A.S.i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamise nõudes seoses pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega ajavahemikus 25.06.2015 kuni 06.12.2017
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja A.S. Vastustaja Viru Vangla, esindaja Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus läbi vaatamata kaebaja seljahaiguse ägenemisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
2.Rahuldada kaebus väärikuse alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 1200 (üks tuhat kakssada) eurot.
3.Jätta kaebaja riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
Jätta menetluskulud 94 % ulatuses kaebaja kanda ja 6 % ulatuses vastustaja kanda. Jätta menetluskulud välja mõistmata.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 25.11.2019. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.A.S. esitas 07.12.2017 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 17-19). Kaebaja palus hüvitada talle tekitatud mittevaralise kahju kartserirežiimil või üksikvangistuses viibimise eest ajavahemikul 25.06.2015 kuni kahjunõude esitamiseni ehk kokku 824 päeva, sh järjest 567 päeva.
2.Viru Vangla jättis 07.02.2018.a otsusega nr 6-16/166-2 (tl 20-21) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsusele on märgitud, et kaebaja sai selle kätte 09.02.2018.
3.A.S. esitas 09.03.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 20.05.2018, 01.10.2018, 29.09.2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles mittevaralise kahju 20 000 euro hüvitamist. Kohus võttis kaebuse menetlusse ajavahemiku 25.06.2015 kuni 06.12.2017 osas. Kohus tagastas kaebuse ajavahemiku 07.12.2017 - 08.03.2018 osas, sellekohane määrus on jõustunud. Kaebajale tekitati mittevaraline kahju sellega, et ta viibis kaebuses näidatud perioodidel kartserirežiimil või üksikvangistuses. Kaebaja tõi välja kuus erineva pikkusega perioodi alates 25.06.2015 kuni kaebuse esitamiseni. Kaebaja leidis, et vastustaja on tema pikaajalise üksikvangistuses hoidmise ja distsiplinaarkaristuste vahedeta täitmisele pööramisega alandanud tema väärikust, kuna sellega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebajal puudus võimalus kokku saada pereliikmetega ja suhelda teiste kinnipeetavatega ning ei toimunud füüsilist ja vaimset stimulatsiooni. Kaebaja väitis ka seda, et pikaajaline kartserirežiimil viibimine on kahjustanud tema psüühilist ja füüsilist tervist. Tervise kahjustumine pikaajalises üksikvangistuses on üldtuntud asjaolu, mida ei ole vaja tõendada. Kaebajal esineb pidev väsimus, masendus, jõuetus ja nõrkus ning ta on sellega seoses pöördunud meditsiinitöötajate poole 24.04, 13.09 ja 15.09.2016 ning 04.04, 19.07, 08.08 ja 12.09.2017. Kaebaja ei saanud rääkida avameelselt oma psüühilise tervise probleemidest, kuna juures viibis pidevalt valvur. Kaebajal esinevad ka meeleolu kõikumised, ärevus ja agressiivsus. Kaebaja on seda nimetanud sotsiaaltöötajale ja kontaktisikule ning viidanud sellele 16.06.2017.a vaides nr 6-10/23812-1. Vangla oleks pidanud suunama kaebaja psühhiaatri juurde. Kaebajal on olnud ohtralt kaebusi nimmepiirkonna seljavalu kohta. Kaebaja ei saa kartserirežiimil olles päevasel ajal pikali heita, kuna voodivarustus võetakse päeval ehk kell 6 - 20.30 ära. Kuna kaebaja viibib terve päeva lukustatud kambris, siis on tema liikumisvõimalus piiratud. See on põhjustanud seljavalu nimme piirkonnas. Kaebaja viitas arsti hinnangule 12.12.2014. Kaebaja hinnangul on tal õigus tugineda seljahaiguse süvenemisele. Kaebaja taotles kohtueelses menetluses mittevaralise kahju hüvitamist ja see hõlmab tervise kahjustamist. Kaebajal ei ole juriidilist haridust. Kui kohus seda asjaolu ei arvesta, siis esitab kaebaja vastustajale uue kahju hüvitamise taotluse ja see ei ole kooskõlas menetlusökonoomiaga. Kaebaja tervise kahjustamist tõendab see, et kaebaja töövõimet on korduvalt hinnatud ning 14.09.2015 ja 23.09.2016.a otsustes on välja toodud, et põhihaigusele on lisandunud jõuetus, nõrkus, asteenia, radikulaarsed seljavalud (tl 78-81).
