühtegi asustatud paika. Tigase kinnistul on oma hoonestusele juurdepääs olemas ja ka Z kinnistu naabruses olevale osale saadakse oma kinnistu kaudu. Tee kasutamise laiem eesmärk on kaebajale teadmata.
6.6.Kaebaja pole teinud takistusi tee kasutamiseks.
6.7.Sundvalduse seadmine ei ole proportsionaalne seatud õiguste ja kohustuste kaaluga valla ja kaebaja suhtes. Õiguste ja kohustuste ulatus ei selgu korraldusest. Sisuliselt on tegemist tee võõrandamisega valla määramatute õiguste kasutamiseks.
6.8.Sundvalduse ala ja piirid ei ole looduses määratud. Korralduse punkti 2 kohaselt on ala punase joonega tähistatud vaid asendiplaanil, millel mõõtkava puudub. Omanikul puudub garantii, kus täpselt jookseb tee, millist ala see hõlmab, milline on hüvitise suurus ning kuidas ja millal see kindlaks määratakse ja kas omanik saab siin hiljem kaasa rääkida. Haldusakt ei vasta selles osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele.
6.9.Puudub selgus, missugused on liiklusohutuse tagamiseks vajalikud enamasti teostatavad tööd, kuidas toimub kooskõlastamine ning omaniku teavitamine tehtavatest töödest. Vald on jätnud arvestamata kaebaja ettepanekud (01.08.2021), et tee kaitsevööndis tehtavaid metsamajanduslikke töid (sh metsa lageraie) ei ole vaja omanikul eelnevalt vallavalitsusega kooskõlastada . Valla selgitus, et ala kasutamist on võimalik enamasti jätkata tavapärasel moel, loob ebamäärase eelduse, et mõningatel juhtudel ei saa kaebaja ise oma kinnistut ja teed kasutada tavapärasel moel. Sundvalduse seadmisega saab vald kaebaja 170 m pikkuse teelelõigu kaitsevööndis laiusega 20 m kummalgi pool teed õiguse teostada määratlemata „vajalikke tegevusi“ liiklusohutuse tagamiseks oma äranägemise järgi ligi 6800 m2 ulatuses, mis moodustab kinnistu kogu metsamaa 3,88 ha suurusest pindalast ligi 18%. Näiteks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja kohalike omavalitsuste vahel kujunenud praktika järgi võimaldatakse metsatee omanikul RMK piiranguteta tee kasutamist metsamajanduslikeks tegevusteks, sh metsamaterjali ladustamiseks tee kaitsevööndis, laadimis- ja raietöödeks jms.
6.10.Sundvalduse tasu ei ole kooskõlas kitsenduse ulatusega. Korralduses analüüsitakse erinevaid hindamismeetodeid ja ei selgu üheselt, milline meetod tegelikult valiti. Ühekordne tasu 0,15 eurot/m2 ühekordse maksena (ca 215 eurot) ei ole õiglane hind tähtajatu kohustuse eest. Kaebaja ettepanek on olnud hüvitada iga-aastaselt piirangust tulenev saamatajääv tulu analoogselt Natura 2000 piiranguvööndi arvestusega, milleks on hetkel kehtiva määruse alusel 60 eurot/ha aastas .
6.11.Ebaõige on valla väide, et maa sihtotstarve sundvalduse tõttu ei muutu. Maa-ameti ja kinnistusraamatu andmetel on tegemist 100% maatulundusmaaga, mitte transpordimaaga nagu väidab vald.
6.12.Ebaõige on valla väide, et tegemist on hoonestamata maaga. Z kinnistul asuvad amortiseerunud hooned, mida kaebaja soovib taastama asuda. Ebaõige on hindamisel lähtuda hoonestamata maa andmetest.
6.13.Valla väide, et omanikule ei teki hüvitamisele kuuluvat varalist kahju, on paljasõnaline ega põhine tõenditel. Otsene kahju tekib omanikule, kui ta soovib asuda metsamajandamise töid tegema. Tegemist on maatulundusmaal asuva majandusmetsaga, kuhu kaebaja on istutanud puid ning neid hooldanud, et tagada elujõulise ning kasvukohale sobiva ning esteetiliselt ja 3(20)
3-21-2454
majanduslikult perspektiivika puistu areng. Tööde lubamisest keeldumise või osalise lubamise korral on kahju sundvalduse seadmisest otsene – kaebajal jääb saamata teekaitsevööndis asuvatest puudest saadav otsene rahaline kasu.
6.14.Vald on korraldusega keeldunud võimaldamast õigust kaebajal enda maal elektri-, sideliinide jms paigaldamiseks teekatte välimisest servast kinnisasja hoonestatuse vajaduseks, märkides, et avaliku tee serva tehnovõrgu või -rajatise ehitamise soovi korral tuleb see ka edaspidi kooskõlastada kohaliku omavalitsuse kui tee valdajaga.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Z kinnistut läbiv tee on juba aastakümneid regulaarses kasutuses avaliku teena ning tegemist on heas seisukorras kõvapinnasega teega, millest oli kahtlemata teadlik ka kaebaja ise, kes omandas kõnealuse kinnistu juba ligemale 20 aastat tagasi. Nii maa asendusamaana andmise korraldusest (p 6.3.) kui ka Z maaüksuse plaanist nähtub, et juba 1996. aastal läbis Z kinnistut kõnealune tee, mille osas kehtestati korralduse p-ga 6.3. kinnistu omanikule kohustus mitte takistada sellel kui üldkasutataval teel liiklust. Ka kaebaja ise on oma kaebuses tunnistanud kõnealuse tee kasutamist avalikkuse poolt ning kinnitanud, et ta ei ole selle kasutamist avalikkuse poolt kunagi takistanud. Sundvalduse seadmise läbi ei muutu olukord teistsuguseks, sest tee avalik kasutus jätkub sarnaselt eelnevaga.
7.2.Kuna Z kinnistut läbiva tee puhul oli tegemist aastakümneid avalikus kasutuses olnud erateega, pidas kohalik omavalitsus vajalikuks ja põhjendatuks määrata kõnealune teelõik avalikult kasutatavaks ka 29. juuni 2006. a määrusega nr 15 kehtestatud Nõo valla üldplaneeringus ning seda põhjendati üldplaneeringu seletuskirjas. Nõo valla avalikult kasutatavate kohalike teede võrk on määratletud Nõo valla kohalike teede nimekirjaga, mis on kinnitatud Nõo Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsusega nr 140. Ka Z kinnistut läbiv vaidlusalune teelõik on määratud avalikult kasutatava Illi-Laguja tee nr 5280001 koosseisu, millest ka kaebaja on olnud mõistlikult võttes teadlik juba viimased 15 aastat alates üldplaneeringu kehtestamisest 2006. aastal.
7.3.Vastustaja on vajadust kõnealuse teelõigu määramiseks avalikult kasutatavaks põhjendanud ka vaidlustatud korralduses. Vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud haldusmenetluses on vastustaja selgitanud 22.09.2021 kirjas nr 5-1.3/915-6 kaebajale, et kohalik omavalitsus ei pea talle pandud ülesannete täitmisel ootama reaalselt tekkivaid probleeme, vaid peab neid võimalusel ennetada. Samuti seda, et avalik huvi on väljendatud Nõo valla üldplaneeringus, milles on avalikult kasutatavate teede nimekirja kantud kogu Illi-Laguja tee nr 5280001. Vastustaja rõhutas, et kui üldplaneeringuga on ette nähtud tee avalik kasutus, siis on see KOV-le seadusega pandud kohustus, mida tuleb täita. Eraõiguslikud lahendused ei täida planeeringuga seatud avaliku kasutuse eesmärki.
7.4.Sundvalduse seadmise läbi eratee avalikuks kasutamiseks määramisel ei ole vajalik pidada kinnistu omanikuga läbirääkimisi, vaid piisab, kui sundvalduse seadmiseks on avalik huvi ning kinnistu omanikule antakse haldusmenetluses võimalus oma arvamuse avaldamiseks. Vastustaja on ammendavalt selgitanud avaliku huvi olemasolu ja põhjendanud, miks on vältimatult vajalik Z kinnistut läbiv tee määrata avalikult kasutatavaks. Kuna kaebajaga ei saavutatud kokkulepet, jäi vastustaja jaoks ainsaks võimaluseks seada Z kinnistul asuvale teele sundvaldus. Sundvalduse seadmise võimaluse loomine ei välista küll avalikes huvides piiratud asjaõiguse seadmist kinnisasja omanikuga kokkuleppel, kuid see on riigile või kohalikule omavalitsusele oluliselt koormavam.
4(20)
3-21-2454
7.5.Sundvalduse seadmisel ei oma otsustavat tähtsust, kui mitmele kinnistule on vaidlusaluse teelõigu kaudu tagatud ligipääs, ennekõike täitis vastustaja üldplaneeringus sätestatud eesmärki tagada vastava teelõigu avaliku kasutamisega kogu Illi-Laguja tee nr 5280001 avalik kasutus. Vaidlusaluse teelõiguga saavad endale ligipääsu vähemalt 4 hoonestatud kinnistut.
