Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk 01.12.2020, Tartu 3-18-521 A. S. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajalise üksikvangistuses hoidmisega Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsus A. S. ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja - A. S. Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada A. S. apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsuse resolutsiooni punkti kaks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 1700 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsus muutmata.
2.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses A. S. nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 01.12.2020, arvates. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. S. esitas 07.12.2017 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 17-19), milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju kartserirežiimil või üksikvangistuses viibimise eest 25.06.2015 kuni kahjunõude esitamiseni ehk kokku 824 päeva eest, sh 567 järjestikuse päeva eest. Viru Vangla jättis 07.02.2018. a otsusega nr 6-16/166-2 (tl 2021) kahju hüvitamise taotluse rahuldamata ja kaebaja sai selle otsuse kätte 09.02.2018.
2.A. S. esitas 09.03.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 20.05.2018, 01.10.2018 ja 29.09.2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ajavahemiku 25.06.2015-06.12.2017 osas ja tagastas kaebuse ajavahemiku 07.12.2017-08.03.2018 osas. Halduskohtu sellekohane määrus on jõustunud. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale mittevaraline kahju sellega, et ta viibis kaebuses näidatud perioodil kartserirežiimil või üksikvangistuses. Kaebaja leidis, et Viru Vangla on tema pikaajalise üksikvangistuses hoidmise ja distsiplinaarkaristuste vahedeta täitmisele pööramisega alandanud tema väärikust, kuna sellega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kaebajal puudus võimalus kokku saada pereliikmetega ja suhelda teiste kinnipeetavatega. Kaebaja väitis ka seda, et pikaajaline kartserirežiimil viibimine on kahjustanud tema psüühilist ja füüsilist tervist. Tervise kahjustumine pikaajalises üksikvangistuses on üldtuntud asjaolu, mida ei ole vaja tõendada. Kaebajal esineb pidev väsimus, masendus, jõuetus ja nõrkus ning ta on sellega seoses pöördunud ka meditsiinitöötajate poole. Kaebajal esinevad ka meeleolu kõikumised, ärevus ja agressiivsus. Kaebaja ei saa kartserirežiimil olles päevasel ajal pikali heita, kuna voodivarustus võetakse päeval ära. Kaebaja tervise kahjustamist tõendab see, et tema töövõimet on korduvalt hinnatud ning 14.09.2015 ja 23.09.2016.a otsustes on välja toodud, et põhihaigusele on lisandunud jõuetus, nõrkus, asteenia ja radikulaarsed seljavalud (tl 78-81). Vastustaja välja toodud abinõud üksikvangistuse mõjude leevendamiseks ei olnud piisavad. Kaebaja küll osales 24.04. - 05.06.2017 sotsiaalprogrammis, kuid see toimus ühel korral nädalas kestusega üks tund. Ajavahemikul 29.09. - 07.11.2017 toimus sotsiaalprogramm kaks korda nädalas, korraga üks tund. Kartseris oleku ajal on kaebajaga kahel korral vestelnud psühholoog. Kriminaalhooldusametnik vestleb kaebajaga üks kord kuus. Vestlused kontaktisikuga on enamasti lühikesed. Kartseris viibimise ajal on kaebajale keelatud kokkusaamised pereliikmetega. Tänaseks on kaebaja suhted pereliikmetega peaaegu täielikult katkenud, sest puudus võimalus vahetuks kontaktiks. Kaebaja taotles vastustajalt vabastamist mõistlikuks ajaks tavarežiimile 19.01.2017. a taotluses, 16.06.2017. a vaides ja 20.11.2017. a taotluses.
3.Viru Vangla esitas 06.06.2018 vastuse kaebusele ja 02.10.2019 täiendava avalduse. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kartserikaristuste järjestikune täitmisele pööramine on lubatud ja karistuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Vangla ei pea eeldama, et pikaajaline üksikvangistus kahjustab isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid. Kinnipeetaval endal on võimalus põhjendada, miks jätkuvalt kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemäära riivab. Kaebaja ei ole sellekohaseid põhjendusi esitanud, vaid on jäänud oma väidetes üldsõnaliseks. Vangla kohaldas mitmeid üksikvangistust leevendavaid meetmeid. Kaebajale oli kartseris lubatud võimlemismatt, et teha harjutusi. Kaebajal ei ilmnenud tervisega seotud vastunäidustusi kartseri kohaldamisele. Kaebaja ei ole välja toonud, et tema tervislik seisund oleks halvenenud. Kaebajal ei ole 25.06.2015 - 06.12.2017 toimunud kokkusaamisi lähedastega. Telefonikõnede eristuse põhjal ei ole kaebaja oma emale, isale või teistele lähisugulastele helistanud. Kaebaja on ise öelnud, et ta ei soovi sugulastega suhelda. Kaebajale ei ole kartserirežiimi jätkuva kohaldamisega tekitatud mittevaralist kahju, mille rahaline hüvitamine oleks vajalik. Seaduses sätestatud kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole kohtueelses menetluses tuginenud sellele, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine tõi kaasa tema seljahaiguse süvenemise.
Kohus lahendas ka kohtuasjas nr xxx kaebaja nõuet tuvastada Viru Vangla poolt kaebaja kartserikaristuste väikeste vahedega või katkematult täitmisele pööramise õigusvastasus. Kohus käsitles selles asjas kaebaja distsiplinaarkaristusi alates 25.06.2015 kuni 18.04.2018 ja rahuldas kaebuse osaliselt ning tuvastas Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajaperioodil 20.05.2016-06.06.2018 (kokku 747 päeva). Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata ja see otsus on jõustunud.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 25.10.2019. a otsusega A. S.i hüvitamiskaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1200 eurot. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata kaebaja seljahaiguse ägenemisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Otsuse põhjendused: 1) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 2) Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise keelu sätestavad ka põhiseaduse § 18 ning EIÕK art 3, kuid kuna kohaldada saab VangS § 41 lg 1 ja see säte ei ole põhiseaduse või välislepinguga vastuolus, siis puudub vajadus põhiseaduse või välislepingu kohaldamiseks. Selle määratlemisel, mida käsitleda inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval EIK-i praktikat. 3) EIK selgitas 13.11.2018. a otsuses kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14), et üksikvangistus iseenesest art 3 nõudeid ei riku. Isiku pikaajaline eraldamine teistest ei ole küll soovitav, kuid selle meetme konventsiooni art 3 kohaldamisalasse kuulumine oleneb konkreetsetest tingimustest, meetme rangusest ja kestusest, taotletavast eesmärgist ja meetme mõjust puudutatud isikule. Teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus. Teisest küljest aga võib täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, kahjustada psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega. Üksikvangistust, isegi vaid suhtelise isolatsiooni korral, ei saa kohaldada lõputult ja sellel peavad olema tõelised alused, seda tohib määrata üksnes erandkorras, kui on olemas menetluslikud tagatised ja kui kõik ettevaatusabinõud on võetud. 4) Riigikohus leidis 10.10.2017. a otsuses asjas nr 3-15-3133 (p 18), et kinnipeetava üksikvangistuses hoidmisel tuleb kaaluda üksikvangistuse pika järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus. Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid. Vangla peab kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. 5) Kaebaja taotleb kahju hüvitamist väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise tõttu. Tervise kahjustamise osas tugineb kaebaja tema vaimse tervise kahjustamisele ja sellele, et pikaajaline üksikvangistuses viibimine tõi kaasa seljahaiguse süvenemise.