Vastustaja välja toodud abinõud üksikvangistuse mõjude leevendamiseks ei olnud piisavad. Kaebaja küll osales 24.04.2017 - 05.06.2017 sotsiaalprogrammis, kuid see toimus ühel korral nädalas kestusega üks tund. Ajavahemikul 29.09.2017 - 07.11.2017 toimus sotsiaalprogramm kaks korda nädalas, korraga üks tund. Kartseris oleku ajal on kaebajaga kahel korral vestelnud psühholoog. Kriminaalhooldusametnik vestleb kaebajaga üks kord kuus. Vestlused kontaktisikuga on enamasti lühikesed. 2,9 aasta jooksul on kaebaja saanud lugemiseks 5-10 raamatut, kartseris on raamatud reeglina keelatud. Eeltoodut ei saa pidada piisavaks vaimseks stimulatsiooniks, mis tasakaalustaks pikaajalist kartserirežiimil viibimist. Füüsilisi ergutavaid meetmeid kaebaja suhtes ei kohaldatud. Kaebaja oli eraldatud kaaskinnipeetavatest. Kartseris viibimise ajal on kaebajale keelatud kokkusaamised pereliikmetega ja vanematega. Kaebaja ei taotlenud kokkusaamisi, kuna ta teadis, et kartseris viibivale kinnipeetavale on need keelatud. Seda teadmist kinnitas asjaolu, et teised samas olukorras olevad kinnipeetavad taotlesid kokkusaamisi, kuid vangla neid ei võimaldanud. Kaebaja tunnistab, et tema suhted pereliikmetega enne kartserit olid keerulised, kuid tasapisi need paranesid. Tänaseks on kaebaja suhted pereliikmetega peaaegu täielikult katkenud, sest puudus võimalus vahetuks kontaktiks ja kaebajale on tekitatud psüühikahäire, nii et ta ei oska enam inimestega suhelda. Kaebaja ei saa esitada andmeid pereliikmetega toimunud kirjavahetuse ja telefonikõnede kohta, sest tal ei ole telefonikõnede eristust ja kirjavahetuse kaarti. Need andmed peab esitama vangla. Kaebaja taotles vastustajalt vabastamist mõistlikuks ajaks tavarežiimile 19.01.2017.a taotluses nr 6-10/2482-1, 16.06.2017.a vaides nr 6-10/23812 ja 20.11.2017.a taotluses nr 6-10/39566-1.
4.Vastustaja esitas 06.06.2018 vastuse kaebusele ja 02.10.2019 täiendava avalduse. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja hinnangul on kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine lubatud ja karistuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Vangla ei pea eeldama, et pikaajaline üksikvangistus kahjustab isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid. Kinnipeetaval endal on võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuvalt kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemäära riivab. Kaebaja ei ole sellekohaseid põhjendusi esitanud, vaid on jäänud oma väidetes üldsõnaliseks. Vangla on kohaldanud mitmeid üksikvangistust leevendavaid meetmeid. Kaebajale oli kartseris lubatud võimlemismatt, et teha harjutusi seljale. Kaebajal ei ilmnenud tervislikke vastunäidustusi kartseri kohaldamisele. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema tervislik seisund oleks halvenenud. Kaebajal ei ole 25.06.2015 - 06.12.2017 toimunud kokkusaamisi lähedastega. Telefonikõnede eristuse põhjal ei ole kaebaja oma emale, isale või teistele lähisugulastele helistanud. Kaebaja on öelnud, et ta ei soovi sugulastega suhelda. Kaebajale ei ole kartserirežiimi jätkuva kohaldamisega tekitatud mittevaralist kahju, mille rahaline hüvitamine on igal juhul kohane. Seaduses sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses tuginenud sellele, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine tõi kaasa tema seljahaiguse süvenemise.
5.Kohus lahendas kohtuasjas 3-18-327 kaebaja nõuet tuvastada Viru Vangla poolt kaebaja kartserikaristuste väikeste vahedega või katkematult täitmisele pööramise õigusvastasus.
