3.Jätta vastustaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata ning jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse resolutsiooni p 1 ei ole edasi kaevatav. Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. veebruar 2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vormsi Vallavolikogu 27.01.2023 otsusega nr 1 „Sundvalduse seadmine“ otsustati seada Vormsi valla kasuks tähtajatu sundvaldus Lääne maakonnas Vormsi vallas Suuremõisa külas asuval Farmi kinnistul (registriosa nr 1715532, katastriüksuse 90701:002:0075) asuva 428 meetri pikkuse, 1498 m2 kasutusalaga teelõik avalikuks kasutamiseks vastavalt asukoha ja kasutusala plaanile (lisad 2 ja 3). Samuti määrati kindlaks sundvalduse tasu (vt dtl 76-116).
2.02.03.2023 saabus Tallinna Halduskohtule Osaühing Vormsi Suuremõisa Farm kaebus Vormsi Vallavolikogu 27.01.2023 otsuse nr 1 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Vormsi Vallavolikogu 27.01.2023 otsuse nr 1 „Sundvalduse seadmine“ kehtivus kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.
3.13.03.2023 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, sama määrusega jättis kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Asjas toimus kohtuistung 12.12.2023.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja vaidlustab otsuse terves ulatuses ja taotleb selle tervikuna tühistamist, kuna otsus ei ole õiguspärane. Otsuse andmise eeltingimus on täitmata ning otsustamisel ei ole kaalutlusõigust kohaselt teostatud. Otsuse põhjendamisel on ebaproportsionaalselt kaldutud avaliku huvi kaitsele.
4.1.Otsuse andmise eeltingimus on täitmata
4.1.1.Kaebaja leiab, et otsus toodud sätete ja Vormsi Vallavolikogu 14.06.2004 määrusega nr 8 kehtestatud Vormsi valla üldplaneeringu alusel ei ole lubatud sundvaldust seada. KAHOS § 1 lõige 4 sätestab, et piiratud asjaõigusi ja ehitisi kui vallasasju omandatakse KAHOS-e sätete kohaselt. KAHOS § 39 lõige 1 ütleb, et sundvalduse seadmise otsustab isik, kelle pädevuses on ehitusseadustiku kohaselt välja anda ehitusluba või otsustada eratee avalikuks kasutamiseks määramine. Ehitusloa kohustuse puudumise korral otsustab sundvalduse seadmise kohaliku omavalitsuse üksus.
4.1.2.Kaebaja hinnangul tuleb sundvalduse seadmisel kohaldada sundvõõrandamise sätteid (KAHOS § 39 lg 2). KAHOS § 4 lõike 1 punktist 8 tulenevalt on lubatud kinnisasja omandada eratee avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt on muu hulgas sundvalduse seadmise aluseks projekteerimistingimused, kui eriseadusele või kehtivale üldplaneeringule tuginedes on vaja koostada projekteerimistingimused. EhS § 99 lõikest 1 tulenevalt on projekteerimistingimused nõutavad EhS lisas 1 nimetatud ehitusloakohustusliku tee ehitusprojekti koostamiseks, kui planeeringuga ei ole tee asukoht täpselt määratud. EhS lisa 1 kohaselt on nii avalikult kasutatav tee kui avalikkusele ligipääsetav eratee ehitusloakohustuslikud.
4.1.3.Arvestades asjaolu, et Vormsi valla üldplaneering on liialt suure üldistusastmega, mille alusel ei ole ega saagi olla tee asukoht Farmi kinnistul täpselt määratud, on sundvalduse seadmiseks nõutav projekteerimistingimuste andmine. Alles projekteerimistingimustest selguvad avalikuks kasutamiseks kavandatava tee konkreetsed parameetrid ja täpne asukoht.
4.1.4.Kaebaja on seisukohal, et kuna puuduvad kehtivad projekteerimistingimused Farmi kinnistule avalikult kasutatava tee kavandamiseks, ei ole sundvalduse seadmise eeltingimus täidetud. Seega on sundvalduse seadmine alusetu ja otsus ei ole õiguspärane. Kaebaja leiab, et ainuüksi seetõttu tuleks otsus tühistada.
4.2.Otsus on kaalutlusvigadega
4.2.1.Kaebaja leiab, et vastustaja seisukoht, et kuna kaebaja ei nõustunud isikliku kasutusõiguse seadmisega, siis puudub alternatiiv sundvalduse seadmisele, on pahatahtlik, kuna kaebaja on 31.08.2021 kirjaga pakkunud alternatiivse lahenduse, mis kõige paremini vastab kaebaja huvidele ja tagab suures osas ka kohalike elanike ja avalikkuse huvide kaitse. Kaebaja pakutud Farmi kinnistu kirdepiiril kulgeva alternatiivse tee pikkus on samaväärne Farmi kinnistut poolitava tee pikkusega (Kaebuse Lisa 7, dtl 117).
4.2.2.Kaebaja leiab, et ka kaebaja pakutud alternatiivne teelahendus võimaldab kõiki otsuses toodud eesmärke saavutada kaebajat vähem koormaval viisil. Jalgrattasporti harrastavate laste osas leiab kaebaja, et väikeste jalgratturite ohutuse tagamiseks ei piisa liikluse hajutamisest kahe sõidutee vahel, vaid selleks tuleks Vormsi vallal pigem kergliiklusteid rajada.
4.2.3.Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule, et operatiivsõidukite pääsemiseks abivajajateni ei ole tingimata vajalik avalikult kasutatava tee olemasolu, kuna ohuolukorras on neil igal juhul õigus Farmi kinnistut läbida. Optilise kaabli paigaldamisele avalikult kasutatava tee olemasolu ei aita kuidagi kaasa, kuna selleks on vajalik eraldiseisev kasutusõigus, mille seadmiseks ei ole kaebajal kavas takistusi teha. Kaebaja hinnangul ei ole kohalikel elanikel õigustatud ootust sellele, et nad peavad saama igavesti Farmi kinnistut harjumuspäraseks liiklemiseks kasutada. Võrreldes erastamise ja Vormsi valla üldplaneeringu kehtestamise ajaga on õiguslik olukord muutunud (avalikuks kasutamiseks mõeldud teed, mis jäeti eramaade sisse, muutusid erateedeks, mille liiklust korraldavad teeomanikud jms) ja kellelgi ei saa olla õigustatud ootust, et ümbritsev (elu)keskkond püsiks muutumatuna. Asjaolu, et kaebaja ei teinud varasemalt takistusi Farmi kinnistu läbimiseks sõidukitega, ei välista seda, et kaebaja ei võiks ümber mõelda ja oma kinnistut teistmoodi kasutama hakata. Antud juhul soovis kaebaja Farmi kinnistu kasutamist muuta tulenevalt rentniku soovist vabapidamisel veisekarja suurendada ning Farmi kinnistu terves ulatuses karjamaana kasutusele võtta ja seda takistamatult kasutada ilma, et peaks võimaliku avariiohuga arvestama.
4.2.4.Vastustaja on välistanud kaebaja pakutud alternatiivse teelõigu asukoha Farmi kinnistu kirdepiiril, põhjendades seda sellega, et avalikult kasutatavate Kärre tee ja Bussby tee ühendus ei oleks sellisel juhul ringteeline nagu Vormsi valla üldplaneeringus kavandatud. Vastustaja arvates ei hakataks seda teed kasutama. Kaebaja leiab, et alternatiivne lahendus tagab Vormsi valla üldplaneeringus ette nähtud ringteelise ühenduse, kuid pisut lühemas ulatuses. Kaebaja hinnangul on see isegi parem lahendus, kuna hoiab ära turistide sattumise Bussby tee äärsete majapidamiste vahele. Kaebaja hinnangul on alusetu vastustaja hirm, et alternatiivne tee ei leiaks kasutust, kuna otsuse põhjendustes on ära toodud kohalike inimeste väide, et kui on tee, siis seda ka kasutatakse.
4.2.5.Vastustaja hinnangul välistab alternatiivse tee ka asjaolu, et olemasoleva tee puhul on kasutatav teepõhi ja -pind. Vastustaja ei pidanud isegi vajalikuks alternatiivse tee rajamise maksumust, liiklusohutust ja muid uue asukohaga seotud aspekte hinnata.
4.2.6.Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud põhjalikult uurima ja hindama nii alternatiivse tee kui sundvalduse alale kavandatud tee rajamise kulusid ning muid aspekte. Kaebaja on seisukohal, et harjumuspärase tee puhul ei oleks kulud väiksemad kui alternatiivse
tee ehitamisel. Kaebaja leiab, et nõuetele vastava avalikult kasutatava tee rajamise kulu sundvalduse alale ja kaebaja pakutud alternatiivsesse asukohta ei erine oluliselt, kuna sundvalduse alal ei ole nõuetele vastavat teepõhja ega -pinda – sarnane põhi ja pind on ka alternatiivses asukohas (paekihi peal on üsna õhuke mullakiht). Nõuetele vastavat avalikult kasutatavat teed ei ole Farmi kinnistul olnud, mida tõestavad teest tehtud fotod (Lisa 8, dtl 118124). Nõuetele vastava avalikult kasutatava tee jaoks ei ole otsuse põhjendustes märgitud 3,5 m laiune ala piisav, kuna majandus- ja taristuministri 5.08.2015 määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“1 nõuete järgi peaks isegi kõige madalama tasemega (VI) üherealise maantee, mille projektkiirus on 40 km/h, laius olema 4 m.
