A. K-K. kaebus Maanteeameti 8. augusti 2018. a korralduse nr 1-3/18/166 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ja 15. oktoobri 2018. a vaideotsuse nr 2-3/18/41564-6 osaliseks tühistamiseks Kaebaja A. K-K., volitatud esindaja Tarmo Pilv Vastustaja Maanteeamet, volitatud esindaja Mariliis Toom Kirjalik menetlus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. K-K. kaebus rahuldamata
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
3.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. november 2019 (k.a). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Maanteeameti (edaspidi vastustaja) 8. augusti 2018. a korraldusega nr 1-3/18/166 anti projekteerimistingimused tugimaantee 46 Tatra-Otepää-Sangaste km 1,950-12,972 PühiMakita lõigu rekonstrueerimise põhiprojekti koostamiseks vastavalt lisale. Nimetatud korralduse „Projekteerimistingimuste kooskõlastamine“ osa punktis 1 otsustas Maanteeamet täiendada projekteerimistingimusi Keskkonnaameti poolt esitatud tingimustega ja lugeda projekteerimistingimuste eelnõu Keskkonnaameti poolt kooskõlastatuks. Punktis 3 otsustas Maanteeamet lugeda projekteerimistingimuste eelnõu Põllumajandusameti poolt kooskõlastatuks. Korralduse „Projekteerimistingimuste menetlusse kaasamine“ osa punkti 2 alapunktis 1 jättis vastustaja arvestamata A. K-K. (edaspidi kaebaja) ettepaneku projekteerida ja ehitada mahasõidud talle kuuluvatele Männitüve, Männijärve ja Männitipu kinnistutele.
2.Kaebaja esitas 30. augustil 2018 vastustajale korralduse nr 1-3/18/166 peale vaide, milles taotles uue otsuse tegemist seoses Männitipu, Männijärve ja Männitüve kinnistute juurdepääsuteedega ning palus: 1) Planeerida Männitüve kinnistule mahasõidu laiuseks vähemalt 5,5 m ning tee telgjoon peaks asuma asendis PK 37-78. 2) Nähtavuse parandamiseks tõsta kavandatav liiklusmärk asendis PK 37-75 (Kullaga/Pühi küla silt) teisele poole maanteed. 3) Rekonstrueerida Kiisa mäel mahasõit eestiaegsele külateele tee telgjoone asendis PK 39-53 (mahasõidu laius 4,5 m). 4) Mahasõidud planeerida ja välja ehitada tugimaantee ehitamise käigus ning asfalteerida. 5) Kiisa mäele kavandatava kraavi asemel projekteerida drenaažisüsteem, et sadeveed ei mõjutaks Männitüve kinnistul olevat veekogu. 6) Tugimaantee nr 46 projekteerimisel tuleb teha keskkonnamõjude hinnang (KMH).
3.Vastustaja rahuldas 15. oktoobri 2018. a vaideotsusega nr 2-3/18/41564-6 kaebaja vaide osaliselt ja tunnistas korralduse nr 1-3/18/166 punkti 2 alapunkt 1 Männitüve ja Männijärve kinnistuid puudutavas osas kehtetuks ning otsustas projekteerida Männitüve ja Männijärve kinnistutele hetkel olemasolevate ristumiskohtade asemele üks ühine ristumiskoht. Vastustaja selgitas vaideotsuses, et ristumiskoha telgjoon ja täpne lahendus selgub projekteerimisel. Ülejäänud osas jättis vastustaja kaebaja vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 15. novembril 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb tühistada vaideotsus nr 2-3/18/41564-6 osaliselt, s.o osas, milles jäeti rahuldamata kaebaja esialgses vaides taotletu (puudutab Männitüve ja Männitipu kinnistute mahasõitude, Männitipu kinnistule kavandatava kraavi ning nähtavust piirava sildi projekteerimist). Kaebaja ei nõustunud sellega, et tema kinnistutele on juurdepääs tagatud. Liiklusmärgi mitte tõstmisega teisele poole maanteed luuakse liiklusohtlik olukord ja piiratakse nähtavust niigi halva nähtavusega piirkonnas, seega rikutakse kaebaja kui liikleja huve ohutult liikuda. Projektis toodud kraavi kavandamine kahjustab kaebaja kinnistul asuva veekogu olukorda ning kaebajale pannakse sellega lisakohustus veekogusse sattuvate sadevete puhastamiseks.
5.Tallinna Halduskohus andis 16. novembri 2018. a määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
6.Tartu Halduskohus jättis 12. detsembri 2018. a ja 28. detsembri 2018. a määrustega kaebuse käiguta ning selgitas, et kaebajal tuleb lisaks vaideotsusele vaidlustada ka vaideotsuse esemeks olnud korraldust nr 1-3/18/166 osas, milles tema poolt esialgselt taotletud ettepanekutega on
3-18-1865 jäetud arvestamata. Vastasel juhul jääb korraldus selles osas hoolimata vaideotsuse vaidlustamisest kehtima.