Kohus käsitles selles asjas kaebaja distsiplinaarkaristusi alates 25.06.2015.a käskkirjast nr 63/740 (35 päeva) kuni 18.04.2018.a käskkirjani nr 6-3/307-1 (45 ööpäeva). Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning tuvastas Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajaperioodil 20.05.2016 06.06.2018 (kokku 747 päeva). Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud. Kohtu seisukoht
6.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3, kuid kuna kohaldada saab VangS § 41 lg 1 ja see säte ei ole põhiseaduse või välislepinguga vastuolus, siis puudub vajadus põhiseaduse või välislepingu kohaldamiseks. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat. EIK selgitas 13.11.2018.a otsuses kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14, jõustus 18.03.2019) oma varasemat praktikat kokku võttes, et üksikvangistus iseenesest artiklit 3 ei riku. Isiku pikaajaline eraldamine teistest ei ole küll soovitav, kuid selle meetme konventsiooni artikli 3 kohaldamisalasse kuulumine oleneb konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust puudutatud isikule. Teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus. Teisest küljest aga võib täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega. Üksikvangistust, isegi vaid suhtelise isolatsiooni korral, ei saa kohaldada lõputult ja sellel peavad olema tõelised alused, seda tohib määrata üksnes erandkorras, kui on olemas menetluslikud tagatised ja kui kõik ettevaatusabinõud on võetud. Omavoli vältimiseks tuleb pikaajalise üksikvangistuse pikendamist sisuliselt põhjendada. Seega peaks käskkiri võimaldama kindlaks teha, et ametivõimud on läbi viinud uue hindamise, võttes arvesse mis tahes muutusi kinnipeetava asjaoludes, olukorras või käitumises. Riigikohus leidis 10.10.2017.a otsuses kohtuasjas 3-15-3133 (p 18), et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda ka üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla
põhjendamiskohustus. Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid. Vangla peab kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes.
7.Kaebaja taotleb kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu. Tervise kahjustamise osas tugineb kaebaja esiteks tema vaimse tervise kahjustamisele ja teiseks sellele, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine tõi kaasa tema seljahaiguse süvenemise. VangS § 11 lg 8 tuleneb, et kaebaja saab kohtumenetluses tugineda nendele nõude alustele (asjaoludele), millele kaebaja tugines kohustuslikus kohtueelses menetluses. Seda seisukohta aktsepteeritakse kohtupraktikas (vt näiteks Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-41-10, 3-1452649).
8.Kaebaja tõi vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 17-19) välja, et talle olid keelatud kokkusaamised perekonnaliikmetega, suhtlemine teiste kinnipeetavatega, osalemine erinevates programmides, õppimine, ei toimunud füüsilist ja vaimset stimulatsiooni. Kaebaja on lisaks sellele pikalt tsiteerinud õigusakte, kohtulahendeid ja muid allikaid, kuid ei ole välja toonud muid konkreetselt kaebajaga seotud või kaebaja olukorda iseloomustavaid asjaolusid. Kaebaja kirjeldatu on ühildatav väärikuse alandamisega ja kaebaja vaimse tervise kahjustamisega. Kaebaja ei ole tuginenud kohtueelses menetluses sellele, et talle tekkis kahju seljahaiguse ägenemise tõttu. Kohus ei oota kaebajalt seda, et ta oskaks välja tuua, milliste RVastS § 9 lg 1 sätestatud õiguste riivetele ta tugineb. Kaebajalt saab aga nõuda seda, et ta toob välja elulised asjaolud, millega ta seostab mittevaralise kahju tekkimist ja mida kohtul on hiljem võimalik seostada seaduses sätestatud alustega. Selleks, et kirjeldada, milles väljenduvad üksikvangistuse negatiivsed mõjud kaebajale või mis põhjustas talle valu või kannatusi, ei ole vaja juriidilisi teadmisi. Kohus ei nõustu kaebajaga, et seljahaigusele tuginemine võiks olla lubatav menetlusökonoomiast lähtudes. Menetlusökonoomia on küll oluline, kuid see ei ole aluseks kalduda kõrvale õigusaktide nõuetest. Kokkuvõttes tähendab eeltoodu, et kohus jätab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata kaebaja nõude seljahaiguse ägenemisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
9.Kaebaja antud kartseris viibimise kuupäevad ei kattu alati vastustaja andmetega. Kohus tegi kohtuasjas 3-18-327 kindlaks, et kaebaja kandis kartserikaristusi järgmistel perioodidel: 1) 27.06.2015 - 04.09.2015, 2) 26.10.2015 - 25.11.2015, 3) 01.12.2015 - 04.02.2016, 4) 11.03.2016 - 10.05.2016, 5) 20.05.2016 - 06.06.2018. Seda kinnitavad andmed esitas vastustaja ka praeguses kohtuasjas (tl 71-72). Kohus loeb õigeks eeltoodud kuupäevad ja lähtub edaspidi nendest. Kohus leidis kohtuasjas 3-18-327, et perioodide 1 - 4 osas ei olnud kartserikaristuste täitmisele pööramine õigusvastane. Kuna vastustaja õigusvastane tegevus on üks kahju hüvitamise nõude
rahuldamise eeldustest, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine perioodide 1 - 4 osas võimalik.