4.2.7.Vastustaja on seisukohal, et alternatiivse tee alal asub puurkaev, mille sanitaarkaitseala seab tee ehitamisele piiranguid. Kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud oma uurimiskohustuse täitmata, lähtudes üksnes informatiivse kitsenduste kaardirakenduse andmetest. Tegelikkuses alternatiivse teelõigu alal puurkaevu ega selle sanitaarkaitseala ei asu, kuna puurkaevu nr PRK0009185 tegelik asukoht on Farmi kinnistul asuva hoonestuse kõrval. Kaebaja hinnangul oleks pidanud puurkaevu paiknemine kitsenduste kaardil näidatud asukohas tekitama vastustajas küsimusi ja ajendama puurkaevu tegelikku asukohta kindlaks tegema. Tulenevalt otsuse põhjendustes tehtud puurkaevu puudutavast tähelepanekust, asus kaebaja puurkaevu andmeid kitsenduste kaardil korrastama ning seisuga 20.02.2023 on puurkaevu andmed kitsenduste kaardirakenduses õiged (Kaebuse Lisa 9, dtl 125).
4.2.8.Kaebaja leiab, et sundvaldus riivab tema omandiõigust ülemääraselt, kuna sellest tulenevalt ei ole võimalik kinnistut senisest erinevalt kasutusele võtta (nt terves ulatuses vabapidamisel karja takistamatult kasvatamiseks). Kaebaja märgib, et Farmi kinnistu maakasutust ei ole olnud võimalik muuta, kuna kohalikud elanikud jätkasid ebaseaduslikult harjumuspärase tee kasutamist ka olukorras, kus selle kasutamine muudeti võimatuks tee üleskündmise ja teeotstesse suurte kivide paigutamisega. Asjaolu, et varem ei tehtud takistusi Farmi kinnistu sõidukitega läbimiseks, ei tähenda, et sellist kasutust peab lõpmatult taluma. Erateel liiklemist korraldab siiski eratee omanik oma äranägemise järgi ning õiguskuulekad ja eraomandit austavad liiklejad lepivad muutunud olukorraga. Paraku Farmi kinnistut läbima harjunud inimesed muutunud reeglitest kinni ei pidanud ning lükkasid ebaseaduslikult kivid eest ära ja jätkasid Farmi kinnistu ületamist harjumuspärasest kohast.
4.2.9.Vastustaja hinnangul on nii kaebaja kui rentnik viinud oma majandustegevust ellu mõlemal pool Farmi kinnistut läbivat teed ja haldusmenetluses ei ole ilmnenud asjaolusid, millest nähtuks, et see muutuks võimatuks sundvalduse seadmisel. Vastustaja märgib ka, et PRIA toetusi sundvalduse seadmine ei mõjuta, kuna sundvalduse ala ei jää ühegi põllumassiivi koosseisu. Kaebaja vaidleb vastustajale vastu, kuna vastustaja lähtub vaid senisest maakasutusest, kuid haldusmenetluses on kaebaja selgitanud vajadust kinnistut terves ulatuses karjakoplina kasutada, kuna rentnik soovib veisekarja suurendada. Lisaks võib sundvalduse seadmisel juhtuda, et teekasutus intensiivistub ja sellest tulenevalt tekitatakse loomades lisastressi ning suureneb võimalus avariiohtlike olukordade tekkeks. Kaebaja märgib, et praegused piirded ei pea segadusse aetud loomi, kes amokki jooksevad.
4.2.10.Vastustaja on seisukohal, et veiste hoidmiseks sundvalduse alalt on võimalik kasutada kahele poole teed paigaldatavaid karjaaedasid (kopliline karjatamine) koos väravatega, millest loomad saavad liikuda vajadusel ühest koplist teise. Samuti on võimalik jätkata karjatamist 1 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1311/2202/1034/MKM_m89_lisa.pdf#
ühes suures koplis, kui koplit läbivale paigaldatakse või säilitatakse seal juba olemasolevad väravad, kusjuures niisuguste väravate rajamiseks on erinevaid ehituslikke võimalusi. Vastustaja leiab, et aedade ja väravate säilitamine või rajamine ei ole keeruline ega kulukas. Kaebaja möönab, et alternatiivse teelahenduse puudumisel, oleks võimalik vastustaja soovituste kohaselt toimida, kuid ka sellisel juhul on tegemist lisanduva aja- ja finantsilise kuluga, mille hüvitamist ei ole vastustaja ette näinud. Kaebaja leiab, et antud juhul on see lahendus ebamõistlik, kuna see muudab vabapidamisel loomade kasvatamise keerukamaks loomi tuleks ühest koplist teise karjatada. Nii aedade ehitamise kui loomade karjatamise näol on tegemist täiendavate kuludega.
4.2.11.Eeltoodust järeldub üheselt, et vastustaja on ebaproportsionaalselt asunud avalikkuse huvi kaitsele, eirates asjaolu, et alternatiivne lahendus tagab suures ulatuses avaliku huvi, ning pisendades kaebajale tekkida võivat kahju ja riske. Kaebaja leiab, et selline ebavõrdne kohtlemine ja erapoolik asjaolude kaalumine ei ole hea halduse tavaga kooskõlas.
4.3.Sundvalduse seadmiseks puudub ülekaalukas avalik huvi
4.3.1.Kaebaja leiab, et 21 Vormsi elaniku soov harjumuspäraselt läbida Farmi kinnistut olukorras, kus Bussby majapidamisteni ja Mõisaholmi poolsaarele pääsemiseks on võimalik kasutada olemasolevat avalikult kasutatavat Bussby teed, ei ole selline ülekaalukas avalik huvi, mis õigustab kaebaja omandiõiguse riivet. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja poolt mainitud 21 elaniku seas on palju neid, kes kasutaksid harjumuspärast teed pigem harva. Kaebajale teadaolevalt on Mõisaholmi poolsaare tipus 4 suvekodu, mida kasutatakse ainult suveperioodil ja Farmi kinnistu hoonestuse lähedal Bussby tee ääres on 4 majapidamist aastaringses kasutuses. Valdavalt kasutatakse olemasolevat avalikult kasutatavat Bussby teed, mille liikluskoormus on talvel 10–20 läbisõitu ööpäevas. Farmi kinnistut läbivate sõidukite arv on ööpäevade viisi 0 ja vahel sõidab paar autot ööpäevas. Enamasti läbivad Farmi kinnistut sõidukitega kala- ja jahimehed. Liikluskoormus tõuseb suvisel turismihooajal, kus liikluskoormus Bussby teel on kuni 40-50 edasitagasi sõitu ja Farmi kinnistut läbitakse 10-15 korral ööpäevas. Seega tegelikku ülekaalukat avalikku huvi Farmi kinnistu läbimiseks ei ole.
4.4.1.Vastustaja on otsuse põhjendustes märkinud, et Farmi kinnistut ületava Kärre teelõigu osas sundvalduse seadmine teelõigu avaliku kasutuse tagamiseks on KAHOS-est tulenevalt lubatud, proportsionaalne ja mõistlik. Kaebaja hinnangul on vastustaja väide ekslik. Lisaks on see ka paljasõnaline, kuna ei ole sisustatud lubatavuse, proportsionaalsuse ja mõistlikkuse mõisteid. Kaebaja on seisukohal, et sundvalduse seadmine alale, mis poolitab Farmi kinnistu, ei ole lubatud, kuna puuduvad sundvalduse seadmise eeltingimuseks olevad projekteerimistingimused. Samuti ei ole tegemist proportsionaalse omandiõiguse riivega, kuna sundvalduse seadmine olukorras, kus kaebaja on pakkunud mõistliku alternatiivi, ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas. Kaebaja leiab, et kohalike elanike huvid, mida on võimalik tagada ka alternatiivse lahenduse abil, ei kaalu üles kaebaja huvi oma kinnistut ühes tükis kasutada.
4.5.Kokkuvõttes leiab kaebaja, et arvestades kõike eeltoodut on kaebaja seisukohal, et Vormsi Vallavolikogu 27.01.2023 otsus nr 1 „Sundvalduse seadmine“ on ilmsete puudustega, mis tingivad selle terves ulatuses tühistamise.
4.6.Kaebaja palub mõista Vormsi vallalt kaebaja kasuks välja kaebaja poolt käesoleva haldusasja menetluskulud summas 4284 eurot, millest 4239 eurot õigusabikulud ning 40 eurot riigilõiv ja 5 eurot kinnistusraamatu päringute tasud (dtl 334-337). Lisaks palub kaebaja vastustajal välja mõista kaebaja poolt käesolevas haldusasjas peetud kohtuistungil osalemisega seotud menetluskulud summas 202,50 eurot (dtl 350-352). 4.7. Kaebaja märgib veel, et vaidleb vastustaja menetluskuludele vastu ja leiab, et vastustaja menetluskulude välja mõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Kaebaja märgib, et halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõike 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusorgani kasuks mõistetakse kaebajalt menetluskulud välja üksnes juhul, kui vaidlus väljub haldusorgani tavapärase haldustegevuse piiridest. Avalikes huvides omandamise, sh sundvalduse seadmise näol, on tegemist vastustaja kui haldusorgani tavapärase haldustegevusega, mistõttu ei ole vastustaja menetluskulude välja mõistmine kaebajalt põhjendatud. Lisaks leiab kaebaja, et vastustaja menetluskulud on osaliselt ebavajalikud ja/või põhjendamatud. Kaebaja hinnangul on arvel nr 1010 kajastatud kohtuistungiks ette valmistamine ülemääraselt palju aega võtnud. Samal arvel kajastatud menetluskulude nimekirja koostamise näol ei ole tegemist põhjendatud ega vajaliku õigusabikuluga, kuna see tegevus ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ning menetluskulude nimekirja oleks saanud vastustaja iseseisvalt koostada ja esitada. Arvel nr 1011 kajastatud istungil osalemise ajast 0,5 tundi oli põhjustatud vastustaja seadusliku esindaja hilinemisest, mistõttu ei saa see olla vajalik ega põhjendatud kulu, mida saaks kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja esitatud kaebusega järgmistel põhjendustel.