VangS § 11 lg 8 tuleneb, et kaebaja saab kohtumenetluses tugineda nendele nõude alustele (asjaoludele), millele ta tugines kohustuslikus kohtueelses menetluses. Seda seisukohta aktsepteeritakse ka kehtivas kohtupraktikas (RKHKo 20.12.2017 asjas nr 3-3-1-41-10 ja 17.06.2010. a otsus asjas nr 3-14-52649). Kaebaja tõi vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 17-19) välja, et talle olid keelatud kokkusaamised perekonnaliikmetega, suhtlemine teiste kinnipeetavatega, osalemine erinevates programmides, õppimine, ei toimunud füüsilist ja vaimset stimulatsiooni. Kaebaja ei ole välja toonud muid konkreetselt kaebajaga seotud või kaebaja olukorda iseloomustavaid asjaolusid. Kaebaja kirjeldatu on ühildatav väärikuse alandamisega ja kaebaja vaimse tervise kahjustamisega, kuid ta ei ole tuginenud kohtueelses menetluses sellele, et talle tekkis tervisekahju ka seljahaiguse ägenemise tõttu. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et seljahaigusele tuginemine käesolevas kohtuasjas on lubatav menetlusökonoomiast lähtudes. Menetlusökonoomia on küll oluline, kuid see ei anna alust kalduda kõrvale kehtivate õigusaktide (VangS § 11 lg 8) nõuetest. Halduskohus jättis seetõttu HKMS §-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata kaebaja nõude seljahaiguse ägenemisest põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. 6) Kaebuses toodud kaebaja kartseris viibimise kuupäevad ei kattu vastustaja esitatud andmetega. Kohus tegi aga juba kohtuasjas nr xxx kindlaks, et kaebaja kandis Viru Vanglas kartserikaristusi järgmistel perioodidel: 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.201504.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-06.06.2018. Eeltoodut kinnitavad andmed esitas vastustaja ka praeguses kohtuasjas (tl 71-72), mistõttu luges kohus õigeks eelnimetatud ajavahemikud ja lähtub edaspidi nendest. 7) Kohus leidis asjas nr xxx, et eelnimetatud perioodide 1-4 osas ei olnud kartserikaristuste täitmisele pööramine õigusvastane. Kuna vastustaja õigusvastane tegevus on üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest, mis aga ei ole täidetud, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine kartserikaristuse kandmisega seotud perioodide 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 osas võimalik. 8) Kaebaja viitas kaebuses ka üksikvangistuse perioodile 23.09.-26.10.2015. Vastustaja selgitas, et sellel perioodil kohaldati kaebaja suhtes 24.09.2015. a käskkirja nr 6-4/533 (tl 134-135) alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Eeltoodud abinõude kohaldamise tingis see, et kaebaja viskas 23.09.2015 vanglaametnikke veetopsiga. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 27.10.2015. a käskkirjaga nr 6-4/594-1 (tl 71p). Perioodi 23.09.-26.10.2015 ei ole asjas nr xxx käsitletud. Halduskohtu hinnangul oli periood 23.09.-26.10.2015 olemuslikult erinev muudest kaebuses nimetatud perioodidest. Tegemist ei ole kartserikaristuse täitmisele pööramisega, vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega VangS § 69 alusel. VangS § 69 lg-st 1 tuleneb, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse preventiivsel eesmärgil - kinnipeetavat ennast, muid isikuid või vangla julgeolekut ähvarava ohu ärahoidmiseks. Sel juhul ei ole võimalik jätta neid abinõusid kohaldamata põhjendusel, et kinnipeetav on juba viibinud pikka aega üksikvangistuses. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kestis 33 päeva. See periood on lühem kui seadusest tulenev maksimaalne võimalik kartserikaristus 45 päeva, mille järjest kohaldamist peetakse ka kohtupraktikas õiguspäraseks. Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist viibis kaebaja 04.09.-22.09.2015 tavarežiimil. Seega ei saa kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris perioodil 23.09.-26.10.2015 pidada õigusvastaseks. Kui puudub vastustaja õigusvastane tegu, siis ei ole hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik ka perioodi 23.09.-26.10.2015 osas. 9) Eelnimetatud perioodile järgnenud kartserikaristuse täitmisele pööramisele on asjas nr xxx hinnang juba antud. Kohus tuvastas asjas nr xxx, et kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramine oli üksnes perioodil 20.05.2016-06.06.2018 õigusvastane. See periood kattub osaliselt, s.o 20.05.2016-06.12.2017, käesolevas asjas menetlusse võetud nõude
perioodiga. Kuna perioodi 20.05.2016-06.12.2017 osas on jõustunud kohtulahendiga juba kindlaks tehtud vastustaja tegevuse õigusvastasus, siis käsitles kohus käesolevas asjas üksnes muude kahju hüvitamise eelduste täidetust sellel perioodil. 10) Vastustaja esitas kohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte perioodil 16.03.2001-01.04.2018, mille põhjal viibis kaebaja 03.04.2013 psühhiaater V. Parve vastuvõtul. Kaebajal kaebusi ei olnud, aga küsitlemisel koorusid välja kerge depressioon, uinumisraskused ja väsimus. Kaebajal diagnoositi segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon ja talle määrati ravi (Mirtazapin 15 mg). Ravi jätkumine nähtub 25.07.2013, 20.02.2014, 06.11.2014 ja 11.11.2014 kannetest. Ravi lõppemise osas ei ole tervisekaardi andmed selged - 24.08.2016 on tervisekaarti kantud nimekiri ravimitest, mida kaebaja hetkel sai, kuid nende hulgas mirtazapiini ei ole. Samas on 24.10.2016 kandes öeldud, et kaebaja ei ole kahe nädala jooksul tarvitanud Mirtazapin 15 mg ja see on ravimipinalist ära võetud. Tervisekaardist ei nähtu alates 03.04.2013 kuni väljavõtte lõpuni kaebaja pöördumisi või meditsiinitöötaja visiite, mida saaks seostada tema vaimse tervise häiretega. Kaebaja on küll korduvalt kurtnud nõrkust ja väsimust (26.11.2014, 22.09.2015, 04.04.2016, 06.06.2016, 13.09.2016, 04.04.2017, 03.07.2017, 19.07.2017, 08.08.2017, 12.09.2017). 22.09.2015. a kandes on nõrkust ja väsimust seostatud kaebaja põhihaigestumise ehk HIV-tõvega. 08.08.2017. a kandes kurtis kaebaja, et viibib juba pikka aega kartseris, kaebuseks püsiv väsimustunne, magab öösel piisavalt aga hommikul ärkab ikkagi väsinuna. 11) Kaebaja esitas kohtule tervisekaardi väljavõtted (tl 119, 125), millest nähtub, et ta viibis 09.08.2018 psühhiaater L. Ermose vastuvõtul. Kaebaja kurtis tundetust, viha, inimlikkuse kadu. Arst määras kaebajale ravi (Escitalopram 20 mg). Ravi pikendati sama skeemi alusel 30.08.2019. Kaebaja diagnoosiks oli orgaaniline depressioon. Kaebaja viibis 22.03, 30.03, 05.04, 17.05, 23.08 ja 07.09.2019 psühhiaater O. Toomla vastuvõtul. Kaebaja kurtis, et ta on kartseris, tal on probleemid unega, elutüdimusmõtted, masendus, ärrituvus ja nii on olnud kogu viimase aasta jooksul. Kaebajale määrati ravimid, mille annust arst korduvalt suurendas. Kaebaja diagnoosiks oli kohanemishäire. 