10.Kaebaja viitas kaebuses ka üksikvangistuse perioodile 23.09.2015 - 26.10.2015. Vastustaja teatas kohtule, et sellel perioodil kohaldati kaebaja suhtes 24.09.2015.a käskkirja nr 6-4/533 (tl 134-135) alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Eeltoodu abinõude kohaldamise tingis see, et kaebaja viskas 23.09.2015 vanglaametnikke veetopsiga. Vastustaja väitel lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 27.10.2015.a käskkirjaga nr 6-4/594-1 (tl 71 pöördel). Perioodi 23.09.2015 26.10.2015 ei ole kohtuasjas 3-18-327 käsitletud. Kohtu hinnangul on periood 23.09.2015 - 26.10.2015 olemuslikult erinev muudest kaebuses nimetatud perioodidest. Tegemist ei ole kartserikaristuse täitmisele pööramisega, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega VangS § 69 alusel. VangS § 69 lg 1 tuleneb, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel eesmärgil - kinnipeetavat ennast, muid isikuid või vangla julgeolekut ähvarava ohu ärahoidmiseks. Sel juhul ei ole võimalik jätta neid abinõusid kohaldamata põhjendusel, et kinnipeetav on juba viibinud pikka aega üksikvangistuses. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis 33 päeva. See periood on lühem kui maksimaalne võimalik kartserikaristus 45 päeva, mida peetakse õiguspäraseks. Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist viibis kaebaja 04.09.2015 - 23.09.2015 tavarežiimil. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris 23.09.2015 - 26.10.2015 pidada õigusvastaseks. Eelnimetatud perioodile järgnenud kartserikaristuse täitmisele pööramisele on kohtuasjas 3-18-327 hinnang juba antud. Kui puudub vastustaja õigusvastane tegu, siis ei ole kaebuse rahuldamine võimalik ka perioodi 23.09.2015 - 26.10.2015 osas.
11.Kohus tuvastas kohtuasjas 3-18-327, et kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramine perioodil 20.05.2016 - 06.06.2018 oli õigusvastane. See periood kattub osaliselt, kuni 06.12.2017 praeguses kaebuses menetlusse võetud nõude perioodiga. Kuna perioodi 20.05.2016 - 06.12.2017 osas on jõustunud kohtulahendiga kindlaks tehtud vastustaja tegevuse õigusvastasus, siis käsitleb kohus järgnevalt muude kahju hüvitamise eelduste täidetust sellel perioodil.
12.Vastustaja esitas kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte 16.03.2001 - 01.04.2018 (vastustaja vastuse lisa 1). Selle põhjal - viibis kaebaja 03.04.2013 psühhiaater Valdar Parve vastuvõtul. Kaebajal kaebusi ei olnud, aga küsitlemisel koorus välja kerge depressioon, uinumisraskused ja väsimus. Kaebajal diagnoositi segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ja talle määrati ravi (Mirtazapin 15 mg). Ravi jätkumine nähtub kannetest 25.07.2013, 20.02.2014, 06.11.2014 ja 11.11.2014. Ravi lõppemise osas ei ole tervisekaardi andmed selged: 24.08.2016 on tervisekaarti kantud nimekiri ravimitest, mida kaebaja hetkel sai, nende hulgas mirtasapiini ei ole. Samas on 24.10.2016 kandes öeldud, et kaebaja ei ole kahe nädala jooksul tarvitanud Mirtazapin 15 mg x Õ ja see on ravimipinalist ära võetud; - tervisekaardist ei nähtu alates 03.04.2013 kuni väljavõtte lõpuni kaebaja pöördumisi või meditsiinitöötaja visiite, mida saaks seostada vaimse tervise häiretega; - kaebaja on korduvalt kurtnud nõrkust ja väsimust (26.11.2014, 22.09.2015, 04.04.2016, 06.06.2016, 13.09.2016, 04.04.2017, 03.07.2017, 19.07.2017, 08.08.2017, 12.09.2017);
- kandes 22.09.2015 on nõrkust ja väsimust seostatud kaebaja põhihaigestumise ehk HIVtõvega; - kandes 08.08.2017 on kaebaja kurtnud, et viibib juba 2 aastat kartseris, kaebuseks püsiv väsimustunne, magab öösel piisavalt, hommikul ärkab ikkagi väsinuna. Kaebaja esitas kohtule tervisekaardi väljavõtted (tl 119, 125), millest nähtub, et - kaebaja viibis 09.08.2018 psühhiaater Lembe Ermose vastuvõtul. Kaebaja kurtis sisemist tühjust, tundetust, viha, inimlikkuse kadu. Arst määras kaebajale ravi (Escitalopram 20 mg õ). Ravi pikendati sama skeemi alusel 30.08.2019. Kaebaja diagnoosiks oli orgaaniline depressioon; - kaebaja viibis 22.03, 30.03, 05.04, 17.05, 23.08 ja 07.09.2019 psühhiaater Olev Toomla vastuvõtul. Kaebaja kurtis, et ta on pikemat aega kartseris, tal on probleemid unega, elutüdimusmõtted, masendus, ärrituvus, nii on olnud umbes viimane aasta. Kaebajale määrati ravi, mida arst korduvalt muutis (mirtasapiin 15 mg Õ, seejärel mirtasapiin 30 mg Õ + Cyclodoli 2 mg x 3, seejärel mirtasapiin 15 mg Õ + Cyclodoli 2 mg x 2, seejärel tõsteti mirtasapiini annus taas 30 mg, seejärel mirtasapiin 45 mg Õ + Cyclodoli 2 mg x 3, viimasena varasemad ravimid ära jäetud ja selle asemel sertraliin 50 mg Õ, alates teisest nädalast 50 mg x 2). Kaebaja diagnoosiks oli kohanemishäire.