7.Kaebaja esitas 8. jaanuaril 2019 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles märgib, et lisaks esialgses kaebuses ja 20. detsembri 2018. a menetlusdokumendis väljatoodule vaidlustab kaebaja Maanteeameti korralduse nr 1-3/18/166 osas, mis tema õigusi kahjustavad, s.o osas, millega Maanteeamet otsustas täiendada projekteerimistingimusi Keskkonnaameti poolt esitatud tingimustega ja lugeda projekteerimistingimuste eelnõu Keskkonnaameti poolt kooskõlastatuks, lugeda projekteerimistingimuste eelnõu Põllumajandusameti poolt kooskõlastatuks ning mitte arvestada kaebaja ettepanekuga projekteerida ja ehitada mahasõidud temale kuuluvatele Männitüve, Männijärve ja Männitipu kinnistutele.
8.Tartu Halduskohus võttis 5. veebruari 2019. a määrusega kaebuse menetlusse korralduse nr 1-3/18/166 tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ning vaideotsuse nr 2-3/18/41564-6 tühistamiseks osas, millega jäeti kaebaja vaides taotletu rahuldamata. Kohus selgitas, et käsitleb vaidlustatud korralduses Keskkonnaameti ja Põllumajandusameti kooskõlastustega ning kaebaja ettepanekutega seonduvat kaebuse õiguslike põhjendustena, mitte eraldiseisvate tühistamisnõuetena. Asutuste vahelised kooskõlastused ei ole pealegi iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud projekteerimistingimuste andmise menetluses, mida ei saa iseseisvalt vaidlustada tühistamisnõudega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
9.1.Maanteeameti korraldus ei ole õiguspärane, kuna see piirab üleliigselt kaebaja kui kinnistute omaniku õigusi. Endisele Männiste kinnistule oli kaks juurdepääsuteed tugimaanteelt nr 46. Maade tagastamise järgselt oli juurdepääsutee praegusel Männitipu kinnistul (üldkasutatav tee) ning Männitüve kinnistul. Maantee 46 projekteerimisel ei ole nende juurdepääsuteedega arvestatud ning projektis on kajastatud ainult Männitüve kinnistu juurdepääsutee.
9.2.Kaebaja kinnistute ja Kiisa kinnistu ühise piiri asukoht pole hetkel selge ning kohtumenetlus selles osas käib (tsiviilasi nr 2-17-14294 ). See takistab ka Männijärve kinnistule juurdepääsu taotlemist, sest ei ole teada, kuhu kinnistute vaheline piir määratakse. Seetõttu ei saa nõustuda vastustaja lahendusega, et mahasõit planeeritakse Männitüve ja Männijärve kinnistu piirile.
9.3.Kaebaja soovib asfaltkattega mahasõidu projekteerimist ja ehitamist Männitüve kinnistule asukohta PK 37+86 laiusega vähemalt 5,5 meetrit. Sellest mahasõidust on võimalik kinnistute siseselt lahendada juurdepääs Männitüve ja Männijärve kinnistule. Projekteeritud on aga 3,5 m laiune mahasõit. Maanteeamet ei ole arvestanud, et Männitüve kinnistu juurdepääs tagab juurdepääsu elamumaale, kuid seda ei saa tee vähese laiuse tõttu põllutöömasinad kasutada. Teed ei ole võimalik ka laiendada, sest selle kõrval asub veekogu ja veekogu pais. Nt Männikasvu ja Männikoore kinnistute kasutusotstarve on haritav maa ning seetõttu peab olema võimaldatud neile juurdepääs põllutöömasinatega. Maanteeamet ei ole selle asjaoluga arvestanud. Vastustaja nõue tõendada põllutöömasinate laiust on ebamõistlik ja põhjendamata.
9.4.Teine mahasõit endisele Männiste kinnistule on üldkasutatav tee, mis asub Männitipu kinnistul. Vaidlustatud otsusega on juurdepääsutee Männitipu kinnistule likvideeritud. Projektis on tee äärde kavandatud metallpiire, mis kahjustab oluliselt kaebaja huve. Kaebaja ei saa tema omandisse kuuluvale kinnistule seetõttu ligi. Männitipu kinnistu üldkasutatava tee säilimise nõue on kirjas maade tagastamise määruses. Männiste kinnistu tagastamisel oli see
3-18-1865 juurdepääsutee ainus võimalus kinnistule pääsemiseks. Männitipu kinnistule ei ole võimalik tagada juurdepääsu teiste Männiste kinnistu jagamisel tekkinud kinnistute kaudu, sest seda takistavad looduslikud eripärad ja kuppelmaastik.
9.5.Üldkasutatav tee on märgitud Maa-ameti geoportaali ajaloolistel kaartidel ja on nähtav ka kõige uuemal aerofotol. Juurdepääs tugimaanteelt nr 46 oli olemas juba 2012. aastal. Seda kinnitab ka 2012. a elektrikaabli paigaldamise projekt. Tööjoonisel on märgitud, et see juurdepääsutee taastatakse peale elektrikaabli rajamist kruusakattega. Seega ei saa ka nõustuda Maanteeameti väitega, et nimetatud mahasõit ei olnud mõõdistamistööde ajal leitav.
9.6.Samuti palus kaebaja vaides, et Kullaga/Pühi küla silt paigutatakse teisele poole maanteed. Maanteeamet ei ole arvestanud looduslikku eripära selles maantee osas, sest kuppelmaastikul Otepää suunas piirab nähtavust Kiisa mägi ning Tartu suunas kurv. Lisaks on mahasõit suure kallakuga ning seetõttu on nähtavus niigi piiratud. Kullaga/Pühi küla silt tuleb paigutada teisele poole maanteed küla piirile, kus silt ei piira nähtavust. Sildi asukoht ei ühti pealegi planeeritud küla piiriga, vaid on planeeritud mitmed meetrid küla piirist eemale.