7.6.Vastustaja on korralduse p-s 6 sätestanud konkreetsed õigused, mis talle kui sundvalduse teostajale sundvalduse seadmisel üle lähevad: õigus teed kasutada, remontida ja hooldada, paigaldada teele liikluskorraldusvahendeid ning püstitada liiklusohutuse tagamiseks vajalikke rajatisi. Loetletud õiguste ja kohustuste näol tegemist tavapäraste teeomaniku kohustustega, mis mingil viisil ei koorma kaebajat ega riku tema õigusi. Tee avalikuks kasutamisel määramisel on vältimatu, et sealjuures tuleb sätestada õigus seda teed ka kasutada. Loetletud tegevuse on pigem kohustused, mis vältimatult vajalikud tee korrashoiuks ja liiklusohutuse tagamiseks. Sundvaldus ei saa kohustada kinnisasja omanikku mingiteks aktiivseteks tegevusteks, vaid üksnes kohustab hoiduma oma omandi teostamisest (asjaõigusseaduse (AÕS) § 172, § 225 lg 1). Teavitamiskohustus (korralduse p-d 7.2 ja 7.4) ei ole kaebajat ülemääraselt koormav.
7.7.Vastustaja ei nõustu etteheidetega korralduse üldsõnalisuse kohta. Sundvalduse ala ja piirid on korralduses seatud piisava täpsusega, täpsem ala on märgitud asendiplaanil punase joonega. Korralduse põhjendustes on märgitud ulatus meetrites. Kaebaja soovitud lepingu sõlmimine võimaldaks reguleerida üksnes seda, et teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus jäävad (erinevalt EhS § 94 lg 3 ls-s 1 sätestatust) hoopis eratee omanikule (mitte KOV-le).
7.8.Vastustaja kinnitab, et on varasemas haldusmenetluses andnud kaebajale korduvalt lubaduse, et ei tee talle tulevikus takistusi teekaitsevööndis lageraie tegemiseks ning annab selleks vastava taotluse korral nõusoleku (EhS § 72 lg 1 p 4). Vastustaja on jätkuvalt sellel seisukohal, kinnitanud seda vaidlustatud korralduses ning on valmis ka kompromissi raames andma kaebajale vastava kirjaliku kinnitus. Vastustaja ei nõustu väitega, et sundvalduse seadmine takistab kaebajal oma metsa majandamist ning tekitab seeläbi talle varalist kahju.
7.9.Vastustajal ei olnud võimalik vähendada üldplaneeringus sätestatud tee kaitsevööndi ulatust. Tee kaitsevööndis keelatud ja lubatavad tegevused on sätestatud EhS § 72 lg-tes 1 ja 2.
7.10.Sundvalduse tasu on määratud kooskõlas KAHOS § 39 lg-ga 5 ja § 12 lg-ga 2 ning vastav otsus on põhjalikult motiveeritud ja selge. Korralduses on selgitatud erinevaid kaalumisel olnud meetodeid. Kui sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks, võib riik või kohalik omavalitsus pakkuda kinnisasja omanikule ka tasu, mida on samas piirkonnas rakendatud teiste sarnaste kinnisasjade koormamisel sarnasel eesmärgil. Haldusorganil, mis igapäevaselt tegeleb sarnasel eesmärgil kinnisasjade koormamisega piiratud asjaõigusega, on senise praktika põhjal teadmised, missuguseid tasusid sarnases olukorras tavapäraselt rakendatakse. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et eratee avalikuks kasutamiseks määramisega kaasnevad maaomanikule ka seadusest tulenevad rahaliselt mõõdetavad soodustused (avalikult kasutatava tee aluse maa osas puudub maamaksukohustus, maaomanikul ei ole tee korrashoiu ja remondiga seotud kulusid). Vastustaja valis meetodi, mille järgi arvutades tuli tasu suurem. KAHOS § 12 lg 2 ei reguleeri, kas sundvalduse tasu peaks maksma perioodiliselt või ühekordselt.
7.11.Vastustaja ei ole muutnud kaebajale kuuluva Z kinnistu sihtotstarvet maatulundusmaast transpordimaaks, vaid märkis, et kuna sundvalduse ala on kasutatud kogu aeg transpordimaa eesmärgil, tuleb ka sundvalduse tasu määramisel lähtuda sarnase transpordimaa väärtusest. Ebaselgeks jääb, kuidas mõjutab sundvalduse seadmise õiguspärasust Z kinnistul lagunenud ja amortiseerunud hoonete olemasolu.
5(20)
3-21-2454
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja on tühistamisnõudega vaidlustanud Nõo Vallavalitsuse 27. septembri 2021. a korralduse nr 457 „Kinnisasjale sundvalduse seadmine“ (tl 8-10). Vaidlustatud korraldusega on otsustatud seada sundvaldus kaebajale kuuluvale erateele, mis paikneb Nõo vallas Z külas asuval Z kinnisasjal (katastriüksuse tunnus Z; registriosa nr Z). Sundvalduse ala ligikaudne ulatus on 1435 m2. Sundvaldus seatakse tähtajatult (korralduse resolutsiooni p 4). Resolutsiooni p-ga 5 on ette nähtud sundvalduse tasu 0,15 eurot/m2, mis tasutakse ühekordse maksena. Resolutsiooni p-s 6 on sätestatud Nõo valla õigused ning resolutsiooni p-s 7 kinnisasja omaniku kohustused. Vastustaja on vaidlustatud korraldust andes tuginenud järgmistele õiguslikele alustele: kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 ja § 30 lg 1 p 2, AÕS § 155 lg 1, KAHOS §-d 39 ja 40 ning Nõo Vallavolikogu 26. augusti 2021.a määrus nr 58 „Kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses, ehitusseadustikus, planeerimisseaduses, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses ja liiklusseaduses sätestatud küsimuste lahendamise volitamine“.
9.Vaidlustatud korralduse kohaselt on sundvalduse seadmise eesmärgiks tagada avalik kasutus kogu Illi-Laguja teel nr 5280001, mis on kantud Nõo valla üldplaneeringu lisaks olevasse avalikult kasutatavate teede nimekirja.
10.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on nimetatud kinnisasja, millel paikneb vaidlusalune eratee, omanik ning omandas selle 12. märtsil 2002 sõlmitud notariaalse tehingu alusel (tl 21-22).
11.Ehitusseadustiku (EhS) § 94 lõike 1 kohaselt määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus. EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul omavalitsusel olema õigus teealuse maa kasutamiseks tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui maa omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. KAHOS § 4 lg 1 p 8 kohaselt on kinnisasja lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 4 lg 2 näeb ette, et kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus. Sundvalduse seadmine KAHOS § 2 lg 2 järgi seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Kinnisasjale võib seada sundvalduse muu hulgas eesmärgiga määrata kinnisasja läbiv eratee avalikku kasutusse (KAHOS § 4 lg 1 p 8 ja § 39 lg 2).
12.EhS § 94 lg-st 1 ja KAHOS § 39 lg-st 2 tulenevalt on seega võimalik olemasoleva eratee alusele kinnistule seada sundvaldus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramise korral seatakse sundvaldus valdavalt juba olemasolevale teele. KAHOS § 4 lõigete 2 ja 4 sõnastus vastab seni kehtinud õiguses KASVS § 3 lõigetele 2 ja 3 (vt ka Riigikogu XIII kooseisu 598 SE seletuskirja lk 14)1 . Seega on endiselt asjakohased ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad haldusasjas nr 3-3-1-6-17 (otsuse p-d 10 ja 11).
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus Seletuskiri KAHOS eelnõu juurde, lk 14
6(20)
3-21-2454
KAHOS § 4 lg-d 2 ja 3 sätestavad üldpõhimõtte, et isiku omandiõiguse riive peab olema proportsionaalne avalikust huvist tingitud vajadusega. See tähendab, et kui avalik eesmärk on saavutatav sundvalduse seadmisega, ei ole omandamine lubatud. Kui eesmärk on saavutatav ilma sundvaldust seadmata, ei tohi seda seada2. Praegusel juhul on kaebaja arvamusel, et eraõigusliku isikliku kasutusõiguse seadmine notariaalse lepinguga tagaks paremini tema kui kinnistuomaniku õigused. Pooled ei ole saavutanud senistest püüdlustest hoolimata üksmeelt isikliku kasutusõiguse seadmiseks (vt 16. veebruari 2022. a kohtumääruse põhjenduste p 4 (tl 144-145). Sundvalduse seadmist ei saa kasutada piiramatult, vaid üksnes KAHOS §-s 4 sätestatud eesmärkidel3, mille hulka kuulub ka eratee avalikuks kasutamiseks määramine. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks mh korraldada vallas või linnas valla ja linna teede ehitamist ja korrashoidu, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Samamoodi on kohaliku omavalitsuse ülesanne tagada planeeringute kui haldusaktide elluviimine.
13.Kaebaja väidab esmalt, et vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendamata. Kaebaja on arvamusel, et vastustaja pole selgitanud, mis põhjustel on vajalik väikese metsa-eratee määramine avalikuks kasutamiseks, ning leiab, et puudub ülekaalukas avalik huvi kui sundvalduse seadmise oluline eeldus. Kohtu hinnangul sisaldab vaidlustatud korraldus piisavaid põhjendusi selle andmise eesmärkide ning sh avaliku huvi olemasolu ja kaalukuse kohta, mida kohus allpool põhjalikumalt käsitleb. Seega ei ole põhjust pidada vaidlustatud korraldust vormiliselt õigusvastaseks põhjendamispuuduste tõttu, mis võiksid tingida vaidlustatud korralduse tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Põhjendustes esitatud seisukohtade õigsust ning vastustaja kaalutluste asjakohasust käsitleb kohus järgnevalt.
14.Kaebaja on arvamusel, et eratee avalikuks kasutamiseks saab määrata vaid kokkuleppel selle omanikuga. Kohus sellega ei nõustu KAHOS eelnõu nr 598 SE (Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja, millele viitab ka kohtupraktika4, järgi võib sundvalduse seada nii maaomanikuga kokkuleppel kui ka temaga kokkulepet saavutamata. Enne sundvalduse seadmist ei pea pidama läbirääkimisi piiratud asjaõiguse seadmise üle, kuid sundvalduse seadmisel peab arvestama proportsionaalsuse põhimõttega ning seeläbi ei tohi kinnistuomaniku õigusi põhjendamatult kitsendada.