13.Vastustaja esitas kohtule andmed kaebaja vestlustest vanglaametnikega. Nende põhjal on kaebaja kahel korral vestelnud psühholoogiga: - 06.11.2015: kaebaja väitel on ta väga pinges, hoiatab võimalike agressiivsete käitumisaktide toimumise eest, soovib rahu ning omaette olemist ja oma asjadega segamatut tegelemist. Enim häirivat surve osalemiseks majandustöödel ja sellega kaasnev jõuetuse tunne, st suutmatus ja oskamatus oma elu korraldada; - 02.06.2016: kaebaja on käitumuslikult viisakas ja korrektne, emotsionaalselt tasakaalukas ja stabiilne, kognitiivselt tajub reaalsust adekvaatselt. Kohanenud kartserirežiimiga, sätestanud endale korduva tegevuskava ja püüab igati seda järgida, puudub motivatsioon töötamiseks.
14.Kohtu hinnangul näitavad otsuse punktis 12 ja 13 toodud andmed, et kaebajal esinesid alates aastast 2013 vaimse tervise häired, mis aastatel 2018 - 2019 ägenesid. 2013. aastal kaebaja ise vaimsete häirete üle ei kurtnud, psühhiaater kaebajale kordusvisiiti ei määranud ning kaebajale määratud ravi jäi aastateks samaks. Alates augustist 2018 on kaebaja olnud psühhiaatri vastuvõtul korduvalt, kaebaja esitas ise mitmeid kaebusi ning ravi muudeti mitmel korral, sh ravimi annust suurendades. Praegu vaatluse all olev periood 20.05.2016 - 06.12.2017 jääb 2013. ja 2018. aasta vahele. Kohtu hinnangul saab järeldada, et kaebaja katkematu kartseris viibimine alates 20.05.2016 on suure tõenäosusega andnud oma osa kaebaja vaimse tervise halvenemisse. Kindlasti on sellel ka muid põhjusi, sh kartserikaristuste jätkumine pärast praeguses kohtuasjas vaadeldavat perioodi (kohtuasja andmetel viibis kaebaja kartseris vähemalt kuni 06.06.2018), viibimine vanglas iseenesest, kaebaja muud haigused ning see, et kaebaja lõpetas 2016. aastal talle varem määratud ravimi võtmise. Riigikohus märkis 04.06.2018.a otsuses kohtuasjas 3-15-2943 p 19, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva, ning vastustaja ei ole ümber lükanud Riigikohtu otsuse asjas nr 3-15-3133 p 18 viidatud EIK ning piinamise ja ebainimliku või
alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et olukorras, kus tõendatud on kaebaja vaimse tervise halvenemine pärast pikaajalist kartseris viibimist, oli vastustaja ülesanne tõendada, et kartseris viibimine kaebaja haigestumisele mõju ei avaldanud. Vastustaja seda tõendanud ei ole. Kohus loeb seega tõendatuks, et kaebaja kartseris viibimine 20.05.2016 - 06.12.2017 oli üheks teguriks, mis kahjustas tema vaimset tervist ehk põhjustas haiguse ägenemise 2018-2019.
15.Kohtu hinnangul saab kaebaja pikaajalist järjestikkust kartseris viibimist pidada ka kaebaja väärikuse alandamiseks. Kaebaja viibis enamuse ajast üksi. Kaebajal oli küll võimalus osaleda sotsiaalprogrammides (tl 36-37): - 29.07.2015-02.10.2015 programm „Agressiivsuse arendamise treening“, kokku 18 kohtumist; - 24.04.2017-05.06.2017 programm „Eluviisitreening“, kokku 7 kohtumist; - 29.09.2017-27.10.2017 programm „Sotsiaalsete oskuste arendamine“, kokku 8 kohtumist. Kokku 33 kohtumist 566 päeva jooksul ei saanud oluliselt muuta kaebaja olukorda. Kaebajal toimus ka 32 vestlust vanglaametnikega, sh inspektor-kontaktisiku, kriminaalhooldusametniku, psühholoogi ja kaplaniga (tl 38-40), kuid isegi sotsiaalprogrammi kohtumiste ja vanglaametnikega toimunud vestluste liitmisel ei moodusta need märkimisväärset osa kartseris viibitud ajast. Kaebaja toob välja, et tal puudusid täielikult kontaktid kaaskinnipeetavatega ja kohus peab seda etteheidet põhjendatuks. Kohus loeb üldiselt teadaolevaks, et olulist rolli inimese sotsiaalsetes suhetes mängivad suhted nii-öelda samal tasandil olevate isikutega, kellel on sarnased igapäevased tegevused, huvid, mured ja rõõmud. Selliseid suhteid ei asenda suhted võimupositsioonil olevate isikutega, kaebaja puhul vanglaametnikega. Kaebaja sotsiaalset isolatsiooni ei saanud leevendada see, et kaebaja ei viibinud kartserikambris, vaid kartserirežiimil tavalises elukambris. Kohtuasja andmetel ei erinenud kaebaja kinnipidamistingimused muus osas tavalisest kartserirežiimist. Kaebaja kinnitusel tuli tal päevasel ajal voodivarustus ära anda, vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud või seda tõenditega ümber lükanud. Vastustaja esitas nimekirja raamatutest, mida kaebaja on raamatukogust laenutanud (tl 41-45), kuid see ei tõenda, et raamatud lubati kaebaja kambrisse ka kartserirežiimi ajal. Kohtuasjas 3-18-327 tegi kohus kindlaks, et kartserikambrisse ei lubatud kaebajal siiski kaasa võtta kõiki raamatuid, vaid ainult usulist kirjandust. Kohtu hinnangul kuuluvad raamatud, mille laenutamine langeb perioodi 20.05.2016 - 06.12.2017 (nimekirja esimene lehekülg ja teisel leheküljel esimesed 6 raamatut) valdavalt õppe- ja usukirjanduse valdkonda, mis on vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1 alusel kartseris lubatud. Kaebaja sai lugeda ka raamatuid, mida tõi talle kriminaalhooldusametnik (tl 38-40) Iseenesestmõistetavaks tuleb pidada seda, et kaebaja suhtes täideti õigusaktidest tulenevaid nõudeid, sh et kaebaja kamber vastas nõuetele ja kaebajale tagati igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik.
16.Pikaajalise isolatsiooni mõju kaebajale avaldub tegelikult väga hästi kaebaja ja vanglaametnike vahel toimunud vestlustes:
- 05.06.2015: kaebaja ei ole jätkuvalt tööle asunud, kokku on koostatud 5 ettekannet, viimaste puhul ei ole isegi tervist enam põhjuseks toonud, on nõus kartseris olema, kuid tööle ei asu; - 09.07.2015: kaebaja ei ole mõelnud kartserikaristuse kandmise ajal oma rikkumise peale, väidab, et viibib enne kartseris, kui läheb tööle; - 07.08.2015: muutusi näha ei ole, tööst järjepidevalt keeldub; - 21.10.2015: vesteldud seoses ettekandega, mille kohaselt kaebaja oli öelnud, et kui talle antakse hari kätte (töötamiseks), siis esimese asjana virutab sellega valvurile. Ütles, et teda ennast hirmutab, mida ta teha võib, kui jätkatakse tema tööle määramist; - 27.10.2015: kaebaja viitab töötamisest keeldumise puhul põhimõtetele ning ei näe enda jaoks motivatsiooni; - 22.12.2015: isik kaalub juba võimalust mingil hetkel tööle asumiseks; - 29.12.2015: tööle asunud ei ole ning viibib kartserirežiimil järjest juba pikemat aega. Näha teatud muutusi, millest võib järeldada, et reaalselt tööle asumine tema poolt ei ole ehk enam kaugel. Varasemalt vaidlustas temale määratud karistusi, kuid nüüd mitte, sh ei anna distsiplinaarmenetluses ütlusi. Tunnistab oma rikkumist ja n.ö võtab vastu karistuse; - 08.02.2016: tööle asunud ei ole, põhjuseks n.ö motivatsiooni puudus (töötamine ei anna midagi positiivset). Selgitatud, et teise majja paigutamine ei ole võimatu, kuid selle üheks absoluutseks tingimuseks on tööle hakkamine. On kaebaja kätes, kas veeta vangistus kartseris või hakata tööle ja saada hüvesid (televiisori vaatamine, vaba aeg päevaruumis jne); - 08.03.2016: vestlus töötamise teemal, sh selgitatud, et vangla eesmärk ei ole karistamine, vaid see, et kinnipeetavad hakkaksid tööle; - 21.04.2016: tööle asunud ei ole, on justkui kahevahel ning mõelnud selle teema peale, aga otsust vastu ei suuda võtta. Ütleb, et kartseris ei ole iseenesest halb olla - tegevust jätkub ning millestki puudust ei tunne; - 21.07.2016: viidatud valikule, kas töötada või istuda kartsas; - 24.03.2017: kaebaja üldine meelestatus on positiivne. Vestlusel avatud, rõõmsameelne. Vanglaametnikega suhtleb korrektselt. Ei ole näha, et ta oleks motiveeritud töötama. Ei suuda tuua ühtegi adekvaatset põhjust, miks ta ei ole siiani tööle asunud. Ütleb lihtsalt: ,,Ei viitsi“. Kaebaja sõnul on kartseris parem olla; - 18.08.2017 kuigi viibib kartserirežiimil, siis imbub osakonnas olev üldine ärrituvus kaebajani, üldine meelestatus kinnipeetavate omavahelises suhtlemises on kergesti ärrituv ja plahvatusohtlik; - 29.09.2017: vestlus seoses sellega, et kaebaja solvas ja ohustas vanglaametnikku. Kohus näeb eeltoodust, et kaebaja puhul vaheldusid leppimine oma olukorraga ning pahameel ja agressiivsus. Täiskasvanud inimese puhul, kes ühel hetkel vabaneb vanglast ja peab asuma täitma oma kohta ühiskonnas, ei saa pidada loomulikuks seda, et ta tunneb ennast hästi pikaajalises üksikvangistuses ja sotsiaalses isolatsioonis.
17.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja katkematu viibimine kartserirežiimil, sh sotsiaalses isolatsioonis ületas vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme (VangS § 41 lg 1) ehk kujutas endast väärikuse alandamist.
18.Kohus ei nõustu sellega, et kaebajale põhjustas täiendavaid kannatusi kontaktide puudumine pereliikmetega. On küll õige, et õigusaktid ei luba kartseris viibivale kinnipeetavale lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi (VangS § 24 lg 4, § 25 lg 3). Kohus saaks seda kaebaja õiguste riivena arvesse võtta, kui kokkusaamiste puudumine oleks põhjustatud kartseris
viibimisest. Praegusel juhul peab kohus aga tõendatuks seda, et kaebaja ei suhelnud pereliikmetega tema oma soovil. Vastustaja väitis, et kaebaja ei ole pereliikmetele helistanud või nendega kirjavahetust pidanud. Kohus andis kaebajale võimaluse see väide ümber lükata, viidates konkreetsetele telefonikõnedele telefonikõnede eristuses või kirjadele kirjavahetuse kaardil. Kaebaja seda ei teinud. Kaebaja väitel ei olnud tal võimalik esitada kohtule konkreetseid andmeid, kuna tal ei ole telefonikõnede eristust ja kirjavahetuse kaarti. See ei ole õige. Mõlemad eelnimetatud dokumendid esitas vastustaja kohtule oma vastuse lisadena ja need toimetati kaebajale kätte (tl 74). Kohus viitas kaebajalt seisukoha küsimisel sellele, et andmed sisalduvad vastustaja vastuse lisades.
19.Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et ta ei pidanud eeldama üksikvangistuse kahjustavat toimet kaebaja vaimsele tervisele ja sotsiaalsetele võimetele. Kohtupraktikast (vt otsuse punkti 6) tuleneb vastupidi, et pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema kinnipeetava seisundi pidev hindamine. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et praeguses kohtuasjas vaadeldaval perioodil oleks hinnatud kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et seda oleks tehtud. Lisaks märgib vastustaja vastuses kaebusele ekslikult, et kaebaja ei olnud vaimsete probleemidega isik. Kohus näitas eespool, et kaebajal diagnoositi juba 2013. aastal vanglas depressioon ning kaebaja tarvitas tõenäoliselt 2016. aastani antidepressante. Vastustaja tähelepanu oleks pidanud äratama see, et kaebaja lõpetas 2016. aastal omavoliliselt ravimite võtmise.
20.Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Vähemalt alates 16.06.2017 on kaebaja neid korduvalt ka kasutanud (tl 96-102). Kuna vastustaja on kõik kaebaja taotlused kartserikaristuse täideviimise osas rahuldamata jätnud, siis ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja oleks saavutanud vaheaegade tegemise varasemate avaldustega.
21.RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks vastustaja süü. Võlaõigusseaduse § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus ehk õigusvastase tagajärje soovimine. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tuginenud süü puudumisele.