9.7.Kiisa mäel tuleks kraavi asemel planeerida drenaaž. Kraave, mis suunaksid suures koguses vett tiiki, ei projekteerita ja vesi imbub seetõttu tee servas olevasse pinnasesse. Nõlvade kallak on kaebaja kinnistul oleva veekogu suunas. Projektis kajastatud lahendus kahjustab väga veekogu keskkonda ning kaebaja kui veekogu omaniku huve, kellele pannakse lisakohustus veekogusse sattuvate sadevete puhastamiseks, et veekogu normaalne veekeskkond säiliks.
9.8.Vastustaja on teostanud keskkonnamõjude eelhinnangu, kuid jätnud keskkonnamõjude hindamise põhjendamatult tegemata. Keskkonnaameti ning Põllumajandusameti kooskõlastused on õigusvastased. Veekaitset vajavate objektide hulgas ei ole märgitud kaebaja Männitüve ja Männijärve kinnistul asuvat veekogu. Projekt oleks tulnud kooskõlastada ka Põllumajandusametiga. Liiklemistingimuste parandamiseks ja ohutuse tagamiseks on oluline rajada juurdepääs Männitipu kinnistule Kiisa mäel. Keskkonnamõjude hinnang peaks selgitama, kas ja millisel määral tuleks projekteerimisel arvestada liiklussagedusest tuleneva müraga. Eelhinnangus ei ole käsitletud elumajade vahetut lähedust planeeritavale trassile.
10.Kaebaja täiendavad seisukohad (tl 86-90) on kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.On üldtuntud asjaolu, et põllutöömasinad on sõiduautodest laiemad. Seega on 3.5 m laiune juurdepääsutee mõeldud sõiduautodele ning see ei ole piisav põllumajandusmasinatega liikumiseks.
10.2.Kui lugeda Männitipu üldkasutatav tee ristmikuks, siis on vastustaja viidatud määruse nr 106 tingimused täidetud, sest ristmike omavaheline kaugus peab olema vähemalt 300m. Kui üldkasutatavat teed Männitipu kinnistul käsitleda mahasõiduna, siis on samuti eelviidatud määruse nõuded täidetud, sest mahasõitude arv vastab sellele. Männitipu ja Männiku kinnistute mahasõitude omavaheline kaugus on küll 138,5 m nõutud 150 m asemel, kuid liiklusohutuse tagamiseks ei saa Männitipu mahasõidu kaugust muuta ning säilitada tuleb ajalooline tee asukoht. Männitipu tee ristub Pühi-Visnapuu külasid ühendava teega ja see tee tuleb seetõttu lugeda ristmikuks maanteega nr 46. Üldkasutatav tee on sisuliselt VI klassi tee, mis ristub IV klassi maanteega ning selle tee võib projekteerida üherajalisena projektkiirusega 40 km/h.
10.3.Kaebaja ei saa vastutada tee läbitavuse eest temale mittekuuluvatel kinnistutel. Samas kasutatakse Männitipu kinnistu teed teistele kaebajale mittekuuluvatele kinnistutele (nt MäeRõika ja Põllu) ligipääsuks. Sama tee on ka juurdepääsuks Männiku kinnistule. Kuna üldkasutatav tee läbib Männitipu kinnistut, siis tuleb sellega seotud mahasõit projekteerimistingimustesse lisada.
10.4.Männijärve kinnistule rajatud juurdepääsutee mahasõidu taotlemisest on kaebaja loobunud. Männijärve ja Männitüve kinnistute mahasõidud on mõõdistamata, sest Maanteeamet on neid juba pidanud ebaolulisteks. Mahasõidu olemasolu kinnitavad elektrikaabli rajamisel tehtud geodeetilised mõõdistustööd. Ei saa nõuda, et kinnistu omanik
3-18-1865 vastutaks rekonstrueeritud tee vastavuse eest teele kehtestatud normidele. Maanteeameti geodeetilised mõõdistused ei ole korrektsed ja oluline info on jäetud arvestamata. Elektrikaabli paigaldamistööde tegemise järgselt taastati mahasõidu koht. Mahasõit on märgitud ka kinnistu katastriplaani esmakordsel kinnitamisel 2001. aastal. Katastriplaanil on märgitud mõlemad Männiste kinnistu juurdepääsuteed Männitipu ja Männitüve kinnistutel ning samuti mahasõidu kohad maanteelt.
10.5.Vastustaja on kaebajat eksitanud, sest kuigi vaideotsuses ei ole mahasõidu kohta Männitüve ja Männijärve kinnistu piirile kavandatud, siis 6. septembri 2018. a kirjas on vastustaja märkinud, et projekteerib asfalteeritud mahasõidu Männitüve ja Männijärve kinnistu piirile asukohta PK 37+38. Kaebaja nõuab projekteerimistingimustes mahasõitude kajastamist konkreetselt nii, et Männitüve kinnistul on mahasõit asukohas PK 37+86 (laiusega 6 m) ning Männitipu kinnistul asukohas PK 39+53 laiusega 4,5 m.