15.Sarnaselt Riigikohtu seisukohtadega viidatud haldusasjas nr 3-3-1-6-17 on ka kehtiva õiguse (KAHOS § 5) järgi oluline, et sundvalduse seadmisele eelneks haldusakt, milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul. Praegusel juhul ilmneb Nõo Vallavolikogu 29. juuni 2006. a määrusega nr 15 (tl 56) kehtestatud Nõo valla üldplaneeringu lisaks nr 3.5. olevast avalikult kasutatavate teede nimekirjast (tl 60), et üldplaneeringu järgi on ka nnistut läbiv Illi-Laguja tee nr 528001 avalikuks erateeks.
Samas Samas, lk 36
Nt Riigikohtu 13. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-2255, p 11.2
7(20)
3-21-2454
Senises kohtupraktikas (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-87-08 (p 19); viidatud lahend asjas nr 33-1-6-17, p 11; Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-19-1368, p-d 16 ja 17) on leitud, et sundvalduse seadmise aluseks võib olla ka üldplaneering. Nõo valla üldplaneeringu seletuskirja5 p 2.16. käsitleb eraõigusliku isiku maal asuva tee avalikult kasutatavaks teeks määramist järgmiselt. Kuna teede avalikku kasutust on õigusaktid erinevatel aegadel käsitlenud erinevalt, on maareformi käigus kümneid kilomeetreid oma olemuselt avalikult kasutatavaid teid mõõdetud eramaade sisse ning on kehtiva teeseaduse mõistes muutunud erateedeks. Nõo valla territooriumil on selliste teede kogupikkus ca 67 km, erinevatel avalikult kasutatavatel teedel paiknevaid erateelõike on kokku ca 180. Nõo vallas vajalik avalikult kasutatavate kohalike teede võrk on määratletud Nõo valla kohalike teede nimekirjaga, mis on kinnitatud Nõo Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsusega nr 140. Selles nimekirjas sisaldub ka ülalnimetatud ca 67 km erateid, mille osas on vajadus need määrata avalikult kasutatavaks. Vastustaja on viidanud seejuures sel ajal kehtinud teeseaduse § 4 lg-le
3.Üldplaneeringu kohaselt on Nõo Vallavalitsus asunud sõlmima erateede avaliku kasutamise lepinguid ning tehtud on ka esimesed volikogu otsused erateede avalikuks kasutamiseks määramise kohta. Üldplaneeringu kaardile on kantud kohalikud teed vastavalt Nõo valla kohalike teede nimekirjale.
16.Kehtiva PlanS § 75 lg 1 p 1 kohaselt lahendatakse üldplaneeringuga muude ülesannete hulgas erinevate infrastruktuuriobjektide sh kohalike teede üldise asukoha ja neist tekkivate kitsenduste määramine. Ka Nõo valla üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimisseaduse redaktsiooni (PlanS v.r)6 § 8 lg 3 järgi oli üldplaneeringu eesmärgiks teede ja tänavate asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine (p 8) ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva tee avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras (p 9). Seega tulenes üldplaneeringust sundvalduse seadmise ja tee avalikult kasutatavaks määramise eeldus.
17.Kaebaja väitel pole vald teda üldplaneeringu koostamisel planeerimisseaduse kohaselt teavitanud, et tema omandis olevale kinnistule soovitakse seada sellised piirangud. Vastustaja selgituste kohaselt (kohtuistungil 00:47:09) toimus üldplaneeringu menetlus tolle aja seaduse kohaselt ning menetlusse kaasati avalikkus ja kõigil oli võimalik kaasa rääkida. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja üldplaneeringu menetluses ettepanekuid esitanud. Kohus möönab, et avalikkuse kaasamine ja teavitamine planeerimismenetlustes on aja jooksul muutunud avaramaks ja teavituskanalid (mh sotsiaalmeedia) rikkalikumaks. 2006. a Nõo valla üldplaneeringu menetluse ajal kehtinud planeerimisseadus (PlanS v.r) sätestas avalikkuse osalemise normistiku 3. peatükis. Üldplaneeringuala kinnisasja omaniku personaalsema kaasamise nägi ette vaid PlanS v.r. § 18 lg 5 puhuks, kui üldplaneeringu või detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse või muudab omaniku tahte vastaselt senist maakasutust või krundi ehitusõigust. Võib küll vaielda selle üle, kas kohalik omavalitsus pidanuks seda normi avaramalt tõlgendama ja personaalselt teavitama isikuid, kelle kinnistul asusid üldplaneeringu lisas 3.5. loetletud avalikuks kasutamiseks mõeldud teed. Samas ei saa kaebajat pidada isikuks, keda selles normis sätestatu järgi tulnuks ilma igasuguse kaalumisruumita isiklikult tähtsaadetisega teavitada üldplaneeringu avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust. Kaebajal oli ka pärast üldplaneeringu kehtestamist võimalik seda vaidlustada, isegi kui ta oli jäänud õiguspäraselt menetlusse kaasamata. Lisaks avaliku võimu kaasamis- ja teavitamiskohustustele tuleb ka kinnistuomaniku puhul eeldada, et ta tunneb huvi
tema kinnistuga seonduva vastu olukorras, kus puudub alus kahelda selles, et üldplaneeringu menetlusest ja selle erinevatest etappidest kohaliku omavalitsuse territooriumil on avalikkust teavitatud. Üldplaneering, milles lisas 3.5 (tl 60) on kaebaja kinnistut läbiv tee nimetatud kui avalikult kasutatav tee, on kehtiv haldusakt HMS § 61 tähenduses, mida kaebaja ei ole õigeaegselt ega mõistliku aja jooksul planeeringu kehtestamisest vaidlustanud. Kaebaja väited tema väidetavalt õigusvastase kohtlemise kohta üldplaneeringu menetluses ei mõjuta seega praeguse vaidluse esemeks oleva haldusakti õiguspärasust. Asjaolu, et kaebaja polnud väidetavalt tutvunud Nõo Vallavolikogu 18. novembri 2004. a otsusega nr 140, millega määratleti Nõo valla kohalike teede nimekiri, ei väära samuti seda järeldust. Nõo Vallavalitsus on kaebajale adresseeritud
17.novembri 2005. a kirjas nr 7-1.3/2221 viidanud eelnimetatud otsusele ning selgitanud et kaebajale kuuluval kinnistul paiknev tee/teelõik on selle otsusega kantud kohalike teede nimekirja, mille osas on vaja sõlmida maaomanikega lepingud ja määrata need avalikult kasutatavaks (tl 88-88p). Vastustaja on arvamusel, et tee avalik kasutus pidi olema kaebajale teada kinnistu omandamisest saadik (12. märts 2002). Kinnistu ostu-müügi ja asjaõiguslepingu (tl 102-104) järgi on kaebaja kinnistut ostes lepinguobjekti üle vaadanud ning tutvunud kinnistu plaani ja piiriprotokolliga (lepingu p 2.2.3; tl 103). Kohus nõustub, et kaebajal oli seejuures võimalik ka teada saada tee kasutuse iseloom ja intensiivsus.
18.Sundvaldus seatakse avalikes, st üldistes huvides (KAHOS § 2 lõige 1 ja § 4 lõige 1; § 39 lõige 2; § 40 lõige 2)7. Planeerimisautonoomia järgi on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus otsustada, kas ja millisel viisil lahendada ruumilise planeerimise küsimusi oma territooriumil8. Seega on kohaliku omavalitsuse üksusel nii õigus kui ka kohustus hinnata avaliku või üldise huvi olemasolu planeeringute elluviimisel tehtavate otsustuste puhul. Ka õiguskantsler on rõhutanud, et kohalikul omavalitsusel on sundvalduse seadmise menetluses kohustus välja selgitada, kas tee kasutamise vastu on avalik huvi või mitte9. Kohus nõustub vastustajaga, et KAHOS sõnastus ei kasuta mõistet ülekaalukas avalik huvi, mille puudumist väidab kaebaja (kohtuistungil 00:24:22; 00:37:11). Samas peab sundvalduse seadmine olema proportsionaalne (KAHOS § 4 lg 2 ja § 39 lg 2), mis eeldab paratamatult avaliku huvi kaalukuse hindamist võrrelduna konkureerivate huvidega.
19.Kaebaja väitel ei ole vastustaja vaidlustatud korralduses välja toonud, milles seisneb sundvalduse seadmise (ülekaalukas) avalik huvi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastavad põhjendused vaidlustatud korralduses puuduksid. Vaidlustatud korralduse kohaselt on sundvalduse seadmise eesmärgiks tagada avalik kasutus kogu Illi-Laguja teel nr 5280001, mis on kantud Nõo valla üldplaneeringu lisaks olevasse avalikult kasutatavate teede nimekirja. Vastustaja on avaliku huvina, mis väärib sundvalduse seadmist, korralduses välja toonud asjaolu et Illi-Laguja tee puhul on tegemist nö läbiva teega, mis nii algab kui ka lõpeb avalikul Elva – Kintsli riigimaanteel, seega on tegemist ca 7 km pikkuse teega, mis pakub Elva-Kintsli teele alternatiivset liikumisvõimalust ja samal ajal tagab väga paljudele kinnisasjadele avalikult kasutatava juurdepääsu.
Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. veebruari 2022. a otsus asja nr 5-21-18, p 22. Samas, p 23.