22.Kokkuvõttes on ajavahemiku 20.05.2016 - 06.12.2017 osas kahju hüvitamise eeldused täidetud. Kohtul tuleb seega kindlaks määrata hüvitise suurus. Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika). RVastS § 13 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel:
- kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane; - mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
23.Kohtupraktikat pikaajalise kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamiseks Eestis praktiliselt ei ole. Kohus saab väärikuse alandamise osas lähtuda kohtupraktikast, mis kujunes õigusvastastest kinnipidamistingimustest, eelkõige ruumikitsikusest põhjustatud väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Eeltoodud asjades aastatel 2015 - 2017 tehtud Riigikohtu lahendite põhjal jäi õigusvastastes tingimustes viibimise kestus vahemikku 110 - 929 päeva ning hüvitise kogusumma vahemikku 332 - 1000 eurot. Keskmine hüvitis ühe päeva eest oli 1,73 eurot.
24.Kohtu hinnangul tuleb kaebajale hüvitise määramisel arvestada, et - 566 päeva on pikk ajavahemik, lisaks tuleb järjestikuse kartseris viibimise mõju pidada ajas kasvavaks (kumuleeruvaks); - kohus tuvastas nii kaebaja väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise; - otsuse punktis 16 toodu näitab, et järjestikuste kartserikaristuste määramine kaebajale oli vastustaja teadlik ja eesmärgipärane tegevus. Vastustaja eesmärgiks oli avaldada kaebajale survet, et kaebaja asuks tööle koristajana. Kaebaja katkematu hoidmine kartserirežiimil rohkem kui 1,5 aasta jooksul eeltoodud eesmärgil on suurel määral ebaproportsionaalne. Kaebaja isoleerimine ei olnud tingitud tema ohtlikkusest; - vastustaja teadis, et CPT ja õiguskantsleri hinnangul ei ole kartserikaristuste pikaajaline järjestikku täitmisele pööramine lubatud (õiguskantsleri seisukoht 05.10.2016 nr 61/161019/1604041, selles viidatud CPT raport seoses 2012. aasta visiidiga Viru Vanglasse). Vastustaja pidi teadma, et samal seisukohal on EIK. Otsuse punktides 11-24 toodut kogumis arvestades on kohtu hinnangul kohane hüvitada kaebajale kahju rahas ning määrata hüvitise suuruseks 1200 eurot.
25.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt: - ajavahemike 27.06.2015 - 04.09.2015, 23.09.2015 - 26.10.2015, 26.10.2015 - 25.11.2015, 01.12.2015 - 04.02.2016 ja 11.03.2016 - 10.05.2016 osas puudub vastustaja õigusvastane tegu ning kohus jätab nende perioodide osas kaebuse rahuldamata; - kohus mõistab perioodil 20.05.2016 - 06.12.2017 väärikuse alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vastustajalt kaebaja kasuks välja 1200 eurot Taotlused. Menetluskulud. Otsuse avaldamine
26.Kaebaja esitas 29.09.2019.a avalduses taotluse määrata talle riigi õigusabi korras advokaat, et tal ei jääks ebapiisavate õigusalaste teadmiste tõttu mõni asjaolu või dokument esitamata. Kohus jätab riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 2 alusel taotluse rahuldamata, kuna praeguse seisuga ei saa kaebajal olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb. Kaebaja ei saa teha esimese astme kohtumenetluses enam mingeid menetlustoiminguid. Kui kaebaja soovib riigi õigusabi apellatsioonkaebuse koostamiseks või tema esindamiseks ringkonnakohtus, siis sellekohane taotlus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule. Kohus
selgitab, et HKMS § 116 lg 5 kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. See tähendab, et kaebajal tuleb igal juhul esitada apellatsioonkaebus tähtaegselt. Kui ringkonnakohus määrab kaebajale riigi õigusabi, siis saab kaebaja hiljem apellatsioonkaebust täiendada.
27.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles 20 000 euro väljamõistmist, seega rahuldas kohus kaebuse 6 % ulatuses. Seega tuleb menetluskuludest 94 % jätta kaebaja kanda ja 6 % vastustaja kanda. Kuna pooled ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirju ja kuludokumente, siis jätab kohus HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
28.Kohus vabastas kaebaja lõplikult riigilõivu tasumisest 04.05.2018.a määrusega, vastustajal HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ei tule. Puudub vajadus lahendada riigilõivu tasumise küsimust täiendavalt käesoleva määrusega.
29.Otsus käsitleb kaebaja terviseandmeid. Kohus asendab omal algatusel otsuse avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). Kohtu hinnangul ei sisalda otsus muid andmeid, mis võimaldaksid kaebajat üheselt identifitseerida.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Tartu Halduskohtu 25.10.2019 kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 01.12.2020 kohtuotsusega 09. märtsil 2021. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon:
1.Rahuldada A.S.i apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsuse resolutsiooni punkti kaks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 1700 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses A.S.i nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.