12) Vastustaja esitas kohtule andmed kaebaja vestlustest vanglaametnikega. Nende põhjal on kaebaja kahel korral vestelnud psühholoogiga. 06.11.2015 väitis kaebaja, et on väga pinges, hoiatas võimalike agressiivsete käitumisaktide toimumise eest, soovis rahu ning omaette olemist ja oma asjadega segamatut tegelemist. Enim häirivat surve osalemiseks majandustöödel ja sellega kaasnev jõuetuse tunne, st suutmatus ja oskamatus oma elu korraldada. 02.06.2016 oli kaebaja psühholoogi hinnangul viisakas ja korrektne, emotsionaalselt tasakaalukas ja stabiilne, kognitiivselt tajus reaalsust adekvaatselt. 13) Kohtu hinnangul näitasid kaebaja terviseandmed, et tal esinesid alates aastast 2013 vaimse tervise häired, mis aastatel 2018-2019 ägenesid. 2013. a kaebaja ise vaimsete häirete üle ei kurtnud, psühhiaater kaebajale kordusvisiiti ei määranud ning kaebajale määratud ravi jäi aastateks samaks. Alates augustist 2018 on kaebaja olnud psühhiaatri vastuvõtul korduvalt, esitades ise mitmeid kaebusi ning ravi muudeti mitmel korral, sh ravimi annust suurendades. Käesolevas asjas vaatluse all olev periood 20.05.2016-06.12.2017 jääb 2013. ja 2018. a vahele. Kohtu hinnangul sai sellest järeldada, et kaebaja katkematu kartseris viibimine alates 20.05.2016 on suure tõenäosusega andnud oma panuse kaebaja vaimse tervise halvenemisse. Kindlasti on sellel ka muid põhjusi, sh viibimine vanglas iseenesest, kaebaja muud haigused ning see, et kaebaja lõpetas 2016. a ise talle varem määratud ravimi võtmise. 14) Riigikohus märkis 04.06.2018. a otsuses asjas nr 3-15-2943, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva ning vastustaja ei ole ümber lükanud EIK-i ning piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadest tulenevat eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris
viibimine võib kahjustada isiku tervist. Halduskohtu hinnangul tulenes eeltoodust, et olukorras, kus tõendatud on kaebaja vaimse tervise halvenemine pärast pikaajalist kartseris viibimist, oli vastustaja ülesanne tõendada, et kartseris viibimine kaebaja haigestumisele mõju ei avaldanud. Vastustaja seda tõendanud ei ole. Kohus luges seega tõendatuks, et kaebaja kartseris viibimine perioodil 20.05.2016-06.12.2017 oli üheks teguriks, mis kahjustas tema vaimset tervist ehk põhjustas haiguse ägenemise aastail 2018-2019. 15) Kohtu hinnangul sai kaebaja pikaajalist järjestikkust kartseris viibimist 566 päeva jooksul pidada ka kaebaja väärikuse alandamiseks. Kaebaja viibis enamuse ajast üksi. Tal oli küll võimalus osaleda sotsiaalprogrammides (tl 36-37), kuid kokku 33 kohtumist 566 päeva jooksul ei saanud oluliselt kaebaja olukorda paremuse suunas muuta. Kaebajal toimus ka 32 vestlust vanglaametnikega (tl 38-40), kuid isegi sotsiaalprogrammi kohtumiste ja vanglaametnikega toimunud vestluste liitmisel ei moodusta need märkimisväärset osa kaebaja poolt kartseris viibitud ajast. Kohus luges üldiselt teadaolevaks, et olulist rolli inimese sotsiaalsetes suhetes mängivad suhted n.ö samal tasandil olevate isikutega, kellel on sarnased igapäevased tegevused, huvid, mured ja rõõmud. Kaebaja sotsiaalset isolatsiooni ei saanud nii pika perioodi jooksul leevendada ka see, et ta ei viibinud kartserikambris, vaid kartserirežiimil tavalises elukambris. Asja materjalidest nähtuvalt ei erinenud kaebaja kinnipidamistingimused muus osas tavalisest kartserirežiimist. Vastustaja esitas nimekirja raamatutest, mida kaebaja on raamatukogust laenutanud (tl 41-45), kuid see ei tõenda, et raamatud lubati kaebaja kambrisse ka kartserirežiimi ajal. Asjas nr xxx tegi kohus kindlaks, et kartserikambrisse ei lubatud kaebajal siiski kaasa võtta kõiki raamatuid, vaid ainult usulist kirjandust. Iseenesestmõistetavaks tuleb pidada seda, et kaebaja suhtes täideti õigusaktidest tulenevaid nõudeid, sh et kaebaja kamber vastas nõuetele ja kaebajale tagati igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik. Kaebaja katkematu viibimine kartserirežiimil, sh sotsiaalses isolatsioonis ületas seega perioodil 20.05.2016-06.12.2017 vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme (VangS § 41 lg 1) ja kujutas seetõttu endast väärikuse alandamist. 16) Halduskohus ei nõustunud sellega, et kaebajale põhjustas täiendavaid kannatusi kontaktide puudumine pereliikmetega. On küll õige, et õigusaktid ei luba kartseris viibivale kinnipeetavale lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi (VangS § 24 lg 4, § 25 lg 3), kuid kohus saaks seda kaebaja õiguste riivena arvesse võtta, kui kokkusaamiste puudumine oleks põhjustatud kartseris viibimisest. Antud juhul tõendavad asja materjalid aga seda, et kaebaja ei suhelnud pereliikmetega sel ajal tema enda soovil. Vastustaja väitis nimelt, et kaebaja ei ole pereliikmetele helistanud või nendega kirjavahetust pidanud. Kohus andis kaebajale võimaluse see väide ümber lükata, viidates konkreetsetele telefonikõnedele telefonikõnede eristuses või kirjadele kirjavahetuse kaardil. Kaebaja seda ei teinud. 17) Halduskohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et vangla ei pidanud eeldama üksikvangistuse kahjustavat toimet kaebaja vaimsele tervisele ja sotsiaalsetele võimetele. Kohtupraktikast tuleneb vastupidine seisukoht - pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema kinnipeetava seisundi pidev hindamine. Vastustaja ei esitanud halduskohtule tõendeid selle kohta, et perioodil 20.05.2016-06.12.2017 oleks hinnatud kartserirežiimil viibimise mõju kaebajale. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et seda oleks tehtud. 18) Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Alates 16.06.2017 on kaebaja neid korduvalt kasutanud (tl 96-102). Kuna vastustaja jättis kõik kaebaja taotlused kartserikaristuse jätkuva täideviimise katkestamiseks rahuldamata, siis ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja oleks saavutanud kartserikaristuse kandmisesse vaheaegade tegemise näiteks varasemate avaldustega. 19) RVastS § 9 lg 1 kohaselt on mittevaralise kahju rahalise hüvitamise eelduseks vastustaja süü. VÕS § 104 lg-te 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus ehk käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, raske hooletus ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ja tahtlus