Kohtuistungil selgitasid vastustaja esindajad täiendavalt, et kõnealune teelõik on oluliseks osaks valla teedevõrgustikust, mida kujundab jõgede ja ojade võrgustik, kust ei ole võimalik üle saada ja metsamassiivid. Z lõik võimaldab põhja-lõuna suunal liiklemist. Lõigu taga on ka mõningad majapidamised, kes seda kasutavad. Vastustaja esindaja möönis, et suurt liiklust teelõigul ei ole, võib olla ainult ürituste korral (istungil 00:45:21). Vastustaja märkis ka, et teed kasutavad matkajad läheduses asuvale looduskaitsealale liikumiseks. Kaebaja selgituste kohaselt liigutakse kõnealusel teel kinnistu taga asuvale heinamaale pääsemiseks ning jalutatakse looduskaitsealale. Kaebaja kinnitas, et liikumist on rohkem Tartu Maratoni ajal, kuna maratonirada asub kaebaja kinnistust kahe kilomeetri kaugusel (00:27:46). Kõnelause teelõiguni ulatub ilma hoonestuseta Tigase kinnistu ots ning kaebaja enda kinnistu piirneb ühest küljest valla teega, kuhu viivale teele soovitaksegi sundvaldust seada (kaebaja selgitused kohtuistungil; kaardid tl 28-29). Kaebaja sõnul on tal endal võimalik naaberkinnistul asuvat teed läbida kokkuleppel omanikuga.
20.Kaebaja on arvamusel, et sundvalduse seadmise eeldused pole täidetud, kuna selleks puudub avalik huvi. Pooled on erineval arvamusel avaliku huvi olemasolus. Vastustaja on selgitanud vajadust riigimaantee ühendamiseks, elanikele alternatiivse liikumisvõimaluse loomiseks lühemat teed pidi ja avalikult juurdepääsu tagamist paljudele kinnistutele. Kohtuistungil täpsustas vastustaja, et alternatiivne (lühem) juurdepääs puudutab nelja kinnistut (istungil 00:20:26; Teeregistri kaardiserveri väljavõte tl 61). Vastustaja märgib ka, et Z kinnistut läbiv tee on leidnud juba aastakümneid kasutust avaliku teena ning tegemist on regulaarses kasutuses oleva heas seisukorras kõvapinnasega teega. Kaebaja leiab, et tee avalikuks kasutamiseks tunnistamist ei saa põhjendada riigimaantee ühendamisega või alternatiivsete liikumisvõimaluste tagamisega, vaid avalikuks kasutamiseks on otstarbekas ja õiguspärane määrata tee omandiõiguse riivet kasutades vaid näiteks juhul kui puuduvad muud juurdepääsuteed. Vald pole kaebaja sõnul vastanud tema korduvatele küsimustele, millistele konkreetsetele kinnisasjadele ligipääs ilma sundvaldust seadmata puuduks. Kaebuse kohaselt on Maa-ameti kaardirakendusest näha, et maanteelt ei vii tee Z kinnistut läbides mitte ühtegi asustatud paika. Naabruses asuval Tigase kinnistul on oma hoonestusele juurdepääs olemas ja ka Z kinnistu naabruses olevale osale saadakse oma kinnistu kaudu. Kuigi vastustaja pole loetlenud kinnistuid, millele kaebaja kinnistut läbiv tee oleks ainsaks juurdepääsuvõimaluseks, ei saa asjakohatuks pidada vastustaja kaalutlust, et tee avalik kasutus tagab lühema ja mugavama liikumisvõimaluse ümbruskonnas. Üldplaneeringu lisaks 3.5. oleva avalikult kasutatavate teede nimekirja (tl 60) järgi läbib Illi-Laguja tee 5 erinevat kinnistut. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et teed tervikuna hooldab selleks vastava lepingu sõlminud ettevõtja (istungil protokolli järg 00:08:18) ning vaidlustatud korralduse kohaselt on Nõo Vallavalitsus kõigi ülejäänud Illi-Laguja teel nr 5280001 asuvate eratee lõikude osas saavutanud kokkuleppe erareede avalikuks kasutamiseks või on tegemist valla maaga ning lisaks on ühe teelõigu puhul tegemist riigimetsamaaga. Ka teehoolduse mõistlik ja ühetaoline korraldus kogu tee ulatuses (mis on KOKS § 6 lg 1 järgi üks omavalitsusüksuse olemuslikke ülesandeid), on avalikes huvides. Muuhulgas on kohtuistungil selgunud avalik huvi juurdepääsuks looduskaitsealale, st vaba aja veetmise võimalustele.
21.Avalik huvi on määratlemata õigusmõiste ning seadusandja ei ole ka sundvalduse seadmise kontekstis piiritlenud seda konkreetse isikute arvuga. Kohtupraktikast tulenevalt võib avalik huvi seisneda nt planeeringutes väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada. Selline huvi võib olla väljendatud ka üldplaneeringus (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-04 p 10(20)
3-21-2454
10) või kohalike elanike poolt väljendatud soovis ala kasutada (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-87-08 p 19). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 21. veebruari 1986. a otsuses nr 8793/79: James vs. Ühendkuningriik (p-d 39–45) leidnud kinnisasja sundvõõrandamisega seoses, et see võib teatud juhtudel olla avalikes huvides isegi siis, kui sellest saadavad eelised langevad konkreetsete eraõiguslike isikute kasuks. Avaliku huvi olemasolu tuvastamiseks on piisav, kui võõrandamine toimub mingi eesmärgi saavutamiseks, mis on mõeldud sotsiaalse õigluse tugevdamiseks. Küll aga ei saa sundvõõrandamine olla avalikes huvides juhul, kui selle ainsaks eesmärgiks on ühele eraõiguslikule isikule mingi hüve andmine. Tallinna Ringkonnakohus on 15. veebruari 2019. a määruses haldusasjas nr 3-18-2196 (p 16) asunud kinnisasja avalikes huvides võõrandamise vaidluses seisukohale, et avalik huvi saaks ilmselgelt ja äratuntavalt puududa üksnes juhul, kui kinnisasjade omandamine ei aitaks saavutada ühtegi sotsiaalset või muud avalikku eesmärki või meedet. Kohus peab eeltoodud seisukohti avaliku huvi sisustamisel kohaldatavaks ka praegusel juhul sundvalduse seadmise menetluse puhul (vt ka Tartu Halduskohtu 28. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-19-1368, p 21). Nagu märgitud eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendites, võib avalik huvi seisneda ka kohalike elanike soovis mingit ala (teed) kasutada. Avalik huvi kui määratlemata õigusmõiste jätab sisustamisel ka otsustusruumi selles, kui suurt hulka isikuid pidada piisavaks, et nende huvi oleks mõistetav avaliku või üldise huvina. Eelnevalt viidatud EIK-i ja Tallinna Ringkonnakohtu praktikast nähtuvalt on avalik huvi võimalik ka siis, kui see hõlmab üsna vähest arvu inimesi. Seejuures on rõhutatud aga sotsiaalse õigluse aspekti. Avalikuks huviks saab olla kohtu hinnangul ka üldplaneeringule vastava piirkonna teedevõrgu rajamine ja korrashoid, elanike käepärasemad ja kiiremad liikumisvõimalused ning ka ligipääs vaba aja veetmise võimalustele.
22.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et praegusel juhul esineb sundvalduse seadmise eelduseks olev avalik huvi.
23.Sundvalduse seadmine peab olema proportsionaalne (KAHOS § 4 lg 2 ja § 39 lg 2) nagu ka mistahes muu isikute õigusi piirav haldustegevus. Kaebaja on arvamusel, et temale ja vastustajale vaidlustatud korraldusest tulenevad õigused ning kohustused ei ole tasakaalus. Kaebaja sõnul on tegemist väikese metsa-erateega ning selle avalik kasutus poolitaks tema kinnistu ning lisanduva koormuse korral võib vähendada kinnistu väärtust ja privaatsust. Kaebaja kinnistul privaatsuse ja väärtuse vähenemise osas märgib kohus, et eelnevalt on kinnitust leidnud kõnealuse tee pikemaajaline avalik kasutus. Kuna kaebaja väitel ei ole ta ka seni teinud kellelegi takistusi tee kasutamisel, ei ole ka pärast sundvalduse seadmist alust eeldada varasemast tihedamat liiklemist kõnelausel teel. Kaebaja möönab tihedamat liikumist suuremate rahvaspordiürituste (Tartu Maraton) korral, kuid tegemist on harva ning lühiajalise olukorraga.
24.Korralduses sätestatud õiguste ja kohustuste osas on kaebaja arvamusel, et need ei ole tasakaalustatud ning kinnistuomanikule pandud kohustuste maht on ebaproportsionaalne. Kui ka vastustaja ei ole korralduse tekstis õiguste ja kohustuste loetelu täielikult struktureerinud, ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, nagu kaasneks sundvalduse seadmisega temale vaid kohutused ning avalikule võimule üksnes õigused.