5.1.Sundvalduse seadmise aluseks on kehtiv üldplaneering Vastuseks kaebuse väitele, et sundvalduse seadmiseks on vajalik projekteerimistingimuste väljastamine, viitab vastustaja, et PlanS § 2 lg 4 ja § 75 lg 1 p 1 ja p 29 tulenevalt on üldplaneering sundvalduse seadmise aluseks. Vastustaja lähenemisega nõustub ka valitsev kohtupraktika (vt Tartu Halduskohtu 28.10.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-1368 p 17). Tulenevalt seadusest ja valitsevast kohtupraktikast ei ole tee avalikku kasutusse määrava üldplaneeringu olemasolu korral sundvalduse seadmiseks täiendavate alusaktide, s.h projekteerimistingimuste andmine nõutav.
5.2.Sundvalduse seadmine on otsustatud õiguspäraselt Käesoleval juhul on vastustaja seadnud kaebaja kinnistule sundvalduse ja tee avaliku kasutatavuse piirangu kaalutletult ja põhjendatult, kaebaja subjektiivseid õigusi rikkumata. Vastustaja on kaalunud nii omaniku kui Vormsi valla elanike ja kinnistuomanike vajadusi ning jõudnud proportsionaalse, tasakaalustatud võrdse kohtlemise ning tänapäevastele ruumilise planeerimise põhimõtetele vastava otsustuseni sundvalduse seadmise põhjendatuse kohta.
5.3.Sundvalduse seadmise otsustamist tinginud asjaolud Kaebaja omandas Farmi kinnisasja 12.03.2002 erastamiskorralduse alusel ajal, mil sellel asus avaliku teena kasutatud Kärre tee osa. Kaebajale oli Farmi maaüksuse erastanud isikuna teada tee avalikult kasutatavus, mida kinnitab ka vastav märge erastamise korraldusel (p 4 märge avalikult kasutatava tee kohta, avaliku kasutuse alusena märgitud AÕS § 155) ja joonisel
oleval kaardil tähistatuna märkega K-2 (valla tee). Tee avalik kasutus ei olnud enne erastamist ega muutunud pärast seda ebaseaduslikuks. Kaebaja on lisanud kaebusele enda ja valla vahel 01.12.2005 sõlmitud eratee avalikku kasutusse andmise lepingu (kaebuse lisa 3 kaustas olev lisa 9, dtl 45-48). Selle lepingu p 6.1 kohaselt andis kaebaja vaidlusaluse tee avalikku kasutusse kaheks aastaks, kusjuures samas punktis märgitud tingimuse kohaselt, kui kumbki pooltest ei teata lepingu lõpetamise soovist 3 kuud enne tähtaja saabumist, pikeneb leping automaatselt järgnevaks kaheks aastaks. Kuni vaidluse tekkimiseni kumbki pool lepingu lõpetamise soovist teatanud. Asjaolu, et Kärre tee oli Farmi maaüksuse erastamise ajaks ja selle järel kaebaja ja valla vahel sõlmitud lepinguga määratud avalikku kasutusse sellel ajal kehtinud õigusliku regulatsiooni alusel õiguspäraselt, käesoleval juhul vaidluse all ei ole. Vaidlus puudub ka asjaolu üle, et kuni Farmi kinnistut ületava Kärre tee osa pealispinna rikkumiseni säilis selle teelõigu osas avalik kasutatavus. Samuti puudub vaidlus asjaolu üle, et kehtiva õiguse kohaselt tuleb vaidluse all olevat teelõiku käsitleda kaebajale kuuluva erateena. Küsimus Farmi kinnistut ületava Kärre teelõigu avaliku kasutamise vaieldavusest tõusetus vastustajale teadaolevalt alles hetkest, mil Vormsis Mõisaholmi piirkonnas kinnistuid omavad isikud pöördusid vastustaja poole abi saamiseks seoses Farmi kinnistu läbimisega (lisa 1, dtl 213-215). Nimelt oli Farmi kinnistu omanik lisaks Kärre teelõigu kasutamise keelamisele avaldanud, et soovib keelata ka tema kinnistut ületava selle teelõigu kasutamise, mille kaudu oli võimalik liikuda Mõisaholmi piirkonda (nn Mõisaholmi tee). Oma soovi põhjendas omanik vastustajale teadaolevalt maa rentniku Vormsi MT OÜ huvidega, seda täpsemalt selgitamata. Edaspidi menetleski vastustaja nn Kärre tee ja Mõisaholmi tee küsimust paralleelselt. Vastustaja tegevus Kärre tee avaliku kasutatavuse küsimuse lahendamisel keskendus kõigi asjasse puutuvate oluliste asjaolude väljaselgitamisele avalikus menetluses, sh tee ajaloolise kasutamise asjaolud, Farmi kinnisasja omaniku seisukohad, kohaliku kogukonna vajadused. Kaebajale kuuluvat kinnisasja ületava Kärre tee osa kui eratee avalikuks kasutamiseks kinnisasjale sundvalduse seadmine on põhjendatud ja proportsionaalne. Sundvalduse seadmise otsustamine oli vajalik, kuna vastustajale ilmnes varem avalikus kasutuses olnud tee kasutuse piiramine, püsiv põhjendatud avalik huvi Kärre tee kasutamise vastu ja kaebaja keeldumine tee avaliku kasutamise edasisest lubamisest (sh keeldus avaldaja sõlmima vastustajaga kehtiva õiguse kohast kokkulepet tee avaliku kasutuse lubamiseks).
5.4.Kärre tee avaliku kasutamise põhjendatus ja vajalikkus Tee avalikuks kasutamiseks määramise eesmärk on tagada kindlus, et tee on ja jääb avalikku kasutusse sõltumata sellest, kes on tee omanik või millised on omaniku kavatsused teealuse maa kasutamisel või kasutamise lubamisel, sh suhted maa rentniku ja kogukonnaga. Sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine tagavad avalikku huvi juhuks, maa omanik ei ole nõus tee avaliku kasutusega kokkuleppe alusel. Käesoleval juhul oli avaliku huvi kindlustamine sundvalduse seadmisega vajalik, kuna omaniku käitumine on olnud muutlik ning omanik oli asunud tee varasemat avalikku kasutust keelama pärast seda, kui tal tekkis vastav võimalus tulenevalt õigusaktide ja kohtupraktika muutmisest. Kärre tee on olnud ajalooline avalik tee, mida hooldas enne esmakinnistamist kohalik kolhoos ja mida on nii kasutatud kui hooldatud ka pärast Farmi maaüksuse kinnistamist (lisad 2 ja 3, dtl 216-217).
Kärre tee avaliku kasutuse vajadus tuleneb kogukonna liikmete avaldustest ja seisukohtadest, sh Vormsi valla kehtivast üldplaneeringust2 ja sellega on arvestatud ka kohalike teede nimekirja koostamisel. 19.11.2020 on kohalikud elanikud teatanud kohalikule omavalitsusele, et Farmi kinnistu omanik lõhkus 2020. aasta sügisel tema kinnistut läbiva Kärre tee osa ja sellel liiklemine ei ole enam võimalik. Ühtlasi avaldasid elanikud selget huvi püsimist tee jätkuva kasutamisvõimaluse vastu. Esitatud avaldusele on avaldanud toetust veel 20 valla kohalikku elanikku. Haldusmenetluse käigus on toimunud kohalike elanike huvide täiendav väljaselgitamine ja analüüs, sh on 12.02.2021 toimunud kohtumine Suuremõisa Holmi maaomanikega (lisa 4, dtl 218) ja 2022.a aprillis toimunud kohtumine Kärre teega seoses tõusetunud probleemi arutamiseks ja kokkuleppega lahendamise poole püüdlemiseks (lisa 5, dtl 219-228). Enne sundvalduse otsustamist on vastustaja andnud kohalike elanikele täiendavalt võimaluse oma huve kirjalikult selgitada ja koondanud kõik saabunud vastused (lisa 6, dtl 277-278). Arvestades Suuremõisa piirkonna elanike arvu on seisukohta avaldanud isikute hulk piisavalt suur, väljendamaks avalikkuse ja kogukonna huvi ja vajadusi. Kohalikud elanikud on toonud Kärre tee kogu ulatuses kasutamist soovides esile mh põhjendused:
-
Tee on ajalooliselt kasutatava teena kohaliku elukeskkonda kujundav osa, sellel teel liikumine on kohalikele tavapärane nende igapäevavajaduste rahuldamiseks, teed on kasutatud ja soovitakse kasutada nii pääsuna poodi, kooli, lasteaeda, tööle, randa, sadamasse
Suuremõisa kaudu kulgev tee on pikem, kurviline ja ohtlikum võrreldes Kärre sirgjoonelise ja lühema pinnaseteega, Kärre tee on võrreldes kergliiklusteeta -
riigimaateega ohutum lastele liikumiseks (sh jalgrattaga liikumiseks)
-
Mõisaholmi piirkonda mitut teed kaudu liikumise võimalus on vajalik teede liikluskoormuse hajutamiseks ja vähendamiseks ning hädaolukordade puhuks kui ühel teel liikumine on takistatud loodusmõjude (nt tormikahjud) tõttu
-
Kärre tee sulgemine riivab kohalike elanike õigustunnet, teised kinnistuomanikud on pidanud läbi eramaa kulgeva tee avalikku kasutamist koos kaasnevate ebamugavustega mõistlikult talutavaks.