ehk õigusvastase tagajärje soovimine. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub vastustajal. Vastustaja ei ole tuginenud süü puudumisele. Kokkuvõttes on ajavahemiku 20.05.2016-06.12.2017 osas kahju hüvitamise eeldused täidetud ja seega tuleb kindlaks määrata hüvitise suurus. 20) Kohtupraktika kohaselt hindab kohus mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust diskretsiooni alusel ning teeb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014 asjas nr 3-3-1-10-14 ja selles viidatud kohtupraktika). RVastS § 13 lg 1 ja § 9 lg 2 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kohtu hinnangul tuli kaebajale hüvitise määramisel arvestada, et 566 päeva on pikk ajavahemik, lisaks saab järjestikuse kartseris viibimise mõju pidada ajas kasvavaks. Kohus tuvastas nii kaebaja väärikuse alandamise kui ka tema vaimse tervise kahjustamise sellega, et vastustaja paigutas ta perioodil 20.05.2016-06.12.2017 järjest ehk 566-l päeval kartserikaristusi kandma. Vastustaja eesmärgiks oli samuti avaldada kaebajale survet, et kaebaja asuks tööle koristajana. Kaebaja katkematu hoidmine kartserirežiimil rohkem kui 1,5 aasta jooksul eeltoodud eesmärgil oli halduskohtu hinnangul suurel määral ebaproportsionaalne. Kaebaja kartseris hoidmine ei olnud tingitud tema ohtlikkusest. Vastustaja teadis, et CPT ja õiguskantsleri hinnangul ei ole kartserikaristuste nii pikaajaline järjestikku täitmisele pööramine lubatud (õiguskantsleri seisukoht 05.10.2016 nr 6-1/161019/1604041, CPT raport seoses 2012. a visiidiga Viru Vanglasse). Vastustaja pidi teadma, et samal seisukohal on ka EIK. 21) Otsuse põhjendavas osas toodut kogumis arvestades oli halduskohtu hinnangul kohane hüvitada kaebajale tekitatud mittevaraline kahju rahas ning määrata hüvitise suuruseks 1200 eurot. 22) Kokkuvõttes rahuldas halduskohus hüvitamiskaebuse seega osaliselt. Ajavahemike 27.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 osas puudus vastustaja õigusvastane ja see oli tuvastatud juba haldusasjas nr xxx varasemalt jõustunud kohtuotsustega. Halduskohus jättis seetõttu nende perioodide osas ka hüvitamiskaebuse rahuldamata. Perioodil 20.05.2016-06.12.2017 väärikuse alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja rahalise hüvitise.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.A. S. esitas 24.11.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada osaliselt Tartu Halduskohtu 25.10.2019. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus tervikuna rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1)Perioodidel 27.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.201504.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 viibis kaebaja samuti üksikvangistuses ja ei ole põhjendatud halduskohtu seisukoht, et nende perioodide osas ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik. 2) EIK leidis, et üksikvangistuse määramine peab olema erandlik meede, selle kestus peab olema isikule teada, võimuesindajad peavad hindama selle vajalikkust ja asjaolusid ning jälgima isiku füüsilist ja psüühilist seisundit. Neid nõudeid on rikutud, kuna kõik kaebajale määratud distsiplinaarkaristused tööst rahumeelselt keeldumise eest on olnud kartserikaristused, s.o tegemist ei olnud erandliku meetmega. Üksikvangistuse kestus ei saanud
samuti kaebajale teada olla ning ei teostatud kaebaja seisundi pidevat jälgimist kartseris. Kaebajale ei pakutud ka piisavat füüsilist ja vaimset stimulatsiooni. 3) Üksikvangistuse osas on CPT märkinud, et selle kohaldamisel ei tohiks maksimaalne karistus ületada 14 päeva ühe rikkumise eest ja üksikvangistust tuleks kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel ja viimase abinõuna. 4) Kaebaja leiab, et tema suhtes ei oleks tohtinud üldse kartserikaristust kohaldada, kuna arst diagnoosis tal psüühikahäire juba 2013. a. Samuti ei ole vangla arst teostanud kaebaja suhtes meditsiinilist läbivaatust enne tema suhtes üksikvangistuse kohaldamist. 5) Üksikvangistusega kaasnev isikuõiguste riive ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja vangla õigusvastane tegevus tekitas kaebajale mittevaralise kahju, kuna kahjustati tema tervist ja alandati inimväärikust. 6) Õigustatud hüvitisena tuleks kaebajale välja mõista 20 000 eurot.
6.Viru Vangla esitas 25.11.2019 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega hüvitamiskaebus rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta A. S.i kaebus täielikult rahuldamata või alternatiivselt vähendada vastustajalt välja mõistetud kahjuhüvitise suurust. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus ei ole HKMS § 157 lg 1 mõttes nõuetekohaselt põhjendatud ning selline rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Halduskohus leidis põhjendamatult, nagu oleks Viru Vangla tegevus kahjustanud kaebaja vaimset tervist ning alandanud tema inimväärikust. Halduskohus leidis, et kaebaja vaimse tervise kahjustamist kinnitab see, et kaebaja vaimse tervise häire 2018-2019 aastatel väidetavalt süvenes (p 14). Vangla leiab, et kohtu lõppväide kaebaja vaimse tervise halvenemise kohta vaidlusalusel kartseris viibimise perioodi ei ole psühhiaatri visiitidel käimisest järeldatav. Vaimse tervise probleeme esines kaebajal juba varasemalt. 2018. a toimunud psühhiaatri vastuvõttudega seoses tuleb tähele panna, et kui käesolevas kohtuasjas käsitletav periood lõppes 06.12.2017, siis psühhiaatri vastuvõtt toimus kaheksa kuud hiljem. Tegemist on sellise ajavahemikuga, mille puhul ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et probleemi algallikaks oli just 2017. a detsembris lõppenud 1,5 a pikkune kartserikaristuse kandmise periood. Arvestada tuleb ka kinnipeetava isikut – käesoleval juhul on tegemist korduvalt karistatuga, kellel on tugevad subkultuurialased tõekspidamised, mistõttu ei saa teda võrrelda igaühega. Vangla on samuti seisukohal, et asjaolusid arvestades ei saa kaebaja poolt kartserikaristuste kandmist käsitleda inimväärikust alandavana. Kaebaja on olnud ise põhimõtteliselt rahul selle valikuga, et kartserikaristuse kandmine on mugavam kui vangla korra järgimine. Kinnipeetavale võimaldati suhtlus erinevate vanglateenistujatega. Vastustaja viitab EIK-i 13.11.2018. a otsusele kohtuasjas A.T. vs Eesti (kaebus nr 70465/14), milles EIK leidis, et üksikvangistus iseenesest art-s 3 sätestatud keeldu ei riku. Seega puuduvad põhjused heita vanglale ette kaebaja inimväärikust alandavat kohtlemist. Käesolev vaidlus taandub ka küsimusele, kas kaebajale tuleb välja mõista rahaline hüvitis ja kui, siis millises summas. Varasemalt on kohtuasjas nr xxx tuvastatud vangla tegevuse õigusvastasus ka perioodil 20.05.2016-06.12.2017. Arvestades seda, et mingit ohtlikku kahjulikku tagajärge kaebajale ei saabunud, on põhjendatud lugeda kohaseks hüvitiseks juba mainitud õigusvastasuse tuvastamine varasemas kohtulahendis. Juhul kui ringkonnakohus siiski asub seisukohale, et rahalise hüvitise maksmine kaebajale on põhjendatud, palub vastustaja alternatiivselt halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitist vähendada. Nii on Tartu Ringkonnakohus näiteks 27.06.2019. a otsuses asjas nr xxx pidanud sarnases vaidluses kohaseks hüvitiseks 50 euro suurust hüvitist. Puuduvad põhjused, miks käesolevas kohtuasjas välja mõistetud hüvitise suurus peaks olema oluliselt suurem kui kohtuasjas xxx välja mõistetud hüvitis.
7.A. S. esitas 11.02.2020 vastuse Viru Vangla apellatsioonkaebusele ja leidis, et vangla apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata. Kaebaja leidis, et ta on piisavalt tõendanud talle tekkinud tervisekahju ja EIÕK art 3 rikkumise korral on riigil tõendamiskohustus lükata ümber kinnipeetava väited tema väärkohtlemise kohta. Viru Vanglat külastas korduvalt CPT delegatsioon, juhtides vangla tähelepanu sellele, et üksikvangistust kasutatakse ülemääraselt ja sageli järjest, ilma vaheaegadeta. Samuti juhiti vangla tähelepanu sellele, et tervishoiutöötajad peaksid pöörama suuremat tähelepanu kartseris olevate kinnipeetavate seisundile. Viru Vanglas ei küsita arsti hinnangut enne kinnipeetava kartserisse paigutamist, samuti ei külasta arst ega õde üksikvangistuses viibivaid kinnipeetavaid. Kuna vangla kaebaja terviseseisundit ise ei hinnanud, siis pole vanglal alust halduskohtule ette heita seda, et halduskohus arvestas kaebajale tekkinud tervisekahju osas psühhiaatri seisukohti, mis oli antud alates 2018. a, kuigi käesolevas kohtuasjas käsitletav periood lõppes 06.12.2017.
8.Viru Vangla esitas 28.02.2020 vastuse kaebaja apellatsioonkaebusele ja leidis, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata. Vangla on jätkuvalt seisukohal, et rahalise hüvitise määramiseks puudus põhjus, kuivõrd kaebajale ei tekkinud tervisekahju. Samuti on halduskohus õigesti võtnud aluseks kohtuasjas xxx tuvastatud faktilised asjaolud, leides, et perioodide 27.06.-04.09.2015, 26.10.25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 osas ei olnud kartserikaristuste täideviimine õigusvastane ning RVastS § 7 lg 1 järgi puudub seega nende perioodidega seoses kohustuslik eeldus kahju hüvitamiseks. Samuti on halduskohus igati selgelt põhjendanud, miks oli perioodil 23.09.2015-26.10.2015, kui kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, käskkirja täitmisele pööramine õiguspärane. See, et kinnipeetaval on halduskohtu põhjendustest erinev nägemus, ei tähenda, et halduskohus oleks rikkunud menetlusnorme või ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. RVastS kahju hüvitamise sätted, millele kaebaja esitatud kaebuses tugines, näevad ette ainult konkreetsel juhtumil tekkinud kahju hüvitamist, mitte karistuslikke kahjuhüvitisi. Lisaks on kinnipeetaval endal vanglas väga lihtsalt võimalik vältida distsiplinaarrikkumisi ja seeläbi ka kartserikaristusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja seda hüvitise suurust puudutavas osas. Vastustaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub muus osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et kuna ka perioodidel 27.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 viibis kaebaja sisuliselt üksikvangistuses, tulnuks nende perioodide osas samuti kahju hüvitamise nõue rahuldada. Halduskohus viitas igati põhjendatult sellele, et RVastS § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud ja seda juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Haldusorgani, antud juhul Viru Vangla, õigusvastane tegevus oli seega üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldustest ja kui see ei ole täidetud, siis puudub alus hüvitamisnõude rahuldamiseks.
Lisaks sellele hindab kohus HKMS § 61 lg 4 kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. Halduskohus viitas igati põhjendatult haldusasjas nr xxx tehtud Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsustele, mis olid jõustunud juba 10.09.2019, kui Riigikohus ei võtnud A. S.i ka Viru Vangla kassatsioonkaebusi menetlusse. Seega sai halduskohus käesoleva asja lahendamisel arvestada haldusasjas nr xxx tehtud ja jõustunud lahendites tuvastatud asjaoludega. Viidatud asjas oli vaidluse esemeks Viru Vangla poolt kaebaja kartserikaristuste katkematult või väikeste vahedega täitmisele pööramise õiguspärasus perioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-06.06.2018 ning tehtud otsustes tuvastati kokkuvõtlikult järgmist: 1) Haldusasja materjalide kohaselt viibis kaebaja katkematult kartseris 69 päeva (ajaperiood 27.06.-04.09.2015), 30 päeva (26.10.-25.11.2015), 65 päeva (01.12.2015-04.02.2016) ja 60 päeva (11.03.-10.05.2016). 2) 26.10.-25.11.2015 viibitud perioodi osas leiti, et kuna vangla kohaldas kaebaja suhtes kartserirežiimi järjest 30 päeva, seega vähem kui on kehtivast seadusest ehk VangS-st tulenev kartserikaristuse maksimummäär (45 päeva), ei olnud kartserikaristuse täitmine A. S.i suhtes sel perioodil ülemäärane ega vastustaja tegevus õigusvastane. 3)Kartseris viibitud perioodidel 27.06.-04.09.2015 (kokku 69 päeva), 01.12.2015-04.02.2016 (kokku 65 päeva) ja 11.03.-10.05.2016 (kokku 60 päeva) ei ületanud kaebaja katkematu kartseris viibimise kestus samuti oluliselt VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära. Samuti sai kaebaja vahepealsel ajal viibida mõistliku arvu päevi tavarežiimil, mistõttu ei viibinud kaebaja eelnimetatud ajaperioodidel katkematult kartserirežiimil ebaproportsionaalselt kaua. 4)Kohtule esitatud tervisekaartidest nähtub perioodidel 27.06.-04.09.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 meditsiinitöötajate poole pöördumisi vastavalt 12-l, 20-l ja 8-l korral. Eeltoodu pinnalt ei ole kahtlust, et kaebaja terviseseisund oli vangla tähelepanu all. Samuti ei olnud ringkonnakohtu hinnangul alust pidada kaebaja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud terviseprobleeme sellisteks, mis on tekkinud seoses tema kartserirežiimil viibimisega perioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016. 5) Kaebajale oli tagatud regulaarselt iga päev võimalus viibida värskes õhus ning tal oli võimalik sportida kas kambris või väljas jalutuskäigul viibimise ajal. 6) Kaebaja ei kandnud kartserikaristust kartserikambris, vaid eluosakonna tavalises elukambris, kus kaebajale oli tagatud privaatne tualeti ja duši kasutamise võimalus. Samuti oli kambris sundventilatsioon, piisav valgustus (aknaga ruum, lisaks kohtvalgusti) ja sisse ehitatud raadio. Kaebajale olid kartseris tagatud vangla poolt tellitavad ajalehed ja soovi korral usuline kirjandus. 7) Kaebaja, kui väga arvukalt distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetav pidi ilmselgelt olema teadlik, et vangla korrale allumatus toob kaasa distsiplinaarkaristuse rakendamise, milleks tõenäoliselt on korduvate rikkumiste korral kartserikaristus kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4) ning et karistused pööratakse täitmisele koheselt (VangS § 65 lg 1). Sellest hoolimata jätkas kaebaja süstemaatiliselt distsipliinirikkumiste toimepanemist, kusjuures ta pani korduvalt toime sarnaseid rikkumisi. Samuti on kaebaja on 29.03.2018 inspektor-kontaktisikule selgitanud, et kartserikaristused ei täidagi eesmärki, sest talle pigem meeldib rahulikult omaette olla ning et tavarežiimil olek lõhub tunduvalt rohkem tema psüühilist seisundit kui üksi kartseris viibimine. 8) Kuna ajaperioodid 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 ei ületanud oluliselt kartserikaristuse maksimummäära ning kaebaja sai vahepealsel ajal viibida mõistliku arvu päevi tavarežiimil ning kaebajale olid tagatud võimalused nii füüsiliseks kui ka vaimseks tegevuseks (sportimine ning vaimne stimulatsioon nagu ajalehed, raadio, kartseris lubatud kirjandus, lühiajalised kokkusaamised karistuste
kandmise vahepeal, kirjavahetus, telefonikõned, erinevates programmides osalemine) kartserirežiimi tingimustes, siis leidsid kohtud, et eeltoodud ajaperioodide osas tuleb jätta A. S.i tuvastamiskaebus rahuldamata. 9) Kohus tuvastas asjas nr xxx, et A. S.i kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramine Viru Vanglas perioodil 20.05.2016-06.06.2018 oli õigusvastane.
11.Viimati nimetatud periood kattus osaliselt, s.o kuni 06.12.2017 käesolevas asjas menetlusse võetud hüvitamisnõude perioodiga ning ka haldusasjas nr xxx käsitletud perioodid 27.06.04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016, mille osas jõustunud kohtuotsustes leiti, et eeltoodud ajaperioodide osas ei ole alust Viru Vangla tegevust õigusvastaseks tunnistada, kattuvad käesolevas asjas menetlusse võetud hüvitamisnõude perioodiga. Kuna käesolevas haldusasjas pole esitatud selliseid tõendeid, mis kummutaksid asjas nr xxx tehtud ja jõustunud lahendite järeldused ja seaks seal uuritud tõendid kahtluse alla, seda enam, et suurem osa nimetatud haldusasjas esitatud tõendeid on olulised ja esitatud ka käesolevas asjas ning kaebuste aluseks olev põhiliste asjaolude kogum oli nii tuvastamis- kui ka hüvitamisnõude osas samuti praktiliselt sama, siis arvestas halduskohus perioodide 27.06.04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.201606.12.2017 osas igati põhjendatult haldusasjas nr xxx tehtud otsustes tuvastatuga ka käesolevas asjas otsuse tegemisel. Kuna haldusasjas nr xxx tehtud ja jõustunud otsustes leiti, et Viru Vangla tegevus seoses kaebajale määratud kartserikaristustega ja nende täitmisele pööramisega ei ole õigusvastane ajaperioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 ning on õigusvastane tulenevalt selle kestusest perioodil 20.05.2016-06.06.2018 ja käesolevas asjas ei ole kaebaja ega ka Viru Vangla esitanud selliseid tõendeid ega asjaolusid, mis tingiksid vangla tegevuse õiguspärasuse/õigusvastasuse osas teistsugusele seisukohale asumise, siis leidis halduskohus käesolevas asjas igati õigustatult, et Viru Vangla tegevuse õiguspärasuse/õigusvastasuse, kui ühe kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduse täidetuse osas saab perioodide 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 ja 20.05.2016-06.06.2018 puhul lähtuda haldusasjas nr xxx tehtud jõustunud otsustes tuvastatust.
12.Seega ei anna kaebaja väide, et ta viibis ka perioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 kartserikaristust kandes sisuliselt üksikvangistuses, alust muuta või tühistada halduskohtu 25.10.2019. a otsust osas, milles leiti, et Viru Vangla tegevus ei olnud viidatud perioodidel õigusvastane ja seega puudub ka alus hüvitamisnõude rahuldamiseks seoses kartserikaristuse kandmise perioodidega 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016. Kuna jõustunud lahenditega oli tuvastatud, et eelnimetatud perioodide osas ei olnud Viru Vangla tegevus õigusvastane ja seetõttu puudus kaebaja mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldus, siis ei saanud ega pidanudki halduskohus asuma eelnimetatud perioodide osas hindama seda, kas vangla tegevusega kaasnev isikuõiguste riive ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ja kaebajale tekitati mittevaralise kahju tema tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega või mitte.
13.Ringkonnakohus peab eeltooduga seoses veel vajalikuks märkida, et riigikohus leidis näiteks, et 120-päevase kogupikkusega kartserikaristuste katkematu täitmisele pööramine ei pruugi olla lubatav (RKHKo 10.10.2017 asjas nr 3-15-3133, p 18). Käesoleval juhul jäi perioodidel 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 kaebaja poolt järjest kantud kartserikaristuste pikkus 30 ja 69 päeva vahele. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks perioodidel 27.06.-04.09.2015,
26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 kartserikaristusi kandes taotlenud vastustajalt tema vabastamist tavarežiimile või pikemale tavarežiimile, kui vastustaja seda eelnimetatud perioodide vahel kaebajale reaalselt võimaldas. Kaebaja esitas sellised taotlused vanglale 19.01.2017, 16.06.2017 ja 20.11.2017, kuid need puudutavad perioodi 20.05.2016-06.06.2018 ja on igati mõistetavad, sest selle ajavahemiku osas on kohtud ka A. S.i kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramise Viru Vanglas õigusvastaseks tunnistanud.
14.Mis puudutab kaebaja väiteid, et üksikvangistuse määramine peab olema erandlik meede, selle kestus peab olema isikule teada, võimuesindajad peavad hindama selle vajalikkust ja asjaolusid ning jälgima isiku füüsilist ja psüühilist seisundit ja pakkuma üksikvangistuses viibijale piisavat füüsilist ja vaimset stimulatsiooni, siis ka need ei anna alust teha käesolevas asjas perioodidega 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 seotud osas kahju hüvitamise nõudega seonduvalt teistsugust otsust, kui tegi halduskohus, s. o jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kaebaja väited seonduvad pigem haldusorgani tegevuse õiguspärasuse hindamisega ning haldusasja nr xxx materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja eelnimetatud väited viidetega EIK-i lahenditele ka haldusasjas nr xxx ja haldus- ning ringkonnakohus hindasid neid otsuse tegemisel, jättes siiski kaebaja tuvastamisnõude Viru Vangla vastu seonduvalt kartserikaristuse kandmise perioodidega 27.06.-04.09.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016, 11.03.-10.05.2016 rahuldamata. Kuna haldusasjas nr xxx tehtud otsused on jõustunud ning kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud ühtegi sellist kaebuse esemesse kuuluvat asjaolu või tõendit, mis annaksid alust haldusasjas nr xxx tehtud otsustes tuvastatut käesolevas asjas ümber hinnata, siis ei anna ka kaebaja eelnimetatud väited alust halduskohtu 25.10.2019. a otsuse muutmiseks osas, millega jäeti esitatud hüvitamiskaebus rahuldamata. Sama puudutab ka apellatsioonkaebuse väidet selle kohta, et CPT hinnangul ei tohiks üksikvangistuse kohaldamisel maksimaalne karistus ületada 14 päeva ühe rikkumise eest.