11(20)
3-21-2454
24.1.Korralduse resolutsiooni p-s 6 on loetletud Nõo vallale sundvalduse seadmise teel eratee avalikuks kasutamiseks määramisega tekkivad õigused – õigus teed kasutada, remontida ja hooldada, paigaldada teele liikluskorraldusvahendeid ning püstitada liiklusohutuse tagamiseks vajalikke rajatisi. Kohus nõustub vastustajaga, et õigus teed remontida, hooldada ja tagada liiklusohutus, on olemuselt pigem kohaliku omavalitsuse kohustused kui õigused. Korralduse resolutsiooni p-s 7 on loetletud kaebaja kohustused järgmiselt: 1) hoiduda igasugusest tegevusest, mis takistaks sundvalduse ala sihipärast kasutamist; 2) kinnisasja koormamisel piiratud asjaõigustega teavitada isikuid, kelle kasuks kinnisasi koormatakse, korralduses nimetatud sundvaldusest; 3) järgida õigusaktidest tulenevaid piiranguid rajatise suhtes, sh mitte takistada tee kaitsevööndis tee sihtotstarbelist kasutamist, halvendada tee seisundit ega ohustada liiklemist ning nõuda seda ka sundvalduse alal omaniku volitusel tegutsevatelt kolmandatelt isikutelt; 4) kinnisasja võõrandamisel teavitada sundvaldusest kinnisasja omandajat.
24.2.Korralduse põhjendustes on vastustaja rõhutanud, et maakasutuse iseloom ei muutu ja teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel. Samuti seda, et maaomanikule ei kaasne tee korrashoiu ja remondiga seotud kulusid, kui ei lepita kokku teisiti. Kaebaja väitel on korralduse resolutsioon ebaselge selles osas, mida tähendab sõnastus „kui ei lepita kokku teisiti“. Kohus ei hinda sellist sõnastust õigusvastaselt ebaselgeks. Vastustaja viidatud EhS § 94 lg 3 kohaselt lähevad eratee avalikuks kasutamiseks määramisega kohalikule omavalitsusele üle nii kõik teeomaniku õigused, aga ka kohustused ja vastutus. Selle sätte taustal ei ole kaebajal alust arvata, et talle võidaks panna sundvalduse alaga seoses seadusest mittetulenevaid kohustusi. Lisaks eeltoodud õigustele ja kohustustele on vastustaja korralduses viidanud ka maamaksuseaduse § 4 lg 1 p-le 7, mille kohaselt ei arvestata avalikult kasutatava tee aluselt maalt maamaksu.
24.3.Kaebaja arvates on sundvaldus isiklikust kasutusõigusest koormavam ka põhjusel, et viimane kantaks kitsendusena kinnistusraamatusse ning oleks avalikult kättesaadav igaühele. Sundvalduse seadmisel on ka kolmandate isikute teavitamise kohustus (korralduse p-d 6.1.2., 6.1.4) pandud kinnistuomanikule (kaebajale). Kohtu hinnangul ei muuda üksnes see asjaolu sundvaldust ebaproportsionaalseks. Kaebajal on küll õigus selles, et eraõiguslik kitsendus kantaks kinnistusraamatusse (kinnistusraamatuseaduse § 15). Kuna avalik-õiguslike kohustuste olemasolu tuleneb seadusest, ei saa kinnisaja võõrandamise või selle piiratud asjaõigusega koormamise korral selle omandamisest või koormamisest huvitatud isik eeldada, et kinnisasjaga poleks seotud mingeid selliseid kohustusi (nt sundvaldus). Kuna kinnisasja võimalik võõrandamine või koormamine saaks eelduslikult toimuda vaid harva, ei saa sundvaldusest teatamise kohustus olla kaebaja jaoks ülemäära koormav. Nagu vastustaja põhjendatult märgib, on sundvaldusest tulenevad avalik-õiguslikud kohustused kantud Maa-ameti geoportaali kaardirakendusse, mis on avalikult kättesaadav andmebaas.
24.4.Kaebaja väitel jääb korraldus ebaselgeks ka selles osas, milliste tööde tegemiseks sundvalduse alal tal tuleb edaspidi vastustajalt luba küsida. Vaidlustatud korralduses on seoses tee kaitsevööndis tehtavate töödega sõnastatud järgmiselt:“ Omanikul on võimalik selle ala kasutamist jätkata enamasti tavapärasel moel kooskõlastades mõningad tegevused, näiteks lageraie, eelnevalt tee valdajaga. Liiklusohutuse tagamiseks vajalikud tegevused tee kaitsevööndis teostab tee valdaja kui ei ole kokku lepitud teisiti“ (korralduse lk 4 viies lõik; tl 9p). Kohus ei pea kaebaja seisukohta põhjendatuks. Sundvalduse seadmise korralduses ei ole tõenäoline kõiki võimalikke olukordi ette näha ega nende puhuks detailset regulatsiooni ette näha. Vastasel korral takistaks regulatsiooni jäikus mõistlikku koostööd kinnistuomaniku ja 12(20)
3-21-2454
kohaliku omavalitsuse vahel. Vastustaja on kinnitanud valmisolekut tulla vastu kaebaja soovile oma metsa majandada.
25.Kaebaja väitel põhjendab vastustaja piiratud asjaõiguse mitteseadmist paljasõnalise väitega, et see oleks justkui omanikule koormavam. Kohus vaidlustatud korraldusest sellist põhjendust ei leia. Vastustaja on korralduses (neljas lk, kolmas lõik; tl 9p) märkinud: „Antud juhul leiab Nõo Vallavalitsus, et sundvalduse seadmine Z kinnistule tee avalikuks kasutamiseks on kinnisasja omanikule vähem koormav kui teealuse maa avalikes huvides omandamine või sundvõõrandamine.“ Seega on vastustaja põhjendanud proportsionaalsuse argumendile tuginedes, miks ta peab sundvalduse seadmist omanikku vähem piiravaks kui seda on avalikes huvides omandamine või sundvõõrandamine. Isikliku kasutusõiguse seadmist ei pea vastustaja korralduse teksti kohaselt võimalikuks põhjusel, et vastavates tingimustes pole kokkuleppele jõutud. Ka kohtumenetluse jooksul pole pooled jõudnud kokkuleppele, mis võimaldaks mõlema poole tingimustele vastavalt isikliku kasutusõiguse seadmise. Siinkohal tuleb rõhutada, et vastustaja haldusorganina on piiratud eraõiguslike kokkulepete seadmisel haldustegevuse õiguspärasuse nõudega ning vajadusega arvestada avalikku huvi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeid vastavalt KOKS § 6 lg-le 1 (sh ruumiline planeerimine ja teedevõrgu ehitamine ning korrashoid).
26.Kaebaja väitel ei ole sundvalduse seadmisega hõlmatud ala ja selle piirid looduses määratud ning pole täpset arusaama, kus tee kulgeb. Sundvalduse ala ulatus on korralduses (lk 1, neljas lõik) sätestatud järgmiselt: „Sundvalduse ala laiuseks on kavandatud 8 m - teekatte laius 4 meetrit ning hooldatava ala laius mõlemal pool teekatte välimist serva 2 m. Ristmikul pöörderaadiuse võrra laiem“. Samas on sundvalduse ligikaudse suurusena märgitud ca 1435 m2. Korralduse resolutsiooni p-s 3 on sätestatud: „Katastriüksuse kasutamise kitsenduse täpne ulatus arvutatakse kitsenduste kaardile kantud kitsenduse objekti ja mõjuala andmete alusel. Sundvalduse ala määramisel on arvestatud katastripidaja kehtestatud sundvalduse esitamise tingimuste kohase ruumiandmete täpsusega ning sel hetkel kehtivate katastriüksuse piiridega.“ Korralduse resolutsiooni p 2 järgi on sundvalduse ala tähistatud korraldusele lisatud sundvalduse ala asendiplaanil punase joonega (vt tl 30). Kaebaja rõhutab, et asendiplaanil puudub mõõtkava ning korralduse resolutsioonist ei tulene sundvalduse ala täpset suurust, vaid see on märgitud üksnes haldusakti preambulas (korralduse lk 1, kuues lõik). Kohus nõustub kaebajaga, et haldusaktile kohaldub HMS § 55 lg-s 1 sätestatud selguse ja üheselt mõistetavuse nõue. Vastustaja ei ole praegusel juhul aga eksinud kohtupraktikast tuleneva nõude vastu, et haldusakti resolutsioon peab olema eraldi sõnaselgelt väljendatud ning haldusakti resolutsioon ja põhjendus peavad olema üheselt eristatavad (nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-49-08, p 9). Korraldus on kohtu hinnangul raskesti jälgitav ja halvasti struktureeritud – varasema menetluskäigu ja asjaolude esitamine on läbi põimunud vastustaja põhjendustega ning pole nummerdatud ei dokumendi lehekülgi ega alajaotusi. Haldusakti ebaselgus saaks aga haldusakti tühistamise või isegi tühisuse kaasa tuua vaid siis, kui see on oluline (RK 3-19-2448, p 15) ja takistaks märkimisväärselt haldusaktist arusaamist. Kohus siiski sedavõrd tõsist vormiviga praegu ei tähelda (vt HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Iseenesest ei väida ka kaebaja ise, et ta ei mõstaks sundvalduse ala paiknemist ja ulatust – kaebaja väidab muuhulgas, et sundvaldusega hõlmatud ala moodustab 18 % tema kinnistust.
13(20)
3-21-2454
HMS § 56 lg 1 ls 2 kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Selliseks dokumendiks saab pidada ka korralduses viidatud kaardirakendust, mis võimaldab andmete täpsemat esitamist kui korralduse sõnastus.
27.Kaebaja on järjekindlalt metsamajanduslikku ettevõtlust.
väitnud,
et
sundvalduse
seadmine
takistab
tema
27.1.Kaebaja on esmalt väitnud, et tee avalikult kasutatuks määramine takistab tal rasketehnikaga metsavedu ning metsatöödeks tuleks seega rajada asendustee. Näiteks kaebaja täpsustuse kohaselt (kohtuistungil 00:35:16) tuleb ta seni omalt teelt ning paneb palgid tee äärde, kuid avalikule teele ei tohi suure masinaga seisma jääda, kuna see takistab liiklust. Kaebaja on siiski menetluses korduvalt märkinud, et ei ole ka varem tee kasutamist takistanud. Liikluse takistamine metsatöömasina seiskamisel on ajutine ning tee ajutine liikluseks sulgemine või liikluse piiramine võib ajutiselt vajalik olla erinevate tööde tegemiseks ka muudel avalikult kasutatavtel teedel. Vastustaja on kinnitanud valmisolekut olla paindlik kaebaja ettevõtlusega seotud vajaduste suhtes.