Mitte ükski kohalik elanik ei ole avaldanud Kärre tee sulgemisele toetust. Niisugust toetust ei ole avaldanud ka kaebaja rentnik, kelle soovile veisekarja suurendamiseks viitab kaebaja kaebuses. Vastustaja palus rentnikul enne sundvalduse seadmist korduvalt avaldada oma seisukoht Kärre tee kasutamise kohta, kuid ei saanud oma pöördumistele vastust (lisa 7, dtl 280). Tänaseni on Farmi kinnistut ületav Kärre tee lõik üks osa pikemast Kärre tervikteest, mis tagab kõige lühema ja ohutuma liikumisvõimaluse Mõisaholmi ja Suuremõisa piirkondade ning Suuremõisa ja Bussby küla vahel. Seejuures kuulub Kärre tee erastamisest (nii praagist kui ka muutunud õiguskorrast) tulenevalt mitmetele erinevatele omanikele, kusjuures kõikidest teistest erinevalt vaidleb ajaloolise tee kasutamise jätkamisele vastu ainult kaebaja, 2 Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4191/0201/3047/%C3%BCldplaneering.pdf
kes ise oma kinnistut ei kasuta. Seevastu on näiteks Farmi kinnistu naabruses oleva kinnistu omanik avaldanud vastustajale ja kinnitanud kirjalikult, et on nõus Kärre tee talle kuuluva osa avaliku kasutamisega siis, kui tee on tervikuna avalikus kasutuses (lisa 8, dtl 281). Kärre tee kasutamise võimalus Farmi kinnistut ületavas osas hoiab ära Kärre tee katkemise umbteena selleks mitteplaneeritud viisil ja kohas Farmi kinnistu piiril, tagab efektiivse teehoolde ja vajadusel ka suurema päästevõimekuse. Ringliiklus on kahe punkti vahel kulgevast teest alati turvalisem, eriti Vormsi saare kitsaste teede puhul, kuna hajutab liikluskoormust ja aitab maandada liiklusriske (nt vähendab kitsal teel tagasipöördevajadusi tormi puhul teele kukkunud puu korral). Kärre tee tervikuna kasutamise võimaluse korral aitab selle abil loodud ringtee vähendada liikluskoormust kitsastel külavaheteedel, sest autod hajuvad Kärre ja Bussby tee vahel ja Kärre teelt Mõisaholmi sõitjad ei läbi Bussby teed. Kui tee üle Farmi kinnisasja läheks võrreldes praeguse teekoridoriga põhja poolt (kaebaja pakutud alternatiivne tee, mida pole veel olemas), peaksid Mõisaholmi sõitjad sõitma alati ka Bussby külast läbi. Liikluse hajutamine Vormsi saarel on oluline, kuna teed on kitsad ja kuival perioodil ka tolmused. Kui Kärre tee katkeb tupikuga praeguse teeosa sulgemise tõttu, tuleks Vormsi Vallavalitsusel ilmselt rajada tupiku otsa ringtee, mis võimaldaks päästemasinale vajalikku ümberpööramist. Tegemist oleks nii täiendava kuluga, milleks vallal ressursid puuduvad ja see tooks lisanduvate tööde vajaduse tõttu eramaadel kaasa ka täiendavaid vaidlusi. Vormsi Vallavolikogu poolt heaks kiidetud Vormsi valla teehoiukavas3 on seoses teede avalikku kasutusse võtmisega märgitud: "Teehoiukava arutelude käigus toodi kogukonna poolt välja, et avalikuks kasutamiseks peaks Vormsi saare tingimustes saama määrata ka erateed, mis on juurdepääsuks näiteks supluskohale, navigatsioonimärgile või külalautrile. Samuti on olulise tähtsusega ajaloolise kasutusega olnud teed, mille avalikuks kasutuseks määramine on põhjendatud.” (lk 14). Kärre tee on oma tunnustelt just selline tee – pärit küll nn kolhoosiajast, kuid üldplaneeringus märgitud avaliku teena ja juba paari põlvkonna jaoks olnud oluliseks osaks teedevõrgust, mille kaudu Kärre küla elanikud käivad Mõisaholmis metsas ja merel. Samuti on teehoiukavas märgitud, et "Liikumisvõimaluste arendamisel luuakse võimalused ühistranspordi toimimiseks ning kergliiklejatele liikumiseks. Seejuures arvestatakse oluliste väljakujunenud ja lisanduvate (uute arenduste puhul) trajektooridega ning seatakse esikohale ühistranspordikasutajate kui ka kergliiklejate mugavus, ohutus jm vajadused" (lk 8). Kärre tee avalik kasutus vastab ka kõigile sellistele tingimustele. Kohalikud elanikud on toonud selgelt välja, et nende jaoks on just olemasolev Kärre terviktee see tee, kus lapsed sõidavad rattaga ja kus kärutatakse vankribeebisid. Juba kehtiva üldplaneeringu menetluses on Suuremõisa piirkonda puutuvalt kogukondlikult märgitud (p 2.4.3.4.1.), et “Teede rajamine peaks toimuma suurima hoolega, kinnistuid võimalikult vähe vähendades ning seniseid teid võimalikult suurel määral kasutades.” Seega tagab eraomaniku kinnistu kasutamine just seni kasutusel olnud teekoridori mööda selgelt just üldplaneeringus avaldatud avalikku ja kogukondlikku huvi. Ka algatatud Vormsi valla uue üldplaneeringu põhimõtted (lisa 9, dtl 229-265) toetavad senise teedevõrgu säilitamist ega toeta uute teede rajamist põllumaadele, kuhu Farmi kinnistu omanik teeliiklust suunata soovib. Üldplaneeringu põhieesmärk on kogu valla 3 Kättesaadav arvutivõrgus: https://vormsi.ee/wp-content/uploads/2022/06/Vormsi-vallateehoiukava-20222027.pdf
haldusterritooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine kooskõlas Vormsi valla arengukava visiooni, prioriteetide ja strateegiliste eesmärkidega. Just üldplaneeringuga luuakse eeldused hea ning turvalise elukeskkonna loomiseks, ühtselt toimiva rohestruktuuri ja väärtuslike maastike hoidmiseks, kogukondlikke väärtusi kandva ruumi säilimiseks ning strateegiliste eesmärkide täitmiseks vajaliku maareservi, taristu ning korrastatud teedevõrgu tagamiseks. Senise ringteelise liikluse toimimise tagamine on kooskõlaline korrastatud teedevõrgu tagamise eesmärgiga. Valla üldplaneering kui kehtiv haldusakt ja uue üldplaneeringu põhimõtted määratlevad avalikku huvi. Kohalik omavalitsus on kohustatud täitma valla kehtivat üldplaneeringut ja juhinduma uue üldplaneeringu koostamisel ja hiljem selle rakendamisel määratletud üldpõhimõtetest. Vormsi Vallavalitsus on veelkordselt ja viimati arutanud Farmi kinnistu omaniku tehtud kompromissettepanekut 17.04.2023 istungil. Istungi protokolli (lisa 10, dtl 267-269) p 7 kohaselt “Vallavalitsus ei näe Vormsi Suuremõisa Farmi ettepanekut kompromissina ettepanekut tee ehitamiseks kinnistu kirdeserva on arutatud varem ja seda kaaluti enne sundvalduse otsuse tegemist, see ei ole mõistlik ega põhjendatud saare tervikliku ruumilise planeerimise, majanduslikel, sotsiaalsetel ega ka keskkonnakaalutlustel. Uue tee rajamine keset põllumassiivi ei lähe kokku Vormsi maakasutuspõhimõtetega, mille järgi on oluline olemasolevat põllumaad hoida. Antud juhul on tegemist juba ajaloolise teega, mis on kolhoosiajal rajatud ja olnud kasutuses aastakümneid. Erastamise korralduses on tee kitsendused märgitud.”