15.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et tema suhtes ei oleks tohtinud üldse üksikvangistust kohaldada, kuna tal diagnoositi psüühikahäire juba 2013. a ja seetõttu on vangla tegevus õigusvastane ning nõutud hüvitis tuleks tervikuna vanglalt tema kasuks välja mõista. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 17-19) ei ole kaebaja 07.12.2017. a taotluses vanglalt nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et temale kui psüühikahäirega isikule kohaldati kaebuses toodud perioodidel lubamatult üksikvangistust. Samuti ei ole kaebaja sellist asjaolu nõude alusena välja toonud halduskohtule esitatud kaebuses ega selle täiendustes. Käesolevas asjas nõudis kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et pikaajalise üksikvangistuses hoidmise ja distsiplinaarkaristuste vahedeta täitmisele pööramisega alandas vastustaja tema inimväärikust ja pikaajaline kartserirežiimil viibimine on kahjustanud ka tervist. Ringkonnakohus leiab, et alles apellatsioonimenetluses kaebaja sellekohast väidet hindama asudes, väljuks ringkonnakohus kaebuse piiridest ja lahendaks kahjunõuet osas, milles halduskohtule ei ole kaebust esitatud, s.h ka osas, milles kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on algselt taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHKo 16.11.2006 asjas nr 3-3-1-78-06 ja 16.04.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-88-13). VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades, saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Kuna kaebaja ei
vaidlustanud vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes kartserikaristuste järjestikust määramist ja täitmisele pööramist seoses sellega, et talle kui psüühikahäirega isikule ei olekski võinud selliseid karistusi määrata ja sellistel perioodidel täitmisele pöörata, puuduvad kohtul vajalikud eeldused ka selle väite osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). Seda enam ei olnud võimalik sellist väidet hüvitamisnõude alusena esitada esimest korda alles apellatsioonimenetluses. Kuna kinnipeetava poolt esitatud hüvitamisnõude puhul tuleb läbida kohustuslik kohtueelne menetlus, siis ei saa ringkonnakohus kaebaja sellist väidet hinnata ja arvestada ka HKMS § 198 lg 1 või § 197 lg 2 alusel. Kohtusse sai kaebaja pöörduda üksnes selle nõudega ja selles ulatuses, mis oli vaidluse esemeks kohustuslikus kohtueelses menetluses (RKHKo 17.06.2010 asjas nr 3-3-1-41-10). Ringkonnakohtus kaebaja väite kontrollimine, et mittevaraline kahju tuleks siiski tervikuna hüvitada põhjusel, et temale kui psüühikahäirega isikule kohaldati kaebuses toodud perioodidel õigusvastaselt üksikvangistust, eeldanuks omakorda, et halduskohus on hüvitamiskaebuse ka selles osas menetlusse võtnud. Kuna halduskohus ei saanud seda teha põhjusel, et kaebaja ei ole sellist asjaolu nõude alusena välja toonud ei vanglale esitatud hüvitamistaotluses ega ka halduskohtule esitatud kaebuses, siis puudub ringkonnakohtul õiguslik alus kaebaja sellekohase väite hindamiseks alles apellatsioonimenetluses.
16.Mis puudutab kaebuses välja toodud perioodi 23.09.-26.10.2015 ehk kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna 24.09.2015. a käskkirja nr 6-4/533 alusel eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ka selles osas, et kaebaja viibimist eraldatud lukustatud kambris perioodil 23.09.-26.10.2015 ei saa samuti pidada õigusvastaseks ja kui puudub vastustaja õigusvastane tegu, siis ei ole ka hüvitamiskaebuse rahuldamine võimalik. Ringkonnakohus märgib eeltooduga seonduvalt veel, et EIK-i praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav tõesti nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs. Venemaa, p 75). Riigisiseses õiguses tuleb kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (RKHKo 19.05.2017 asjas nr 3-3-1-10-17). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist samuti lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (RKHKo 19. 05.2017 asjas nr 3-3-1-10-17). Ka EIK-i praktika kohaselt ei ole üksikvangistus iseenesest vastuolus EIÕK art-ga 3, kuid selle määratlemisel tuleb lähtuda konkreetsest eesmärgist ja asjaoludest, sh mõjust puudutatud isikule (EIK-i lahend asjas A.T vs. Eesti, p-d 71 ja 72 ja seal viidatud lahendid). EIK on samuti olnud arvamusel, et teiste kinnipeetavatega suhtlemise keeld julgeolekukaalutlustel, distsiplinaarkaristuse tõttu või kaitse tagamiseks ei ole iseenesest ebainimlik kohtlemine või karistus, kuid täielik tunnetuslik isolatsioon, sh totaalne sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada kinnipeetava psüühikat ja kujutada endast ebainimlikku kohtlemist, mida ei saa õigustada julgeoleku tagamise ega muude kaalutlustega.
17.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja suhtes tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tema enda käitumine - kaebaja viskas 23.09.2015 vanglaametnikke veetopsiga. VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt on alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks muuhulgas, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Samuti ei ole vaidluse all see, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei pikendatud, vaid see lõpetati 27.10.2015. a käskkirjaga. Seega kohaldati kaebajale eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist vaid perioodil 23.09.-26.10.2015 ehk 33 päeva jooksul ja sellele perioodile eelnes ajavahemik (04.09.-22.09.2015), kui kaebaja viibis elukambris tavarežiimil. Kaebaja puhul ei olnud perioodil 23.09.-26.10.2015 tegemist karistuse täieliku kandmisega üksikvangistuses, vaid talle kohaldati tema vägivaldse käitumise tõttu kindlaksmääratud ajavahemikul eraldatud lukustatud kambris viibimist kui täiendavat julgeolekuabinõud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodu tõttu halduskohtuga, et kaebajale ei saanud väärikust alandaval moel kahju tekitada tema eraldatud lukustatud kambris hoidmine perioodil 23.09.-26.10.2015 üksnes tulenevalt selle perioodi pikkusest ega ka sellest, et enne ja pärast lukustatud kambris viibimist pidi kaebaja ka kartserikaristusi kandma. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebajale üksikkambri režiimi kohaldamine muutuda õigusvastaseks juba üksnes selle kestuse tõttu ka seepärast, et ta on ise väljendatud inspektor-kontaktisikule seisukohti üksinda kambris olemise eeliste kohta (vt näit haldusasjas nr xxx tehtud halduskohtu otsuse p 21). Kuigi kaebaja suhtes kohaldatud režiimi iseärasuse tõttu oli tema igapäevane suhtlus piiratud, siis viibimine eraldatud lukustatud kambris ei tähendanud tema täielikku isolatsiooni ja igasuguste sotsiaalsete kontaktide puudumist. Toimiku materjalidest nähtub (tl 36p ja 38), et kaebajal toimusid ka eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal vestlused sotsiaalprogrammi raames ja vestlused vanglaametnikega, kusjuures 21.10.2015 toimunud vestlusel oli kaebaja inspektor-kontaktisikule samuti öelnud, et ta tunneb ennast lukustatud kambris hästi, kuna saab oma asjadega tegeleda ja ta ei tahagi V7 eluosakonnas olla osade kaaskinnipeetavate pärast. Vastustaja selgitustest nähtub veel, et lukustatud kambri režiim oli vähem piiravam võrreldes kartserirežiimiga. Näiteks VangS § 24 lg-s 4 ja § 25 lg-s 5 ette nähtud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised on kartseris viibimise ajal keelatud, kuid neid lubatakse eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal. Erinevused olid ka kambris lubatud esemete (sh kirjandus) ning tegevuste osas. Eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal on kinnipeetaval võimalik lugeda vangla poolt pakutavaid ajalehti, ajakirju ning laenutada raamatukogust raamatuid. Seejuures ei ole eraldatud lukustatud kambris viibiva isiku jaoks kehtestatud selliseid piiranguid kirjanduse osas nagu kartserikaristust kandva kinnipeetava jaoks. Samuti pole ilmnenud, et kaebajal oleks olnud perioodil 23.09.-26.10.2015 takistatud suhtlemine lähedastega kirja või telefoni teel või et kaebaja oleks soovinud kasutada võimalust lähedastega kokku saada. Tähendusrikka ajaveetmise võimalused (raadio, ajakirjandus, raamatud) olid kaebajale samuti tagatud. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal sellises isolatsioonis ega ilma mõtestatud tegevuse võimaluseta, et tema kinnipidamist seal 33 järjestikuse päeva jooksul saaks pidada väärikust alandavaks kohtlemiseks.
18.Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebuses toodud põhjendused ei anna alust tühistada halduskohtu otsust osas, millega hüvitamiskaebus rahuldati ega ka vähendada vastustajalt välja mõistetud kahjuhüvitise (1200 eurot) suurust. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja pikaajalist järjestikkust kartseris viibimist 566 päeva jooksul saab pidada kaebaja väärikuse alandamiseks ning et kaebaja katkematu kartseris viibimine alates 20.05.2016 kuni 06.12.2017 on suure tõenäosusega andnud oma panuse kaebaja vaimse tervise halvenemisse 2018.-2019. aastal. Kehtivas kohtupraktikas on välja toodud, et ka vaimselt ja füüsiliselt terve isiku puhul tuleb eeldada tavapärasel kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus on oluliselt ületanud VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Kui ümber ei lükata eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk
kartseris viibimine võib kahjustada isiku tervist, tuleb vabaduse võtmine hoolimata käskkirjade kehtivusest lugeda õigusvastaseks (RKHKo 04.06.2018 asjas nr 3-15-2943). Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul viibis kaebaja kartserirežiimil katkematult 566 päeva. Eelmärgitud ajaperioodi kestus on märkimisväärselt pikk, ületades ilmselgelt väga oluliselt kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Seega saab eeltoodud osas ka ringkonnakohtu hinnangul pidada kaebaja katkematult kartserirežiimil kinnipidamist ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja ei ole eeltoodud perioodiga seonduvalt ümber lükanud eeldust, et ebaproportsionaalselt pikk kartseris viibimine võib kahjustada kaebaja vaimset tervist. Ka vastustaja poolt kohtule esitatud selgitused ja tõendid, sh kaebaja tervisekaardi väljavõtted, ei tõenda vastupidist. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja pöördus ka kõnealusel ajaperioodil korduvalt meditsiinitöötajate poole, kuid tervisekaartide kannetest ei ilmne, kas ja kuidas veenduti, et kaebaja paigutamine katkematult kartserisse 566-ks päevaks ei põhjustanud talle mingeid terviseprobleeme ja tagatud oli üksikvangistuse mõjuga arvestamine kinnipeetavat üle vaatamata. EIK on märkinud, et pikaajalise üksikvangistusega peab kaasnema isiku seisundi pidev hindamine. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seda nõuet 566 päeva kestnud kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel järgitud. Tervisekaardi kannetest ei nähtu ka vangla hinnangut kaebaja seisundile seoses üksikvangistusega. Eeltoodust tingituna ja arvestades haldusasjas nr xxx tehtud otsuseid luges halduskohus Viru Vangla tegevuse kaebaja suhtes kartserikaristuste katkematult täitmisele pööramisel ajaperioodil 20.05.2016-06.12.2017 põhjendatult õigusvastaseks ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja ka rahalise hüvitise. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust ka välja mõistetud hüvitist vähendada. Viru Vangla viitas küll sellele, et Tartu Ringkonnakohus on analoogses asjas nr xxx tehtud 27.06.2019. a otsuses pidanud kohaseks hüvitiseks 50 euro suurust hüvitist, kuid nimetatud otsusele pole enam võimalik hüvitisevähendamist nõudes tugineda. Riigikohtu 15.04.2020. a otsusega tühistati asjas nr xxx nii haldus- kui ka ringkonnakohtu otsused ja tehti uus otsus, millega mõisteti Viru Vanglalt kinnipeetava kasuks välja hüvitis 1500 eurot 482 päeva jooksul katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
19.Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus seega perioodide 27.06.-04.09.2015, 23.09.-26.10.2015, 26.10.-25.11.2015, 01.12.2015-04.02.2016 ja 11.03.-10.05.2016 osas põhjendatult hüvitamiskaebuse rahuldamata ning rahuldas selle üksnes perioodi 20.05.2016-06.12.2017 osas, mõistes kaebajale tema väärikuse alandamise ja vaimse tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks vanglalt välja rahalise hüvitise.
20.Halduskohus mõistis 566 päeva pikkuse ajavahemiku eest vastustajalt kaebaja kasuks välja 1200 eurot, selgitades, et kohtupraktikat pikaajalise kartseris viibimisega tekitatud kahju hüvitamiseks Eestis hetkel praktiliselt ei ole ja seetõttu lähtub halduskohus hüvitisesumma määramisel kohtupraktikast, mis kujunes välja seoses õigusvastastest kinnipidamistingimustest, eelkõige ruumikitsikusest põhjustatud väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades. Eeltoodud asjades aastatel 2015-2017 tehtud Riigikohtu lahendite põhjal jäi õigusvastastes tingimustes viibimise kestus ajavahemikku 110-929 päeva ning hüvitise summa vahemikku 332-1000 eurot, mis tähendab keskmist hüvitist ühe päeva eest summas 1,73 eurot. Ringkonnakohus nõustub iseenesest halduskohtu otsuses tooduga, et perioodil 20.05.2016-06.12.2017 kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas ja ka sellega, milliseid asjaolusid halduskohus kaebajale hüvitise määramisel arvestas, kuid leiab, et tulenevalt asjas nr xxx tehtud ja varasemalt viidatud Riigikohtu otsusest ja selle põhjendustest (otsuse p-d 15-18), tuleb muuta vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurust ja mõista Viru Vanglalt A. S.i kasuks 1200 euro asemel välja 1700 eurot 566 päeva jooksul
katkematu kartserikaristuse õigusvastase täideviimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
21.Ringkonnakohus rahuldab seega kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt, suurendades tema kasuks väljamõistetava hüvitise suurust ja jätab Viru Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muus osas muutmata.
22.Kuna Ringkonnakohus vabastas kaebaja 28.01.2020. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja vastustajal ei tulnud HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
23.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 5.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.