27.2.Kaebaja on arvamusel, et tema jaoks on ülemääraselt piirav ka 20 m laiune tee kaitsevöönd. EhS § 72 lg 1 p 4 sätestab tee kaitsevööndis metsa lageraie keelu. EhS § 71 lg 2 ls 2 kohaselt on avalikult kasutatavate maanteede, mis ei kuulu Euroopa teedevõrgu maanteede hulka, kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 30 meetrit. EhS § 71 lg 2 ls 3 kohaselt võib maantee omanik kaitsevööndi laiust põhjendatud juhul vähendada. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, et tee kaitsevööndi ulatus ei ole määratud sundvalduse seadmise korraldusega, vaid juba Nõo valla üldplaneeringuga, mille seletuskirja p 2.15.3 kohaselt on avalikult kasutatavate kohalike maanteede kaitsevööndi laiuseks kehtestatud 20 m, mis on väiksem EhS § 71 lg 2 ls-s 2 sätestatust (30 m). Kohus nõustub vastustajaga, et praegusel juhul kaebaja kinnistut läbiva tee kaitsevööndi vähendamiseks ei saa alust anda üksnes üldsõnaline viitamine teiste omavalitsusüksuste praktikale, vaid kaitsevööndi vähendamine põhjendatud juhtudel saab toimuda igakordselt konkreetseid asjaolusid hinnates ning selleks kohases menetluses (planeerimisseaduse § 93 lg-d 2 ja 4, § 142). Vastustaja on viidanud võimalusele, et üldplaneeringu regulatsioon vaadatakse tulevikus üle. Vastustaja peab võimalikuks, tuginedes ehitise kaitsevööndile kohalduvale EhS § 70 lg-le 3, teha kaebaja jaoks erandeid kaitsevööndi piirangutest ning on korduvalt kinnitanud nii korralduses (lk 4, viies lõik; tl 9p) kui ka kohtumenetluse dokumentides (vastus kaebusele p 2.5.3, p 3.1.8; istungil 01:04:11, istungi järg 01:15:18), et kaebajal ei takistata lageraie tegemist sundvalduse alal. Kuigi seda seisukohta ei ole vastustaja väljendanud õiguslikult siduvalt haldusakti resolutsioonis, on neil vastustaja väljaütlemistel siiski kaalu õiguspärase ootuse aspektist - vastustaja kirjalikult väljendatud lubadused võivad tekitada kaebajas kaitstava ootuse, et vastustaja ei käitu sõnamurdlikult ega tagane varasemalt lubatud vastutulekust kaebaja soovidele.
28.Kaebaja arvates tekitab sundvalduse määramine talle majanduslikku kahju. KAHOS § 39 lg 6 näeb ette, et kinnisasja omanikule tuleb hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. KAHOS § 39 lg 7 p 4 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama põhjendatud juhul info varalise kahju hüvitamise kohta. Viidatud sättest ei tulene, et see oleks korralduse kohustuslik sisuelement. Vastustaja on korralduses siiski kahju küsimust käsitlenud järgmiselt: „Nõo Vallavalitsus on praeguses olukorras sarnaselt seaduse 14(20)
3-21-2454
seletuskirjas sedastatule seisukohal, et olemasoleva juba varasema seadusandluse alusel avalikult kasutatavaks määratud tee avalikku kasutusse võtmisel ei teki tuvastatavat kahju, sest maakasutuse iseloom ei muutu ning teed kasutatakse ka edaspidi samal otstarbel. Seetõttu võib asuda seisukohale, et sundvalduse seadmisega ei teki kinnisasja omanikule hüvitamisele kuuluvat varalist kahju.“ Kaebaja ise esitab vaid hüpoteetilise väite kahju võimaliku tekkimise kohta. Kahju hüvitamine, kui see tekib edaspidi, ei ole välistatud näiteks olukorras, kus ilmneb vastustaja edaspidine õigusvastane tegevus seoses sundvalduse alaga, nt vastustaja ei täida talle vaidlustatud korraldusest tulenevaid kohustusi (RVastS § 7 lg 1). Erandlikeks juhtudeks on seadusandja ette näinud ka haldusorgani õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise võimaluse (RVastS § 16). Seega ei saa pidada vaidlustatud korraldust õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja pole selles määratlenud hüvitamisele kuuluvat kahju ega otsustanud hüvitise maksmist.
29.Kaebaja on väitnud (kohtuistungil alates 00:24:22), et kaebaja ei ole eelmenetluses aru saanud, mida temalt tahetakse ning korraldusele ei ole eelnenud arutelusid. Seega heidab kaebaja vastustajale ette ärakuulamiskohustuse rikkumist. Kohus sellega ei nõustu ja leiab, et kaebaja on olnud piisavalt hästi informeeritud haldusmenetluses haldusorgani kavatsusest ning talle on korduvalt võimaldatud esitada oma seisukohti ja vastuväiteid. Vastustaja korraldusele eelnevad selgitused sisalduvad järgmistes dokumentides: 5. juuli 2021. a kiri nr 5-1.3/915 „Eelteade erateele sundvalduse seadmisest“ (tl 11-11p), millele kaebaja on esitanud enda seisukoha 2. augustil 2021 (tl 13-13p); 11. augusti 2021. a kiri nr 5-1.3/915-2 (tl 14-15), millele kaebaja vastas 24. augustil 2021 (tl 16-17). Vastustaja saatis 9. septembri 2021 kirjaga nr 51.3/915-4 (tl sundvalduse seadmise korralduse täiendatud eelnõu uuesti tutvumiseks 9. septembri 2021 kirjaga nr 5-1.3/915-4 (tl 26p) ja palus vastust täiendustega nõustumise osas
20.septembriks 2021. Kinnisasja omanik vastas 21. septembril 2021. Nõo Vallavalitsus saatis taaskord selgitused sundvalduse seadmise vajaduse osas 22. septembri 2021 kirjaga 5-1.3/9156 (tl 27-27p). Kuigi kaebaja ei ole sundvalduse seadmisega nõustunud ka hoolimata tehtud täiendustest, ei saa eeltoodud kirjavahetust silmas pidades vastustajale ette heita ärakuulamis- ja selgitamiskohustuse täitmata jätmist ega sellega seonduvalt vaidlustatud korralduse õigusvastasust.
30.Eelnevat arvestades on kohus kokkuvõtvalt arvamusel, et vaidlustatud korraldus on selle mõningastest vormilistest puudustest seoses haldusakti ülesehituse ja selgusega (vt eelpool otsuse põhjenduste p 26) õiguspärane osas, mis puudutab sundvalduse seadmise otsustust, selle ala kindlaksmääramist ning osaliste õiguste ja kohustuste määratlemist (korralduse p-d 1-4 ja 6-10).
31.Kaebaja ei pea õigeks ka talle sundvalduse seadmisel makstava sundvalduse tasu määramise metoodikat ega vastustaja poolt korralduses määratud tasu suurust.
31.1.Sundvalduse seadmise korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku teisiti (KAHOS § 39 lg 5). KAHOS § 39 lg 7 p 3 järgi peab sundvalduse seadmise otsus sisaldama muu hulgas andmeid sundvalduse tasu ja selle maksmise korra kohta.
31.2.KAHOS-s ei ole sätestatud konkreetset metoodikat sundvalduse tasu määramiseks, sh on võimalik tasu määramine nii ühekordse summa kui ka perioodilise maksena. Vastustaja on korralduse p-s 5 otsustanud, et sundvalduse tasu on 0,15 eurot/m2 ja see tasutakse ühekordse maksena. 15(20)
3-21-2454
Kohus nõustub vastustajaga selles, et sundvalduse tasu võib määrata ühekordse summana. KAHOS § 39 lg-st 5 tulenevalt on lubatud ka kokkulepped, mis välistavad sundvalduse tasu maksmise täiesti. Kui sundvalduse tasu otsustatakse siiski maksta, peab see toimuma kooskõlas KAHOS-s sätestatuga ning järgima ka sundvalduse seadmisele kohalduvat proportsionaalsuse põhimõtet.
31.3.Korralduse resolutsioonist ei tulene sundvalduse tasu kogusuurus. Selle mõistmiseks tuleb aluseks võtta ka korralduse asjaolusid ja vastustaja põhjendusi kajastavad osad, millest selgub, et sundvalduse ala ligikaudne ulatus on 1435 m2. Kohtu hinnangul ei takista selline sõnastus sundvalduse tasu väljamaksmist pärast sundvalduse ala suuruse täpset kindlaksmääramist.
31.4.Sundvalduse tasu määratakse KAHOS § 12 lg-s 2 sätestatud korras. KAHOS § 12 lg 2 kohaselt tellitakse vajaduse korral väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt, kellel on kutseseaduse kohane kehtiv 7. taseme vara hindaja kutse, või selgitab väärtuse välja Maa-amet maakatastriseaduse § 9 lõike 21 alusel peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes maa hindamise seaduse, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud metoodikast. Seega on seadusandja jätnud sundvalduse seadjale olulise otsustamisruumi sundvalduse tasu kindlaksmääramise metoodika valikul.