5.5.Kaebaja omandiõiguse riivega seotud asjaolud ja huvide kaalumine Esitatud kaebus keskendub põhimõtteliselt väitele, et vaidlustatud otsus ei ole õiguspärane, kuna sundvalduse otsuses toodud avalikke ja kohalike elanike huve on võimalik tagada kaebajat vähem koormaval viisil kaebaja pakutud alternatiivse teelahendusega. Vastustaja selle väitega ei nõustu eelkõige seetõttu, et kaebaja huvi avaliku liikumise suunamiseks alternatiivsele (hetkel puuduvale) teele olemasoleva asemel ei ole äratuntav. Kaebusest nähtub kaebaja kindel huvi kinnisasja kui tervikliku maatüki kasutamise vajaduse vastu. Sellise huvi tegelikku olemasolu ja sellise huvi põhjendatust aga haldusmenetluses ega ka senini kohtumenetluses selgunud ei ole. Kaebaja väiteid saab mõista üksnes viisil, et tegelikult võib soovida kinnistut ühe tükina kasutada rentnik. Samas ei ole kaebaja esitanud siiani ühtegi tõendit, et ka rentnikul tegelikult selline soov ja vajadus on. Samuti ei ole vastustajale ilmnenud kaebaja rentniku seisukohta kaebaja pakutava alternatiivse tee asukoha suhtes. Oluline on, et rentniku (väidetav) soov ei ole samastatav kaebaja õigustatud huviga ja omaniku enda loodud võlasuhte (rendileping) tingimused ei ole maakasutustingimusi objektiivselt määravad. Vastustaja on kaalunud kaebaja pakutud alternatiivset teelahendust (uus tee Farmi kinnistu põhja-kirde serva) ja otsustanud haldusmenetluses selgunud asjaolude alusel, et kaebaja pakutud teelahendus ei ole võrreldes Kärre tee kasutusvõimalusega avalike ja kohalike elanike huvide tagamiseks ei samaväärne ega parem. Kuna tegemist ei ole samaväärse ega parema võimalusega, on tegemist võrreldes Kärre tee kasutamisega halvema võimalusega, mille kasuks otsustamine ei ole põhjendatud. Sellist seisukohta väljendas mitmete avalike arutelude käigus kohalik kogukond. Asjaolu, et Farmi kinnistut ületava Kärre tee lõigu puhul on olemas kasutatav teepõhi ja -pind, on haldusmenetluses mh kinnitanud 25.06.2021 koosolekul Farmi kinnistu rentniku esindaja Gert Kanarbik, kes teatas sõnaselgelt, et Kärre tee põhi on tugev ja seda saab kasutusse võtta
(lisa 11, dtl 270-271). Kaebaja ega ükski kolmas isik ei ole Kärre teepõhja kandvust ja sobivust teeliikluseks kunagi tõendatult vaidlustanud. Kaebaja on üksnes püüdnud väita, et Farmi kinnistut ületav Kärre tee lõik ei ole liikluseks sobiv pärast seda kui rentnik seda põllumajandusmasinaga töötles. Samal ajal on sama rentnik kinnitanud teepõhja piisavat tugevust ja tee pealiskihi hõlpsa tasandamise võimalust. Kaebuse etteheide, et vastustaja ei pidanud vajalikuks alternatiivse tee rajamise maksumust, liiklusohutust ja muid uue asukohaga seotud detailseid aspekte hinnata, moonutab vastustaja tegelikku tegevust asjaolude hindamisel ja eksitab kohut. Vastustaja arvestas nii olemasoleva Kärre teelõigu ala omaduste (kandev teepõhi) kui kaebaja viidatud kinnistu piiril asuva põllumaapinna omadustega (senini vaid põllumajandustegevuseks kasutatud loodusvilja kasvatav huumusrikas mullapind). Selliste omaduste võrdlemisel on pindade erinev liikluskandevõime ilmne ja vähemalt põhiharidusega inimesele äratuntav. Samuti on uue tee rajamise suur maksumus põllumaale arusaadav igale vähegi sarnases olukorras olnud inimesele või ametnikule. Tulenevalt KOV kohustusest hoolitseda kohaliku teedevõrgu eest ja viia selleks läbi riigihankeid seaduses sätestatud menetlusi järgides, ei olnud teede rajamise või hooldamise orienteeruv maksumus vaidlustatud otsuse andmisel vastustajale saladuseks. Seega on vastustaja jaoks pikema analüüsita teada ja ilmne, et olemasoleva tugeva teepõhjaga alale liikluse suunamiseks vajalike hoolduskulude maht on oluliselt väiksem huumusrikkale põllupinnale liikluse suunamiseks tarviliku tee ehitamiseks vajalike kulude mahust. Sõltumata uue tee rajamise täpsemast tehnoloogiast on põllumaale tee rajamiseks vajalik eemaldada pehme huumusrikas pealispind, seejärel paigaldada teepõhja ja kattematerjali segunemist takistav vahekiht ja asendada see ilmastikutingimustest sõltumatult kandvat pinnast tekitava teekattematerjaliga. Selliste materjalide kulu on arvestades kaebaja viidatud võimaliku uue teekoridori pikkust (u 430m) võrreldes üksnes tee pealispinnakihi taastamisega selgelt oluliselt kõrgem ka detailsete arvutuste esitamiseta. Vastustaja on oma väidete kinnitamiseks palunud uue tee rajamiseks hinnangut OÜ-lt Estroad (lisa 12, dtl 272-274) ja pakkumust OÜ-lt Lääne Teed (lisa 13, dtl 275). Mõlemad tõendid kinnitavad, et kaebaja pakutav juurdepääsualternatiiv tähendaks vallale ca 20 000 euro suuruse kuluga tee-ehitustöid olukorras, kus valla eelarves on terve saare teede korrashoiuks ja ehituseks ca 25 000 eurot. Kaebaja pakutud alternatiivne lahendus ei ole vastustaja eelarvet silmas pidades teostatav. Vastustajale ei selgunud haldusmenetluses mitte ühtegi täiendavat aspekti, mida kaebaja pakutud alternatiivsesse teekoridori tee rajamise kaalumisel lisaks kaaluda, mis oleks saanud mõjutada kaalumisotsustuse tulemust. Vastustaja palus seisukohti ja arvamusi nii kaebajalt kui muudelt asjast huvitatud isikutelt, uuris, hindas ja kaalus kõiki väidetavaid kaebaja omandiõiguse piiranguid, mille kaebaja vastustajale esitatud avaldustes esile tõi ja mida vastustaja ise täiendavalt asjakohaseks pidas. Selliste piirangute hindamisel ja kaalumisel ei ilmnenud argumente, mis oleksid toetanud kaebaja pakutud teekoridori kasuks otsustamise võimalust. Kaebaja ei toonud esile ja vastustajale ei selgunud ka muul viisil ühtegi sellist kaebaja omandiõigust tegelikult mõjutavat asjaolu, mis esineks Kärre tee kasutamise puhul ja mida ei esineks alternatiivse tee rajamise korral. Seega saab kaebaja omandiõiguse riivet mõlema ületamisvõimaluse puhul sisuliselt võrdseks pidada. Kaebuses esitatud väited, justkui sooviks rentnik veisekarja suurendada ja sundvaldus riivab kaebaja huve ülemääraselt, kuna takistab kinnistut senisest erinevalt kasutusele võtta, on 2 aastat väldanud menetluses hoolimata vastustaja korduvatest palvetest jäänud sisustamata ja
tõendamata. Tegemist on alles kohtumenetluses lahti kirjutatud põhjendustega, mis samas ei haaku vastustajale teadaolevate rentniku enda suuliste selgitustega. Kaebaja ei saa ette heita vastustajale enda huvide kaalumata jätmist olukorras, kus ta oma „majandushuvi“ vastustajale sundvalduse seadmise menetluses tegelikult ei sisustanud ega avanud. Mis puutub nn alternatiivse lahenduse ja olemasoleva Kärre tee kasutamise võrdlust, siis tuleb möönda, et mõlemal juhul takistaks Farmi kinnistu ületamine kogu kinnistu vaba kasutust (ja rentnikul kasutada lubamise) ja kummalgi juhul ei takistaks selline tervikliku vaba kasutuse puudumine tegelikult maaüksuse sihtotstarbelist kasutamist väljaspool teekoridori. Ka siiani on Farmi maaüksust läbiv Kärre tee osa olnud väljaspool otsest põllumajanduslikku kasutust ja väljaspool põllumajandustoetuse arvestamise aluseks olevat ala. Sama välistus säiliks teekoridori asukoha muutumisel sama kinnistu mõnda teise piirkonda. Kaebaja ei ole vastupidist selgitanud ega põhjendanud. Teekoridori ulatuses põllumajandusliku kasutuse puudumine oleks mõlema teeasukoha puhul samaväärses mahus ja sama toimega. Kuna senisel Kärre tee alal huumusrikas põllupealispind puudub ja pealispinna all on olemasoleva tee aluspõhi, oleks uue tee rajamisel põllumajanduslikust kasutusest väljas ilmselt tegelikult rajatava tee koridorist suuremgi hulk maad – sisuliselt nii senine kui ka uus teemaa -, mis ei saa olla kuidagi ei omaniku ega rentniku huve toetav asjaolu). Ka haldusmenetlust läbinud väidet, et just Kärre teeosa avaliku kasutamise lubamisel tekib sellest kahju rentnikule ja rentniku rahalise nõude kaudu kaebajale, ei kaebaja ega ka rentnik vaatamata korduvatele vastustaja järelpärimistele ja tähelepanujuhtimistele ei tõendanud ega põhjendanud. Samuti ei esitanud selgitusi ega tõendeid endale väidetava kahju tekkimise kohta kaebaja rentnik. Vastustajale ei ole ilmnenud asjaolusid, millest saaks järeldada, et rentniku tegevus kaebajalt renditud maaüksuse oleks seda ületaval teel avaliku kasutuse lubamise tõttu katkenud või takistatud. Silmas tuleb pidada, et Farmi kinnistu on üks osa Vormsis asuvast suuremast põllumaa alade massiivist, kus toimub sarnane põllumajandustegevus. Omanikud on andnud põllumaad (heinamaad) suures osas rendile, sh on kaebaja ainuüksi 17.01.2018 rendilepinguga (kaebuse lisa nr 3 hulgas) andnud ühele rentnikule kasutada 5 kinnistut Suuremõisa külas kogupinnaga 86,05 ha). Kaebajal maa omanikuna ja tema rentnikul on seega piisavalt võimalusi kasutada oma ettevõtluses väga suurt kogust maad ning mitte ühestki vastustajale teatavaks saanud asjaolust ei ole võimalik järeldada, et just Kärre tee osa aluse maa-ala avalik kasutus saaks ka tegelikult takistada maa efektiivset ja tulusat kasutusvõimalust või riivaks oluliselt mõnda muud kaebaja omanikuhuvi. Vastustaja arvestas ka asjaoluga, et sundvalduse teostamisega Kärre teeosas säilib nii omanikule kui rentniku jaoks samasugune maakasutusvõimalus nagu see oli maa omanikuks saamise (erastamise) ja maa rendile andmise ajal. 17.01.2018 rendilepingu kohaselt on rentnik kinnitanud, et on “teadlik Kinnistute ja Kinnistutel asuvate hoonete ja rajatiste seisukorrast, on üle vaadanud need Kinnistud ja nende piirid, tutvunud igakülgselt Kinnistute ja hoonete ja rajatiste seisukorraga ning nõustub neid rendile võtma just nimetatud seisukorras. Rentnikul ei ole õigust hiljem esitada pretensioone Kinnistute või selle hoonete ja rajatiste seisukorra suhtes või tuua nende seisukorda ettekäändeks Lepingu mittetäitmisele.“ Sundvalduse ala kasutamisel avalikuks kasutuseks kinnistul asuva tee kui rajatise seisund ja selle kasutatavus võrreldes lepingu sõlmimise ajaga, ei muutu. Kokkuvõttes on vastustajale jäänud haldusmenetluses kaebaja pakutud alternatiivsest lahendusest mulje, et see pole esitatud tõsise kavatsusega tõepoolest avalikkusele vajaliku läbipääsu tagamiseks. Niisugusele järeldusele lubab jõuda esiteks pilk kaardile, millest nähtub, et kaebaja pakutud alternatiive tee tema kinnistu kirdepiiril kulgeb ebaloogiliselt.
Teiseks on kaebaja ise teinud algselt ettepaneku rajada üksnes 1 – 1,5 m laiune jalgtee, mida selle ebaloogilise asukoha tõttu tõenäoliselt niikuinii kasutama ei hakataks (millele kaebaja ilmselt panustabki). Kolmandaks toetab sellist järeldust juba korduvalt viidatud asjaolu, et vaatamata vastustaja palvetele kaebaja majandushuvi täpsustamiseks ja sisustamiseks ei ole kaebaja seda küllalt pika menetluse vältel siiski teinud.
5.6.Vaidlustatud otsus arvestab proportsionaalselt nii avalikke kui omaniku äratuntavaid huvisid Vastustaja on kaalunud ja arvestanud kõiki võimalikke avalikke huvisid ja kaebaja kui omaniku subjektiivseid õigusi ja huvisid, mis vastustajale avaldatud ja äratuntavad olid. Selliseid huve, mida omanik kohalikule omavalitsusele ei avalda ja asjaolusid, mis asuvad üksnes kaebaja mõjualas ning mille kohta ta ka tõendeid ei esita, vastustaja hinnata ei saagi. Kaebuse väide, et sundvalduse seadmist tingis pelgalt omaniku mittenõustumine isikliku kasutusõiguse seadmise võimalusega, moonutab sundvalduse seadmise tegelikke põhjendusi. Sundvalduse seadmine on põhjendatud olukorras, kus esinevad samaaegselt asjaolud, et eratee avalikuks kasutamiseks esineb võrreldes omaniku huviga ülekaalukas avalik huvi ja omanik ei ole nõustunud selle avaliku kasutushuviga hõlmatud tee avalikku kasutusse andmisega kokkuleppe alusel. Omaniku keeldumine ei ole mitte sundvalduse seadmise eraldiseisev alus, vaid alus, mille esinemisel samaaegselt ülekaaluka eratee avaliku kasutushuviga on põhjendatud sundvalduse seadmise kasuks otsustamine. Seejuures ei ole lähtunud avaliku huvi eeldusest ega kunagi avaldunud huvi automaatsest põlistamisest, vaid selle konkreetsete asjaolude hindamise tulemusel tuvastanud.
5.7.Vastustaja palub kaebajal välja mõista menetluskulud kokku summas 6858 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 338-345). Vastustaja leiab, et arvestades asja materjalide rohkust, on kulud põhjendatud. Lisaks on vastustaja kandnud haldusasja nr 3-23-491 menetlemisega õigusabikulusid kohtuistungil Advokaadibüroo Ruus & Veso arve nr 1011 alusel 486 eurot (vt dtl 346-349). Vastustaja kinnitab, et ei saa kohaliku omavalitsusena tegutsedes kuluarvetelt käibemaksu maha arvata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Taotluse lahendamine
6.Asjas toimus kohtuistung 12.12.2023. 7. 18.12.2023 saabus kohtule vastustaja taotlus prokolli parandamiseks. Vastustaja märgib: „Olles tutvunud kohtuistungi protokolliga, pean märkima, et see on väga lakooniline ega kajasta olulises mahus poolte istungil avaldatut. Vastustaja esindajana rõhutasin istungil korduvalt, et vald on küsinud rentniku seisukohta Kärre tee avaliku kasutuse kohta, kuid ei ole mitte mingisugust vastust otsesele küsimusele saanud. Asjas puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et rentnikule Kärre tee praeguses asukohas ja selle avalik kasutatavus ei sobiks. On olemas ainult üks e-kiri, millest nähtub see, et rentnikul ei ole Kärre tee avaliku kasutuse vastu tegelikult mitte midagi ja see ei sega teda mitte kuidagi. Teiseks rõhutasin istungil, et Kärre tee on praegusesse asukohta märgitud Vormsi valla kehtivas üldplaneeringus. Üldplaneeringu ülesanne ongi PlanS § 75 lg 1 p 1 tulenevalt
kohalike teede asukohtade määramine. Kuna Vormsi ÜP seletuskirja kohaselt võib vajadusel kohalikke teid munitsipaliseerida (valla valdusse või omandisse võtta), ongi see olnud aluseks Kärre teele sundvalduse seadmiseks, kooskõlas PlanS § 75 lg 1 p 29 sätestatud normiga. Oleksin väga tänulik, kui need mõtted leiaksid istungi protokollis siiski kajastamist.“
8.18.12.2023 teatas kaebaja kohtule, et on seisukohal, et vastustaja taotlus kohtuistugi protokolli parandamiseks tuleb rahuldamata jätta. Vastustaja soovib kirjalikku protokolli täiendada vaidluse sisu puudutavas osas, mille kohta kohus 12.12.2023 kohtuistungil selgitas (helisalvestis alates 01:38:47), et kirjalikus protokollis on fikseeritud eelkõige menetluslik käik ja sisuline osa tuleb helisalvestisest. Kohus rõhutas, et sisulist osa protokollis ei fikseerita - fikseeritakse ainult küsimused. Kaebaja ei näe vajadust kirjaliku protokolli parandamiseks, kuna helisalvestis on protokollile lisatud ning sellelt on võimalik jälgida, mille üle vastustaja ja kaebaja vaidlesid ning mida menetlusosalised pidasid vajalikuks rõhutada.
9.HKMS § 84 lg 2 ning TsMS § 53 lg 4 ning § 50 lg 1 ning § 52 lg 1 alusel jätab kohus vastustaja 18.12.2023 taotluse 12.12.2023 istungi protokolli parandamiseks rahuldamata, kuna protokoll kajastab vajalikus määras menetluse olulist käiku. Kõik sisulised argumendid on kajastatud helisalvestisel, mis on prokolli lahutamatuks lisaks. Kohus märgib veel, et kokkuvõtvate seisukohtade esitamine protokollis on oluliselt ebatäpsem võrreldes helisalvestisega.
KOHTUOTSUS
10.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke ja suulisi seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
11.Eratee avalikes huvides omandamise või erateele sundvalduse seadmise otsustab riik või eratee asukoha kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras (EhS § 94 lg 2). Selle üle, et Vormsi vald oli pädev otsustama sundvalduse seadmise, pooled ei vaidle. Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasja sundvõõrandamise sätteid kui KAHOS 8. peatükist ei tulene teisiti. KAHOS § 2 lg 2 kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Kinnisasja on lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4 lg 1 p 8). Kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on otstarbekam seada sundvaldus (KAHOS § 4 lg 2). Seega on võimalik olemasoleva eratee alusele kinnistule seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks (vt ka Riigikohtu 14.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-6-17, p-d 10 ja 11). Eratee avalikuks kasutamiseks määramise korral seatakse sundvaldus valdavalt juba olemasolevale teele.
12.Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud otsuse punktiga 1 seatakse Vormsi valla kasuks tähtajatu sundvaldus Farmi kinnistul asuva 428 m pikkuse teelõigu avalikuks kasutamiseks 1498 m2 ulatuses. Otsuse punkti 4 kohaselt tekib sundvaldusega Farmi kinnistu igakordsel omanikul kohustus taluda otsuse lisas märgitud sundvalduse alal tee avalikku kasutamist Vormsi valla ja kõikide kolmandate isikute poolt ööpäevaringselt nii jalgsi kui sõidukiga. Otsuse õiguslikuks aluseks on kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 1
lõige 4 ja § 39 lõige 1, ehitusseadustiku (EhS) § 94 lõiked 1 ja 2 ning Vormsi valla üldplaneering4 (Vormsi ÜP).
13.Kaebaja on seisukohal, et sundvalduse seadmiseks tulnuks väljastada projekteerimistingimused ning ainuüksi üldplaneeringu alusel ei saa kaebaja arvates sundvaldust seada, kuna üldplaneeringus ei ole märgitud kavatsust määrata vastavale erateele sundvaldus avalikuks kasutamiseks. Kaebaja leiab, et Vormsi ÜP-s olevat viidet võimalikule teede munitsipaliseerimisele ei saa tõlgendada selliselt, et sellest tuleks alus sundvalduse seadmiseks. Kinnisasja avalikes huvides omandamise eesmärk tuleneb KAHOS § 4 lg-st 1 ja planeering võimaldab eesmärgi täitmiseks tuvastada vajamineva objekti asukohta. Planeeringu ega projekteerimistingimuste koostamise vajadus ei saa tulla kinnisasja omandamise vajadusest, vaid tuleb planeerimisseadusest ja ehitusseadusest, mille alusel tehakse otsus planeeringu koostamise vajaduse/ projekteerimistingimuste väljastamise kohta. Seega, kui üldplaneeringus on näiteks määratud tee avaliku kasutamise vajadus, kuid olemasoleva hoonestusega maa-alal detailplaneering/projekteerimistingimused puuduvad, on kohalikul omavalitsusel võimalik otsustada teemaa sundvõõrandamine või selle alusele maale sundvalduse seadmine ilma detailplaneeringuta/projekteerimistingimusteta. Juba ka varasemas kohtupraktikas (mil kehtis KASVS) on leitud, et sundvalduse seadmisel võib olla aluseks ka üldplaneering (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus asjas nr 3-3-1-6-17, p 11). Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et vaidlusaluse otsuse vastu võtmise ajal ning ka hetkel kehtiv Vormsi ÜP – vt selle kaart 2 Suuremõisa, Förby koosmõjus Vormsi ÜP legendiga näeb ette, et Kärre tee sh Farmi kinnistut läbivas osas on kohalik ehk vallatee. Nimelt on Kärre tee tähistatud kaardil oranžiga ümbritsetud musta joonega. Legendi kohaselt tähistab see kohalikku ehk vallateed. ÜP tekstis on märgitud järgmist: „Üldplaneeringu kaardile on kantud korrastamist vajavad kohalikud teed, mis ühendavad külasid, puhkekohti ja randumiskohti saare ringteega. Nende kohalike teede avatuna ja korrashoidmine sõidukitega liiklemiseks on valla kohustus. Vajadusel võib kohalike teede avalikku kasutust ja hooldamist reguleerida nende teede maaala munitsipaliseerimisega.“ Kohus leiab analüüsides põhjalikult Vormsi ÜP kaarti ja tekstilist osa, et käesoleval juhul toetab ÜP kaart valla seisukohta selles, et üldplaneeringus märgitud teede munitsipaliseerimise võimalust saab käsitleda antud juhul ka sundvalduse seadmise alusena ja kohus seda seisukohta aktsepteerib. Vormsi ÜP tekstis on kasutatud väljendit munitsipaliseerimine, kuivõrd silmas on peetud seda, et läbi tuleb viia vastav menetlus, mille tulemusel oleks Vormsi ÜP kaardile kohalike teedena kantud teed avalikult kasutatavad, millisele tulemusele võib jõuda kasutades erinevaid menetlusi (mh kokkuleppe sõlmimine isikuliku kasutusõiguse seadmiseks, vastava lepingu sõlmimine, millega määratakse tee avalikku kasutusse (vastav leping oli ka poolte vahel sõlmitud aastal 2005 (dtl 45-48)) või vajadusel sundvalduse seadmine. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaebaja seisukoht selles, et Vormsi valla üldplaneering on liialt suure üldistusastmega, mille alusel ei ole ega saagi olla tee asukoht Farmi kinnistul täpselt määrata ning sundvalduse seadmiseks on nõutav projekteerimistingimuste andmine. Kaebaja toob küll asjakohaselt välja, et sundvalduse seadmisel tuleb kohaldada sundvõõrandamise 4 Kättesaadav arvutivõrgus: https://atp.amphora.ee/vormsivv/index.aspx? itm=46550&o=126&u=-1&o2=1&hdr=hp&tbs=all
sätteid lähtudes KAHOS § 39 lg 2. KAHOS § 4 lõike 1 punktist 8 tulenevalt on lubatud kinnisasja omandada eesmärgiga eratee avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 5 lg 1 sätestab, et kui eriseadusele või kehtivale üld- või maakonnaplaneeringule tuginedes on vaja koostada planeering või anda projekteerimistingimused, on kinnisasja sundvõõrandamise ja sundvalduse seadmise aluseks: 1) detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneering; 2) detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumise korral projekteerimistingimused; 3) kehtestatud riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu korral vastav eriplaneering. EhS § 99 lg 1 sätestab, et projekteerimistingimused on nõutavad käesoleva seadustiku lisas 1 nimetatud ehitusloakohustusliku tee ehitusprojekti koostamiseks, kui planeeringuga ei ole tee asukoht täpselt määratud. Kaebaja leiabki viidates ülal toodud KAHOS § 5 lg 1 p 2 ning EhS § 99 lg 1, et antud juhul pidid olema väljastatud ka projekteerimistingimused, mis saaksid olla sundvalduse seadmise aluseks. Kohus kaebajaga ei nõustu ja leiab, et kuivõrd Vormis ÜP kaardilt on üheselt ja selgelt tuvastatav avalikult kasutatava tee asukoht mh kaebaja kinnistut läbivas osas, siis on üldplaneeringuga tee asukoht piisavalt täpselt määratud ning projekteerimistingimuste väljastamine ei olnud antud juhul sundvõõrandamise otsuse tegemise eelduseks (küll aga juhul kui vastustaja peaks asuma teed korrastama, tuleb anda kõik vastavad load – projekteerimistingimused ja ehitusluba). Seega asjaolu, et käesoleval juhul ei ole väljastatud projekteerimistingimusi, mis oleks olnud kehtivad vaidlusaluse otsuse tegemise ajal so 27.01.2023 (mille üle vaidlus puudub), mis oleks aluseks sundvõõrandamise otsusele, ei too veel iseenesest kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasust ega tühistamist nagu leiab kaebaja. Lisaks märgib kohus, et kaebaja oli juba üldplaneeringu kehtestamise ajal (so 14.06.2004) Farmi kinnistu omanik (vt kinnistusraamatu väljavõte, mille kohaselt kaebaja on kinnistu omanikuks alates 17.03.2003), üldplaneeringu arutelu oli avalik ning kaebaja ei ole üldplaneeringut vaidlustanud. Kohus leiab, et projekteerimistingimuste puudumise olukorras on sundvalduse seadmisel piisav alus üldplaneeringus sätestatu, mille kohaselt on kõnealune tee määratletud avalikuks kasutamiseks määratava teena. Veel toob kohus välja, et juba Vormsi Vallavalitsuse maa ostuõigusega erastamise korralduses nr 62 (12.03.2002) on välja toodud erastataval maal kehtivad kitsendused ja kohustused, mille hulgas on: avalikult kasutatav tee (hinnatav tee). Seega kaebaja on olnud asjaolust, et vastav tee on avalikult kasutatav teadlik algusest peale.
14.Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul eitada ka avaliku huvi olemasolu sundvalduse seadmiseks. Avalik huvi on määratlemata õigusmõiste ning seadusandja ei ole piiritlenud seda konkreetse isikute arvuga. Kohtupraktikast tulenevalt võib avalik huvi seisneda nt planeeringutes väljendatud kavatsustes ala avalikes huvides kasutada. Selline huvi võib olla väljendatud ka üldplaneeringus (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-04, p 10). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on 21.02.1986 otsuses nr 8793/79: James vs. Ühendkuningriik (p-d 39–45) leidnud, et kinnisasja sundvõõrandamine võib teatud juhtudel olla avalikes huvides isegi siis, kui sellest saadavad eelised langevad konkreetsete eraõiguslike isikute kasuks. Avaliku huvi olemasolu tuvastamiseks on piisav, kui võõrandamine toimub mingi eesmärgi saavutamiseks, mis on mõeldud sotsiaalse õigluse tugevdamiseks. Küll aga ei saa sundvõõrandamine olla avalikes huvides juhul, kui selle ainsaks eesmärgiks on ühele eraõiguslikule isikule mingi hüve andmine. Tallinna Ringkonnakohus on 15.02.2019 määruses haldusasjas nr 3-18-2196 (p
16) asunud seisukohale, et avalik huvi sundvõõrandamise puhul saaks ilmselgelt ja äratuntavalt puududa üksnes juhul, kui kinnisasjade omandamine ei aitaks saavutada ühtegi sotsiaalset või muud avalikku eesmärki või meedet. Kohus peab eeltoodud seisukohti avaliku huvi sisustamisel asjakohaseks ka sundvalduse seadmise menetluse puhul. Kärre tee läbib 17 kinnistut ning sundvaldus on seatud selleks, et tagada nii Kärre tee äärsete kinnistu omanikele juurdepääs avalikult kasutatavale teele Bussby teele (Vormsi ringteelt T1) kui ka Suuremõisa ja Bussby küla elanikele juurdepääs Vormsi ringteele T1 mööda Kärre teed moodustades selliselt ringtee (vt ka Vormsi ÜP kaart Suuremõisa, Förby 5). Kärre tee puhul on tegemist Vormsi piirkondi ühendava olemasoleva teega ja Farmi kinnistul asuva Kärre tee lõik moodustab osa jätkuvast avalikult kasutatava terviktee marsruudist. Farmi kinnistut ületava Kärre teelõigu taasühendamine ülejäänud Kärre teega taastab senise Kärre terviktee, mis hõlbustab Mõisaholmi ja Bussby piirkondade ning saarel paikneva ringteelise riigimaantee ja saare suurima asula Hullo vahelist liiklust ja juurdepääsetavust. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et avalikes huvides on tagada mh piirkonna elanikele, kes on selles osas ka valla poole pöördunud, võimalus kasutada ajaloolist teed, mis on üks osa pikemast Kärre teest (vt dtl 213-215 pöördumised ja allkirja lehed), sh tagades sellega parema turvalisuse, mõistliku teehoolduse, lühema teekonna ja õigusliku ootuse, et Vormsi ÜP-s määratud avalikku kohalikku teed on võimalik jätkuvalt kasutada. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et avalikes huvides on mh ka see, et Kärre tee kasutamise võimalus Farmi kinnistut ületavas osas hoiab ära Kärre tee katkemise umbteena selleks mitteplaneeritud viisil ja kohas Farmi kinnistu piiril, tagab sellega efektiivse teehoolde ja ka suurema päästevõimekuse. Kaebaja väide, et teed on võimalik päästevõimekuse tagamiseks kasutada ka ilma sundvalduseta, ei ole asjakohane. Kui kaebaja (või tema kinnistut rentiv isik) tee sulgeb (likvideerib) ja/või piirab mh aiaga (karjusega), siis on ilmselge, et seda kasutada ei ole võimalik ning sinna tekib tupik. Ka liikluse hajutamist väikesaarel, kus on kitsad teed ning kuival perioodil teed tolmavad, saab pidada oluliseks avalikuks huviks. Avalikes huvides on ka valla ressursside mõistlik kasutus. Raske oleks eitada, et tupiktee tekkimisel tuleb rajada sinna ümberpööramise võimalus või alternatiivne tee teise asukohta (millisel väitel kohus peatub allpool pikemalt). Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et vastav avalik huvi on täiendavalt fikseeritud Vormsi valla teehoiukavas6 - vt selle p lk 8 ja 14. Lisaks on vastustaja toonud välja, et vastav avalik huvi on välja toodud ka menetluses olevas Vormsi valla uues üldplaneeringus, mis toetab senise teedevõrgustiku säilimist ning uute teede mitterajamist põllumaadele (kaebuse esitaja ettepanek).
15.Kuivõrd kohus tuvastas, et vastustaja on õiguspäraselt käsitlenud vaidlustatud otsuses avaliku huvi olemasolu, siis järgmisena tuleb kontrollida, kas vastustaja on õiguspäraselt teostanud kaebaja omandiõiguse riivega seotud asjaolude ja huvide kaalumist võrreldes avalike huvidega.
15.1.Kaebuse esitaja peamiseks väiteks on see, et kaebaja huve ei ole piisavalt kaalutud arvestades, et kaebaja on pakkunud välja alternatiivse lahenduse ehk teise tee asukoha nii, et 5 Kättesaadav arvutivõrgus: https://atp.amphora.ee/vormsivv/index.aspx? itm=46550&o=126&u=-1&o2=1&hdr=hp&tbs=all 6 Kättesaadav arvutivõrgus: https://vormsi.ee/wp-content/uploads/2022/06/Vormsi-vallateehoiukava-20222027.pdf
tee kulgeks mööda kinnistu põhja-kirde poolset piiri. Seejuures on kaebaja viidanud oma ettepanekus, et piirile oleks võimalik rajada esmalt ajutine jalgtee lihtkirjaliku kokkuleppe alusel kinnistu kirdepiiril (vt dtl 26). Seega ei ole tegemist sellise ettepanekuga, mille tulemus oleks samane sundvalduse seadmise tulemusega - avalikult kasutatav tee nii sõidukitega kui ka jala liikumiseks, mis moodustab ühe terviktee ning ühtlasi ühendab avalikult kasutatavad teed selliselt, et tekiks ringtee. Hiljem on kaebaja siiski olnud valmis ka arutama nõuetekohase tee rajamist kinnistu piirile ning seadma ka isikliku kasutusõiguse krundi põhjakirde piirile kui ka võõrandama tee rajamiseks vajaliku maa vallale (dtl 71-74), kuid täpsemalt mis tingimustel kaebaja seda oleks nõus tegema, ei ole välja toonud. Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja poolt viidatud alternatiivses asukohas ei ole kunagi teed asunud, tegemist on põllumajandusmaaga ning ei kehtiv üldplaneering ega ka menetluses olev üldplaneering nimetatud asukohta tee rajamist ette ei näe. Kinnistu ei asu detailplaneeringu koostamise kohustuslikul alal. Vallal tuleks Vormsi ÜP kohaselt alternatiivse tee rajamiseks koostada ja väljastada projekteerimistingimused. Nimelt on Vormis valla ÜP-s märgitud, et: „Detailplaneeringu kohustusega aladel Vormsi vallas on tee projekteerimise aluseks kehtestatud detailplaneeringud. Hajaasustuses väljaspool detailplaneeringu kohustusega alasid on tee projekteerimise aluseks projekteerimise nõuded. Pärnu Teedevalitsuse Lääne osakond annab projekteerimise nõuded saarel paiknevate riigimaanteede ja nende rajatiste osas. Projekteerimise nõuded kohaliku maantee, tänava, jalgtee, jalgrattatee ja eratee kohta annab vallavalitsus.“ Samas üldplaneeringuga vastuolus olevate projekteerimistingimuste väljastamist planeerimisseadus ei võimalda (vt PlanS § 74 lg 5, mis sätestab, et üldplaneering on kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu ja detailplaneeringu koostamise ja detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel projekteerimistingimuste andmise alus). Seega tuleks kehtivast planeerimisseadusest juhindudes läbi viia minimaalselt üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetlus (vt PlanS § 125 lg 3, 142 lg 1 p 3) või uude menetletavasse valla üldplaneeringusse sisse kirjutada uus tee asukoht. Vastav planeerimisdiskretsioon on vastustajal sh on tegemist ka otstarbekuse küsimusega, kuhu kohus sekkuda ei saa. Seejuures kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ei ole üldse alternatiivse tee rajamise võimalusi kaalunud. Samuti ei nõustu kohus sellega, et kaebaja huvid võrreldes avalike huvidega on otsuses jäetud kaalumata. Vastavad kaalutlused nähtuvad otsuse lahutamatuks lisaks olevatest põhjendustest, mille p 28-36 (vt dtl 113-114), milliseid kaalutlusi ei pea kohus vajalikuks siinkohal kordama hakata. Vastustaja on asjakohaselt toonud välja ka kaalutud huvid käesolevale kaebusele esitatud vastuses (vt käesoleva otsuse p 5.5 ja 5.6.). Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et nii kaebaja huvide kui ka avalike huvide kaalumine on toimunud nõuetekohaselt ning kohtule ei nähtu selliseid kaalumisvigu, mis võiks kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamise. Asjaolu, et haldusmenetluse käigus ei tehtud süvaanalüüsi alternatiivse tee täpse maksumuse, liiklusohutuse jms kohta, ei tähenda, et alternatiivse tee asukohaga seonduvat ei kaalutud. Lisaks kordab kohus, et kaebaja pakkus haldusmenetluses üksnes jalgtee rajamise võimalust krundi põhja-kirdepoolsele piirile, mitte sõidutee rajamise võimalust. Sundvõõrandamise otsus on kooskõlas ka Vormsi Vallavolikogu 28.06.2021 määrusega nr 3 „Erateede avalikuks kasutamiseks määramise kord“ (Kord), mille § 3 lg 3 p 1 ja 6, mis sätestavad, et erateed saab määrata avalikuks kasutamiseks, kui on täidetud vähemalt üks järgnevatest tingimustest: eratee lõik moodustab osa jätkuvast avalikult kasutatava terviktee marsruudist (p 1); esinevad muud asjaolud, mis koostoimes on piisavalt kaalukad, et eratee avalikuks kasutuseks määrata (p 6). Vastustaja on otsuse põhjendamisel ning poolte huvide kaalumisel lähtunud asjakohaselt ka viidatud Korrast.
15.2.Kaebaja heitis vastustajale veel ette haldusmenetluses uurimiskohustuse rikkumist seoses otsuses tehtud viitega sellele, et alternatiivse tee alal asub puurkaevu sanitaarkaitseala. Käesolevaks ajaks pooled ei vaidle selle üle, et vastavat puurkaevu sanitaarkaitseala alternatiivse tee asukohal ei asu (vt ka dtl 125). Vastav menetluslik viga ei saa aga antud juhul veel kaasa tuua otsuse tühistamist, kuivõrd on ilmselge, et see ei mõjutanud määravalt asja otsustamist (vt HMS § 58).
15.3.Kaebaja on välja toonud, et sundvaldus riivab tema omandiõigust ülemääraselt, kuna sellest tulenevalt ei ole võimalik kinnistut senisest erinevalt kasutusele võtta (näiteks terves ulatuses vabapidamisel karja takistamatult kasvatamiseks). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ise kinnistut karja kasvatamiseks ei kasuta vaid kaebaja on kinnistu välja rentinud (vt dtl 19-24). Kaebaja ongi enda huvi sisustanud läbi rentniku väidetava huvi. Esmalt märgib kohus, et rentniku huvi võtta kinnistu teisiti kasutusele kui see oli kasutuses rendilepingu sõlmimisel ja millised asjaolud olid rentnikule teada ei ole automaatselt samastatav kaebaja huviga. Isegi kui see nii oleks, siis ei ole haldusmenetluses ega ka kohtumenetluses esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et rentniku huvid saaksid ebaproportsionaalselt kahjustada olukorras, kus ajaloolisele teele seatakse sundvaldus. Vastustaja on seejuures ka asjakohaselt edastanud rentnikule menetlusse kaasamise kirja (dtl 280) ja küsinud rentnikult endalt seisukohta teele sundvalduse seadmise osas. Rentnik omapoolset seisukohta ei ole avaldanud. Samuti ei ole kaebaja esitanud ühtegi sellist tõendit, millest nähtuks, et rentnik tee avaliku kasutamisega ei nõustu. Seejuures rendilepingu kohaselt oli kinnistul tee juba selle sõlmimisel ja rentnik otsustas sel tingimustel ka lepingu sõlmida (vt dtl 19-24 p 1.1., 4.2.1 ja 4.2.9), samuti oli tee avalikult kasutatava valla teena märgitud üldplaneeringus, millest rentnik ja kaebaja pidid samuti teadlik olema. Kohus leiab veel, et kuivõrd kaebaja oli kinnistut omandades teadlik sellele ÜP-ga määratud eesmärgist, pidi ta mõistma avalikku huvi seal paikneva tee jätkuva avaliku kasutatavuse vastu ning eeldama, et Vormsi ÜP kontekstis ei ole tal võimalik seda kinnistut kasutada otstarbel, mis takistab Vormsi ÜP-s ette nähtud tee kasutamist. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus piiraks kaebaja omandiõigust sedavõrd intensiivselt, et see kaaluks üles avaliku huvi teed jätkuvalt kasutada. Vastavad omandiõiguse teostamise piirangud tulenevad juba Vormsi ÜP-st. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et vastustaja ei pidanud erinevaid huve üldse kaaluma. Kohus leiab, et vastustaja on vastavaid huve kaalunud ning vastavad põhjendused esitanud ning teinud kokkuvõttes õiguspärase otsuse. Kohtu hinnangul ei nähtu kuskilt kaebaja esitatud kaalutlustest, et need oleksid olnud asjakohatud või olulisel määral ekslikud. Menetluskulud
16.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja Vormsi vald on palunud hüvitada õigusabikulud vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale summas 6858 eurot (dtl 338-345) ja summas 486 eurot (kohtuistung) (dtl 346-349) so kokku 7344 eurot. Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesolev vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest, ei tule vastustaja õigusabikulusid kaebajalt välja mõista (vt halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-31-73-16, p 48). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastustaja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata ning poolte menetluskulud nende enda kanda.