10.6.Ebaõige on vastustaja seisukoht, et kaebaja kinnistul ei ole kuppelmaastikku. Kinnistu kõrgeim punkt on 130 m ja madalaim 110 m ning maanteega piirnev järsk nõlv veekogu suunas. Seega on kõrguste vahed suured.
10.7.Liiklusmärkide paigutusest kaebaja soovitud viisil ja drenaaži planeerimisest on vaideotsuses keeldutud. Seega ei ole kaebaja kaebus ennatlik. Praeguse liiklusmärgi asukoht on vastuolus ehitusseadustiku (EhS) § 72 lg-ga 1.
10.8.Männitüve kinnistu mahasõidu kalle on suurem kui 6% ning mahasõidutee ei kulge sirgjooneliselt. See seab ohtu maanteel liiklejad. Planeeritud mahasõit ei vasta määruse nr 106 nõuetele, sest mahasõidutee peaks projekteerima vastavalt pöördnurgale laiema, et oleks tagatud nähtavus mõlemas suunas. Seetõttu peab mahasõidutee laiuseks olema 6m. Mahasõit Männitüve kinnistul ei vasta samuti EhS § 72 lg 1 nõuetele.
10.9.Vastustaja ei ole arvestanud maaparandussüsteemiga. Kaebajal õigus nõuda, et tema kinnistul paikneva veekogu ja maaparandussüsteemiga arvestataks ja need lisataks projekteerimistingimustesse. Projekteerimisel on võimalik lahendada sadevete kogumine drenaažisüsteemi ning maaparandussüsteemidesse. Eelpojekti kooskõlastus Põllumajandusametiga ei laine põhiprojektile.
10.10.Kuna vastustaja on teinud omavolilisi otsuseid, mis kahjustavad maanteega piirnevate kinnistute omanike õigusi, siis nõuab kaebaja konkreetsete tingimuste seadmist, et vältida vastuolulisi projekteerimistingimuste tõlgendusi.
11.Vastustaja palub kaebuse jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
11.1.Vaideotsuses nõustus vastustaja kaebaja ettepanekuga, et projekteeritakse Männitüve ja Männijärve kinnistutel hetkel olemasolevate ristumiskohtade asemele üks maanteede projekteerimisnormidega kooskõlas olev ristumiskoht. Selle juurdepääsutee kaudu saab edasi liikuda ka teistele vaides märgitud kinnistutele (Männijärve, Männikasvu, Männikoore, MäeRõika, Põllu). Vastustaja juhtis vaideotsuse aga tähelepanu sellele, et ristumiskoha telgjoon ja täpne lahendus selgub alles projekteerimise käigus. Seega ei ole vastustaja projekteerimistingimustega ja vaideotsusega planeerinud mahasõitu just Männitüve ja Männijärve kinnistu piirile ning vastavasisuline kaebaja seisukoht on arusaamatu.
11.2.Vastustaja on juurdepääsu tagamist Männitipu kinnistule kaalunud. Seda kinnitab ka vaideotsus. Maanteeametil ei ole kohustust rajada igale kinnistule eraldi juurdepääs, vajadusel peab lähtuvalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg-st 2 omanik, kelle kinnisasja kaudu toimus senine ühendus, peab võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lõikes 1 nimetatud tingimustel. Ristumiskoha rajamine Männitipu kinnistule ei ole kehtivate maanteede projekteerimise normide järgi lubatud. Majandus- ja taristuministri 5. augusti 2015.a määruse nr 106 „Tee projekteerimise normid“ (edaspidi määrus nr 106) punkti 5.2.1 alapunktidega 2 ja 3 on ette nähtud, et vähim ristmikevaheline kaugus IV klassi maanteel
3-18-1865 on 300 m ning mahasõitude vähim lubatud omavaheline kaugus 150 m. Soovitud ristumiskoht asub Männiku kinnistu mahasõidust vaid 138,5 m kaugusel. Kuna tugimaantee 46 km 3,7-4,2 asub Kambja valla üldplaneeringu kohaselt hajaasustusala, siis ei ole põhjendatud sellel lubatud piirkiiruse (90 km/h) vähendamine.
11.3.Juurdepääs Männitipu kinnistule on võimalik Männijärve ja Männitüve kinnistute kaudu loodest. See on selgelt tuvastatav Maa-ameti kaardirakenduse ortofotolt. Seega ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et Männitipu kinnistule ei ole võimalik tagada juurdepääsu teiste Männiste kinnistu jagamisel tekkinud kinnistute kaudu.
11.4.Maade tagastamise määruses käsitletakse maaüksust läbivaid üldkasutatavaid teid. Sellest ei nähtu, mida on mõeldud üldkasutatava tee all, samuti teede asukoht ega juurdepääs tugimaanteelt. Kaebuses märgitud elektrikaabli paigaldamise projekt ei anna õigust ehitada ristumiskohta avalikult kasutataval teelt. Lisaks on väide juurdepääsutee taastamise kohta kruusakattega pärast elektrikaabli rajamist tõendamata. Samuti on tõendamata kaebaja väide, et üldkasutatav tee on märgitud Maa-ameti geoportaali ajaloolistel kaartidel ja on nähtav ka kõige uuemal aerofotol. Kaebaja viidatud juurdepääsu ei nähtu Maa-ameti kaardirakenduses ortofotolt ega ka geodeetiliste tööde aruandest nr GE-43-17.
11.5.Isegi, kui juurdepääsutee Männitipu kinnistule tugimaanteelt nr 46 oli kunagi olemas, on tegemist hävinenud ehitisega. Ka osaliselt või täielikult hävinenud ehitise taastamine on ehitamine (ehitusseadustik § 4 lg 3 p 6). Ristumiskoha rajamine ei ole projekteerimise normide järgi seega lubatud.
11.6.Äravoolu drenaažide ning liikluskorraldust (liiklusmärgi asukoht) puudutavad küsimused lahendatakse projekteerimise käigus ning ei olnud vaidlustatud otsuse esemeks. Projekteerimistingimused on vaid lähteandmed, et koostada ehitusprojekt (EhS § 99 lg 1). Kaebaja väited sildi paigutust ja drenaaži süsteemi puudutavas osas on ennatlikud ning seonduvad ehitusloa väljastamisel otsustatavate küsimustega. Kuna nende teemade üle ei ole haldusorgan veel otsust langetanud, siis ei ole selles osas ka kaebaja õigusi rikutud.
11.7.Otsus jätta tugimaantee 46 Tatra-Otepää-Sangaste km 1,950-12,972 Pühi-Makita lõigul kavandatavate tegevuste keskkonnamõju hindamine algatamata, on tehtud eraldi Maanteeameti
6.augusti 2018. a otsusega nr 15-7/18/220. Kaebaja ei ole tehtud otsust tähtaegselt vaidlustanud ega nõudnud selle otsuse tühistamist. Seega ei ole see käesoleva vaidluse esemeks. Lisaks tuleb arvestada, et ainuüksi asjaolu, et keskkonnamõjude hinnang on jäetud algatamata, ei saa olla isiku õigusi rikkuv. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks kuidas keskkonnamõju hindamise algatamata jätmine rikuks tema õigusi.
11.8.Asutuste kooskõlastused ei ole iseseisvad haldusaktid, vaid menetlustoimingud projekteerimistingimuste andmise menetluses, mida ei saa iseseisvalt vaidlustada tühistamisnõudega. Samuti ei selgu, millistel põhjustel tuleks kooskõlastused tühistada. Maanteeameti 8. augusti 2018. a korralduses nr 1-3/18/166 on maaparandussüsteemidega seonduvat arvestatud. Projekteerimistingimuste punktis 5.12.2 on välja toodud, et välja tuleb selgitada teetrassil olemasolevad toimivad maaparandussüsteemid ja taotleda Põllumajandusameti maaparandusosakonna või maaparandussüsteemi valdajalt tehnilised tingimused maaparandussüsteemide ümberehituse projekti koostamiseks tagamaks maaparandussüsteemi funktsioneerimise. Ühtlasi on punktis 5.12.4 märgitud, et maaparandussüsteemidega seotud lahendused (projekt) tuleb kooskõlastada Põllumajandusameti maaparandusosakonna või maaparandussüsteemi valdajaga.
12.Vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadel leiab vastustaja, et need ei tingi vaidlustatud haldusaktide tühistamist.
12.1.Kaebaja esitatud joonis „asendiplaan ja liikluskorraldus PK 34+35 – PK 38+15“ on töödokument, mis ei oma regulatiivset toimet. Nimetatud dokument ei ole projekteerimistingimuste ega vaideotsuse lisa. Arvestades vaideotsuse punktis 2.2. märgitut ei
3-18-1865 ole alust väita, et juurdepääsutee planeerimisel ei ole arvestatud kaebaja seisukohtadega. Projekteerimistingimused ei sea kaebaja soovitud lahendusele piiranguid. Ristumiskoha täpne lahendus selgub projekteerimise käigus ning ehitusloa menetlusse kaasatakse ka kaebaja. Projekteerimistingimustes kajastatakse üksnes lähteandmed ehitusprojekti koostamiseks.
12.2.Männitüve ja Männijärve kinnistutele kavandatud ühine ristumiskoht ja Männitipu kinnistule soovitud ristumiskoht ei ole mahasõidud. Männitüve ja Männijärve kinnistutel olemasolevate ristumiskohtade asemele kavandatav üks ühine ristumiskoht on ristmik (määruse nr 106 punkt 5.2.1. alapunkt 1). Tegemist on sõiduteega, mis läbib eelnimetatud kahte kinnistut ning teenindab kaebaja sõnul ka Männikoore, Mäe-Rõika ja Põllu kinnistuid. Ka kaebaja soovitud ristumiskoht Männitipu kinnistul oleks ristmik. Tee Männitipu kinnistule läbib nii kaebajale kuuluvaid, aga ka teistele isikutele kuulavaid kinnistuid. Seega on kaebaja soovitud ristumiskoht Männitipu kinnistul vastuolus määruse nr 106 punktiga 5.2.1. (kaugus 300 m), sest soovitud ristumiskoht Männitipu kinnistule asub Männitüve ja Männijärve kinnistule kavandatud ühisest ristumiskohast vaid 195m kaugusel. Isegi kui käsitleda Männitipu kinnistule soovitud ristumiskohta mahasõiduna, siis ei oleks täidetud määruse nr 106 punkt 5.2.1. alapunkt 3 tingimused.
12.3.Tugimaantee nr 46 on IV klassi maantee, mille puhul tuleb projekteerimisel lähtuda seda käsitletavatest normidest, olenemata Männitipu tee klassist.
12.4.Maanteeamet ei ole kohustatud tagama Männitipu kinnistule juurdepääsuteed tugimaanteelt nr 46. Männitipu kinnistul olev üldkasutatav tee ei ole ainus juurdepääs MäeRõika kinnistule. Maa-ameti kaardirakenduse ortofotolt on selgelt näha, et Männiku kinnistul on juurdepääs tagatud otse tugimaanteelt 46. Seega ei ole vajalik tagada Männiku kinnistule juurdepääsu Männitipu kinnistult.
KOHTU SEISUKOHT
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluvad Männitüve (katastriüksuse tunnus 28201:001:0086), Männijärve (28201:001:0087) ja Männitipu (28201:001:0088) kinnistud on tekkinud endise Männiste kinnistu jagamisel. Nimetatud kinnistud piirnevad tugimaanteega nr 46, mille rekonstrueerimiseks antud projekteerimistingimusi kaebaja vaidlustab. Kaebaja huviks on, et vastustaja planeeriks kaebaja kinnistutele kaks juurdepääsuteed Männitipu ja Männijärve kinnistute kaudu. Vaidemenetluses oli kaebaja nõus loobuma Männijärve kinnistu mahasõidust, kuid seda üksnes juhul, kui planeeritakse Männitüve mahasõit vähemalt 5.5m laiune ning nihutatakse Tartu suunal asukohale PK 37+78 (projektis 37+86). Sellisel juhul oleks tagatud juurdepääs ka teistele kaebaja kinnistutele. Vaideotsusega nõustus vastustaja projekteerima Männitüve ja Männijärve kinnistule projekteerimisnormidega kooskõlas oleva ristumiskoha, kuid selle telgjoon ja täpne lahendus, sh laius, selgub projekteerimise käigus.
14.Vaidluse all on Maanteeameti 8. augusti 2018. a korralduse, millega kehtestati projekteerimistingimused tugimaantee 46 Tatra-Otepää-Sangaste km 1,950-12,972 PühiMakita lõigu rekonstrueerimise põhiprojekti koostamiseks, ja vaideotsuse õiguspärasuse osas, milles kaebaja vastuväidete ning soovidega ei arvestatud. Kaebaja eesmärgiks on, et eelnimetatud tugimaantee projekteerimistingimustes oleks kindalaks määratud kaks mahasõitu kindlas kohas ja konkreetse laiuse ja pinnasekattega teed, samuti soovib kaebaja liiklusohutuse tagamiseks paigutada ühe liiklusmärgi teise kohta ning kavandatava kraavi asemel projekteerida drenaažisüsteemi, mis tagab kaebaja kinnistutel asuva veekogu keskkonnatingimused. Lisaks on kaebaja hinnangul vastustaja jätnud ebaõigesti tugimaantee keskkonnamõjude hindamise tegemata ning Põllumajandusameti ja Keskkonnaameti kooskõlastus ei ole nõuetekohased.
3-18-1865
15.Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda ristumiskohtade projekteerimist igasse endale sobivasse asukohta. Kaebajal on õigus juurdepääsuteele, kuid vastutajal on lai kaalumisruum otsustamaks, kuhu ristumiskoht maanteel rajada. Kaalumisel tuleb arvestada ka maanteede projekteerimisnormidega, et tagada parim liiklusohutus maanteel.
16.Projekteerimistingimustega määratakse siduvalt kindlaks lähteandmed, millest tuleb lähtuda maantee ehitusprojekti koostamisel (EhS § 99). Üks olulisemaid tingimusi, mida tee projekteerimistingimused peavad kajastama on tee ja selle ristumiskohtade asukoht. Kohus nõustub küll vastustajaga, et kaebaja esitatud riigimaantee nr 46 joonis (tl 92) ei olnud projekteerimistingimuse lisa, vaid tööjoonis, kuid vaideotsusest ega projekteerimistingimustest ning trassiplaanist (tl 14) ei selgu nimetatud planeeritava ristumiskoha täpne asukoht. Selline tegevusviis raskendab ehitusprojekti koostamist ning võib kaasa tuua ehitusloa menetluses menetlusosalistele lisakulutusi. Samas nähtub Maa-ameti maainfo kaardirakendusest, et selleks kohaks saab olla üksnes Männijärve ja Männitüve kinnistute ristumiskoha lähedana ala, mis piirneb Kiisa kinnistuga. Asjaolu, et kaebajal on piirivaidlus Kiisa kinnistu omanikuga pooleli, ei tähenda, et ristumiskohta ei oleks võimalik Männijärve ja Männitüve kinnistuid läbivalt projekteerida. Arvestades aga asjaolu, et Kiisa kinnistuga piirnevate Männijärve ja Männitüve kinnistute piirid võivad kohtuasja nr 2-17-14294 lahendusest tulenevalt (Tartu Maakohtu 27. veebruari 2019. a otsus ei ole veel jõustunud, vaidlus on Riigikohtus pooleli) muutuda ning see omakorda mõjutada ka maanteega nr 46 planeeritava ristumiskoha täpset asukohta, siis ei ole alust vaideotsusega määratud ristumiskohta pidada õigusvastaseks. Sellises situatsioonis ei saanudki Maanteeamet planeeritava ristumiskoha täpseid koordinaate piirivaidluse tõttu trassiplaanile kanda. Projekteerimistingimuste ning vaideotsusega on ristumiskoha asukoht mõistlikul määral kindlaks määratud. Ristumiskoha täpne lahendus tuleb kindlaks määrata ehitusprojektis ning ehitusloas.
17.Vaideotsusega ei ole määratud kindlaks Männitipu ja Männijärve kinnistuid läbiva ristumiskoha laiust ega pinnakatet. Kohtu hinnangul ei keela ehitusseadustiku ning maanteede projekteerimise normid määrata tee laiuse ning pinnakatte materjali kindlaks ehitusloaga. Vaidlustatud projekteerimistingimused ei sea kaebaja soovitud tee laiuse ja pinnakatte saavutamisele piiranguid ega riku seega kaebaja õigusi. Ehitusloa menetlusse tuleb kaasata ka kaebaja ning tal on võimalik saavutada enda soovitud eesmärk selles menetluses.
18.Kohus ei nõustu kaebajaga, et Männijärve ja Männitüve kinnistutele planeeritud ristumiskohta ning kaebaja soovitud Männitipu ristumiskohta tuleb käsitleda mahasõiduna. EhS § 99 lg 4 alusel antud majandus- ja taristuministri 5. augusti 2015 määrusega nr 106 kinnitatud maanteede projekteerimisnormide punktis 5.2.1. alapunktis 1 kasutatakse mõistet ristumiskoht. Ristumiskohad jagunevad ristmikeks ja mahasõitudeks. Samatasandiline ristmik on samatasandiliste teede lõikumisel moodustunud ala. Sõiduteega külgnevale kinnistule, sealhulgas parklasse, õue, puhkekohta, põllule, metsa, heinamaale ja muule teega külgnevale alale, sissesõidu ja sealt väljasõidu tee, mis kinnistut ei läbi, on mahasõit. Kaebaja on ise selgitanud, et Männitipu kinnistu tee läbiks Männitipu, Männikoore ja Männikasvu kinnistuid (tl 87), samuti oleks selle tee kaudu tagatud juurdepääs Põllu ja Vahemetsa kinnistutele. Männijärve ja Männitüve ristumiskoha kaudu soovitakse tagada samuti juurdepääs teistele kinnistutele. Kuna planeeritud ristumiskohta Männijärve ja Männitüve kinnistul ning kaebaja soovitud ristumiskohta Männitipu kinnistul läbiv tee läbiks ka teisi kinnistuid, siis ei saa tegemist olla mahasõiduga. Tegemist oleks ristmikuga.
3-18-1865
19.Männitipu kinnistule ristumiskoha rajamine ei oleks kooskõlas maantee projekteerimisnormide punkti 5.2.1 alapunktiga 2, sest IV klassi maanteel on vähim lubatud ristmikevaheline kaugus 300 meetrit. Männijärve ja Männitüve ristumiskoha ning kaebaja soovitud Männitipu ristumiskoha vaheline kaugus on 195 meetrit, mis ei oleks kooskõlas eelnimetatud maanteede projekteerimisnormidega. Isegi, kui käsitleda soovitud Männitipu ristumiskohta mahasõiduna, siis asuks see Männiku kinnistu mahasõidust 138,5 m kaugusel ning maanteede projekteerimisnormide punkti 5.1.2. alapunkt 3 ei võimaldaks soovitud ristumiskohta mahasõitu projekteerida. Arvestades, et kaebaja kinnistud asuvad hajaasustusalal ning vaidlusalusel tugimaanteel 46 on selles kohas sirge lõik, siis ei esine vajadust ka lubatud piirkiiruse vähendamiseks. Tugimaantee nr 46 rekonstrueerimisel tuleb lähtuda IV klassi maantee projekteerimisele sätestatud tingimustest, mistõttu ei oma Männitipu väidetava tee klassifikatsioon tähtsust.
20.Eeltoodust tulenevalt välistavad maanteede projekteerimisnormide punkti 5.1.2. alapunktid 2 ja 3 kaebaja soovitud Männitipu ristumiskoha rajamise. Seega ei oma määravat tähendust asjaolu, kas Männitipu kinnistul on tee säilinud või mitte ning kohus ei analüüsi täpsemalt selle tee olemasolu või puudumist kinnitavaid tõendeid.
21.Kohtule ei nähtu, et projekteerimistingimustes kajastatud tingimused ning planeeritud liikluskorraldus muudaks juurdepääsu kaebaja kinnistutele ebamõistlikult pikaks või keeruliseks. Maastikust tulevad eripärad ei ole sellised, mis välistaks ristumiskoha projekteerimise Männijärve ja Männitüve kinnistu kaudu. Tuginedes Maa-ameti geoportaali andmetele on planeeritud Männijärve ja Männitüve kinnistute ristumiskoha kaudu võimalik tagada juurdepääs Männijärve, Männitüve, Männitipu ja Männikoore kinnistule ning ka teistele nende kinnistutega piirnevatele kinnistutele. Kuna projekteerimistingimustega on määratud mahasõit Männiku kinnistule, siis ei ole Männitipu ristumiskoht vajalik sellele kinnistule juurdepääsu tagamiseks.
22.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et projekteerimistingimustega ei ole siduvalt kindlaks määratud liiklusmärkide asukohta ning vee äravoolu lahendusi. Näiteks projekteerimistingimuste punktis 5.12. on kindlaks määratud üksnes üldised tingimused ning ülesanded vete äravoolu saavutamiseks. Projekteerimistingimused ei saa seetõttu kaebaja õigusi selles osas rikkuda. Ehitusprojekti koostamisel ning ehitusloamenetluses määratakse eelnimetatud tingimused kindlaks ning kaebajale on tagatud võimalus ehitusloamenetluses osaleda ning oma ettepanekuid teha.
23.Ekslik on vastustaja positsioon, et kaebaja ei saa esitada projekteerimistingimustele vastuväiteid osas, mis käsitlevad KMH algatamata jätmisest tingitud puudusi. Keskkonnamõju hindamine ei ole eraldiseisev menetlus, vaid see leiab aset projekteerimismenetluse raames ning on suunatud projekteerimistingimuste ning hiljem ehitusloa andmiseks vajaliku teabe kogumisele (vt ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 2 lg 1). Seega peab puudutatud isikul olema võimalik KMH menetluse puudustele tugineda ka lõpptulemusena antud projekteerimistingimuste vaidlustamisel. Keskkonnamõju hindamise algatamisest keeldumise otsus on pealegi menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine lõpptulemusena antud haldusaktist lahus on võimalik vaid piiratud juhtudel (vt HKMS § 45 lg 3). Samuti tuleb arvestada, et keskkonnamõju hindamise algatamise otsus tehti kaks päeva enne vaidlustatud projekteerimistingimuste kehtestamist ning kaebaja tugines KMH algatamise vajadusele ka haldusorganile esitatud vaides. Seega on kaebajal õigus tugineda KMH algatamata jätmise vastuväidetele ka selles asjas.
3-18-1865
24.Kohus ei nõustu aga kaebaja seisukohaga, et vaidlusaluse maantee projekteerimisel oleks tulnud läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Vaidlust ei ole selles, et kavandatav tegevus ei kuulunud KeHJS § 3 lg-s 1 märgitud tegevuste hulka, mille keskkonnamõjude hindamine on seaduse järgi kohustuslik. Enne projekteerimistingimuste kehtestamist viidi läbi keskkonnamõjude eelhinnang, mille kohaselt vaidlusaluse maanteetrassi rekonstrueerimisel oluline keskkonnamõju puudub ning keskkonnamõjude hindamise vajadust ei esine. Eelhinnangus on arvestatud rekonstrueeritava teelõigu piirkonna keskkonnaobjektide ning tee rekonstrueerimisest lähtuvate mõjudega. Analüüsitud on tee lähiümbruse keskkonnatingimusi (sh mõju põhjaveele ning tee lähiümbruses asuvatele veekogudele (eelhinnangu punkt 4.4)), samuti liiklussagedusest tuleneva müra mõjuga. Eelhinnangus on arvestatud ka rekonstrueeritud teelõigul toimunud liiklusavariidega ning tee rekonstrueerimise mõju loomadele. Seejuures on arvesse võetud kaebaja kinnistute läheduses toimunud varasemate õnnetustega (KHM eelhinnang, lk 33). Samuti on rõhutatud, et tee rekonstrueerimisel tuleb arvestada maaparandussüsteemidega ning veekogudega. Kaebaja kinnistul asuva veekogu lähistele paikneva tee rekonstrueerimisel on seega arvestatud tee mõjusid ka nimetatud veekogule. Asjaolu, et Männijärve kinnistul asuvat veekogu ei ole eelhinnangus nimeliselt välja toodud, ei ole selline eksimus, mis kinnitaks eelhinnangu õigusvastasust ning keskkonnamõjude hindamise vajalikkust. Tee projekteerimisel tuleb arvestada ka kaebaja kinnistul asuva veekoguga. Vaidlustatud projekteerimistingimustes on märgitud, et põhiprojekti koostamisel tuleb välja selgitada teetrassil toimivad maaparandussüsteemid ja taotleda asjaomastelt isikutelt tehnilised tingimused maaparandussüsteemide ümberehituse projekti koostamiseks ning vajadusel teostada täiendavaid uuringuid ning kooskõlastada lahendused Põllumajandusametiga (projekteerimistingimuste punkt 5.12.). Seega on tagatud piisav kaebaja õiguste kaitse põhiprojekti koostamisel ning kaebaja vastuväited ei kinnita, et tee ehitusega kaasneks oluline keskkonnamõju just tema kinnistutele.
25.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et projekti ei ole kooskõlastatud Põllumajandusametiga. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et projekt edastati Põllumajandusametile kooskõlastamiseks, kes kooskõlastas projekti tingimusteta (korralduse lk 2). Samuti on projekteerimistingimuste eelnõu kooskõlastanud Keskkonnaamet (korralduse lk-d 1-2). Kooskõlastused on menetlustoimingud, mille tühistamine ei ole õiguslikult võimalik. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas eelnimetatud haldusorganite kooskõlastused said kaebaja õigusi rikkuda.
26.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul vaidlustatud projekteerimistingimused ning vaideotsus õiguspärased. Kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maanteeamet ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Arvestades kaebaja menetlusdokumentides kajastatud tahet, asendab kohus HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.