31.5.Vastustaja on korralduses selgitanud, et kaalus erinevaid hindamismeetodeid – sundvalduse tasu määramist KAHOS § 12 lg-s 2 viidatud maa hindamise seaduse alusel ning samas piirkonnas rakendatud teiste sarnaste kinnisasjade sarnasel eesmärgil koormamise tasu aluseks võttes.
31.5.1.Esimese meetodi puhul on vastustaja piirkonna tehinguid analüüsides võtnud aluseks Maa-ameti tehingute andmebaasi hoonestamata maa tehingud kogu Nõo valla ulatuses alates 2020. aasta algusest. Valdavalt maatulundusmaa tehing müügitehingute keskmine hind on 0,67 eurot/m2 (6700 eurot/ha) ja mediaanihind 0,46 eurot/m2 (4600 eurot/ha). Kasutades maatulundusmaa keskmist väärtust 0,67 eurot/m2 ja korrutades selle Z kinnistu puhul sundvalduse alaga ca 1435 m2 sai vastustaja tulemuseks 961,45 eurot. Kuna sundvalduse ala sisuline kasutus on transpordimaa, korrigeeris vastustaja, tuginedes Vabariigi Valitsuse 5. juuni 2001. a määruse § 193 „Maa korralisel hindamisel kasutatava metoodika“ §-le 34 väärtust parandusteguriga 0,2, saades tulemuseks 192,29 eurot ehk 0,13 eurot/m2 (1300 eurot/ha). Vastustaja tugines asjaolule, et sundvalduse ala on alati kasutusel olnud sõiduteena ning selle ainuke kasutusfunktsioon on olnud transpordimaa, mistõttu iseloomustab sundvalduse ala kahju liiki vastustaja arvates mitte maatulundus maa, vaid transpordimaa väärtus.
31.5.2.Teise meetodi valikul on vastustaja aluseks võtnud, et Nõo Vallavalitsus on 2019. ja 2020. a transpordimaad omandanud nii tasuta kui ka maksnud tasu 0,15 eurot/m2 (1500 €/ha). Vastustaja hinnangul võib seda pidada väljakujunenud praktikaks, kuna nii erateede omandamise kui ka neile sundvalduse seadmise vajadus tuleneb kõikidel juhtudel ülekaalukast avalikust huvist. Kohus on ka kohtuotsuse kirjutamise staadiumis kontrollinud Nõo vallas 2019. ja 2020. a muu maaga tehtud tehingute hinnastatistikat, millest ilmneb muu otstarbega maa (sh transpordimaa) tehingute mediaanhind (0,15 eurot/km2).10 Eelnevast ilmneb, et vastustaja valitud teine metoodika annab tulemuseks mõnevõrra kõrgema hinna.
31.6.Kaaludes mõlemaid variante otsustas vastustaja teha ettepaneku maksta sundvalduse tasu ühekordse hüvitisena 0,15 eurot/m2 (1500.- eurot/ha) pärast seda kui katastriüksuste kasutamise kitsenduse täpne ulatus on arvutatud välja Maa-ameti kitsenduste kaardile kantud kitsenduse objekti ja mõjuala andmete alusel. Kuigi vaidlustatud korralduses ei ole määratletud sundvalduse ala täpset suurust, vaid see ilmneb koosmõjus Maa-ameti kaardirakenduse andmetega, ega seega ka sundvalduse tasu suurust, võib korralduses nimetatud ligikaudset sundvalduse ala suurust ning vastustaja valitud metoodikat arvestades järeldada, et sundvalduse tasu suurus oleks ligikaudu 215 eurot. Kaebaja peab seda ebaproportsionaalselt väheseks, arvestades kohustuses tähtajatut iseloomu ja talle pandavaid kohustusi, aga ka tee avalikuks kasutamiseks määramisega kaasnevaid tagajärgi (nt tee kaitsevööndi režiimist tulenev).
31.7.Kaebaja ei pea õigeks, et sundvalduse tasu suuruse arvestamisel on aluseks võetud nii hoonestamata maa otstarve kui ka transpordimaa sihtotstarbega maa tehingud. On tõsi, et kaebaja kinnistu sihtotstarve kinnistusraamatu järgi on 100% maatulundusmaa (tl 34). Vaidlust pole, et kaebaja kinnistu on vaid üks mitmest, mida tee läbib ning väljakujunenud kasutuses oleva tee alust maad ei saaks kaebaja kasutada muul kui transpordimaa otstarbel ning ei ole seda saanud ka varem. Samas ei ole vaidlust, et maa sihtotstarvet pole veel muudetud. Määrus nr 193 on antud maa hindamise seaduse alusel, millele tuginemine on KAHOS § 12 lgst 2 tulenevalt lubatav. Selle määruse § 34 sätestab: „Kui turuinformatsioonile tuginedes ei ole võimalik määrata sotsiaalmaa, veekogude maa, transpordimaa, jäätmehoidlamaa, riigikaitsemaa, kaitsealuse maa ja sihtotstarbeta maa väärtust, kasutatakse hindamise alusena piirkonna (näiteks tsooni) valdavale sihtotstarbe liigile või kõlvikule vastavat keskmist väärtust, mida korrigeeritakse parandusteguriga 0,2.“ Kohtu hinnangul ei anna see norm alust kohaldada parandustegurit maatulundusmaa teealuse osa väärtuse väljaselgitamiseks. Kaebaja ei pea õigeks ka esimesena kirjeldatud meetodi puhul tuginemist hoonestamata maaga tehtud tehingute hinnastatistikale. Kohus sellega ei nõustu. Kuigi on tõsi, et notariaalse ostumüügilepingu (tl 102-105) kohaselt oli lepingu esemeks hoonestatud kinnistu, ei ilmne ka kaebaja enda väidetest, et kinnistul asuks hetkel hoonestus, mis tõstaks kinnistu turuväärtust. Kaebaja ise on möönnud, et hooned on amortiseerunud ning kinnitanud soovi, et tema perekond asuks hoonestust taastama (kohtuistungil 00:24:22).
31.8.Vastustaja valitud metoodika sundvalduse tasu määramisel on kohtu hinnangul ekslik ning vastustaja kohaldatud arvutuskäik ei ole viinud tasu suuruse osas õiguspärasele tulemusele. Asjaolu, et piirkonnas on sarnaste sundvalduse alade eest makstud sarnaselt transpordimaa tehingute statistikal põhinevat tasu, ei kinnita aga tasu õiguspärasust praeguses vaidluses. Vaidlustatud korralduses on vastustaja märkinud: „Nõo Vallavalitsus on arvestanud sundvalduse tasu määramisel mitte ainult sundvalduse ulatusega, vaid ka muude negatiivsete mõjutustega kinnistule (sh ka nt kaitsevöönd jms).“ (korralduse lk 4 viies lõik; tl 9p). Sundavalduse tasu suuruse kujunemise juures jääb aga ebaselgeks, kuidas eeltoodud negatiivsed mõjutused on tasu suurust mõjutanud. Sundvalduse seadmisega seonduvaid kohustusi tasakaalustab küll maamaksuvabastus ja kinnistuomaniku vabanemine kohustusest teed edaspidi hooldada, remontida ja tagada liiklusohutus, kuid summa (umbes 215 eurot) ei ole kohtu hinnangul tasakaalus tähtajatu 17(20)
3-21-2454
pikaajalise kohustuse olemusega. Kohtupraktikast võib tuua näite, kus 541 m2 suuruse transpordimaa korral on sundvalduse tasuks määratud ühekordse maksena 820 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-2373, p 12) või 185 m2 elamumaad läbivale teealusele maale seatud sundvalduse korral 330 eurot (Tartu Halduskohtu otsus asjas nr 3-19-1368.
31.9.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane sundvalduse tasu suuruse määramise osas (resolutsiooni p 5 esimene lauseosa („Sundvalduse tasu on 0,15 €/m2“) ning tuleb selles osas tühistada. Kuna praegusel juhul ei ole vastustaja kinnisasja omanikuga kokku leppinud sundvalduse tasu maksmata jätmises, tuleb vastustajal pärast korralduse sundvalduse tasu suurust puudutavas osas tühistamist sundvalduse tasu suuruse küsimus uuesti otsustada. Samas jääb korraldus kehtima osas, mis näeb ette sundvalduse tasu ühekordse maksena.
32.Kohus jätab käesoleva vaidluse lahendamisel arvestamata kaebaja 10. veebruaril 2022 esitatud sisulist vaidlust puudutavad tõendid (130-131) ning kaebaja täiendavad kirjalikud seisukohad istungil vastuseta jäänud küsimustele (tl 121-122). Kohus vaatas asja läbi kohtuistungil 2. veebruaril 2022. Menetlusosalised nõustusid kohtuistungil asja arutamise lõpetamisega ning esitasid oma seisukohad kokkuvõtvalt veel kohtuvaidluste raames ning kasutasid õigust saada sõna repliigi korras (kohtuistungi protokoll, tl 115-116). Kohus andis kohtuistungil täiendava tähtaja menetluskulu dokumentide ja taotluste esitamiseks (7. veebruar 2022) ja neile vastuväidete esitamiseks (10. veebruar 2022). Arvestades, et kohtuistungil arutasid pooled ka jätkuvalt kompromissi üle, andis kohus pooltele veelkord tähtaja, et arutada kompromissi võimalikkust ning teatada kohtule hiljemalt 15. veebruaril 2022, kas kompromissläbirääkimisteks on vaja täiendavalt aega või ka kompromissi võimatusest, misjärel teataks kohus otsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Kohus selgitas juba 16. veebruari 2022. a kohtumääruses, et HKMS § 62 lg-st 1 ja § 51 lg-st 4 tulenevalt võib kohus hilinenult esitatud tõenditele tugineda vaid siis see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Pärast kohtuistungit, kus asja arutamine on lõpetatud, esitatud tõenditega ning seisukohtadega arvestamiseks peaks kohus uuendama asja arutamise (HKMS § 130 p 2) ja andma ka vastustajale võimaluse tõendite kohta arvamust avaldada, kuid seda vaid juhul, kui kohus peab asja õigeks lahendamiseks vajalikuks koguda või uurida täiendavaid tõendeid või arutada menetlusosalistega asjaolusid. Kohus ei ole praeguses asja pidanud täiendavate tõendite kogumist, uurimist ega asjaolude arutamist pärast kohtuistungit vajalikuks. Täiendavate tõenditega arvestamine ja sellest tingitud vastustaja täiendava sesiukoha väljaselgitamine oleks kaasa toonud menetluse venimise ning seadnud kahtluse alla lahendada kohtuasi otsusega HKMS § 173 lg 3 ls-3 sätestatud tähataja jooksul.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD KÜSIMUSED
33.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).
34.Kohus tühistab vaidlustatud otsuse üksnes sundvalduse tasu suuruse osas ning hindab kaebust seega rahuldatuks 1/3 osas.
35.Nii kaebaja kui ka vastustaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastaspoolelt. 18(20)
3-21-2454
36.Kohus ei pea põhjendatuks nõuda kaebajalt välja vastustaja kulusid advokaatide esitatud õigusabile. Väljakujunenud kohtupraktika järgi üldjuhul vastustaja kui avaliku haldusülesande täitja välise õigusabi kulusid kaebajalt välja ei mõisteta, kui vastustaja tegevus on jäänud tema põhitegevuse raamidesse (nt Riigikohtu 24. märtsi 2021. a otsus asjas nr 3-18-686, p 24 ja seal viidatud praktika). Kohtu hinnangul kuulub sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine kohaliku omavalitsuse üksuse kui haldusorgani olemuslike ülesannete hulka. Vastav pädevus tuleb nii KAHOS § 39 lg-st 1, aga ka KOKS § 6 lg-st 1, millest tulenevad omavalitsusüksuse kohustused ruumilise planeerimise valdkonnas planeeringute elluviimisel ning teedevõrgu rajamisel ja korrashoiul. Välise (advokaatide osutatud) õigusabi kasutamine käesoleva vaidluse puhul ei olnud seega vältimata. Kohtuistungil Nõo valda esindanud valla ametnik suutis anda asjakohaseid selgitusi ja vastuseid ning vastustaja tegevust ning seisukohti argumenteerida. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
37.Kaebaja on taotlenud mõista vastustajalt välja tema menetluskulud, mis seisnevad õigusabikuludes (1320 eurot) vastavalt MaastikConsult OÜ 1. veebruari 2022. a arvele nr 39 (tl 106). Lisaks on kaebaja menetluskuluks riigilõiv 15 eurot.
37.1.Vastustaja esitas 10. veebruaril 2022 vastuväited menetluskulude taotlusele, milles palub jätta rahuldamata kaebaja taotlus tema menetluskulude välja mõistmiseks järgmistel põhjendustel.
37.1.1.Kaebaja 2. veebruaril 2022 esitatud dokumendil kajastatud kulud HKMS § 109 lg 11 tähenduses väljamõistetavad, sest sellest dokumendist ei ole võimalik tuletada, et kaebajal on tekkinud vastavate kulude kandmise kohustus.
37.1.2.MaastikConsult OÜ on äriühing, kelle juhatuse liikmeks on Aleksander Sven Esse, ning mis on oma tegevuse juba 2018. aastast lõpetanud ega oma kaebajale õigusabi osutanud Tiina Mitti isikuga mingit arusaadavat seost. MaastikConsult OÜ esitas viimati majandusaasta aruande 2017. a ega ole pärast seda esitanud enam ühtegi majandusaasta aruannet. Alates 2018. aastast puudub MaastikConsult OÜ-l ka igasugune käive ning alates 2021. aastast puuduvad ka töötajad. MaastikConsult OÜ tegevusalaks on märgitud arhitektitegevused, mitte aga juriidilised toimingud.
37.1.3.Kuna kaebaja on käesolevas haldusasjas kõik menetlusdokumendid esitanud enda nimel ja enda allkirjaga, ei ole leidnud tõendamist, et MaastikConsult OÜ arvel nr 39 kajastatud tööd oleks teostatud Tiina Mitti poolt. Kaebajale menetlusdokumentide koostamisel Tiina Mitti poolt õigusabi osutamine ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja teavitas alles 28. jaanuaril 2022, et tema lepinguliseks esindajaks on Tiina Mitt.
37.2.Kaebaja esitas 14. veebruaril omapoolse vastuväite, milles märgib, et on sõlminud suusõnalise kokkuleppe Tiina Mitiga enda esindamiseks. Nendevahelise kokkuleppe kohaselt allkirjastas ja esitas dokumendid kohtule kaebaja ise. Kaebaja esindamine Tiina Miti poolt on tõendamist leidnud ka 2. veebruaril 2022 Tartus toimunud kohtuistungil. MaastikConsult arve nr.39/01.02.2022 on tasutud 7. veebruari 2022. a maksekorraldusega nr 8. Viide tegevusalale on eksitav, kuna vastavalt äriseadustiku § 4 lg-le 1 võib ettevõtja tegutseda tegevusaladel, millel tegutsemine ei ole seadusega keelatud ja lg 5 sätestab, et äriühing, kes peab äriregistrisse esitama majandusaasta aruande, näitab lõppenud aruandeaasta tegevusalad ja uude aruandeaastasse kavandatud tegevusalad oma majandusaasta aruandes ega teata eraldi nende muutumisest. Äriregistri ettevõtjaportaali andmetel ei ole MaastikConsult OÜ-d registrist 19(20)
3-21-2454
kustutatud, Maksu- ja Tolliameti maksekäitumise hinnang näitab, et 2021. a maksti tööjõumakse 708 eurot ning riiklikke makse 662 eurot. Väide, et ettevõte ei ole tegutsev, kui tal ei ole ühtegi töötajat, ei ole asjakohane. Vastustaja on 30. novembri 2021. a vastuses kaebusele (p 3.1.9) öelnud, et on valmis kompromissi korral õigusrahu huvides hüvitama kaebaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud, mis tal on seoses käesoleva haldusvaidlusega tekkinud.
37.3.Äriregistrist11 nähtub, et MaastikConsult OÜ on registrisse kantud ning mõningast majandustegevust omav äriühing põhitegevusalaga arhitektiteenused. Kohus nõustub vastustajaga, et seos kaebajat volikirja alusel esitanud Tiina Miti ja MaastikConsult OÜ vahel ei ole tõendatud, kuid kaebaja on tõendanud esitatud arve tasumise (maksekorraldus, tl 140).
37.4.Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et tõendatud pole kohtuistungile eelnenud menetluses Tiina Miti poolt esindajana tehtud menetlustoiminguid. Volikiri Tiina Mitile kaebaja esindamiseks on allkirjastatud 26. jaanuaril 2022. Seega ei saa teda pidada kaebaja esindajaks eelnevate menetlustoimingute osas. Kaebaja sõnul toimus nõustamine suulise kokkuleppe alusel ning dokumendid allkirjastas kaebaja ise. Seega võis T. Miti roll olla menetluses nõustajana. Kohtupraktika on järjekindel selles, et nõustaja pädevus piirdub üksnes koos menetlusosalisega kohtuistungil osalemisega ja seal selgituste andmisega (vt ka HKMS § 36 lg 2), mistõttu ei saa hüvitada nõustajale abistamist kirjalike menetlusdokumentide koostamisel (Riigikohtu 27. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-18-306 p 10 ja seal viidatud lahendid). Vaieldamatult osales T. Mitt 2. veebruaril 2022 kohtuistungil kaebaja esindajana. Kaebaja esitatud menetluskulude nimekiri ei kajasta kohtuistungil osalemise kulu, kuid hõlmab kohtuistungiks kohtuteeside koostamist kahe tunni ulatuses ning vastustaja 25. jaanuari 2022. a seisukohtade ja tõendite analüüsi ühe tunni ulatuses. Seda ajakulu kolme tunni ulatuses (240 eurot) on põhjendatud seostada esindamisega 26. jaanuaril 2022 allkirjastatud volikirja ulatuses.
37.5.Vaidlust ei ole, et T. Mitt vastab HKMS § 32 lg-s 3 esindajale sätestatud haridusnõudele (tl 96). Kohus möönab, et tema selget seost arve esitanud MaastikConsult OÜ vahel, kuid kaebaja on volitanud 26. jaanuaril 2022 allkirjastatud volikirjaga ennast esitama nii Tiina Mitti kui ka Aleksander-Sven Esset, kes on äriregistri andmetel MaastikConsult OÜ juhatuse liige.
37.6.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus peab eeltoodut arvestades tõendatuks ja põhjendatuks kaebaja kulusid õigusabile 240 euro ulatuses ning kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (15 eurot). Kuna kohus rahuldab kaebuse hinnanguliselt 1/3 ulatuses, tuleb samas proportsioonis välja mõista ka menetluskulud, st summas 85 eurot. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna kohus on jätnud rahuldamata kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, tuleb ka selle taotluse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot) jätta kaebaja kanda.
38.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema esindajaks oleva abikaasa nimed ning kaebaja kinnistut identifitseerivad andmed (nimi, katastriüksuse tunnus) asendada tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik